pühapäev, 29. aprill 2007

kuidas minust võinuks tahtmatult lapsetapja saada

Hommik Eesti Näituste messikeskuses. Sissesõit mäepealsesse parklasse maksab 30 krooni ja raha korjamine, eriti kui juht seda kotist või rahakotist, mis asub käekotiga tagumisel istmel või kurat teab veel kust, otsima hakkab, võtab aega. Sabatame. Viis-kuus autot. Ja pikivahet ei hoia meist keegi. Viiekümmend sentimeetrit ehk.
Minu ees olev jeep lõpetab maksmise ja lahutan vaikselt sidurit, liikudes tasakesi edasi, näitan rahakorjajale tasuta sissesõidu kaarti. See on sekundite murdosa mäng. Notsu hakkab ühtäkki hädakisa häälega üürgama - emmmmmmeeeeeee vaata, nii ei tohi juuuuhuuu!

Äkisti seisab minu auto vasaku esiakna all hirmu täis silmadega väike poiss. Maksimaalselt notsuvanune, igatahes nii pisike, et ei ulatu üle kängururaua. Ta on tormanud kuskilt "surnud nurgast" kahe xxl-suuruses jeebi vahelt läbi ja vaid imekombel ei puudutanud mu aeglaselt liikuv auto teda. Filmidest nähtu jookseb mu silmade eest läbi ja sellel hetkel mõistan kõiki neid koledusi, mis võinuks juhtuda, kui saatus ei hoidnuks mind ja seda pisikest last.

Hetk hiljem jookseb kuskilt autode tagant välja nooruke ema ja seejärel vanaema. Jõudsin nende venekeelse ehk tavapäraselt mahlaka vestluse vahele poisile hüüda, et ega ta viga ei saanud. (Kummaline, et jalad ja käed olid kui halvatud, mõistlik olnuks ju autost väljuda) Ema raputab pead, naeratab mulle ja viipab käega, et kõik on korras ja sõitku ma edasi. Venekeelne, Eriti Valitud sõnadega sõim, millega kaks täiskasvanut väikelast kostitavad, on kohutav.

Sõitsin mäest üles ja vajusin rooli taha kokku.
Eile känguraualt lapikesega asfaldiplekke eemaldades mõtlesin selle räige kaitsejulla tarvilikkuse üle. Ja täna päästis vaid õnnelik juhus mõtlematu lapse sellesama raua poolt tekitatud vigastustest. Ma ei tea, kas ma oleks reaalse õnnetuse korral süüdi jäänud, väga ei huvita ka. Minu hinge ja südamesse oleks see tekitanud sellise koorma, et vaevalt ma elus enam autorooli istuda suutnuks.

Paar tundi hiljem valdavad mind teistsugused mõtted. Tappa tahaks anda. Tahaks nahutada vanemaid, kes lasevad oma väikelapsed autode vahel omapäi liikvele. Sest see ei ole esimene kord sellist vaatepilti näha, kuigi esimene (ja loodetavasti viimane) kord on seda omal nahal tunda.

Igatahes on mul rikutud pühapäev. Lisaks õues valitsevale seitsmele soojakraadile värisen ma üle kogu kere ja joon ei tea mitmendat tassi meega teed.

laupäev, 28. aprill 2007

mõtted enne järjekordset (rahutut) ööd

Peale kahte ärevat ööd tegin uudistevaba päeva. Tööteraapia väsinud ja pingul närvidele. Kodu, aiandus, ema, Notsu, päike. Palju sai tehtud - umbrohtu kitkutud, autod ja piirdeaed pestud, esimesed suvelilledki kastidesse istutatud.

Nii vaikset päeva kui täna, ei ole Nõmme järsaku ääres elatud aastate jooksul olnud. Väga üksikud tervisesportlased ja jalutajad möödusid mu majast tavapäraste ratturite ja jooksjate hordide asemel. Vaikus enne tormi?

Vist jah, sest õhtul tungisid Nemad jälle mu roosasse kodukarpi. Pimeduse saabudes muutub mu kodumaja ees olev maastikukaitseala nõiametsaks. Seesama riigivõimu esindav helikopter, mis eile öösel tiirutas ja ei lasknud mul uinuda, on taas kohal. Ja nagu eilegi, tirin ka täna magamistuppa kirve. Juhuks kui metsloomad peaksid minu kodumajani jõudma. Ometi olen täna veidi rahulikum, ehk harjun?

Viisin linnakaitsjast sõbrannale Tallinki hotelli pestud pesu ja mõned õlled. Närvid on läbi, ütles ta, olles löögirühmas märulipolitsei selja taga. Hetkel, mil mõnusasti mu autos istusime, helises tal telefon ja läinud ta oligi. Häire!

Aga ikkagi ei saa ma aru, et ei Tallinkis ega Dzinglis ei ole organiseeritud neile tublidele politseinikele elementaarseid puhketingimusi peale ekstreemseid öid. Naabrinaine, hotelli adminn ütles, et tal hakkas neist kahju ja lubas nad vähemalt sauna lõõgastuma.

Arutasime emaga täna peale tööteraapiat nende noorloomade mõttemaailma, kes tänavatel suurt kodumaad appi hüüavad.
No milles küsimus - Venemaa kutsub ammu omasid koju ja paljud märatsejatest ongi selle riigi kodanikud. Ehk peaks need eksinud paigutama kinnipidamisel mitte sadama terminaali, vaid hoopis Balti jaama. Ja panna neiks ärevateks päevadeks liikvele Moskva-lisarong, et kojukippujad näiteks kaks korda päevas minna saaksid. Käesolev riik ja varakapitalism neile ju ei istu... Ja kohalikud võimud saavad "seal" nüüdseks Bossi ja Armani riietes saabuvaid "kangelasi" punaste nelkidega vastu võtta. Praazdnik.

väga hirm on kaitsetuna Tallinna sündmuste keerises

Vaatan unetuna uudiseid. Bns ja telekanalid ning pm online on hetkel mu maailm. Mul on väga-väga hirm.

Täna öösel ei ole ma siin üksi - Notsu palus end täna koju tuua. Tunnen end viieaastasega kahekesi olles täiesti kaitsetuna. Suurte akendega majake maastikukaitseala veerel. Ja Männiku pätipoisid on ajast aega siin oma pahategusid toimetamas käinud. Minu jaoks ei ole tegemist tüliga rahvuslikul pinnal, iga rahvuse, ka eestlaste hulgas, on erinevate ning ka äärmuslike vaadetega inimesi.
Ma ei süüdista kedagi - ei valitsust, naaberriiki ega "kehva tööd tegevaid politseinikke". Lihtsalt tahaksin tunda end selles linnas, viieaastase tüdruku kõrval magades, turvaliselt. Kahjuks seda ei suuda mulle keegi garanteerida.

Vaikne on, tavapärane. Aga ärevaks muudab mind alates keskööst ka siinkandis järjest tihedamalt tiirutav kopter...

Kopter sõidab mööda järsaku veert nii madalal, et minu aknast üle mändide latvade ta ei paista. Välja arvatud prozektorid. Ja see süstibki minusse ärevaid tundeid. Eile, kui Notsu oli ema hoole all, tundsin teda ja ennast väljaspool ohtu olevat. Aga rahutus minus süveneb - tõin alumiselt korruselt magamistuppa puudelõhkumise kirve ja lukustasin aiavärava, mida ma pole seitsme siinelatud aasta jooksul varem teinud. Mitte, et ma ootaks otsest rünnakut, kuid kuidagi turvalisem sai. Minu Ajus.

Terve päeva on raadio Elmar, mu auto lemmikraadio, mänginud justkui rõhutatult lõbusaid muusikapalasid. Äärelinnad on reedele täiesti ebatavaliselt vaiksed - peaaegu üldse ei ole liikvel taksosid, ka erasõidukeid on vähe. Aga samas on tulekul "pikad pühad" ja paljud linlased veedavad neid maal.

