Esmaspäev, 31. detsember 2007

kokkuvõte

Lühikokkuvõte aastast 2007

*alates 2007. aasta esimesest päevast võttis elulaev päris uue suuna
*osakoormusega üliõpilasest täiskoormusega üliõpilaseks. Ehk siiski leevendab Tartu Ülikooli diplom kunagi valu ja vaeva
*oli töiselt väga keeruline aasta. Kirjutasin kord isegi lahkumisavalduse sahtlisse.
*Elbruse tipuvallutus. Tegijate jaoks künkake, kuid minu jaoks sümboliseeris see eneseületust, tahtejõu kontsentreerumist, aastast ettevalmistust ja pühendumist. Minu Aasta Tegu
*uute sõprade aasta. Oma kokanaadiga E-10 võiks ka luurele minna. Uutest mägederetkedest rääkimata
*Jessu. Kalli koera lahkumine suve alguses jättis suure tühjuse.
*Betti. Uus Koer. Hoolimata lühikesest koosolemise ajast on tegu sõbra ja valvuriga.
*Liisu. Pisike karvane keerulise loomuga väga arglik kassike
*Minu lapsepõlve-suvede tädi lahkumine. Sünnipäeva varahommikul vaikis mu telefon - just tema kõne äratas mind aastast aastasse mõne vahva luuletusega.
*Suvekodu ost. Majake tuulte käes ja mere ääres on ootamas. Kevadet 2008 ilmselt.
*kodus oli sisustusaasta - koos majaga ostetud mööbel sai seitse aastat hiljem välja vahetatud

Notsu arvates olid tema suurimad saavutused:
*viieaastaseks saamine
*reis Egiptusesse
*kõrvade ja mandlite operatsioon
*lugema õppimine

2007. aasta alguses olen siia kirjutanud, et loodan uuest aastast kokkulappimise aastat. Ei tulnud. Tuli hoopis päris uute alguste aasta. Arusaam, et oma elu elan päris ise ja just nii nagu ise oskan ja suudan. Selline iseenese leidmise aasta oli.



*

Pühapäev, 30. detsember 2007

maatüdruku linnatulek

Oma esimesel linna-ööl magas ta esikus oranzitähelise beebiteki peal. See oli ainus päris-kodu meenutav ese. Vaikselt ja kerra tõmbunult nohises ta tekil ning jälgis oma targal pilgul sagimist.

Tasapisi liikus ta uneajaks avatud elutuppa - et toimetavaid hiliseid ööloomi altkulmu piiluda. Elutuppa liikus ka oranz alustekk, esikutekiks sai hoopis linavalge pitsilist mustrit meenutav paks vaip, mis kohati küll porikirjuks kipub muutuma. Esmalt liikus triibulisele ja paksule elutoavaibale suur ja raske pea. Padi on mugav ja samas mõnus. Sinna saab ka oma tedretäpilist nina sügada. Peale viimast tegevust nad muidugi tigetsevad veidi, aga mõnu on suurem kui see pisige tõrelemine.

"Aga miks nad ise sellel punasel kõrgemal asjandusel istuvad ja ise lahedalt juttu puhuvad? Oma musta ninanööpi vastu neid surudes on loota mõnusat sügamist. Ja tegelikult on vaibal päris mõnus tervenesti lesida."
Mõtles ta nüüd nii või veidi teisiti...
"Ja tegelikult on sellel punasel pehmel asjandusel ka ise mõnus lösutada. Ega see neile väga ei meeldi - miks nad muidu tulevad ja minuga tõrelevad ja küsivad, kus mu koht on...

Aga nad kobistavad mõnusalt kaua ukseluku kallal. Ma jõuan kenasti end püsti ajada ning esikusse tervitama tõtata. Hmmmmmm. Kuidas nad teavad... ???? Ah, mu suurest kehast diivani sulepatja jääv soe lohk ja karvahunnik..."

Reede, 28. detsember 2007

kompotireede

*
Kuus tundi kulus naisterahval, kohati ka kahel, kui appitulnud naabrinaine kaasa arvata, tööle, mida üks mees teinuks tunnikese. Füüsilist jõudu nappis, et keerata lahti veevoolikumutrid. Oluline lisajõuallikas on head tööriistad. Silmusvõtme teine pool ja korralikud torutangid päästsid mu allavandumisest. Ja lõppeks tuli eemaldada ka vannitoa mööbel, kõvasti seinte külge kinnikruvitud. Ikka selleks, et veesõlmele ligi pääseda. Edeneb vaikselt see meestetöö - köögimööbli paigaldus.
*
Avastasin Betti täies pikkuses ja laiuses diivanil põõnamas. Õnneks vedeles diivanil eelmise pikutaja fliispleed ja koerakarvu diivanilt kraapima ei pea.
*
Betti suhtus äärmiselt sõbralikult kahedesse esmakordsetesse külalistesse. Nii sõbralikult, et mõttes noomisin koera - nii võivad ju vargadki tulla:)
*
Koera vaevanud isutus väheneb - kausitäis perlovkat haihtus ja peale pakike kohupiima ja pool kausitäit keefiri. Söö, kullake!
Täieliku kombetuse tulemusena pätsas ta lisaks laualt magusa jõulusaia. Karistuseks karjast väljaheitmine ehk käsk lamada esikus.
*
Magasin täna 15h järjest. Ma ei mäleta, millal seda viimati tegin. Viimase viie ja poole aasta jooksul kindlasti mitte
*
Kooliasjad vaevavad kuskil sügaval, aga olen endale lubanud ajupuhkuse uue aastani.
*
Aastavahetuse plaanid said paika - metsa telkima! Kogu kambaga. Olgu siis seekord teisiti. Notsu pakkis oma magamiskoti ja Betti magamisvaiba igatahes kokku.

Neljapäev, 27. detsember 2007

valehäbitult

See pisarakiskumise film, vaadatuna esimese püha hilisõhtul miskilt kodumaiselt telekanalitelt, näitas araabiamaailma rangeid reegleid ja traditsioone perekonnas.
Muidugi lahistasin nutta, kui Meriam ema sunnil teatas Jasonile suhte lõppemisest. Ja hoidsin pöialt kõvasti-kõvasti peos, lootuses, et võltsdokumentidega printsessi ei saadetaks tagasi Bahreini vastu kindlale hukule.

*****************************

Lähipäevil jõuab minuni riigi esindaja arvamus Väikese Notsu isa osalusest oma lapse elus.
Kogusin end selleks sammuks kaua. Otsisin erinevaid õigustusi, kirjutasin dokumente valmis, rebimaks need tükkideks prügikasti. Ja kuulasin oma aadressil väljendeid Eriti Valitud Leksikonist.
Karikas täitus kui operatsioonilt naasnud haige tüdruk ootas oma isa. Isal oli aga puhkus ja palju muudki teha kui leida nädala jooksul võimalus telefonile vastata.

"Kas sul häbi ei ole?" "Minu tutvusringkonnas...", Otsuse tegemise päeval jõudis info minu vanemateni. Olen riigireetur ja kriminaalkurjategija, vähemalt, kuubis.

