Reede, 26. veebruar 2010

Väike raamatukogu lugeja

Väike Notsu sai mõni aeg tagasi koolist raamatu. Ma pikemalt ei uurinud, kuid näis, et tegemist oli Keskraamatukogu kampaaniaga kutsuda endale lugejateks esimese klassi lapsi. Notsu seletas, et niikuinii tuleb kohustuslikku kirjandust laenutamas käia.
Nojah. Meie kodune lasteraamatukogu tähendab mitut riiulitäit peamiselt minu lapsepõlvest pärinevat Eesti lastekirjanduse klassikat ning minu ema lapsepõlvest pärinevat kõvakaanelist noortekirjandust. Aeg-ajalt nostalgitsen nende raamatute kallal. Enamaltjaolt seisavad nad aga korrektses reas Notsu toa raamaturiiulis ja minu toa raamatukapis.

Täna tegime lubatud lugejakaardi siiski ära. Notsu harjutas mitu päeva isiklikku allkirja. Täpsustas veel, kas seda võib kunagi muuta. Uuris, kas peaks kirjutama ainult eesnime või ees- ja perekonnanime või tuleb kirja panna kogu täisnimi - kaks eesnime ja perekonnanimi. Õpetaja oli soovitanud raamatukokku minnes kaasa võtta ka õpilaspileti.

Raamatukogutädid on enamaltjaolt toredad. Nii suhtles ka Nõmme Põhikoolis paikneva Nõmme haruraamatukogu tädi just lapsega - pani kirja nii ees- kui perekonnanime, uuris õpilaspiletilt isikukoodi ja palus lõpetuseks Notsul raamatukogukaardile allkiri kirjutada. Manitses kaarti raamatukokku tulles alati kaasa võtma. Ma muigasin eemal. Seejärel Notsu marssis sirgel seljal lastekirjanduse avariiuli juurde ning teatas, et tal on ilmtingimata vaja midagi ka kodulugemiseks haarata. Tahtis saada raamatut, mille katkendit emakeele õpikust lugenud oli, ent ei teadnud täpselt raamatu nime. Ei leidnud. Aga valis välja Kivirähk´i "Kaka ja kevade". Koju naastes istus muidu täiesti püsimatu laps laua äärde ning luges süvenenult. Vahepeal aitas meid leiva- ja sushiteol. Kümne paiku võtsin magavalt lapselt raamatu käest ja tõstsin ta voodisse - 32 lehekülge on läbi loetud. Hämmastav. Ausalt. Kooli positiivne mõju ehk?

Neljapäev, 25. veebruar 2010

Palju rõõmu ei millestki

Vabariigi aastapäeva eelõhtul pöörasin maja pahupidi. Osa olemasolevaid vajalikke asju kaotasin töö käigus ilmselt ära, aga terve hulga vajalikke leidsin taas üles. Igatahes sai korda suur segadus dokumendikapis. Aga otsitav - Mihhail Bojarski plaat jäi leidmata. Ja vahepeal hakkasin igatsema ka vene filmide duubelplaati - "Naše ljubimoje kino" (samuti kadunud).

Eile ja täna jätkasin oma poolelijäänud tööd. Ilmselt tegin seda seletamatul ilmel - meesisend tõmbas mu pihile. No ma siis kurtsin, et kogu mu maailm on kokku varisemas, sest just minu lemmikplaat on kadunud ja amazon.ameerikast selle tellimine võtab terve varanduse:)
Uskumatu, et meie majas on veel üks plaaditorn!!! Selline, mida ma oma kahe koristamispäeva jooksul ei märganud. Ja seal... Seal seisavad kõik mu plaadid rivis! BeeGees´i kontsert, Smilersid ja Tätted. Ja muidugi kallis Bojarski ja kaks plaati vene filme... Ja "Kolme musketäri" vana variant, mille tühja karpi ma üsna värskelt põrnitsesin. Tirisin kupatuse enda tuppa ära ja olen tänase õhtu olnud nagu väikelaps lelukuhja keskel:) - ühte võttes ja teist ära pannes:P

Kolmapäev, 24. veebruar 2010

Sushitegu

Me tähistame vabariigi aastapäeva jaapanipärase toiduga - rullisime esimest korda sushit.
Algatuseks käisime eile Rimis ja ostsime portsu vajaminevat trääni - sushirullimise aluse, wasabipulbri, marineeritud ingveri, sojakastme, riisiäädika, norilehed, pudruriisi. Täidiseks varusime veidi lõhet, kurki, kalamarja ja lumekrabi. Paraadi ajal pesin riisi puhtaks ning jätsin ligunema.

