Neljapäev, 31. märts 2011

Head-aega, märts!

Viimane märtsipäev tõi toreda sõnumi - meie sõpruskonda lisandus priske poisslaps (55 ca ja üle 4200g). Peatselt kaheaastaseks saavast Sigridist sai seoses selle sündmusega Suur Õde.

Tänasel viimasel märtsipäeval saanuks 96-aastaseks minu vanaema. Otsustasime emaga, et täna põletame küünalt kodus ning laupäeval läheme ühiselt kalmistule.

Ja homsest algabki aprill. Tuleks soe päriskevad juba rutem!

Kolmapäev, 30. märts 2011

kõige alumisel astmel

Ma enam ausõna ei jaksa. Käisime perearstil. Kokkusaamine pidanuks olema erakorraline - st kuu keskel enne sünnipäeva, ainult kaalumiseks.
Reaalselt vaadati nädal kuni kaks varem kõiki parameetreid ja saime saatekirja gastroenteroloogile. Ja uut aega taheti pakkuda alles mai keskele. Nop! Siiski sain kahe nädala pärast uuesti kaalumise aja.

Spetsialist peab selgitama, miks on kaalukõver alates kuuendast elukuust vale. Valikuid on kaks - gluteenitalumatus või aktiivne laps. Seekordne iive oli suht Ok - pealt 300g kolme nädala kohta. Ent kõveral oleme vaid pool millimeetrit üle kõige alumise ääre. Samas pikkuskõveral kipub poiss keskmisest üle.

Gastroenteroloogile saaks juba 24. augustil. (Hip-hip-hurraa, meditsiinisüsteem!!!) Muutis siis perearst saatekirja ja siirdume pediaatri poole.

Mis mul ikka öelda... Lastehaigla polikliinikus imestati, kuidas tunnustatud spetsialistil (minu perearst) mõistus otsa sai... (Võib-olla on ta meditsiiniliselt tark, kuid paraku on tal kogu aeg kiire ning süvenemist on palju loota.)

Poiss aga sööb oma kaheksa kaalukilo kohta jätkuvallt nirult ning mina muudkui muretsen ja muretsen :(

Teisipäev, 29. märts 2011

Kakskümmend seitse päeva hiljem

Tänane varahommik tervitas mind Tallinna Lennujaamas. Äratuskell tirises 6,30, et varahommikuselt Helsingi lennult konn-maailmarändurist ema vastu võtta. "Olengi elusalt tagasi," kilkas ta telefoni elevil teismelise hääletoonil.

Päikeseliselt Uus-Meremaalt saabunud emps nägi täiesti europiidne välja.(Ah, seal ei olnud üldse NII palav!), 20h lende ei olnud talle jätnud vähimatki jälge (oh, tagasiteel ei loksutanud üldse). Kiita said interkontinentaalsed lennutajad - Emirates ja miski Hongkongi lennufirma (Tead, süüa pakuti päris-taldrikutelt ja kohvitass oli ka suurem. Ja enne serveerimist ulatati menüü)

Fotokas laadis maha 608 imelist pilti, seljakotist ilmus kui nõiaväel välja kaheksa kilo kingitusi, millele lisandus kohvrist veelgi.

Muljeid ja kinke jagatakse ühel teisel päeval. Reisikaaslase irvhambast tütar kinkis saabujatele Tallinna turistikaardid :)

Pühapäev, 27. märts 2011

puder ja kapsad raamaturiiulis

Minu ja ema lapsepõlves ehk nõukogude ajal kirjastatud raamatuid on riiulisse laduda lust ja lillepidu - säti aga riiulile sobiv kõrgus ja lao raamatuid täis. Nüüdisaegsed (laste)raamatud näikse olevat formaadis, mis parajasti kirjastajale soodsalt kätte sattus. Meil on näiteks viis haldja- ja printsessiteemalist raamatut. Kokku neid sobitada ei saa, sest üks on ülikõrge ja kitsas, teine ülimadal ja lai nagu album... Kolmanda esikaanel on kaunistus, mis takistab selle riiulisse panemist... Muudest raamatutest ma parem ei räägi. Üks korralik nüüdisaegse lastekirjanduse riiul õnnestus toota ja see koosneb TEA kahe sarja raamatutest.

Tõstsin portsu formaadilt või ideelt sobimatuid raamatuid www.raamaturinglus.ee jaoks välja.