Erinevalt oma lihastest vanematest, kes on asunud teisele poole rindejoont, ei ole mul piinlik.
Väike Notsu ei pea kannatama - tänu Otsusele on tal isa kohustuslik toetus. Ega vägisi armsaks ei saa. Ja vägisi ei saa ma armsaks ka oma isale. Põlualuseks muutumiseks ei peagi olema usutunnistuselt moslem ega seisuselt printsess. Piisab vaid pea püsti tõstmise ning edasi sammumise otsusest.

**************************
Peale seitset aastat oma kodus elamist ostsin köögimööbli. Homme soetan raamatu plaatimisest algajatele või veel parem - universaalse ehituse käsiraamatu. Sest kuidagi peavad paar rida plaate ülemise ja alumise kapi vahele ju saama. Loodetavasti õpin manualide abil ka kraani ning kraanikaussi integreerima ning nõudepesumasina peale- ja äravoolu ühendama. Ja kevadel terassikest ning koerakuuti meisterdama...
Kui kõik läheb nässu, siis siin lubatakse aidata:)

Kolmapäev, 26. detsember 2007

tõenäosusteooria rakendamine

Kahuri kasutamise õppus sõjaväes. Reameestele selgitatakse, et kahur tulistab kaarega - mürsk väljub avast, tõuseb veidi kõrgemale et seejärel maanduda. Nutika noorsõduri arvates piisaks kahuri asetamisest küliliasendisse, et tabada nurga taga asuvat vaenlast. "Jah, teoorias on see võimalik, kuid praktikas me seda veel ei rakenda," ütles juhendaja.

Trepi kohal lae all hõljudes kukutas minuke kruvikeerajaotsiku trepiastme põrke kaudu köögi söögilauale. Selles poleks midagi kummalist, kui trepp ei asuks lauast kolme meetri kaugusel ning otsiku maandumiskohalt on näha vaid kahe ülemise astme nurki. Laud ise oli kaetud neljale inimesele, erineva suuruse ja kõrgusega lauanõudest ei tabanud otsik ühtegi.
Seega - tumeda metallitüki puhas maandumine laudlinal, loomulikult selle tumerohelisekirjul osal.

Minu kooliajal kuulus tõenäosusteooria kahjuks kõrgema matemaatika hulka ja seda keskkoolis ei käsitletud - ma ei oska arvutada kui suur oli võimalus niimoodi kukkuda. Kolmest otsijast ükski igatahes selle võimalusega ei arvestanud.
Küll aga roomasime põlvili ja kõhuli ruutsentimeeterhaaval läbi terve 24m2 suuruse elutoa, tõstes lisaks mööbliesemetele üles ka väikevormid. Uskumatu, et vahvlilokilised koerakarvad peitusid ka kassettide vahel ning ajakirjade all. Luureõppuse roomamise osa võin läbituks lugeda.

Alumise korruse elutuba sai põhjaliku otsimistöö lisaväärtusena puhas ning trepihalli seinale paigaldatud pannoole avaneb ülemise korruse elutoast suurepärane vaade.

Teisipäev, 25. detsember 2007

vajatakse pikemat kasvu inimest

Jõululaubane harras pühadus on selleks aastaks minevik. Paberikrabin ja säravad silmad, ühepajatoit, ema küpsetet rosinasai, magustoidud ja tort - kesköö paiku kohtasin liikumisrajal saatusekaaslasi spordiriietes kepikõndimas:)

Mõnus vaikus ja enesega rahulolu on - ainult mõnusad asjad.

Mööbeldan. Raamaturiiul ja -kapp kokku lapitud. Ikea asjad on suurepärased - täpselt kokku klappivad ning ka detaile ei ole eales puudu ega üle.
Muus osas olen saamatu - pannoo seina külge kinnitamiseks läheb vaja kahte inimest - hetkel siis üks puudu. Ribikardina jaoks piisab küll ühest, kuid see peaks olema minust kümmekond sentimeetrit pikem.

Näikse, et pean alla vanduma - tervislikel põhjustel ei ole mõistlik trepil jõu- ja ilunumbreid sooritama hakata. Ja ajalehest kanna all jääb väheks.

Aasta pidulikeim lõuna ootab!

Esmaspäev, 24. detsember 2007

jõuluvalgus minus eneses

Saabuv sõnum äratas mind hommikusest magusast unest veidi enne kella üheksat. Kaks suve tagasi aitasid suure hingega lvovlased mu Rumeenias invaliidistunud auto taas sõidukorda. Ka nii võib alata sõprus:) Lvovis olevat pisut lund ja külma on kümme kraadi. S nastupajušim prazdnikom rozdestva!

Järjepanu saabus sõnumeid lähemalt ja kaugemalt, oodatuid ja üllatavaid. Häid soove tuleb nii paukuvast pakasest kui lämmatavast kuumusest - kõikjal maailmas peetakse Lunastaja sünnipäeva.
Telefoni näppimise vahelt oleme Notsuga koristanud pidupäevapuhtaks kaks korrust, sättinud kauni õhtusöögilaua ja vaaritanud piduroogasid.

Õhtul süütame nelikümmend küünalt - juhuslik arv, just niipalju küünlaaluseid meil on. Notsu käib varasest hommikust alates aeg-ajalt kuusealust piilumas- emme, äkki meile ei tulegi päkapikud kinke tooma, sest meil on liiga ilus kuusk:)

Tulevad kindlasti! Kui mitte muu pärast, siis selleks, et pakkuda ehedat jõulurõõmu lühikeses lapseeas!
Ja nüüd paneme selga kasukad ja lippame kiriku- ja surnuaiaringile. Lumepuudus ei takista omada isiklikku ja puhast jõulutunnet hinges.

jõulukuusk 2007


Selline kuusk on mul!
(Päkapikk Betti atribuutikast on pildistamise hetkeks eemaldatud lillepeenrast värskelt väljakaevatud mullane krõmpskont)

Pühapäev, 23. detsember 2007

imelised jõulud metsas

Nõmme turul küsiti kuuse eest 500 krooni. VIISSADA! Saanuks ka kolmesajaviiekümnega, aga kuusk peab olema laeni ülatuv kahar puuke, millele eilses IKEA-koormas sisaldunud 0,50 eurosed kuldkuulikesed peale laadida. Ja kuuski on mul soetada kaks - endale ja emale.

Laadisin kodakondsed Patrolile ja läksime röövraidele. (Minu teada peab ka isiklikust metsast isiklikuks vajaduseks puu raiumiseks miski metsavahi luba olema. Sellele on aga targemad vastu vaielnud)

Meie Türi lähedases segametsas on kasvamas kena kuusevälu. Hämarduvas metsas valisime veidi kiirustades ning planeeritud jalutuskäigule me ei läinud. Leidsime sobiva pikkusega tugevate okstega tiheda puu emale. Enda kuuse valisin seekord aga praktilisest vajadusest lähtuvalt - laiade habraste okstega puu jäi ette kahele tulevasele jõulukuusele.

Autost kirve ja saega tagasi vantsides sattusin segama kahe loomakese und. Kodusea suurused ja määrdunud lamba värvi loomakesed põgenesid. Õnneks ei ole bernhardiin jälituskoer ning Bettil puudus igasugune huvi. Küll aga punastan piinlikkusest - ma ei tea, mis loomadega tegemist oli. Eritunnusena lai ja lapik mõlemast otsast veidi kitsenev saba. Mäger? Kobras? Pesa ega urgu ei tuvastanud, ka mingit iseloomulikku lõhna mitte. Ja kurvemast kurvem, et ka fotoka rabamiseks jäi liiga vähe aega.

