esmaspäev, 30. november 2009

Vat mis MaSu teeb

Aeg-ajalt korraldatakse tööl meie osakonnas võistlusi. Stiilis, et kes kõikse suurema summa teatud perioodi jooksul maha müüb, saab endale mingi auhinna. Seekord oli auhinnaks 2000 kroonine kinkekaart - suurem kui kunagi varem.

Tänu mitmele toredale kokkusattumisele sain selle esmakordselt endale:) Niisiis võin ma minna Stockmanni ja (sünnipäeva)kingituse valida. Mõtlesin natuke ja avastasin, et ... seoses majanduse ja palga madalseisuga olen kuidagi vähenõudlikuks muutunud. Hetkel ei ole mul ühtegi unistust, mida selle raha abil täide viia. Täitsa lõpp lugu igatahes.

laupäev, 28. november 2009

Bernhardiin haige:(

Täna võtsike Betzuga kammimispäeva. ette Selleks kasutan lühikese varre ja pöörlevate piidega rehatugevust koerakammi. Betz hakkab mind ja punast kammivart nähes "tantsima". Õnneks ei oma seitsekümmend viis kilo väga suurt hüppamis- ega hüplemisjõudlust, peatselt lösub suur loom külili. Kammida võime tunde. Rekordid said löödud kojutuleku esimestel päevadel, mil kraapisin tema kasukast välja umbes tonni kirpude jäänukeid ja teist sama palju pulste. Niisiis. Ajasin koera tänagi välisukse matilt üles, lükkasin külili ja tardusin.
Betzu roosalt kõhualuselt vaatas vastu suur muna. Rusikasuurune, kivikõva, valutu ja siniste veresoontega. Katsusin üht- ja teistpidi ja diagnoosisin ära: kasvaja. Ulgusin mõnda aega toas, meenutades Murueide Fredsut.
Helistasin lähedalasuvatesse loomakliinikutesse. Nõmme kliinik oli nõus meid vastu võtma, aga andis teada, et ainult vaatavad ja konsulteerivad. Vaatamine maksab visiiditasu näol kakssada krooni ning väga suure tõenäosusega olevat tegemist kasvajaga- Võib kuid ei pruugi õnnestuda väliselt määrata, kas hea või pahaloomuline. Ma olin sel hetkel kõigega nõus.
Toppisin Betzu Opel Corsasse. See muide on üks äraütlemata lahe vaatepilt - suur bernhardiin hüppab heal meelel luukpära pagasiruumi, pöörab vilunult pead ning seejärel saab luugi kinni lüüa. Oleme sellisel moel sõitnud kõik hädavajalikud reisid džiibi müümisest alates.

Diangoosi panemiseks ei kulnud arstil minutitki. Betzule kõhu alla vaadates teatas ta, et tegemist on ebatiinusest tekkinud piimapaisuga. Edasi saime juba antibiootikumid, valuvaigistid ning ravijuhised. Tõepoolest oli Betzul kaks kuud tagasi jooksuaeg, mis lõppes haagi paigaldamisega koduväravale.
Tänase õhtu veetsime bernhardiiniga vannitoas. Plaan oli koer puhtaks pesta, ära kuivatada ja mõneks päevaks tuppa jälgimisele jätta. Minul hakkab tema esimene pesemine juba ununema. Temal aga mitte - vanni poole nägu keeramast ta keeldub. Vaatab süüdlaslikult maha ja ei lähe sammugi. Ei lähe ka siis kui vannis on kausitäis kanakonte ega siiski kui lisada ports maailma parima lõhnaga kartuleid ja kastet ning valada see hapukooerga üle. Niutsatab hoopis kurvalt ja pöörab selja. Ja ei liigu isegi siis kui kurjalt peale käratada.

Et koerte piimapaisu leevendatakse nagu inimeste omagi, siis jäätasin külmikus portsu kapsalehti ja muudkui masseerisin õrnalt. Kuna koer end külili ei keeranud, külitasin mina pooleldi koera all. Nagu arst ennustas, õnnestus mul saada kätte kümmekond pisarat veresegust vedelikku.
Et bernardiin on ülikannatlik koer, kelle ainus fetiš on söök (ja ei ole samas ka), siis ei näi Betz haigena. Peale kaht tundi põrandakütet lubasin ta õue. Hetk tagasi magas ta jätkuvalt majaesise katuse all - kuudiski on tal palav. Homme teen taas kaks süsti ja õhtuks peaks olema veidi-veidi parem. Võtan uurimiseks ka suurte koerte pesula otsingud - kuskil peavad nad ju oma bernasid-mastifeid-kaukasid küürima:)

neljapäev, 26. november 2009

unenägu pulmast ja punasest kleidist

Nägin öösel und. Ma viibisin pulmas. Mul oli seljas punane suurte lilledega kleit. Olen poes sama kleiti näppimas käinud, aga liiga hinnalisena ta stangele jätnud.

Ma olin selles pulmas üksi, kuid nägin enda ümber mitusada inimest. Nende hulgas nii neid, kes elavate kirjas kui ka neid, kes palju aastaid maapealset pilvedelt piilumas. Oli tore pidu, kuid midagi konreetsest sellest meenutada ei oska. Käisime seltskonnaga nii oma vanas koolis (veel renoveerimata) kui mingis tundmatus maakohas, kus küngas ja kirik. Oli määramata aastaaeg, ehk midagi soojemat, sest kleidi peal ei kandnud ma kampsunit.