Hakka või jäljendama meie teismelist, lugemist mittearmastavat tütarlast, kes raamatud riiulisse värvide järgi ladus ja ütles, et olgu neil elamises kasvõi disainiv funktsioon :) (Sry, Thela, aga Sa vist nägid ka seda)

Kolimine kui sõjatanner

Öeldakse, et alguses ei saa vedama, pärast pidama. Just sellised me olemegi - Notsu elab juba pea üheksandat aastat 128 cm kõrguste kappide keskel ning pole häda kedagist olnud :)

Kolme riiuli saabudes hakanuks mul peas nagu tuluke vilkuma ja eile kolis Aafrika-toast Notsule suurimast lapsest jäänud garderoob. Esialgu liugusteta ent kasutuskõlblik. Kolm uut kasekarva ustega kaetud Billy-riiulit peidavad raamatud ja lauamängud ning tuba näib ühtäkki hoopis puhtam :)

Minu magamistoa neljale raamaturiiulile lisandus üks täiskõrge Billy. Hõbedased uksed on paraku Ikea sortimendist väljas - seega jääb avatuks. Uue lisandumisega ei äga eelmised enam ülekoormuse all ega ähvarda kokku variseda. Magamistoa kirjutuslaud on muutunud liigseks - kahte arvutis töötegijat meil samaaegselt ei ole. Kirjutuslaud kolib välja ja asemele saabub teine, Aafrika-toast pärinev ning mõõtudelt pisut väiksem. Üle jääb üks pisike kolme sahtliga kummut ning kolm kaantega suletavat punutud korvi. (viimased kolivad laiule)



Üks ülemise korruse tuba on meil jätkuvalt liigne, (kui just Murueit Tallinnas tihemini koolituma ei hakka). Ja liigne on ka eelpoolmainitud lastetoamööbel. Ajutiselt :) ehk järgmise Ikea-korrani, kolivad nad kokku. Poja mänguasjad-raamatud leiavad koha tema tulevases toas.

Reede, 25. märts 2011

Tagasi koolivaheajapuhkuselt

Ja olemegi kodus tagasi :)
Kahe lapse seltsis maailma avastamine ei olnud üldse nii hull kui planeerides tundus. Suurem taltsutas tagaistmel väiksemat ja jorises tagasiteel esmaspäeval algavast vastikust algavast koolist ning maailma-parimast tädist ning kiuslikust emast, kes ta tagasi Igavese Jääaja Vabariiki viib. (Ma tean iseenese kogemusestki, et hea tädi on hoopis lihtsam olla kui hea ema)

Suurepäraselt tähistatud maanteed ja ümbersõidud. Keskmiselt kümnekraadine pluss. Ei mingit halli märtsilund. Hoopis krookused pungitasid ninasid mullast välja ning tuulevarjus õitsesid juba lumikellukesed.

160 kilomeetrit kiirteed läbisime jalga gaasipedaalilt tõstmata. Püsikiirusehoidja olnuks tublilt abiks, sest 110 on siiski üpris sügav gaasivajutus. Kuulasime auto mp3ära nii Valeri Meladze kui ka Mihhail Bojarskji ja veidike Birgitit kuniks Stockholm paistma hakkas.

Sõitsin sadamasse GPSi järgi ja vaid ühe mahasõidu suutsin valesti pöörata. Jüri, TomTomi ainus eestikeelne hääl käskis hoida paremale, aga see tähendaski mahapöörde rida mitte paremat otsesõidu rida... Õnneks arvutas GPS teekonna koheselt ka ümber ning õde arvas, et uus oli hoopis mugavam sõiduskeem. Reavahetused pole minu jaoks probleem - ainus (minu kogetud) riik, kus suunatule näitamine ei toimi, on kahjuks Eesti...


Soetasin endale moekad leopardimustrilised tennised ning samasuguse pleedi (ja nägin täna hommikul Tallinna lumetuisus välja nagu teiselt planeedilt hädamaandumise läbi siia sattunud)




Nädalavahetus saab olema töine - Ikea väikelastemööbel loovutab Notsu toas koha Ikea riiulisüsteemile. Pluss tuhat ädasti-vaja vidinat oma kohale paigutada (ma ei taha oma krediitkaardiarvet üldse vaadata ka)

Kuniks väikelastemööbel üles pildistatud, lahti lapitud ja (veel puuduvasse) hoiukohta tõstetud saab, jõuab kalendris ette ilmselt pühapäev. Ja mul on koolivorm jätkuvalt pesemata-triikimata...