Esimesed korrad on harilikult rasked - kuid esmakordselt ise kuuske maha võtta oli arvatust kergem.

Peatusime hetkeks ka Türil ja Raplas. Kiunudes tahaks lisada, et Tallinna linnakaunistus on nõrk. Kui Aleksanderinkatu Helsingis eile suisa siras tuledes, mille valgel sebisid sajad inimesed jõuluostudel, siis Tallinna peatänavatel võttis vastu kahvatu valgustus ja inimtühjad ning autodest tulvil tänavad.
Väikelinnades võetakse aga linna- ja kodukaunistamist mõnusalt tõsiselt ning kordi ja kordi hüüatasime järjekordset jõuluvalgusimet märgates.

Et seekordsetel jõuludel ei ole me esmakordselt emal külas, siis jääb minu teha meie pere ebatraditsiooniline jõuluroog - ühepajatoit. Täna, 70 aastat tagasi, 23.detsembril 1937 sõlmisid minu vanaema ja vanaisa ilmaliku abielu. Laulatus toimus Türi kirikus peale esimese jõulupüha teenistust ning oli seetõttu erakordselt rahvarohke. Ja esimene jõulupüha on seetõttu meie peres ajalooliselt külaliste vastuvõtu ning aasta pidulikeima söömaaja päev. Sestap siis ebatavaliselt kerge jõululaupäeva õhtusöök.

Jätkame Notsuga kõige mõnusamate pühade ettevalmistustega - homsele lauale saavad ka pasteet, rosolje, kaneeli-rosinasaiad. Keeta-küpsetada on supermõnus ka siis kui kogunev pere on tibatilluke.

Reede, 21. detsember 2007

jõulud lasteaias

Jõulupidu lasteaia kaunilt kaunistet saalis. Tõepoolest - noore ja toimeka juhataja abi saabumisel muutus sopiline lasteaiamaja mõne päevaga muinasjuhtumaailmaks. Meisterdatud päkapikkude näitus, raamitud joonistused, tekstiilkatte saanud saal - imedemaa. Rühmatäis lapsi pidulikes kleitides/ ülikondades elevil jõuluvana saabumise ootuses.

Murdsin traditsiooni - rivikõlbmatuks tunnistatuna oli mul võimalus minna Notsule riietumisel appi. Kammisin kogu rühma tüdrukute juukseid soengusse:) Notsu näeb lumivalges Pariisi-kaubamaja pruutneitsi kleidis imekaunis välja, pitskindad ja juuksekaunistused vaid lisavad aksenti. Tänaseks Notsu omaks saanud valgete lakk-kingadega alustasin ma kaugel 1982.aastal kooliteed. Vaatasin emaharduses oma imekaunist tütrekest ja kurvastasin, et väikese Notsu isal ei "jagunud kooli kõrvalt aega" lapse peole tulla.

Saalitäis vanemaid - kes rohkem, kes vähem põnevil. Laulud-tantsud, püüdlikud lapsed. Punastasime koos paari vanemaga tagareas piinlikkusest - sellised võinuks olla esimesed proovid, mitte etendusepäev. "Puudub veel, et lauluõpetaja ise ka kaasa hüppaks", ütles Notsu sõbranna ema hetk enne õpetaja hüpet. Purskasime naerma.

"Kas sa oled ikka päris-jõuluvana", uuris Notsu umbusklikult enne laulu esitamist. Minu tütreke, kes ETV laulustuudio koorist välja praagiti, laulis kolmesalmilise täiesti õigel viisil. Kõrva-mandlilõikus tõestab oma vajalikkust. Kingitus, veidi mängimist, suupistelaud suurtele ja väikestele.

Sellised nad olid, viieaastase Notsu viiendad lasteaiajõulud. Et perearst kohustas mind tegelema vaid meeldivate asjadega, pühendan homse päeva lasteaiast koju jäävale Notsule - põõname kaua ja jalutame toidupirtsaka Bettiga, teeme Nõmme turul juurviljade sisseostud jõuluks ning koristame kodu, et õhtust ülelahekülalist pitsaga oodata.

Tinktuur mõjub - hirm surra on leevendunud.

Kolmapäev, 19. detsember 2007

rivitult. perlovka ja pakitud jõulukinkide seltsis

Perearst tunnistas mind tööalaselt rivikõlbmatuks - käskis palju magada ja logeleda, jalutada värskes õhus. Vereanalüüsid. Retsept järjekordsele ravimile - seekord siis tinktuur. Vahelduseks ilmselt - kaua sa ikka tablette välja kirjutad.

Vedelesin kaheteistkümneni voodis. Paraku pidin kolmapäevased rutiinsed tööasjad ikkagi meili ja telefoni teel ära ajama ja rullisin veel tunnikese - üheni. Jõuetus, täielik jõuetus. Vaid kohusetunne sundis mind trepist alla minema - koer tahab ju süüa. Kilone hakklihapakk osutus mu jõuetule kehale raskeks tõsta, aga ette ta sai. Hetk hiljem oli kauss tühi ja koera must ninanööp vaatas lisaküsivalt. Koduperenaisena võisin endale lubada 60 minuti kruupide keetmiseks. Midagi peab see koer ju sööma - ära on põlatud või pikkade hammastega venitatud kaerahelbeid, riisi ja segavilja. Segikeeratud prügikotist krõmpsutati munakoori, aga Royal Canini koerakrõpsud põlati ära.

60 minutit kruupide keetmisele investeeritud aeg osutus tulusaks - perlovkat sõi Betti pool prisket potitäit. Aga õhtusöögiks ei sobinud taas ei hakkliha ega kruubikas:S Võta siis kinni...

Uni matab - nagu kõik kuude kaupa puudujäänud unetunnid tuleks järele magada. Ja sellest hoolimata plõnksatas süda tänagi paari löögi jagu vahele.

Ühel pool vastardab mantra puhkamisest ja teisalt pekslevad peas tegemist ootavad kohustused - koolitööd, kodutööd, kvaliteetaeg Notsuga. Jõuluvana kingikott on õnneks mõttetustega täidetud. Et oleme asju ostnud vastavalt vajaduse tekkele ja hetkel ei ole tõesti midagi vaja, siis sisaldavad Väikese Notsu pakid Suure Notsu jaoks täielikku mõttetust - Barbie hobune, ruumiline haldjapusle, printsessikindad koos klaaspärlitega, pakk säraküünlaid, roosasid sokke ja pesu, roosa keerleva tantsijannaga ehetekarp. Pudi-padi on õnneks odav!

ETV näitab sarja Eesti lugudest - täna on jõuluvana jõuluõhtu nimetus uuskülas. Vaatan kodusisustuste masendavat kitši ja 3XL suuruses kingipakke. Tarbimisjõulud...

Teisipäev, 18. detsember 2007

empaatiavõime või seaduse järgimine

Kas politseinik peab omama empaatiavõimet ja suutma olukorda hinnata?
Vist mitte.

