Reede, 30. jaanuar 2009

laibaladu elutoas

Üks kena neljabane õhtupoolik. Mul õnnestus lõuna ajal Rahva Raamatust soetada Väikesele Notsule kaks koolieelikute töövihikut matemaatikas. Näe, Betti nuiab tuppa, vehkis Nots. Näe, hiir, kilkas ta järgmisel hetkel...
Oli jah hiir. Hiirte kaaluskaalas bernhardiinikasvu. Külili ja kange. Elutoa kõige vähemkäidavas nurgas muidugi. Enne, kui huilgav minuke kühvliga saabus, oli olukord likvideeritud. Hiirelaibake rändas sabast hoituna prügikasti.

Epiloog.
Reedeti töötan kodus. Kohvitassi ja võileivaga köögilaua taha istudes tundsin jäledat laibahaisu. Nonii. Nüüd on mõni neist seina vahele põrandaküttele ää surnd, mõtlesin haledalt. Poetasin isegi pisara - no kes muu kui minuke seda Venemaa päritolu köögimööblit lahti lappima hakkab... Õhtuks tekkis aimdus, et jäle laibalehk ei tule seina vahelt, vaid prügikastist. Koristasime paari tunniga maja, tühjendasime prügikasti ja hais on kadunud. Tänud Pillele, kes sobiva suurusega koeratoidutünni kinkis! Meie poolest võivad järgmised hiired siia paastulaagru luua.
Hiiremürgitootja peaks korrigeerima toote infolehel seisvat alusetu lubadust laipade mumifitseerumisest - laibahais on mulle teadaolevatest üks jäledamaid.

Neljapäev, 29. jaanuar 2009

enesetapust läbi Postimehe silmade

Lugesin minagi tänasest Postimehest kaheküljelist lugu Lüganse tüdrukust Meritist, kes igavesti kuueteistkümneseks jäi. Sweet sixteen... Lappasin ka Perekooli otsingumootoreid ja lugesin tüdruku viimaste kuude postitusi.

Lugesin ja hämmastusin.

Eelkõige rabas mind selle lapse täiskasvanulik asjalikkus. Kuueteistkümneaastane tüdruk kandmas vanusele sobimatut koormat nii vapralt, et külmajudinad jooksid üle selja. Teadvustamine, et temast on saanud kodukana, arvutused toimetulekuks. Tõdemine, et üürile kulub nii ja sigarettidele naapalju, et vanemate makstavast ja vajalikust puudujääva teenib ise juurde. Püha müristus! Ajastul, kus täiskasvanud halavad, et (maal) ei ole tööd, oli kuueteistaastane seadnud sisse end kahes netipõhises ametis. Iseasi muidugi, kas töö ka vääriliselt tasustatud sai.

Artiklit lugedes tabasin kogu lugupidamise juures Eesti mainekaima ajalehe juures, et tema ajakirjanikud on täiesti küündimatud. Vaatasin lisatud fotosid - ei midagi uut, orkutist tõmmatud pildid.

Esimene. Kareva luuletuse serveering tüdruku omaloominguks. Head ajakirjanikud, oletatavasti kõrgharidusega, kes oli küll oli teie emakeeleõpetaja...???

Teine. Raske teema kerglane käsitlus. Ei midagi uut, millest eilne Pealtnägija ei rääkinud. Foorumid. Üksindus. Kopi-peist kommentaatorite kirjadest. Materdamine ning foorumlaste süüdistamine. Ei ainsatki küsitud kommentaari tüdruku lähematelt ega kaugematelt.

Kolmas. Üks asi siiski. Tekst, mis avaldatud tüdruku tädi kirjana. Kirja adressaat ja päritolu jääb selgusetuks. Kas ajakirjanik palus kirjutada või pöördus ta Postimehe poole enese initsiatiivil, ei tea. Ema õde ehk, oletan ma, kui panustada kahe põlvkonna õdede eesnimede esimesele silbile. Kiri täis "hoolimist ja armastust", mis tegelikkuse ja juhtunu taustal kõlab nii räigelt ja võltsilt, et suisa nõuab lisaseletust...

Neljas. Ma olen lugeja. Ja mind huvitab, mis saab edasi. Tahtmata olla kohtumõistja, taipan, et lähedased on tüdruku hüljanud. Mitte ainult vaimselt, nagu enamikes peredes, vaid ka füüsiliselt. Minu jaoks jäävad küsimused õhku. Lugupeetavad autorid kirjutavad maast ja ilmast. (Loe: hõlpsalt kättesaadud odavast materjalist) Ei mingeid kommentaare lapse emalt, isalt, õelt, vanaemalt, klassikaaslastelt, õpetajalt, sotsiaaltöötajalt. Ei midagi, millega peaks veidigi vaeva nägema.

Viies. Ma ei suuda uskuda, et Lüganuse asulas ei teatud toimuvast. Kas tõesti keegi ei teadnud, et tüdrukut on ära kasutatud, ta on sooritanud mitu suitsiidikatset, viibinud seetõttu haiglaski, tal on probleeme koolis ning sotsiaaltöötajatega, tema oma sõnul ka politseiga. Ning mis peamine - ta elab päris ihuüksi.

**************
Ma mõistan, et teema olemasolu selgus vahetult enne trükiaega. Mõistan, et toimetaja hingas kuklasse. Et midagi oli vaja kokku klopsida, sest muidu teinuks seda mõni teine leht. Ja nii on Postimees võtnud endale õhtuleheliku hoiaku ja muudkui kirjutanud. Kaks külge täis, netipildid juurde ja trükki. Voila!
**********************
Ma ootan ajakirjanduselt süüvimist. Mulle meenub üks katke, lõige välismaisest mõrvamüsteeriumist, suutmata meenutada riiki, kus see juhtus. Ilmselt on tegemist see mingi taustaga, mille oma lõputöö intekate käigus kirja kribanud? Lugu ise oli lihtne - politseiuurimises ummikusse jooksunud mõrvaloo lahendasid ajakirjanikud, küsitledes linnakese elanikke. Samm-sammult välistasid nad võimalikke süüdlasi, taastasid mõrvatu liikumistrajektoori minuthaaval. Uuriv ajakirjandus.

Ja siis loen ma veel ühe korra Eesti ajakirjaniku küündimatut kaheküljelugu väga valusal teemal. Kusjuures eall.ee avaldatud ajakirjaniku eetikakoodeksis on selgelt kirjas, et enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda. Seda teist, kaalukat vaatenurka, alaealise hooletusse jätmist, artikkel kahjuks ei kajasta.

Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, et Eestis on totaalselt puudu ühest Luubi-laadsest uurivast väljaandest, kus lugejareitinguid ei aeta üles raskete teemade kerglaste kiirkäsitlustega. Millal ometi tekib sellise väljaande järele vajadus?

avaldus rahuldatud

Hommikuks potsatas postkasti kiri:

eksmatrikuleerimine ilma lõpetamiseta omal soovil nr. xx.xx.xxxx
Ülikooliseaduse paragrahvi 14 lõike 3 punktide 6¹ ja 11 ning Tartu Ülikooli nõukogu 26. mai 2006. a määruse nr 6 "Õppekorralduseeskiri" punkti 137 alusel eksmatrikuleerin alates xx.xx.xxxx üliõpilase omal soovil selle teaduskonna tolle õppekava x aasta avatud ülikooli üliõpilase xxxxxxx.


Koostaja
Allakirjutaja


Njahh. Loodetavasti ei jahvata veskid aeglaselt ning mind võetakse peatselt arvele eksterniks. Väidetavalt ei tähenda selline õppevorm enamat kui märget hinnetelehel. Selle viimasega ei ole mul aga esimese aasta kehvade tulemuste tõttu kusagile vehkima minna.
Ja lisanduvad siis muud asjad: õppelaenu kohene tagasimakse ja igatsetud boonusena... tööandja vastumeelselt antav õppepuhkus lõputöö kirjutamiseks.

Teisipäev, 27. jaanuar 2009

nutt&hala

Väsimus elab mu sees. Ometi on päev juba kukesammu võrra pikem - loe: pool viis õhtul ja pool üheksa hommikul on kottpimeduse asemel hämar. Kuskilt pilvenurga tagant paistab selgetel keskpäevadel isegi päike. Mina aga tahaks end teki sisse keerata ja panna pea padja alla ja lihtsalt end tühjaks ulguda.

Konkreetselt ei olegi midagi viga - iga elatud päevaga muutun vanemaks ja kogenumaks, elu ise järjest tuttavamaks ja mõnusamaks.

Praktilised asjad vaevavad - Notsu kooliminek... No kuidas panna teda veatult 12 piires arvutama, et tagada läbipääs konkursilt. Ühe tehtega ülesanded on ok, kuid tehted a´la 3+4-2 sisaldavad eksimusi. Ja kõige parema meelega lahendaks ta ise ülesandeid nagu "aita notsul leida kõik teed, mis viivad number 7 juurde" või viiruta number 9 punase pliiatsiga...
Ja mida küsitakse kooli sisseastumiskatsetel nö praktiliste teadmistena? Mis vahe on ooperil ja operetil? Sellele küsimusele vastamisega jään isegi hätta, kuueaastasest rääkimata. Ka ei tea ma perfektselt võimalikke ministreid, presidentide valitsemisaastaid ning rahatähtede tagakülje kujunduselemente...

Mu enese kool. Viimane kohtumine juhendajaga ei olnud paljutõotav. 45 lehekülge seminaritööd olevat verbaalne kõhulahtisus ning minu intervjuudepõhine lõputöö sisaldavat liiga palju otsest kõnet - pean selle ümber kirjutama jutustavate lausetega. Juhendajal on alati õigus, ka siis kui ta mu paar päeva varem saadetud tööd alles seminaris istudes üle vaatab. Kaitsmine on 27. veebruaril, enne seda saan endale refereeritava ning pean enesegi töö refereerimiseks esitama. Ja ma ei ole lugenud veel mitte ühtegi sõna inglisekeelseid teooriaraamatuid... Ma ei saa neist peale sidesõnade mitte sõnagi aru... Kui ma teaks kedagi, kes ükskõik millise summa eest mulle nende raamatute olulistest osadest lühikokkuvõtte teeks, siis ma palkaks endale abilise.
Täna on eksam turunduskommunikatsioonis ja tarbijakäitumises - kahepunktiaine, õnneks korralikult, teksti ja slaididega ettevalmistatud.

Töö. Kuidas teha kõiksekõrgemale selgeks, et aeg on selline, kus kliendid hindavad oma vajadusi ümber ning igaks-juhuks raha välja ei anta? Ning sellel toolil võib minu asemel istuda maailma parim müügimees - hetkel on nii. Räägitakse, et käskkirju "tegemata töö" eest hakkavat lendama. Vahetada kohta? Jah, ent mida arvaks tööandja, kellele intervjueeritav teatab, et kavatseb soovitavasse tööse süvenemise asemel lähima kolme kuu jooksul võtta 42 päeva õppepuhkust ülikooli lõpetamiseks:D

Eelnevast tuleb stress - õhtul ei uinu, öösel ärkan hirmuhigiselt ning hommikul ei suuda silmi avada. Uudiste valu tungib hinge, olgu see siis Belgia südametu beebitapja või lastelaipu täis maantee. Üritan teist päeva mõelda, kust leiavad elamiseks jõudu emad, kelle laps(ed) on hukkunud või pöördumatult vigastatud. Siis mõistan, et tegelikult on minul ju kõik hästi - on töö, on kodu, Väike (edukas) Notsu, ust kraapiv liikuv kompostihunnik Betti. Nälga meist keegi ei tunne ja tervis enamalt jaolt korras...
Päikest tahaks. Või palju valget lund hoopis. Maale. Linnakärast eemale. Vaikuse ja rahu rüppe. Aega iseenese jaoks.

Esmaspäev, 26. jaanuar 2009

meemiga visatud

Hea Kaamos, Aitäh Sulle meemikutse eest! Vastus on seisnud neljapäevast alates draftina.


1. Leia oma kvanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5:le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.

Niisiis:
pere - see oli üks mõnus suvi. Peale juulisündmusi muidugi. Kolasime lapsega mööda Eestit, minu mobiiltelefon välja lülitatud. Avastasin Väikeses Notsus imestusega üha uusi ja uusi külgi. Pisut piinlik lugu, et aina kihutava üksikemana ei olnud ma kevadel kuueaastaseks saanud lapsega varem üldse tuttavgi.

sõprus - Sellel hilisõhtul olin kohutavalt kurb. Miks? Kes seda enam mäletab. Ja siis helistas Epp ja rääkis mõistuloo aja möödumisest.

armastus Sellesse nimetusse võiks emotsionaalne mina paigutada lõputu rea asju. Kuidas armastuses muutub vihkamiseks ja vihkamine armastuseks... Aga üks on ülim - armastus elu vastu.

mina ise - ma olen kogu aeg kuskile teel. Kogu aeg on midagi pooleli. Olgu selleks siis lihtsalt nädalavahetuse väljasõit või pikem, enamasti veidi ekstreemsust sisaldav reis. Jätkuvalt on pooleli kool...

mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua). - see oli üks naljakas lugu. Naljakas muidugi vaid tagantjärele. Sellel hetkel halli-rohelise-beezikirjul plaaditud põrandal paljajalu seistes olin hulluks minemas.

