kolmapäev, 27. jaanuar 2010

kevadiselt hämar kuid talviselt külm

Autoni viiva tee, 50m Narva maanteed + 50 m tagahoove, jooksul avastasin üllatuseks, et veidi enne kella viite ei ole enam kottpime vaid sinakalt hämar. Ja hommikul ärgates samuti!
Ühel lõunapausil enne suurt külma olin tundnud suisa kevade lõhna - sellist eriliselt värsket ja mõnusat.

Hommikul avastasin aga akna tagant -29 kraadi. Andsin kodus alarmi - keerasin küttevee 70 kraadile, kontrollisin kraanide läbivust vee suhtes ning kupatasin magusalt kuudis maganud bernaplika tuppa "soojenema". Sooja panin ka auto, mille termomeeter näitas pea seitse kraadi soojemat - ainult miinus 22,5. Vaatasin köögiakna-termomeetri näidu üle - miinus 24... Olin viie kraadiga puusse pannud. Hämmingus koer õue tagasi ja küttevesi 55-le. Kott näppu, teine õlale ja Notsu spordiriided hambusse. Käsi asus juba ukselingil kui lauatelefon helises. Kella kaheksaseks tüütuseks oli Tallinna vee klienditeenindus, kes üliviisakalt vabandades teatas suurest avariist, mille tõttu lülitatakse kohe-kohe vesi välja. Tagasi ei saa enne hilisõhtut. (No tänks, aga superviisakas ja operatiivne teadaandmine igatahes!) Lülitasin nõudepesumasina välja (Äkki teinuks üle keskmise tark kodusõber seda veevoolu katkemisel ise?). Miskiasi oli autolgi ära külmunud - kuigi veetemperatuur näitas 90-t, saime puhurisse sooja õhu alles mitme kilomeetri möödudes.

Prantsuse Lütseumis tunnid ära ei jää - sama silt on L-suuruses tähtedega prinditud ka väikeste maja uksele. Hea teada - kolleegid jälgisid hommikuse koosoleku ajal närviliselt telefone, et teada saada, kas tunnid toimuvad või mitte.

teisipäev, 26. jaanuar 2010

Kassapoiss Säästukas

Kord kuus käin ma Säästumarketis, 15 kilose koti koeratoidu järel. Eile jäi teele Pärnu mnt ja Vabaduse pst lahknemiskoha Säästukas. Muidki oste sai tehtud - päevaports piima ehk kolm liitrist kotikest, kimp banaane, kiloke kuivaineid, kuhil majapidamise- ja tualetipaberit. Aga esmalt upitasin 15 kg lindile.

Kassapoiss püüdis mu tähelepanu. Noormehi poekassades esineb ju harva kui kuuvarjutust aastas. Avatud suhtlejana sõnas ta emotsionaalselt, veidi kummalisel hääletoonil, et venitab oma selja seda kotti tassides ära (!!!) Soovitas edaspidi kott teatud pidi kärusse suruda, et tema haaraks lugejaga koodi. (No mida kuradit, miks ma ootan müüjalt teatud stamphääletooni..?)

Joobes kassa taga? Võimatu. Vahetuse vanem seisis sealsamas ja kuulis tema veidi liiga valjut ja natuke laulvat tooni.
Kolmandaks jäin jälgima kassapoisi liigutusi - pisut liiga sirgjoonelisi ja robotlikke. Tõstnud kolm pakki piima lindile, luges ta need sõrmedel üle, sõnas "kolm, rohkem ei ole" ja seejärel sisestas kassasse.

"Kaardimakse jah," ütles ta lõpetuseks kui olin kaardi lugejasse sisestanud.

Alles seejärel mõistsin, et minu ees on tõenäoliselt väikese puudega inimene. Ja see poiss kassaaparaadi taga hakkas mulle ühtäkki meeldima. Kui peaks teda liigitama, siis ütleks, et äkki on ta autist - veidi omas maailmas, valmis taluma rutiini, aga liigitusel ei ole üldsegi vahet.
Hea on näha neid, kes valmis iseendale elatist teenima näha integreerumas ühiskonda -puudega inimesed ei ole tabu, ent ometi kohtab neid nö "nähtaval" liialt vähe. Ehk on Säästukalgi oma väike kasu sees - kas mitte ei toetanud riik või omavalitsus puudega inimeste palkamisel?

Kodus arutasime teemat - meesisend väga vaimustet ei olnud. Aga mina teen järgmisel kuul oma ostud jälle Statoili taguses Säästukas, selle toreda ja vahetu suhtlemisega kassapoisi juures.

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Meemiga visatud

Thela saatis meemi. Ma ei ole suurem asi meemitaja, aga vastan ikka.

1. Esimene inimene astus Kuule 21.07. 1969.
Mind ei olnud ei siin ega seal. Saabusin viis ja pool aastat hiljem, 1974. aasta detsembrikuus.

2. John Lennon mõrvati 8.12. 1980.
Pole aimugi. Olin lasteaiaealine, kuid seal mulle ei meeldinud ning paljud päevad veetsin vanaemaga kodus. Kui see juhtus olema laupäev, võisime valmistuda minu sünnipäevapeo tähistamiseks.

3. Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.04.1986.
Ei teadnud ma mingist plahvatusest - olin 11. Küll aga pidasime emaga neil päevil maha suurema tüli - ema keelas mütsita kooli minna. Väljas oli soe ja sadas udukat. Ema põhjendus oli minu jaoks absurdne - kuskil kaugel Ukrainas olla toimunud suur õnnetus ning vihm olla mürgine.