Peale värske õhu ahmimise pausi olin jätnud turvavöö kinnitamata... Tegelikult suutsin selle kinnitada paar sekundit enne patrulli käemärguannet.

Gürsa automaatkast streikis hommikul ja mul ei olnud aega pusida, Patrol tuli eile remondist, dokumendid on. Mingis mapis, kuid millises... Kas Patrolil oli päiksesirmitasku... Ei... Kus selles autos asub mu salarahatasku... Leitud! Sebisin üsna seosetult. Tunnistasin tänast kiirabilaksu ning halba enesetunnet.
Kivinäol oli täiesti ükskõik. Dokumentide kontrollis on järjekord, ütles ta. Ootasin kuniks tundsin enesetunnet veelgi halvenevat ja läksin politseibussi juurde veelkord oma tervisemuret rääkima.
See ei ole ju Teie juhiluba, hüüatas naispolitseinik 2. On, soigusin. Seda, et kümne aasta jooksul on soengu- ja meigimood muutunud, ma öelda ei jaksanud.
Protokoll. Nimi, isikukood, töökoht... ääää õppeasutus. Aadress. Pilt läks mustaks. Ma ei tea. Haarasin politseibussi uksepostist ja kokutasin midagi täiesti suvalist... Palusin kirjutada autodokumentidelt Võrumaa maakodu aadressi. Politseinik keeldus - olete Tallinnas!!!! Järgmine küsimus oli ulmevallast - kustpoolt te siia tänavasse keerasite! Ja ma ei mäletanud. Ühtäkki ei suutnud ma üldse aru saada, kogu maailm pöörles. Mul oli käes pastakas ja ma pidanuks kirjutama, et mind tabati lahtise turvavööga - aga ei tabatud - turvavöö oli kinni!

Järgnevat ei ole ma isegi kuskilt kuulnud - politseinik rebis protokolli tükkideks ja ütles, et ei tee ka suulist hoiatust ning lisas - trahvi ei oleks ma niikuinii saanud. Suutsin pomiseda, et ka maksimumtrahvi saamisel ei jaksaks ma sellest niikuinii aru saada.
Mul lasti koju sõita. Minu ja mind peatanud politseiniku ütlused olnud vastuolulised...
_________________________________________________________
Mu pubekaea sõber peksti politseinike poolt surnuks.
Sarnaseid äkksurmade juhtumeid arestikambrites satub aegajalt lehesaba lühiuudistessegi
Mees viis valudes naist sünnitama, ületas kiirust ja politseinikud mõnitasid teda (miski lehelugu oli, see, linki ei jaksa otsida)
Vaadake oma autot - vaesed sellisega ei sõida (vastus minu soovile rakendada väiksemat võimalikku karistust)
_________________________________________________________

Ma väga tahaksin usaldada politseinikku nii, nagu ma usaldan teda põhjamaades, hea mulje jätsid doroznikud ka Gruusias. Ukrainas ütles miilits, et andku me pistist vastavalt südametunnistusele:). (20 grivnat ja pudel vanakat) See viimane lugu oli halenaljakas.

Neli tundi hiljem olen ma pisut kosunud. Aga mis saanuks siis, kui mind tabanuks sealsamas politseibussi kõrval atakk? Kas mind topituks kongi kui hulluks läinud eeskirjarikkuja?
Fck. Ma vihkan liikluspolitseinikke-kivinägusid kogu oma emotsionaalsest südamest.

elekter, mis elab südames

Autotäis kingitusi headele klientidele, suurepärane tuju, linna erinevate punktide läbimiseks väljatöötatud tegevusplaan...

Ja keset Olümpia hotelli esist tabas südamepekslemise hoog... Seesama, mis kordi ennegi - pulss loendamatu ning nõrkus kogu kehas. Ei mingeid külmavärinaid ega hirmuhigi. Suutsin auto peatada ja häirekeskuse numbri valida. Mäletan katkendlikult küsimusi, mis sisaldasid kõike ebavajalikku- mis värvi on mu Patrol, kas ma juhin seda ise... Tädi püüdis selgitada, et mul on paanikahoog. Ei ole. Paanikahoog on midagi muud...

Viga südameelektris. Vabariigi parimad spetsialistid on vaadanud, päid vangutanud, torkinud üht- ja teistpidi, saanud probleemi isegi pildile, aga nime sellele anda ei osata. Ühtegi jäädavat viga ei leita. Vaid üks neist hallipäistest onudest (või oli see hoopis mõni väärikatest tädidest) poetas mokaotsast, et kaaliumi-naatriumi tasakaal veres kipub normimiinimumi poole... Panangin, toidulisand.
Ühes asjas on nad kõik samal seisukohal - ma elan hullumeelset elu. Oponeerin - ei ela, võtan iga päeva kui viimast hoopis! Aga loodan, et juhtme katkiminek ei ole hirmutav ega valus.

Üles turgutati täna, tunne on nagu flegmaatikust karul - maailm on nii aeglane ja ainult magada jaksan. Jõudu lihtsalt ei ole - patroli rooli keerata ei jaksa... Et arvuti ja kott jäid tööle, loivasin tagasi - aastalõpu kiirusest said tagumikutunnid...

Pühapäev, 16. detsember 2007

5 head ja 5 halba ostu

Kukupaike viskas edasi pallikese, kus palun kirja panna parimad ja halvimad ostud.
Alustame headest asjadest:
*Aasta ost on Primuse termostass - autossegi sobiv nupuga mudel. Ekstreemtingimustes katsetatud: Elbruse nõlval -15 pakase ja tuulega hoidis joogi lõunani leigena ehk ca 15h. Igapäevaselt limpsin sellest Tallinna ummikutes hommikukohvi. Hind ca 170 krooni, maht 0,4l ja müüb Henka CT Narva maanteel.

*Second Hand. Kaevan sealt välja nii trendikaid riideid kui ka kvaliteetset mööblit.
Meie planeet on liiga saastatud tootmise soosimiseks ning tarbimishulluseks. Lisaväärtustena soodne hind ning võimalus leida omanäolisi asju.

*Kunstküüned. Minu lihani lõhenevate küünte puhul ainus valik. Enam ei pea ma lõunalauas nuga-kahvlit piinlikult rusikasse suruma ega tööl käsi laua alla peitma. Hind 300 krooni kuus ja kaks tundi paigalistumist.

*Suvekodu. Hea on teada, et kuskil kaugel on ta olemas ja ootab mind. Vaade tormisele merele või kaunile päikseloojangule. Üksindus, rahu ja vaikus. Paraku jõuan ma sinna oluliselt harvem kui sooviksin. Aga unistamine on lubatud.

*Maxima, parim kaubakett - hindade "eksimusi" ei ole tuvastanud, soodne hinnatase, kõik vajalik on pisiasjadeni olemas. Eestikeelses meedias on leedukate omandis olevat Maximat materdatud, kuid mul ei ole nende kohta ühtegi halba sõna öelda. Ka nende poodidel on vahe sees - mulle meeldib suur pood, mis asub endises Sääse keskuses sõpraka Statoili lähistel.


Halvimad ostud.
*Hackmani nugade-kahvlite komplekt. Maksis peaaegu 1000 krooni, aastase kasutamise järel näeb välja kole nagu öö, kogu sära on kadunud.

