Laupäev, 31. detsember 2011

uuele aastale vastu

Aasta ongi lõppemas. Jõudsin koju just päikeseloojangul. Roosakas hämarus laskus hoovi ning värvis varjud hõbedaselt halliks. Ilusamast ilusam talvine õhtu.

Matkal käisime. Keskpäveal kogunes Seiklejate Klubi ühe klubilise uue kodu ees ning tegime tiiru Nõmmel. Raudteejaam - turg - hüppemägi - Glehni loss ja park - tähetorn - gümnaasium. Kolmkümmend osalejat siirdus kes sauna, kes pikutama, kes peoga alustama. Mina tulin koju. Tahan pisut üksinduses viibida kui kahe lapse seltskonda just selleks nimetada saab.

Roosaka hämaruse saabudes süütasin küünlad - kodu sai valge ja puhas. Väljas sajab tükati laia lund ja vahepeal ei midagi. Vast jäävad saialilled ja levkoid (ja Võru võõrasemadki) lõpuks lume alla ja külmuvad.

Kummaline aasta oli.

Vähe eredaid sähvatusi. Ehk sellest, et elu kulgeb aeglaselt koduses rütmis. Rutiin ühe lõunauinaku ning kahe söögivalmistamisega.

Aastaajad erinesid keskmisest - kumerohke talv, pikk kevad, millele järgnesid kuum suvi ja erakordselt soe sügis.
Sügisel algas kolmas kooliaasta, kahest esimesest oluliselt töömahukam.
Aasta viimane nädal viis mind tagasi minevikku. Nagu tihtipeale, kohtub ka see suguvõsa peamiselt peielaua ääres.

Pikki reise polnud. Välismaale sattusin kahel korral - nädalake Rukal laudamas (keskmine õhutemperatuur ikka -20 piirimail) ja kevadisel koolivaheajal Rootsi.

Mõned teatriskäigud, paar kinokülastust ja hunnik loetud raamatuid. Ministrihärra liigselt ei rõõmustaks mu lugemislauale vaadates - aga veerandtunniseks une-eelseks kirjanduseks sobivad kerged krimkad jms suurepäraselt.

Veidi enam kui kuue tunni pärast algab uus aasta - uued soovid, uued unistused, uued lubadused. Tegelikult on tavaline öö vastu pühapäeva - lihtsalt keskööl avatakse šampus.


Teisipäev, 27. detsember 2011

Täppistabamus

Õde rääkis, kuidas Skandinaaias möllanud torm neid isiklikult puudutanud. Nimelt äratanud tütar teda ööl vastu teist jõulupüha ning kurtnud, et aknasse paistev erakordselt tugev tänavavalgus ei lase magada. Nad olid koju saabunud napilt pool tundi varem ning parkinud auto tavapäraselt. Torm oli seejärel murdnud laternaposti ja puu. Mõlemad tabasid tema auto katust. Neil olla nüüd pikap-sportvolvik, mis hoolimata kummalisest kerest täiesti iseliikuv. Naersime. Õde leidis, et see on õnnelik õnnetus - vaid materiaalsed kulud - sebimine kindlustusfirma ja autoremonditöökojaga.

Tugev torm häiris täna öösel ka minu und. Ärkasin mitu korda vastiku kolina peale, vaimusilmas kujutlesin kuuske jälle terassile prantsatamas (Ikea plastmassist kuldehted on ikka toredad - ei lähe katki ega midagi).
Hommikul viisin prügi välja. Hiigelsuur, teravalt murdunud männioks oli kukkudes kümnekonna sentimeetri sügavusele maasse tunginud. Umbes ruutmeetrine oks oli maandudes tabanud täpselt sama suurt maalappi. Kolmest küljest piirasid teda auto, koerakuut ja prügikast. Vedas. Liigutada ma oska ei jaksnud. Las ta siis olla.

