Teisipäev, 29. detsember 2009

Tervitused Haanja suusaradadelt

Hea, et me lume alt välja paistame!

Lumi on märksõna, mille poolest Haanja talv erineb talvest mujal Eestis. Võru poolt minema hakates muutub Kosel maastik eriti lumiseks, tee läheb kitsaks ja kaherööpmeliseks. Haanja on kui väike valgustatud paradiis keset Võru-tagust ööd! Suusaradade valgustus töötab kuni kella 21-ni. Sinnani kasutataksegi usinalt nii suusa- kui kelgumägesid. Nagu ma varasemates postitustes kirjutanud olen, paistab meie Haanja-peatuspaiga akendesse 5 km raja lõppkilomeeter.

Magasime Notsuga kaua, üheteistkümneni. Tegime kiire hommik-lõunasöögi ning panime suusad majast väljudes alla. Et plaan oli ka Võrru poodlema bussitada, tegime vaid 5+1 km. Mina olen vana, paks ja laisk, suusad igiammu määrimata. Ja mäest üles ma end nii nagu päris-suusatajad lükata ei jaksa. Ikka kaob poolel mäel hoog ja uisutamine läheb sammumiseks üle. Ka ostsin ma endale miskipärast viisteist sentimeetrit liiga pikad suusad:(
Klassikas olen tugevam - ju sellepärast, et minu lapsepõlves, õppimise ajal, ei sõidetud uisku. Notsik sõidab jätkuvalt siniste klassikamustriga Järvistega. Oli see ehk kaks või suisa kolm aastat tagasi kui ta need Jõuluvana kingikotist sai? Klassika edeneb temalgi päris hästi, kuigi aur kipub virinale minema - nääääeee, mina ei jaksa, minu suusk libiseb halvemini, sina ei oota mind üldse... Aga tuleb juba ka uisk - sügisene trennivahetus on andnud hea tulemuse. Tasakaalu eest panen talle küll viis punkti viiest võimalikust. Mis peamine, Notsu ei karda Haanja mägesid (mina, vana jänes, esimesel paaril ringil tunnen küll külma jutti südame alt läbi käimas) Sõitsime kukkumata, või kui päris aus olla, peaaegu kukkumata. Suutsin ees nina nokkivale lapsele möödudes suusakepiga müksu anda (koba rada vahetamas, noh) ja see müksuke lükkas ta hange. Õhtul teeme uued tiirud! Nots arvas, et proovime 5+3. (kolmekas on meie mõlema lemmik)

Muidu on Haanja elu linnainimese jaoks harjumuspäratult vaikne - kohalik A&O on avatud kella 9-18. Ei mingit ööpoodlemist! Ainult esmavajalikud kaubad - ja täitsa piisabki! Wifit meil ei ole, aga raamatuid võtsin kaasa terve virna. Valimatult - ema kinkis sünnipäevaks Päevalehe Eesti-sarja. (eile õhtul "neelasin" ühe - Kenderi "Iseseisvuspäeva")
Ja ahju ma kütta ei oska - vastavalt tuletõrje soovitustele lasen ma ikka viimsel kui söel kustuda enne siibri kinni lükkamist. Nohjah, siis ei tule jälle mitte ühtegi grammi sooja tuppa. Ja pliidisiibri jätsin avatuks terveks ööks, sest tuhakastist paistis hõõgvel söekilde. Linnakas, mis teha.

Pühapäev, 27. detsember 2009

***

Pikad pühad hakkavad lõppema. Mõnus kodus vedelemise aeg oli. Jõululaupäevast tänaseni võib asjalikumatest tegevustest nimetada vaid pidevat maja lumest välja kaevamist.

Kuusk sai meil uhke - Norra oma. Sama uhkelt ka pudiseb - mõtlesime juba, et secondhand abi korras Eestisse toodud. Ähvardatakse, et uut aastat see puu ei näe:S
Kuusealune kubises kinkidest - avasime neid kaks ja pool tundi. Lihtsalt tore oli istuda ümber puu, otsida paki lunastuseks raamatust salme, plaksutada ning vaadata kingisaajat kui see pakki avab. Notsu sai lumelauasaapad, paar Petšopit koos lisanditega, mõnusalt mahuka lasteluuleraamatu, suusakindad, Jääaeg 3, paksud sokksussid... Liiga palju kinke nagu alati. Mina sain samuti mõnusad sokksussid, muhu tikandiga fotoalbumi, paar head raamatut, millest üks kokaraamat. Kogu kambale tõi jõuluvana aga mängu "Mees, kes teadis ussisõnu". Jõululaupäeva õhtul me sellega tegelesimegi. Mäng oli tore, ent viiekesi jäi pidevallt maastikke puudu - aru ei saanudki, kas tegime midagi valesti.