4. Balti kett 23.08. 1989.
Selle suve veetsin sõudetreeningutel Tallinnas, Pärnus ja Viljandis.

5. Estonia uppus 28.09.1994.
Ma ei pääsenud ülikooli soovitud erialale edasi õppima ning töötasin ettekandjana. Sel päeval töötasin 6-23. Vanemad kolleegid arutasid mornilt, kes veel võis müstilisse "sinna" jääda. Mina hoomasin "seda" alles peale tööpäeva lõppu.

6. Diana suri 31.08. 1997.
Meid oli üks sõpruskond. Päev varem haakisime ühele meie autodest sappa kümmekond inimest mahutava autosuvila ning sõitsime Noarootsi kanti suvega hüvasti jätma. Ujusime läbipaistvas vees, tegime lõket. Mobiil levis vaid vana piirivalvetorni otsa ronides ning antenni traadijupiga asendades. Tagasiteel kuulsime autoraadiost öiseid sündmusi.

7. Saabus aasta 2000.
Sugulaste juures Lagedil. Vaatasime telekat ja sõime lookas laua taga.

8. Toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09. 2001.
Tööl. Toimetuses levis kõmu "mingist jamast USA-s". BNS oli maas. Uudisteosakonna teleka ette kogunes hulk töötajaid. Teise torni tabamist nägin juba reaalajas. Ulgusin suitsuruumis Tõnis Erilaiu kaenlas. Välisuudiste toimetajana lohutas ta mind, et maailmalõppu ei tule. Ometi valitses toimetuses kaos - netti polnud. Kuidas leht trükki sai, ei mäleta.

9. Michael Jackson suri 25.06. 2009. (see pidi küll juhtuma 25.07!)
Olime Saksamaal messil. Saksa keelest ei saa ma poolt sõnagi aru, kuid kahtlaselt tihti läbis poptähe nimi raadiouudiseid. Järgmisel päeval leidsin kohaliku tabloidi esikaanelt sünni- ja surmadaatumid.

10. Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
27 inimest päästeti Koplis tulekahjust. Õnneks ei olnud traagilisi tagajärgi. "Tavapärasest külmem" oli päeva läbiv teema ka kodus.

pühapäev, 24. jaanuar 2010

ööl kui viin pudelisse külmus

Eile õhtul tähistas Elbruse-kaaslane Eva-Riin oma 13. detsembril olnud sünnipäeva. Selleks kutsuti meid Kiltsis asuvasse maakoju. Plaanis oli 1) suusatamine 2) saunatamine 3) Kiltsi mõisaga tutvumine. Ürituse käigus lisandus mõte teha öine tõus Ebavere mäe tipu vallutamisega :)

Vaatasime kodus ilmateadet ja kahtlesime - 30 külmakraadiga sõita Eesti külmapealinna lähedusse, maakoju, ei tundunud ahvatlev. Tegelikkuses küttis Eva isa terve nädala maja soojaks. Jah, ma teadsin, et nad remondivad Kiltsi-kodu. Aga ma ei teadnud, et nad on selle juba ära kapitaalremontinud (kõik ruumid peale ühe). Ei teadnud et nende naabritel on hiigelsuurt valget lammast meenutav, kahjuks õpetamata, ent veel noor Ungari lambakoer. (Vabapidamisel tüüp hüppas tervituseks Notsule käpad rinnale - vaene laps matsatas lapikult nagu postmark otse selili lumehange) Meie saabumist ootas lauatäis auravat sööki seljankast karbonaadini ehk soe tuba ja lahke pererahvas. Teises majas asuvast saunast sai hüpata otse lumme ja seejärel tagasi aurama joosta. Keset sooja idülli suutsime üle olla isegi ainsast ruumist, milles remont lõpetamata - seda asendas südamekujulise uksega majake hoovi veerel. Eva isa leiutanud sinna prill-laua asemel hiigelsuure penoplasti ja külmakraadid ei tundunud väga hirmsad.

Keskööks näitas termomeeter kolmekümmet kraadi miinust ja kogunesime maja ette pitsile viinale. Dea jäädvustas pidulikku hetke. Mängisime "Ussisõnu" (edutult), Imagot ei viitsinud. Öösel olla termomeeter näidanud kraad veelgi kangemat - selle tõestuseks leidsime õue jahtuma jäetud Absoluti hommikul läbikülmununa. Öise tõusu Ebavere mäele lükkamise karmide ilmaolude tõttu hommikuseks. Kiltsi on äge - poolringi kujuline Krusensterni mõis tasub vaatamist - võrreldes eelmise suvega on saabunud katus ja kadunud osaliselt tellingud seinte ümbert. Võib vaid kujutleda, kuidas kuulus meresõitja sealkandis lapsena ringi lippas.
Väike -Maarjasse on ettevõtlikud inimesed rajanud sisejäähalli - otse angaari. Jääd valmistatakse käsitsi ning uisutamine päris tasuta. Tagasiteel paistis päike. Mmmõnus!

neljapäev, 21. jaanuar 2010

Läti olümpiakoondise rõivaste presentatsioonil

Eile hommikul ärkasin 5,30. Selleks, et olla 6,30 riides ja söönud ja valmis startima Riiga. Kell 12 algas seal Läti Olümpiakoondise rõivaste esitlus. Seda teemat on meie kodus arutatud söögi alla ja peale peaaegu aasta. Esmalt, kuidas see hange võita, seejärel kas need rõivad jõutakse valmis saada, vahepeal, kas raha jagub ning lõppeks, kas kaup juba on jõudnud ning millal sellele järele tullakse.