******************************************************
Pean tunnistama, et olen kehvake blogilugeja. Mõned sõbrad, naabrinaine. Tõsi, viimasel ajal loen mõnda päris-võõra-inimese blogi ka ja elan kaasa.
Iseendagi blogi pean ma pigem isikliku päevaraamatuna - mõnus oli lugeda vanu kirjutisi. Aga tore ju kui teistel siit midagi huvitavat leida on.
Edasi ei anna - kui keegi soovib, võib vabalt võtta ja ära teha.

Pühapäev, 25. jaanuar 2009

nädalavahetuse rosolje

* väimeespoiss sai 10. Reedel soovisime talle õnne ning tutvusime tema kuuvanuse õekesega. Ilusa nimega armas tüdrukuke - Eleriin. Hämmastavalt rahulik - Väikese Notsu titaajast mäletan vaid üht lõputut gaasivalu

* laupäevahommikul äratas kell meid 4,50. Poole kuuest seisis meie maast laeni talvevarustust, lumelaudu ja murdmaasuuski ning spordiriideid täistuubitud pikap ühe Nõmme mustade akendega maja ees. Kümme minutit hiljem oli sissemagaja juba täisriides ning veeresime Otepää poole. Miski öine peatus Mäos - avasin silmad kakaolõhna peale. Järgmisel hetkel, reaalselt vist mitu tundi hiljem avasin silmad peaaegu Otepääl.

*Otepää üritus meeldib mulle alati. Emotsioonid laes, pressiputkast sai ka võileibu ja sooja teed. Notsu tahtis Kovalčikult autogrammi küsima minna:) Oeh...

*Lumelauasõit Kuutsemäel - Notsu esimesed katsed ei olnud nii edukad, hindas ekspert Tanel... alustasime harjutamisega

*Haanjas, sünnipäevalaua ääres magasin ma peale teist pitsi Tequilat. Oli lühike pidu...

*Hommik Haanjas tervitas taas lumega kaetud kuuskedega. Üks väike käsi põimus ümbes mu kaela. Notsu sosistas - emme, kas me läheme kohe suusatama.
Ilm oli sula - lumi kleepus suusa alla ja tegime 3+2.

*Läbipõige Võrru, vajalikud toimetamised

*Teel Tallinna helistas mu paanikas ema - kas meiega on kõik korras, maanteel olevat hirmus avarii... Et uudised vaikisid, helistasin ise politseisse ning võtsime suuna ringile ümber Ussisoo. Koju jõudsime läbi Paide, Türi ja Rapla.

*Väsinud aga õnnelik - oli tegus nädalavahetus:)

Neljapäev, 22. jaanuar 2009

eksmatrikuleeritud

Koolis käidud nelja aasta jooksul on see varem vihatud linn meeldima hakanud. Ma ei suuda lõpuni mõista, miks...

Kollased tänavalaternad muudavad õhustiku hubaseks. Kaubamaja on pisike ja ostjad kuidagi meeldivad. Tallinnas ja teistes pealinnades häirib mind "suurlinna sündroom" - sealsed inimesed näikse alati tõrjuvat ennasttäis olevat. Tartus istutakse kohvikutes. Laupäeviti, peredega, vanaemad lapselastega. Ma ei mäleta, millal viimati lapsega lihtsalt niisama (Tal)linnas söömas käisime - nii, et olnuks aega nautida toitu ning valida menüüst.

Teekond bussijaamast ülikooli peahoonesse on pähe kulunud. Inimesed kõnnivad jala - tavalised inimesed toimetavad igapäevaasju...
Mulle meeldib Tartu, poolepäevane Tartu, nädalavahetuse Tartu.

Tänasest olen eksmatrikuleeritud. Tööandja avastas minu neljanda, ehk viimase õpiaasta keskel, et õppepuhkus ei kuulu kohustuslike soodustuste alla. Minust saab ekstern, koos kohese õppelaenu tagasi maksmisega.

Sellele viimasele ma hetkel ei jaksa hetkel mõelda.
Seminaritöö tahab lappimist. 35 lk sisu vähendamist, intervjuumaterjal omatekstiks ümbekirjutamist ja puuduolev teooriaosa juurdekirjutamist.
Kaitsmine 27. veebruaril. 42 päeva õppepuhkust bakatöö õigeaegseks kaitsmiseks 1-2 juunil on hädavajalik. Läks halaks.
Hea, et Sebe täistunnibussis on toimiv internet. 2x2,5h seminaritööd päeva jooksul ei ole halb.

Teisipäev, 20. jaanuar 2009

A

Mul on käsil viimane eksamisess. Kuidagi kahju on neist viimastest - kuskil südamesopis loodan, et ühel teisel aastal, kunagi hiljem, leian endas jõudu astuda magistriõppesse.

Tagasi vaadates neile kolmele (neljale) aastale on läinud järjest paremaks. Kui esimesel aastal olin hädas õppimise tehniliste oskustega nagu püsivus, raamatukogus käimine ja täpsus kodutööde esitamisel, siis tulemus peegeldas tehtut. Laeks jäi 20 ainepunkti minimaalse 30 asemel ning läbi häda vedasin end teisele kursusele.

Teisel aastal tulistasin kaotatu tasa või peaaegu tasa - olin hädas südamevaluga ja kirjutasin töid kahes eksemplaris - esimese endale ja teise... Produktiivsuselt olin tubli ja sain enam-vähem järjele.

Kolmandal aastal paranesid hinded järsult. Tööde kvaliteet hakkas endalegi meeldima, ülikooli õppeinfosüsteem muutus selgeks. Mõistsin ootamatult, mida õpin.

Ja neljandal, ehk esimesel üleajateenija-aastal tuli ära. Minu esimene neljapunktiaine A. Meedia ja kommunikatsiooni teooria. Peale hirmsat higistamist ja 21 lk paradigmade tabelit sain täna õppejõult meili - "Teid reedel ei oota, hinne on A ehk suurepärane"

Palju õnne minuke! Progress on silmaga märgatav, magistriõppes (kuhu ma ei jaksa minna) teeniksin vapralt vaid parimaid hindeid:)

Ja tegelikult ei saa seda kirjeldada kui palju rõõmu see A mulle tõi! Midagi enesele tõestamist väärivat. Ülikooli lõpetamisest lahutab mind kolm ainet:
reporteritöö (tele)
reporteritöö (raadio)
turunduskommunikatsioon ja tarbijakäitumine (saab tehtud veel sel semestril)

eesti meeste laulud

Linnateater.
Ei õnnestu mul iial vist teatri eesuksest siseneda, porisesin mantlit seljast võttes ning mööda lõputuna näivaid treppe taevalavale ronides.

