Teisipäev, 29. märts 2016

Tehtud-käidud

Kui me neljabase hilisõhtul lõunasse jõudsime, oli maja soe. Ja seekord polnud "süü" naabritel, kes harilikult päev enne meie saabumist ahjud soojaks kütavad. (missugune kontrast Tallinnaga võrreldes, eksole), vaid ilmal. Lihtsalt kevad oli kätte jõudnud ja meie päästevahend krõbekülmadel talvekuudel oli majatemperatuuri kenasti 20 kraadi peal hoidnud. Ei olnud vaja lapsi kombekates magama saata :)

Reedel kolasime Lätis. Õigemini tahtsime sõita riigi lõunatipu matkarajale Peetri jõe ääres, kuid ei arvestanud teedelagunemise ajaga, millele lisas vürtsi pooleliolev metsa väljavedu. Olenevalt sellest, kas sõitsime päikeselaigus või mitte, tuli olla valmis rooli libisemiseks ja samal ajal vältida karteri purunemist ja rehvi sisse vajumist. Viisteist kilomeetrit närvilist ja hädaldavat Meesisendit, kellel esmasbasest ülalõuaopist kolmandik näiost paistes ja mõlemad silmaalused sinised. Minu jaoks oli kõhe sõita üle autolaiuse palkidest silla, mille all mäslev jõgi.
Traditsiooniline välismaal (Apes) poeskäik ja ootamatu avastus: Ape matkarada. Tagasiteel prügikotil kelgutamine Metsavenna talu sulaval kelgumäel. Hea, et põiepõletikust pääsesin, aga lõbus oli küll. Laagrist saabus laagri lõppemisest täiesti mossis teismeline.

Laubal värvisime mune ja poisid sõid kumbki ära neli ja ülejäänud ühe - otsa nad lõppesidki... Nagu ka järjekordne puhkus lõunas. Ja muidugi just sel päeval kui termomeeter näitas varahommikul kümmet soojakraadi ja pilve vahelt piilus päike. Argirutiin tahab taas tappa ja pühadevahe tundub arutult pikk.

Pühapäev, 20. märts 2016

Hotelli uksekaardi kasutamise koolitus

Viimastel kuudel olen aega halvemini planeeerima hakanud. Laubasel lastevabaks kuulutatud sõpruskonna koosviibimisel spaahotellis broneerisin hotelli check-inniga samas kellaajaks protseduuri. Saabusime küll veidi varem, aga kogu järjekord meie ees lootis samuti oma tube varem kätte saada...
Õnneks on check-inide töötajad minusuguste planeerimatutega arvestanud - Meesisend jäeti vormistama ja mulle anti toakaart.
Kuigi esimene jama algas juba liftis, mis kaarti ei tunnistanud, võtsin siiski kolm astet korraga ja kiirustasin tuppa. Ma tean, et kui majas on üks mittetöötav ukselukk, asub see vaieldamatult minu toaukse ees... Vabandasin igati oma hilinemist, kuid uus klient ootas ja mina läksin lõpuni kuivamata küünelakiga pediküüritoolist minema.
Muutunud välimus, aga sama seis -  nüüd juba hommikumantlis ja märgade küünte ja kilekotimaterjalist pediküüriplätudega hotellitoa ukse taga... Telefoni ja rahakotita, taskus mittetöötav toakaart. Õnneks leidus korrusel toateenija, kes päästis päeva. Meesisend oli läinud sauna. Laki kuivades kalpsasin hommikumantlis ja sussides retseptsiooni. Ei, ma ei hoia seda mobiiltelefoniga koos. Tõesti, ei pannud isegi samasse taskusse. Uus magnetiseerimine ja kõik pidanuks toimima, ent olin unustanud vee- ja saunakeskuse käepaela tuppa. Võib vaid arvata, kas uks avanes :) loomulikult mitte - uuesti alla. (Õhtuks näitas sammulugeja vasakul randmel saluuti - 10 000 sammu käes)
Nipsakas punapea pakkus end isiklikult uksekaarti töötamise näitlikku õppetundi läbi viima. Ilmselt on mul välimuses tõelise maaka geneetiline kood. Nõudsin tungivalt, et ta teeks igaks juhuks lisakaardi ja võtaks selle kaasa. Niisiis, alustasime!
"Võtate kaardi ja panete siia uksepesasse, nii et nooled oleksid samas suunas. Magnetriba pange allapoole, saate ikka aru, jaaaah?" Tuleb tunnistada, et sain küll, aga mis ei avanenud, oli uks. Nipsaka punapea puhevil olekust kadus suur osa ja ta lubas järgmisel hommikul oma siirast vabandust ka esitataval arvel kirjendada. 