Ilmselt oleks pidanud värskeltkeedetud riisi veelgi enam jahutama. Ka ei õnnestunud rullimine täiuslikult - rullid jäid veidi pehmed ehk siis õhulised.

Roog on aga üldjoontes maitsev ning meie tagavara-praadi ehk eestipärast ahjusiga hapukapsaga sööme mingil muul päeval. Ja järgmist sushilaari julgeme sööma kutsuda ka külalised. Seekord ütlesime kõigile ühiselt-aastapäeva- tähistada-soovijatele ära.

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Kõige igavam film

Käisime pooltühjas saalis "Ookeanimaailma" vaatamas. Midagi nii igavat ei ole ma juba ammu näinud. Sellist filmi võiks lubada endale mõni kommertskanal argipäevasel keskpäeval.
Tehniline lahendus oli iseenesest nüüdisaegne - saalis hõljusid meduusid ja haid. Paraku oli see ka kõik. Merekilpkonna teekond sünnikoju näitas erinevaid ookeanielukaid, kuid tegevust ei toimunud ja seega puudus ka seotus, mida jälgida.

Kahjuks olid ka 3D prillid liiga määrdunud ning värvid jäid seetõttu häguseks. Võib juba aasta ebaõnnestuinuma filmielamuse tiitli välja anda - raske on millegi totramaga üllatada.

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Vahva vastlapäev

Ma olin taas valmis oma kodumaja aiale siduma ümber punasevöödilise parkimist keelava lindi peatustega auto peeglitel. Kord aastas, vastlapäeval, ei mahu ma peale lõunat harilikult koju parkima. Pealegi on sel aastal vaid meie ja naabermajal tee täies ulatuses puhtaks lükatud. Ahvatlev paik mootori suretamiseks - ja siis ei ole vahet, kas ummistatud saab jalg- või autovärav.

Igatahes keetsin ma eile potitäie hernesuppi, mis napilt pääses kõrbemisest. Epp & co tõi kümme magusat saia vahukoorega. Väike Notsu ja tema parim sõbranna, paar ööd meil veetev Saskia, nentisid dejavud - nad olid päeval koolis juba sama menüüd söönud:)

Linade suvist kasvamist ennustasime siinsamas hüppemäel. Meie uus, nädal tagasi saabunud sportsoomekelk sooritas liuglemise kaugusrekordeid. Kui vanarahvast uskuda, kasvavad nii pikad linad, et voodigi tuleb uus soetada. :) Aga kelk on vinge - segu nostalgilisest tõukekast, mille alla saab paigutada erineva laiusega suusad ning ette kinnitada... korvi. Hea turult piima või saia tuua.

Lahe lumepark on hüppemäele rajatud. Minu jaoks on nõlv veidi lühike ja oma pikkuse kohta järsk, ent Notsul oleks paras laudamas käia. Et tema sõbrannad ei lauata, siis tema ka ei viitsi. (Mhmh, 2x500 krooni kahe hooaja jooksul lauasaabastele... pluss laud ise ja klambrid. Nendin, et kolmandat hooaega lõpetav ja sõna otseses mõttes alt siledaks ja tagant ribadeks sõidetud murdmaasuusakomplekt on end kordades enam õigustanud)

Niisiis kelgutasime kiiruse ja kauguse peale, sõitsime alla üksi ja kahekesi, rongi ja kõrvuti. Notsud magavad tükimat aega sügavat und, endalgi kippus juba uni silma.

Tugitoolisportlased

Meie vaatame olümpiamänge kahel korrusel. Nimelt on Väike Notsu hakanud oma emotsioone väljendama titelikult - kiunudes ja röhkides. Tähelepanupuudus ehk? Saatsin ta eile elutoast koos prantsuse keele õpikuga ülakorrusele järele mõtlema.