Mu politseinikust sõbranna palus võtta pesu pesemiseks. Neid komandeeriti Tallinna "paariks päevaks" ja tal ei ole enam puhast pesu. Hotelli hindadega ta seda seda teenust osta ei jaksa (Radissonis maksvat ainuüksi paari sokkide pesemine 60 krooni...) Nii saan minagi anda oma pisikese panuse võitlusse märatsejatega. Tõsi, algaval päeval pidavat see pesupesemine siiski ära orgunnitama, kuid ma ei tahaks olla tema nahas, liiatigi musta pesu ja sokkidega...

Uudised on tänaseks läbi. Vist.
Mäletan vanaema räägitud lugusid teisest maailmasõjast - kuidas nad Tartu-tädiga kahekesi kirvestega tädi Tammelinna maja kommude rünnaku eest kaitsesid. Kuidas ta mööda Kungla tänavat koju jalutades alati sõduritega kohtumise ees hirmu tundis. Kuidas ta läks õe kõrgest vene sõjaväelasest peikaga jalgsi läbi Hiiumaa lennuki maandumiskohast õe matustele, kahel pool teed varjudena metsavennad saatmas.

Täna hommikul läbi rüüstatud kesklinna sõites tundsin samasugust hirmu nagu mu vanaema minuvanusena üle kuuekümne aasta tagasi. Ilmselt on nende päevade näol tegemist taas sündmustega, mis ajalooraamatuisse kirjutatakse, iseasi , kas just kuldsete tähtedega. Ajad ja moed muutuvad, inimlikud tunded - hirm, kaastunne, rõõm ja kurbus jäävad.

Mõtisklen, kirves voodi kõrval, Ungari rahutustest eelmise sajandi keskpaigas, Vabadussõjast sajandi teisel kümnendil, sündmustest Taevase Rahu Väljakul Hiinas või II maailmasõjast - ajast aega on aadete eest võitlusse astunud just noorsugu - õpilased ja üliõpilased. Kahjuks on seekord noorsugu asunud marodööritsema ja võitlusest põhimõtete eest ei ole midagi järel.
Ma tahan, et see kõik oleks möödas ja kord taastatud.

reede, 27. aprill 2007

üldrahvalik meelelahutus tõnismäel:S

Päeval tuli kolleeg lõunalt, "yeah, nüüd käib Tõnismäel juba märul", hõiskas ta üle toa. Vaatasin bnsi - käis jah.
Pool kümme läksin emale teatrisse järele ja ala oli sisse piiratud veelgi suuremalt. Ja nüüd hilisõhtuste uudiste ajal helistas kursaõde - hirm on üksinda kesklinna puumajas. Egas midagi, tõin ta viimasel hetkel enne kesklinna sulgemist sealt ära.
Teel vestlesin telefonitsi ema ja Notsuga ja ei suutnud neilt välja pressida lubadust sõita hommikul minema. Tankisin 90l paaki ja võtsin välja kogu kaardil oleva sularaha. Tikud ja soola jätsin veel poodi:)

Kurat, mis toimub. Ma tõesti ei mõista, keda segab see üle poole sajandi seisnud mälestusmärk. Eesti Vabariigi värske valitsuse jõudemonstratsioon? Aga kes maksab kinni elanikele ja ettevõtetele tehtud kahju? Kes vastutab segamini keeratud kesklinna eest?

Istusin kell pool kümme oma kolm ja pool tonni kaaluva kolmeliitrise diiselmasina roolis. Mind kaitsesid kängururauad ja tugev plekk. Ka ei oleks ma hetkegi kõhelnud gaasi vajutamast ja üle mõne "kaitsja" sõitmast, kui olukord oleks seda nõudnud.

Vaatasin neid noori politseivormis tüdrukuid, kes õhukeste suvemütside väel seisid arusaamatult ümber Kaarli kiriku... Eesti väikelinnade noored naised. Rahuliku riigi ametnikud, kes riigi lahjal lobil ja pikal puhkusel ametnikutööd teinud.

Mu eksi hääl oli rahutu kui ta selgitas talle antud juhiseid. Valmisolek lahkuda poole tunni jooksul kaasas kiiver ja kuulikindel vest. Tema võttis noore Eesti Vabariigi jõustruktuurid venelastelt üle. Ilmselt lootis ta siis, et rasked ajad on igavesti möödas.

Kus kurat on need turvafirmade uhketes vormides mehed, kes argipäevadel mööda linna rallivad? Kus on need tanksaabastes mustades vormides mehed, kes kaubanduskeskustes ostjaid kullupilguga jälgivad?

Notsu ja ema keelduvad lahkumast Lasnamäelt väites, et venelaste getos elades on nad kaitstud...

Mille kuradi pärast pean ma muretsema? Kellel on vaja ühe igivana memoriaali teisaldamist? Mille me asemele paneme? Kodugaasi oranzi tankla? Gaasitankla autodele? ) trass on ju olemas...

fck. neil hetkedel tunnen ma, et me elame ühes võimetus ja mõttetus väikeriigis, mis suudab edukalt demonstreerida oma olematut jõudu astudes kaitsetu kivi vastu. Ja pakkudes kellele tasuta igamehetsirkust, kellele varalist kahju ja kellele südamevalu.

kolmapäev, 25. aprill 2007

kressidest mälestusteaias

Kaks päeva erinevate aiandusajakirjade uurimist, pilk erinevatesse värviliste piltidega postimüügikataloogidesse ja alustasin oma aastatepikkuste unistuste reaalseks muutmist.

Lisaks oli see ka hea võimalus ülikooli kodutööde edasilükkamiseks ja nii käisimegi Erliga Horteses aiakraami valimas (peale tööd tegin ka tavapärase hilpla tuuri, mille tulemusena on Notsu kapp üsna mitme ilusa pluusi võrra rikkalikum).

Niisiis. Mul on nüüd kolmkümmend võõrasema pehmetes toonides valkjaskreemist lillakani, kuuskümmend liitrit mulda nende kastidesse istutamiseks ja neli uut lillekasti ülemise korruse akende taha. Petuuniatele. Lisaks pean värskendama toalillede mulda. Kaktusedki on kahtlaselt kortsu tõmbunud. Piinlik.

Kuigi aiandusajakirjad soovitasid säilitada kaine mõistuse, ostsin hulluses siiski katsetamiseks ühe uhke roosi (vabandused iseendale - soodushinnaga ja ilus).

Sain soovitusi ka välja valitud hekitaimede kohta, kuid enne peab survepesuriga piirdeaia üle laskma, tellima koorma mulda (1500 krooni minimaalselt, kui jaapani väikeautole just käru taha ei rakenda) ja aia värvipassi kirja pandud tooni võõpama. Notsu liivakast tahaks täitmist. Käru? Statoil + männiku karjäär. (Hmm, sellel kevadel ei olegi veel liivakarjäärides tuuritamas käinud...)

Ja kusagile uues kujunduses pean paigutama kressid - neil lilledel on väga eriline tähendus minu jaoks.
Mu lapsepõlvekodu majaperenaine töötas aiandis ja avastas mind ühel õhtul meie aias rohimas ja tigusid korjamas. Peale lühikesi läbirääkimisi mu emaga tekkis tagumisse aianurka, köögiviljapeenarde taha, minu isiklik peenar. Vaevalt oli tal pikkust üle meetri, kuid koos perenaisega hoolitsesime me sinna istutatud kresside eest, vaatasime nende kasvamist, toetasime nad aiale, sidusime, imetlesime õisi ja kogusime vilju.
Mungalilled. Hea perenaine puhkab juba pea paarkümmend aastat mullas - Kalamajast Lasnamäele kolinutena ei käinud meie pere ta matustelgi. Ka ei mäleta ma enam kui kahekümne seitsme aasta taha, kas sellel peenrajupil kasvas veel kultuure, kuid mälestus kollastest ja oranzidest kressidest püsib ere nagu selle suve päike ja sunnib mind igal aastal üha uuesti ja uuesti mungalilli külvama, siduma, imetlema õitsemist ja sügisel vilju seemneks korjama.
Aitäh Sulle, tädi Salme, et mind näppupidi mulda toppisid!

teisipäev, 24. aprill 2007

kuhu kurat kaob aeg?