*Mullivann. Suure hurraaga ostetud asi. Kord pesin teksaseid ja kord proovisin mullitada. Ei meeldinud. Kolm aastat vannitoas ruumi võtnud - minu vajadused rahuldaks ka tavaline dushinurk.

*Köögiviljataimed. Kevaditi otsustan rohenäpuks hakata. Ega mind väga ei morjenda, et tean taimekasvatusest sama palju kui lehm lennuõnnetusest. Koti kartuleid panin, ämbri sain, lillkapsapõllu sõid liblikad tühjaks ja tomatitaimedest kasvasid kärpimata põõsad. Arbuus kuivas lihtsalt ära...Sügisel soetasin viinamarjad ja need pidanuks talveks kinni katma. jne Tuulde visatud raha.

*Statoili pesula, kus minu autot, keskmiselt määrdunud ja eelleotatud, puhtaks eales ei saa. Pean paluma teist korda veel läbi loputada. Seda on ebamugav rääkida ja hoian neist parem eemale.

*Kulinaariaosakonnad. Kas on mulle lapsepõlvekodus liiga hästi süüa tehtud või oskan ma ise liiga hästi süüa teha. Igatahes minu koju need majoneesiga solksalatid ja rasvas ulpivad kanakintsud ei jõua. Lõunaks küll ostan tihtipeale toorsalati ja mõnikord ei jää ka sellega rahule.

Laupäev, 15. detsember 2007

kallaletung koduhoovis

Naabritele saabus täna külaline - purjus turske sell. Arvestades naabrinaise üllatunud ilmet ning rõivastust, näis, et ootamatult.
Betti jalutas hoovis ja mina asjatasin maja ees. Meie ühishoov siis. Ja koer läks võõrast nähes mulle märku andma-haukuma.

Nii see läits - sell röökis jaukuva koera peale ja tõstis ähvarduseks Betti vastu käe. Sain viimasel hetkel rihmast, lohisesin koera järel ning õnneks jäi naksamine hoiatavaks. Tüüp lasti tuppa, kust ta hetk hiljem välja trügis, et meid, mõlemaid väljasolijaid, nii nelja- kui ka kahejalgset lehmadeks nimetada ning lubada mõlemad maha lasta. Hetkel mil minu suunas nimetisõrmega ilmekalt sihiti, näidates, mismoodi mind täpsemalt kõmmutada, ründas koer uuesti, sedakorda jalgadesse ning mul ei õnnestunud teda kinni hoida. Et Betti võttis vaid esihammastega, jäi see purjus inimesel märkamata.

Mõlemad eksisime - naabritega on koer tutvustamata, pole juttu ajama sattunud ja hetkel ta Betti alles kohaneb ning üksi õues ei ole. Samas ei ole mitte ühelgi mehel õigust tõsta kätt. Koer tunnetab seda ründamisena ja naisterahva vastu... no ma ei tea... koduse kasvatuse küsimus ehk.

Tuppa tulles ei näinud ma ühtegi põhjuks koeraga riidlemiseks:S Jääme mõlemad halastuslasku ootama.

loomad elutoas

Kõigele on karvad selga kasvanud, isegi hommikustele juustusaiadele. Põrandast ja rõivastest rääkimata. "Toakoera" pidaja rõõmud.

Võtsin ette suurpuhastuse. Vaip, sohva, põrandad. Nühitud, tolmuimetud, vahatatud. Üks korrus on korras vähemalt.

Et Betti kannatab süveneva veekartuse all, ostsin koera keemilise puhastuse pulbri. Mingi toime sel siiski on - aevastame kogu kambaga, aga karv puhtaks ei lähe.

Väljavõte Betti menüüst: riisipuder, jogurt, koerakonserv ja ...peost söödud mõned krõbinad. (Puudli geenid löövad välja:P) Nendest kalliste toitude proovipakkidest, mida loomaarst meile lahkelt jagas võiks hommikuti ise süüa - Royal Canini või Sciense Plani vaarikajogurtiga kõlab uhkelt:S

Reede, 14. detsember 2007

koeratüdruk Lotte nukud on kohal!

Tsau, Lotte siin!

Nüüd juhtus küll selline lugu, et minu jäätisesõpru oli palju-palju rohkem, kui oskasin ette kujutada. See on tegelikult väga lahe. Suur mure on mul aga sellepärast, et peame väga palju nukke juurde õmblema ning see võtab omajagu aega. Nukud peavad ju head saama.
Luban, et saame nukud valmis 6. novembriks ning kätte saad nad ikka samadest kohtadest (Tallinnas, Betooni 4; Tartus, Ravila 59; Rakveres, Rägavere tee 44 ja Pärnus, Parmu 6). Palun väga vabandust viivituse pärast.
Kui on küsimusi, siis neile saab vastuse Tallinna Külmhoone telefonilt 6 033 827 või siis veebilehelt www.premia.ee/lotte
Ole siis tubli!
Lotte

Sellise sisuga kiri, mis lubas üha uusi ja uusi tarnekuupäevi, prantsatas mitmel korral mu postkasti teatamaks, et koeratüdruku nukkude kättesaamine hilineb või hilineb veelkord. SMS-e saadeti ka telefonile. ...kell 5 öösel näiteks. Mõned inimesed aga ei lülita või ei tohi välja lülitada mobiile...

Notsu vingumise peale helistasin kampaaniatelefonile ja sain nipsakalt sekretärineiult teada, et kõik on veebiküljel kirjas. Iseenesestmõistetavalt ei saadetud e-postiga infi, kuna tähtaeg on möödas ja kaisukoerad LOOMULIKULT kohal.

Betooni 4, Tallinn. Lottesid jagav pikajalgne ja silmapaistvalt ilus sekretär küõsib nõudlikult dokumenti. Arvutis klõbistades teatas - pole Teil ju midagi. Sisestasime lapse nime - ka ei midagi...
"Oodake üks hetk", hüüdis ta telefonile vastates ja jooksuga teadmatusse kadudes mulle. Ootasin. Päris pikk ootamine oli - ei mingit viisakat naeratust ega vabandamist.

Ja nii ma lugesin kogunenud järjekorra ees ette oma telefoninumbrit, kodust aadressi ja muid ebamugavaid andmeid. Sain teada, et tuleb anda täpne ees- ja perekonnanimi, sest nende süsteem ei tunnista nimeosasid... Sellele, et nad Notsu nime ise valesti sisestanud olid, ei pööranud Premia visiitkaart loomulikult tähelepanu...
Sain tõepoolest väga kena Lotte lõppeks kätte ja peaks teoreetiliselt hiigelõnnelik olema.

Paraku ei ole. Suhtekorraldustudengi ja reklaamiala töötajana leian, et tegemist oli väga vahva ja õigeaegselt ajastatud kampaaniaga. Aga...
*kampaania stiil peaks säilima lõpuni, ka siis kui ettevõttel on kampaaniast kõriauguni ja see on täiesti ebaõnnestunud
*toodete mitmekordsel hilinemisel võiks teavitada, et nüüd on kõik OK. Näiteks e-kirja saatmine ei maksa ju midagi!
*sellises kampaanias osalevad töötajad peaks olema viisakad ja sõbralikud. Ma mõistan, et inimeste vastuvõtt on sekretärile päris koormav lisatöö, kuid midagi annaks ju välja mõelda...

