Kolmapäev, 31. oktoober 2007

Halloween

Ei, ma ei armasta ameerikat. Ja kõrvitsatükeldamine on köögitöö mitte pidu. Aga igivanasti, veel enne kui Notsu sündis, olid vanalinna kõrtsudes lahedad Halloweeni peod. Mõte oli peale kahte kodutööd üks pisike siider teha.

Aga muffigi. Kõrtsudes valitses kolmapäevane uimasus. Viru tänava otsas Kolumbuses oli halloweeni salsapidu. Üks siider. Tänud, väga mõnus ja koju kodutöö rüppe tagasi.

Säästueelarvestaja kulud: kütus 200 kr, lõuna R-kioskist jogurt+salat=23 kr. Siider, minu lemmikute hulgast:S Brut 75 kr. Marsa linna ja tagasi 35 kr. Kogukulu: 333 krooni. Eilsed kulud: 56 krooni. Kaks päeva kokku: 389. Seega. Püsin veel alla 1000 krooni, suurimaks kuluartikliks kütus 400 krooniga.

alpinismikooli avaloeng

Kas pühapäevasel ronimisharjutusel Astangul peab kogu varustus juba olemas olema?
Kas puudujaid ka märgitakse?
Mis saab siis kui mulle Elbruse reisi aeg ei sobi?
Mis sporti peaks ma mägedesse mineku ettevalmistuseks tegema?
Kui palju see reis maksab?
Aga kus me mägedes ööbime?

Enamgi küsimusi sadas eilses avaloengus. Ja vastamas Jaan oma tuntud headuses, huumoriga.

Eelmisel aastal samal ajal oli minu ainsateks seosteks alpinismiga talvised jääronimised Rannamõisa pangal, mõned kaljuronimised Astangul ning kaks kokkutulekut Karula veskil. Saateks tohutu tahtmine Euroopa katusel ära käia, sest hea sõbranna on käinud. Kolm korda isegi, kui ma ei eksi.

Kummalist juttu ajasid nad loengutes- kõndimine nendel ja nondel nõlvadel, ohud mägedes, varustus... Halloo! Ma lähen ju Elbrusele, see on vanade alpinistide jaoks jalutuskäik mägedes, ei mingit tehnikat, mõtlesin ma salamisi.

Aga juulikuus, baaslaagris ja teel tippu omandasid Vene tänaval saadud algtõed hoopis teise varjundi. Astangul läbitud "praktiline riietumiskursus" andis olulise eelise - mina ei tahtnud tossudes tippu vallutada. Mina teadsin, et jalga tuleb toppida kaks paari villaseid või spetsiaalsokke. Ja ma olin kuradima õnnelik selle teadmise üle:)

Sellel aastal läbin kursuse uuesti. Nüüd oskan kuulata hoopis muud, oskan "mõttetut" juttu seostada praktikaga. Ma loodan, et teel Lenini tippu on sellest kasu.

Nüüd on siis välja öeldud. Ma lähen Leninile. Et eesmärgid peavad olema vinged, siis tahan olla kolmas eestlanna sellel katusel. Helme Suugi ja Tiina Tamme järel. Aga ma ei pettu, kui läheb teisiti - kehv juhus on minust kordi kangemategi alpinistide vallutusi rikkunud.

:)

Esmaspäev, 29. oktoober 2007

säästueelarve. esimene päev.

Huvitav, kui suur/ väike võiks olla nädala kontrollitud toid- ja esmatarbekauba eelarve? Kirjutasin kulude lahtrisse esialgu 500 krooni, siis kriipsutasin selle kui ebarealistliku maha ja kirjutasin asemele 1000. Panin sularaha rahakotti. mõnikümmend krooni "eelmisest elust" lisaks.

Hommik lajatas täiega - Neste jaamas 200 krooni kütusele. Ja selle eest saan ma sõita nii 80 km ehk paar-kolm päeva tööle ja koju.

Võtsin töölõuna kaasa - suur jogurt ja neli pirni. Et hommikusöök oli kasin, siis sellest muidugi ei piisanud - lisaks kartulipuder töölissööklas 10 krooni ja suutmata ahvatlustele vastu panna, lisasin rummikoogi (12 kr). Kahel korral suutsin Coffee-Inist mööda minna, võtsin selle asemel tassikese töökoha kohviautomaadist - õnnitlused edusammude puhul.

Panangin - mu kehv süda ei saa ju ilma. Apteek - 53,10

Kord nädalas poodlema, oli lubadus. Mõtlesin vanaema ruudulise kaanega kokaraamatut (Valik toiduretsepte, Tallinn 1965) lapates õhtusöögid läbi. Piimasupp, hapukapsasupp - mõlemad unustatud lemmikud said selle nädala menüüsse kirja. Maksapasteet, retsept konjaki ja vürtsidega! (Tegin viimati eelmiste jõulude ajal) Rabarberikook! (külmkapis must be midagi süüa, muidu torman poodi kiirtoidu järele). Headest roogadest jäi silma sült (võtan tegemise ette nädalavahetusel) ja erinevad hautised. Valmistoitudega aastaid koormatud magu ilmselt rõõmustab.

Tänased ostud: Võileivakatted, sai-leib, puuviljad, Notsu kohukesed, piimatooted ja hapukapsas. Arve 186 krooni!!!! Käisin Selveris, sest Notsu trenni - Kadrioru tennisehalli - lähedal ei ole säästukat ega Maximat. Vist.
Veel ei tea ma odavamate ketipoodide asukohti.
Notsule jätsin trenni pudelivee ostmata - panin märkmiku vahele esmaspäevadele lipiku - joogipudel kaasa.

Kokkuvõtteks. Päeva kulu - haihtunud 461,10. Ja seda tähelepaneliku ja hoolika poodlemisega!

Samas vaimus jätkates hüüan kuu lõpus "tere tulemast pankrot!"