Kuhu küll kaovad tunnid ja päevad, nädalad kuud ja mis päris hirmutav - aastadki?
Oma "uues elus" olen juba pea kaks aastat olnud hüperaktiivne, tegutsenud mitmel rindel ja püüdnud igal pool parima anda. Pooleliolev majaehitus, pensionisambaks ostetud korteri kapitaalremont, sama korteriühistu juhtimine, enese ja Notsu sporditrennid, alpinism, erinevad harivad kursused, vastutusrikas töö 9-17, ülikool, algajale börsimängijale kohane jälgimistöö... Plaan toppida Notsu kaheks aastaks Reaalkooli eelkooli ja Lasteekraani Laulustuudiosse laulma (mida ta väga-väga igatseb), hiilgav idee soetada väike nädalalõppude majaköks mõnda Lõuna- Eesti pisialevikku.

Lisaks praktilistele tegevustele olen ka sõber, kolleeg, ema, tütar ja õde, see viimane on geograafiliste kauguste tõttu küll kõrvaltegevus. Käesolevale suhtele elukaaslaseks olemisega on eriti keeruline - üle kivide ja kändude oleme juba pikemat aega täielikus nullseisus. Ka eksi ja Notsu kasvatamisel koostööd tegevate vanemate roll on kahel kangel võimatu. Õnneks. Sest kõike ei jõua. Lisaks üritan olla intelligentne inimene ja külastada näitusi ja kontserte, olla kursis maailmas toimuvaga, lugeda kõiki päevalehti ja mõnesid maakonnalehti, reisida vähemalt kogu oma puhkuse ja pealekauba 4-5 nädalast trippi aastas... Ja kogu seda kupatust oma palgast finantseerida...

Viimasel ajal avastan end eelkõige olevat lootusetu hädapätaka. Lihtsalt on töid, mida ilma süüvimata või eelteadmisteta ei oska, ei ole ka kedagi teist siin majas, kellel aega ja/või oskusi jaguks ja kuldsete kätega töömeestest on lihtsalt põud, isegi kui neile head tasu pakkuda. On asju, mida tahaks väga ise teha, kuid lihtsalt ei jagu aega. Ja samapalju on aega, mida igasuguse lootuse kaotanult kasutan lihtsalt arvutis surfamiseks või viienda järgu soparomaanide lugemiseks (kvaliteetkirjanduse suudan vaid poest koduriiulisse tarida)

Notsu on komandeeringus olnud juba terve nädala. Vähemalt on selgunud, et temal ei ole minu saamatuses rolli. Kes keelab mul võtta mõõdulindi, mõõta näiteks ära garderoobiks mõeldud nurgake ja saata hinnaküsimine oma kliendile, kes seda juba paar kuud ootab? Kes keelab mul lugeda aiandusalaseid ajakirju, mida Erli poolt vaimustunult kaasa kahmasin? Miks ei ole mul ülemise korruse seinad ettevalmistatud värviga katmiseks, kui selleks tööks kulub vaid pool tundi? Miks pööningult Notsu sünnipäevaks alla veetud lauad on endiselt jalus?

Vastus - sest ma ei suuda oma aega planeerida.
Samas käisin täna poes haarates taas kümmekond "hädavajalikku" riideeset. Suutsin Peebuga lõunastada, logeleda tunnikese ema pool ja teise Erli juures, käia alpinismiklubi mõttetus poeloengus... ja saabuda koju suts enne kümmet.

Niisiis. Lisaks suurpuhastusele sõprade hulgas vajan ma hädasti ajaplaneerijat. Memo, mis sunniks mind päevast päeva tegutsema püstitatud eesmärkide nimel, aednikku, lapsehoidjat ja kaht ehitusmeistrit pisitööde tegemiseks. Aga kust kurat ma need inimesed leian ja mille paganama eest ma neile palka maksan:S Ilmselt tuleb ikka ise härjal sarvist haarata ja laupäevane väljasõit forellikasvandusse ohtra veini ja õlle saatel korralike töötalgutega asendada.

esmaspäev, 23. aprill 2007

nukker päev

kolm xanaxit, pokaal veini, pakk suitsu ja läbimärjad taskurätid. Töövõimetus. Nii see päev algas ja ka lõppes. Kurb on olla. Väga kurb.

laupäev, 21. aprill 2007

emme, too mulle midagi:)

"Emme, too mulle midagi, midagi väikest, kui sa suurt ei raatsi", nurus Notsu täna telefonitorusse. Olen jälle Tartus koolis ja seoses suure koduste tööde mahuga on Notsu esmaspäevast saati "komandeeringus" vanaema juures.

Kuidagi tuttav tuli ette:)
Viieaastane minuke haigena vanaemaga kodus. Ema tööl käimas. Aasta vast 1979. Pirita tee oli ehitamisel ja raadiost tulid onu Remuse jutud.
Me elasime äärelinnas, tänaseks miljööväärtuslikuks nimetatud Kalamajas. Meil oli pisike kööktuba erakas ja planguga piiratud hoov, millesse mahtus kogu mu maailm. Kalakombinaat eritas teatud tuulesuunaga iseloomulikku haisu ja kell kaheksa kõlas klaverivabriku vile.

Puumaja teisel korrusel paiknev toake mahutas voodiks lahtikäiva diivani, tagasihoidliku sektsiooni ja mustvalge teleka. Kapitalistlikust asjademaailmast lahutas vähemalt terve kümnend. Mu kaks kastitäit mänguasju paiknesid sektsiooni all ja omaette toast ei osanud ma unistadagi.

Ometi jooksin ma töölt tulevale emale vastu, esimese asjana huulil küsimus, kas ema mulle midagi tõi. Ja piilusin kotti - enamasti olid seal vaid töötava nõukogude naise õhtused ostud. Seda suurem oli mu rõõm neil "teistel" päevadel. Enamasti oli see midagi pisikest ja praktilist, näiteks joonestuspaberist kokkuliimitud hiina õpetlase "pusle", millest sai kokku panna 80 kujundit või mõne raamatu.

Kakskümmend seitse aastat hiljem manitseb tänane vanaema, et ma Notsule hoolimata mangumisest midagi ei tooks. Sest Notsu olevat ärahellitatud pisike piiga, kelle peamine huvi on täiskasvanuid ümber sõrme keerata ning oma emalt ja isalt magusaid suutäisi välja lunida.

Tarbimisühiskonna tragöödia? Lapsed, kes ei oska tunda rõõmu uutest asjadest? Ei sugugi mitte. Lihtsalt mõnus on üle pika päeva kohtuda emaga, pista käsi kotti ja loota, et seal on "midagi". Oluline pole asi, vaid see, et oled olnud lähedasel meeles.

neljapäev, 19. aprill 2007

kopsupõletik - mõtteid ravikindlustussüsteemist

Ema on haige. Eelmisel nädalal oli palavik üle 39, nüüd ka hingata raske ja tagatipuks surub peas. Ema on vapper vanamoodne inimene - no tööl on ikka natuke vaja käia, inimestega ju kokku lepitud. Suutsin talle siiski selgeks teha, et vaja on end arstile näidata.

Internetist broneerides saanuks perearstile aja kahe ja pool nädala pärast. Helistasin talle ja palusin ema varem jutule võtta. Jikka sjaab , perearst on sümpaatne ja südamlik venelanna, kes meie pere tohtriks olnud üle 20 aasta.

Tegi vereanalüüsi - sete 75, miski immoblabla, mis võib olla kuni 100, on 175. Röntgenipildi põhjal kahtlustas perearst kopsupõletikku. Kirjutas välja antibiootikumi, haiguslehe ja saatekirja pulmonoloogile. Ema üritas aega kinni panna. Polikliinik 1 - 8. mai. Polikliinik 2- 10. mai, polikliinik 3 - alates 8 maist suvalisel ajal. Perearsti poolt soovitatud tohter on hoopis puhkusel...
Mida siis teha... Mai esimese dekaadi lõpul me pulmonoloogi vastuvõttu ei vaja - selleks ajaks on ema kas surnud või terve...