Esimesel pühal ootas meid sööming minu ema juures, teise püha loksusime Tallink Spaas. (Külastamist väärt koht neile, kes ujuda ei viitsi, kuid armastavad väiksemaid basseine ja erinevaid saunu) Väike piparkoogisööma meie parimate sõprade pool ja päev taas otsas. Täna ebaõnnestus kinnominek - no ma tõesti ei teadnud, et Sõprus ei ole veel Artis - hiigelsuur teavitussilt kino peal on mind eksitanud. Küll aga tõi tänane päev toreda kohtumise kunagise klassiõega - tervitused Amsterdami. Ootan põnevusega 14. aprilli - üks eksemplar tulevast raamatut on juba ette ära müüdud:)

Homme. Homme sõidame lõunasse. Meie jääme kuni järgmise pühapäevani, Notsul algab taas Kurgjärve laager ning tema saabub Tallinna alles kooli alguse eelõhtul, 10-ndal. Kahe peale pakkisime kaks komplekti murdmaasuuski, kaks komplekti lumelaudu ning mitu-mitu jooksu riideid neljas erinevas kotis. Notsul on näiteks kaasas neli erineva paksuse ja kasutusotstarbega jopet ja üks vest:) Minul kaks komplekti lauariideid ja sama palju murdmaaasju. Aluspesu lugesin Notsule neliteist paari ja sama palju sokke ja pluuse. Kapid said naljakalt tühjad:)
Kiired sõnumid Notsu klassiõdedele, kes teda koolivaheajal sünnipäevale kutsusid. Lisaks koristus, sest homme saabub meile extrakülaline - pubekale tuleb külla ema, meie eluolu üle vaatama.
Me nagu koliks...

Kolmapäev, 23. detsember 2009

Jõulureedel toimetamas

Tänasega lõppes Väikese Notsu koolis jõulunädal. Homsest algab oodatud vaheaeg.
Kuulasime hommikul Kaarli kirikus jõulukontserti. Ma olen esimest aastat selles rattas. Toimuv on mulle vägagi uus, samas aga huvitav ja hariv.
Hommikul käisime Kaarli kirikus meie kooli lastele peetaval jõulukontserdil. Ma ei tea kahjuks Kaarli noorepoolse kirikuõpetaja nime, kuid tema kõne oli ühtviisi huvitav nii mulle kui ka lapsele. Tavapäratult mõtiskles õpetaja hoopis Matteuse evangeeliumi üle ja seejärel kõneles mõistuloo töökatest vihmaussidest ja karvasest röövikust, kes liblikaks muundus, jättes pimedad ussikesed tühja kookonit leinama. Lütseumi poisid ja tüdrukud esitasid laule mitmes keeles. Alles päris-lõpus, koolijuhi sõnavõtu ajal, uuris Notsu, kas hakkab läbi saama.
Tõsi, ilma selle ürituseta ei oleks ma viitsinud kirikusse minna. Mulle ei meeldi rahvast täis jõulukirikud, pigem käin "tavalistel" teenistustel.

Poest kalmistuküünlaid ostes tuletas Notsu meelde, et me ei unustaks tädi Ulvi kalmu. Süütasime peale kirikuskäiku Rahumäel küünla. Notsu patsustas hauakünkal lume südamekujuliselt madalaks, asetas küünla sinna sisse ja ütles elutargalt, et mõne päeva möödudes ongi esimene aasta täis. On jah... Tõden igal aastalõpul aja pöördumatut ruttamist.

Teisipäev, 22. detsember 2009

Tulemuste vaatamise päev

Jõulunädalal Väikesel Notsul tavapärast kooli ei ole. Kõik kolm päeva on vormiks pidulik - valge krae ja valged sukkpüksid. Tänasel jõuluhommiku-nimelisel üritusel jagati koolis pakke ja tunnistusi. Pakist leidsid lapsed Varraku raamatu "Suurte kunstnike elud". Ei mingit ülevoolavat rõõmu. Hunnik piparkooke ja šokolaad. (Sama emotsioonitu) Küll aga rõõmustas Notsu hinde "5" üle kirjalikus töös "Kuidas käitun kirikus?"
Tunnistuselt lugesime hinded üle - kõik "viied", sealhulgas ka looduse- ja inimeseõpetus. Notsu lemmikaine on kunst, millele järgneb kehaline kasvatus ja loodusõpetus. Lemmikute hulka ei kuulu minu kurastuseks ei prantsuse ega eesti keel ega ka matemaatika... Notsu enda kommentaar oli lühike - "pool aastat ongi juba möödas".