Usun, et Lotte jäätise müük tõusis seoses nukkude jagamisega oluliselt. Kas tõesti peavad vanemad auhinna kättesaamiseks minema nii ebamugavasse kohta nagu seda on Betooni tänav Lasnamäe tööstuspiirkonnas? Sinna ei sõida ühistransport! Kõigil ei ole endiselt autosid! Ja nukke jagatakse tööpäeviti kella 9-15 (telefonis öeldi 9-17)! Tartu, Pärnu ja Rakvere asukohti ei oska ma kaardistada.

Et Eestis toimib väga edukalt konkurents, siis ignoreerime me Notsuga mõnda aega Tallinna Külmhoone tooteid. Nad ei ole meie raha väärt.

Neljapäev, 13. detsember 2007

koeravaimustus

Betti teeb minust parema inimese. Ausõna.

Päeva jooksul on kohustuslik leida kahel korral pooltunnike temaga jalutamiseks - selle aja jooksul läbitud kilomeetrid vähendavad tekkimisjärgus sangasid puusadel, lubavad nautida loodust ning kokkuvõttes mõjuvad hästi pingul närvidele. Betti hämmastavalt viisaka käitumise tõttu on see nagu igapäevaselt iseendale kingitud aeg. Ja päeva esimese sellise aja saan üsna pea peale ärkamist - tõsine motivatsioon minna värske õhu kätte hommikuvõimelmiseks.

Suur must niiske nina poeb kaenla alla ja sunnib tegutsema. Betti naerab lahedalt - nagu kõik koerad paljastab ta veidi esihambad. Ja selline tuju paremaks tegev "naer" tervitab mind hommikuti trepist alla loivates ning töölt saabudes.

Närvid tervemad ja kodus alati oodatakse. Koerapoosis, pea käppade vahel ja rippuvad mokad põrandal, tukkuv berna ajab ka kõige kehvema meeleolu heaks.

Seega - parem suur koer kui kahtlane mees:)

Kolmapäev, 12. detsember 2007

jõulumürgitus

Jõulueelne trall hakkab üle vindi käima.

*neljapäev. Poolepäevane koolitus (kurask, mul oleks hädasti vaja hoopis tööd teha). Õhtul Notsu suusatrenni jõulupidu
*reede. Kingiotsimise päev. Laupäevase sünnipäevalapsega on kink kokku lepitud, kuid Notsuga kooskõlastamata ja ostmata ja pakkimata...
*laupäev. Piletid Nukuteatrisse. Bullerby jõulud võib olla lahe etendus ja pileteid bronnides lootsin tunda väga vaikseid ja rahulikke pühi...
Notsu lasteaiakaaslase sünnipäev.
Meie ettevõtte jõulupidu, ühinen peale kella 21
Ühed mu kallistest sõpradest tahtsid teha aastat kokkuvõtva õhtu - erinevate reisipiltide, -muljete ja vana hea lauamänguga "Eesti"...
Kõik ühes päevas...
*pühapäev. Notsu tennisetrenni jõulupidu. Aga mina tahtsin ronima minna, juba mitu nädalat muudkui plaanin ega jõua kuskile...

Kavalad küsimused, mida jõuluvana tooma peaks... Palun ärgu toogu midagi! Ausõna! Jõuluvana võiks teha kogu meie pere kinkide arvelt hoopis annetuse päriselt puudust kannatajatele - kodututele loomadele või paljulapselistele peredele. Ma tahaks hoopis aega. Tahaks ühte hommikut, mil end välja magada. Paari vaba tundi - läheks pediküüri ja laseks varbaid torkida:) Tahaks, et ei peaks rabelema. Aga aja asemel tuleb jälle üks kauni tutiga kokku seatud pakk:S Ma olen nii kuradi väsinud neist väärtusetutest asjadest, tarbimisjõulutest ja -pidudest ja suvalises toidupoes helisevatest jõululauludest.

seksika koera seksikas rihm


Bernhardiin Bettyle sobivat jalutusrihma otsides sattusin koertekaubamajja Auh-Auh, Seal müügil oleva kaelarihm jätab rikutud fantaasiale piisavalt möllamisruumi. Kahjuks jääb 410 krooni maksev rihm Bettile väikeseks.

Teisipäev, 11. detsember 2007

kuidas bernhardiini mullivanni upitati

Bernhardiin Betti esimene vanniskäik, näidend kahes vaatuses.

Tegelased: kuueaastane bernhardiin Betti, kaal teadmata, vast kuue-seitsmekümne kilo ringi, naine ja laps

Esimene vaatus.
Naine seisab koera kõrval ja püüab teda vanni meelitada. Koer vaatab arusaamatul pilgul. Naine paneb vannipõhja preemiaküpsise. Koer on püüdlik, küpsis innustab teda. Naine räägib mahedal ja laps heledal häälel, samal ajal koera esikäppi vanni äärele upitades. Naine ronib ees vanni - Bettikene, tule ometi... koera esikäpad on vanni äärel ja naine püüab teda tagajalgadel sammu tegema meelitada. Naine istub vannis ja püüab koera sülle upitada, tulutult. Koera ilme väljendab mõistmatust. Kõik väljuvad vannitoast.

Naine läheb arvuti juurde ja klõbistab klahvidel.

Teine vaatus.
Kogenud koerakasvataja on naisele nõu andnud seista hoopis koera selja taga ja teda lükata.
Naine ja laps seisavad koera taga ja kõnelevad temaga eriti mahedal häälel. Vannis on endiselt vaip. Ennäe imet -koer lähebki kerge hüppega vanni. Naine surub koera kerge tagumikulevajutusegsa istuma ja võtab dushiotsiku. Suurt kasvu ja turjakas koer jookseb tippival kergel ja kiirel sammul külg ees vannitoast välja.
Teine katse, kordub sama, mis enne - naine ja laps kiidavad koera ja upitavad ta vanni, koer põgeneb ummisjalu.

Pilt 2
Dushiotsik on põrandal, koer uurib ja nuusutab seda. Naine kükitab koera kõrval ja kiidab teda ülevoolavalt.

Kõik lahkuvad vannitoast.

uudishimutsev kasvatajatädi lasteaias

Reedel oli lasteaias meisterdamine. Notsu vanaema porises, justkui poleks reede õhtul midagi paremat teha, aga läks, sest "ju teised ka lähevad"

Kasvataja X, võtnud vanaema vastu tavapärasel laial võltsnaeratusel küsis tervituse asemel - ja kus siis ema jälle on (rõhk sõnal "jälle") Notsu vanaema närvigamma nii rikutud kui minul ei ole. Oli sama rahulikult naeratanud ning vastanud nii nagu asi on - ema on Tartus sessil.