Viimases hädas helistasin ühte suurde haiglasse. Telefonijutt tohtriga oli sümpaatne - kui ema vähegi liikuda kannatab, siis pakkida ta palun autosse ja tuua haiglasse ülevaatamiseks. Jah, ikka saab.
Erinevalt registratuuritöötajast, kes võiks vabalt kandideerida Halvima Teenindaja auhinnale 2007, oli erialaspetsialist väga tähelepanelik ja hoolitsev. Vaatas üle perearsti tehtu, uuris raviskeemi, andis omapoolsed juhised ja pool tundi hiljem oli emal tervis küll mitte parem, kuid siiski kindlam tunne. Minu poolt jäi arstile tänutäheks opratiivse reageerimise eest 200 krooni väärtuses kinkekaart ja kogu südamest tulev tänu. Lahkusime.

Ilmselt on tegemist igapäevase rutiiniga. Ma olen maksumaksja ja igakuiselt lahkub minu palgast peaaegu kahe eesti keskmise väärtuses makse. Ja viimasel ajal ärkab minus protsestiisu. Palun, jätke mulle mu raha. Ma panen selle kenasti kapinurgale ja haigeks jäädes tasun 100% ise kõikide oma kulutuste eest. Aga ma soovin vabaneda solidaarsuse põhimõttel toimivast kasutust süsteemist. Sest raha kulub lihtsate toimingute sebimiseks niikuinii - telefonikõned vajaliku numbri saamiseks, vestlus arstiga. Raha kohalesõiduks, tööpäev ootamiseks, sest haiglatohter võib olla hõivatud. Ja südamest tulev tänu, sest terve lähedane on mulle väga oluline.

kolmapäev, 18. aprill 2007

homme, igavene homme

tsooniterapeut pani mu täna jälle magama. Rahulikult ja ilusti. Õhtuks olen kenasti välja puhanud, et siis hommikuks jälle unine olla.

Tegelikult peaks ma tegema koolitöid, kuid selle asemel ukerdan sihitult ringi, söön ohjeldamatult. Täna näiteks pool liitrit jäätist ja umbes 10 kommi, snickers ja korralik lõuna. Ja muudki asjad, mida peaks tegema elu edendamiseks, ei taha kuidagi liikuda. See-eest netis surfamine ja teleka vaatamine tuleb uhkes üksinduses suurepäraselt välja.

Paha on olla laisk.

vitamiinimürgitus

Mõned nädalad tagasi, esimesel visiidil tsooniterapeudi juurde lahkusin pika nimekirjaga toidulisanditest, mis tuleks mulle kasuks.

Niisiis. Urosept (6 tbl päevas), Wellwoman, Punase Päevakübara tinktuur (120 tilka päevas), Ginko Biloba (2 tbl päevas), õhtul palderjan (4 tbl päevas). Lisaks siis Cipralex, Jeanine ja beetakaroteen. Kokku siis 16 toidulisandit!!! Peale punast veini või siidrit minu omal algatusel. Ja kellelgi ei ole aega seda nimekirja ükshaaval võtta - ikka kõik rohud pihku ja korraga alla loputada.

Poolteist liitrit vett päevas ja ebaregulaarne toitumine dzankoilis. Enesetunne paranes ja märkamatult sattusingi esmakordsest toidulisandite söömisest vaimustusse, võiboll aisegi sõltuvusse ja lisaks sellele üle 500 kroonisele arvele soetasin stocka hulludelt veel venemaise päritoluga viirpuu tinktuuri (20 tilka mõjub südamele hästi), siis alloholi prooviks (4-6 tbl päevas) , kas kiirendab tõesti minu sigakehva seedimist ja lisaks veel gerimaxi (1 tbl päevas).

Nüüd olen ma tõeline superhiir, süües 22 tabletti iga päev ning lisaks siis 140 tilka, paraku teeb see kogus mind mitte energiliseks vaid närviliseks - aju liigub kiiremini kui käed järele jõuavad ja õhtuks näib tegemata tööde kuhi kasvanud olevat.
Ja vitamiinimürgitusele viitab veel kõhulahtisus ning ootamatud iiveldushood ja ärevustunne.

Lugesin täna infolehed läbi. Ravumid ravumiteks, neid olen ma juba tükimat aega alla loputanud. Aga toidulisandite juures oli konkreetne kiri, et see ei asenda tervislikku toitumist! Aga minu poolt päevas söödud kogus vastab vist tervele toidukorrale:S

Niisiis. Pakkisin kõik väärtuslikud ja hinnalised toidulisandid summas umbes 1000 krooni ühte suurde kilekotti. Säilivustähtaega siin jagub, ehk vaatame sügisel või järgmisel kevadel edasi seda va vitamiinivaegust. Ja luban edaspidi oma raha paremini investeerida.

teisipäev, 17. aprill 2007

jan uuspõld läheb tartusse. kuuekesi saalis. kaks naermas.

Üle pika aja sai kinno. Jan Uuspõld läheb Tartusse on juba nii pikka aega jooksnud, et vaaatajaid oliu saalis vaid kuus. Ja neist vaid kaks naersid.Ilmselt ei pea lisama, et need kaks olime meie - mina ja Peep.
Absurdinaljad, kuid kuidagi kodusemad kui Borat, mida vana-aasta viimastel päevadel CC Plazas vaatasime.
Külakogukond. Eestis on raske olla tuntud nägu... Kõikjal saatvad pilgud ja imago. Tjah. Mina kes ma ka rumalatest naljafilmidest ikka ja jälle tagamõtet otsin.

Ja mõned suurepärased nopped tänasest päevast - Notsu kannab minu roosat mantlit, mis sobib talle nagu valatult. Mäletan end selles mantlis Toompeal emaga patseerimas. Minu kleidike ei olnud ruuduline ja Pariisist toodud. Oli hoopis punane ja krempliin või krimpleen:) Ülemine ots valge ja seelikuosa punane ja punaste nööpidega. Igatahes tundis kasvataja Virge roosa mantlikese ära.

Naised lammutasid diivanit. Sõna otseses mõttes. Erli diivan oli andnud otsad. Karkasski oli katki. Ja täna võtsime käepärased vahendid ehk kirve ja noa ja raiusime diivani tükkideks, toppisime prügikotti ja voila! diivanist sai voodi ehk alles jäi kaks madratsit. Sekka maailmaparandusasju piirist piirini ehk igal teemal. Lastevaba õhtu oli võrratu!

pühapäev, 15. aprill 2007

sünnipäevaralli

Pidutsemised on läbi ja ma olen laipväsinud. Notsu on nüüd viiene. Palju sõpru ja palju kingitusi.
Eile, laupäevasel täiskasvanute peol käisid vanaema-linnupoeg, tädi Ulvi, tädi Merle, tädi Mare ja onu Toomas ning Heidi, Tauno ja Olavi. Muidugi Notsu lahutamatu sõbranna Saskia ja tema ema Erli. Täna hüppasid läbi onu Jaanus ning Raiks ja Kelli koos kertsiga. Kadrioru lossis toimunud sünnipäevapeol olid Saskia, Katu, Cevin, Triinu. Lasteaiasõbrad Maria, Liisa, Grete ja Emma tulid oma emadega peale pidu meile ja mängisime ühe vahva seltskonnamängu - Eesti. Gloria isagi tõi kingituse lossi ja ema sõbranna Malle pidas meeles ja helistas:)

Oli tore päev, kinkidekorvini kodus ei jõudnudki, jääb homseks, kuid lossipidu oli olnud tõeliselt vahva ja meeldejääv. Oli olnud sellepärast, et lapsed olevad vanemateta vabamad ja meie ise istusime hoopis kohvikus ja ajasime juttu. Ja nagu arvata võis, ei huvitanud Notsut eiteamitmes barbi:)

Peale kahte sünnipäevarallipäeva on tõeliselt väsinud olla. Hea ja väsinud.

pidupäev punaste laudlinadega - alanud on teine viisaastak

Palju asjatoimetusi oli.

