Laupäev, 28. veebruar 2009

juustuvorstirida

Hekseldasin väiksema juustuvorstilati keskmisteks kuubikuteks ja viisin salamisi tagauksest õue. Betti panin tema suureks imestuseks eesukse juurde "ketti" ehk sidusin jalutusrihmaga aiaposti külge. Nimelt ei ole proua bernhardiin varjupaigast saadik kordagi aheldatud olnud. Tema imestus oli nii suur, et isegi solvunud haugatust ei järgnenud.

Pudistasin juurstuvorstikuubikud maja taha kaari moodustades umbes meetrise vahega lumme. Poetasin taldriku üle esikuukse tuppa ning surusin juustuvorstist haisevad sõrmed nüüd juba tõsiselt hämmeldunud bernhardiini xxl nina ette. Vaatasin talle sügavalt silma, tegin maailma kõige tõsisema näo ja ütlesin juustuvorstise näpuga maa poole viidates "otsi".
Yeah.
Iginäljase berna rihma otsas hoidmine ei ole kõige kergemate tööde killast. Ka kippus Betz nii mõnestki kuubikust suurest erutusest üle jooksma. Aga pole hullu. Juustuvorstirida lõppes suurema kuubikuga ning selleni jõudmine Bettile ülejõu ei käinud. Ülevoolav kiitmine ja kallistused. Betz ei mallanud oodata, kuniks ta kaisust vabastan, tormas hoopis nina maas õue nuuskima, olemaks veendunud, et ma kuskile salajast lisajuustuvorstirida moodustanud ei oleks.
Lasin tal veerandtunnikese "lõbutseda" ning kordasin protseduuri. "Kett". Kuubikud. Ligased sõrmed ning otsi-otsi-otsi. Ülevoolav kiitmine. Naerul näoga õnnelik koer silkas rõõmsalt veel tükk aega hoovil nina maas.

Neljapäev, 26. veebruar 2009

Homme...

Kuupäev kalendris näitab 27. veebruari. Mina esitlen seminaritööd. Sedasama, millest juuni alguseks peab kasvama bakalaureusetöö teemal "SLÕhtulehe esikaane kujunduse ja sõnumite seos üksikmüügi tulemustega."

Jäin tehtuga enam-vähem rahule. Olemas on ka suunised edasiseks. Kursavennast retsensent arvas, et tehtud on tubli töö. Aga ikkagi. Sõna "kaitsmine" hirmutab mind. Homme. Kell 12,40.

Edit 27.02.
Kaitstud. B. Edasi bakatöö kallale!

yeah!

Mõningaid asju leiab vaid kohtadest, kust neid otsida võiks olla suhteliselt lootusetu. Nii leidsin suurematest raamatukauplustest läbi müüdud raamatu "Kuidas ma lähen" hoopis Selveri raamatuletist. Ja asusin otsekohe lugema - pidevas surmahirmus vaevlevale paanikule on kasulik lugeda inimeste päris-probleemidest.

Väikesel Notsul on jälle nii matka- kui ka õuetrööbasaapad. Ahastuses külastasin oma lemmiksecondhandi, kus juhtusid müügil olema ni ituttuued Everesti matkasaapad kui ka core-texist talvesaapad. Mõlemad istusid plikale nagu valatud. Investeering kokku 90 krooni. Lihtsalt - lõpmatult ei saa ka halvasti minna:)

Teisipäev, 24. veebruar 2009

auuu, muulased! Kus te olete?

Kodumaa sünnipäeva presidendiball. Kleidid ei ole minu eriala, aga lõpu poole läksid nagu paremaks. Ilmselt ei ole lihtsamatel külalistel võimalust kahtlase väärtusega õmblejatel lasta endale õudusi selga disainida.

Mis aga väga silma jäi - peale suursaadikute ja üksikute äriinimeste jäid presidendiballil kõrva vaid kutsutute eestlastest nimed. Ka Narva linnapea, Narva Muuseumi direktor, Mäetaguse vallavanem... Meie väike kolleegium avastas, et muulastel ei ole asja eestlaste hulka. Meie ja teie. Nagu enne pronksiöidki.