Koduteel jõllitasin häbematult autosid. Silma hakkas üks pisike mersu (E220). Auto24 paraku ütleb, et see Patrolist kallimgi. Ju ma valesid autosid piilusin:)
Aga Yarist ma tõesti ei osta - pigem sõidan ema seljakoti, kaheukselise automaatkastiga Corsaga.

Hinnang esimese päeva toimetulekule on keskmine - kulus arvatust enam, aga eesmärk ei ole ka korraldada näljahäda, vaid pillamine lõpetada ja kulud kontrolli alla saada. Kuigi, tõele au andes, teeksin parema meelega mõnel õhtul nädalas lisatööd kui loeks rahakotis närviliselt kroone/sente. Kas mingi majandusteooriagi ei soovitanud mitte kulusid vähendada vaid tulusid suurendada:)

Pühapäev, 28. oktoober 2007

säästueelarve. raamatupidaja minus eneses

Viimasel kahel kuul on minu pangakonto tublis miinuses olnud - ettenägematuteks kuludeks säästetud raha on täiesti kokku kuivanud.
Tegin täna esimest korda konto ühe kuu väljavõtte ja vaatasin üle väljaminekud ja sissetulekud. Kokkuvõte oli nii hirmus, et esimesel hetkel ei osanud midagi öelda. Tulude poolel 12 000 miinust... Ja kulud kahekordistunud võrreldes kahe kuu taguse ajaga.

* Enne "pensionisamba" laenusumma suurendamist ütles pangatöötaja, et uus kuumakse on ca 8500. Konto väljavõttelt selgub, et ei olnud. 9800 oli hoopis... Saatsin meili järelpärimisega.

* Kooli õppemaks. No kes selle ometi välja mõtles:) 12 000. Kaksteist tuhat!!!!! Ma tahan tasuta õppekohale!!!!!! Eilsest juba!!!!

* Autoliising - äkki saaks ilma SELLE autota hakkama. Enamik inimesi suudab ju kõik oma vajadused rahuldada autoga suuruses M/L, mahutavuse parandamiseks näiteks universaalkerega. Millal ma viimati patroliga Männikul liivas rullimas käisin - selleks ma ta ju ostsin.... Peale mägedest tulekut polegi aega olnud, aga 17l /100 km võtab ta ka linnas ja maanteel...
Ja noolekesega järeldus ütleb, et

*auto müügist saadud raha võiks investeerida hoopis oma päriskodu pangalaenu lõplikuks tasumiseks. Säästaks autoliisingu kuumakse ning kodu oma ka. Ja tuleneva kütusekulu vähenemisega väheneksid vaevad rahakotis ja looduses.

*Notsu trennid ja eelkool summas peaaegu 1500 krooni. Hea ja lihtne oleks siia kriips peale tõmmata, kuid lapse hobide pealt säästueelarvet korraldama hakata ei ole mõtet.

*kommunaalmaksed. Gaasikütet on reguleerida raskem, kuid kasutult põlevad tuled suudab iga kodakondne, ka viieaastane enese järelt kustutada. Lauatelefoni me ei kasuta st maksame vaid kuumaksu, aga mobiilikõnede limiiti mahutamine saab nüüdsest eesmärgiks. Ja kommunaale maksan edaspidi iga kuu - parema ülevaate saamiseks muidugi.

*krediitkaart. Võõrast vara nõrkemiseni. Mida ma 4800 krooni eest eelmisel kuul ostsin? Kütust äkki? Kas pole "hea" investeering krediitkaardiga ostmiseks? See plastitükike kolis rahakotist riiulile.

*pangakaart. Väljavõttelt selgub, et 100-krooniseid kulutusi on liigselt. Kulutusi, millele ma ei oska seletust anda. Ja 100-krooniseid raha väljavõtmisi. Poes hakkan käima kord nädalas nimekirja alusel nagu igivanasti - säästab raha ja kassasabas seismiseks kuluvat aega saab kasutada näiteks lapsega koosolemiseks. Poolfabrikaadid muideks on rahakotile hävitavad ning terviselegi kasulikum on süüa algusest lõpuni isevalmistatud toitu. Valmitoidu rasva jakaloraazi aga ei ole võimalik välja selgitada. Ahvatluste vältimiseks saab meie kodupoeks Maxima - loodetavasti on seal linna kõige halvem teenindus ehk asjad korvi ja kiirelt minema.
Lisaks maksan ostude eest sularahas - reaalses rahas - kahekümneviiekates, sajastes ja näen, kuidas kaovad viiesajased.

*vajaduse hindamine. Kas mul on x vaja või ma tahan seda? Kas mul ikka on vaja pidevalt uusi asju või ma püüan end lohutada/motiveerida? Pilk riidekapi sisusse ei anna eriti vastusevalikuid. Riidepoode minu jaoks enam ei eksisteeri.

Oeh. Kergem sai. Kui mu pangakonto väljavõte satuks kohtuniku kätte, mõistetaks mind süüdi pillamises:) (tean-tean, et tegelikult seda sätet uues krim.koodeksis ei ole) Aga oli kord selline paragrahv laristajate korralekutsumises.

küülikutara - kolm aborigeeni tüdrukut jalgsi austraalias

Kui suur peab olema koduigatsus, et võtta neljateistaastaselt koos kaheksa-aastase õe ja kümnese täditütrega ette 1200 miiline põgenemine koju? Teekond kus minejaid jälitatakse ning usaldada ei saa lisaks valgetele ka inimesi oma rahva hulgast.

On aasta 1931. Küülikutara - film kolme poolvalge-poolaborigeeni tüdruku lastekodust põgenemisest ning rännakust läbi Austraalia. Karm teekond läbi asustatud piirkonna ja elutu kõrbe. Lõpukaadris vilksasid ka kangelannad ise - kaks eakat ja kortsus, isegi inetut pärismaalast kõnelemas oma keeles, kontrastiks sirgete süsimustade juuste ning laiade ninade ja vaarikapunaste huultega kaunitaridest kangelaslastele.