Teisel jõulupühal, tulbisibulate seltsis

Peale jõululaupäevast külaliste vastuvõttu sõna otseses mõttes magasin esimese Jõulupüha maha. Esmakordselt ärkasin kümne paiku, jõin majaliste tngival nõudmisel kohvi ja hiilisin voodisse tagasi. Teistkordselt ärkasin kui Kutt lõunauneks mu kõrvale vajus. Kolmandal korral suutsin mõned tunnid teleka ees passida, et oleks kombekas ja seltskondlik.

Teise jõulupüha hommikul ärkasin poole üheteist paiku, sest Kutt nõudis putru. Pimendavate ruloode avamise järgselt avastasin päikese. Seejärel meenusid mulle tulbisibulad :) Kolm poolikut kotti, millede teine pool lõunaosariikides peenras. Seitsme soojakraadiga sai end riietada pärs kergelt ja mõnusalt. Toimetasin päeva aias. Vahepeal lisandusid Notsu ja Kutt ja punane salvokelk. Suurem vedas väiksemat mööda haljendavat muru, naerda rõkkasid mõlemad. Avastasin, et kohe-kohe puhkevad õide krookused, tulpidel, neil varemistutatutel, paistavad samuti ninad. Jätkuvalt õitsevad saialilled ja levkoi. Vahepeal käis ema uurimas, ega mul palja seljaga küürutades külm pole. Ausõna ei olnud.

Aga meie kuusk on Raekoja platsi omast kangem - hoolimata kolmest küljest telginööridega pinguldamisest patsatas torm ta kolmandat korda terassile pikali.

Kolmapäev, 21. detsember 2011

Isand Surm täidab aastaplaani*

Külm takitas mul täna öösel uinumast. Soojendasin end kuuma dušši all, seejärel istusin paksudes sokkides paks kampsun seljas ja hoidsin käsi kuuma vee all. Ja ikka värisesin. Öösel rändasin imelikel minevikuradadel. Uinusin vastu hommikut.

Eile sõnumiga saabunud halvimad prognoosid täitusid. Täna kell 14 ühendati TÜ Kliinikumis ühes intensiivraviosakonnas värskelt 38-aastaseks saanud mehel elushoidvad aparaadid lahti. Tuvastati ajusurm - 75% ajust oli verevalumistes ega töötanud. Ülejäänust 20% samuti ning sellest ülejäänu polnud diagnostikas nähtav.
Minu tütrel ei ole enam ainumast onu. Kaks last jäid ilma isast. Üks mees ainsast vennast ja üks ema pojast.
Ainumas lohutus, et elundidoonorluse kaudu päästab see mees kellegi elu ja elab temas /neis edasi...

Vaatasin pilte ja meenutasin - kodumaja ehitust, kesklinna korteri remonti. Eksi vend oli kuldsete kätega ning hakkaja iga töö peale.

Pean kurva fakti ka Notsule välja ütlema. Hommikul lubas eks teada anda ärasaatmise aja.

* postituse pealkiri laenatud naabrinaise msn-ist

Teisipäev, 20. detsember 2011

jõulueelne

Kodus töötamine on üsna töömahukas. Vahepealse pooleteise aastaga on distsipliin kaduma läinud. Hommikusöök venib arvatust pikemaks, hommikutoimetused, kutile tegevuse leidmine... Alles üheteistkümneks jõuan laua taha. Arvutid on üliturvatud - igategevuse jaoks tuleb sisestada password... Kompensatsiooniks töötan aga kauem - õhtuti kui majalised magavad on hea tabeleid töödelda. Selleks ajaks on lõppenud ka telefonikõned stiilis - kuule-ega-mul-eriti-midagi-polnudki-aga...

Teine aega haarav teema on lähenev jõul. Aias õitsevad jätkuvalt levkoid ja saialilled. Peenralt saab võtta värsket rukolat. Selle taustal tundub värvilisi tulesid vilgutav jõulukuusk vägagi kohatu. Aga terassile me ta üles sättisime - kutt on eelmises elus päris kindlasti orav olnud. Tarkuse lisandudes võtab kõrguste vallutamiseks tooli appi...

Jõuluõhtule ootan sellel aastal neljateist külalist - on minu kord sugulasi võõrustada. Menüü on koostatud, prooviroad valmistatud. Puudu on kuus veinipokaali, aga see vast väike mure, poed avatud :)
Igatahes võiks see aasta juba lõppeda.