***
Hommikul vaatasime Notsuga paraadi. Just tema on see, kes hümni ajal meie pere püsti seisma kamandab.
Tegelikult oli paraad meile, tallinlastele, järjekordne üritus kümnete teiste hulgas. Aga narvalastele läks paraad korda. Tõenäoliselt "nemad" harilikult meie tegemisi ei jälgi. Aktuaalse Kaamera ekraanilgi ütles noormees, et temasse Eesti riik ei puutu, tema uurib rohkem Venemaal toimuvat. Ma oletan, et selline võiks olla üsna keskmise narvalase arvamus.

Just sellepärast tegi meid nukraks riigivalitsejate otsus hoida paraadi edaspidi Tallinna-kesksena. Nii ei olegi lastel väljaspool Tallinna võimalust paraadi oma kodukohas näha. Riik, see on edaspidi midagi veelgi kaugemat, võõrast ja Tallinna-keskset.

Pühapäev, 22. veebruar 2009

koeraelu


Pildil on minu kenasti kammitud, aga üdini nukker koer. Kõikse määrdunum osa temakesest on kurgualune krae ja kõrvad. Näikse, et süües kastab ta kogu komplekti toidukaussi.
Kraega saab enam vähem hakkama - loe penitükk kamandada poolselili ja kiirelt harjaga üle kraapida. Vahelduseks tuleb muidugi põigelda käpahoopide eest. Täna ei olnud ma eriti osav ning sain lõikamata küüntega litaka keset põske. ja muidugi tuleb aeg-ajalt püsti tõusnud ja maja peale nuuskima läinud koerake tagasi kamandada.

Kõrvad on täiesti lootusetu teema. Rahulolematult mörisedes jalutab koer lihtsalt minema. Tagasi ei meelita teda ei hea ega kurjaga. Ja siis olen ma ebapedagoogiline - võtan rihmast ja tirin ta soovitud kohta. No kui sa just teisiti ei saa, vaatab Betz mulle otsa. Sõnakuulamisega on meil tehnilistel põhjustel üldse suht kehvad lood. Eelmine omanik ei õpetanud oma looma vähimalgi määral.

Shoppasin uue kammi. Poes tundus igati tugev raudreha. Keerlevate piide abil pidanuks ka raskeimad pusad läbitavaks karvaks muutuma. Kasutuskord polnud aga üldse nii mugav - susadest libises liiga kergelt läbi. Kõrvaäärsed pusad lõikasin lihtviisiliselt ära. Küünetangid lõhkusin ka ära - kui hästi läheb, saab neid veel kruvi abil parandada.

Proovisin Rentsi soovitatud ajutööd - näikse, et minu bernat ei huvita asjade otsimine. /või pole mänguasi huvitav või mina kõige asjalikum partner/. Meie igapäevast metsas liikumist segab aga temakese jooksuaeg. Nii oleme mõlemad õnnetud - mina ei suuda pakkuda huvitavat tegevust ja temake ei mõista, miks me lõbusad jalutuskäigud lõppenud on. Et hetkel ei ole koera pesemisel suurt mõtet, ei saa teda ka tuppa lasta.

Reede, 20. veebruar 2009

kuuekümneprosane allahindlus - millest?

Halvema uudisena avastasin tänase koristustöö käigus, et Väikese Notsu Footi saapad, mis pidanuks teda teenima ka järgmisel hooajal, on lõhki. Mõlema jala saapad täpselt samast kohast, seega ei saa olla tegemist kandmisveaga. Veeresin Stockmanni ja sain raha ilma ainsagi kommentaarita tagasi. Aga talvejalatseid nemad sel hooajal enam ei müü.

Kirusin end ja sügisest "säästu". Eelmised, Rademarist ostetud Columbia kalossi-tüüpi saapad pidasid vastu kaks hooaega ja näevad välja vähekantud. Paraku on nr 33 pisut-pisut ebamugavalt väike.
Rademar. Täpipealt sama kummik. Aga hind ei ole enam 499. On hoopis 1000+ ja alla hinnatud 799-le. Tagurdan poest välja. Selja taha jääb suuuuurt, kuni 60%allahindlust lubav sildike. Piilun veel Notsu unistust - retuusitüüpi jooksupükse. Sama jutt. Kui kevadel põlgasin neid 399 eest kallisteks, siis nüüd on sama hinnaga punase sildi all valge kirjaga 799. Suusakindaid ma isegi ei vaata. See viirus väsitab - tunnen end hetkeks tugevalt ja seejärel hirmnõrgalt ja vajalikke saapaid lihtsalt ei ole...
Väikesel Notsul jääb tervenedes üle õues müttamisel kanda a) crocse b)kummikuid c) tikanditega saapaid. Või suudan ma leida kaupluse, kust saan talvesaapad Stockmannist tagasi saadud summa eest.