Laul lummas esimsest hetkest kuni lõpuni. Pateetiline pidulikkus vaheldus lihtsate kupleede ning publikuga suhtlemisega. Vahepeal võttis isegi silma niiskeks:) - kõlasid kaks lemmikut - laev tõstis purjed... (mina, blondiin muusikas, arvasin siiani, et tegemist on välismaise estraadi kodukootud esitusega) ning Helend Peebu igavesti kuulsaks lauldud "Kerjuse laul".

Minu mälusopis elab foto primadonna Milvi Laiust. Kahjuks ei suuda ma meenutada teost, milles foto asub. Hele Kõre esituses "Kalurineid" kopeeris täpselt Milvi Laiu hoiakut ning Kõre hääleulatus vapustas. (Proovisin hilisõhtul kodus järele piiksuda -oeh...)

Ja seda, et Raimond Valgre "Saaremaa valss" on algselt loodud minooris, ei teadnud ma ka. Tea, kas too nukravõitu lauluke oleks ideoloogilise mootori soovituseta lugu mazoori ümber kirjutada surematuks muutunud.

Võtsin etenduse lõpetuseks reklaamitud tasuta kava. Irma Truupõllu noorepõlvefoto on sama kaunis kui veerand sajandit tagasi lapsepõlve lemmikraamatu "Rohelise päikese maa" tagakaanel vaadatuna.

Hea etendus oli, haris Eesti muusika vallas. Ja teatri- ja muusikamuuseumis käime ühel päeval Notsuga ära. Muuseum ise olevat algselt kokku pandud helilooja Peeter Süda nootide baasilt.

Esmaspäev, 19. jaanuar 2009

nädal vahetus. jälle

Reedest pühapäevani ei jõudnudki ma kodust välja enamaks kui 1) lähim ehituspood 2)Notsu sõbranna - kuueaastased käivad mõnikord vanemate jalust varjule.

Ülejäänud kaks ja pool õhtut kulus prügila sorteerimisele ja remontimisele. (äravisatud nukuköögiga jäin siiski vahele - unustasin koti viga saanud ning minu arvates mängukõlbmatu köögiga prügisse viia ning koju saabunud udusireen ähvardas ära visata kogu minu toa sisu kui köök otsekohe oma kohale tagasi ei lähe:)))

2001. aastal sai kõigepealt valmis (loe: katus peale ja seinad kinni) meie kodu ülemine korrus ehk kaks väiksemat ja üks suur magamistuba. Vähemate ja suuremate muutuste käigus on kaks neist saanud uue sisu või näo. Vaid üks, minimaalselt korda tehtud tuba, Notsu oma, on säilitanud algupära ehk kassikeste ja hiirekestega Ukraina pabertapeedi.

On ime, et meist ei ole saanud allergikuid. Seinu ja lage kattis valge ehitustolm segamini tavalise halli tolmuga. Ometi võin ma tunnistada, et suurpuhastust koos seinte ja lagede tolmuimemisega on siiski kord aastas tehtud.

Igatahes. Päev värvimist koos tapeetimise ettevalmistusega. Üllatuslikult lahenes peaaegu ise ka probleem siseustega. Nimelt on meie kodu seinad paksemad standartsetest ukselengidest. Nii olid uksed paigutatud ava keskele - Notsu isa küll lubas, et ükskord, viimistluse käigus, tõstame nad ümber. Aga nii jäi. Ja uksed jäid viimistlemata ka:) Ja tegelikult on mul aastaid varnast võtta ukseavale kirjutatud spikker tubade ruutmeetrite ja kõikide küljemõõtudega:) Nüüd enam mitte - uksed on lõpuks oma paigale tõstetud, tasakaalu looditud ning iluliistud ühenduskohti katmas.

Tapeetimine on kahekesi hoopis lihtsam kui üksinda. Notsu toa esimese seinakatte panin enne lapse sündi seina päris üksinda, kulutades sellele terve töönädala vabad õhtud. Ilma segava kõhukeseta oli nüüd muidugi lihtsam. Ja kahekesi hoopis lõbusam. Kuniks üks allkorrusel liimi paanile plökkas, silus teine paanid kinni. Tapeedilabidas on üks tänuväärne töövahend - varem olin ma pigem harja-lapiusku. Ühe seansi jaoks kulus nii täpselt kaheksa minutit. Nelja tunniga oli tapeet seinas, lisaks kergem koristus. Kolimine koos suurema äraviskamiskampaaniaga jääb mingile õhtule, mil oma prügimäge kiivalt kaitsev udusireen vanaema juures on.

Nüüd on ülemisel korrusel kaks teematuba - soliidse ning tuhmi kaelkirjakutega kaetud kaetud raamatukogu-külalistetuba hüüdnimega Aafrika ning Väikese Notsu kuldsete lõvide-tiigrite ning pärismaalaste kilpidega "dzungel". Nüüd ei sa me kassi võtta, arvas Notsu hommikul lasteaeda sõites. Kassid kardavad ju lõvisid, vihjas ta oma uuele tapeedile. Noogutasin nõustuvalt - Liisu kombetuse tagajärjed lõhnasid eile õhtul taas jäledalt. Kassipissihais naaseb veel aastaid vähemal või suuremal määral iga põrandapesuga.

Neljapäev, 15. jaanuar 2009

peaaegu shopahoolik

Tegelikult oli vaja kaste, mis sobiksid Notsu prügilasse. Ehk siis kuhu mahutada kõikvõimalik pudi-padi, mille kohta kuueaastane arvab "hädavajalik". Paraku ei olnud Stocki allahindlustel pakutavad kenad kastid meile sobivas mõõdus.

Ja tegelikult läks neliteist aastat vana, aga endiselt nägusa ning kantava spordikoti lukk katki juba mitu kuud tagasi. Juba teist korda ning nüüd ei piisa enam kelgu vahetusest, vaid tuleb panna terve uus lukk. Kui piinlikult järge ajada, siis võiks ju uue spordikoti vaadata, eriti kui see maksab 60% allahindlusega 390 krooni...

Sealsamas kõrval pakutakse KariTraa pusasid. Ja minu eelmisel kevadel Norrast toodud fliis, mis teenis mind terve suve läbi pea igal päeval näeb välja niisugune, et postkastini võiks temaga veel jalutada. Ja Karitraa uhke kuldne liblikaga pusa maksab ka vaid 390 krooni! Et M suurus väikese mööndusega oli 99,9% paras, rändas see ostmisse.