Ise vajusin punasesse sohvasse ja esmalt vaatasin suusatamist "poole silmaga". (Olin eos veendunud, et Šmiguni tagasitulek ebaõnnestus.) Noh selline "poolkohustuslik" vaatamine...
Minut minutilt läks aga sõit põnevamaks ja äärepealt oleks tänaseks keedetava hernesupigi põhja kõrvetanud.
Miljon positiivset emotsiooni läbis elutuba - kahju, et kulda ei tulnud, kuid hõbe oli suurepärane. Finišhis köhivat suusatajat vaadates näis, et ta andis endast kõik.
Möödunud nädala lõpus vaatasin ETV-2-lt 1996(?) aasta filmi Šmiguni-õdedest ja Tolikust. Ma ei kujutaks ennast ette oma lapsi niimoodi taga piitsutamas. Aga ikkagi, milline täpsus vormi ajastamisel...

Notsu tuli peale naiste sõidu lõppu samuti elutuppa - tema oli meie teadmata vaadanud ülemisel korrusel. Hoolimata Šmiguni paremast tulemusest jääb lemmikuks jätkuvalt Eveli Saue:)

PS. Pühapäevane ja esmaspäevane prantsuse keele harjutamine meenutab piinapinki. Ei ole haruldane, et õpikule või vihikule ühtäkki tiivad kasvavad. Minu kannatus on lühem - läkitan ta kuule. Mõnikord ähvardan lisaks kahtedega päevikus ja vahel soovitan "tädi Epu kooli" üle minna. Ja siis ilmub tibi mõne aja möödudes "õppimata" ja "üliraske" dialoogiga ning vuristab selle peast. Sellel õppeveerandil ei ole ta saanud mitte ühtegi hinnet mitte üheski aines allapoole "viit". Masendav. Vajan õppetundi seitsmeaastaste psühholoogiast.

Esmaspäev, 15. veebruar 2010

Uute suusakeppidega uus minek

Sellel talvel olen ma hiiglamavähe suusatanud. Algatuseks kolis Epp, kes mind õhtuti metsa tutkis, kaugemale. Aasta alguses oli liiga külm. Nendel päevadel, mil temperatuur alla 10 pügala näitas, oli mul enamasti kiire. Seejärel haigestusin köhasse ja jõud korralikuks treeninguks ei ole siiani taastunud. (Jaanuar kenasti ära viilitud, veebruargi poole peal...)
:)

Ema kutsus mind pühapäeval suusatama. Lubasin talle oma "vanad" kepid - mul on muu kehaga võrreldes treenimata ning nõrgad käed ning tõukejõudu neis niikuinii napib. Pealegi on minu kepid on mulle alati veidi lühikesed tundunud. Ema, vana koi, sõidab aga minu keskkooliaegsete keppidega. Olen emast ca 10 cm pikem ning tema uued ehk minu vanad kepid ulatusid talle kenasti õlgadeni. Tehtud-mõeldud, ajasin endale kuuri tagumisest nurgast Exeli ülikergest materjalist käetugedega kepid välja. Kaalusin esimesega sõiduga välja timmida, kui palju oleks neid lühendada vaja - 165 cm ulatub mulle suisa ninani.

Yeah. Rajal avastasin, et nende pikkade kergete keppidega on nii suurepärane end tõugata. Ja miskipärast muutus uisusamm hoopis kergemaks:)
PS. Need kepid seisid mul kuuris juba mitu aastat täiesti kasutult... Kaalusin kevadisel suurpuhastusel neid isegi prügimäele visata. Masendav kui lähedal asus sõidumõnu ja kui oluline on omada head ja kehale sobivat varustust. Olen sama tunnet kogenud uusi rulluiske ostes - pagan poed võiks pakkuda müüdavat kaupa katsetamiseks. Et proovid ja kui meeldib, saad ära osta.
Juhtunu andis mõtte rentida Nõmmel prooviks lühemaid suuski.

Laupäev, 13. veebruar 2010

Neli põhjust kringli küpsetamiseks

Mõnikord on kohe mitu põhjust millegi maitsva vaaritamiseks.

Algatuseks muidugi olümpiamängude avatseremoonia. Algselt plaanisime seda öösel vaadata, aga lõpuks otsustasime korduse kasuks. Et Eurospordi päevane ülekanne otsustas just lätlaste staadioniletuleku ajal reklaamipausi teha, vaatasime õhtul ETV pealt uuesti.