Kümmekond külalist Notsu täiskavanute sünnipäeval ehk liigagi rikkalikult kaetud laua taga. Uued punased laudlinad, mis harmoneerusid mustripeensusteni punase sohva ja tugitoolidega. (tegelikult oli see suisa juhus) Maasikad, mis laste poolt kähku nahka pisteti. Notsu säravad silmad külalisi vastu võttes. Hea sõbranna Erli, kes viimasel minutil tõttas appi lauda ette valmistama. Ja Pagari-Liisu, kellelt neli aastat järjest tordi tellin ja neli aastat järjest näitavad nad end suurepärasest küljest nii jama kokkukeeramisel kui ka selle ülehelikiirusel lahendamisel:) Ema ehk päeva tähtsamaile tegelasele vanaema temale omases võtmes.

Tänane pidu ei saanud tõrvatilkadeta, mis alati meepotis leiduvad.

Tunni ja kolmekümne minuti pärast on mu tütreke sündinud. Naljakas, et see on minu jaoks kõikseolulisem juba päris mitu päeva.

Alanud kevad saab olema aeg suurpuhastuseks. Ja alustan sellega esmaspäeval.

laupäev, 14. aprill 2007

meenutused neist tundidest viis aastat tagasi

umbes neil tundidel viis aastat tagasi jooksis etv-st laubaõhtune draamafilm orvuks jäänud tüdrukust. Vaatasin selle lõpuni ja ei suutnud magama jääda. Tatsasin rahutult ühest toast teise, vahepeal hingasin värsket õhku. Mu koduehitus oli pooleli - elamiskõlbulikud olid endiselt vaid 40m2 pinda, ahjuküte ja teine korrus, kus neli kuud varem külmusid jõuluööl 25 kraadise külmaga katki kõik vastostetud radiaatorid. Lõppeks siiski uinusin ja ärkasin täpselt kell 9 plõksatuse peale, mis sarnanes õhupalli katkitorkamise häälega. Algas 11 h kestnud valutu saaga, millele järgnes 9h ja 40 minutit vahelduva eduga valusid. Aitäh pelgu arstidele, mõtlen teile ühel teisel päeval.

Täna on reede ja kanal2 näitab miskit hiinlaste filmi pealkirjaga "Armastuses ja sõjas". Mul on terve päev olnud käsil meeletu koristustöö, mis jätkub siiani hoolimata hilisöisest kellaajast. Homme ootab Notsu oma esimese pooljuubeli ehk viienda sünnipäeva täiskasvanud külalisi.

Just täna oli meil vestlus Notsu isaga. Jah tõesti, võibolla ma panengi notarisse aja kinni, et ta saaks loobuda õigustest ja kohustustest mu tütrele. Täiskasvanud mehe jonni vastu pean aga kainelt kaalutlema eelkõige lapse vajadustest lähtudes. Ja ühel päeval, kui Notsust on saanud suur tüdruk ja temast vana ja väeti mees, ei ole ka Notsul kohustusi Tema suhtes. Nii nagu Notsu poolõelgi.
Ja too teine, kes neil päevil kaks aastat tagasi vandus igavest armastust on homme... äääää.... üks üritus ja ülehomme... eeeeeee.....vaja olla Rakveres.

Edu mõlemale. Me tuleme toime. Eesti naine suudab toita ju viis last ja joodikust mehe, asi siis suurele ja väiksele Notsule leiba teenida:)

reede, 13. aprill 2007

keset ostuhullust

Seisin pealelõunal keset Stokat ja hetkeks meenusid hullud päevad läbi aegade. Mõtlesin, kuidas igiammu sai rabatud kruuse ja sokke, shampooni, küüneviile, deodorante. Stokal oli siis vaid kaks korrust ja mina olin käinud Helsingi eiteamitmekordses, kus müüjad naeratasid. Ma olin sealt koos oma soomlasest peikaga ostnud pulmakingi meie sõpradele. Ometi vaatasin kahtlustavalt Bossi (näppisin ühte meeste pehmet nahktagi salamisi ja mõtlesin, kes küll ostab sellise hinnaga asju!) ja libistasin ohates korvi pluusi hinnaga nii 100-200 krooni - väga kallis aga minu maitsele vastav.

Seejärel meenusid aastad, mil sai kokku ostetud praktilisi esemeid - kvaliteetset kodukeemiat, maitsvat sööki, tuntud kaubamärkide alkoholi, soodsa hinnaga kodumasinaid, ilusa välimusega ja tuntud tootjate nuge-kahvleid-potte-panne. Edasi "hullud", mil täiendasin spordivarustust - tossudest jopedeni ja läbi aegade on sealt ostetud Notsule hilpe, mänguasju...

Ja järsku mõistsin keset seda kaubaküllust, et mu tarbimine on saavutanud lae - mul ei ole mitte midagi vaja, sest kõik eluliselt vajalik on olemas. Kosmeetika, elekroonika, käterätidki... Ostmine on minu jaoks vaid lõbu, mille lõppedes viskan eelmise, veel mõni aeg tagasi mind rõõmustanud ostu nurka ja võtan järgmise, mis erineb värvi või tegumoe poolest.

Näppisin täna Guessi teksaseid - kolmveerandpikkuses, peal tikitud punased roosid, sobivad ideaalselt mu uute Bata saabaste ja kevadise imagoga. Tsekkasin hinda - 3500 krooni. Kuna ostuhullus minust sel aastal mööda on läinud, siis otsustasin need osta. Õnneks selgus proovikabiinis kibe tõde, et nr 27 ei mahu mulle jalga.

Panin need imeilusad, superarmsad teksad tagasi, ostsin alumiselt korruselt pudeli brut siidrit, mida Pariisis armastama õppisin ja veeresin koju. Täna viis aastat tagasi oli Notsu sünnitähtaeg. Kosmonautikapäev. Kallistasin Notsut ja tundsin, et ma ei vaja neid uhkeid teksaseid. Elus on olulised on vaid asjad, mida raha eest osta ei saa.

kolmapäev, 11. aprill 2007

Päev, kus ei toimnud midagi

Täna saime haiglast koju! Ja see ongi päeva tähtsündmus.

Olen kuidagi järjelt maas - lühike töönädal, järgnenud päevad suurlinnas ja siis maandumine haiglas. Tänane visiit tsooniterapeudi juurde muutis mu magavaks ja rahulikuks olevuseks, kes kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta.

Ometi ajasin õhtuks jalad alla ja seiklesin hulludele päevadele. Ostsin Notsule mänguasju ja endale lõhna. Ostud, mida ma oleks niikuinii pidanud tegema. Ja vestlesin telefonitsi Notsu sünnipäevale kutsutud laste vanematega kinkide asjus.

Ja nüüd olen taas voodis, väsinud. Vaatan järjekordset dokki - jaapanist kadunud lastest.
Jälle on möödas Päev, Kus Ei Toimunud Midagi.

teisipäev, 10. aprill 2007

lastehaigla. vol3 - õhkkond siin on jäine

Haiglapäevad on pikad ja igavad, kõik ühesugused.

Meie endises palatis on nüüd lastekodulapsed - seisin õdede posti juures ja vaatasin, kuidas nad vaikselt mängivad, üksinda, omaette. Ja milline rõõm, kui üks õdedest nende juurde läks. Imearmas musta peaga tüdrukuke... Miks ta küll lastekodus on... Teine, blondim, ei teinud õe saabumisest väljagi, mängis tasakesi oma voodis edasi.