Mantel. Ma olen kõikse aeg ohanud, et üks korralik poolmantel on garderoobist puudu. Ja vanamuti-lõikelist ma ei tahtnud, kabedamatel polnud sobivat värvi ning kui kõik parameetrid, sealhulgas number sobisid, oli hinnasildile kirjutatud meie terve kuu eelarve...
Ühesõnaga. Rossignoli noortekollektsioon +- osustus sovivaks ja 790 krooni eest soetasin endale mõnusa noortepärase roosakirju voodriga poolmantli. Noortekollektsioonis M suurusest pole ma eales unistanud. Aga enne allahindlust poleks ma seda suurustest hoolimata üleüldse lubada saanud.

Notsu suusajope oli kaotanud värvi ning mõeldes järgmise aasta kooliminekule õnnestus tallegi leida Five Seasonsi poolmantel. Suurus kusjuures 146-152 on selline, et saab sügisel ka selga... 690 krooni ei olnud just palju.

Nüüd tõmbame joone alla:
2260 krooni kahe päevaga. Summa summarum on see kohutav väljaminek, õnneks oleks needsamad ostud teinud nii või teisiti ning järgmisel kuul oleks hinnad oluliselt kallimad.

Aga selline kokkuvõte pani mind silmitsi tõdemusega, et sellel kuul mul rohkem Stockmanni ülemistele korrustele asja ei ole. Saabastega pean vastu kevadeni ja käekotte on terve kapitäis. (Üks on liiga suur, teine liiga väike, kärss kärnas ja maa külmand)

Teisipäev, 13. jaanuar 2009

ikka nagu emalaev

Ilmselgelt on mul riideid liiga vähe. Kaks pulloveri, neli kampsunit ja kaks paari teksaseid. Ülejäänud lendasid 1. jaanuaril sinna, kuhu ikka lähevad väikeseks jäänud riided.

Kolasin allahindlustel. Et püksid nr 38 endiselt normaalselt jalga ei mahtunud ja m-tuunikas meenutasin mehikest Michelini reklaamides, tulin sama targalt tagasi.

Sel aastal ei kinkinud ükski klient mulle seinakalendrit ja nii valisime Rahva Raamatus suure, aga samas olematu valiku hulgast. Miskit ei meeldinud väga. Kalender "Eestimaa" meeldis, aga toaseinal osutus liiga pisikeseks... Eelmisel aastal ehtis esikut Nukuteatri kultuuriline ning Notsu tuba Tommi ja Anni lastepärane kalender. Notsu leidis miski kutsudega, aga sedagi vaid juulikuise "Betti" pärast.
Ühesõnaga. Ma tahan kalendrit. Suurt ja ilusat.

Tegime Väikese Notsuga hilisõhtuse 5km kepikõnni + 1,5 km rajale ja tagasi. Kuidagi parem sai:) Ja õhtusööki piirasime juurviljade ning kana hautisega.

Päris ausalt öeldes olen 2 nädalaga 1,5-2 kg, sõltuvalt kaalumise kellaajast maha saanud ja suhteliselt rahul. Aga number kaalul näitab selgelt, et olen kergekäeliselt liikumise vahetanud logelemise (või lõputöö kirjutamise) vastu. Näis, kaua ma endale karistuseks määratud kärbitud garderoobiga toime tulen.

Puhkust sätin. Araratile tahaks.

õnneliku lõpuga kõrvapõletik

Väike Notsu käis kõrvaarstil. Tore arstitädi, kelle uksele Kesklinna Lastepolikliinikus kirjutet lihtsalt ja konkreetselt: E.Post, kannab Notsu keeles nime Rongitädi. Just rongisõidu abil tehakse väikestele lastele tümpanogrammi.

Uuest aastast dr Post enam lastepolikliikus ei tööta ja tümpanogramme teeb peaaegu sama tore õde Eerika.

Üle pika aja saime tümpanogrammi tulemuseks "väga hea" ehk siis seekordne kõrvapoletik möödus pikemate tagajärgedeta. 3. märtsil ootab meid allergoloog.

Esmaspäev, 12. jaanuar 2009

***

Mõnikord on elus mitu musta päeva järjest. Nagu eilne. Lihtsalt kõik läks käest ja kadus ühte suurde musta auku...

Ainus lohutus on, et kõik möödub.

Pühapäev, 11. jaanuar 2009

hiiretoidukott

Betz, oota veidi. No kannata! Kell üks öösel koju saabudes ei ole uniselt näljase bernhardiiniga võitlemine mu lemmiktegevus...

Sammusin tühja veepudeliga kraani poole kui miski hüppav asi hämaras köögis xxl koeratoidukotis mulle silma jäi. Täiesti ebanaiselikult appi kisades avastasin et olevusi on kotis kolm. Kaks lidutasid graanulitele liibudes arglikult kõrvu.

Nüüdsest elavad nad õues mu džiibi all. Neljanda avastasime lõksust.

Koduhiire tiinus kestab 22 päeva. Loodetavasti koosnes pesakond emast ja neljast pojast.

Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Mälestuste päiksekullas elad ikka meiega...

Pärg oli kaunis - valgete rooside ja üheõieliste krüsanteemidega. Must siidilint kuldsete tähtedega.

Löristasin sama lohutamatult kui lähimad kirstu kõrval. Miski jõud jaksas tõsta käe ja teha viimase pai.

Kuus küünalt valgustavad kalmu.

Meie endisest suurest suguseltsist on alles vaid riismed. Kahju, et juba paarkümmend aastat vaid matustel kohtume - suur must kass, mis kunagi läbi jooksis, hävitas suhted. Peielauas meenutasime minevikku. Räägiti Väga Ammusest Ajast ja lähiminevikust. Lähisugulased omavahel, nüüdseks küll tuttavad läbi mineviku.

********
Kui kiires maailmas jäävad tihtipeale asjad rääkimata, siis meie vahel tädiga oli kõik selge. Lobisesime esmaspäeviti kõikvõimalikel teemadel. Ma ei ole möödunud seitsme päeva jooksul tundnud mingeid süümepiinu ega suuda nimetada asju, mida oleksin tahtnud talle veel lisaks öelda. Olen tõesti siiralt tänulik hea ja armsa inimese eest oma elus.

********
Kodus meenus veel üks asi - täna kuusteist aastat tagasi maeti mu tollase aja kõige armsam inimene. Olin vanaemaga tuba jaganud alates kaheksandast eluaastast. Olin ta ainus lapselaps ja minust koosnes kogu ta maailm.