Neljapäev, 8. detsember 2011

Unetus

Kaks esimest koolituspäevale järgnenud õhtut kannatasin totaalse väsimuse käes. Esmaspäeval unistasin, et kutt väljendaks unemärke. Siis saanuks ma ta ülemisele korrusele magama viia ja ise seni ta kõrval pikutada. Muhvigi! Üleväsinud kutt uinus siis kui minul samal põhjusel uni kadus.

Teisipäeval vajusin koju, süda väsimusest paha ning sõna otseses mõttes kukkusin voodisse. Paaritunnise une järel vaatasin voodist tõusmata kalapilgul paari sisutut seriaali ja uinusin uuesti.

Täna hommikul ärkasin üpriski puhanult (huvitav miks:P). Koolituspäeval jagus tähelepanu hilise pealelõunani. Ilmselt on aju vastuvõtumahul mingid piirid ja minu oma täitus. Viimased kaks tundi vaatasin koolnupilgul ühte punkti, entusiasmist pakatavaid koolitajaid. Koju jõudes enam und ei tulnud ega tule nüüdki. Maja noriseb magusasti - Notsu ja Kuti sussides ootavad maiustused, kass nurrub pesumasinal good-girl kassidele mõeldud advendikalendri kõrval (missugune toode:D:D:D, aga tõsi) Istun unetult ja loen pea kahesaja-leheküljelist juhendit. Materjali jagub :) Hommikust ei taha ma parem mõeldagi, ilmselt on unisus garanteeritud. Aga esimese nädala selgroog on murtud - vahvat asja teeme!

Pühapäev, 4. detsember 2011

Tagasi töörutmi!

Keerlen hilisõhtul oravana rattas. Mida rohkem pusserdan, seda enam närvi lähen.
Nimelt algab homsest minu neljakuine töötsükkel. Hakkan kantseldama kodukandi rahvaloendajaid. Enamus tööst toimub koduse kirjutuslaua taga. Selleks, et tööd hästi teha, pean esmalt loendaja oskused omandama.
Algab nädalane koolitus. Õnneks alustatatakse esimesel päeval 10,30, mis tööinimeste jaoks varast lõunatundi tähendab. Tavarütmis paterdan sel kellaajal alles hommikumantlis - kohvitass käes süvenen uudistesse ja meilikasti.

Hommikuhahetuses (loe: pool kümme) lubas laekuda kuti hoidja koolituspäevadeks mu ema sõbranna isikus. Ka tema vähkrevat öösiti unetult ja murelikult kartes, et ei saa poisiga kuidagi hakkama.

Järgmisena ei suuda ma otsustada riietuseküsimust. Huvitav, et oma varasemas tööelus ei ole see mulle kordagi mõttesse tulnud. Leheneegrite tavarõivastus teksade ning t-särgi näol ei tundu sobivat. Ikkagi riigiametnik ju :) Otsisin kontoriseelikud ja viisakad triiksärgid üles - leidsin hiigelsuure karbitäie värvilisi ja vähem värvilisi esemeid, tagasihoidlike toonideni välja. Nädalaks igatahes jagub, eks järgmisteks tsükliteks jõua juurde varuda.

Kaheksa tundi tundub masendavalt pikana. Kas lõunastada kodus? Kaheksa aastat tagasi keelas ema ristiema kategooriliselt mul enne tööpäeva lõppu enda juurde nina pistmise. See tekitavat lapses ebakindlust. Mhh. Kirjutasin kolm lehekülge "perenaise piiblit" ehk kirjedust sellest, kus asuvad kausid, lusikad ja rõivad. Kokkasin homse lõunasöögi ning kontrollisin kohvimasinas ubade olemasolu. Oeh.

Ja lõpetuseks pistsin keeksi ahju. Ma ei mäleta, et mõnel oma sünnipäeval saanuks aiast saialilli ja levkoisid korjata. Sestap ei tunne ka vanemaks saamise õhinat.