Oode on ette nähtud vaid lastele - tass jääkülma piima ja sai (õe kommentaar - sai on ju hea ja magus ja piima võite ise soojendada) dziisas... Ja seinal on meeldetuletus lapsevanematele - palun ärge unustage, et teie laps sööks iga päev 5 portsjonit puuvilja... Jahukaste lõunaks, täiesti maitsetu, hommikul puder, sama maitsega. Leib, mille aukudest võib aimata võid... peal vorst, jällegi sellesama maitsega...

Hommikul sain teada, et oleksin pidanud pühapäeval saabudes esitama pildiga dokumendi haiglasse sissekirjutamiseks. Ma olevat ju elus hotellis peatunud, haigla olevat samuti nagu hotell... Osakonnajuhataja käitus kui laps, kellelt teine liivakastis lelu ära kisub ja lahkus läbi hammaste sisisedes - haiguslehte ma eilse eest ei saa. Igatahes olevat Lastehaigla koht, mida lapsed üle kogu riigi jumaldavad... ja mina, patune hing avaldavat rahulolematust.

Loodan homme koju saada. Lootus sureb viimasena:)

esmaspäev, 9. aprill 2007

pildikesi lastehaiglast, vol 2

Ma olen elus olnud viis korda haiglas - Notsu sünniööl, kolm kuud hiljem hinge vaakuvana intensiivis, kuus kuud hiljem lõikusel ja paar kuud tagasi lõikusjärgse öö. Nüüd siis viies kord.

Viis erinevat haiglat, viis täiesti erinevat suhtumist ja personali. Lisaks kuues, teises Eesti otsas asuv haigla päevakirurgia näol. Mu kokkupuuted meditsiiniga on (õnneks) piirdunud üldiselt haiguslehe võtmisega perearsti juures, kord poolaastas günekoloogilt retsepti saamisega ning hambaraviga, mis teatavasti tasuline (ise tead kus käid ja palju maksad) Sestap olengi pidanud meditsiinisüsteemi kohta käivat kriitikat pigem igavesti rahulolematute virinaks.

Sünnitusmaja, aprill 2002. Udused mälestused, sekka selgemad pildid. Minust sai ema. Ainult positiivsed mälupildid.

Tallinna Keskhaigla, juuni 2002. Intensiiv. Kohutavad valud. Tavapalat. Hoolitsevad õed ja tarkade silmadega kirurg, kes viimasel hetkel otsustab mitte lõigata. "Vaatame veel", arutleb ta minuga.

Tallinna Pelgulinna haigla, november 2002. Kirurg, lõikus. Anestesioloog paitab mu pead ja lohutab paanikas minukest. Õed on hoolitsevad ja südamlikud.

Võru haigla, aprill 2006. Päevakirurgia. Arstist sanitarini kõik sõnad ülivõrdes.

Ülikooli kliinikum, detsember 2006. Suurepärane LOR ja sama ebameeldivad õed ja abipersonal.

Siit Mustamäe Lastehaigla aknast anno aprill 2007 titeosakonna katusele vaadates näib kõik teisiti. Süsteem lonkab mõlemat jalga. Haiglale enesele ei ole mitte ühtegi etteheidet, usun, et olmeliselt on nii mõnegi pere kodu kehvemas seisus kui siinsed ruumid. Ka on meeldiv avastada lisaks külmikutele mikrolaineahi ja veekeetja - ehk lutipudeliealiste pärast? Vahet pole, nad on olemas ja neid saab kasutada:) Aga sellega meeldivus ka lõpeb.

Kellegil ei ole aega - ei arstil, õel ega sanitaril. Bürokraatiamasin, mis keelab haige lapse vanemal end paariks tunniks kasvõi õhtul teise vanemaga vahetada. Tervele inimesele on päevade kaupa kinnises ruumis, haiglas, viibimine aju halvavalt kahjulik, rääkimata füüsilisest vajadusest pisutki liikuda. Hommikune õde (ilmselt) tegi palatiukse lähistel viibivale Notsule selgeks, et temal on uksest välja minek keelatud - justkui oleks ta selleüleannetu viieaastase tabanud koridoris üksi jalutamas...
Osakonna juhataja nimetas meie palatikaaslast, peatselt kolmeaastast Steni äärmiselt ebameeldivaks poisiks, peaaegu nii ebameeldivaks, et ei taha sellist isegi ravida... Ja lisaks polevat ta eales sõitnud ühistranspordiga. jumaluke, missuguseid kombeid peaks see pisike haige omama... ja kas lapsel ei tohi olla paremaid ja halvemaid päevi???

Notsul on mandlid paistes ja kõrge palavik ehk katarraalne angiin, kuid kohtumine LORiga toimus pühapäeva hommikul - see on siis eile ja tegemist oli minutijagu tumma vaatlust teinud valvearstiga... Nohu vaevab, kuid sudafedi siirup nepalozena, inhalatsioon nepalozena (kuna õel tundus olevat lihtsam suhelda vene keeles, siis valisin ise selle). Näikse, et kogu meie siinne ravi piirdub penitsiliinikuuriga, millest peab piisama nii angiini, köha kui ka nohu ravimiseks. Ja igal sammul rõhutatakse, et saba haigetest ootab ukse taga. Konveier.

Olen siin oldud 24h jooksul mõistnud, et vene õed on südamlikumad. "Tiha-tiha", ütlevad nad rahutult läbi une niuksuvale Notsule kanüülisüsti tehes ja leiavad aega ta peadki silitada. Venelannast palatikaaslane (täna koliti meid osakonnajuhataja nõudel Stenist ja tema isast lahku) ja tema poeg Robert on igati vahvad. Roberti eesti keel on suurepärane, aga ta käib ka eesti lasteaias ja loodab kevadel sisse saada eesti kooli. Võrratu integratsioon, kuid samas ei saa ma jätta kirjutamata sellest, et Roberti vanaema pani laste ette suure kausi viinamarjadega ja ema lisas, et puuviljad on väga tervislikud. Lahkus ja südamesoojus ei tunne rahvuste piire, õnneks. Ja meil kahel suurel on siin lõbus. Hea, et arvutiga saab filme vaadata, homme ootab meid Tulip-fanfan.
Ja loodan, et niipea kui võimalik, saame koju. KOJU! Sünnipäevanädal ja muidu igati terve Notsu lamab haigena voodis. ebaõiglus.

lastehaigla bürokraatiamasinas

Notsul oli öösel palavik 38,9. Minu superterve laps oli täielikult endast väljas - nuttes valutava kanüüli pärast, kuigi enam vist siiski palavikust.

Hommikul ärgates olin täielik sidrun - pool ööd magamata, mures ja reisist ikka veel väsinud. Ärkasin aga personali röökimise peale - te olete viimane kes siin osakonnas veel magab, kas te kodukorda ei ole tõesti lugenud, lapsed võivad magada aga vanemad mitte.
Jah, selle töötaja arvates on magava haige lapse voodi kõrval istumine oluline. vist.
Järgmine kohtumine oli raviarstiga ja seejärel osakonnajuhatajaga. Paindumatu, jäik ja mõttetu süsteem. Sadagu või pussnuge, te olete haiglas ja siia te jääte ja ei mingit kojulippamist ega töölelippamist. Ei tunniks ega pooleks. Ja külastajad ei ole üleüldse soovitavad, kuid ära neid otseselt keelata ei saa.

Kuhugi olid kadunud eileõhtused õed - inimlikud ja sõbralikud, kes lohutasid mind palavikus viskleva lapse voodi veerel. Õde, kes pani nutvale lapsele kanüüli ega riielnud temaga. Arst, kes väsimus silmades tuli patsienti hetkeks vaatama, hoolimata sellest, et tema valveaeg oli juba lõppenud.

Kõht on siin täis ja arvutiühenduse kaudu saab kõneleda ka maailmaga, kuid puudu on soojusest ja sõbralikkusest. Kahjuks.

muljetusi pariisist lastehaiglast vaadatuna

Nih. Notsu magab ja püüan ühte teist kirja panna.