7.jaanuaril 1993 oli sompus ja karge ilm. Ma ei mäleta, mida räägiti Jaani kirikus. Kaheksateistaastaselt oli mu maailm vanaema lahkumisega justkui kokku kukkunud. Aga küünalde süütamise ajal piilus päike pilvede vahelt lüües lume helendama - nagu vanaema naeratus teispoolsusest.
********

Teisipäev, 6. jaanuar 2009

oivik. või kuidas

Kaks esimest aastat ülikoolis läksid üle kivide ja kändude, eriti see päris esimene. Neljandal, juba nominaalset õppeaega ületaval aastal on minust saamas oivik.

Teoreetiline aine, raskeks ja nõudlikuks peetav, peamiselt inglisekeelseid teoreetilisi tekste sisaldav meedia ja kommunikatsiooni teooria, on jõudmas lõpusirgele. Üks asi veel teha - paradigmade kokkuvõtlik tabel.
Minu puntkiseis on 50p. Kui saan ka selle "tabelikese" eest 10 punkti, siis olen kogunud 60p ja saan eksamist vabastuse koos hindega "A".

Uskumatu, et minulgi on võimalus!

Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

hiiredraama. viimane vaatus

Kaheksa külmakraadiga läheb isegi koi autopesulasse. (viimati kui ma aprillis käisin, lõhkusin antenni, mille augustis ära parandada lasin, sest tüdinesin oma plaadikogust totaalselt ära)

Madalast naftahinnast joobunud suuremootoriliste omanikud tellivad statoilist südatalvel autole altpesu!!!

Just sai minulgi leotuse osa läbi kui telefon helises:
Ähhäämmmmääääääääää!!!
/ma oleks peaaegu autost välja karanud ja stoppnuppu vajutanud/

Väike Notsu keeras detsibellid põhja: "Toas on ihiiiiiiiir, ma kolin praegu naabrite juurde. Kohe!"

Telefoniarve tuleb kopsakas sel kuul. Ja tõepoolest. Majahaldjast kirstu ja klaveri vahel keset elutuba kössitas priske hiir, kes ei liigutanud sabagi kui minuke, ikka veel nutta tihkuv Väike Notsu ja toasolemise joovastusest saba lehvitav pr Betti tema ümber sõõri moodustasime.

Olin kaotamas vanemlikku väärikust kui kaloririkkal koeratoidul ülehiiresuuruseks paisunud uimase looma harjaga kühvlile pühkisin ning südatalvel paljajalu raudteetammini elu kiireimat lühimaajooksu tegin. /arvatavalt on mitteametlik naiste euroopa rekord 30 m jooksus nüüd minu nimel/

15 kiloses koeratoidukotis elanud Hiir, keda ei püüdnud naabrite agaraim kasski. Tüüp, kes ülbelt hiirelõksust pekki pätsas, leidis oma kuulsusetu lõpu kärtsroosas kaerahelbeseguses rotimürgis.

mugavus või külm?

Mitte muhvigi ei saa aru. Pr Betti, viimaste nädalate isude põhjal koduse nimega Kompostihunnik, on kuudist välja kraapinud kogu aeroobikamati (kuut on ometi nii ruumikas, et 60-70 kiloine tibin mahub venitusharjutusi tegema) ja takkapihta hamstriheinad. Toaukse taga käib õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni üks ving ja hala.
Sellega, et peatselt uue koduukse soetan, olen arvestanud, aga kindlasti mitte sellega, et olemasolevasse suisa auk sisse kraabitakse.

Pagan. Kas kaheksa külmakraadi on bernhardiini jaoks külm? Niiske ju pole! Või on vahelduseks soojal põrandal norskamine lihtsalt mugav? Ja peale tänast hakkab homme hakkab jälle tuppa kratsima?

Igatahes kojutulijat tervitama tuleb ta kuudist hammaste plagisedes ja söögikogust tõstsime juba ca nädal tagasi poole võrra. Murueide soovitatust - ribid tuntavad ent mitte nähtavad, hakkas tibi juba kõhnemaks muutuma. Äkki peakski teise mõneks ajaks tuppa soojenema laskma...

Pühapäev, 4. jaanuar 2009

minu unelmate mees vol2

Hommikul kolisime tagasi. Hais vannitast oli kadunud, kadunud oli ka vannitäis vett. Midagi siiski läbi imbus, kuid vetsupoti-alune toru oli endiselt vett pea ääreni täis. Lisasin pudeli Torusiili, poole tunni möödudes veidi kuuma vett. Toru-toruke ei tühjenenud aga kurja ega hea sõna peale.

Külmunud? - nii eks kui ka käesolev välistasid selle võimaluse.
Umbes? - võimalik
Vajunud või koguni kokku vajunud? - eks ja käesolev oletasid, et teoreetiliselt võimalik, kuid siiski suhteliselt ebareaalne.

Tüli hakkas majja tõusma. Väike Notsu nõudis pissile, minul käis kopale räpane majapidamine ja minu käesolevale minu lõputu telefonihala eksile. ja teisel pool toru kostis eksi käesoleva Eriti Valitud sõnavara.

Plaadivahetus.
Nõmme kanalitsatsiooni tubli abimees Toomas, minu mobiilis nimetatud Sibitoomasena pakkis mu kõne peale sõiduautosse käsivarrejämeduse 18m pikkuse trossi ning J-kujulise raudtoru. Heasüdamlik mees vajutas õrnalt J-ga kanalikaevu majapoolsesse seina. Just selle ääre alla, kuhu me teineteise peale urisedes kavatesesime käesolevaga nööri otsas peeglikese lasta.
Toomas lükkas torust läbi jämeda trossi, avaldas lootust, et viga pole külmumises ning voila! Toru hakkas mulistama, luristama ja sülitama kaevu kõige ehedamat sitta:)

"Rasvaummistus", ütles minu unelmate mees, fekalist, trossi kaevust läbi torude vannituppa, kööki ja vetsu lükates. Aitas vetsupoti poltidele tõsta, puhastas torud ka seest. Naeratas, esitas arve suuruses 550 krooni, kordas lootust, et 2009 saabub õnn kanalisatsiooni näol ka meie õuele ning viipas aia tagant - kohtumiseni.

Meie ülesandeks jääb koristada köök, esik ja vannituba. Enne ummistust olid seal sinised ning hallikasbeezi-rohelise-oranzikirjud põrandaplaadid...

Tegelikult oligi üks suurem puhastus ning lisariiul köögimööbli alumises kapis puudu. Käesolev veidi toriseb, aga eks tal endal ole ka veidi mugavam puhastusvahendeid leida.