Eile saabus telefonile äraütlemata rõõmus sms - Murueit lasi oma esimese sea - kult-kesiku nagu ta kirjutas. Blond jahinaine lasi meid seda uudist oodata. Nüüd aga panime maod liha ja pasteedivalmis - kui analüüsid ikka korras on.

Kutsusime end hilisõhtuks Epule külla - soolaleivapidu sai küll ammu peetud, ent saunas oli jätkuvalt käimata.

Ja viimaseks on homme sõbrapäev - võiks ju lisaks koduleivale ka muud head-paremat laual olla.

Retsepti võtsin Pere ja Kodu kokaraamatust, mille lahke jõuluvana eelmisel aastal kingikotti poetas. Moonikringel sai maitsev, kuid ettenähtud täisrasvase või asemel poolrasvase ehk 60% margariini kasutamine andis veidi tunda.
Nagu tavaliselt läksin ka seekord küpsetamisega hoogu - lisaks kringlile valmisid ka majoneesiküpsised ja pitsa.

Neljapäev, 11. veebruar 2010

Töötukassa võimalustest, töötu näitel

Lugesin Ekspressist Margit Adorfi seiklusi töötukassas (veebiversioonis ei leidnud).
Masendav asutus. Hale hakkas neist, kes seal kord kuus käivad. Ja mis seal salata, hale hakkas ka neist, kes seal töötavad...

Minugi meesisend on alates aasta esimesest päevast töötu. Midagi katastroofset see meile (esialgu) ei tähenda - töötukassa hoolitseb tema sissetuleku eest, mina ju käin jätkuvalt tööl.
Töötukassas käimine olevat aga meesisendi sõnul tragikoomiline tegevus.

Esimene käik Töötukassasse läinud untsu - nimelt olnud juba järjekorranumbrist näha, et reedese lühikese tööpäeva jooksul ei jaksa ametnikutüdrukud ootajaid teenindada. Esmaspäeval sõitsime hommikul Töötukassast mööda ning võtsime järjekorranumbri. Teekond Endla tänavalt minu töö juurde ja tagasi kestab tipptunnil umbes pooltunni jagu - selle võrra sai ta vähem ukse taga olla. Kogu saba kestnud ca 2h, püsti seistes. Igatahes said dokumendid esitatud, kuigi nende esitamiskeskkond jätnud soovida.

Naiivne värske töötu tegi eelnevalt kodutööd - planeeris ametnikult küsida esmalt ettevõtluskoolitust, mille käigus koostada äriplaan, et taotleda 70 000 raha ettevõtluse alustamise toetust. Äriidee olemas, juba alustamaski. Et töö kaotamine oli varasemalt teada, nö "lahtise kuupäevaga", siis planeerisid tulevased partnerid oma finantse: üks võttis kodu tagatisel pangalaenu, teine plaanis töötuks jäädes kasutada alustava ettevõtja toetust... (Kuidas olla kindel selle toetuse saamises? Lihtsalt tuleb koostada võtta kursust täie tähelepanuga ning koostada väga korrektne äriplaan.)

Esimesel kohtumisel olla ametnik öelnud, et ettevõtluskoolituse alane riigihange alles kestab, lohutanud, et meesisend saab ju korralikku hüvitist ning lootnud, et ehk järgmisel korral.
Paraku osutus järgminegi visiit pettumuseks - sõita kesklinna, parkida auto, kõndida ametniku juurde. Ja võtta vastu teadmine, et... koolitust jätkuvalt ei saa... Ametnik lohutanud, et hüvitis on ju korralik ja kohtumiseni märtsis...

Kaks nõuannet siiski antud - registreeritud ettevõtluspäevale (olevat tasuta) ja soovitatud alternatiivset ettevõtluskoolitust, mis olevat küll tasuline (700 krooni), kuid andvat samuti võimaluse toetusi taotleda.
Tuli meesisend rõõmsalt koju, helistas alternatiivsele atesteeritud koolitajale. Selgus, et kursuse maksumus ei ole mitte 700 vaid 9500 krooni. (Nojah, paarkümmend töötut saavad jah 700-ga, kursusele registreerimine olevat aga lõpusirgel ja 700-ga liitumiseks peaks olema ikka "väga vinge põhjus".) "Rääkis minuga nii nagu kolmeaastasega", solvus meesisend, ent läkitas nõutud motivatsioonikirja teele.