Finaal toimus Läti Mobiiltelefoni majas - hiigelkõrges ja keskelt liftiga klaashoones, mis oma ehituselt meenutas SEB-i. Ainult - töine tegevus selles suures hoones oli vägagi välja surnud. Lift liikus harva, kabinettides ei põlenud tuled, melu puudus.

Sportlastest modellid kõndisid kärmelt, peeti lätikeelseid kõnesid nii Olümpiakomitee kui ka alaliitude päälike poolt. Vaid hääletooni põhjal oli raske järeldusi teha. Sõna võttis ka suursponsor, LMT peadirektor. Press tungles üliagaralt - ikkagi olümpiateema, välkusid kaamerad ning surisesid filmimasinad. Peamine pressi poolt vaetav probleem oli, miks just Eesti firma selle konkursi võitis (Läti päälikud teadsid rääkida, et omal maal ollakse valmis tootma sellises koguses vaid sokke ja ainuüksi sokkides lätlasi taliolümpiale ei saada). Lätikeelne kommentaariruum apollo.lv oli õnneks valdavalt positiivne. (google translate on ikka suurepärane leiutis)

Mul on sigahea meel nii Tiia kui Alvari üle, kes need imeilusad kostüümid välja mõtlesid ja rõivasteks lõid. Loodan, et www.mithio.com lehele ilmub peatselt sügisene kollektsioon. Ainus, millega mina suutsin aidata, oli tillukeste nuppude tekitamine meediasse (kurioosumina "oma lehte" tänaseks ei mahtunud). Postimehes ilmunud pildid tegi Jaan, kogu pildistatud materjal sai suurepärane nagu alati. (Ja tagasiteel sain teada, et Jaan on tõusnud ka Aconcagua tippu... Ausalt, ma ei teadnudki)

http://sport.postimees.ee/?id=214525
http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/vaata-eestlaste-loodud-lati-olumpiariietust.d?id=28634419

teisipäev, 19. jaanuar 2010

kaart kaugelt põhjast

Vahel sisaldab postkast peale arvete ja lehtede ka toredat kraami. Eile saabus postkaart, mis südame kiiremini põksuma pani. Öine foto valgustatud külakesest, mille taustal suuuuur kaljulaiguline mägi, sellel omakorda kolm valgustatud triipu. Kõige ees paksu lumega kaetud katuseviil. Geilo - külake Norras.

Kaardi taga kirjutab Troll (siiralt Teie), et just sellised mäed ootavad mind külla. Troll lubab minuga jagada seitsmekohalist onnikest, põtru ümber selle luusimas ja usutavasti ka seltskonda lauasõidul.
Tegelikult oli see teema neljapäeval Epu soolaleival ka arutusel koos Norwegiani 199 NOKise sooduskampaaniaga. No ei ole meil seda kõige hakkajamat tegelast, kes kuupäevad ütleks ja piletid ning auto bronniks. Troll jõuab vist enne Ghanasse kaduda ning pruuniks päevituda...

Aga see kaart oli supertore üllatus. Jana, Sa ikka oskad:) (21/22 panime Sulle öömaja juba valma)

pühapäev, 17. jaanuar 2010

osake tõenäosusteooriast

Lugesin mingist ajakirjast lihtsa nõuande. Süüdimatu sõimleja telefonikõnesid tuleb enese närvide säästmiseks ignoreerida. Kirjutati, et kodanik, kes on pikka aega sinu telefoninumbrit kasutatud enese välja elamiseks, plaanib vaevalt järgnevas kõnes vabandada. Just lause viimane osa pani mind järele mõtlema.

Soovitus kehtis küll telefonitsi terroriseeriva eksi kohta, ent sobib suurepäraselt kasutada ka muude persoonide puhul.

laupäev, 16. jaanuar 2010

kuni su küla veel elab...

Vanamõisas, mis asub Sauelt veidi Alliku poole, valmis täna lumelinn. Olime veidi skeptilised - no mis üritust ühelt linnalähedaselt külalt oodata võiks. Et veeta tore päev sõprade seltsis, läksime ikkagi kohale ning tagantjärele öeldes - vaimustusime.
Vanamõisa lõkkeplatsil (suurelt teelt viidaga näidatud) paikneb kümmekond uhket monstrumit, mõned suisa mitmevärvilised. Kindlus, rong ja konn said minu lemmikuteks. Lõkkeplatsil asub suur kelgumägi ning loodud on ka liuväli. Lumelinna valmistamise üritus oli hea näide kodanikualgatusest - saab küll kui tahta. Päris hobune tegi päris ehtsa saaniga sõitu nii väikestele kui suurematele, päris tasuta kusjuures. Kehakinnituseks sai pisikese raha eest kuuma suppi ning suurtest kõlaritest kostus ülekanne suusapealinnast Otepäält. Üritusele olid õla alla pannud mitmed firmad, alates tsisterniga kasteautost. (Oletada võib et kohalike meeste osalusel ikka) Laste kelguvõistluste auhinnapakk oli täitsa võrreldav suurte rahvaspordiürituste omaga. Autodega saabujaid juhendas parkimiskorraldaja. Ja lumelinna ehitusel osales palju-palju rahvast. Saab küll kui tahta.