Segane uni oli, ärkasin väsinuna. Aga punane kleit tuli jälle meelde - peaks vist veelkord poodi minema ja selga proovima.

teisipäev, 24. november 2009

Võitlus saiavormiga

Õhtuti pean ma sisemist võitlust laiskusega. Tööpäevad väsitavad vaimselt. Koju jõudes ootab tavapäraselt soe toit, mis teeb kõhu mõnusalt täis. Seejärel saabub Väike Notsu lugematu arvu kirjavigade ja suuremate ning väiksemate hädadega koolitööde ülevaatusele. Olles lõpetanud selgitamise, et sõnas "pehme" kirjutatakse kirjatähtedega "m"-ile kolm, mitte kaks posti, et töövihikus tuleb tähelepanu pöörata ka suulistele ülesannetele, konstanteerinud ära prantsuse keele häälduse jms, siis tahaks väga, et kell saaks üheksa ja mul oleks moraalne õigus ta magama ajada.
Mõned asjad on ka naljakad. Näiteks kuidas paistab meie töö Notsule. Inimeseõpetus - joonista ema ja isa töövahendid. Notsu piltidel on kaks läpakat, minu oma avatud asendis, teisel peale kirjutet "Dell". Minu omas on avatud messengeri aken tekstiga: "Marie". Nimelt on Notsu veendunud, et üks minu tööülesannetest on msnis suhtlemine:)

Niisiis algab seitsme-kaheksa paiku sisemine võitlus - minna metsa end liigutama või mitte. Minu teine mina, suurepärane saiavorm, soovitab vajuda teleka ette ja sirutada käsi kommikausi poole (ma olen ju selle magusa suutäie ära teeninud!!!). Teine osa minust, see tublim inimene, sunnib tõmbama dressid selga ja metsa poole kaduma. Esimesed sada meetrit on vastikud, eriti vihmaga. Õnneks on terviseradadel palju liikujaid ka (hilis)õhtuti ja klappidest tulev rütm teeb meeleolu heaks. Tänane aeg: 1h 20 minutit. Pulsikell küll sterigib, aga siiski oli maksimaalne pulss vaid 151 - minu kohta suurepärane tulemus. Viissada kalorit nagu maast leitud.

esmaspäev, 23. november 2009

Seiklejate Klubi - 10

Seiklejate Klubi sai 10. aastaseks. Sellel puhul kogunesime Võrumaal Sõmerpalu mõisa viinaköögis, mida taastab üks klubiliige. Kui päris aus olla, on tegemist mulle ka lähedase sugulasega:)
Esimesed pidulised olla saabunud juba teisipäeval - kaugeltnurgamees Martti tõi Hiiumaalt lamba, mida ta mitmel erineval viisil, grillitult, plovina ning hautatult serveeris. Ja samuti omavalmistet calvadosi kõrvale maitses see imeliselt.
Järgmine seltskond saabunud neljapäeval ning nende abil pandud üles tentidega kaetud ehitustellingud, mis siseõue külarahva pilkude eest varjasid. Siseõue paigutus tünni- ja kilesaun. Viimane higistamiseks, esimene nautlemiseks. (Laupäeval, päris-peopäeva hilisel tunnil lisatud tünni ka loorberilehti ning pipart ja porgandit - et pikimate saunamõnude võtjad ikka kenasti maitsestatud saaks:) Ent reedest, meie saabumispäevast, selleni oli pikk aeg.
Reede õhtul külastas meid ka Võru politseipatrull. Nimelt pätsasid kohalikud külamehed esmalt meile kuuluva kasti õlut, seejärel tellinguid katva tendi. Alumiiniumredelit õnnestus säästa ning redelit kandev mees teolt tabada. Patrull toimetas liigselt alkoholi tarbinud määramatus eas varas-parmlase 24 h elu üle järele mõtlema. Oli neile varasemastki tuttav mees.

Laubal toimus Kooraste kandis novembrikuu matk. Ettevalmistajate arvates pidanuks kulminatsioon olema jõe ületus poollagunenud ja ülilibedat palki pidi. (Mis polnud kaugeltki kõik, teine sama kitsas, ent siiski kandiline sild-betoonpost ootas kümmekond meetrit edasi astudes veel). Kiljumist jagus. Minul oli päris kabuhirm, sest allpool mäslev kärestik ei kutsunud ujuma. Üks meist läkski paljajalu läbi vee, kaks ringiga, ent ca 25 mööda "matkarada".

Tegemist oli vana veskikohaga. Veskimaja, mitukümmend meetrit pikk, oli ehitatud oma aja meistrite poolt. Ajahammas oli jätnud jäljed veskile jõudu andnud ajamiruumi seinale. Maja otsas kaitses kahepoolselt avanevat ust vaid põõn ja selles sepanael. Me avasime ukse ja sattusime villavabriku võlumaailma. Esimese korruse seadmed vajasid kettide õlitust ent muus osas tundusid täiesti töökorras. Teisel korrusel asus 54 pooliga masin, mis valmistoodangut väljastas. Kiletatud villanäidis kõneles, et vastuvõetav kvaliteetne vill ei sisalda üle 5% rasva. Seinal paiknenud kalendrite järgi võis arvata, et veel 1989. aastal töötas kompleks täiel rinnal. Välisseina sildilt võis lugeda, et raamatubuss külastab veskiplatsi iga kuu viimasel neljapäeval pooleks tunniks.