Kolmapäev, 23. märts 2011

eripära

Siinse kultuuri koikse popim soiduriist on pikap-Volvo. Nagu Notsu teatas, soitis Helesinine Unistus moneks ajaks synnimaad vaatama.
Millest lisaks registreerimismärkidele eestlase auto ära tunneb?
Eesti päritolu Volvol soidab linna vahel juba mitmendat päeva, kuhi Ikea kaste-karpe katusele kinnitatud. :)
(Loodetavasti ma ikka kvalifitseerun Tallinkile veel soiduautona)

Teisipäev, 22. märts 2011

Kiidame teenindajat :)

Enne puhkusele soitmist kylastasime meesisendiga beebikaupade poodi. Meil oli mottes soetada turvahälli asemel turvatool. Soetasin esimese lapse beebieas mitu soodsahinnalist tooli. Ja vahetasin need ykshaaval välja. Yhel osutus puudulikuks kinnitus, teisel reguleerimine. Kokkuvotteks kulutasin mitme tooli ostmisel summa, mille eest voinuks ma lubada korraliku tooli. Nyyd valisin välja tooli, mis maksis pea 400 eurot.
Käisime seda piilumas kolmel korral - mina yksinda, meesisend yksinda ja seejärel kahekesi. Ostmata ta meist jäigi - tylitasime myyjat tema mugavast letitagusest eemale. Tige pilk hindas meid ja urises, et seda tooli Isofixiga myyakse yks kolme kuu kohta. Järgnes kysimus, kas meie autol yldse on Isofix-kinnitused. (No kurat, kui ma tulen poodi ja teatan, et soovin Isofixiga kinnituvat tooli, siis ma ju tean, mida soovin). Igatahes ei vihastanud ainult mina, vaid ka kaubanduse nomedustega harjunud meesisend.

Leppisime seejärel kokku, et räägime kodus edaspidi vaid headest teeninduskogemustest. Nii jääb ära igapäevane kirumine.
Positiivsus algas juba laeval - lisaks beebitoolile toodi kysimata ka ports mänguasju.
Mu väike oetytar, kymneaastane, on julge Rootsi tydruk. Ta ei häbene poes kysida, kus asub lift, kas valitud beebibody on saadaval ka lyhikeste varrukatega variandis. Lisaks uurib ta, kas shokolaadimaskil olev hoiatus "mitte kasutada lastel" kehtib väikelastele voi ka noortele. Ja myyja loeb kenasti juhendit ning ARUTAB, et väikelastele, kellele lohnav shokolaad isuäratavana tundub. Myyja naerunägu ei tumestanud isegi see, kui tydruk kysis, kas ostetud päikseprillikomplektile voiks kaasa kysida teisegi prillikoti, tema eelmistele prillidele.
Vaata ja imesta. Isegi Ikea megakaubamaja myyja naeratas siiralt.
Jah, see on siinpool lahte ju loomulik. Miks ma seda kirjutan? Pole ammu kuskil kaugemal käinud, ununeb... Morn mask on endalegi pähe kangestunud.
PS! Lumi on täiesti sulanud, väljas on 13 soojakraadi. Mul on jalas Icebug talvesaapad, Rootsi päritolu pealegi... Tunnen end päikese poole jäätist limspides veidi kentsakalt.

Esmaspäev, 21. märts 2011

ylemere tervitused

Siin Rootsimaal on lumi peaaegu sulanud ning ohk lohnab kevadiselt.
Puhkame ehk magame kaua, toimetame kodus ja lähistel. Pealelounal viitsisime Helesinisele Unistusele hääled sisse panna ja poodlema veereda. H&M, Intersport ja muud poed. Ostetud ei saanud suurt midagi, lihtsalt jalutamise room.

Laupäev, 19. märts 2011

Puhkusele mineku päev

Toppisin Helesinise Unistuse pagasiluugini kola täis. Tegelikult ei saanudki väga palju - igale reisijale poekoti suurune õlakott, üks selline kaasaveetavatele Eesti "hõrgutistele" nagu must leib, kohupiim ja juubelitordipulber :) Üks kott kingitustele ja käru pojale.
Salongi "laevakott", mis muidugi sisaldab poolt elamist...