reede, 15. jaanuar 2010

Sõita oli vaid 2 km

Jaanuari algus jättis meid ilma ka ühest autost. Nüüd jagamegi ajutiselt kahekesi ema Opel Corsat, kuigi kipub minema nii, et hommikul veeren sellega tööle naastes alles õhtul. Aga praegu nüüd ja kohe me uut autot ei soeta. Sestap vajavad erinevad sisseostudki pikemat planeerimist. Muidu juhtub nii nagu täna. Nimelt olin ma täiesti absoluutselt surmkindlalt veendunud, valmis peadki panti panema, et Corsasse mahuvad sisse vähemalt 3m asjad. Kust ma selle teadmise võtsin? Laest ilmselt.

Toppisime 2480mm pikka ehk siis pea 2,5 meetrist ja 60 cm laiust kapiseina Järve keskuse juures ehituspoes autosse. No ei mahu. Ei mahu külili kahe istme vahele, sinna kus mu suusad tavaliselt aega veedavad. Jääb üle ka siis kui lasta esiiste alla ning panna plaat lapiti peale, lükates selle esiaknani. Meil mõlemal katkes kannatus ning et mitte etendada emotsinaalset etendust teemal "loll, lollim, kõige lollim", toppisime plaadi vastu esiakent ning sidusime luugi kärukonksu külge. Millega? Puksiirköiega:D

Niisiis loksus meie tandem kodu poole. Mina kokku surutud turvavöötamata kujul plaadi ja seina vahel. Sõita on Järvelt meieni vaid 2 km ja mõnikümmend meetrit peale. Kontrollisin kõikse aeg, et luuk minema ei lendaks. Nõmme raudteeülesõit oli suletud ning meie taga peatus miski forditransit. Hetk hiljem kostis kolks - Ford ei nõksatanudki. Juht väljus. Minust blondiinile jõudis pärale, et järgmine ja ülejärgmine auto sattusid avariisse. Njah, mis juhtunuks, kui Fordi juhi jalg polnuks kindlalt piduril - väikese pikivahe tõttu saanuks kaksikpõrkest kolmik ning tehnilistel põhjustel lükanuks plaat välja esiklaasi, purunedes ka ise. Ilmselt teinuks ta tihedalt küljeklaasi ja plaadi vahele surutud minukesele hirmsasti haiget. Kindlustus? Kurat seda teab, kas kindlustus katab liiklusõnnetusse sattunud autol korralikult paigaldamata veoste poolt tekitatud kahju.

29.-ndal saabuvad liuguksed. Nende transpordiks mõtlen midagi muud välja. Ausalt.

neljapäev, 14. jaanuar 2010

Hommikune trepilend

Oma kodumaja ehitades ei raatsinud ma aastaid investeerida trepiostu. Alles kolm aastat, 2006. alguses, tellisin ühelt Karksi-Nuia kandi meistrilt liimpuidust trepi. Hind oli töö kohta olematu, töö kvaliteetne ja korralik. Mehe koduküla nimi unustamatu - Äriküla.

Aastatel 2001- 2006 ühendasid korruseid redelid. Redeleid oli erinevaid - arhailistest nüüdisaegseteni. Viimane pulgaline oli pööninguluuk, mis trepi saabudes kolis korrus kõrgemale ning muutus sihtotstarbeliseks.

Legendaarsete redelitega on vastu võetud igat masti külalisi - tehnilistel põhjustel paiknes elutuba ülemisel korrusel praeguse magamistoa asemel. Redelist ronisid ühtviisi käbedalt üles nii Notsu kui ka meie külalised vanuses pealt kaheksakümneni. Igatahes ei ole mitte ükski külaline hoolimata vanusest, kehakaalust ega tervislikust seisundist vääratanud.

Kolme trepi-aasta jooksul on seevastu sealt ikka kordi alla pudenetud. Astmed on kuidagi libedad ning kukkumine vähimalgi vääratusel kerge tulema. Täna hommikul jooksin sokkides ülemisele korrusele ja voila! alla tulles sooritasin neli astet lendu. (Maandumine otse jahmunud Notsu nina ette.) Tulemuseks mitu marrastust paremal jalal, üks suuur sinikas kannikal ja teine kintsul. Hea, et diivani külg pehme on, muidu sarnaneks ma näolt meie pärsia kassiga. Oeh. Õnneks ei vajanud ma arstiabi, muidu pidanuks kindlasti kinnitama, et ma ei kannata koduvägivalla all vaid nautisin varahommikust liuglemist.
Kurioosumina on libeduse vastased trepiääred kus... Loomulikult kapis paigaldamist ootamas. (ja seifi tagavaravõti paikneb samuti kodu kindlaimas paigas, seifis endas ikka)
Näikse, et nädalavahetusel on kodus üks töö tegemist ootamas...

kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Kodune loomaaed jälle terve!