Peale läbitud teekonda täis julgust, hirmu, taiplikkust, usaldamatust ja reetmist, kõlab eaka naise kokkuvõte oma elust eriti jõhkralt:
"Grace ei jõudnud iialgi koju. Mul oli kaks tütart. Mind viidi kodust koos nendega uuesti ära ja ma põgenesin uuesti ja läbisin veelkord teekonna tagasi. Kandsin oma väiksemat tütart Annabeli terve tee süles (1500 km, sic!). Kui ta sai kaheaastaseks, siis viidi ta teist korda ära ja rohkem ei ole ma teda näinud."

Naise teise tütre raamatul filmistsenaarium põhineski.

Poolaborigeeni laste eraldamine vanematest lõppes ametlikult 1970. aastal. 60 aastat kestnud rassi hävitamise tagajärjel on ca 100 000 traumeeritud lapsepõlve, inimest, kes ei tea oma päritolust ega vanematest midagi .
Julm-julm XX sajand.

Reede, 26. oktoober 2007

võimlemisharjutusi Elioni digi-tv kliendile

Lõppeva nädala võiks nimetada digi-tvga liitumise nädalaks - selle teenuse tarbimine tähendab sellega pidevat tegelemist.

Mulle avaldab muljet Elioni tehniline tugi, mis on jõudnud järeldusele, et lisaks kolmele kõlbmatule läpakale on meie kodus ka streikiv teler. Ainsad tehnikaimed, mis vankumatult töötavad, on Elioni ruuter ja digiboks - lillekesed sitameres.

Iseenesest on reedeõhtune sport Dooleys´on the rocksi kõrvale kasulik - harjutustekomplekse on kaks:

Esimene. Algseis - rätsepiste või lösang diivanil. Tõsta parem käsi, võta diivanilaualt pult. Vajuta nuppu "menu". Raputa pulti ja vajuta uuesti. Tõuse diivanilt, mine digiboksi juurde, tõmba toitejuhe tagant ja aseta tagasi. Istu diivanile ja võta pult paremasse kätte. Sõrmitsused.

Teine. Algseis - Iste diivanil. läpakas süles. Topeltklõps wifi ikoonil. Tõsta läpakas kahe käega sülest diivanile, tõuse. Kõnni ruuteri juurde, vajuta on/off nuppu. Kõnni diivanini tagasi, tõsta läpakas põlvedele. Sõrmitsused.

Kordused (seeriad) vastavalt vajadusele, täna alates kella 19st ühte kaks ja teist kolm korda.

Neljapäev, 25. oktoober 2007

sünnipäevapidu a´la warm dusher

Notsu on laupäevaks kutsutud sünnipäevale. Kutsujaks on pinginaaber eelkoolist, seitsmeseks saav Carolina. Armsa nimega viisakas tüdruk, sõbralik ja jutukas. Seesama, kes kimbatuses Notsule esimeses tunnis töövihikusse imeilusa auto joonistas.

Ostsime täna Carolinale kingituse, see tähendab, et Notsu ostis ja mina seisin kontsasaabastel rahakotina leti ääres. Minu äge protest kinkekaardi eelistamise kohta ei kuulnud isegi arutamisele. Seekord läheb pakki lapsemõõtu peenike hõbekett koos kuloniga - noor daam lubas mul armulikult valida kahe erineva hobusekuju vahel.

Kutsel, mille sünnipäevalapse ema e-postiga saatis seisab, et pidu toimub kella 10-14 kesklinna noobli hotelli saunas. Pidu stiilis "warm dusher". Tea, kas sünnipäevalapse ema taipas läbi telefoni minusuguse maaka kimbatust. Igatahes lisas ta, et tegemist on vahupeoga, mille sobivaimaks rõivastuseks trikoo. Yeah.

Jääme põnevusega laupäeva ootama, kuid keelele kipub küsimus, millega üllatada selle põlvkonna lapsi nende kümnendal (viieteistkümnendal) sünnipäeval. Kas täisealiseks saamisel piisab neile reisist sõbrannadega kuule shoppama või tuleb külastada hoopis kaugemaid galaktikaid?

Kolmapäev, 24. oktoober 2007

24. oktoobri hilisõhtul Pirita rannas ujumas

Vaheldus ruulib. Ja vahelduseks tasub kepid kaenlasse võtta ning Nõmme metsa seest hoopis Piritale mere äärde kõndima minna.

Rajavalik on Nõmmest nukram - me tahtsime just mööda mereäärset käia, valgustus sai aga kohe peale rannahoonet otsa. Samas väga pime ei olnud. Männimets merest peegelduva valguse taustal oli lummavalt kaunis. Kirjeldamatud puutüvede kontrastid ning lumena näiv liiv andsid ruumi kujutlusele. Kohalikud spordiharrastajad kasutavad treeninguks ilmselt paremaid Pirita radu, aga meile, tavapärastele Harku rabametsa kõndijatele, kõlbas küll.

Top-Pirita-Merivälja-Pirita-Top. Ja miskil hetkel kutsus meri nii tugevalt, et mõeldud-tehtud. Pole ju jääs veel:)
Mina, see nõrgem ja haiglasem, kurtsin et ikka päris üleni vist ikka ei lähe, keerasin Crafti suusaretuusid kintsudele üles ja sumasin nii kaugele kui sain. Epp, hüljes ise, käis aga korralikult vees ja ainult minu huilgaval komandörihäälel kaldalt antud manitsused jalga tulla võivatest krampidest meelitasid ta veest välja.

Ootamatu vahepala saanud treening nimega "juhatuse koosolek" jätkus.

Saun. Juuksehooldus sirgendusega läbi minu tuttuute profitangide. Kaks endist sportlikku tšikki muutusid kohvilaua taga otsekohe saiadeks - pasteedisai, kook (mis tegelikult on ka sai) paar küpsist (ehk jälle sai) ning tee (ilma suhkruta ikka, me ju magusat üldse ei armasta).