Ma ei suuda siiamaani aru saada miks ma närvitsen. Sõbranna seletas, et astun oma mugavustsoonist väga pika sammu eemale ja minu vastandlikud tundmused on täiesti normaalsed.

Ilmselt peab puhkusele sõitmise normaalse elukorralduse hulka arvama ja ebamugavustunne möödub.

Kolmapäev, 16. märts 2011

Õpitud abitus

Seisan ületamatunan tunduva ülesande ees. Väikese inimese suur mure.
Lühidalt öeldes on mul vaja pakkida autosse tõstmiseks kolm kotti ja sõita sadamasse. Sõidan lastega kolmekesi koolivaheajaks Rootsi, külla oma vanema õe perele. Meesisend kaasa ei tule. Teda pole ärasõidupäeval koduski! (Häbematus, eksole.)

See ei ole üldse naljakas. Hirmutavana tundub nii kottide pakkimine kui nende autosse tarimine, "pikk laevareis" ja järgnev paarisajakilomeetrine sõit.

Õde lohutas, et Rootsi on täiesti tsiviliseeritud paik - esineb kauplusi, bensiinijaamasid, toimib telefonisidegi... Teedki on suisa viitadega tähistatud. Pealegi ei lähe ma nende kahekümneaastase "seal" elamise jooksul esimest korda...

Masendav, milliseks saamatusehunnikuks võib mugav elu inimese muuta. Mina, kes ma olen autoga kolmel korral Türgis käinud, ümber Musta meregi sõitnud. (Üksteist tuhat kuussada kilomeetrit Tallinnast tagasi Tallinnasse arvestatuna!) Väiksematest otsadest nagu roolimine Tbilisis või Istanbulis rääkimata...
Ausalt. Kakssada kilomeetrit Helesinise Unistuse roolis mööda ühte riigi suuremat nöörsirget maanteed näib hullema ettevõtmisena kui keskpäevases kuumuses Lonely Planeti kaardi järgi Kreeka ralli kiiruskatsele sõita.

Vähkren öösiti unetult justkui peaksin ise laeva Stockholmi skäärides juhtima.

Häbilugu... Ptui, ma ütlen.
/Ja kergem ei saanud. Mitte grammigi./

Teisipäev, 15. märts 2011

Sünnipäev luige, haugi ja vähi stiilis

Ühel kaunil märtsikuu päeval on Notsu klassijuhataja sünnipäev.
Kuu varem potsatas lastevanemate listi tagasihoidlik kirjake aktiivselt lapsevanemalt A. Klass võiks õpetajat sarnaselt eelmisele aastale meeles pidada lillekimbu ja kommidega. Lisaks võiks lapsed paralleelklassi eeskujul kanda sel päeval pidulikku koolivormi.

Lihtsast sõnavõtust paisus tüli, mis hetkeks vaibudes veelgi suurema hooga uuesti lahvatas.
Lapsevanem B arvas, et pidulik vorm on liiast
C täiendas, et selline tähelepanu lõhnab õpetaja isikukultuse järele
D oletas, et õpetaja on mõttetu tegelane ja tema sünnipäeva tähistamine on asjatu kulu
E pakkus lahenduseks uurida lastelt nende arvamust
F, G ja H teatasid, et nende lapsed pidasid ideed toredaks
C sähvas, et ei kavatse hoolimata enamuse arvamusest hullustega ühineda.
Kohati muutus kirjavahetus isiklikuks. Peaaegu oleks kutseid duellidelegi jagatud.

List tõmbles nädalakese ja rahunes. Kuniks A taaskord tagasihoidlikus vormis palus lapsevanemaid puhtalt lehelt samasse paati koonduma, et klassiraha kasutamine toimuks enamuse nõusolekul.

Ja tuli tõusis tuhast. B arvas, et pidulik vorm on liiast. C kirjutas, et tema endise nõukogude lasteorganisatsiooni liikmena isikukultusega ei ühine. I väitis, et tema laps keeldub kategooriliselt pidulikust vormist. J ja K arvasid, et sünnipäeva tähistamise nimetamine isikukultuseks on ülepaisutatud. L leidis, et piduliku vormi kasutamine on koolis reglementeeritud ning õpetaja sünnipäev ei ole näidustuste hulgas. M kopeeris listile kooli sisekorra eeskirju, milles piduliku vormi kandmise juhised... Selgus, et vastuolu puudub ning õpetaja sünnipäev kuulub "muude pidulike sündmuste hulka"

A teatas lakooniliselt kimbu ja kommide üleandmise toimumise aja. List on vaikne. Ilmselt näeb klass sel päeval välja kui kirju koer - kes pidulikus, kes tavapärases, kes aga ootamatult haigestunud.