Meesisend on ooterežiimil:
Ootab äraütlevat kirja alternatiivselt koolitajalt. Sest tõesti, kursus on komplekteeritud (Info kontrollitud mitteametlikest kanalitest). Pommitab aeg-ajalt oma kontakti Töötukassas kõnede ja e-kirjadega - kas ehk on alanud registreerimine päästvale ettevõtluskoolitusele? Vahepeal sööb isuga kogu pere ajusid - ootaja aeg on pikk.

Samal ajal otsime võimalusi, et oleks JOKK - ehk saab planeeritava ettevõtte alguses registreerida ajutiselt minu nimele, et saaks alustada... (Tegutsev ettevõtja stardiraha ei saa)
Paraku ei leidnud ma Töötukassast ehk paberimäärijate armeest mitte ühtegi endist klassi- kooli- ega ülikoolikaaslast, kellelt infi hankida.

Margit Adorfi kirjutist lugedes tekkis dejavu tunne - ma olen seda kõike juba kuulnud...

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Pakiootamise õhinas

Koolitüdrukuna oli üks mu hobidest kirjavahetuse pidamine erinevate riikide samavanade lastega. Oli miski organisatsioon... pen-friend äkki, kus tuli täita väike ankeet, maksta mõni rubla ja said saadetiseks portsu aadresse. Kui vedas, siis kirjutas kirja saaja vastugi.

Nii lippasin plikana iga päev postkasti poole ning tihti sain kirju kõikjalt maailmast - lisaks vennasvabariikidele:) ka Usa-st, Jaapanist, Male´i saarelt Aafrika rannikul, Austraaliast ja mujaltki. Muideks need kirjad on mul alles siiani koos postkaartidega, mida nendes saadeti.

Viimastel aastatel on postkasti vaatamine pigem kohustus. Arved ja reklaam. Enam ei saadeta jõulu- ega sünnipäevakaarte...

Mõtlesin järjekordset reklaamipakki välja sortides tavaliselt, et kes kurat tellib endale kaupu kataloogikaubamajadest... Kuniks möödunud nädala lõpus saatsin ise tellimuse Inglismaale, Nexti ja Asose poole. Lippasin juba tellimuse saatmise päevale järgnevast päevast alates postkasti vaatama, ega pakilipik saabunud pole. Tunne sama, mis lapsena.
Eile saabus oodatud pakike - sobitasin hilpe peegli ees selga - täpselt sellised nagu ootasin:) Nüüd ootan kannatamatult õhtut, et vaakumis kortsu tõmbunud kraamile triikraud peale panna.

Teisipäev, 9. veebruar 2010

Palju õnne, Jaan!

Üks aastaring on jälle täis saanud. (Tähtpäevi on viimasel ajal mõnusalt palju).

Palju õnne Jaan Künnapile! Tänu tema alpinismiklubile on mul mitmeid toredaid sõpru ning palju meeldejäävat nii meenutada (kindlasti ka tulekul) nii mägedes kui ka muidu elus.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Kui pada katelt sõimab...

Eriarst saatis mind perearstile - et kuus nädalat vaevav köha ei ole väga normaalne. Perearst oskavat kindlasti hoopis paremini kopse kuulata. Venitasin nädala ja registreerisin internetis - järjekorra pikkuseks poolteist nädalat. (Tegelikult saanuks ma ka kiiremini - kui arstile helistada, leiab ta aja kindlasti järgmisel kui mitte samal päeval).

Mu perearst on jälginud mind nii umbes kakskümmend viis aastat. Alguses oli ta ametinimetuseks küll rajooniarst, umbkeelne venelanna. Aastatega on ta küll keele korralikult omandanud, ent tal on jätkuvalt lihtsam rääkida vene keeles. Ja minul ei ole vahet, nii me temaga kahes keeles vaheldumisi kõnelemegi.

Perearst vaatas mind nagu ilmaimet. Noh, et kas eriarst ise mingeid analüüse ka tegi. Muidugi tegi! Kus need on? Eriarsti arvutis.
Azo. Perearst, südamlik venelanna, solvus. Ja mahedas vene keeles läkitas ta eriarsti sinna ja tänna - et keegi ei hooli, puudub veel, et perearsti õlule pannakse ka operatsioonid ja sünnituste vastuvõtt... (originaalkeeles kõlab see hoopis ägedamalt). Ja kui tema peaks kuskilt andmebaasist ka minu analüüsitulemused leidma, siis tõenäoliselt jookseb enne kokku arvuti kui jõuab analüüsidesse süveneda.