Täna lõppeks sai digitv ka tööle. Unistada ju võib, et soome kanaleid näeks, aga kolm Eestit ja juhtmeta internet on õnneks olemas.

Teisipäev, 23. oktoober 2007

Väike vene poiss Kopli Selveri ees

Hüppasin poe ees autost välja ja utsitasin Notsutki rutem tegema - poest vaja kook võtta. Külas oodatakse!

Tema tuli juhiukse juurde, vaatas mulle otsa ja küsis vaiksel häälel, kas ma saaksin talle veidi raha anda. Ei! Ei saa! Pilk pubekaealise poisi silmadesse ütles, et tal oli tõsi taga. Aga ma ei anna põhimõtteliselt "söögiraha" - süüa võin ma talle poest küll osta.
Sobis. "Too üks juustuga pikk sai ja midagi juua," ütles ta. "Kas sa midagi sooja ei taha?", küsisin. Ta lõi pilgu maha ja ohkas, "no see ongi soe". Ostsime Notsuga talle kotitäie lihtsat ja toitvat.

"Koolis käid?", küsisin tagasi poe ees olles. Vastuseks selge peanoogutus. "Kas vanemad saatsid su siia?" Pearaputus millele ta vaikselt lisas, et vanemad "võtavad". Ja veelgi vaiksemalt ütles: "natuke".

Poiss polnud sugugi asotsiaalne - jope ja püksid polnud kulunud, pigem lihtsad. Ju siis vanematel oli "selline" päev või nädal...

Poiss oli venelane, kuid korraliku eesti keelega. Ta tänas viisakalt ja asutas end minekule. Lõime käed plaksuga kokku - ole siis tubli ja mine hommikul kooli ka. "Jah, kindlasti", ütles ta ja läks.

Rääkisime Notsuga teel kodust, kodutusest, rikkusest ja vaesusest ja sellest, et sellel poisil on raske. Rääkisime toiduga pirtsutamisest ja toidu äraviskamisest. "Aga emme, kuidas ta homme süüa saab - me ju sellesse poodi ei lähe?", küsis mu viieaastane tütar lõpetuseks. Jäin mõttesse ja ei osanudki vastata.
Olen tänase õhtu jooksul mõttes mitu korda tagasi läinud - julgus küsida, korralik eesti keel. Loodan, et ta murrab sealt välja. Loodan, et ta sai kõhu täis ja tal on öösel soe tuba. Loodan, et kotitäis sööki ei olnud ärakasutamine.

Pühapäev, 21. oktoober 2007

veel üks päevaraamat lõpetamas

See on minu isiklik päevik ja ma kirjutan siia oma mõtteid. Just selliseid kirjutamise hetkel peas keerleb. Et sellele blogile on avalik ehk passwordita juurdepääs, siis ei ole mõtet siit rebida välja lauseid või mõtteid ega urgitseda tausta. Väga isiklike või tõsiste mõtete kirjapanemiseks käib siin liiga palju rahvast.

Tänanküsimastjavägahästi! Ma olen edukas, mul läheb hästi ja oma täiskasvanueas pole ma kõikide keerdkäikude kiuste rahulolevam ega tugevam olnud kui praegu. Seda hoolimata mõne lugeja isiklikust arvamusest.

Eelpooltoodud põhjusel kaalun kurbusega siit jälgi jätmata mujale kolimist või kribamise lõpetamist päriseks.

Neljapäev, 18. oktoober 2007

kolimine üks kord kuus

Pakin.
Juba kolmandat aastat septembrist juunini pakin kord kuus oma asjad ühte ja Notsu omad teise kotti. Üks meist läheb nädalavahetuseks Tartusse kooli ja teine vanaema juurde asumisele. Kummaski kotis peavad olema vajalikud asjad ja loomulikult on vajadused erinevad... Igatahes ei meeldi see kord kuus kolimine mulle.

Ja pühapäeval pakime mõlemad oma kotid jälle lahti...

pudel veini ja takso

Kaks koolitööd. Pudel Argentiina kuiva veini. Lohutussõnad teineteise turgutamiseks. Takso kell pool üks. Reedel on kool ja esimesed esitamisele kuuluvad tööd. Kats ja minuke - me saame hakkama:) - sel aastal oleme me tiim!

Teisipäev, 16. oktoober 2007

ballaad kahe kassiga jätkub

Liisu on võrreldes BBga kass hoopis teisest puust.

Ei mingeid elementaarseid kombeid - kõrgused on tema pärusmaa. Trepid. Riiulid. Näiteks klaveril kõndides arvab ta heaks asjad käpaga eest lükata... Küünte teritamiseks kasutab ülbelt elutoa sohvat ja toidust sööb ta vaid krõpse. Neid kõikse kallimaid muidugi. Katse tutvustada talle kiisupoegade lukskonservi nurjus - Liisu jalutas uhkelt minema ja BB hävitas kalmaari- ahvena ja teabmis kalade viilud hetkega. Ja samas on ta nii luider, et minul tuleb hirm peale... Kui see kohev ja samas läiketa karv maha lõigata, võiks temakese ribid sõrmi appi võtmata üle lugeda.

Liisu on üks aremaid kasse, keda olen kohanud. Aga nädalaga on meie vahele tekkinud killuke usaldust - olematust esmalt vaikseks ja tasapisi valjemaks muutuv nurrumine annab märku, et talle meeldib siin. Oma paigaks valis Notsu toa, täpsemalt muidugi voodi ja voodialuse. Seal näikse ta end koduselt tundvat samal ajal kui BB laiutab minu voodis. Täna õhtul kostis magavast majast mõnusat müdinat - Liisu oli esmakordselt ette võtnud mängud joostes ühelt vaibalt teisele karv turris.

Harjub. Võimalusele ta hoiukodusse tagasi viia ei ole me isegi mitte mõelnud. Küll aga üritame aja jooksul õpetada peenemaid kombeid alustades konservisöömisest ja kõndimiseks paslikuma pinna tutvustamisega.