Ch de Gaulle´is pidime maanduma terminalis 2, aga tulime maha miskipärast terminali 1. Segane ja kummaline lennuväli... Ostsime piletid RER-ile, sest tsooni 5 meie Paris Visite-l ei olnud. Samas oleks võinud selle 8 eur-i ka kokku hoida - meie Paris Visite ei huvitanud peale metroo piletiautomaadi mitte ühelgi korral kedagi. Transpordisüsteem näis esimesel hetkel keeruline, kuid hiljem muutus see selgeks - sama lihtne ja mõnus kui Londonis, kuid paraku prantsuse keeles.
Kolmanda klassi lütseumitüdruk Kati abistas meid arusaamisel. Ja kes ütles, et pariislased on ebasõbralikud ja inglist ei räägi? Julgen vastu väita - pariislane on avala naeratusega ja sõbralik. Erinevalt mitmetest teistest suurlinnadest astutakse seal kaart näpus kurvalt ringi vaatavale turistinäoga olevusele ligi ja pakutakse abi.

Eiffel. Kohustuslik. 12 tundi pidavat olema ootejärjekord liftiga ülesminekuks. Valisime trepid. Lahedalt avanes iga astmeriviga järjest enam linnavaade. Torn kõikus ähvardavalt ja jänespüks minuke oleks peaaegu loobunud tippusõidust. Sinna peaks viima meie teletorni omanikfirma - suurepärasele vaatele on lisatud põnevat lugemist - mis kuhu suunda ja kui kaugele jääb, koos lippudega. Oli põnevam kui lihtsalt tasulisest noklist tundmatuid maju vaadata. Ja muidugi tuledesäras torn öösel on lihtsalt vapustav.

Napoleoni põrm. Njah. Vaatasin kogu kompleksi väljast. Lütseumitüdruku jaoks oli aga kohustuslik.

Laevasõit Seine´il. Mitmes keeles naeru lõkerdav turistidepere infot kuulamas. Ei mingit võõristust, istud külg külje kõrval eri riikide turistidega ja muljetad ja muljetad ja kuulad giidi. Sellist tolerantsi lihtsalt peaks eestlastele õpetama.

Jalutuskäik Raekoja ja Notre-Dame´i juurde. Kuidagi mõnus on kesklinnas. Selline hubaselt mõnus ja külalislahke. Suure reede jumalateenistus iidses kirikus. Kuigi mul õnnestus keskkool lõpetada ilma Jumalaema kirikut... lugemata, tekkis huvi, sest tol kaugel ajastul pea kakskümmend aastat tagasi ei huvitanud mind kirjeldused sellest kirikust.

Triumfikaar ja Champs-Elysee. Remarque. Tema tegelased jalutaks justkui kuskil siinsamas ja rüüpaks Calvadosi. Miskipärast seondubki Pariis mulle just sakslaste poolt okupeeritud linnaga.

Öine Montmartre. Suurepärane vaade tuledes linnale. Ja köisraudtee patukahetsusest ehitatud Kahe Südame kiriku juurde ei töötanud. Läbi lõbukvartali Mouline Rouge´i juurde jalutades oli kahju, et metroo vaid kella üheni sõidab. Ehk järgmisel korral...

Kuulsate surnuaed. Edith Piaf, Fontaine, Moliere, Jim Morrison. Rokistaari haual toimuski just selline melu, nagu räägitakse:) Surnuaedade alalise jalutajana leidsin taas huvitavaid nüansse. Ja leidsin ka ehtsa printsessi haua - püramiidikujulise. Aga Viiralti haud jäi leidmata, kahju, et üks kuulsaimaid eestlasi maailmamastaabis nii tuntud ei ole, et tema haud surnuaiakaardil märgitud olnuks.

Shoppingtour. Suurlinna ahvatlused. Värvid, värvid, mitte konnatiigist tuttavad pruun ja must ja valge ja tumesinine... Igatahes ostsin ma endale elu kalleimad saapad Bata poest hinnaga 2000 krooni ja Notsule sünnipäevakleidi 700 krooni eest pluss aksessuaare kleidi juurde nii paari-kolmesaja krooni eest lisaks. Ja muudki pudipadi ja natuke suuremat.

Shokolaadisaiad ja maasikad ja pikad soojad täidisega saiad. Naturaalne brut-siider... Kuidas nad ometi paksuks ei lähe nende ahvatluste keskel...

Pariis on paljurahvuseline linn. Meie hotell asus hiinalinnaga piirnevas Ivry´s. Ja islamiusulisi kohtasin oluliselt vähem kui arvasin. Või ei käinud ma nende linnajaos.

Tagasitee lennujaama osutus ebaõnestumiste jadaks. Õnneks ei jätnud lahke Star Alliance check-in´i poiss meid tsekkimata. Igatahes õnnestus meil näha vahvat stjuuardite meeskonda. Võrreldes pingutatult naeratavate stjuuardessidega oli lend nende muheda huumoriga teenindusega lahe.

Ja nüüd siis haiglas. Notsul on angiin ja mina teda lohutamas. Elik tema magab ja mina kirjutan. St lõpetan ja lähen samuti teki ja padja vahele.

pühapäev, 8. aprill 2007

lennuväljalt otse lastehaiglasse

Seekord siis läits nii, et tagasilennule jõudsime kõikse viimasel sekundil. Check-in oli juba suletud ka business klassile, kuid õnneks oldi meie suhtes vastutulelikud. Seega oman ma erinevalt paljudest ka üht positiivset kogemust meie rahvusliku lennufirmaga. Ja Tallinna naastes sõitsin sirgelt lastehaiglasse:S Notsul on mandlid väga väga väga paistes - angiin.

Jah, siin ma olen, kõikse kallim arstide hoole all. Ja püüan vähemalt reisiväsimuse välja puhata. Üks asi korraga.

kolmapäev, 4. aprill 2007

paris, here we come

nih.
tädi ulvil on boiler ja kapp üleval
piletid linnateatrisse, nukuteatrisse ja homsele lennule on toodud
tsooniterapeut on seekord oma töö teinud
tööasjad on tehtud
ülemusega kohvil käidud
Notsu asjad on pakkimisel
endale on pisike reisikohver laenatud
pariisi linnakaart on üles leitud
ühistranspordipiletid ostetud
pariisi turistiraamat leitud
pass on nagu tavaliselt kadunud

Aga üldiselt on lihavõttepõgenemiseks kõik valma, lennuk läheb kell 8.

Paris, here we come:)

teisipäev, 3. aprill 2007

miks minust tänasest ühe teise ehituspoe klient sai

Notsu maailma parim hoidja , 81 aastane Tädi Ulvi kurtis mulle eelmisel nädalal kaht südamesoovi.

Esimene sai teostatud Gaspres. Eile rääkisin juhatajaga gaasiveesoojendi vahetusest, täna vaatasime töödejuhatajaga "objekti" üle ja homme juba paigaldavad. Super! Vanainimese silm läks rõõmust niiskeks ja minu oma ka. Nii kiiresti poleks lootnudki. Ja hind oli meestel konkreetne - paigaldus x, suitsutoru vahetamisest ei pääse - y ja jupid 50 krooni raadiuses z, aega kuluvat 2h. Tädi Ulvi võttis vana hea arvelaua, lõi summa kokku ja küsis, kas tuleb välja, kui pangast x+y+z+50 raha toob. Jah, kindlasti, kõlas konkreetne vastus ja lahkudes ütlesid nad kenasti "homseni":)

Teine soov oli keerulisem - kraanikausikapp 80x60 väiksema vastu vahetada. Hommikusel koosolekul leidsin lehe vahelt reklaami - Ehitusmarket! Soodushinnaga! Olemas!

Õhtul sõitsime vaatama ja mõlemal venis mokk pikaks - kapp ja kraanikauss olid 60x60 küll, aga... no kraani kinnitus ei sobi... Kraanikausis laiutaks inetu auk, samas kui tädi Ulvil vesi seina küljest tuleb...