Sain lipiku kabinetti number seejatoo, vereanalüüsile. (Minu perearst ei ole saatekirjadega kitsi, ka analüüse teeb irisemata.)
Vereanalüüsi kabinetis ei loogelnud Medicumile omast paarikümnepealist järjekorda. Verevõtja-õde vaatas arvutis analüüside lehte ja uuris, millal ma sõin.
/Kaks tundi tagasi/
/Miks see glükoositest määrati?/
Glükoos? Glükoosi mul just määrati, eriarsti juures, see on korras/
No on alles perearst! Miks tal siis seda oli vaja välja kirjutada? Niikuinii on need ju valed!

Lippasin perearsti poolt uuesti läbi. Sain nohurohu, mille õde kõrvalkabinetist tõi. Silditu. Maksis kakskümmend krooni ja lõhnas samamoodi nagu see, mida ema mulle lapsena vatitikkude abil ninna pani. Saatekiri pulmonoloogile. (Nu a na vsjotaki). Jätsin perearstile oma numbri (no jesli otvet uze zavtra budjet).

Ja andsin endale lubaduse, et ei lähe perearstile niipea.
(Kui ma end vihastada tahan, võin köögiaknast otse naabri prügikasti vahtida. Või kahe lumehunniku vahelt üle tee üritada minna.)

Vägisi kipub pähe mõte, et meditsiinisüsteem on üdini mäda.

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Rõuge Purika kalapeol

Reede õhtul tankisin poolvigase Corsakese silmini täis ja veeresime Võru poole. Kes kurat küll välja mõtles, et bussiga tasub Võrru sõita vaid üksinda? Ühe otsa pilet on 180 krooni, paaril väljavalitul ja tööinimesele ajaliselt sobimatul liinil 140 krooni. Lapsepilet siis 20 krooni soodsam. Nii sai bussireisid.ee meie kolmikule edasi-tagasi hinnaks veidi üle 1000 krooni ja soodsam oli 36 liitrit 95 paaki mahutada.

Lauba hommikul kihutasime Haanjast Rõugesse. Muidugi jäime mõned minutid hiljaks - enamus võistlejatest oili juba järvel. Et võistlusel polnud oluline mitte kala kogus vaid suurus, me ei muretsenud. Meie Võru-sõbrad olid järvel kohtunud oma sõpradega ning nii ootasid meie saabumist juba puuritud augud. (Üks tegelane oligi saabunud ilma tirguta, vaid jääpuuriga, et jäässe emmentali-auke teha). Hulgast aukudest oli järv kattunud ühtlase veekihiga - kummikud sobinud tingimustesse hoopis paremini kui mu mägisaapad.

Kolm tundi möödus kibekiirelt - päike soojendas selga, nii et mu supersoe riietus pluss tagavaraasjad oli kaugelt liiast. Ometi mäletan üht aastatetagust Pühajärve kalapidu, mil tuule ja temperatuuri koosmõjul peaaegu kringliks külmusin.
Võib juba ette ära öelda, et kala me ei saanud. Ei saanud talvelandiga ega punase ussikese martõlliga. Meie pundist püüdis üks kalamees aga suuruselt kuuenda koha pälvinud ahvena (esialgsetel mõõtmistulemustel 160 g). Üks külamees tõmbas kõrvalaugust välja kolm kala järjest - õnneasi.

Meie saime portsu toredaid fotosid ja mõnusalt veedetud päeva. Notsu meel jäi nukraks nagu tema sõbra Oskari tujugi - just laste sooviks oli saada kasvõi pisitilluke kalakesekesekene.

***
Võru-uudistest veel niipalju, et vanaema kolli-(njufa?) segu Tobi läks vikerkaare taha ära. Jajah, seesama mustakarvaline, kelle selg oli mõõtudelt laiem kui meie bernatüdrukul. Vanaema suhtus Tobi minekusse õnneks elutervelt, kuigi varem ei ole ma kordagi näinud tema elutoa diivanil poolmetsikut nimetut kassi laisklemas. Tobi maeti hoolimata üle kahekümnekraadisest külmast. Tema haud asub taga-aias, kartulimaa ääres ning puhkekohta tähistab lihtne, kuid kristlik puidust rist.