Esmaspäev, 15. oktoober 2007

elioni klienditugi või psühhiaatri vastuvõtt

mul on nüüd digi-tv. Või õigemini selle seadmed, sest nagu selgus hoolimata kuu tagasi tehtud avaldusest, see veel ei tööta. See polegi oluline hetkel.

Tähtis on, et mul on kodus wifi ruuter, mille taga neli auku. Müüjatüdruk arvas, et mul oleks vaja täpselt samasuguste omadustega thomson ruuterit (modemit?), jäigi lõpuni selgusetuks, miks, sest müüjatüdruku laitmatu eesti keel ei olnud siiski tema emakeel ja mõnda vastust ma lõpuni ei mõistnud. Aga seadistusjuhendid on netis olemas!

Seadistamisega jäin täna totaalselt hätta. Minu tööläpakas delld620 väidetavalt ei oma võrgukaarti. Ma väidan vastupidist - vähemalt kella 9-17 on tal täiesti töötav juhtmega ühendus meie ettevõtte võrgus.

Stardikomplektis on lipik, mis lubab lahkelt Elioni ööpäevast tasuta tehnilist tuge. Super! Helistame. Ootereziim. Pahas tujus teenindaja, kelle laitmatu eesti keel ei ole jällegi emakeel. Miks te siia helistate? Kas teil ei ole kasutusjuhendit? Kas te ei ole seda lugenud? Palun ma panen teile homseks tehniku, aga see on tasuline.

KURAAAT! Mul ei ole vaja tehnikut. Mul on kasutusjuhend. Mul oli internet teise modemiga veel kümme minutit tagasi. Minu arvuti töötab võrgus. See "EMT GPRS" on üks teine ühendus, läbi mobiiltelefoni. Just, geee esss emm telefoni kaudu internetti. Halloo, mul on vaja abi seadistamisel?

Papagoi Elioni tehnilises toes võtab uue suuna: kas te elate aadressil xxxx, maja nr xx?

Sellele järgnev küsimus võttis mu tõepoolest kokutama: Kas te olete kindel, et asute just sellel aadressil?

No fck. Psühhiaatrit ma täna tõesti ei vaja!

PS. digi tv on seadistamata. Ma lihtsalt ei suutnudki aru saada, kas selle ericssoni wifiruuteriga peaks nüüd lutsu viskama või on seda siiski kuskil vajalik kasutada. Sest sisuliselt on mul kaks ühesugust seadet:S Võibolla.

Pühapäev, 14. oktoober 2007

ema kestvalt teraapiline mõju

Millest iganes ma täna poolsurevas olekus polnud, olin seda jätkuvalt ka pealelõunal. Ema tuli kinost, helistas, kuuldes, et tunnen end halvasti, võttis kaasa lõunasöögi materjalid ja tuli siia.

Magasin. Notsu pralletas kassidega. Njah. Pilt hakkas ette tulema alles suurepärase liha praadimise lõhna peale. (Oleks ema pliidiventika sisse lülitanud, jäänuks ka toidulõhnad olemata)

Igatahes tundsin ma lauda katvat ema piiludes ennast veel veidi paremini (loe nõustusin horisontaalasendi vertikaalse vastu vahetama) Söögi ajal sain paar tüütut, kuid täiesti töötavat näpunäidet punktide kohta, kuhu peaks vajutada, mida masseerida. Tund hiljem viisin ema bussile ja tundsin end juba niivõrd hästi, et käisin hilisõhtul Harku metsa valgustatud terviseradadel juhatuse järjekordset koosolekut kepikõnni näol pidamas.

Saabus uitmõte. Üle neljakümneselt saadud lapsed hoiavad küll naise noore, kuid nendel lastel jääb emale toetumise aeg ikka häbematult lühikeseks... Kolmekümneselt õitsvas eas on ema pealt seitsmekümnene ja keskmine eluiga umbes niipalju ongi:( Ebaõiglane.

haige. võibolla.

Juba eile õhtul oli mul kehv olla - pea valutas ja algava palaviku tundemärgid vaevasid.
Aga rahutus õue minna oli tugevam. Nojah. Ja saigi tantsitud, kuniks Amigos tuled põlema pandi.

Täna on ebatraditsiooniline pühapäev - leban elutoa diivanil, mõistmata, kas vaevav peavalu on tingitud algavast haigusest või eile joodud siidritest.

Laupäev, 13. oktoober 2007

öö. tormiöö

Lahe torm möllab õues. Käisime Notsuga veidi enne keskööd Linnahalli kail valgevahuseid laineid vaatamas. Võimas!

Ja toas on peaaegu palav. On reede, nädala parimaid päevi.

Öös ja vaikuses kostab magava Notsu nohinat ja BB vaikset norskamisnurru. Tuul nagistab maja küljes. Kottpime ja tormine sügis. Küünal põleb. Dooley´s on the rocks hakkab klaasis lõppema. On öörahu ja halvad mõtted ja halvad inimesed ei pääse minuni.

Neljapäev, 11. oktoober 2007

enesepaljastus ja nii 50x järjest

Noh, kukupai, tegin kah ära. Päris mõnus on endas torkida. vahelduseks.