Olgu juba ette ära öeldud, et hotellist väljakirjutamisel ei liikunud ta näos ükski lihas, loomulikult väitis ta end eelmise päeva intsidenti ja lubadust mitte mäletavat. Meesisend rehmas käega ja ega ma lõplikult aru saanudki, kas kliendikaardi eest kasseeriti meilt kümme eurot või mitte. Meist sosistama nad sinna jäid. Aga koolitus, hotelli uksekaardi kasutamise koolitus, oli väärt kogemus. Nüüd siis tean, kuidas SEE käib. Meil maal ju...

Laupäev, 19. märts 2016

Kleit & esindusteater

Kui ma tunnike tagasi oma nina koduuksest sisse pistsin, läksid Väikese Notsu silmad pungi. Ta üritas täpsustada, kustkohast ma ikkagi tulen. Kohmasin üle ukse, et ma ju rääkisin, et lähen peresõprade pere asendusliikmena Estoniasse Carmenit vaatama. Kilkasin veel, et sain toreda elamuse, et meil oli väga lõbus õhtu, mida täiendas ootamatu kohtumine. Väike Notsu vaatas mind väga tõsisel pilgul pealaest jalatallani ja tema hääletoon meenutas mulle kahtlaselt iseennast: "Sa käisid S E L L E kleidi moodi asjandusega E S T O N I A S? Järgnes soovitus "esindusteatrist tihemini läbi astuda, et jääks meelde, et seal käiakse Ü L I P I D U L I K U L T riides".

Piinlik lugu tõesti, tavaliselt kasutusel olev"ülipidulik kleit" on hetkel ebamugavalt kitsas ja läksin kergema vastupanu teed. Aga teisalt oli äraütlemata hea meel, et Notsu kool alates esimesest klassist kord aastas kohustuslikus korras "Pähklipurejat" vaatama veetakse. Vähemalt on midagi raudvarana külge hakanud.

Kolmapäev, 16. märts 2016

Ma kirjutan jälle

Pidasin pika pausi. Mul lihtsalt ei olnud midagi kirjutada. Elu muutus keeruliseks ja maailm liikus isepidi.
Esimesed aimdused lähedase haigusest jõudsid minuni algaval päeval aasta tagasi. Teetassi taga istudes kurtis ta mitmendat kuud kestvast probleemist. Paar kuud hiljem rääkis, et olukord ei ole paranenud. Veel kuu hiljem külastas perearsti, kes saatis patsiendi kohalikku haiglasse uuringule. Saadud tulemuste alusel suunati Tartusse. Sealt edasi läks kiirelt - kahe nädala möödudes lõigati, kuid kahjuks õmmeldi kinni. Opereerida ei olnud enam võimalik...
Ma uskusin ja lootsin kuid, erinevalt paljudest. Ma tean, et sama diagnoosiga inimesed elavad aastaid. Ma usun Eesti meditsiinisüsteemi taset, kuid lihtsalt peab eelnevalt õige tohtrini jõudma. Tean, et tema uskus samuti. Viimase hetkeni. Ühtäkki muutusid olulisteks väikesed asjad. Aastaid eraklikult kookonis elanud inimene avanes taas, alustas tervislikku toitumist ja käis usinalt keemiaravil. Võttis jõuluks ette reisigi ning... koduteel, enne laevale minekut vajus sõna otseses mõttes kokku.
Välismaalasele kohustuslik lahkamine näitas ulatuslikku kopsutrombi, mis olevat nii ravi kui haiguse võimalik kõrvalmõju. Kiire lahkumine.

***
Ma mõtlesin meie vahelised suhted selgeks esmakordselt kahekümne aasta eest, korrigeerides neid lõplikult ja enda jaoks jäädavalt kümme aastat tagasi.
Ometi viinuks ma algaval päeval talle seitsmekümne seitsmendaks sünnipäevaks kimbu tulpe ja joonuks tassitäie teed. Nagu alati. Ta pidas samaarvulisi sünnipäevi juubelitest tähtsamateks.
Varasemale sisekõnele mõeldes arvasin, et see ühel päeval paratamatu puudutab mind vaid põgusalt. Ometi see nii pole olnud. Süsimustadel pimedatel talveöödel keerlesid mu peas segamini mõtted, mälestused ja kujutelmad, omandades erinevaid värve, toone ja varjundeid. Tänasel päeval tean ma väga selgelt, et ei vaja haledat kaastunnet, vaid edasiminekut.
Ühel märtsialguse päeval vaatasin sellele väsinud ja kümmekond kilo priskemaks õginud tädile peeglis otsa. Nii enam edasi ei saa lihtsalt! Võtsin ennast kokku ning kui ma homme kalmistule üldse küünalt süütama jalutan, teen seda ainult iseenese igapäevaste liikumisminutite nimel.