Gümnaasiumis jõuluks tunnistusi ei jagata, hoopis jaanuari lõpuks... Piilusime e-kooli - hindeid on vähe. Kiitust väärivad matemaatika ja inglise keele neljad-viied. Aga parem seis võiks olla kunstiajaloos ning silma jäi ka paar põhjuseta puudumist. Aga gümnaasiumis ongi raskem kui esimeses klassis.

Tulemustega hüppas läbi ka Murueit. Värskelt teaduskraadi kaitsnud sõbrannalt sain kingituseks pühendusega raamatu-teadustöö: "Wet Oxidation of Recalcitrant Lignin Waters: Experimental and Kinetic Studies" Ja tänukohas -acknowledgement on mindki teiste hulgas ära märgitud:) See on nii-nii-nii armas lugeda.
Ja teadustöö kirjutamine-kaitsmine vajab kordades enam pühendumist gümnaasiumiastmest :)

Tuppa on saabumas jõulupuu ja ühes temaga kokkuvõtete tegemise aeg.

Esmaspäev, 21. detsember 2009

bernhardiiniilm

Mulle meeldib esimene suur lumesadu. Hämaratel talvepäevadel on see veidi nõiduslik ning õhtul, mil süüdatakse tuled, muutub tavaline hall Tallinn muinasjutukülaks. Mu kodumaja akende all on männid kaetud paksude valgete tortidega. Tänane sadu on eriline, kuna lumi on külmaga ülikerge. Rookida oli mõnus ja jalutada ka. Tegime Betzuga maja ees metsas pisikese ringi ja mürasime. Betz peale lõikust ei ole kahjuks enam sama loom - väsib kiiresti ning on tönts....Tutvusime toreda njuufaga - muidu tubli poiss, aga sõna ei kuula, kurtis eakas omanik. "Sõnakuulmatu poiss" kõndis aga tädil täpselt sammu ning ei üritanudki rihma tirida.

Katsetasime naljaviluks ka pärslase arvamust lumest. Patsatasime ta ukselt lumme aiauksest, kust ta suvehommikutel igal võimalusel naabrite uksematile lösutama jooksis. Tulemus naerutas - lumme maandunud kass ajas oma kollased silmad tavapärasest veelgi suuremaks, tõmbas kõrvad pea ligi ning peale sekundit ringivaatamist ja käppade raputamist lidus tuppa, laua alla peitu. Katse kordamisel muutus vaid peidukoht - kiiremini kui muidu kadus kass teisele korrusele. Ilm, mis üle pruuni rõõmust keksima võttis, polnud teisele samavärvilisele üldse meeltmööda.

Muudest toredatest seikadest kuulasime Notsuga Estonia talveaias Vivaldi "Aastaaegasid", küpsetasime mõned plaaditäied piparkooke ning vaaritasime ahjukana. Lapsed suutsid võtmed maha unustada ja end ukse taha jätta. Mõlemad kusjuures. Ummikute tõttu ei pääsenud me ka koju neile appi. Hullemast päästis suurema julgus suvaliselt möödakäijalt telefoni laenuks paluda ja lahenduse pakkus naabrite juures olnud võtmekimp.

Ja saigi esimene seitsmest puhkusepäevast läbi...
Mul on tänasest kaks kraad kõrgemat sõbrannat - Murueit, edaspidi nimetatud kui PhD Murueit. Epp, edaspidi nimetatud kui vanemõpetaja Epp. Õnnitlused ja kallistused. Pagan, ma tahan kaaaa kooli tagasi, kõigest hoolimata.

Pühapäev, 20. detsember 2009

vasaku jala päev

Mõnikord on vasaku jala päev nagu täna. Kuigi maha sadas kaunis lumi ja õues põleb värviline valgustus, on mul tuju paha. Iseenesest on mul ka puhkus... Lisaks sain reedel kätte juba 20 aastat tagasi hädavalikud olnud prillid (-0,5 ja -0,75, päris ehe sarvraamne Gucci).
Äh. Ärgates peab olema parem:)

Reede, 18. detsember 2009

üheksateist külmakraadi

... näitas täna varahommikul akna taga. Teadaolevalt ei käivitunud OpelGürsa (kuskilt jookseb vool maha, aku on korras) Tegin sõidud ühe teise autoga.
Bernhardiinitüdruk väriseb esikuvaibal. :) Kusjuures, see värin ei ole tegelikult külmast, vaid seltsiigatsusest.

