Reede, 29. august 2014

Teismelise koolikott

Notsu koolis lõpeb koolivormi kandmine viiendas klassis. Kuuendast alates kolivad lapsed "suurde majja" ning võivad riietuda kuis iganes meeldib. Välistatud on vaid teksapüksid ja nabapluusid. 

Suvel kolasid kaks värskelt koolivormist vabanenud tibi lõunaosariikide kaubamajas valides kooliriideid,  Üks oli välja valinud kollase ja teine roosa... varrukateta neoonkleidi, mille õlaõmblstesse kinnitatud jäme "kuldkett". Ümberveenmine osutus arvatust pikemaks protsessiks, mis koosnes arutlusest materjali ja lõike üle. Lõplik lahendus saabus õnneks koos mu õetütrega - kelle väikseks jäänud või muudel, vaid teismelistele teadaolevatel põhjustel välja praagitud riidelaadung prügikottides Notsule maandus. Lisandusid leiud lõunaosariikide suurepärastest teise ringi poodidest ning valitud eksemplarid Rootsi kaubandusvõrgust. Täpikese lisas Meesisendi tütar, kes kolimise käigus oma riietekapi ja kosmeetikakoti tühjemaks sorteeris. Vähemalt on rõivamure hetkeks lahendatud ning pigem tuleb kapp kriitiliselt üle vaadata - mahul on piirid. (See faktike ei takistanud meil aga täna uut paari täiesti ebapraktilisi roosasid pükse soetamast - naisterahvad, noh)

Vabaduse tulemusena muutus sobimatuks ka koolikott. Roosade kantidega pruun velvetranits hiiglaslike 3M helkurite ning tagasihoidliku tikitud hobusega pärines ranitsate paradiisist Saksamaalt. Komplektis sisaldusid ka pinal ja sussikott. Aasta aastalt imestasin ma kahte asjaolu. Esiteks selle õrnana tundunud materjali vastupidavust ja teiseks, et Notsu nõustus sellega viis aastat kooli vahet käima. Varasuvel suurpuhastuse käigus teatas Notsu aga resoluutselt, et ranits läheb mälestuseks kappi ning seda ei tohi ära anda ega välja laenata. Nojah.
Möödunud paar kuud on Notsu veetnud Amazonis ja Ebays uue koolikoti otsinguil. Esitleti suure rannakoti tüüpi roosakirjuid, seejärel suure poekoti tüüpi tagasihoidlikumaid. Järgnesid nahksed naistekotid. Meesisend nõustus Notsule eraldama oma varudest ühe asjaliku brändikoti. Soovitasin lahkesti seljakotte, mida Notsu sõnul kannavad vaid "esimese klassi tited"... Poolkohustuslikus korras soetasin  Rootsist olemuselt ja välimuselt sobiva õlakoti, mille õmblused tundusid õpikutelaviinile vastu pidavad olema.
Tõehetk saabus loodetust lihtsamini. Täna jagati koolis õpikuid. Notsu haaras oma õlakoti ning lisasin sellesse hoolimata lapse puiklemisest omalt poolt ühe kangast ostukoti. Igaks juhuks.
Koolist saabudes olid õpikuist pungil mõlemad. Notsu puhises veidi, istus arvutisse ja teatas, et seljakott tuleb kiiremas korras ära tellida. Ja mitte igasugune, vaid paksu ja tugeva seljaosaga - muidu muutuvat ta küürakaks ja õlad väsivat ka ära.

Kolmapäev, 27. august 2014

...

Kolisime taas lõplikult põhja. Meie mahukas mahtuniversaal oli nii suveks lõunasse kolinud kui ka mingil muul põhjusel ajutiselt sinna sattunud esemetest pungil. Alates akuga murukääridest kuni Notsust jäänud puidust söögitoolini sai pakitud ja pealinnakoju toodud. Notsu korjas aiasaadusi - meie firmaõunu, tundmatuid suuri, aga ka kuldrenette. Peenrast rändasid linna kurgid ja viinamarjad. Porgandid said otsa enne kui keegi neid pakkida üritas. Kastidesse mahtus nii kreegimoosi laar kui kurgipurgihunnik. Viimaste lugemise lõpetasin kolmekümne juures. Mäol pöörasime tanklasse ja kulgesime koju Paide-Türi-Rapla kaudu. Üle kogu vabariigi sadas lauspaduvihma ning kohati kihutasime läbi pilvede nagu mäestikus. Tänu eriti halvale ilmale leevendus seekord igasügisene viimase-lahkumise-valu.
Järgmisest päevast on lihtsam mitte kirjutada ja  kustutada see ajust. Olgu vaid öeldud, et keegi ebakena inimene pätsas meie kassi hoomamatutel eesmärkidel. Väsinud ja stressis, kuid punane on taas kodus tagasi.