Esmaspäev, 14. märts 2011

Kummalised juhtumised Lastehaigla parklas

Trahvisaamise järgsel nädalal olen Cityparki hallata oleval Lastehaigla küljepealsel parkimisplatsil toimuvat huviga jälginud. Eksinud ei ole vaid mina. Näiteks minu selle loo viimane kommentaatorgi nõustub.
Võtsin paaril päeval kaasa fotoaparaadi. Meie ujumisajaga näib ühtivat parkimiskontrolöri kontrollkellaaeg. Basseinist auto juurde naastes märkan "valesti parkijatel" maksekorraldusi kojamehe vahel.

Eksitaksegi seoses invakohaga. Nimelt asub selle parkla igas reas üks invakoht, mis asfaldil kenasti siniseks värvitud. Seoses lumega ei ole märgistus nähtav. Lumehunnikutes paikneb imetilluke märgike. Märgike aga ei suuna, kuhupoole invakoht jääb. Lumekoristusauto on lumehunnikud laiemaks ja sissesõidutee nende võrra kitsamaks lükanud.
Kui invaparkimiskohale on pargitud juba üks invaliidi sõiduk, siis minu loogika kohaselt kuulub kõrvalkoht juba tavaparkijale. Paraku arvestab trahvikviitungi kirjutaja aga invakoha mõõtudega, nagu need lume all paiknevad ning juhul kui kõrvalkoha hõivanud sõiduk seda riivab, siis maksab see tegu 35 eurot.
Igatahes klõbasin meie ujumisaja järel mitme päeva jooksul kümneid fotosid eksinutest, kel maksekorraldus kojamehe vahel. Edastasin oma töömeililt valiku piltidest Cityparkis vastava valdkonna vastutajale ning lisasin juurde, et massiline eksimine viitab puudusele parkimiskorralduses.

Ma sain kirjaliku vastuse, milles peeti minu märkust mitteoluliseks. Lisati ka info, et "vältimaks edasist ajakulu on minu parkimistrahv tühistatud". Ohkasin õnnelikult ja samas ka nukralt. Maailma parandada mul ei õnnestunud. Ise aga pääsesin ja arvan täpselt teadvat, miks.

Pühapäev, 13. märts 2011

Meladze, artist suure tähega

Niimoodi võib laulda vaid mägede verd mees...
Täna, Saku Suurhallis käisid judinad üle selja :)
ja superstaarile viidi tõepoolest tonnide kaupa punaseid nelke...


Kolmapäev, 9. märts 2011

Mina ja perearst, vol x

Korraline ülevaatuspäev.

Kurtsin, et igal ärkamisel on poja pea higist läbimärg. Suisa nii märg, et lina on ebameeldiv. Ja ainult pea - kukal võib olla läbimärja pea juures jahegi. Uurisin internetist - see on üks rahhiidi tunnustest ja ma olen murelik.

Perearst murelik ei olnud. Katsus pead ja arvas, et ehk on tuba palav või lina kehvast materjalist. Minu järeldus: mitmete meie linade materjal on talve jooksul kehvemaks muutunud.

Jõudsime ülevaatusel rinnakorvini ja perearst silmas lohukest. Järgmisena leidis ta, et siin võib olla siiski algav rahhiit hoolimata d-vitamiini annustamisest.

Probleemi käsitledes jõudis ta järeldusele, et kuu kestnud kõhulahtisus ajas ilmselt lisaks toitainetele välja ka manustatud d-vitamiini. Ometi ahastasin sellel perioodil arstile telefonis vähemasti kahel korral nädalas. D-vitamiini lisaannust ei soovitanud ta mulle kordagi...

Kauplesin välja saatekirja vereanalüüsile. Perearst üritas veelkord sõrgu vastu ajada, hirmutades, et verd võetakse otse beebi veenist ning see ei ole meeldiv vaatepilt.
Jäin enesele kindlaks, sest usutavalt ei kohta konkreetne aastaid tegutsenud labor beebi veene esmakordselt. Ohates ulatas arst saatekirja.