Neljapäev, 17. detsember 2009

Meie, kirjanikud.

Juba kaks nädalat vingub Väike Notsu oma tegemisel oleva koolitööga. Nimelt anti esimese klassi õpilastele auväärt ülesanne - kirjutada raamat. Loomaraamat. Mitte jutukas, vaid selline... teaduslik. Allikaid pidi valitud olema nii 2-3, raamatu mahtu 3-4 kahepoolset A4 lk.

Lappasime koduse raamatukogu läbi ja leidsime kokku 8 väljaannet, milles tema lemmikumast metsloomast, jänesest, juttu on. Notsu luges peatükid läbi ja ei kirjutanud midagi. Arutlesime veidi, vaatasime juhendit ja saime-üht-teist kirja, mustandisse. Vanaema voltis A4-d pooleks ning joonestajana kopeeris hõlpsalt vajaminevad illustratsioonid. Koos vanaemaga koostati raamatu "makett". Vanaema ei leidnud kirjaplokkide vahel olnud "triibulist sirge-rea-kirjutamise-lehte" ja triibutas ise valge paberi. (Eile õhtul leidsin oma kapist vene värvipliiatseid otsides selle originaaltriibulise siiski üles) Notsu kirjutas nutuga pooleks sobivad laused õigele lehekülgedele ning värvis illustratsioonid. Selleks kulus terve nädala jooksul päris mitu õhtutundi. Koos köitsime raamatu liimköiteliseks.

Vanemate prantsuse keele tunnis selgus, et nii mõneski "raamatus" hakatud teksti kärpima, sest seda tulnud liiga palju. Meie seevastu pidime tervele leheküljele paigutama porgandivirna, sest... mida mõistab seitsmeaastane jänesest kirjutada? Kindlasti ei tähenda see Eestis elavate sugukondade ja perekondade lahkamist ja ühistööst vanemaga ei olnud juhendis juttu.

Eile õhtul hakkas mul ikka süda väga valutama. Noh, et minu lapse raamat ei oleks nagu valge vares teiste internetist prinditud piltidega mahukate teoste kõrval. Võtsin siis oma vanad värvipliiatsid ja tegin pildid korralikult üle. PS! Soovitan mitte ära visata vanu veneaegseid värvipliiatseid - ainult nendega saab varjutada tausta. (kritseldada sodipaberile soovitud värvi kuhjake ning paberit hõõruda vastu "kunstiteost") Uued, mitut marki värvipliiatsid enam "värvi ei anna" - proovitud sai nii vene päritolu "Russkij Karandaši", kui ka kallimaid lääne pliiatseid (Lyra, Eberhard Faber, Conté jms)

Hommikul vaatas Notsu üle ja üürgas kimedal häälel, miks mina olen tema raamatu ära rikkunud...

Teisipäev, 15. detsember 2009

16 külmapügalat

Hommikul näitas kraadiklaas akna taga 16 külmapügalat. Kahtlustasin, et auto ei käivitu (käivitus). Mõtlesin, et Notsul on kindlasti külm ja toppisin talle kampsuni poolmantli alla (oli mõistlik mõte). Ennast riietasin pikka mantlisse ja mähkisin sooja salli lisaks (oli ka abiks). Keerasin küttevee temperatuuri 40-lt 50-le. (hambad ei plagise enam ülemisel korrusel)

Ja kogu selle külmajama keskel magas bernatüdruk öö välistrepi matil mitte kuudis. Ei lõdisenud ega plagistanud hambaid, lihtsalt põõnas maailma magusaimat und. Lisada võib ka, et ei lahminud sisse mitut liitrit vett ega ähkinud suurest palavusest. Olla päeval teine toaski käinud, kassi kausist krõpsud noolinud ning kohe ukse juurde õue kraapima siirdunud.
Koeraelu...

Esmaspäev, 14. detsember 2009

Lõikushaav paranemas, vist.