Tänane päev kulges tõusulainel - Mini sai kaks aastat vanaks. Üllatuslikult ootas ta sünnipäeva väga ja oli elevil nii külalistest, kinkidest kui ka lasteaiaga alustamisest.

Iseenese vaimse tervise huvides asusin tasakaalu otsimisele. Et elu ei kulgeks nagu ameerika raudteel kuristikust mäkke.

Kolmapäev, 20. august 2014

...

Nukker suvelõpp. Hommikused maalilised valged pilved asendusid pealelõunal äikesevihmaga. Paar ööd tagasi näpitas jahedus kurgilehti ning muutis need pruunikaks kortsunud paberiks. Suvelilled hakkavad ära õitsema ja üha enam taban end tegemast sügisplaane. Ometi on kümme päeva veel minu isikliku sümboolse "murdepunkti" ehk esimese septembrini.
Suurem osa meist jäi lõunaosariikidesse - nädalavahetusel toimuvad linna 230. sünnipäeva puhul linnapäevad, millega kaasneb mõnus melu.
Teisipäevane hilisõhtu avardas maailmapilti. Puhkpillimuusikaga seondub mulle kujutlus orkestrist ja klassikalisest muusikast. Brassical´i antud tänavakontsert näitas, et puhkpillidega võib etendada ka show´d. Ja mu kaaslane, kohalik muusikategelane ohkas lootusrikkalt, et suureneks ka puhkpille õppivate laste osakaal muusikakoolis.

Esmaspäev, 18. august 2014

Peaaegu varastatud kass ehk toimiv naabrivalve

Üks ärev telefonikõne. Üks ärev sõnum.
Sisu mõlemal ühine - kella kolme paiku viinud tundmatud tüdrukud / neiud meie Miud süles keskuse poole.

Õnneks saadud neil siiski kratist kinni ning tüdrukud/ neiud toimetanud Miu tagasi koju.
Oma tegu põhjendanud nad Miu näugumisega - nemad plaaninud "nutvat" kassi loomaarstile näidata, kontrollimaks kassi tervist.
Iseenesest õilis plaan, ent mul ei tuleks mingit ideed võtta eramaja eest, võib-olla isegi hoovist kass, eksootilise (pügatud) välimusega ja tõutunnustega loom, ilmselgelt hooldatud ehk kellelegi kuuluv.  Tõsi, Miu on usaldav, olen mitmel korral tabanud möödakäijaid teda pildistamas, mõni on teda süllegi rabanud. Kärtspunane "lõviks" pügatud pärslane jääb hõlpsalt silma. Jajah, muidugi ma tean Tallinna loomapidamiseeskirja, kuid kõik Nõmmel elatud aastad on nii minu kui mu lähemate ja kaugemate naabrite kassid toimetanud "kassiasju" ilma koerteta hoovides. Meie eelmine kass vähendas hiirte populatsiooni, Miu aga peesitab niisama. Kastreeritud loomad ei kakle ning õhtuks või järgmisel päeval tulevad nad kenasti koju. Sööma ja magama.
Mulle meenus ka, et mu kass, otse prügikastist toodud kodulemmik, on kiibistamata. Pole vajadust näinud - me ei pea teda haruldast värvi tõuloomana, vaid lihtsa kaaslasena.

Igatahes istub Miu nüüd toas /ja kräunub samamoodi, sest ta on oma olemuselt "jutukas" kass/

Juhust kasutades tänan südamest veelkord kolme inimest - otsest kassipäästjat, tähelepanelikku tänavanaabrit ning inimest, kes mu lähedasele saadud teate üllatuslikult edastas.