Minus valitsevad segased tunded. Ühelt poolt ei ole keegi üliinimene. Teisalt leian ma, et perearst peaks olema tähelepanelikum ja hoolivam. Korraliseks ülevaatuseks ette nähtud aeg ongi ju murede ja rõõmude jagamiseks ning ennetamiseks.

Strateegilised mõõdud - kaaluiive olematu - 50g, pikkust pole lisandunud. Istumise asemel põlvitab. Kuu jooksul lisandunud oskused on püstitõusmine ja silpide lalistamine.

Teisipäev, 8. märts 2011

Mina, peaaegu kurjategija

Lastehaigla parkla on lumest rookimata nagu enamik Tallinna parklaid. Ja enamasti on see ülerahvastatud ka - seisad ja ootad ja loodad, et saad koha enne kui taastusravi aeg algab.

Täna oli parklas kummaliselt palju ruumi ja võimalus parkimiskohta valida. Mmmm, naistepäev :) Et turvahälli kaenlastassimine on raske, rattaid basseini veerde kaasa ei saa tirida, valisin loomulikult uksele lähima. Ise veel rõõmustasin sisimas, sest parkla on osaliselt liivatamata ning võimalus beebiga käntsatada ei ole ahvatlev.

Et sõiduk kuidagi invakohta riivab, ei osanud ma küll aimata. Invakohti paikneb selles parklas igas reas üks. Minu rea invakohal parkis juba sõiduk ning paarimeetrisest vahest pidanuks talle küll piisama.

Tagasi tulles avastasin klaasi vahelt lipiku, et olen lisaks invakohal parkimisele parkinud "selleks mitte ettenähtud kohale". Minu teguviisi oli hinnatud 35 euro vääriliseks patuks.

Vormistasin küll vaide, kirjutades, et parkla märgistus ei ole üheselt mõistetav ning parkides jätsin sõidukite vahele vahe silmaga invakoha ulatust hinnates. Et invakohti oli vaid üks ja see oli minu saabudes juba hõivatud. Lisasin, et oma arust parkisin ma parkimiskohale ning ei mõista täiendavat asjaolu nagu "parkimine selleks mitte-ettenähtud kohal". Mainisin ka oma pattudeta minevikku ning palusin arvesse võtta tahtluse puudumist.

Paraku puudub mul usk positiivsesse lahendamisse - lahendajaks on ju sama, raha kasseeriv ettevõte.

Hingepõhjas mõtlen, et parkimiskontrolör ei ole inimlik kui leiab, et parkija peaks enne auto paigutamist maa-ala kaasasoleva mõõdulindiga üle mõõtma.

Esmaspäev, 7. märts 2011

Otse epitsentrist

Hakkab pihta.

Emps saatis sõnumi Christchurchis toimunud maavärina järeltõukest ning lisas, et "üldiselt teame, kuidas toimida." (Nagu need sajad hukkunud ei teadnuks)

Hea, et ma tean enne kui uudis meediasse jõudis. Aga eriti lahedalt ei kõla. Ausalt öeldes võiks nad oma rendiautoga juba epitsentrist eemale sõita...

***
Ma vist kannatan igavuse käes, sest tegelikult mõtlen ta peale liiga tihedalt.

Pühapäev, 6. märts 2011

Krappi viimane lint. Sammumisi.

Beebiemana ei ole mu kultuurisündmuste kalender just ülebukitud. Ühele äpardunud filmivalikuga kinokülastusele ("Söö-palveta-armasta") järgnes eileõhtune suhteliselt ebaõnnestunud teatrikülastus.

Otsustavaks sai etenduse kestus tund ja viisteist minutit. Koos tuleku-mineku ja laste sõbranna juurde viimisega kaks tundi. Koos suurima lapse ootamatu Nõmme-Kopli transpordivajadusega kaks ja pool tundi.

"Krappi viimane lint. Sammumisi." Klassika. Igav. Arusaamatu. Segane. Ilmselt ei ole ma veel valmis teatris klassikat vaatama. Eriti Kaie Mihkelsoni ja Ester Pajusoo mängitud "Sammumisi". Ain Lutseppa vapustavalt hea pantomiim päästis teise tüki. (Jah, mul olid prillid kaasas, ma tõesti nägin Lutsepa kortsegi :) )
Aga nagu ikka - mõnus oli end pidulikumalt riidetada ja pealt kaks tundi tunda end inimese mitte piimaautona.