Bettil võeti eile haavast niidid välja. Väikese Notsu sõbranna loomaarstist isa käis meil kodus, lükkasime koos koera külili ja pisukese pusimistöö tulemusena olid niidid käes. Betz pidas end üleval suurepäraselt - ei mingit niuksu, kuigi niitide väljavõtmine meenub mulle eriti jäleda ebamugavusena.
Haav olla kenasti paranenud ning niidid juba haava ääri sakutanud. Aga... Tunnike peale visiiti hakkas ühest kohast verd tilkuma ning hommikuks olid haava ääred suisa paari sentimeetri ulatuses "vesised". Arst arvas, haav võis koguda endasse veidi verd ning kõik on ikkagi kõige paremas korras. Jah, täna õhtul ei näinud meie välisukseesise valge lumi enam välja nagu verine seatapuväli. Betz on tubli, sööb usinalt ja kipub mängima. Viimane ei ole hea mõte - hüppamine võib minu hinnangul haavale liiga teha.
Nagu arst ütles - missivõistlusel näitamiseks proua kõhualune ei sobi, ent elada sellega kannatab, kuniks elu.

Pühapäev, 13. detsember 2009

MuPonaudid tööhoos

Eile öösel kell üks sadas Tallinnas kergelt lund. Sõitsin Pärnu maantee vastrenoveeritud lõigul Hiiult Pääskülla. Nähtu kinnitas, et MuPo on tööhoos ka laupäeva öösel vastu pühapäeva:S

Sellel lõigul on teel kummaski sõidusuunas üks rida ja vasakpöördelaiendid. Sõidusuundi ääristab mõlemas suunas mururiba, mille taga omakorda nii umbes sõidusuuna laiune kõnnitee. Ja sellel kõnniteel parkis Žiguli, katmata kogu kõnniteed. Kindlasti mahtunuks sealt läbi öisel jalutuskäigul olev ema lapsevankriga. Auto ees askeldasid kaks MuPo-vormis meest - üks sättis fotoaparaati ja teine kirjutas, vaevalt et armastuskirja.

Masendav. Mul hakkas magavast autoomanikust nii-nii kahju. Ilmselt ei tohi ta parkida selles paigas oma maja ees. Aga ega ta seal kedagi ei seganud ka. Kolmas advent ei alanud talle just väga rõõmsalt.

Neljapäev, 10. detsember 2009

Vabandan ebamugavuste pärast

Hea lugeja,

Aadressilt ns.dzingel.ee saabunud solvava sisuga kommentaaride tõttu piirasin kommentaariruumi. Kommenteerija isik on minule teada, motivatsioon mitte.
Ajutiselt saab kommenteerida vaid ennast Google accounti abil identifitseerides.

Vabandust.

meie uus majasõber

Nädalataguse neljapäeva hommikul algas meil majas streik. Meesisend teatas, et tema käenahk on kulunud nõude käsitsi pesemisest. Ja minu vana masin, see mis kanalisatsiooni saabumisel taas võrku ühendati, on lootusetult väike. (No tõesti, suuremad taldrikud ei mahu sisse...) Minu protesti ebavajalikust kulutusest ei võtnud keegi kuulda. Mina töötavat kodust eemal ning ei teadvat midagi sellest, mis toimub kodus kella 13 ja 15 vahel. Siis ründavat külmkappi koolist saabuv näljaste põrsaste armee. Korraga määrduvat mitu komplekti söögi- ja söögivalmistamise nõusid. Lisaks ei pesevat meil keegi ka hommikusi nõusid (ja just minu kauss, millest ma söön kaht kiivit ja jogurtit, vedelevat kraanikausis kõige all) Noh ja kui lisada õhtusöögi nõud, siis ongi suur masinatäis päeva jooksul kokku kogunenud. (Tõsi, ma söön kodus vähe, õhtuti pea üldse mitte ja päeval satun ma ka siiakanti haruharva.)

Tõdesime, et meie vajadustele vastav masin (see kõige suurem, 14 komplekti mahutav, säästlik ja väliselt roostevaba) maksab nii natuke üle 10 000. Ja selle hinnaklassi masin on kõige labasem versioon, kuhu suured potid sisse ei mahu.
Kasutatud masinate netikülgedel ei rabanud hinnad üldse jalust. Tartus leidus sobiv Boschi majasõber. Ära sai ta toodud seitse korda poehinnast soodsamalt. Aga vist sai eelmise või üle-eelmise aasta mudel:)
Ja kodus selgus, et masinal on mingi jama... Müüja saatis mehaaniku ning muidugi oli asjatundmatu ühendus hoopis probleemi põhjustajaks. (Vahepeal jõudsin käsitsi ära pesta kolmekümne viie sünnipäevakülalise nõud)

Tänasest, hurraaa, ei kortsu kellegi õrn käenahk, nõud peseb igasuguse streigita Bosch Logixx. Selliust majasõpra ammu kasutavad tuttavad teavad aga rääkida, et uus tülide põhjus on puhaste nõude eemaldamine nõudepesumasinast...