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Jah, Tartu-tädi noorelt surnud tütre järgi. Teisest eesnimest ei teagi, vanaemale oli meeldinud
2. Millal viimati nutsid? Eile, filmi vaadates
3. Kas sulle meeldib su käekiri? Ei, olen käsitsi kirjutamise oskuse peaaegu täiesti minetanud minetanud
4. Mis on su lemmiklõunasöök? Söömine üldse on üks lemmikuid, anna aga ette
5. Kas sul on lapsi? Jap, üks
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Mõnikord
7. Kas oled tihti sarkastiline? Juhtub.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Jah, eelmise aasta lõpus
9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Mitte iialdgi, mitte ühelgi tingimusel
10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Misasjad need maisihelbed on? Need kassikrõpsu sarnased kollased? Ägää. ei puutu
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad? Kui muidu tõesti ei saa, siis jah (alpinismisaapad näiteks)
12. Kas pead end tugevaks? Mõnikord
13. Milline on su lemmikjäätis? Vau dieetjäätis, topsikaupa
14. Mida märkad inimese juures esimesena? Oleneb kus temaga kohtuda
15. Roosa või punane? No missaisearvad:) Roosa loomulikult
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Iseloomutus
17. Mida igatsed kõige rohkem? Rahu ja vaikust ja vaba aega
18. Millise asja ostsid endale viimati? Linnas on kaubandusorgia - nimekiri on päris pikk.
19. Mida hetkel igatsed? Et homme ei oleks tööpäev
20. Mida viimati sõid? sefiiri shokolaadis hetk tagasi
21. Mida hetkel kuulad? Kassi nurrumist ja vihma kolinat plekk-katusel
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? Arva:) Roosa ilmselt
23. Lemmiklõhn? Ajas muutuv. Läbi aegade kestma jäänud D&G Light blue ja D&G Sicily
24. Kellega telefonis viimati rääkisid? Emaga
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? Parandus. Ainus spordiala, mida telekast jälgida - ralli
26. Su juuksevärv? Tumepruun
27. Su silmade värv? Heleoheline pruuni randiga, kuigi tavaliselt väidetakse, et tumepruun
28. Kas kannad kontaktläätsi? Ei, sest mul on liiga tumedad silmad helesiniste läätsede jaoks
29. Lemmiktoit? Kõik, mis on magus ja rasvane ja teeb paksuks.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Õnneliku lõpuga film. Õudukaid ei vaata üldse.
31. Mis filmi viimati vaatasid? Georg (eile) While You were sleeping (pühapäeval)
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad? Sinine saunalina on ümber
33. Suvi või talv? Suvi. Talv. Vaheldumisi oleks eriti hea
34. Kallistused või suudlused? Kallistus
35. Lemmikmagustoit? Kompott maitsestamata jogurtiga
36. Mis raamatut hetkel loed? Undi "Sügisball" teisel katsel ja veel umbes kümme
37. Mida su hiirematt kujutab? Pole hiirt, pole matti, pole kujutist
38. Mida viimati telekast vaatasid? Pole kuude kaupa telekat vaadanud... Mõnda uudistelõiku äkki...? Pronksiööd näiteks
39. Lemmikheli? Vihm plekk-katusel
40. Rolling Stones või The Beatles? Enne vist Beatles kui just nende vahel valima peab
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? Kilomeerites vist ikka Gruusia. Oma autoga läbi Türgi kusjuures.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Ei, kui 99,9% eksimatu vaist välja arvata.
43. Kus sa sündisid? Pelgulinna sünnitusmajas
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha? Kurat seda teab. palju ilmselt.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega? Täna
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus? Hmm. Sellele küsimusele ei oska vastata
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid? Kaja Pino.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine? Pole mõelnud. Same shit different life ilmselt
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena? Pole mõelnud.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime? Pole mõelnud

Kolmapäev, 10. oktoober 2007

Georg - rohkete emotsioonidega film

Läksin kinno pigem lapsevaba kolmapäeva nautima kui filmielamust saama. Samanimeline muusikal oli kohutav. Ko-hu-tav eelkõige sisu mõttes, muusika õnneks surematult kaunis. Aga lõputiitrite alguseks löristasin ma nutta. Oli ilus film - süzeelt, näitlejatevaliku poolest, kostüümidelt.

Mulle, kui ilusate-uhkete asjade armastajale jätsid vapustava mulje Asta kleidid ja viis, kuidas ta neid välja kandis. Dramaatiline naine, dramaatiline saatus.

Et tegemist oli eluloofilmiga, siis tekkisid vastuseta jäänud küsimused - neid võinuks kajastada sõnades peale tiitreid. Kas Georgi isa suri peale atakki? Miks kaunist Astast sai hoolitsemata moor? Mis sai poeg Ülost, kes põdes luutuberkuloosi (tiitrite lõpusosas tänati Ilona, Mariann ja Ülle Otsa, ei sõnagi pojast.) Mõtlesin, kui vana Mariann on - oleme kooliõed, aga mina olin vist pisike plika, kui tema gümnaasiumis käis... Ja päriselt elasid nad ju Kaarli puiesteel... Miks Astat Georgi matustele ei lubatud? Kas päriselt ka operatsiooniarst otsustas kasvajat mitte eemaldada? Ja kuidas see info avalikkuse ette on jõudnud - nõuka-ajal olid ju meditsiinis hoopis teised reeglid.
Miskis saates nägin Asta ja Georgi tütar Üllet - igatahes ei ole pärinud oma vanemate kaunist välimust.

Aga need segaseks jäänud kohad üldmuljet ei häirinud - oli väga emotsionaalne film. Ühe korra vaataks kindlasti suurel ekraanil veel:)

Teisipäev, 9. oktoober 2007

kahe kassi ballaad

Tõime oma varjupaigakassi koju. Liisu näugus autos väga haledalt ja Notsu püüdis teda hellal häälel läbi puurivõre lohutada.

Vannituba tundus turvalisim ja pisim ruum meie "moodsalt" avatud majas - harutasime seal transpordipuuri lahti. Hämmastuseks tuli Liisu julgelt välja ja kähises algatuseks uudishimutseva BB peale. Jätsime ta rahule ja asusime õhtusöögilauda. Liisu kõndis ära maja ümbermõõduringi, ronis trepist üles ja võttis suuna Notsu tuppa voodi alla. Peale lühikest ülevaadet trepimademelt siirdus ta magamistoa voodi alla ja nii jäigi. Uudishimust käib ta sealt aeg-ajalt alumise korruse tegemisi kiikamas, aga liisu-liisutamisele ei reageeri ja laseme tal rahus olla. Raske südamega küll - oleme selle kassi neljas või viies kodu ja harjumine. Lohutan end mõttega, et loomad lepivad paremini lastega ja Notsu on tõesti hingeline loomasõber-tutiplutitaja.