Täna hommikul läksime Notsuga lasteaeda, kaasas nädalavahetusel meisterdatud päkapikk. Sai igavesti uhke teine - topeltkastipapist figuur, taga jalg, mis püsti aitas seista ning värvitud vesivärvidega. Notsu ruttas oma kätetööd näitusele viima ning kasvataja arvates oli tegu ilmselgelt hea tööga. Võltsnaeratusel küsis ta Notsult ainsa küsimuse - Nooo ja kellega sa selle siis meisterdasid. Notsu vastas siiralt - vanaemaga. (ja nii oligi - tulid reedel lasteaia meisterdusest ja tegid ühe soojaga valmis. Laupäeval ootasid laupäevased toimetused ja pühapäeval sünnipäevatamine)

Minu närvid katkesid - ma olen kaks aastat kuulanud kaudseid vihjeid selle kohta, et ma olen oma lapsega liialt vähe koos. "Kasvataja, see ei ole teie asi uudishimutseda - meil oli kodune ülesanne meisterdada päkapikk ning see töö on tehtud.", ütlesin.

Jätsin ütlemata, et meie kodus ei ole vanu voodilinu, mille keskele lõigata kadripäevaks peaauk. Liiati ei oska ma õmmelda (loe, mul ei ole selliseks näputööks püsivust) ning mul ei ole ka aega. Kokku teeb see ühe stressirohkelt veedetud õhtu. Me teeme Notsuga koos muid vahvaid tegevusi ja ma ei tunne vähimaidki süümepiinu. Küll aga nuttis minu tütreke üsna lohutamatult lähteülesande peale.
Õnneks läheb see klatšimoorist kasvatajatädi uuest aastast kuskile teise lasteaeda tööle.

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Bernhardiinitüdruku esimene uue kodu päev

Meie kodus elab nüüd kaks korrusetäit loomi - esimese korruse elanik on bernhardiin Betti. Hämmastavalt heade kommetega loom - ei tulnud sünnipäevalaua lähedale lunima ei suure söögilaua ega madala kohvilaua ääres. Õuemineku soovi väljendab kannatlikult ukse juures ning esmasel vaatlusel on mind karja juhiks tunnistatud. Aga koolitust on ikka vaja - sest kümnekilone taks võib, aga pea sajakilone berna peab alluma ja igas olukorras.

Teisele korrusele on kolinud mõlemad kassid - suures üksmeeles ja vähemalt sama suurte silmadega vaatavad nad kordamööda kähisedes trepi vahelt esimesel korrusel laiutajat. Ma ei ole kogenud loomataltsutaja, kuid püüan tatsuda kahe vahet ja vahendada lõhnu. Hoian kasse kordamööda süles ja agiteerin Notsutki neile tähelepanu pöörama. Betti muutub iga nuusutamiskorraga kassilõhna vastu üha ükskõiksemaks.

Betti karvkate kubiseb surnud kirpudest ja pusadest. Eile öösel kammisin teda kella neljani ning täna õhtul kammisin tema aluskarva puhtaks mitu tundi. Betti uinus mõlemal õhtul norinal ja mina muudkui kraapisin ja kraapisin magava koera pusasid lahti. aga pinda on palju, karv on pikk ja kõrvaäärsete kallale pean mõlema mugavuse mõttes ikkagi kääridega minema. Homme seisab ees jalutusrihma ja suukorvi valik, viimane on nõutav aksessuaar näiteks ühistranspordis. Et minu eriti ränga eksimuse tõttu ründas Betti täna ette hoiatamata meie külalist, siis pean edaspidi kaks sammu ette mõtlema - ka muidu lontu ja sõbralik berna võib olla ohtlik kui tema perenaine osutub kasvõi hetkeks rumalaks.

Kurvaks teeb, et Betti loovutaja andis oma telefoninumbri kohta valeinfot - pea võimatu on nüüd jõuda päritolukennelini. Ohei, sõbra jaoks pabereid ei ole vaja, kuid täpsem vanus ning mõned nõuanded (ümber)kasvatamisel oleks väga teretulnud. Võtan siiski arvatud kenneliga kontakti, ehk osutub ka seekord Eesti liigväikeseks.

Magama! Mu päevakava on muutunud - pooletunnine hommikuring Bettiga - püüan teda hoida enda lähedal ning kuudi saabumiseni on ta meie majapidamise pisike padjaloom.

Pühapäev, 9. detsember 2007

väike bernatüdruk Betti

Kas ei pärinenud Väikesest Printsist mõte, et pead elu lõpuni vastust kandma nende eest, keda oled kodustanud.

Betti peremees ei tulnud Tartu kopsukliinikust kunagi tagasi oma koju ning alates lõppenud päevast, 8.detsembrist oleme meie Notsuga tema Päris Oma Inimesed. Bettist saab õuekoer, kui sobivas suuruses ja mõistliku hinnaga kuut õnnestub leida. "Kelgukoer", kilkas Notsu esimese pilguheiduga. Ja loomult lontu Betti liputas nõusoleku märgiks saba.

Suur Koer, kelle kodustamise kutsikana olime kokku leppinud sügiseks, tuli kümmekond kuud varem viieaastasena.

Hetkel hõlmab Betti täies pikkuses külitavana kas kogu esiku või vannitoa ukseesise. Nagu suured koerad ikka, on ka tema veendunud süleloom.

Nüüd on loomakeste limiit täis - rohkem vastutada ei jaksa.

Neljapäev, 6. detsember 2007

psühhopaat roolis

Kuskil võiks lisaks "laps autos" märgile ka niisugust müüa. Kodanikud, kelle kütusepaagis kahe nädala jooksul kahel korral kütus otsa saab, peaksid kohustuslikus korras niisugust kandma. Never ei tea ka, mida niisugune roolis ette võtab. Endast räägin jah.

Esialgu ajas nutma, hiljem naerma. Kole külm oli ainult Nõmme keskuse ees liiklust takistada. Aga egas muud kui telefon pihku ja Epp viieliitrise veepudelist tehtud kanistriga appi. Kaks võltsblondi ühe bensupaagi kallal.

aftekas

Mõnikord ma unustan ära kui palju mul kalleid ja toredaid sõpru on. Ja siis ma vigisen ja hädaldan. Sünnipäev on kord aastas tuletamaks meelde, et tegelikult olen ma üks väga õnnelik inimene.

Ja veel saavutamata / kätte saamata asju pole ma lihtsalt piisavalt tahtnud:)

Kolmapäev, 5. detsember 2007

ilusad tüdrukud jäävad igavesti nooreks!

Alanud päeval, 5. detsembril on mul sünnipäev - see päris minu oma päev kalendriaastas!

16, nagu ikka. Sedakorda siis... juba päris mitmendat korda.
Aga pass on vaid reisidokument ja ilusad tüdrukud jäävad igavesti noorteks! Palju õnne minuke!

Esmaspäev, 3. detsember 2007

kui vabad on vabasurmad?

Õhtul hakkas jaksamatusest segaseid mõtteid kooruma. Suure juhtmega valge ja pisikese musta taskutelefoni terror ajas hulluks ja segas igasugust süvenemist koolitöödesse. Aga sess on algamas reedel. Sess, millel on juba ette võlgnevused.

*Kuidas just Sulle neid koolitöid nii palju antud on?
*Ah et iga päevaga tuleb juurde. Ei tea kust neid küll tuleb?
*Praegu võib-olla tõesti kirjutad, aga muul ajal on ikka saba seljas jah?
*Sa vist ei oska oma aega üldse planeerida? /tiraad "mina omal ajal..."/
*Kas sinu jaoks maksab sõna "lubadus" ka midagi?
*ja lõpetuseks absurdiküsimus: mis sul viga on?