Kurb oli, sest villavabriku maja koos kõrvalpaikneva vabrikandi majaga on tõenäoliselt hukule määratud. Katus raskete masinate kohal laseb vihmavett läbi ning põrandaisse oli imendunud niiskus. Ometi näis esimesel pilgul, et muidu korralik eterniitkatus vajab vaid uut harja. Me mõtlesime, kuis võiks see maja muuseumina välja näha ja pildistasime uhkeid masinaid igast kandist.
Piknik Kooraste järvede kaldal ja matkaosa vaheldus peomeeleoluga. Stabiilselt: pääliku kõne, ülevaade aasta jooksul toimunud matkadest, materjale Seiklejate klubi ajaloost, fotod albumites, peotort, lipuheiskamine, klubilaul ja vaba aeg.

Kirsina tordil sain roolida oma unistuste auto Chevrolet Tahoe (ees vints, taga konks, mootor 5,3) Tartusse ja tagasi, toomaks pidusse ka Jana otse Hiinast:) Daa, džiibivaimustus ei kadunud Patroliga - tšatša ne krepkaja, mužik slabõi ehk siis hetkel napib vaid võimalusi selliste unistuste täitmiseks.

teisipäev, 17. november 2009

59% õpilastest puudumas

Täna osales Notsu klassi õppetöös 13 last 31-st. Kolleegi tütre klassis olnud hommikul 9 õpilast 36-st. Päeva jooksul haigestunud üks. Meenutab juba laulukest kümnest neegrist.

Vähemalt meie koolis käib õppetöö ka vähese kuulajaskonnaga täistuuridel. Kas tõesti ei ole mingit seadust, mis ütleks, millal tuleb kool/ klass epideemiaks sulgeda?
Kohalolijate vanemad jagavad küll e-postiga õppimismaterjali (e-kooli meie koolis ei kasutata), ent mis õppurid need palavikus ja peavaludes esimese klassi lapsed on? Ja kooliskäijad lähevad täistuuridel eest.

Notsu püsib tervena - käib koolis ja peale kooli ka Nõmme Spordikeskuses treenimas. Hetkeline rõõm saabunud talvest on asendunud porise sügisega. Nosime aga küüslaugulisi, ingverit ja sidrunit meega ning loodame, et viirus meie kodust mööda läheb.

Pubekas sai täna kitarri - renditud küll, ent siiski kitarri. Sellega sündmusega lõppes tema haiguse moraalne pool. Füüsiliselt läheb veidi aega - Tamiflu kuur on 5 päeva.

esmaspäev, 16. november 2009

Viirus murrab

Väikese Notsu klassi 31 õpilasest osales täna koolitöös vaid 17. Usinat laastamistööd teeb miski palaviku- ja köhaviirus. Kraadisin lapse üle - 36,6 nagu kohane. Vanaema toitis meid projekti "haiseme koos" raames küüslauguvõileivaga:) Me püsime terved!

Et õpetajagi puudub, on õppetöö suhteliselt häiritud olekus. Näiteks ei võtnud lapsed prantsuse keeles peatükki edasi ning kodutöid õppides tekkis Notsuga tõsine sõnavahetus, sest mina saabusin vanemate keeletunnist "uue osa" teadmises.

Kolisime vanaema juurest koju tagasi - püsigu vähemalt temagi tervena. Arvestades tema tööandja poolt korraldatud karantiini, kõlab see võimalikuna. Nimelt keelas pank ära igasugused perekondlikud ja muud ebavajalikud "külastused" töö juures. Kliendidki liikuvat mööda ettemääratud trajektoori. Lisaks edastatud soovitus töötajatele, kelle pereliikmed haigestunud, püsida kodus. Mõistlik. Suur kummardus niisugusele tööandjale.

pühapäev, 15. november 2009

perearsti nõuandetelefon - ei mingit nõu ega abi.

Me oleme nüüd moodne kodu - gripihaigega. Kas nüüd sea-. linnu- või tavaline, pole tähtis. Pubekas kurtis, et teel Võrust Tallinna hakanud tal Mäo ristis halb, tõusnud palavik vappekülmaga. Õhtuks olid lisandunud ka oigama võtvad pea- ja lihasvalud ning kohutav väsimus, kuid magada ta ei suutnud.

Lugesin nii 1972. aastal välja antud raamatu "Tervise ABC" peatüki "gripp" kui ka veebisaidi gripp.ee. Nõuanded olid enamjaolt samad, ravimite nimed netis lihtsalt moodsas võtmes.

Et perearsti ei ole endiselt Tallinnas, gripi nõuandetelefon töötab esmaspäevast reedeni, kella 9-17, helistasin üleriigilisele perearsti nõuandetelefonile. Selgitasin, et 16-aastasel tüdrukul on gripi-, mitte paraviiruse sümptomid. Rääkisin lühidalt äkki tekkinud haigusest, valudest ning unetusest. (Olin ise umbes sama vanalt just gripis ning see on üks väga ebameeldiv haigus, mäletan.)
Mul oli nõustajale vaid kaks küsimust: 1) Millised on gripisaidil kirjeldatud "apteegi käsimüügiravimid"?
Vastus nõuandetelefonilt: "Paracetamol. Anda rutiinselt iga nelja tunni möödudes. Midagi köha ja nohu vastu ka"
Mina: Aaaga kui palavik ei ole üle 38,6? (Parajasti oli eelmisest rohuvõtmisest möödas 4h ning palavik vaid 38,3)
Nõuandetelefon sai kurjaks: No kes ütles, et vaja kogu aeg anda? Palavik on väga hea, las keha võitleb haigusega. Andke siis kui vaja.
No tänud. Ega ma nüüd targemaks saanud.

