neljapäev, 31. juuli 2014

Rannalised

Mini ja Midiga avalikku randa minekuks peaks mul lisaks ujumisohutusvahenditele kaasas olema ka jalutusrihmad kahele. Üks kipub jooksma ühele ja teine teisele poole. Väledad on nad ka. Sestap me Tallinnas rannas ei käinudki ning ümbruskonna rannad on jälle liiga kaugel. Midi ja minu jaoks on Midi lõunauni eluliselt tähtis. Lõunauneta jäänud Midi muutub õhtuks väikeseks terroristiks (ise nimetab ta ennast siis draakoniks ja selline möirgav elukas ta tõesti ka on). Sellise "looma" kantseldamine mõjub minu õhukesele närvikavale kehvasti. 
Aga lahendamatuid olukordi ju pole. Juhuslikult avastasin kodust veerandtunnise autosõidu kaugusel ilma adruta selgeveelise liivaranna, kus sügavaks läheb laste jaoks piisavalt aeglaselt ja minu jaoks parajalt ruttu. Ja rannalisi on seal harilikult paarkümmmend. Nagu unistus! Paarsada meetrit jalgsi kõndimist tuuletul kõrkjatest ääristatud teel on selle paiga ainus puudus.
Tallinn muutus selle leiu järgselt minu jaoks hoopis (lapse)sõbralikumaks ja toredamaks suvepaigaks. Päriselt.

kolmapäev, 30. juuli 2014

Ja suureks nad saavadki

Soetasin lõunaosariikidest Notsule kolm kena kleiti. Olime valimas kolme naisinimesega - kõigile esemed meeldisid. Mina oletasin, et mõõtudelt samuti sobivad, kuid kindluse mõttes otsustasime päeva lõpus Kurgjärvele proovima sõita. 

Esmalt teavitav kõne - me tuleme. Kohale jõudes leidsime Notsu palliplatsi äärelt mängu vaatamast. Ah, et tulitegi. Üks sõbrannadest-tšikkidest oli üllatunud, et mina Notsu ema olen. (Nojah, ega ma roosas pidzaama-laadses onepieces, juuksed kortsude tõrjeks kuklasse hobusesabaks tõmmatud, küll väga emalik välja ei näinud.)

Leigelt proovis Notsu ka kleite - kui ostetud, eks siis kantakse. Võib-olla. Pakkumisest tulla koju grillima ja õhtul tagasi ta keeldus. 
Järgmisel päeval leidis, et poest tal midagi vaja pole ja seega pole meil vaja mööda sõites laagrisse sisse pöörata.
Ja täna hommikul kurvastas telefonis, et kaheksa laagripäeva juba läbi on... Lunis ka augustiks laagrisse - teised kõik minevat.

Eks nad suureks saavad. Nukralt kiiresti on see aeg kätte jõudnud. Ma pole selleks valmis.


***
Notsu kleidi tagasi autosse toppinud, istusime sõbrannaga laagri ujumisplotil. Tekkis meeletu igatsus spordilaagri, täpsemalt küll päevaplaani, laagrisöökla ja treeningute järele. Laagrisse võiks me oma eas ju minnagi - söögi- või valvuritädikeseks :D 
Loksutasime vees varbaid kuniks kaldale kenad noored kutid ilmusid. Imbusime tasakesi autosse. Laagris algas disko.

esmaspäev, 28. juuli 2014

Maailma otsas

Sõitsime lõunaosariikidest mõniteist kilomeetrit veel lõuna poole, turismi tõmbealevikku. Sealt veeresime seitse kilomeetrit mõisasüdameni, mida tiikide kõrval "kaunistavad" ka nõukaaegsed korrusmajad. Asfalt lõppes. Tõele au andes on tee siiski renoveerimisel, rahastamas Euroopa Liit. Eesti mobiilside asendus Läti omaga. Veel seitsme kilomeetri kaugusel asus paarisaja meetri pikkune asula, eelmisest mõisast välja kasvanud harumõis, ilma erilise arhitektuuriväärtuseta ja räämas. Külakese keskelt pöörasime paremale, vanast sigalast mööduvale metsateele. Veel üks hargnemine ning jõudsime pärale. Tee, tõsi, läks veel kilomeetrikese edasi, eikuhugi, Eesti Vabariigi lõppu, taamal Läti.