Mõte tekkis. Mõni kesklinna mängutuba võiks katsetada teatrikülastajate lapsehoiuga :) Ilmselt mitte beebidele, aga ma oma koolilastki ei jäta pimeda ajal üksi koju ning tegelikult on pahapaha sõbrannale helistada stiilis ah-see-olen-mina-äkki-hoiad-mu-last...

Reede, 4. märts 2011

Magamismure lahenes!

Meil elab majas probleem nimega poisi ööuni.
Esmane on vanniprotseduur. Sõltuvalt meeleolust viib selle läbi meesisend alias isamorsk või minuke. Fakt, et riidesse toppimine jääb ikkagi minu tööks - mees on veendunud, et tema murraks peenmotoorikat katsetades poisil miinimumprogrammi järgi käeluu. Seejärel õhtusöök - protseduuri viib läbi suur õde, kes ainsana suudab lapsele ka miskit suhu sokutada.
Uneprotseduuride hulka kuulub magamiskott, millesse toppimine poisi haigutama ajab.
Mõne minuti möödudes ta magabki.

Oh häda ja viletsust! Maksimaalselt pooleks kuni tunniks - seejärel kostab ülemiselt korruselt udusireeni meenutav üksindushädakisa. Ja ma ei suuda seda murda - igal õhtul peatselt juba kümme kuud järjest istun püsivas valvepositsioonis.

Eile õhtul sai minu mõõt täis. Pistsin poisi veidi enne üheksat magamiskotti, sokutasin luti suhu ja asetasin ta oma voodisse. Pool tundi vaikust, pool tundi vaikset siputamist. Sellele järgnes pool tundi porinat ja kümme minutit peaaegu kisa segamini meesisendi sõnavalinguga laiskade emade teemal. Kappasin trepist üles, pistsin äratulnud luti uuesti suhu, andsin oma näpu pihku ja uuesti ärkas poiss kell neli.

Jess! Ära tegin.
Nagu ütleb Irise emps - ükskord peab ta ju ometi magama jääma. Jäigi :)

Neljapäev, 3. märts 2011

Kalapekk ja kanapekk

Noor daam istub õhtusöögilauas. Mokk vajub pikaks ja nägu läheb mossi. Nojah, kala, olgugi valge, filee ja ahjus küpsenud, ei ole pehmelt öeldes tema lemmikroog. (Kinnitan talle umbes tuhandekolmesajandat korda, et ka SEE retsept pärineb koolikokk tädi Lii retseptivaramust. Tädi Lii tehtud kala söövad kõik lapsed.) Sokutan talle väikese riba ülemisest laiast fileetükist - õrna ja mahlase, pehmete kõhuäärtega.

Vaatab preili portsu ja teatab ahastava häälega: Palun, ärge tõstke mulle enam seda kalapekki! Ja jätkab juba nutuselt: Ja eile tõstsite mulle kanapekki! Ja üleüldse, te ju teate, et ma ei söö pekki!

Kolmapäev, 2. märts 2011

Maakera kuklapoolele

Mu ema ja tema kaks elupõlist parimat sõbrannat A ja B võtsid nõuks külastada A Uus-Meremaal elavat tütart. Kuujagu tegid "mutid" eeltööd, millest peamiseks osutus sobiva lennutaja leidmine koos marsruudi paikapanemisega.
Täna viisingi ema lennujaama Helsingi lühilennule, et Finnair saaks ta sealt mõnepäevaste peatustega Bangkokis ja Sydneys otse maavärina koldesse Christchurchi sõidutada. Reisiseltskond plaanib tiirutada rendiautoga nii Lõuna- kui Põhjasaarel.

Võtsin rahulikult, ent natuke ikka muretsen - meeletult pikk lennureis, vasakpoolne liiklus, lubatavad maavärina järeltõuked, pikk eemalolek. Karuperseks ristisime sihtkoha. Sest ega kaugemale maailmas väga minna enam saagi :)

Minu ema oli samuti närvis, ent hoopis teistel põhjustel - tema muretseb hoopis kasina keeleoskuse hädade üle :)

Kole tühi tunne on.