Neljapäev, 19. veebruar 2009

sünnipäev

Üle mitme aasta on meie majas täna sünnipäev. Ehk siis kahejalgne sünnipäevalaps väljaspool detsembrit ja aprilli. Iseenesest on see tore, kuigi ma väga hästi ei saa ikka aru, et keegi peale minu ja Notsu siin ruumi võtab.

Kolmapäev, 18. veebruar 2009

tagasi haigeks

Täna hommikul oli tervis veidi parem - läbi paistes nosu aimasin kohvi lõhna.

"Rabelesin". Ehk sättisin Notsu raamatuid, tegin mõned töökõned, käisin poes ja viisin auto parandusse. Tegin homsele juubilarile tordi ning aitasin Notsul pärleid triikida ehk kingi juurde ainult kuueaastasele teadaolevas tehnikas kaardikest valmistada.
Ja tulemus ei andnud end kaua oodata - õhtul läks keha kuumaks ja higiseks, jälle ajas aevastama...
Niipalju siis paranemisest. Homse päeva veedan voodis.

Teisipäev, 17. veebruar 2009

põletusmaania küüsis

Pean elamises ruumi tegema. Olen loomult rott. Selline sõjaaegse vana inimese moodi, kel alati varuks veidi soola ja tikke. Emasse, aga mitte nii kopsaka sündroomiga. Ema nimelt suudab alles hoida lõputus koguses karpe ja purke ja hilpe. Viimaste hulga järgi võiks nii tema kui ka kaks järgnevat põlvkonda vähemalt sajakahekümneseks elada.

Mäletan kolimist anno kevad 1982. Vanaema istus pliidisuu ees ning viskas põlevasse koldesse kõik, mida liigseks pidas. Eredalt meenub mulle üks roosidega põll. Tahtsin nii väga selle nukukleidiks õmmelda, aga otsus oli karm - vana rämpsu me alles ei hoia. Nii alustasimegi uues, Lasnamäe kodus mõnusalt hõredalt.

Täna võtsin ette raamatukapid tulvil muu hulgas ka kaustu, karpe ja karbikesi. Ühildasin meeldiva kasulikuga ehk süütasin aafrika-toas kaminatule ning viskasin tulle oma eelmise hariduse konspektid ja tolleaegsed seadused, mille alusel õppisime. Samuti mõned selle hariduse konspektid, mille alusel õppisin. Kokku umbes kolm tuhat lehekülge prinditud materjale. Üks riiul jäi päris tühjaks. Tõsi. Ma ei ole neid pabereid peale kooli lõpetamist isegi vaadanud.

Viskasin tulle ka mõned Notsu väikseksjäänud riided ja portsu enese rõivaid, mida ei pea vajalikuks kellelegi kanda anda.

Kergem sai. Miskipärast ei meeldi mulle prügikast. Sealne sisu läheb nagu kuhugi tundmatusse, kus võõrad käed minule kuulunud asju näpivad. Prügikasti viskan vaid olmeprügi. Muu vanakraami üritan vastavalt aastaajale kas õuemiini või toakamina kaudu igavikku saata.

Tänase tegevuse mõnusa osana võib välja tuua soojuse toimel paistetuse alanemise ninas. Istusime Notsuga kahekesi kaminatule valgel. Justkui kvaliteetaeg.

Esmaspäev, 16. veebruar 2009

kukimuki, seminaritöö!

Panin punkti. Kui õppejõudude varasemad soovitused näisid mõistlikud, siis viimane nõue, leida midagi olulist Vihalemma toimetatud meediasüsteemi ja meediakasutuse raamatust, oli tõesti tobe. Olin kõik sellesama juba eelmises punktis ära rääkinud ning lõin juhendajate soovitusel eraldi peatüki mittemillestki...

Ühe oma töös esitatud fakti võtsin iidvanast, kümne aasta tagusest isiklikust meilboksist - originaalkirja lehtede ühinemise koosoleku kohta. Herr Taivo Paju dateerib kuupäeva aga kaks kuud varasemaks...