Seal, maailma äärel, asub vana vesiveski, ehitatud tuhat kaheksasada millegiga. Kolm korrust kõrge ning mitukümmend meetrit pikk paksude seintega maakivihoone. Veski kõrval asuv sillatamm sai uuendatud aastal tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse. Sellesse aastasse langeb mitu veskiga seotud tähist. Esmalt ei mahtunud suurvesi ojasängi ja paisutatud järvekesse ning viis endaga uhke hoone elutoa nurga. Maakivide asemel parandati see betooniga. Suurvesi viis ka silla ning asemele ehitati uus. Samal aastal jäi veski elaniketa.
Peremees tutvustas eluruume, mille uhke leivaahi mittekellegiomana olnud aastatel läbi põranda veskikorrusele, endisesse loomalauta langenud. Hoone keskjoonel asunud saekaatrit meenutab vaid postament. Veskiseadmed on laiali veetud. Paisjärv majaseina lammutanud ja veskikorrusel kuiva jalaga liikmist abistavad risti-rästi veetud palgid. Elukorruse põrandas laiutavad laiade võimsate põrandalaudade vahel augud  ning laastukatusele paigaldatud eterniit on kohati auklik. Elektrit ei ole. Kaks haigrut lendas üle vaikuse.
Maad? Mõned hektarid - veski toitis elanikke põldu harimata. Kehvikud? Kaugeltki mitte, pigem jõukad ja edukad. Peremehe saatus nagu tuhandetel teistelgi, Siberis.
Keerasime tagasiteel, harumõisa ristis Läti poole ning sõitsime koju ringiga, Läti kaudu, mööda Riia-Pihkva kiviteed.
Endiste aegade hiilgus ja asendunud viletsus. Hiigelsuur, uhkete nikerdatud sarikatega võimas kivihoone eikusagil, maailma äärel. Ja kaks inimest, kes klaashoonete keskelt sinna ära olema on sõitnud.

pühapäev, 27. juuli 2014

Ujumine kalade ja parmudega

Mind paelub suvises lõunas valikuvõimalus. Veerandtunnise autosõidu kaugusel paikneb ujumiskõlbulikke järvi enam kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda saab. Hoolimata imelisest rannaäärest me lähimas ehk Tamulas harilikult ei uju. Minu lemmikud on aeglaselt sügavnevad ja liivase põhjaga Kubija (loe: Kubja) ning Valgjärv. Meesisend eelistab varjuliste kallastega Verijärve või Vasknat. 

Seekordsel lõunatripil käisime esmalt Kubija väikses rannas - vähe liiva, kuid ka vähem rahvast, parkla vee piiril. Madalas vees aga ujusid kalad - täitsa pirakad punaseuimelised ahvenad uudistasid jalgade ümber. Ja masendavalt palju parme. Abitud linnalapsed Mini ja Midi kattusid punaste kupladega. Ujumisest suure osa moodustaski parmude plaksuga tapmine. Tüütu nuhtlus muutus lõbusaks meelelahutuseks - veepinnal hulpiv surnud parm osutus maiuseks kaladele. Läbipaistvasse vette maandunud parmulaip fikseeriti vees kala poolt. Veidi sihtimist ning kala haaras söögi ning hüppas lõbusa lupsatusega veest välja. Peaaegu nagu delfinaarium.

reede, 11. juuli 2014

Häälekad koerad akna taga vol x

Ei saa ma koertest mööda. Kumba peaks rohkem vihkama, kas omanikku või looma?

Magamistoa aknast haugub sisse üks, kellel lihtsalt igav. Ta võib "rääkida" veerandtunni järjest, ilma et tänaval hingelistki näha oleks. Enamasti magab ta õnneks toas. Ja tegelikult armastame me mõelda, et lisaks oma kodu valvamisele ta ka meie omal silma peal hoiaks.