2) Kuidas ma saan retsepti gripiravim Tamiflule. Nõuandetelefon teatas ootamatult: "See on miski moodne kommertsravim. See on ülehaibitud rohi, seda ei ole Teil vaja."
Hmm. Oskasin öelda vaid, et olen nõus ostma seda "kommertslikkku, ebavajalikku ja üleshaibitud ravimit hinnaga 200 krooni", aga kuidas saan ikkagi retsepti. Nõuandetelefon teadis öelda, et seda retsepti ma ei saa, sest analüüse gripi diagnoosimiseks enam ei tehta. Kohe üldse ei tehta, mitte rutiinselt igal gripijuhul ei tehta. Ja kui mina tahan saada retsepti gripiravim Tamiflule, pean mina oma 16-aastase lapse selga võtma ja haigla erakorralisse vastuvõttu viima, sest kiirabi mingi gripiga välja ei tule. Ja oigama võttev peavalu ei ole samuti mingi sümptom. Selle leevendamiseks andku ma Diclofenaci (samuti retseptiravim). Et selle retsepti mul ka ei ole, siis andku ma ikkagi Paracetamoli.

Igatahes lõppes meie kõne. Tänasin prouat mittemillegi eest. Pubeka isa sõitis Merimetsa vastuvõttu. (et just Merimetsa, sedagi ütles hoopis hea sõbranna, mitte nõuandetelefon) Sealt kauples ta teadmata oskustega välja retsepti gripiravimile.
Valveapteegis ei olnud. Otsas olid ka maskid, mida haige viiruse levimise takistamiseks kandma peaks.

Täna hommikul kammis ta läbi kümme! apteeki, mille kohta raviminfo veebisait näitab ravimi olemasolu. Üheteistkümnendast, Solarise keskuse apteegist, õnnestus tal see lõpuks ka saada. Apteegid laiutasid käsi - käib meeletu ostmine.

Ma teen järelduse: Tamiflu on riigis suhteliselt otsas. Sestap suhtub infotelefon, kuhu haiged abi ja nõu saamiseks helistavad, sellesse ravimisse sama ülbelt kui riigiladvik mittesaabunud vaktsiini - see on mingi mõttetu üleshaibitud asi.

reede, 13. november 2009

Reede televiisori ees

Tänase õhtu veetsime televiisorist näidatud "Georgi" - filmi seltsis. Film ise ei ole eriti väärtuslik, hoopis Asta imeilusad kleidid sunnivad seda kolmandat korda vaatama.

Põrsik sättis endale pähe pleieri lastelauludega ja keeldus limonaadist. Samuti loobus ta oma lemmikjuustu kuubikutest ning ketšupiviineritest. (Sellist rämpsu me imeme harva, peamiselt reedeti ja vaid siis, kui on tulemas diivanil vedelemise õhtu)
Ma tõin alumisele korrusele kraadiklaasi. Peatselt hakkas tips kaasa inisema ja see tekitas kahtlust. Silmad läikisid ka. Tulemus on 36,9. Arvestades juurde päeva jooksul tekkinud köha ning pubeka hommikuse halva enesetunde (mis ei takistanud tal emaga Tartusse šoppama sõita), võib arvata, et mingi haigus on lähenemas.

Ma ei viitsi juba mitu päeva meediast uuemaid seagripi uudiseid lugeda ja ennast paanikasse ajada. Needsamad nakatunud kõnnivad minuga samaaegselt poes ja sõidavad bussis. Igatahes valmistun mõttes loobuma nädalavahetuse plaanidest laiule sõita.

neljapäev, 12. november 2009

Roccat avamas

Rocca keskuse laiendus avati. Hommikust pidu ettevõtetele võiks nimetada masuaegsekse pingviinide paraadiks. Rahvast jalutas hõredalt, versus mõned kuud tagasi toimunud moeosa avamine. Ka suupisteid ja joogikraami pakuti kesiselt. Tähelepanu väärib, et sain minagi sushi ära maitsta. (Kuidagi on kõik need aastad alates jaapani restorani avamisest õnnestunud ära viilida.) Kuigi riis, oli jube hea!

Et poed olid avatud vaid peokülalistele, sai nad trügimata läbi jalutada. Tänases meediaski kajastatud kingla Shu meeldis - välismaal olles ahvatlevad mind tihtipeale kingakarbi-väljapanekud. Sellistest poodidest võib tihtipeale leida mõnusa hinnaga jalatseid, näis kas ka siin. Et tegemist ABC Kinga järjekordse kaubamärgiga, võib neist loota nii üht kui ka teist. Sisustussalong Muster vedas mind kaugesse unenäolisesse lapsepõlve. Ja tegelikult oli mind päris raske jõuluselt kaunistet lühtrite juurest ära vedada. Eesti Bata oli pettumus nagu alati, aga Sketchers meeldis. Ühesõnaga - leian kindlasti mingid oma lemmikud.
Mõnus keskus igatahes, tunne nagu välismaal:)

teisipäev, 10. november 2009

Seagripp lütseumis

Lütseumi suures majas on diagnoositud seagripp :(

Arvestades kahe maja seotust ei ole väiksesse majja enam pikk tee.

pühapäev, 8. november 2009

Isadepäev meie kodus

Homseks on Väikese Notsu päevikus eesti keeles jutustada isadepäeva tähistamisest oma kodus.