Kõik oli alguse saanud sellest, et väikese Notsu isa Suur Siga käis kaebamas, kuidas minuke olla lubanud ja mitte oma lubadust pidanud. Ja Maailma Kõige Alatuma Inimese ema, Suure Sea igavene kaitsja, lõi õiglustundes või "õiglustundes" heleda leegiga põlema.

Telefonide helin sõi närvirakke, vilkuv ekraan võttis viimsegi keskendumisvõime. Ei, ma tõesti ei viitsi olla ainus lubaduste pidaja. Sadagu või pussnuge. Ja selle kõne katkestasin juba mina.

Mõtteid punasel sohval - kui vabad on vabasurmad? Et lihtsalt on paha tuju ja lähed ja paned nööri kaela?
Kas eelneb otsusele miljon heitlust iseenda ja maailmaga, etapid mõistmatusest, lootusestusest ja vaimsest üksindusest. Püüdlused teha asju paremini ja saada mitte mõistetud. Olla süüdistatud ja hukka mõistetud, unustatud ja hüljatud. Iga sõna kasutatud sinu enese vastu rabelemas omaenese ehitatud võrgus.

Ei midagi isiklikku, lihtsalt hakkasin mõtlema, kui vabad on need inimesed, kes sellise tee valivad ja kuhu nad lähevad? Kas põrgusse või taevasse? Kas sealpool on ootamas paradiis erinevalt maapealsest põrgust ja kas paradiis j apõrgu on üldse olemas?
Välja ei mõelnud ja midagi ei muutunud ka, jääb üle avada next document, lugeda läbi tänane toetav kirjavahetus kolme alustamata kodutöö õppejõuga. (Miskipärast olen teda senini alusetult vähe austanud ja teistega võrreldes totraks pidanud) Ja lihtsalt anda tuld. Kuniks elu.

et päkapikuootus jätkuks

Üksikemadus on suurepärane peremudel. Eriti siis kui väikese Notsu isa Suur Siga lubab lapse pühapäeva ööks vastu esmaspäeva enda juurde võtta ja lihtsalt ei ilmu välja. Mõned on ikka mõistmatud - on tegemist. Te-ge-mist, tuut-tuut!
Fain. Päkapikk lihtsalt unustas, et Suur Siga ei muutu - kümme aastat nii olnud ja jääb ka: "sussisisule pidanuksid juba jaanipäeval mõtlema kui vahetult enne ei saa..."

Nagu kiuste ei ole päkapikul reedest pühapäevani olnud mitte ainsatki võimalust minna Notsuta poodi ja miskipärast muutuvad viieaastased päkapikuperioodil eriti tähelepanelikeks. Nii tuleb ühe hingetõmbega, et äääääääää selliste kommide paberid nagu sussi sees olid üleeile kui sa lasteaeda tulid ka auto tuhatoosi ääre vahelt paistmas äääääääää...
Ja päkapikk peab järjest keerulisemaid ja keerulisemaid lahendusi leidma...


Ja nagu kiuste tõmbas Notsu oma toa hilisõhtul üle tolmuimejaga ja pesi põranda mopiga ära. Lisaks sättis vaibad ja jõulukaunistused ning väitis, et nüüd võivad jõulud ka tema juurde tulla. Viimast ilmselt jätkuks tänaõhtusele käigule advendiküünla süütamisele Nõmme ema juures.

Päkapikul on nüüd palju toredaid valikuid:S
a) toppida sussi sisse päevasest ühisest poeskäigust ostetud kommid
b) toppida sussi sisse pakk makarone, vorstisai või tükk koos küpsetatud koogist
c) loivata öösel Järve Statoili ja kohtuda teiste hiliste päkapikkudega, kes öösel pakikese kummikomme või "kõige väiksema shokolaadi" ostavad

Et päkapikulood ei leiaks suurte pärast oma ajalikku otsa, võtan nüüd statoili-retke ette :S

Edit kell 1,02
Sulejope hõlmu eest kinni hoidev, põlvpükstes, alpinismisaabastes ning nabapluusis olevus, kes sõidab pühapäeva öösel vastu esmaspäeva bensukasse ostma pakki arbuusinätsu ja maksab selle eest kaardiga.
Müüja vaatas pikalt (ju polnud ammu päkapikku näinud) Vaatasin ise ka peeglist - ajas naerma küll:)

Pühapäev, 2. detsember 2007

Alar Sikk tegi Okeaania kõrgeima tipu ära!

Varahommikul helistas Jaan ja hõikas rõõmsalt telefonitorusse "Sikk jõudis tippu, just helistas!"

Kõigi maade alpinistid, rõõmustage!

Pressikas:
"Eesti alpinistid Alar Sikk, Andras Kaasik ja Ervin Mast jõudsid esimeste eestlastena Austraalia ja Okeaania kõrgeimasse tippu täna kell 9 kohaliku aja järgi.

Teekond tippu oli plaanitust raskem, kuna kohalike hõimude tüli tõttu valis giid mäe jalamile minekuks uue marsruudi. Kestev vihmaperiood ei soosinud alpiniste.

“Tehnilist ronimist oli palju, milleks treenisime oli enne reisi Astangu kaljudel,” ütles Alar Sikk Jaan Künnapile peale edukat laskumist tehtud telefonikõnes. Tervis on alpinistidel hea ning koduteed alustatakse plaanitult."

___________________________________________________________________
Minuke teeb sügava kummarduse. Jaanuaris, peale Kilimanjarot on meil oma mees, kes käinud kõikide kontinentide kõrgeimatel tippudel:)

telefonikõnelusi emaga

Paar nädalat tagasi sain emaga vesteldes teada, olen üks hädisemaid naisi, kuna ei suuda ühtaegu käia tööl ja koolis. Tema olla omal ajal kasvatanud üles minu, õppinud üheaegselt ülikoolis tehnilisel erialal ning käinud tööl ja trennis ning aega jäänud üle pidutsemisekski.
Superema nagu alati.

Aastatega on paraku muutunud riigikord, õppevormid ja tööajad. Ja tegelikult omandas ema diplomi enne minu sündi. Ka läks ta aasta möödudes tööle tagasi ja minuga tegeles kodune vanaema. Hommikul, päeval ja õhtul.

Olengi tõeliselt saamatu isend ja ei jaksa septembrist juunini töötada kella 9-17, 17-22 tunda rõõmu enda ja Notsu hobidest, kraamida maja ja vaaritada sooja lõunat ning 22st hommikuni tegeleda ülikooli kodutöödega.

"Ise sa sellist elu ju tahtsid", olen korduvalt kuulnud enne telefonitoru hargileklõpsatamist.

Laupäev, 1. detsember 2007

test

This Is My Life, Rated
Life: 4.4
Mind: 4.2
Body: 6.5
Spirit: 4.2
Friends/Family: 3.2
Love: 0
Finance: 7.2
Take the Rate My Life Quiz

Joodikupoja blogist leitud test. Ei midagi rõõmustavat. Õnneks 20% testidest eksib:)