Laupäev, 3. jaanuar 2009

minu unelmate mees

Mitu ööd olen Teda unes näinud.
Et tuleb ja teeb mu maja korda... Fekalist on ta nimi.
Nimelt käitus kanalisatsioonikaev tavapäratult hakates täitudes tuppa ajama. Ja pühade ajal ei võtnud telefoninumbrid, salvestatud moblasse kui sibi1, sibi2 ja sibitoomas toru.
Lõppeks saabus eile sibitoomas, aga õnn oli üürike. Olen terve päeva piinanud telefonitsi eksi. Kummalisel kombel on ta minu kõned virinata välja kannatanud ning üsna asjalikult juhendanud torustiku asukoha ning sanitaarelementide järjestuse asjus. Käisime poes. Ostetud on nüüd nii 5m kui ka 10m kanalisatsioonitross - võin laenutada:) Aga tulemust ei miskit. Kõige kummalisemal kombel on kadunud ka toruots kaevurõngast.
"Seisad näoga tammi suunas. Olgu see põhi. Ja toruots asub meetri sügavusel kaevurõngast allpool, läänes". Täiesti loogiline, et tuleb maja poolt... Aga seisa näoga mille iganes suunas, toruotsa ei ole meetri ega kahe ega kolme sügavusel... Kaev ju tühi... Eks oletas, et ehk on kaevu suunduma jäetud veneaegne ots kokku langenud... Pidi ju meie ühinemine linnakanaliga toimuma hiljemalt 2006, olime vist isegi 2005. aasta plaanis. Nüüd aga pole lootust enne 2011. No ikkagi - see õnnetu ots peaks ju kusagilt paistma. Valasime torusse kilojagu graanuleid, mida on enne nähtud panna 30-50g ummistuse lahustamiseks. Ja ikkagi ei midagi.
Lisaks on mürki söönud hiir paterdanud läbi kraanikausi kapi köögis ning tõenäoliselt kuskile seina vahele surema kadunud. Ja nüüd näeb maja välja nagu sitamaja. selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Sita unes nägemine tähendavat raha. Ilmsi nägemine viib aga hulga raha minema. Toruabi küsib 776 krooni koos käibemaksuga tunnis. (Lubasid tunniga korda teha) Miski teine netist leitud torufirma küsib netihinnakirjas 500 krooni koos käibega tunnis. Raha hakkab lugema aga alates sellest, kui mees kodus pükse jalga panema hakkab ja alla kahe tunni ei maksa unistadagi.
Ühesõnaga. Me kolisime ära, jättes endast maha lahtiühendatud wc-poti ja sitalõhnalise vannitoa. Ilma naljata.
Meie uues kodus on pahisev kanalisatsioon, luksus, mille olemasolu mõne päevaga ära ununenud on.

Reede, 2. jaanuar 2009

Tänan Sind, tädi Ulvi!

Juulikuu lõhnab Tallinnas sumbunult ja uniselt. Kuuma asfaldi eriliselt kirbe aroom voogab avatud akendest tuppa. Just sellisena on sööbinud minu lapsemällu tädi Ulvi sünnipäev juuli lõpupäevil.

Minu, koolieeliku, võimalus oli aidata külma laua taldrikute pessu viimisel. Valgete käepidemetega beežist sektsioonkapist tõstsime lauale kohviserviisi ning tordikahvlid, -lusikad ning suhkrutoosi. Elutoaga külgnevast tillukesest hruštšovka-köögist saabusin tuppa kringlivaagena, marjakookide ning koorekannuga. Ukse vahelt imbus oakohvi ja kellegi sigaretisuitsu segunenud lõhna... Miks mulle näib, et sel päeval ei pakutud tavapärast Araabika uba, vaid hoopis eiteakust hangitud Kultakatrinat... Sünnipäevad olid külalisterohked ja meeleolukad. Mõnikord moondus pisike jalapink "pitsu" tagurpidi keerates autoks, millel mind sõidutati. Ja koju läksime taksoga, kakskümmend kopikat sisseistumine tasu, kakskümmend kopikat kilomeeter. Mu muidu kasin vanaema lõi alati korra majja - ega see paar rubla meid tapa.

Tädi Ulvi isa ja minu vanaisa olid vennad. Kaheksateistaastase tüdrukuna sai tädist minu ema ristiema. Ja mingil, mulle teadmata põhjusel käisid meie pered väga tihedalt läbi. Vastavalt aastaajale tähendas kas lumepalli või kivikese patsatus vastu aknaklaasi külaliste saabumist. Meie Kajamaja-koju ei saabunud telefoniajastu mitte kunagi. Oma tulekust ette teatada polnud ehk tollal üldse kombeks?

Pikad õhtud istusime kaardilaua taga. "Me" vajab täpsustamist. Elutoas istusid vaid täiskasvanud. Mina, koolieelik, võisin neid vaid salaja, enamasti ukse vahelt, piiluda. Ametlikult pidin joonistama vihikusse "midagi". Elevanti, kui paremat pähe ei tulnud. Elevandilgi oli oma Lugu. Sedasama londilist vandikest joonistasid nii minu väike ema, tema kasvades tädi Ulvi tütar.
Mida nad mängisid? Äkki oli see 1000? Tihidena võtmine ja andmine, silmadelugemine. Nahkkaantega plokkide kaupa nimesid, numbreid ja kuupäevi. Nii meie kui tädi Ulvi kui tema õe kui... kui meie suure suguvõsa teisteski peredes. Ei olnud siis kollektiivselt vaadatavaid seebiseriaale ja sünnist surmast anti linna- ja maasugulaste vahel teada telegrammi teel.

Ühest minu sünnipäevapakist, olin vast seitsmene, koorusid välja teksapüksid. Teksad, millel nahast firmamärk kaklevate koertega. Tädi Ulvi töötas tollal kaubamajas. Mäletan teda pikas parfümeerialetis, "uues majas", vanast tulles vasakut kätt. Tegelikult oli ta ametilt ja hingelt raamatupidaja. Raamatupidajalikult täpne on arvepidamine A4 kaustikus Väikese Notsu tegemistest. Mitu tundi oli laps hoida, mida sõi, kes viis, kes tõi. Kehatemperatuur igal päeval... Pea kuus ja pool aastat järjest. Ja samamoodi oli korraldatud ka arveldus. Minul, tuulepäisel (üksik)emal oli kupatus sassis nagu puder ja kapsad. Tädi Ulvi A4 kaust teadis kõike pisiasjadeni.