Kui nüüd kaubeldud retsenseerija oleks nõus mu töö läbi vaatama, siis ei peaks ma otsima mulle täiesti tundmatute kaaskaitsjate kontakte.
Ja kus paganama kohas Tallinnas võiks asuda köitekoda... Ja huvitav mitusada krooni küsitakse 43 lk köitmise eest? Kas tuleb teha üks või kaks eksemplari? Kas intervjueeritud kodanikele on viisakas oma töö eksemplar anda? Yeah.

Mu palavikust segane peakesekene viltuse tuka all (jõudsin oma soengut võrrelda juba kunagise menubändi Kiss liikmete omadega) on kaotanud viimase kui aruraasu.

ÖÄK. Esitlusele mõtlen tervenedes.

Edit 17.02:
Köita ei ole vaja. Saata õppejõududele ja retsensendile meiliga, printida kaks eksemplari pluss retsensendi arvamus kaasa. Slaidid mälupulgale. Seminaritööd kaitstakse juhendajatele.
Läks kohe lihtsamaks see eluke. Ja hoolikalt Humeriga öö jooksul mitu korda pestud nina kaudu on võimalik kohati isegi hingata.

tõbila

Voodis lösun. Tulin poolest päevast töölt ära - mingi karm kohusetunne sundis mind hommikul jooma sisse ühe Thera-Flu ning kohusetundlikult minema kontorisse... teisi nakatama vist:(
Igatahes tundsin lõunaks jaksu lõppenud olevat ning voolasin koju, teki alla.

Kohe mitte midagi ei taha. teki all ei taha olla ja teki alt väljas ka mitte. Lugeda ei taha ja und ei ole. Nina on paks ja nuusates krõbiseb kõrvus. Ja kuulmisest on jäänud vaid mälestus. Ja kraadiklaas näitab palavikku, just sellist pisikest, mis olemise kehvaks teeb.

Pole ma üksi haige. Väike Notsu köhis terve öö nagu suuremat kasvu hobune, alles vastu hommikut suikus magama. Ja muidu vapra ohoopeli sumbutaja hakkas koduteel väiksema lennumasina häält tegema ning remondimehele helistades selgus, et tema on ka haige. Hoopis haigem kui mina ja minu autopark kokku. Remondimehel opereeriti mõni nädal tagasi pahaloomulist kasvajat ning hetkel ta tööd ei tee. Tore mees on, tema kerge leedu aksendiga eesti keel kõlab laulvalt mahedalt. Hoian talle mõlemat pöialt ning ühtlasi vajan mõistliku hinnaga ihuarsti kaheteistaastasele corsale ja üheksa-aastasele patrolile.

Pühapäev, 15. veebruar 2009

loll sai just kirikus peksa

Esitasin tuludeklaratsiooni.
Kirjutasin kulude lahtrisse ülikooli õppemaksu ja eluasemelaenu intressid. Tulude osasse lisasin Notsu isa makstava elatise. Viimasel lehel selgus, et maksumaksja, tohib maha arvata vaid 50 000 eest kõikvõimalikke kulusid. Samas tulude eest, see hetkel tulumaksustamata elatis nimelt, pean ikka tasuma tulumaksu täie rauaga... Nii ei jäänud meie 120 000 intressikulust järele mitte 17 000, vaid 5800. Plaanisin selle raha tasuda eluasemelaenu põhiosana kolmekuulise etteteatamisega, ent unustasin seadusekonksu.
Pagana masendav on olla riigi mõistes rikas...

Tillumaratoonar

Väike Notsu ootas laupäevast hommikut hirmväga. Pool kaheksa ärkasime ja tund hiljem startisime Haanja baaslaagrist Tartu poole. Seda, et lauluväljakule sõitmine titemaratoni päeval vaevaline on, mäletan juba varasematest aastatest.
Number 1, titemaratoni ühine stardinumber, kinnitus haaknõletega seljale. Pagan, kas üks korralik core-materjalist suusasõivastus väärib selle ühe sõidu pärast lõhkumist?

Stardijoonele minekutki mäletan varasematest aastatest - tuleb end sättida eelmise vanusegrupi lõpurivisse ja siis aeglaselt-aeglaselt edasi liikuda jõudes nii järgmise vanusegrupi startijate esirivisse.