Algatuseks tegime eile kambaga torti. Tänane pidupäevaline üritas maja kanaliseerida ning oli kogu päeva täiesti kindlas kohas - kraavis. (ette võib öelda, et töö ei õnnestunud. Maja eelmine omanik on valanud kaevurõnga ise. Raudbetoonist. Rõnga paksus rohkem kui 15 cm.)

Napoleoni torti ei ole ma varem teinud. Aga Ekspressis avaldatud retsept ei olnud raske teostada, pigem aeganõudev. Kokku kulus kreemi ja põhja valmistamiseks kolm tundi, ent see oli tegemist väärt. Suur tort hajus taldrikult päevaga. Mina valmistasin põhjad ja kreemi ning tüdrukud lappisid kokku. Sättisime peale tordi säraküünlad ning peitsime ära.
Lisaks hakkisin hommikusöögiks kartulisalati ja täitsin munad. Ka need leidsid peiduka. Plikad tegid kaardi - murdsid A3 kokku, kirjutasid keskele nime ning igaüks meist andis panuse joonistamisel. Luuletuse tegid nad kahe peale ise, suurema panuse oli seekord suurem.
Hommikul ärkasin enne poolt üheksat ja plikadki. Sättisime laua ning äratasime päevakangelase. Säraküünalde süütamine ei toimunud viperusteta - need küünlad olid juba ümber keeratud. (ühel sünnipäeval olid keeramata ja pikk aeg kulud süütamisele valest otsast). No ja keerasin siis omad ümber ja süütasin valest otsast. Ja lõpuks naersime laua ümber.

Tänane päev nägi ette ka esietenduse Estonias - Laste ooperigala oli mu meelest veidi raske seitsmeaastasele, aga siiski nauditav. Vanaema hankis kolm piletit - kolm põlvkonda teatris.
Päeva edenedes õppisime tavapäraselt prantsuse keelt ning õhtusöögi eest hoolitses pidupäevaline.
Ja nüüd, seda postitust kirjutades suutis meie kass end põlema panna, jalutades köögilaual üle küünla. Oli õnnelik õnnetus - paks karv lühenes, ent viga loom ei saanud.

reede, 6. november 2009

Diagnoos kassile: siiski põiepõletik


Visiit Haabersti Veterinaariakeskusesse kestis veidi üle tunni.

Rääkisin ära kogu mure, alates sellest, millised on minu kahtlused ja kuidas on asjad paari viimase nädalaga arenenud. Ja arst, Marilin, tõesti kuulas. Seletasin ka, et Västrikus tehti proovid, mida kirjalikult ei soostutud mulle väljastama. Ja lisasin, et need proovid olnud täiesti korras.


Me arutasime võimalusi:


* et kassil on käitumishäire


* et kassil on põiekivi (üks suur) ja see teeb talle haiget


* et kassil on neerukivi (üks suur) ja see teeb talle haiget


* et kassil on olnud põiepõletik ja sellest arenes käitumishäire





Marilin seletas kassi psühholoogiat - et tal on valus hädal käia, kuid ta ei tunneta seda valu iseendas, vaid arvab, et kast hammustab teda. Ja nii läheb ta pissile erinevatesse kohtadesse, lootes, et need kohad teda ei hammusta. Oeh.





Ravivariantideks oli:


* blokeerida täielikult kassi ligipääs kohtadesse, kuhu ta on harjunud valesti oma häda sirtsutama (natuke paha, praktikas teeb ta siis lihtsalt blokeerijakõrvale)


* profülaktiline antibiootikumikuur põiele. See kõlab tobedalt, aga teisiti ei oskaks ma seda kirjeldada. Nimelt maksab kassi täisanalüüs verele ja uriinile umbes neljakohalise summa. Ja häda põhjustab kas põiepõletik või ei põhjusta. Suurim tüsistus antibiootikumidele on enamasti kõhulahtisus. Antibiootikumid ei ole väga kallid (võrreldes vere- ja uriinianalüüsiga) Suurim näidustus antibiootikumikuuri valikuks oli Västriku kliiniku arsti väide, et tal on kunagi olnud põieprobleemid, ehk näha on kristallide jääke.


* feromoonravi ehk siis käitumishäire ravi õnnehormoonidega. Miski seade pistetakse pistikusse ja sealt levib midagi, mis mõjub kassile nagu kassiema lähedus. Vastuseis: meie pärslane on niigi eriti rahulik kass. (ja pärslane olevatki rumal ja rahulik loom:)





Siiski otsustas Marilin teha uriinianalüüsi, võttes selle otse põiest. Kuigi kolm arsti üritasid Miud kinni hoida, ebaõnnestus see. Marilin oletas, et kassil peab olema valus. Nagu tellitult sirtsutas Miu põrandale ning saime analüüsi, mitte küll väga puhta, ent sobiva.