Senine peremeeskass ja ainuvalitseja, üheksane süsimust kurat BB, kes "võõraste" loomade vastu ülimat ükskõiksust ja põlgust üles näidanud, uudistas saabuja üle, sõi selleks puhuks pandud lisaportsu lemmikkonservi /seda saab ta vaid jõuluks ja muude riiklike pühade puhul:)/, üritas Liisu spetskrõbinaid pätsata ja peale ebaõnnestunud katset keeras end tavapärasesse vorstpoosi sohvale. Annab kena kontrasti -hiigelsuur süsimust kass täies pikkuses veinipunasel diivanil ja pea loomulikult padjale toetatud. See positsioon on liialt kindel kõigutamiseks:)

Näis. Homsel tööpäeval läheb BB õue ja Liisu jääb tubaseks. Et Liisul on käimas antibiootikumikuur põiepõletiku raviks, siis peab temaga kordi hoolikas olema. Tuttav loomaarst teadis öelda, et kassid kutsuvad stressis olles endale ise põiepõletiku ligi.

Kahe kassi ajastu meie kodus on alanud.

Esmaspäev, 8. oktoober 2007

naisterõivaste /kuum/ sügistrend

Kell 8,24 leidsin voodis külje alt telefoni ekraanikirjaga: "määra uus äratuse aeg". Hommikujooks. Raisk :S

Panin selga valiku lemmikutest - helerohelise nahktagi, leopardisalli, musta pitsseeliku a´la D&G, tutikad saapad, mille hind ületab jälle varasemad rekordid ning pluusi, mille nädalavahetusel emotsiooni ajel koju tõin. Et vihma ladistas, vahetasin õhukesed sukkpüksid läbipaistmatute vastu. Arvutikott ühel ja lemmikkäekott teisel õlal jooksin tööle.

Pärastlõunal jalutasin enesekindlalt läbi süsimustade Diori päikseprillide maailma vaadates Pro Kapitalist Estonia teatri juurde. Kuniks Rahvaülikooli trepil... Seitsmes meel ütles, et miskit on räigelt valesti. Nojah. Pitsseeliku alusseelik oli vööks rullunud.
No comments. Elagu uus riietustrend!

Pühapäev, 7. oktoober 2007

varjupaigakassi saabumise eelõhtul

Olin öösel paar tundi maganud kui ärkasin röökides - miski häiris mu und nii tugevalt, et magasin hommikuni kehvasti.

Kell 12,04 helistas Epp ja ütles, et rabajooksu start suleti kell 12:) Läksime siiski - aega kirja ei saanud, aga tehtud ikka. Ja osake elbrusteamist, Dea ja Edgar, kes tänasel spordiüritusel korralduses tegevad olid, said ka ära tervitatud.

Kahju, et Rainer Vakraga nii läks, aga samas hea, et mida tõsist ei juhtunud. Olen ise kordi sporti tehes südamelaperduse saanud ja oskan teada, mida sellistel hetkedel tuntakse.

Päeva peale toimetasime empsga naistetöid, see tähendab meie pere naistetöid - panime paar mööblitükki kokku ja kolasime poodides, mõõtsime aknapõski ja kirjutasime numbreid joonisele. Kooki tegime ka, kirsikooki.

Õhtul saabunud Notsu hakkas kassivõtmise uudist kuuldes suurest õnnest kiljuma ja jagas nurrloomad otsekohe ära -BB jäävat mulle ja Liisu talle. Ja andis lahkelt teada, et võin veel ümber mõelda, kui soovin muidugi:) Rääkisime ka sellest, et meil ei ole "vana" ja "uut" kassi, vaid mõlemat kutsume nimepidi ja hoolime neist ühepalju. Seletasin talle, miks ja kuidas Liisu kodu kaotas ja sellestki, et esimestel nädalatel tuleb temaga eriti õrn olla.

Ootan põnevusega homset - titetoit ja kassihari on ostetud, mõlemad BB peal edukalt järelegi proovitud. Hari sai vist veidi suur, aga loomapoe müüja ei olnud selle karbi kirkaim pärl:S Aga ühes asjad olen nõutu - kas kasside hoiukodusse peab saadud looma eest ka mingi raha maksma või on see, et loomale uue kodu anname juba piisav. Iseenesest mõistlik oleks ju tasuda, aga kui palju ja kellele...

mõnus sügispäev, pits konjakit ja südamlik film

Minu jaoks on september-oktoober enesessesüüvimise ja kokkuvõtete tegemise kuud. Mulle meeldib sügis - nii vihmarohke ja jahe kui ka vananaistesuviselt soe. Ja selleaastane sügis on mõnus segapuder mõlemast. Paraku kihutan elu kiirteel ja mu sügisnauding piirdub paremal juhul seenemetsa põikamise või halvema versioonina värviliste lehtede autoaknast vaatamisega.

Kõikide halbade asjade kokkulangemise tulemusena on mul vaba nädalavahetus. Paraku ei jää ükski tegemine ära, vaid need tuleb lihtsalt kõigi tulevikutegemiste kõrvalt ära toimetada.

Et Notsu on asumisel ning Maarja Soomaal, siis on mul täisvaikne nädalavahetus. Lülitasin isegi telefoni välja.

Hommikul kolasin poodides, lõuna paiku lõpetsin määramatusse tulevikku lükatud aiatööd, õhtul toimetasin keldris ja pööningul ning Aktuaalse Kaameraga saabus mõnus roidumus. Veidi enne poe sulgemist tõin jäätise ja lasin sel maitsestamata jogurti ning kakaopulbriga hea maitsta...

BB näikse aimavat "konkurendi" saabumist - juba ammu ei ole ma oma lemmikut näinud kodus pikemalt kui söömiseks ja magamiseks. Ma armastan laupäevi - ainsaks jäänud Võrumaa suvest alates saadab neid raadio Elmar.