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

Öised sõnumid

Ärkasin öösel mobiilipiiksatuse peale. Ehmatasin päris tugevalt, sest juba aastaid seostan öiseid mobiilihelinaid negatiivse infoga.
Kell oli 00 ja 53 minutit. Mulle oli edastatud "oluline sõnum". Number 53xxxxxx ei saa enam mulle tasuta helistada. Saatjaks 1336 ehk siis see number, mille kaudu Notsu saab 30 päeva jooksul tasuta ühendust oma mobiili viimase laadijaga. Sama number teatas Notsule, et tema tasuta kõnede aeg on ümber saanud.

Mu niigi närb uni sai rikutud. Mõtlesin lakke vahtides helistamisviisakusest. Oma pere liikmete vahel suhtleme vajadusel päris hilisel tunnil, ka mõnede sõpradega. Aga võõrastega...?

Esimest korda puutusin ma ebaviisaka klienditeenindusega kokku Eesti Energia näitel. Neil oli kombeks teatada mobiilile arve väljastamisest öösel täpselt kell 5. Ei aidanud kõned klienditeenindusse. Aitas vaid telefoninumbri kustutamine andmebaasist. Sama lugu Sportlandiga - mul on öösel täiesti ükskõik, et neil algas allahindlus.
Püüan mõista, et selliseid sõnumeid väljastab automaat. Aga automaati seadistab inimene! Kas temale ei tundu kummalisena, et sõnumi adressaat võib tunda end sobimatul kellaajal saabuvast sõnumist häirituna?

Ebaviisakad on mõnikord ka kuulutustele reageerijad. Proovisin end asetada nende olukorda - mida ma teeksin kui leiaksin sobiva üüri- või müügikuulutuse kesköö paiku netis surfates. Kas ma vaataks kella enne helistamist või saadaks hoopis meili? Paljud inimesed aga valivad numbri kellaajast sõltumata.

Miks ma telefoni välja ei lülita? Ma kasutan tööandja telefoninumbrit. Ja kokkuleppesse on kirjutet, et ma olen kättesaadav ka peale tööaja lõppu. Reaalselt ei ole minu abi ekstreemsetel kellaaegadel vaja küll läinud, ent kokkulepet rikkuda ma ei soovi.

Teisipäev, 2. veebruar 2010

laulud, mida ma... (meem)

Indigoalane ja Thela saatsid mulle laulumeemi. Ja mõlemad Piafi:) Aitäh! Ma olen viimasel ajal tõesti hakanud kuulama prantsuskeelseid lugusid - keele kõla pärast. (Ja tasapisi leian tuttavaid sõnu ja juba ka väljendeid) Mul on muide kaks lemmikut - lisaks Piafile ka Patricia Kaas.

Meemi reeglid:
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Niisiis.
1) Lugupeetavad. Ma tõesti ei plaani abielluda! (Võib-olla kunagi hiljem. Aga olgu siis selline tunne). Tatjana Ovsienko on lahe! Miskil Venemaa/Ukraina järjekordsel tuuril sai ostetud plaate sarjast "xyz arv hitte sellel plaadil". Suurepärased sõnad. (Pulma jaoks jääks see pisut nukraks.)
Sestap valiks klassika.


2) Matused peab keegi mulle tõesti kord korraldama. Saatke mind minema siis Михаил Боярский - Все пройдет saatel. (Ärge teda kabelisse isiklikult laulma kutsuge, ma võin ümber mõelda ja tagasi tulla.) Bojarskit võiks nimetama üheks mu lemmiklauljaks - südamesse minevad sõnad ja ilus meloodia. Kui ma tema plaadi Moskvast ostsin, vaatas kolleeg Igori Kasahhi päritolu kaasa mind nukra pilguga ja sõnas, et ta ei tea kedagi, kellele meeldiks Bojarski. Muide, see plaat sarjast "Grand Collection" kadus mu plaadikogust saladuslikult. Kui keegi soovib mulle väga-väga rõõmu valmistada ja satub Venemaale või Ukrainasse, siis palun-palun... Tooge mu Bojarski mulle tagasi. (Mõlemas riigis on see sari müügil suvalistes poodides, ka toidupoodides)