Meie mõlema üllatuseks selgus, et PH ei ole mitte madalapoolne 7 vaid suisa olematu 6. Et uriinis on leukotsüüte ehk verd ning põletikunäitaja kõrgel. Võimatu, et sellised näitajad tekkisid uriini pooleteise ööpäevaga.





Miu sai 10-päevase antibiootikumikuuri korralike antibiootikumidega. Mina pea kuuesajase arve. Ei ole väga hull arvestades, et vajalik sai tehtud. Kirjutasin Västriku kliinikusse pika kirja.


Kodus söötsin kassile antibiootikumi sisse - panin kaussi "söö aeglaselt!" mõned krõpsud ning kõige peale roosa ravimi. Miu õngitses krõpsud kausist välja ja nahka läks ka ravim. Seejärel täitsin kausi normaalses koguses krõpsudega.





Aitäh, Haabersti kliiniku soovitajad! Sellest saab Miu kodukliinik. Suhtumine on tõesti tähelepanelik ja hooliv.

Pilt tehtud enne remonti:) Tänane patsient magab palmide all ja ümber sügavat und.

neljapäev, 5. november 2009

Tule appi, andmekaitse!

Sõbranna rääkis täna oma juhtumist. Soovinud tema minna Estoniasse lasteetendust vaatama. Etendusele olnud sooduspakkumine - ostes perepileti kahele täiskasvanule ja vähemalt kolmele lapsele, maksavad piletid poole vähem.

"Estonias" aga teatanud piletikassa tädike, et saab küll osta perepileti, kuid selleks peab ostja esitama kõigi laste sünnitunnistused. Ja kui just sünnitunnistusi juhtumisi kaasas ei ole, siis sobivad koopiad ka:) Sõbranna olnud nii jahmunud, et jalutanud kassast ühegi lisaküsimuseta minema.

Piletid jäid saamata, kuid meil tekkis arutelu:
* Mis saab siis, kui teatrisse soovib minna "moodne pere", milles Sinu ja Minu lapsed. Kas me siis ei saa perepiletit osta?
* Kas teatril on õigus kontrollida delikaatseid isikuandmeid - isikukood ju peaks vähemalt selle alla kuuluma?
* Kas etenduse piletikontroll küsib isikut tõendavat dokumenti ka enne etendust? Kolm sünnitunnistust võib ju pettuse eesmärgil piletiostuks ka "laenata".
* Kuidas tuvastatakse isikusamasust täiskasvanutel? Kas sünnitunnistusest piisab? Kaks kaasas olevat täiskasvanut ei pruugi üldse olla laste pärisvanemad.
* Kui piletikontrolör tuvastab, et isikute nimed vastavad piletiostjatele, siis kuidas garanteerida, et tegemist ei ole juhuslikult samanimeliste isikutega.

Janiiedasi. Kuniks nõmedus ja väiklus otsa saavad :)


Edit: Päevalehe ajakirjanik viitsis küsitleda erinevaid ametkondi ja sai kokku huvitava loo:
http://www.epl.ee/artikkel/482037

kolmapäev, 4. november 2009

Loomakliinikust ja täiesti tervest kassist

Mu kass on kahjuks täiesti terve. Just, kahjuks on kahjuks õige sõna, sest tervisehäda ravida oleks antud juhul oluliselt lihtsam. Antibiootikumikuur, ravitoit ja asi saaks korda.
Jõudsin poole milliliitri süstlasse kogutud uriiniga Västriku kliinikusse kell 19,35, olles kõutsi tabanud kell 19,15 valest kohast hädalt. (nad vist on Tallinnas üks kauem avatud kliinikuid, kuni 20-ni)

"PH-tase on veidi madal. Põieliiva ei paista olevat, kuid mingid kristallid on kunagi olnud," seletas arst. Uuris toid kohta ka. Miu sööb Royal Canini, kas pärslase spetstoitu või "Hair and skini". Saime prooviks Royal Canini ravitoidu, kaks nädalat katsetame seda. Kui ei aita, saame teha nõrga antibiootikumikuuri.

Kahtlustan, et miski teeb talle haiget - kuulsin vannitoast väga hädist kassikräunu. Ja minu teooriat toetavad need punased pisarasuurused loigukesed parketil.
Peale töölt tulekut siirdusin täna otse Hortesesse, tõin kaks uut kassiliiva - odavama Sanicat´i (Eestis toodetud) ning hirmkalli ökoliiva, mis kirjade järgi on hoopis segu puidust ja teab millest. Foorumid kirjutavad ja E teadis rääkida, et tegemist on iga kassi unistuste vetsusisuga. Pesin kastid enne uut sisu Fairyga ja piserdasin neutraliseerijaga üle. No ei aidanud. See meie kõutsi unistus, sinnapoolegi ei vaadanud :( (Puhas betoon on sobiv...