Talle sekundeerib komplekt ehk kaks vähemalt viiekümnekilost hiiglast, keda ärritab vähimgi liikumine avalikul tänaval. Kujutlusvõimele ruumi jätmata - kõndijaid-sõitjaid jagub kogu ööpäevaks. Lisaks hüppavad need elukad kurjalt piirdeaiale nii Mini kui Midi sattumisel nendega piirnevasse aiaossa. Ma tean, et need loomad käivad regulaarselt metsas jooksmas ning aeg-ajalt teevad omanikud nendega hoovis kuulekustreeninguid.

Et neist veel vähe oleks, lisandus kuuldekaugusesse ka kolmas, kelle hääl väikesele kohaselt kile. Tõule omaselt niutshaugubulub ta häälekalt nii õnnest, kurbusest kui üksindusest.

Aastaid Hollandis elanud klassiõde M rääkis, et seal peetakse igasuguseid koeri. Kuid reegel on üks - loom võib õues, ka eramaja hoovil, viibida vaid ühekoos omanikuga.
Ja Rootsis ei tohtivat kodulooma enam kui neljaks tunniks üksi koju jätta.

Ma oma ööunises egoismis ootan, et sarnaseid seadusesätteid rakendataks ka Eestis.

esmaspäev, 7. juuli 2014

Juhusliku uitaja mõtteid laulupeolt

Mu suureks kasvanud Väike Notsu osales laulupeol viimast korda mudilaskoori koosseisus, marssides rongkäigus vöödilises koolivormis. Delfi on tema ja koolikaaslased tabanud ka pildile.

Ise lubasin meie võrokestest külalistele olla autojuhiks peole ja tagasi. Teadagi, parkimisprobleemid. Õhtuse peolesõidu kavandasin Valge tänava kaudu. Parkimiskohtad lõppesid juba Lasnamäe kanalis... Suurim üllatus tabas sadakond meetrit enne tupikut, kus teeäärsel murul rohetas vaba parkimiskoht, millel mu keskmisest mahukamale tranduletile lahedalt ruumi jagus. Seega sattusin peole täiesti juhuslikult - kodustes riietes ning jalas Notsu roosad suure lillega plätud.

Ühislaulmisega kaasnevast ühistundest kirjutavad meediaväljaanded juba mitmendat päeva. Mina vaatasin aga tüdrukuid. Need kaheteistaastased olid kogunenud kooli juurde juba enne keskpäeva. Ühel neist oli selja taga juba kaks tantsupeoetendust. Ühiselt liikusid nad Harju tänavale, praadisid päikeses tunnikese ennne kesklinnast Lauluväljakule kõndimist. Peale kõhutäit suppi ootasid nad mitu tundi kontserdi algust. Pakkusin Notsule kojutoomist, millest ta kategooriliselt keeldus. Laupääevane kava sisaldas klassikalisi koorilaule. Oh, ma ei usu, et nad neid youtube´ist otsivad! Aga nad kuulasid ja nautisid. Ärkamisaegsete laulude juures haarasid ühiselt sõnade raamatu. Keeruliselt kõrge "Koit" - sära tüdrukute silmades oli väga eriline. 

Vaatasin tüdrukuid mõeldes nende tulevikule. Kelleks nad saavad? Kuhu elu neid õppima - elama viib? Kas nad tulevikus üldse mäletavad, kuidas üksteise kaenla alt kinni hoides ning rütmis end kõigutades ühiselt laulsid? 

Pühapäeval nägin neid vilksamisi teleriekraanilt - laulvates lastes peegeldus elurõõm ja sära.

Mulle meenus, et rongkäigupäeva hommikul helistas kolmandat kümnendit võõrsil elav õde ning soovis Notsule jaksu marssimisel ning kenasid peoelamusi. Olin kiire päeva saginas unustanud tädi head soovid edastada.

Sel hetkel taipasin, et kuhu saatus neid tüdrukuid ka ei viiks, laulupeol kogetud Väga Eriline Tunne jääb neis kestma.