Pisimate grupp koosnes karvastest ja sulelistest. Esindatud olid väiksemõõtmelised tipptasemel harrastajate suusadressid nimekatelt tootjatelt made-in-vanaema-karupüksteni. Sama segane oli suusavalik, mis algas pisi-visudest ja lõppes uhkete ficheritega. Visusid, mis rihmadega saabaste küljes, oli selles seltskonnas oluliselt enam:) Naljakamatest jäi silma isa, kel suuskadel vedas järel kelku, milles lösutas lambanahal kõigega rahulolev tita. Ja emasid-isasid, kes väiksemaid saatsid, oli rajal umbes sama palju kui lapsi endid.

Notsu seisis stardireas kõrvuti Anuga, kellega kohe sõbrunes. Start hilines väiksemate oodatust aeglasema sõidu tõttu ja plikadel oli jube lõbus. Nende kõrval lohutas vanaema nutvat väikemeest. Nots reageeris stardipaugule kohe ja hoidis end esimese osa distantsist kenasti kolmandal positsioonil, tüdrukutest esimesena siis. Vaatasin tehnikat - kenasti sõitis, pika tõuke ja korraliku sammuga, väikesel laskumisel aga üritas korrektselt kepid kaenla alla seada. Laskumine oli paraku liialt lauge:))) Igatahes lendasid tagantpoolt peale kaks suuskadel jooksjat - see oli päris naljakas, aga toimiv tehnika. Nots reageeris vist rohkem minu röökimisele ja tõstis tempot. Kolmekesi koos nad igatahes finišeerisid. Seega siis omavanuste seas kolmas kuni kuues koht. Esiotsas tegelesid nii vanemad kui ka lapsed ise tõsise võistlusega.

Nagu päris maratonilgi anti kehakinnitust kohukese ja kuuma tee näol. Notsu rõõmustas eriti diplomi üle - seal ilutseb boldis suurtähtedega kirjas: OLED TUBLI! No kui juba kirja pandud on, ju siis on ka:)

EMT kinkis lõpetajatele POP kõnekaardi, mille prooviks kasutusele võtame - eelmine pakett tekitab meile jätkuvalt mõttetut reklaamitulva.

Loosimises ei vedanud. Tõelise nännivihkajana teatas Väike Notsu, et ainus auhind, mida ta tõeliselt tahtnuks, olnuks suusakomplekt. Suusasaapad nr 32 on kevadeks lõplikult väikesed - juba praegu eemaldasime paksud põhjad. Muud nasvärki kingivad aeg-ajalt emme tööpartnerid ja Notsu on aastatega õppinud sellesse üsna ükskõikselt suhtuma. Võrreldes minuga on ta tõeline praktik.

Paraku oli köhaviirus eile meis mõlemas ning Notsu maraton ja minu tänahommikune Kütioru laualiug avasid tee palavikuhaigusele koos hobuseköhaga. Kodus on peale kolmetunnist kütmist täpselt 13 kraadi sooja ja teki alt paistavad ainult meie ninad.

Reede, 13. veebruar 2009

tukatüdrukud

Mul on otsmikul kolm koledat kortsu. Ja mis võiks olla odavam iluoperatsioon kui tuka ettelõikamine:)
Mul on Tartus viimane juhendajaseminar, seesama, kus ma luban oma seitse korda ümberkirjutatud seminaritöö e-ga hinnata.
Tartus toimetab ka kõige lahedam juuksur Argo. Ja nii saab kaks asja ühildada.

Mis on "kõige lahedama juuksuri" kriteerium? Ma olen kohanud juuksureid, kes salku näpu vahel keerutades kliendilt peegli kaudu küsivad, kas lõigata see kaks sentimeetrit lühemaks või mitte. Klient vaeseke pööritab silmi ja kehitab õlgu...

Argo puhul on selline küsimus välistatud. Tukk. Sirge või viltune? Viltune. Okei. Ja käärid välkuma. Tulemus ok nagu alati. Tellija materjaliga arvestades suisa suurepärane. Et kuueaastane Notsu tahab välja näha täpselt samasugune nagu tema ema, ( oo õudust, miks peaks keegi tahtma olla minu moodi...?) siis on nüüd ka Notsul tukk. Sirge. Ja tema vööni juuksed lühenesid mõne sentimeetri võtta. Lubasin Argole, et enam ma hambaid ise ei paranda:) Kahe pea lõikus ja ühe värvimine kahe kontrastse tooniga kokku 2h tööd ja 500 krooni. Superluks.