2009. aasta lõpp jääb pikaks ajaks meelde. Nimelt tekitasid koduloomad eelarvesse augu. Vahet polnudki, kumb alustas. Igatahes käisin kassiga ebaõnnestunult Västriku kliinikus, seejärel mitu korda Haaberesti Zoovetis. Tasusin nii esmakordsete kui ka korduvate analüüside, ravipasta, antibiootikumide, valuvaigistite, ravitoidu ning erinevate psühholoogiliste mõjutajate eest koos visiiditasudega päris kopsaka summa. Kurvaks muutusin tulemuste puudumisel - kärtspunane pärslane pissis- kakas jätkuvalt enda poolt valitud kohtadesse. Riidlemise mõttetust mõistsin esimeste kordade järel - kassi kollased silmad ei liigahtanud ei tõrelemise ega turjast raputamise peale.
Uus aasta tõi uued tuuled - Betzu arst soovitas vahetada kassi ravitoidu tõhusama ja soodsama vastu. Nii loobusime RC Urinal HD-st ja asusime kasutama teise tootja versiooni, mis lahustavat kive "mis mühiseb" (koti viskasin juba ära) Kusjuures 4,2 kg kaaluvale kassile on igapäevaselt ette nähtud vaid 40g toitu. Tulemusena pissib kass palju ja tihedalt ning just oma liivakasti! Muutuse viisin sisse ka liivakastis. Märkasin, et kass kipub häda tegema ja kaapima just paljast põrandat. Nüüdsest katan vaid tagumikusuuruse osa liivaga ning ülejäänu on puhas plastmass. Varem hoidsime kaste barrikaadina vannitoa ukse ees ning sõna otseses mõttes hüppasime sisenedes üle kastide. Tõstsime kastid endisesse kohta tagasi ja saavutasime hea tulemuse.

Betzu sügisene jooksuaeg lõppes ebatiinusega. Märkasin haigust alles tänu kõhu alla tekkinud pooleteise rusika suurusele tulikuumale "kasvajale" (pärisnimega piimapais). Esmalt üritasin ravida antibiootikumikuuri ja massaazi ning jäiste kapsalehe mähistega. Et tegemist olla väga valusa moodustisega, süstisin ka valuvaigisteid. Hiljem masseerisin ravisalviga ja teipisin jäätunud kapsalehed otse kõhu alla. Kogu tuba ja minu käed haisesid piparmündi järele, ent piimapais vaid tihenes. Langetasime koos tuttava loomaarstiga lõikusotsuse. Betz on oma tõu kohta vanur - püüdsin leppida, et lõikus ei pruugi õnnestuda. Koer oligi mitu päeva jõuetu, haav veritses peale niitide eemaldamist tugevalt. Niite võttes irvitas tohter, et missivalimistele Betzul oma kõhuarmiga asja ei ole. Kuu on möödunud. Betz on vitaalsem kui kunagi varem - jaksab ja tahab joosta. Keerasin tibi mänguhoos selili - arm on nähtav ainult sellele, kes teab ja otsib - missivõistlustel bernhardiinide kategoorias on Betz täiesti arvestatav kandidaat!

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

ID-pilet ostetud

Täna lõpetas lapsevanemate õpetaja prantsuse keele tunni kuus minut enne kella seitset. Quelle chance! (Loe: kell šaans ehk milline õnn). Minuke startis sajaga lütseumi hoovist, et jõuda vähemalt minut enne seitset Tõnismäe bussipeatuse R-kioski juurde. Vastasel korral peaksin ka homme näpistama pikema lõuna Väikese Notsu kojuvedamiseks.

Kõrvale põigates võib öelda, et raadios mainitud lumekuhjad, mille tagant väikesed liiklejad välja ei paistvat, olid Tõnismäe kitsalt ja mägiselt tänavalt ära veetud. Samas on seitsmeaastane viibinud koolivaheajal Tallinna liiklusest just nii palju eemal, et väike meeldetuletus kooskäimise näol ülekäiguraja ja muu linnale omase kohta ei ole liiast.

Niisiis oli vajaka bussipilet. Kioski ette pöörates nägin, kuidas kioskitädi aeeeeglaseeeelt kardina vabastas. Võrdelises graafikus kardina langemisega jooksin kioski poole. Jah, kaks minutit oli puudu (panin kella täpseks hommikul peale avastust et oleme graafikust minu ajanäitaja tõttu kolm minutit tagapool). Ja tädi, vanaldane kioskitädi ei avanud akent, vaid vehkis kätega, et tema tööaeg sai täis. Ja mul ei olnud seda paganama piletit enam kusagilt osta. Lasin kõrvad lonti ja vantsisin tagasi auto juurde. Iga R-kiosk ei müü pileteid ning jätsin Järve Nestesse sisse pööramata - vaevalt et bensukas asub bussipileti terminal.

Möödunud pooltunni veetsin saidil pilet.ee. Püüdsin end esmalt identifitseerida mobiil-id abil. (see on üks äraütlemata mõnus ja mugav teenus). Rubriigis "minu pilet" ebaõnnestus tasuta teavituse tellimine e-postile nimi.perekonnanimi@eesti.ee. Püüdsin minna tagasi, ent kustutasin varasemad valikud Notsu isikukoodi ja piletisordi näol. Katkestasin mingi eksimusega veelkord protsessi. Püüdsin läheneda loominguliselt ning tabasin viimases hädas, et e-postiga teavitamine tähendabki esimest tulpa ja "linnukesi" ei tule lisada. Pangalink. Tagasi kaupmehe juurde. Ja ostetud ta saigi, see Notsu e-pilet. Rahvusvaheline pildiga õpilaspilet, millel isikukood peal, on kasutusel juba kooliaasta algusest. Kurioosumina võiks mainida, et piletikontrolöridel on keelatud trahvida alla 15-aastast üksinda piletita reisivat last. Isegi Notsu on sellest teadlik - kord pidasime suisa kõnelusi teemal "aaaaga äkki ostaks selle minu bussipileti raha eest midagi paremat..." (Järgnes vanemlik monoloog aususest)