3) Edasi lingiksin
a) Murueidele. See oli üks üüratult pikk hommikuhägu trajektooril Batumi-Istambul. Me olime vahetustega sõitnud terve öö. Ja ees ootas veel nii umbes 800 kilomeetrit igavat mägedevahelist kiirteed - kuus rida asfalti ühele ja kuus teisele poole. Ja ma kuulasin seda lugu oma sadakond korda järjest. Ühel päeval ma tõlgin sõnad sulle ära, kui just Ira seda enne ei tee ja siis avaks veinipudeli ka! (PS! Video ei ole suurem asi) Сталкер - Не плачь Алиса 1990

b) Geale.
Mulle meeldivad Liisi Koiksoni laulud väga. Mõnikord istun klapid peas toolaua taga. Selle Liisi Koiksoni looga ei ole mul mingit isiklikku seost. Ometi meenutab ta mulle Tartut oma unenäolisuses - hämaraid kohvikuid ja õhtuid, mis märkamatult öödeks ja hommikuteks muutusid. Ja loenguid. Lõpututena näivaid loenguid. Ma väga loodan, et ühel teisel päeval on meil jälle põhjust mõnes (Tartu) kohvikus istuda.

c) Margotile Amsterdamis. Katie Melua - The Closest Thing To Crazy (ZDF)
Jap, ma ei tea, kas sa lõppeks ka blogid või ikka veel mitte... Aga Sul tuleb kohe-kohe sünnipäev. Olgu Sulle kingituseks selle Londonis elava Gruusia tüdruku laul! Kuulan Katie Melua plaate ühede suurimate lemmikutena õhtul kodus.

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Talvisel Torilaiul

Laubal kolasime suvekodu vaatama. Kas ikka uksed lukus ja aknad terved?

Pärale jõudsime talvise sõidu ideaaltingimustes - Tallinn-Pärnu nöörsirge maantee oli suviselt kuiv ja puhas. Aga järjest selgemaks saab, et ma tahan endale päris-oma-autot. Emalt laenatud Corsa sobib oma mõõtudelt suurepäraselt tööle-koju linnaliikluseks, ent maanteel käitub ta nagu väike vastik kits. (Mind suisa häirib kui auto saba kerguse tõttu stabiilsena ei püsi.) Audru-Pootsi-Munalaiu sadama kurvides kinnisõidetud maantee lubas väsinud amortidel tujutseda. (No miks ma ometi halan, eelmisel aastal kulus autoremondile kokku 1100 krooni ja seda koos õli lisamisega, üle-eelmisel veelgi vähem ning tõsisemaid töid ei ole sellele kaksteist aastat eakale vanurile üldse tehtudki).

Pootsil teati rääkida, et jäätee, olgugi ametlikult avamata, viib Kihnu. Pootsi poest soetasin pirukaid - mul on selline mõte, et suvitajad võiks oma sisseoste teha kohalikus poes. Nii liigub seal veidikenegi lisaraha ja ehk jäävad külapoed niimoodi ellu. Igatahes müüb Pootsi pood korralikke vaarakuid (nende eestikeelne nimetus on küll sotšnik). Suvisele sortimendile olid vahepeal lisandunud ka viinisaiad.

Torilaiu-majakese ümbrus oli lumest puhtaks tuisanud, väikese hange leidsime toast. (Kanajalgadel majakesest on ikka kasu) Majani aga sumpasime põlvist saadik lumes. Tasapisi oli tuisanud vist mitu päeva - tuvastasime vaid ühe sõralise, suuruse järgi oletades metskitse, jäljerea. Tiik on tõenäoliselt põhjani külmunud, veetase madalaim, mida näinud olen.
Kihnu ei saanudki - vahepeal tõusnud tuisk kaotas saare silmist ning kökats-läbivusega Corsaga ei tahtnud merele purjetada. Tähistamata jäätee on halva nähtavusega sobilik küll kohalikele ent kõlbmatu proovireisijatele. Sadamatädid teadsid rääkida, et Kihnu-Virvel olnud reedel sünnipäev. Manilaid paistis küll kenasti, ent sinna autoga ei saa - Pärnu-Kihnu praamitee jääb vahele.

Seekord siis sedamoodi - veebruar pikk ees. Pähe tekkis mõte minna merejääle kalastama. Kui kala ei saa, siis lõbus on kindlasti.