Pühapäev, 17. august 2014

Lastevaba päev kui unelmate puhkus

Eile hommikul olid minu ärkamise ajaks nii Mini kui Midi kogu oma hommikusöögi, mis kokkuvõtlikult öeldes koosnes peaaegu millestki, juba nahka pistnud. Tegelikult olid juba söönud ka Notsu ja Meesisend. Tegin kiire võileiva ning kohvi ja läksin õue. Kell oli kümme. Poisse ei paistnud kusagil. Notsu andis teada, et mõlemad poisid tõsteti naabrite poole. (Täpsustavalt - kuniks väravat veel pole, liiguvad lapsed ning esemed üle aia ja täiskasvanud siblivad tänava kaudu). Naabrid hõikasid kena laupäeva...
Käisime Notsuga poes ehk lahtiseletatult trampisime läbi linna kaubanduse meile huvipakkuva osa. Tagasi jõudes magasid poisid naabrite pool... Meesisend ja Notsu suundusid toidupoe ühiskülastusele ja ühtäkki ei osanud ma oma ajaga mittekuimidagi peale hakata. Ma pole seda tunnet kogenud juba vähemalt neli aastat. Sättisin end võrkkiike, kuid õõtsumine segas. Ajasin selga ühe komplekti kolmest uuest paarist päevitusriietest ja vedasin õuele päevitustooli. Päike kadus pilve taha. Katsetasin linal õhuvanne nautida, ent vihma tibas. Rohisin veidi, sättisin nõud pesumasinasse... Asusin raamatut lugema - Aleksander Grin, "Punased purjed". Mind asendav kolleeg, hea ja armas tuttav varasemastki ajast, on selle raamatu peategelase järgi oma nime saanud.
Üheksakümmend kolm lehekülge. Ärganud poisid aitasid naabritel surnuaiast värvimiseks toodud pinke korrastada. Naabrinaine itsitas ja soovitas päeva nautida... Meesisendist ja Notsust polnud midagi kuulda.
Keerasin voodisse ja uinusin peaaegu silmapilkselt. Ärkasin kaks tundi hiljem, kell seitse. Poisid müttasid ikka veel naabrite pool. Meesisend tervitas hilise hommiku puhul ning soovitas end külaliste tulekuks valmis seada.
Sättisin rõõmuga laua. Keetsin mõnuga kohvi. Nuusutasin grillilõhna. Katsin laua. Aeg venis - meikisin, riietusin. Saabusid naabrid poistega, naabrite sõbrad, meie külalised Tallinnast - terrassile kogunes viisteist inimest. Ma ei porisenud kella kümne paiku poisse magama saates. Päev täielikku puhkust ja mõistlikkuse printsiibist vaadates ajaraiskamist.

Laupäev, 16. august 2014

Ilutulestik

Kilomeetrike enne Viljandi poole pööravat teed Imaveres kostab tagaistmelt alati Midi pissihäda-hädaldamine. Midi järgi võib kilomeetriposti täpseks vaadata. Traditsiooniliselt teeme me pissipeatuse Tartu poole pööravas teetaskus-kiirendusreas. 
Eile õhtul (hämaraks läheb juba poole kümne paiku) traditsioonilist peatust tehes paistis üle põllu uhke mitu minutit kestev ilutulestik. Midi keeldus pissimastki enne valgusmängu lõppu. Seisime teepervel, kes autos, kes auto kõrval ja vaatasime lummatult.
Meesisend arvas, et kolhoosiesimees pidas juubelisünnipäeva :)

Reede, 15. august 2014

Kurgipurgid

Kaevasin maikuus lõunaosariikides jupikese kõige tagumist aianurga kobedaks. Varasema kartulimaa asemel laius seal juba mitu aastat lopsakas naat. Klaasikilde tuli mitu pangetäit. 
Istutasin sinna kümme kurgitaime ning kaks lisasin sinna, kus möödunud aastal tulutult arbuusi kasvatada üritasin. Katsin taimed kahekordse kattelooriga ning kurgipeenra nimeks sai "isekasvav" - keegi niikuinii ei kasta, kui saaki tuleb, on tore.
Vilu juuni tegi oma töö ja jaanipäeva paiku loori kergitades vaatasid vastu nii paarkümmend sentimeetrit pikad lühikesed taimed, õisi eikusagil, viljadest rääkimata. 
Järgmisel korral lõunasse sattudes korjasin kokku kõik viljad, millel pikkust mõni sentimeeter - tegin neist suupistekurgid. 
Ja viimati saabudes olin ma ausalt südameataki äärel - peenralt korjatud saagist jagus värskeks salatiks ning lisaks ka 21 konserveeritud purgiks.