Ja lütseum on minu hilisõhtuse vaba aja kasutamise eest taaskord hoolitsenud - kaks punast raamatupaberit koos kleepkiledega - "Ilus emakeel" ning "Kirjavihik vol2"

pühapäev, 10. jaanuar 2010

Leivategu

Hakkan vist ka öko-inimeseks muutuma. Esimese leiva tegin jõuluks - järgisin täpselt juuretise-andja retsepti. Kahte keeksivormi mul ei olnud ja nii vajus teine leib kurvalt lapikuks. Aga Betz sai endale - sõi ja kiitis. Viimase jupi sai alles paar päeva tagasi ning see tükk oli ikka veel pehme ja isuäratav kui ebastandartne välimus välja arvata.
Vaatasin, et juuretise "parim enne" hakkab lõppema (räägivad kahest nädalast). Seekord hapendasin eelmise korra 8 h asemel terve ööpäeva. Sõtkusin pisut enam kui eelmisel korral. Ostsin poest tavalise Veski-Mati rukkijahu asemel pisut kallimat ning väiksemas pakis mahe-rukkijahu. Maltoosat lisasin julgemini ning tumeda suhkru asemel valasin taignasse tumedat siirupit. Küpsetasin hoopis ahjuvormis küpsetuspaberi peal- vormileiva asemel valmis hiiglaslik põrandaleib.
Muus osas järgisin saadud retsepti - lisasin päevalilleseemneid (parasjagu) ning pealt katsin seedimist soodustavate linaseemnetega. Leib sai mõnusalt tumepruun, parajalt hapukas ning väga maitsev. Jupikese andsin kardinaid triikinud emale kaasa ja suure osa pistsime õhtul võileibade näol nahka. Mõtlesin, et järgmisel leivateol võiks lisada tükeldatud küüslauku, aga proovida võiks ka praetud lihakuubikuid.
Mees tõi keldrist värvimistarbeid ja avastas sügisel Võru-vanaemalt saadud õunamahla karra. (Võrukeelse sõna "kard" kirjakeelne vast on vist "plekist piimanõu või -tünn") Minu leivateost inspireerituna lubas ta karrale lasta kraani külge monteerida ning proovida peatselt koduõlut valmistada.

Suuremas osas möödus päev nagu eilnegi magamistuba remontides. (Suusatama ei saanud ka täna - reedel sain suusatades köha ja see tõesti vaevab) Kui eile hilisõhtul lõpetasime vana tapeedi lammutamise ning lae värvimisega, siis täna hommikul alustasime paanide lõikumist-mõõtmist. Töö vahele mahutatud leivategu ning lõunasöök emaga, samuti põrsiku saabumine Kurgjärvelt venitasid tapetseerimise lõpu üheksa peale. Päris valmis ei saanudki - üks rull materjali jäi puudu. Ja nagu esimese korruse tegemiselgi trambin ma nüüd jalgu - mina ei taha neid vanu kardinapuid ja koledaid beežikaid kardinaid! Tahan ühevärvilisi pimendavaid ruloosid ja uusi moodsaid kardinaid. Ja homme võtan poeskäigu ette!

Algav päev on üks kummaline esmaspäev, kui üle mitme nädala pean saatma lapse hommikul kooli, õhtul veetma tunnikese vanemate prantsuse keele tunnis, et saadud tarkusi Notsuga jagada. Pubekas sõidab matemaatika abitundi.
Laagrist saabunud Nots on muutunud - kuidagi tõsine ja iseseisev. Tuli koju, teatas, et teeb endale trennist puhkepäeva - treeneriga räägitud. Ilma igasuguse meeldetuletuseta kordas üle prantsuse keele, tänas vahetatud raamatupaberite eest ja pakkis koolikoti. Tibi suhtus arusaavalt isegi kassi väntsutamise keeldu. Väidetavalt on pesemist vajavad riided pakitud ühte ja puhtad teise spordikotti. Uskumatu, et ta on vaid seitsmeaastane!

Koolivaheaeg on lõppenud ning kodumaja tuled süttivad päris kottpimedas, juba kell 7. Kellel algab III veerand ja kellel on lõppemas II semester.