Tahtsin sellesse postitusse kirjutada paari sõnaga ka Västriku kliinikust. Loobusin seal käimast juba aastaid tagasi. Sealne arst soovitas mul pulmast saabunud BB silma amputeerida. Enne kui ise ära kukub. See silm paranes täiesti ning hiljem tehtud nägemiskontroll ei tuvastanud puudusi.
Aga. Hinnakirjas on neil kasside uriinianalüüse kolme sorti. Mina soovisin odavaimat, ribatesti. Hinnakirjas märgitud 50 kroonisena. Samateemalisi peenemaid uuringuid nimetati veel kaks - ühe hind 50 ning teisel 150 krooni. Minu üllatuseks sisestati hinnaks 100 krooni ning tšekil kirjutet mõlema kohta "teenus". Tundsin huvi, et milliseid erinevaid teenuseid mulle siis kümne minuti jooksul osutati. Üllatuseks ei saanud ma administraatorilt vastust. (vastuseta jäi ka see, kas mul on peale ribatesti ilma kassi näitamata saada veel mingitki konsultatsiooni). Administraator rääkis midagi sellest, et see uriiniproov maksabki 100 krooni, et miski tegemise maks, millest hinnakirjas märgetki pole, lisandub ka.
Ühesõnaga. Ma tahan öelda, et veterinaarkliinikutes valitseb suhteline anarhia. Vähemasti ei selgitata kliendile, MIS lisaks hinnakirjas märgitule võib lisanduda. Nii õnnestus T.Toometi kliinikus pr Betti silmaarstil lisada sadakond krooni lisaks kokkulepitule mingite "vahendite" eest, mida mina nimetaks kui 15 krooni kott maksvad vatitupsud. Ja kliinikumaks, see, et Sind üldse jutule võetakse, neid mitmesajakrooniseid teenuseid saama. Meie kodulähedasimas, Valdeku kliinikus on see 285 krooni. aga vähemasti on nad lahked ja jääb mulje, et neid siiralt huvitab, mis minu neljajalgsest saab.
Tegelikult huvitab mind ka, mis mu neljajalgsest saab. Sest kassidega ei vea mul kohe üldse.

Mures kassi pärast

Ma olen oma kassiga hädas.

Algusest peale on ta kohati oma hädasid õiendanud mitte kastile, vaid nurkadesse. Välja on ta valinud välisukse esise peenema ja elutoa nurga jämedama häda jaoks. Eelmisest nädalast lisandus peenema jaoks vannitoa uksenurk.

Esmalt uurisin kassiabi-rahvalt. Soovitati anda kassile aega kohanemiseks ning öeldi, et see olevat pärslaste levinud probleem. Aga nüüd on pool aastat möödas ja kass juba pool aastat ka kastreeritud.

Lappasin kassifoorumeid ning samateemalisi murekirju on päris palju.
*Soovitati paigutada kassile liivakastid sinna, kuhu ta hädasid tegema kipub. Tehtud. Aga meil on vaid kaks liivakasti... Ja teine neist siis puutumatult esikunurgas ja teine vannitoas. Mõnikord ikka satub viimasesse.
* Soovitati paigutada sinna, kuhu kass hädasid tegema kipub, kassitoitu. Panin nurka toidutaldriku. Ja täna hommikul avasin kraapimise peale vannitoa ukse ning avastasin taldrikust lahmaka loigu:S
* Soovitati paigutada kass suletud ruumi koos oma liivakastiga. Meil kassiasjad kõik vannitoas ja tüüp on kaks järjestikust päeva peamiselt seal paiknenud. Eile näiteks püsis kast terve päeva kuivana, kuid kass sõi ja jõi täiesti tavalises koguses.
Suvel ajasin probleemi meie rohke äraoleku süüks. Just tagasi tulles avastasime majast erilisi märatsemisjälgi.

Pissiproov on siiani võtmata, et põiehäda välistada. See on minu viga. Natuke kahtlen tervisemures - tüüp ei sirtsuta vaid lahistab täiega valesse kohta. Kassiliivasid oleme proovinud kolme sorti ja tavalist liivakastiliiva ka. Õue ta häda ei tee, üle-eelmisel, meie superkassil, ei olnudki näiteks toas liivakasti.
Küüsi saime ta teritama õigele kohale - miski kassile meeldiva lõhnaga sprei aitas.

Ja ma olen koleväga õnnetu, sest loom on hiigelarmas, kui vaid õigesse kohta häda teeks...

esmaspäev, 2. november 2009

minuga juhtub alati midagi:S

Hiilisin täna kümme minutit varem töö juurest minema. Sõitsime emaga surnuaiale. Olin valmis minema minema üksi vanaemale-vanaisale hingedepäeva küünalt süütama, ent kottpimedal Metsakalmistul pea neljakümneaastaste haudade vahel tundus kõhe isegi kahekesi.

Tagasiteel ületasin Lasnamäe kanalis veidi kiirust ja jõudsin vanemate prantsuse keele tundi täpselt kell 18. Kell 19 ootas mind maja ees teine auto - otsustasime ümber Bauhofi mustjaskuldsete kardinapuude kasuks.

19,42 peatusime taas Hariduse tn-l "suurte" koolimaja ees. Noh, et minu roheline konn koolihoovist ära tuua.
Võta näpust. Värav suletud, väraval silt avatud 7,30-19 ning lisatahvel "Kuri koer"
Suletud oli ka jalgvärav ja ma ei tahtnud minna üle piirde kontrollima, kas koer on sama kuri kui pr Betti. (Reedel koputas meie ukse taga nimelt ametnik. Just ukse, mitte värava. Ise samal ajal mõnust röhkiva pr Betti pead sügades.)