Minu esimene pangakonto. Olin juba koolitüdruk. Ükssada neli rubla rändas värviliste paberite ja kahe nööbi abil kassiks kleebitud plekist kohvipurgist läbi trellitatud luugi tädi kätte. Tädi sinise pastakaga kirjutatud allkiri Hoiukassa hoiuraamatus on selge ning tugev veel tänagi.

Üks naljakas seik meenub.
Elasime juba Lasnamäel. Sel kargel pühapäeval tulime emaga Piritalt suusatamast. Vanaema serveeris hapukapsasuppi. Tädi Ulvi oli meie külaliseks. Miskil põhjusel tahtis ema pakkuda supi juurde pitsitäie viina. (Need sõrmkübarasuurused viinapitsid on meil kasutusel tänapäevani.) Kumbki, ei ema ega tädi ei saanud pudelit avatud. Kork keeras end üle ja nii nad, kaks tegusat naist, lõikasid keermega korgi küljelt lahti.

Veebruaris, kuus aastat tagasi, olin peamiselt majanduslikel põhjustel sunnitud 9,5-kuuse lapse kõrvalt tööle naasema. Ei olnud tollal emapalka. Poolik maja tahtis ehitamist, laenud maksmist ning toiduraha nappis. Ema, kellele olin oma muret kurtnud, ütles, et tema ei tea teist võimalust peale tädi Ulvi. Tädi ei võtnud pikalt mõtlemisaega ning alustasime nädalapikkust harjutamist. Esialgu olin samas toas, seejärel köögis, siis viisin Notsu pooleks päevaks ning seejärel juba terveks.

"Ta on väga hea laps", kiitis tädi Ulvi. Vaid mõnikord pilgutas ta silma ning ütles, et me täna veidi jonnisime. Päevade sisu jääb nende kahe saladuseks. Tean, et kord nädalas sõideti Tondilt trammiga luigetiigi äärde, mõnikord tehti trammiga lisaring. Jalutuskäike võeti ette nii Tehnika-tänava raudtee äärde kastaneid korjama kui ka Liivalaia tänavale gaasiarvet tasuma. Mängutunnid Koidu-tänava pargis... Lastesõime ajastust tubli poole veetis Notsu tädiga. Ja lasteaiaealiseks sirgudes nõudis samuti - emme, lähme hoopis tädi Ulvi juurde.

Tädi tervis näis olevat raudne. Ka 82- aastaselt keeldus ta kategooriliselt abist.
Oli kordi, mil kangus, meie suguvõsa läbiv iseloomujoon, vedas teda alt. Kuulasin õudusega, kuidas ta pesi neljanda korruse aknaid väljaspoolt ning kardinaid ette pannes "lihtsalt tundis, et ei jaksa". Toolile tabureti asetamine on kõrgustesse pürgimisel vist selle põlvkonna viisiks. Viimasel aastal nõustus ta, et abistan teda lahtitulnud kardinakonksu kinnitamisel ning laealuse puhastamisel.
Mõnikord kamandati mind esikust kingapaelu sidumast püsti - "kuule, mul on täna teist korda tolm tõmbamata, sa määrid riided ära!"
Ja Väike Notsu teatas mulle etteheitvalt, et tädi Ulvi koorib õuna ja kurgi ära ning pakub hommikupudru kõrvale hapukoort JA moosi JA mett JA võid...

Septembris rõõmustasime koos hiiglasliku jõulukaktuse õiepungade üle. "Sel aastal on ta nii varane", sõnas tädi lille kastes.

20. novembril jäi kõik pooleli. Kolm päeva varem leppisime kokku autoga poetuuritamise. Paaril viimasel kuul kurtis tädi Ulvi südamekloppimise üle ja alustas regulaarset rohuvõtmist.
"Tead, enne oma südameoppi lugesin voldikust, et arsti juurde ongi parem minna kahekesi. Nii ei jää miskit olulist küsimata", julgustasin teda koos tütrega arstile minema. "Uued ravimid on eelmistest paremad, ei tee uimaseks", oli ta arstiga rahul. Puudutasin lahkudes ta õlga nagu alati ning tänasin. "Järgmisel esmaspäeval teeme nukule tekikoti ka valmis", lehvitas ukselt Notsule.

********

Notsu sai vanaemalt täna kotitäie "pähkleid" - kondentspiimaseguga täidetud pähklikujulisi küpsiseid. Selle kotikese oli tädi Ulvi valmistanud Notsu jaoks külmikusse mitte kunagi saabunud "järgmist esmaspäeva" ootama.

********

Ma olen tänulik. Olen tänulik nende 34 aasta eest. Eriti tänulik olen aastate eest, mil tädi Ulvi kodu oli mu lapsele avatud hoolimata päevast ja kellast. Ta elas 82-aastase elu, olles terve ja tegus lõpuni. Usun, et Väikese Notsu kooliminekut vaatab tädi ühe helesinise pilve pealt.

Kolmapäeval, 7. jaanuaril, matan tükikese oma südamest Rahumäe kalmistule.

Neljapäev, 1. jaanuar 2009

aasta vahetus

Sedakorda Hüürus Seiklejate Klubiga. Palju kärtsu-mürtsu ning rohkelt sööki-jooki. Minukesel küll rohkelt sööki - liiga palju jooke tarbisin ära aastavahetuse eelõhtul.

Ja öösel koju. Kaine autojuht olla ei ole sugugi halb kui uusaasta esimese päeva vaatenurgast vaadata.
Lihtne.

Avastasin, et minu aastad on sama erinevad kui aastate vahetusedki. Pikast kleidist matkasaabasteni on esindatud kõik variandid peale palmialuse. Kordumatud inimesed ja paigad, nagu vahetuvad ajad nii ka kombed ja sõbrad.

Tänane uusaastapäev erines tavapärastest - koristasin elamist. Avastasin, et suvisest spordist loobumisest alates olen kehale kasvatanud 6,6 kg puhast sangamaterjali. Kui ma tahan olla selline, siis olen. Edu mulle! Aga riideid sellisena olemiseks ette nähtud ei ole. Nüüd on mu garderoobis kaks pulloveri ja neli kampsunit ning kaks paari teksaseid. Ülejäänu toppisin prügikottidesse ja minema. Põhimõtteliselt käib pekihunnikuna ilusates rõivates edvistamine mulle vastukarva.

Õhtuni oli üks mõnus uusaastapäev. Kuniks telefonikõne ema isikus ütles valusa tõe. Sõnumitoojaks peab ta olema ka Väikesele Notsule. Üks habras niit katkes eile õhtul. Oli see minek ehk 41 päeva varem määratud ning kõikvõimas meditsiin hoidis kinni seda, kes oma mõtetes juba teisel pool.