tapeediralli

Kas neli aastat on pikk aeg? Kui rääkida lapse kasvamisest, siis ei ole. Hakkasime nimelt magamistoas remonti tegema ning meenutasin sinist pisikeste lilledega tapeeti maha võttes, kuidas see seina sai pandud. Et Notsik oli nii umbes kolm aastat vana...
Vahepealne katse magamistuba uuendada jõudis vaid pahteldatud laeni. Niisiis on mul lagi olnud paar aastat pahteldatud, kuid mitte lihvitud. Tapeet oli seina pannes ilus, kuid tänaseks pleekinudcja ära tüüdanud. Ja neljapäeval tegime kiirostu - soetasime juba teisest külastatud poest tapeedi, mis peaks sobima magamistuppa kolinud hiigelsuure mereranna fotoga - (ostetud IKEAst algselt ülemise korruse koridori.) Seal rippus ta paar aastat, kuid üllatus! - mitte ükski ülemist korrust külastanud külalistest ei olnud märganud pea 2m laia ning 1,5 m kõrget kangale trükitud fotot...
Ja nii on mu nädalavahetus möödunud - üpriski töise tähe all. Tapeet maha, kardinad pessu, jõuluasjad pööningule, kuusk killukesteks ja aiagrilli põlema. Meesisend pahteldas laed ja värvis need. Pea kuklas ühtlase valge vahtimine mulle tõesti ei meeldi. Ja ema võttis kaasa kardinad, et need sirgeks ja kuivaks triikida. Homme läheb tapeetimiseks ning kuue ajal, kui Nots laagrist saabib, peab meil maja taas korras olema.
Kui eile poleks Cinnamonis "Avatari" vaatamas käinud, olnuks täiesti töine nädalavahetus.

neljapäev, 7. jaanuar 2010

jääaugutüdruk

Kõne Kurgjärvelt:

"Ma sain täna diplomi." Sinna on kirjutatud, et 7. jaanuaril 2010 käis Väike Notsu jääaugus.

Lisas siis kurvalt, et diplomi saab vaid esmakordse jääaugus käimise eest :)

***
Hea, et ma südamerabandust ei saanud. Ma ise julgen jäässe ronida vaid poole keha ulatuses ja Kurgjärvel oli eelmisel aastal aukuminek ikka väegagi libe. (Siis lubasin tal vaid niisama lumes püherdada ja kamandasin järvest eemale). A noh, ju treener, suurte kogemustega Külli, oma põrsakestel silma vajalikus kohas hoolsalt peal peab. Ja minu vaimsele tervisele olnuks kasulikum lapse telefon koju kaasa võtta ning mitte haududa oma pisikeses peas segaseid mõtteid a´la millega ta seal küll praegu tegeleb...

17, hirm ja rõõm...

Tänane hommik algas hämaras Aafrika toas tordi, küünlapuhumise ja kingitusega. Täna, 7. jaanuaril saab 17-aastaseks meie pubekas. Miljon õnnesoovi kõigilt majalistelt.
Eile õhtul otsisin tema sünnipäevakaardile Black Velveti lauldava laulu "17" sõnu. Et leidsin koos kitarriduuridega, siis harjutagu terviseks:)

***
Kurgjärvelt kostis hilisõhtul lohutamatut nuttu. Kaks seitsmeaastast olla tirinud põrandaharja teine teisele poole, kuniks tiritav järele andis ja pooldus. Pole vist tarvis lisada, et üks osalistest oli Notsu. Kõrvalt teatanud aasta vanem piiga, et katkised asjad tuleb kinni maksta. Ja minukas ehmatanud sellest sedavõrd, et suisa luksus telefoni. Kõne katkestati, kuid enne kuulsin taustalt lapsehäälset soovitust "ema mitte poolsurnuks ehmatada" :)
Hommikuks kõik korras nagu ikka. Täna on trennivaba päev - ilmselt tuleb tihedamat suhtlemist.

kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Motivatsiooni otsinguil

Uni murrab maha. Sellel nädalal saan ärgata taas kell 7,45 ning kodust väljuda 8,30. Linnaliiklus on vaikne - paljud vanemad peavad vist lastega koolivaheaega. Selline vaikelu tekitab motivatsioonikriisi.

Aeg-ajalt küll telefon heliseb, kuid enamasti saan uudiseid Kurgjärvelt. Täna olla "tehnikapäev". Eile sai talle uisusamm selgeks (väga pikalt ei jaksa, jalad hakkavad valutama), siis harjutabki seda. Tule taevas appi, mõtlesin ma. Mõne aasta möödudes sõidab ta minust kiiremini - mul ei ole ju a) uisusuuski b) igapäevast treeningut. Homme olla laagris vaba päev, mille veetmise plaane ei ole veel tehtud. Treeningute vahelisel ajal aga mängitakse Tipulas kaarte ning mõnikord tulevat teistelgi väikestel koduigatsus peale.

Auto veedab päeva hoolduses - teada anti, et arve suuruseks on 1906 krooni, mis sisaldab ka uut akut. Järele lähen alles õhtul, nii et otsin täna kontoris motivatsiooni.

teisipäev, 5. jaanuar 2010

Vaikne nädal

Eile õhtul tegelesin lütseumi kodutööga lapsevanemale koolivaheajaks: vahetada määrdunud/kulunud raamatu- ja vihikupaberid, valmistada ette abijoonega vihik eesti keeles. Võtsin esmakordselt isekleepuva raamatukile kasutusele ja üllatus-üllatus - ei olnud selle paigaldamine üldse raske töö. Kile lõppes ainult enne viimast raamatut otsa...
Algava veerandi esimesel koolipäeval saab Notsu minna taas täiesti uute raamatutega. Üks asi jäi selgusetuks - kuidas saavad olla enim kulunud just ainult koolis paiknevad raamatud - "Väikese eurooplase lugemik" ning "Prantsuse keele õpik"...
Prantsuse keeles võiks nad juba uue laulu selgeks õppida - "Mon beau sapin" ja "Frere Jacques" ehk vastavalt "Oh, kuusepuu" ja "Sepapoisid" on kulunud pähe kõikidele kodakondsetele. Asjaolu viitab, et esmane vastikustunne keeleõppe vastu on üle läinud.