Nii seisabki mu auto tänase öö Prantsuse Lütseumi hoovis. Auto tagaistmel laiutab lõunal ostetud toiduvaru - kaks pakki piima, pakk keefiri, jogurt, paprikad, tomatid, riis hommelõunase pilaffi jaoks. Ja nii edasi. Kokku kaks suurt kilekotti. Ma loodan, et öösel ei tule külma. Ma loodan, et nad mu autot kell 7,30 ära ei teisalda, pargin nimelt "staadionil". Ja hommikul... hommikul keedan ma putru ja silmaks panen moosi, sest kõik muu ootab statkal oma poolpimedat omanikku, kes silte ei märka lugeda. (mitte et need nüüd ülemäära suurelt oleks kirjutet olnud)

pühapäev, 1. november 2009

pühabane

Ma ei saa üldse aru, kuhu kaovad pühapäevad!
Ometi ärkasin ma vara, kõige esimesena, enne üheksat. Okei, magasin veel pool tundi ja pääsesin söögitegemisest (loe kiivikoorimine ja võileivad)
Notsul oli karm käsk enne üheksat end mitte voodist välja ajada (nädalavahetustel võib ta vabalt üllatada ka poole kaheksa paiku multikate vaatamisega versus koolipäevadel võin voodi kõrval pasunat puhuda ja magajat sellega mitte segada.)

Sebisime veidike mitte midagi teha ja enne kahtteist sõitsime kardinatuurile. Otsus: uued kardinapuud, need mustad. Avastasin, samasugused puud on ka kahes ülemise korruse toas. Pärinevad Kõigi Sisustajate Mekast, Ikeast ja maksid oluliselt vähem. Kardinad ostsime peale esimest silmapilku Jyskist. Et pakis paiknes siiski vaid üks pealiskardin ning vaja kaks, siis läks arve ikka lõhki ehk üle tuhande. Okei, elame veel. Kardinavabalt paistab elutoa xxl telekas tammile nii hästi, et eristada võib lisaks suurusele ka marki.

Kolmest kanti üle vormelit (Loe: haudvaikus majas, kahejalgsed ei kõnni üldse ja neljajalgsed võivad kahel tagumisel hiilida kui teisiti ei saa) Selleks ajaks olin lõpetanud õuetöödega - mulle tundmatu nimega sibulate istutamine, gladioolisibulate väljakorjamine, õlelillede ja melissi noppimine. No ma ei ole väga normaalne inimene jah. Ja Betti, meie armas proua Betti on hakanud junnikesi poetama suisa kummalistesse kohtadesse. Kui ei oleks muundelugu aknast näinud, mõtleks tõsimeeli, et vana koer on kombeid muutnud.

Üks väike jooksuring kodu - Rahumäe surnuaed-Pärnu maantee-kodu. Süütasime tädi Ulvi hauale hingedepäeva-küünla. MaSu on jõudnud ka surnuaeda. Selle pere hauaplatsid asuvad kahel pool jalgteed. Ühel pool teed põles päev varem süüdatud küünlalõpp ning teisel pool meenutasid küünlaid vaid hauale visatud kaks kaant.

Jõudsime arutleda ka Notsu laagris loetud raamatu üle. Ise ta Cosette´i valis. Ometi mossitas, et laagrikaaslasest koolivend teadnud rääkida, et tegemist on kolmanda klassi kohustusliku kirjandusega. Tegelikult oligi seda raamatut vist liiga palju. Kõnelesin lühidalt ka kirjanik Hugost ja sellest, et tegemist on väga paksu raamatuga. "Mis on revolutsioon?", uuris Notsu. Prantsusmaal oli revolutsioon on see, et rahvas ei olnud kuningaga rahul ja tahtis presidenti. "Aaaa, siis Toomas Hendrik Ilves?" "Eieiei. See revolutsioon oli juba mitusada aastat tagasi".

Kass sai samuti enne vormeli lõppemist kammitud - eile pesin ta taas ära. Kuidagi ilusam ja kohevam karv. Ja jalad, need karvased pärslase "püksid" määrduvad ikka väga. Tõesti peaks seda kassi pesema kindlasti korra kui mitte kaks kuus. Kassi tervis teeb mind murelikuks - märkasin parketil tillukesi punaseid täppe. Esmalt mõtlesin, et kass on end vigastanud. Paraku pean loigukese süstlasse püüdma ning arstile testida viima.

Prantsuse keel. (Oeh, jälle algab kool!) Alouette, gentille alouette, alouette jet te plumeret... Ämmmääää, kuidas les yeux hääldatakse? Ja siis ma kaevan end õige paberini ja saan isegi teada, et lesjöö. Ja annan allkirja nii siia kui ka siia. Ja homme ärkan taas kell 7 ning ei unusta anda 60 krooni tantsutunni jaoks ning kell 13,15 kiibitsen taas Hariduse tänava ukse taga. Notsu ütles, et natuke tahab juba kooli ka minna, sest sellel nädalal ei anna prantsuse keelt õp K. Pealegi olevat enne jõule taas koolivaheaeg tulekul.

Aga kaduma see pühapäev läkski, kolm masinatäit pesu ja üks koristatud tuba jäi eelpool kirjutamata. Ja superstaari ning foobiate saateid vaatasin. Tegelikult tahtsin hoopis raamatut lugeda, kaminas proovisüütamise teha ning midagi maitsvat valmistada. :(