Kolmapäev, 13. august 2014

Porgandid

Ikka ja jälle avastan kui väikesed asjad mu lastele rõõmu valmistavad, mõnikord ka tülli ajavad.
Porgandid. Tallinna-kodus meil ükski allapoole paisuv juurvili hoolimata liivasest pinnasest ei kasva. Pole kunagi kasvanud hoolimata erinevatest katsetustest ei minul ega ka lähimatel naabritel. Seega on redis, porgand, kaalikas, peet välistatud. (Aga see eest kasvab mul kartul. Üks taim. Juba kolmteist suve. Igal sügisel saan ühe söögikorra jagu ja kevadel on ta ikkagi uuesti kohal. Asukoht otse maasikapeenras, kus kunagi paiknes pool aeda enda alla võtnud kompostilasu.)
See-eest lõunaosariikide viljakas pinnases, kus vihmaussidki sama jämedad kui laste väike sõrm, kasvab absoluutselt kõik, mis mullale kukub. Valetan - selle aasta kehv juuni hävitas siiski üht-teist.

Esimesel lõunaosariikide aastal katsetasin üht ja teist, panin maha mõne meetri porgandeid, mis kasvasid täpselt nii suureks kui pakil ette nähtud. Vaimustusin ja järgmisel aastal külvasin juba kümmekond meetrit. Ja eelmisel aastal veel lisaks ka pastinaaki ja porgandit kasvuhoonesse ja teisele peenrale ja pisut jagus kolmandalegi. 

Sellel suvel meie aiamaalapp vindub - kiire mai, kehv juuni ja kuhugi kadunud juuli. Ometi on kiiruga maha pandud porgandid kasvanud juba pakil ettenähtud suurusesse.
Üks suurem ja kaks väiksemat paari jalgu astuvad mitu korda päevas üle kõrvitsa ja meloni porgandite suunas. Suurem õpetab väiksemaid harvendama, mitte järjest tirima. Ja pikkade roheliste vartega oranzid viljad muudkui krõmpsuvad. Ja vahepeal "ununevad" varred võrkkiige alla ja päevitustoolide äärtele.
Eile õhtul Tallinna-.teele asudes oli Notsu endalee teemoonaks taas porgandeid võtnud, kuid ainult iseendale. Ja Midil jätkus nuttu. Jätkus kohe nii palju, et pöördusin tagasi, tõmbasin peotäie porgandeid üles, avasin pesemiseks uksed ja alles seejärel alustasime uuesti sõitu. Muide, vähemalt kolmetunnine teekond lõunast põhja kahe väikelapsega meenutab lennukisõitu, kus reisijatele jagatakse toitu, et nad püsiksid rahulikud ja keskenduksid millelegi konkreetsele.

Reede, 8. august 2014

Rahulolematus

Igal hommikul kell üheksa tuuakse kontorisse mitut sorti sooje saiakesi. Nende söömiseks tehakse töötamises veerandtunnine kohvipaus, mis jääb tööaja sisse. Nagu kogu tööpäeva jooksul saab iga töötaja ka saiakeste kõrvale valida suurest kohvimasinast erinevaid kohvi- ja kakaojooke ning teed. Iga päev on kööginurgas saadaval nelja sorti puuviljasid, näkileibu, võid ja juustu. Ometi on paljud töötajad rahulolematud - üks sort pakutavatest saiakestest ei maitse eriti kellelegi ning mõnikord ei jagu teisi kõigile soovijatele. Õhtuti puudub puuviljavaagnal sageli valik - jäänud on vaid banaanid. Näkileivast,  juustust ja võist pakutakse aga vaid ühte sorti. 

Istusime mu õe kodulinnas Lõuna-Rootsis ning sõime ühel tema maja terrassidest õhtust. Kõrval sinetas valgustatud ja soojendusega lahmakas bassein. See riik on tema koduks olnud kakskümmend kolm aastat, millest esimesed kulgesid vägagi keeruliselt.
Eespool kirjeldatud büroo on tema töökoht - suur, Eestiski esindatud ehitusfirma. Sellel õhtusöögil rääkisime virisemisest - ükskõik kui hea poleks elu, nurinaks leiab alati põhjuse.

Laupäev, 2. august 2014

katse

Katse postitada mobiilse netiga. Asukoht: Juminda poolsaare Rmk. Telkimine.

Reede, 1. august 2014

Kaks purki õlut ja kassitoit

Inimesi vaadata ja arvustada ei ole ilus, ma tean. Eile õhtul seisid mu ees kassas kaks umbes kolmandas kümnes vene kutti, ostudena lindil neli sinist pooleliitrist Saku purki ja... kaks kilepakendit kassipasteeti. Järjekord oli tavapäraselt pikk ja igav ning mu rikutud mõtlemine mõlgutas omasoodu. Aga ma suutsin naeru tagasi hoida!
Peale arve maksmist võttis aga kumbki kutt lindilt kaks purki ja ühe paki ning mu pingutus jääda tõsiseks ebaõnnestus.