Neljapäev, 12. veebruar 2009

tempo

Koolitusime kahel päeval varasest hommikutunnist hilise õhtuni. Ma olen tänulik tööandjale võimaluse eest saada koolitust oma ala tipptegijatelt ja rebida end igapäevarutiinist välja. Samas ootaksin koolitajatelt mingit uut lähenemist, sest kümne tööaasta kestel a´2x aastas sarnast juttu kuulata... Oeh.

Sebimise nädal on - juhendajad ei olnud minu tööga kaugeltki sama rahul kui ma ise. Murueit juhtis tähelepanu vormilistele puudustele - doktoritöö kirjutamise ajaks luban minagi vormistamise poolega hakkama saada. Aga sisu... Kui juhendaja ütleb seminaril 1, et kirjutame selle asja nii ja seminaril 2 avastab ta, et enne oli ikka parem ja seminaril 3 leiab, et seoses sisukoha x muutumisega peame me ikka pöörduma siin algvariandi juurde tagasi. Ja lisab, et siin võiks kasutada tsitaati ning vastandab end järgmisel kohtumisel, öeldes, et tsitaate on liiga palju.
Siis mina hüppan aknast alla. (esimene korrus õnneks). Viin täna sisse viimased sisulised parandused. Hea on siiski, et lõpp paistab. Homsel viimasel juhendajaseminaril olen nõus tegema vaid pisiparandusi ja kui nendest ei piisa, siis hinnaku mu seminaritööd e-ga. Ausalt.

Pühapäev, 8. veebruar 2009

finito

Kuidas sisustab eraeluvaba ekstern nädalavahetust?

Kirjutab valmis seminaritöö, mahutades selle lubatud pikkusesse. Ma vabandan puude ees, kes pidid hukkuma paberi tootmises - minu prinditud kirjanduse/ uurimuste/ varukoopiate ja teab mille veel pakk on tõesti paks.

Otsisin ingliskeelsest kirjandusest sobivad peatükid ning tõlkisin need. Kohati kasutasin google translate´i.

Yeah.
Saatsin juhendajatele ja Murueidele ülevaatamiseks. Muu hulgas piilusin ka ülikooli õppeinfosüsteemi. Lisaks meedia ja kommunikatsiooni teooria A-le olen omandanud A ka turunduskommunikatsioonis ja tarbijakäitumises. Ehk siis viimasel semestril on kaks ainet kolmest hinnatud A-le ja kolmas hindamine alles tulekul. Õppeperioodi parim tulemus!

Õhtut sobib lõpetama pitsitäis Lapponia mustikalikööri, pidulikkuse rõhutamiseks kristallist likööriklaasist naudituna.

Kolmapäev, 4. veebruar 2009

pojakene!!!

Ühel kallil sõbral on tulekul juubelisünnipäev. Kingiks soovis ta konkreetset raamatukomplekti väljalaskeaastaga 1981. Uurisin - kolm köidet saadaval ühes Tallinna antikvariaadis. Hingehinna eest muidugi.

Sellist summat mul kinkideks ettenähtud ei ole. Nõukaaegseis masstiraaze olen edukalt ostnud ajalehekuulutuse kaudu.
Esimene pakkuja kirjutas, et asub "Tallinna-lähedal", käib mõnikord linnaski ning oli lahkelt nõus heas korras raamatud loovutama 300 krooni eest. Raamat väga spetsiifiline, tavalisel inimesel pole sellega miskit teha, pakkumine sobiv ja kaubad koos. Pakkuja rate-konto koos fotode ja täisnimega all. Tegi tehingu kuidagi eriti ausaks. Teised kaks pakkujat ei küsinud kõrgemat hinda, küll aga asusid Tartus ja sinna on raskem midagi kokku leppida.

Täna helistasin - mul vaba päev ning tulen ise "Tallinna-lähistele" . Selgus, et pakkuja asub Aravetel, 80 kilomeetrit Tallinnast, mööda maanteed nii tund ja veerand sõita. Et kohe startisin, lubas müüja täosemalt selgitada kui lähistel olen. Võtsin julgestuseks kaasa Soome-Saaremaa sõbranna - ikkagi üksik meesterahvas metsa sees, kahekesi julgem minna. Aegviidust helistades oli härra telefon väljas. Aku ehk tühi? Välja lülitatud oli telefon ka veerand tundi hiljem ning ees- ja perekonnanime järgi küsides Hotlinest oli väljas ka härra teine number. Õnneks on Aravete väike paik ning nime järgi juhatati kohale.