Ja edasi juhtus Eesti kohta imekspandav - ehituspoe müüja näitas kaheksakümneühesele sobivas kannatlikus ja rahulikus vormis, et üleliigne auk suletakse 29 kroonise klapiga, jääb ilus, valida on nelja tooni uste vahel, kausi kinnitus kapi külge on klambritega, mis maksavad lisaks 5 krooni tükk ja pangakaart sisestatakse pin-iga lugejasse just sedapidi. Mulle viipas lahkelt, et lattu saan, kui sõidan autoga ümber nurga - seal näete kohe:) Ja saatmas sõbralik, mitte pugejalik naeratus ning tema "head päeva!" kõlas nii siiralt, et oleks tahtnud ettepanekute raamatusse midagi ilusat kirjutada.

Erand? Sugugi mitte. Kassapidaja, kellele ülejäänud ostud tasusime, oli samuti meeldiv ning laomees lihtne, kuid abivalmis. Väravavalvur vaatas üle kviitungid, naeratas ja soovis samuti head päeva... Kõik selle poe töötajad oleksid justkui võtnud eesmärgiks eeskujuliku teeninduse.

Olen aastaid olnud kahe hüpersupermegaehituspoe klient, ostnud neilt projektipõhise soodukaga maja- pluss korteritäie materjale ja natuke sõpradele lisakski suuri oste, pool miljonit kindlasti. Ja ikka kuulen projektijuhilt virinat, et ta ei jaksa meilile kahe tööpäeva jooksul vastata, et pole tema asi mulle soovitada seda või teist segu ja lisaks seletab kassapidaja, et see või teine konkreetne töö ei ole tema asi, turvamees laoväravas küsib üleolevalt, kas meil on VEEL midagi autos... Ja kord irvitas laomees, et tema ei pea tsemendikotte autosse laduma, et neid 30 ära mahuks...

Igatahes. Tänasest kaalun väga tõsiselt ehituse kodupoe välja vahetamist. Nende sõbralike naeratuste pärast:) Ja selle pärast, et leidsin poe, kus mind tõesti oodatakse.

esmaspäev, 2. aprill 2007

ekslevad rasked mõtted kevadöös

Üldiselt ei ole ma telekasõber, kuigi neid kaste seisab mu majakeses koguni kaks. Vaid esmaspäeviti on saade, mida ma aeg-ajalt siiski vaatan. ETV, kell 22,00 kommentaar ja kell 22,20 film. Välisilm.

Riigid, millest suurriikide infoagentuurid igapäevaselt ei kõnele, inimesed, kelle surma ümbritseb elust suurem salapära. Täna siis Litvinenko lugu. Traagiline, kuid venemaalik - tülikaks muutunud isend kõrvaldatakse süsteemi poolt, mida ta aastaid teenis. Kuid mitte see ei ajendanud mind mõtlema. Hoopis midagi inimlikumat ja laiemat.

Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne on rääkida valusas leinas olles kallist inimesest reporterile, mis tunne on neid kaadreid hiljem televiisorist vaadata., näha hukkunud kallist elavana kaadrites, matusepilte kollases pressis...

Mu õppejõud Halliki Harro selgitas loengus, et avaliku elu tegelased peavad arvestama, et nende isikute vastu on rahval kõrgendatud huvi. Kas ka nende pereliikmed - abikaasad ja lapsed peavad sellega arvestama? Elu on julm.
Marina on tavaline naine - keskealine, armas, kuid venelannalikult väsinud silmadega. Selliseid naisi sõidab Moskva metroos ja linnalähedastes elektritškades iga päev kümneid kui mitte sadu tuhandeid.

Täna õhtul süütan ma küünla oma laual. Kui Keegi, Kes Valvab Meie Üle on päriselt olemas, siis palun tal olla toeks oma kolleegile, kelle igapäevane elu katkes ühel nädalavahetusel, mil tema kaasa peavaludega haiglasse läks ja tagasi tuli ajukasvaja diagnoosiga. Ma ei taha ka teada, mis tunne on julgustada lähedast teades, et lootust tegelikult ei ole.

Sellel mehel tänases Välisilmas oli ootamatuks hüvastijätuks aega paarkümmend päeva. Ma ei tea, kui palju on jäänud mu hea kolleegi kaasal. Elu on habras, väga-väga habras niit.

See käimasolev dok ei anna vastuseid ega näita maailmale asjade tegelikku kulgu. See on lihtsalt inimlik valu teleekraanil. Ma ei tea, mitu inimest maakeral sekundis sureb, kuid selliseid inimliku traagika kaadreid kohtab ilmselt igapäevaselt surivoodite ääres. Et iga algav päev võib olla viimane, selleks tahan minagi elada täna ja praegu ja öelda oma lähedastele, kuiväga neist hoolin.

pühapäev, 1. aprill 2007

Täieline kodukana

Võrratu kevad jätkub - soe, päikseline ja rõõmus.

Kodune nädalavahetus, mida veel reedesel ööbowlingul kahtlustasin masendavaks, osutus üle ootuste tõeliselt nauditavaks. Lihtsalt suur hulk Väga Vajalikke töid sai tehtud - hoov riisutud, talvesodi prügimäele saadetud ja sügisest jäänud mööblilaga põletatud. Esimene selleaastane grilliminegi tehtud ning neli masinatäit pesu triikimist ootamas. Ja auto sai osaliselt puhtaks. Peab mainima, et külaliste oma sai nii pestud kui ka vahatatud:) Minukas vaid pooleldi seetõttu, et pigieemaldaja sai otsa. Jõudsin leotuse küll ära teha, aga vahepeal valmis hõrk grill-liha ja nii see keemia auto peal pesemata ära kuivaski. Sõidan ringi sebraga - helehallil alaosal ja velgedel peal rõvedad pigitilkumisjooned:S Lisaks vastab tõele, et survepesur EI OLE auto pesemiseks parim valik. Paraku ei ole mul ka midagi paremat ning pean jätkama samas vaimus.

Eile oli ka vanaema sünniaastapäev. Üheksakümne teine. Kuna mälestusküünla süütasime kalmistul juba reedel, siis istusime ema ja Notsuga eile lihtsalt koos ja sõime ema tehtud torti. Viisteist aastat vanaemata on kuidagi kiirelt möödunud...

Veetsime täna Notsuga suurepärase pühapäeva - kärutasime lehti kuristikku, riisusime, arutasime tema sünnipäevateemat ja lõpetuseks käisime rattaga poes. Notsu on suur ja asjalik ja see teadmine ei mahu minusse mitte kuidagi.

Avastasin kuuri koristades, et eelmisel aastal soetasin nii endale kui ka Notsule kiivrid, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Ainult ma ei saa mõista, mis oli mul mõtteis, ostes meile mõlemale SINISED... Igatahes on kiivriteema osaliselt ammendatud, kuigi stiilipolitsei ilmselt keelaks sini-valge-roosa-musta värvikombinatsiooniga inimesi hirmutamas käia.
Õhtul kevadriideid üle vaadates selgus, et "see loom on jälle kasvanud" - ohates pakkisin mitmed ilusad hilbud nr 110-116 Igaviku hunnikusse.

Ja nagu aru saada võib, oli spordi osakaal sel nädalavahetusel suur null, kui mitte arvestada 800m jooksu Notsu ratta kõrval.

Toas ei ole ma jõudnud isegi põrandat pühkida. Mis omakorda tähendas, et peale suurepärast tundi lavendlilõhnalises vannis riietusin sokkidesse, et teisele korrusele jõudmiseks oma hooldatud ja kreemitatud jalgu mitte ära määrida:)

Algav töönädal on õnneks lühike ja juba neljapäeval ootab mind Pariis. Seekord siis pärispariis, mitte littleparis ehk Bordeaux. Omamoodi sümbol... Minu enese jaoks. Peep veereb Ventspilsi ja nii on pühad meil lahendatud:) Samas peab tegema esimesi ettevalmistusi Notsu sünnaks - näiteks kutsed valmis tegema. Igatahes tuleb kiire ja karm nädal.