Vahepeal helistas ka laps laagrist. Seletas, et pikalt ei saa rääkida, kuna tegelevad sõbrannadega luuletuse kirjutamisega. Ja üldse on laagris väga tore ja mõnus ja külma on vaid viis kraadi. Ühtlasi soovis ta korraga öelda nii head õhtut kui ka head ööd. :) Parasjagu Haanjas toimuvaid võistlusi (eile oli laskesuusatamine) nad vaadata ei saanud, kuna a) telekat ei ole b) baari ei viitsi minna. Vahva sõnakasutus igatahes:)

Poole kaheteistkümne paiku jõudis minuni sõnum: "Tule mulle kohe järele, põrsas". Minu tagasihoidlikule küsimusele juhtunu kohta sain veel lakoonilisema sõnumi: "Ei midagi, lihtsalt tahan kohe koju."
:)

pühapäev, 3. jaanuar 2010

Tere, Tallinn!

Pikaks veninud puhkus on läbi saamas. Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee oli peaaegu täies ulatuses puhas ehk sõidetav 90 km tunnikiirusega. Isegi peaaegu laeni koormatud Ohoopeliga. Tallinnas kodu ees selgus, et Tartus hirmsuure summa eest remonditud klaasipuhastajad ei tööta jätkuvalt. Ja aku kuulub vahetamisele niikuinii. Haanjas viskasin enne tulema hakkamist pilgu kapote alla. Selgus, et uut õlivarrast oleks hädasti vaja, vana ei ulatunud õlini:P Apppiiiii. (2009 ma Opeli kapotet ei avanud:)) Kui veel lisada vahetamist vajav õhufilter ja elektriku visiit, siis saab ühe korraliku hooldusejagu töid kokku.

Notsik veedab ülejäänud koolivaheaja Kurgjärvel spordilaagris. Saabusime ühes Tallinna bussiga - sõbrannad olid just oma mahukad kotid toaukse ette laadinud ning jätsime kogu kamba taaskohtumise õnnest kiljuma.

Vaatasin naastes kodu värskema pilguga. Et ka 2010 tuleb suurte muutuste aasta, võrreldav 2009-ga, tuleb üht-teist ümber korraldada. Ja miks mitte otsekohe planeerima hakata.

laupäev, 2. jaanuar 2010

Muinasjutumaalt, 2010 alguses

Head uut aastat!
2010 saabus varasematest rahulikumalt. Ei mingit sõnumite ega kõnede laviini. Ja tegelikult oleme juba 28-ndast Muinasjuhtumaal peidus. Telefonid elavad kusagil esikus, jopetaskus oma elu:)

Selleks Tähtsaks Hetkeks keskööl kõndisime koos sadade teistega Eestimaa katusele - Suure Munamäe tippu. Vaatasime ilutulestikku, põletasime kaks teekonnal pooldunud säraküünalt, jõime laste- ja tavalist šampust ja jalutasime tagasi. Tund hiljem algas rahvamajas Haanja külapidu ja seal siis diskotasime. Minu jaks lõppes kolme paiku ja Notsu sinna ei jõudnudki - kobis enne ühte magamiskotti.

Uue aasta esimesel päeval võtsime ette teekonna Värska Spasse. (Põlvamaa teemeistreid võiks kiruda, vabariigi halvemini hooldatud teed nii maakondlikul kui põhimaanteede tasandil) Aga sõitsime jääkonarustel vastavalt sõiduki võimetele linnakiirusel ja käidud saigi. Palju kauneid emotsioone lisaks suurepärasele veekeskusele. Kraanid Värska mineraalveegag kohapeal proovimiseks olid avatud.

Suusatamist takistab külm - eile oli Värskas autotermomeetri kohaselt külma 19,5 ja täna saime Võrus 22 kätte. Haanjas on hetkel kaks pügalat soojem. Suusatajaid jagub, kuid vabandusi otsimata - see külm on minu jaoks liig.

Siinne loodus meenutab muinasjutumaad - küngastel kasvavaid puid katab lumekoorem. Maastik on puhas ja valge, üksikute puhtaksaetud teeotstega. Muinasjutule lisab ilu pilvede vahelt piiluv päike, mis lume sätendama lööb. Akna taga toksivad saia ja pekki nii tihased kui ka suur-kirjurähn. Ja linde jagub ka suurtele puudele. Suvalises kohas autoust avades ning jalutama minnes hakkab lumi taldade all kriuksuma. (Jaa, mul on seljas spetsvarustus - Bestardi saapad ja sulekindad - asjad, mis Leninile minekuks ostetud sai. Tõesti ei külmeta mitte üks koht!)

Homsega saab kahenädalane puhkuseaeg läbi. Jätan Notsu Kurgjärvele laagrisse ning tulen Tallinna. Meie sõbrad lükkasid lahti ka tee Tilgamäe Spasse ehk siis Tilgamäe talu sauna. Kuna saun ja maja köetakse soojaks alles lõunaks, jääb see meie jaoks hiliseks. Nuuks. Ilmateadet ja sõiduki eripära arvestades saab Tallinna-sõit olema tõsine teekond. Vaadates koormat, mis Corsasse toppida tuleb, saab ilmselt naerda. Vean kihla, et kaks lumelauda ja paar murdmaasuuski ei mahu autosse ja aretame katusele raami eiteamillest kinnitusega eiteakuhu:)