Veidi enne keskööd lubasime Kukupaiga pitsi konjakit (Kavkazkij Plennik, siseriiklikuks tarbimiseks) ja mitu suurepärast tundi maast ja ilmast lobisemist. Homme peaks end rabajooksule vedama... Kui ma vaid üles ärkaks, sest lõppeks ometi on mul aega filmi vaadata.

Reede, 5. oktoober 2007

veel üks loomake- seekord hoiukodust

Arutasime Notsuga juba mitu nädalat tagasi, et meie süsimust kass BB käib toas vaid söömas, taksiplika Ramses kasvab suuremalt jaolt maal ning päris oma kutsika järjekord saabub alles aasta pärast. Leidsime ühiselt, et meil oleks ruumi veel ühele kassile. Minu erisoovina toaloom ja kindlasti täiskasvanud.

Kolasingi salamisi mööda kasside hoiukodu lehekülge ja esimesele kohtumisele väljavalituga läksin emotsioonide vältimiseks üksi. Karvalt suur, aga kehalt kleenuke, isegi luider, nelja-viieaastane. Hoiukodu perenaine ütles, et ta on raske kass - harjub halvasti ja tahab olla üksinda, tema juures elavat lae all riiulil, aga tõeliselt uhke välimusega. Selle kassi hoiukodusse sattumise lugu on teistega sarnaselt kurb - tema perenaine läks välismaale tööle ja jättis kiisu sugulastele, kes nukrast nurrloomast peagi tüdinesid.

Seesama keerulise loomuga kiisuke aga sirutas pea mulle usaldavalt vastu, nurrus valjult ja nõudis silitamist. Veidi hiljem puges hoiukodu perenaise imestuseks süllegi.

Otsus sai tehtud.
Esmaspäeval käib kiisu juuksuris, et kohevast karvast kaoksid koledad pulstid, mis lisaks inetule välimusele talle ka ebamugavat sügelust põhjustavad. Ja siis toome ta koju. Pisukesed ettevalmistused - kassibeebitoit korralikuks kosumiskuuriks, üks harjake iganädalaseks soengutegemiseks ning Liispet hüüdnimega Liisu võib saabuda. Ajaa. Notsule on uudis veel teatamata.

Sa oled vaimse terrori suurmeister!

Sellise sõnumiga kostitas mind isik, kellelt julgesin tagasi küsida kaks aastat tagasi laenatud raha. Kena vastus tuntud nimega kroonilise võlgniku kohta. Tema vabandus mitte tasuda on äärmiselt omapärane - ma saavat ka ilma hakkama.

Ma olen haige. Mul on nohu ja kõrge palavik. Ja ma ei suuda kuidagi uinuda.
Eneselegi ootamatult olen haaratud situatsiooni, kus endised sõbrad on lepitamatult tülli pööranud, suutmata pidada ühiseid eesmärke ja jagada vara. Mõlemad vaikisid kui tugevam teostas oma õiguse, misjärel nõrgem kisa kaebeks tõstis.

Juhused.
Nende poliitiliseks kiskuvate mängude hääletoruks kasutati juhuslikult tülisse juhuslikult sattunud kolmanda isiku head tuttavat, kes -seekord teadlikult- pasundas häälekalt ja valimatult soppa.

Kõikse kurvem selle loo juures on, et vaenupoolte vahele sattunud kolmandaks isikuks selles halvas filmis olen mina.

Sain justkui esmakordselt aru kui jõhker on maailm koos veel jõhkramate inimestega selles/oh blond-blond-blond-naiivitar-sinisilm-kohuke/. Erinevalt alguses kirjeldet võlgniku-case´ist on tegu ametliku tehinguga. Tehinguga, millesse ma pahaaimamatult peitsin oma unistused.

Ma olen täna õhtul mõelnud sõpradest, sõprusest, usalduse võitmisest ja selle ootamatust kadumisest. Isikutest, kellel esineb ootamatuid mäluhäireid ja neile muidu mitteomast loogilise mõtlemise kadu. Kus algab ja lõpeb sõprus? Kas maailmas saab peale lemmiklooma ja oma lapse üldse kedagi usaldada.
Ma ei leidnud vastuseid. Sain vaid pisaratest märja kampsuni ja peavalu. Kurb. Väga kurb on.

Kolmapäev, 3. oktoober 2007

Hüvasti, hommikurutiin!

Seitse aastat olen igal tööpäeva hommikul söönud maja all sööklas kell 9,30 pool portsonit putru ja kiluvõileiva. Söömakaaslased, tõsi, on aegade jo0ksul vahetunud.

Esmaspäevast tõstis mu töökoha alune söökla minu hommikusöögi hinda juba eiteamitmendat korda. Igatahes maksab see nüüd 24 krooni, mida on ka minu laristavale loomusele enam kui liiast.

Ja nüüd söön ma hommikuti kodus. Esialgu on harjumatu kell 7,45 putru kugistada, aga see-eest suudan ma normaalsel kellaajal lõunat süüa ja see päris-õhtusöök ei lähe ka väga hilja peale.

Hüvasti sisseharjunud hommikurutiin! Üks eluetapp on jälle läbi saanud.

Teisipäev, 2. oktoober 2007

araabia keel eestlastele

Esimene araabia keele tund tekitas masendusmõtted pähe.

Õpetaja küll lubas, et harjume nende kummaliste tähekujudega ja õpime nad kiirelt ära. (Mõtlesin, et umbes samamoodi vahib keskeurooplane kirillitsat)

Piilusin tänase hommikusöögi kõrvale eilseid materjale: tähed kirjutatakse erinevalt sõna alguses, keskel, lõpus ja päris eraldiseisvana, tähtede ühendamine ei vasta ühelegi mulle teadaolevale loogikareegilile ja suur hall lootusetus tükkis ligi. Võibolla ei ole 7,30 ka kõikse parem aeg keeleõppeks.

Aga, kui ma kohe üldse lugemise-arusaamisega hakkama ei saa, siis minu nad keset Iraani kõrbe kunagi maha parseldavad:(