Ukse taga kella andes kuulsin seest lärmi. "Nüüd lähed ja ütled ise", riidles keegi. "No miks sa siis ei lähe juba?" Veidi ootamist ja uksel seisis olekult vanem härrasmees, ealt papi. Vaatas mind kurjalt ja küsis - kas te teate mis need raamatud maksavad? Ma ütlesin, et jah, pakkumine oli kolmesajale kroonile.

Esikusse saabus ka vanem naisterahvas, olekult proua ja hakkas tänitama poega, kes vanemate tagant raamatuid näpata üritas mahamüümise eesmärgil. Pojakene olevat vahele jäädes nii haigeks jäänud, et toast väljagi ei saa. Pojakesel tõusis palavik ja nüüd teki all...

Kuulasin neid veidi, uurisin, kas nende vabanduse saab ka tagasisõiduks bensiini asemel paaki toppida ning sulgesin ukse väljaspoolt. Saatjaks vanema naise vabandus, et pojakene, ainult rumal pojakene on kõiges süüdi.

Jeerum küll, rate-piltidelt vaatas vastu tüse vanapoiss, sünniaastaga 1964. Pojakene tõesti, hea et mitte minu oma.

Teisipäev, 3. veebruar 2009

litaki!

Terapeut soovitas otsida positiivset. Veebruarihommikutes on valgust!

Kuniks kell näitas keskpäev ja mu otsene ülemus soovis üle vaadata ühe projekti kliendid.
Veerand tundi hiljem röökis ta näost lillana mulle inetusi. Alates sellest, et kõik minu kliendid võetakse ära kuni selleni, et minu tööpanus on ümar null. Ja sõna "majandussurutis" mõtlesin ma ise välja, et laiskuse taha peitu pugeda. Kui mulle miski ei meeldi, leian paberi lahkumisavalduseks printerist.

Ma ei mäleta järgevatest tundidest midagi. Olin seosetult seisnud kuskil. Lõunalt tulev kolleeg vedas mu teed jooma, kust ettevõtte pedirektor mu sama haledas olekus üleni nuuksudes värisemas leidis. Mäletan, et ta pinnis minult juhtunu kohta ja ma vist rääkisin. Mida, ei mäleta.
Ta nimetas seda lubamatuks. Tean, et nad vestlesid õhtul, kuid mingit sanktsiooni ei juhtunud. Pehmed väärtused on meil alati out olnud. Mu otsene ülemus (mees, 35+) väitis, et ei ole minuga ülekohtune olnud.
Ma ei oska siit edasi minna. Võtsin homseks tervisepäeva. Mõistan, et ei ole hoolimata mahukast kogemustepagasist mina koos nelja kuu pärast lõppeva ülikooliga tööturul ahvatlev saak. Aga ma ei tohi end hävitada mingite kuuplaanide pärast!
Helistasin terapeudile ja rääkisin. Ta sundis mind minema talveradade teisipäevakule tiimi eest - ühe mölaka tõttu ei tohi loobuda meeldivatest asjadest. Tänud, parem sai. Hea sõbranna sundis kõrval takka. Füüsiliselt pingutades mõtlesin valusad asjad läbi.
Tulemuseks ei värise ma enam. Lubasin endale Selverist tulbikimbu ja toorjuustuga täidetud paprikad. Likööripitsist maitseb Lapponia jõhvikaliköör eriliselt hästi. Hoolimata otsese ülemuse ägedast vastuseisust on homme mul tervisepäev. Selleks, et ma ei lõpetaks nööri otsas ega hullumajas. Väike Notsu ei andestaks seda mulle.

Esmaspäev, 2. veebruar 2009

depressioon&ärevus

Sõber, samuti bernapidaja, kurtis lindudele riputatud rasvapallid kadumist kahtlase kiirusega. Eriti hämmastanud pallikese kadumine koos võrguga. Mingeid ülisuuri röövlinde selles hoovis siiski ei ela. Hoopis kaheksakümmend kilo kaaluv bernhardiin tõusis kergelt tagajalgadele, et rasvapallid ära ampsata.
Meie arusaamad loomapidamisest ei ühti sõbraga. Mõtlesin, et kui ta loomale korralikult süüa anda, siis...
Kuniks avastasin pr Betti linnumaja all isukalt lindude poolt maha pudistatud sihvkasid õgimas. Just õgimas, sest naabrinaine ei koonerda tihaste toitmisel ning majakeses on alati kenake hunnik, mida linnud varvastega maha pudistavad.
Naersin seda vaatepilti südamest üle päris mitme nädala.

*********************
Psühhoterapeut, keda viimasel ajal regulaarselt külastan, tuvastas täna, et lisaks ärevushäirele vaevab mind ka depressioon. See viimane on vaevuseks muutunud alles viimaste päevade/ööde jooksul. Ületöötamine, mis tingitud õppepuhkuse puudumisest. Õigem oleks öelda hirmust kehval ajal seda mitte välja võtta.

"Pead kohustusi vähendama. See ei ole läbikukkumine vaid normaalne elu", arvas terapeut. Kuidas, sellest kõneleme järgmisel kohtumisel. Depressioon ja ärevus olevat tänapäeva edukate haigused. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale ning keha põleb läbi. Minu puhul on tegemist üritamisega olla vapper korraga nii tööl, koolis kui ka eraelus. Ja teadaolevalt vean seda vankrit 99% üksi. Ma lihtsalt olen väsinud ema tänitamisest, kuidas tema omal ajal sai ühildatud töö, kooli, lapse ning pidudelgi ei jäänud käimata... Ning isaga me ei suhtle. Õde, olgugi poolik elab kaugel-kaugel...
Terapeut uuris, kes on need inimesed, kes üldse minu suhtlusringkonda kuuluvad. Avastasin õudusega, et oma kahte sõbrannat näen haruharva, mitte tihemini kui kord paari-kolme nädala jooksul. Et olen kogu oma maailma uputanud töösse ja kooli ning väheseid vabasid hetki käsitlen ajavargusena.
Tänasest saadab mind päevaplaan, kuhu peab mahtuma kindlasti liikumist vabas õhus. Palju õnne, pr Betti!

Pühapäev, 1. veebruar 2009

pühapäev koeraga

Hommikul oli Nõmmel 15 külmakraadi. Meie iginäljane bernhardiin laiutas külili kuudis ning venis välja alles peale mitmendat kutsumist. Arumaeisaa, miks lörtsine null sunnib teda ukse taga häälekalt ja haledalt kratsima ning tõsine külm paneb ta hoopis toast eemale hoidma.

Väikese jalutusringi eest on tibi alati tänulik. Eakam härrasmees, kellele Betz otsustas oma nina pihku toppida, ei riielnud. Naeratas hoopis ja ütles, et suured koerad talle meeldivad. Mina pidin häbist maa alla vajuma nagu alati. Ja libedaga ei jaksa ma 70-t nuuskida otsustanud kilo tagasi hoida. /Palun seejuures nii häid kui kurje jõude, et Betz ühel päeval ei muutuks tigedaks ega üritaks hammustada/

Kummaline, et koer näitab oma suurust just väikesemate või väetimate peal. Täies elujõus sportijatest ei tee ta väljagi. Erandiks on veel teised koerad, kelle puhul kehtib valik - mängi või ründa. Kusjuures valik ei sõltu soost vaid pigem bernaplika tujust.

Tibi on räpane ning kammimata. Et koera sügamine olevat närvidele kasulik, tegin pool koera korda. (Peale teise poole kordasaamist ootab vannipäev) Ajaga on Betz õppinud olema mitteleplik kõrvu ümbritsevate pusade kammimisel. Okei. Lõikame siis. Aga seegi ajab teda käppadega vehkima. Nii on mul valida, kas saada tabamus lõikamata küüntega xxl mõõdus käpalt või välgutada meisterjuuksurina kääre.


*********
Tegelikult kirjutan usinalt seminaritööd ja mõnus kõrvalepõige koera seltsi kestis vaid tunnikese. Mul on õnnestunud lühendada materjali 22-le leheküljele ilma lisadeta. Endiselt vaevab alustamata inglisekeelne teooriaosa, samas on muu töö omandanud korraliku vormi. Huvitav, kui palju maksab 700 lehekülje tõlkimine tõlkebüroos:P Võimalik on lugeda ka selektiivselt ja selle valiku kasuks ma otsustan. (Kui ei juhtu just imet ning dokumenti avades teooria ise ei lisandu:D) Pean ju leidma vaid umbes lehekülje jagu viitamiskõlbulikku materjali.