Kolmapäev, 9. detsember 2009

jätkuvalt...

Mul on jätkuvalt kaks hellikut toalooma. Enam-vähem samavärvilised, mõlemad perenaiselembesed. Tekkimas on suisa konkurents. Kui suurem elukas lamab tasa-tasa külmuka kõrval (äkki pudeneb miskit), siis väiksem peab mahtuma minu ja tema vahele (võimalikult lodevas poosis). Ja vahet pole, kas troonida prügikastil või sihtida hüppeks põlevat gaasipliiti. Kohati muutus pisema ülbus nii suureks, et siirdus suuremat nuuskima. (meie pärslasel on miski imelik komme asju nagu koer ninaga tõmmata)

Betzu haav paraneb, ta näikse olevat selle unustanud (välja arvatud elu soojas toas).

Paranemine ei kehti Miu kohta - mul õnnestus püüda täna tema uriinianalüüs ning sellega kliinikusse kihutada. PH on veelgi halvenenud, mis viitab põletikule. Samuti on uriinis kristalle (viie palli süsteemis viie palli eest). Verd enam ei leidu. Saime tugevatoimelise valuvaigisti - selle abiga peaks kassi kastile tagasi saama. Ravitoidu eesmärk on kristalle väljutada ning ravipasta aitab nende taasteket vältida.
Ma ei taha mõeldagi loomade ravi koondarvele... Õnneks ei juhtu seda sagedasti. (Khm, ja mul on jätkuvalt rahakotis Stockmanni kinkekaart 2000 krooni väärtuses, näljasurma me vist ei sure)

Nagu puuga pähe sain täna koolist saabunus väiksema lapse etteütluste vihikusse vaadates. Teksti lõpulauseks oli "Häid jõule!", Notsul siis ilma hüüumärgita, tavalise punktiga. Veerult vaatas vastu õpetaja punane kriips ning all hindeks "4". Avasin inimeseõpetuse tunnikontrolli - suheliselt segane lünkade täitmise tekst, puhta punane seekord. Ja hindeks samuti "neli". Võta näpust seda hindamise süsteemi:S
Suurem põrnitses väiksema tööd ja kommenteeris vaid ühe tabava lausega - "See on ju eluhaige kool".

No midagi positiivset võiks tulla, näiteks et lund hakkaks sadama või mu keskea kriisiga poolearuliseks muutunud naabrinaine koliks ära... (varsti hakkan enesekaitseks aiaharki kaasas kandma) Tegelikult piisaks isegi sellest kui nõudepesumasin tööle hakkaks (on pisuke lootus - täna käis mehhanik).

Teisipäev, 8. detsember 2009

Betz, kaks aastat meiega

Täna, kaks aastat tagasi istusin sessi lõppedes Tartu-Tallinn liinibussile. Eriliseks muutis selle sõidu mu kaaslane - bernatüdruk, kelle Tartu koerte varjupaigast endale majaliseks ja sõbraks tõin. Tädikesed uudistasid bussis, kas tegemist on kurja loomaga. Vastasin kahe sõnaga (ja valetamata) - ei tea. Me olime selle koeraga tuttavad vaid mõned kilomeetrid - just niipalju kui Raadilt bussijaama jalutasime. Betti reisivarustusse panid varjupaiga töötajad suukorvi, ilalapid ning teki, lisaks paar paari kilekindaid ja kilekotikesed igaks tuhandeks juhuks. Ka öeldi, et bussijuhil ei ole teoreetiliselt õigust korralikult suukorvistatud ja rihmastatud koera veost keelduda, ent ega nad rõõmsad ei ole.
Reis sujus - Betz lõõskas magada. Koju jõudes sõi pool kanakoiba, teise poole jättis kaussi. (ja ma arvasin tõsimeeli veel mõnedki nädalad, et berhardiin sööbki korraga pool koiba või terve kanafilee)
Esimese talve elas Betz toas. Õppisime teineteist tundma, sotsialiseerisin teda mitte ründama suvalisi inimesi. See ei olnud üldse lihtne ja Murueide abita olnuks eos ebaõnnetunud. Siiski jäi Betzule komme lükata ninaga õrnalt endast selgelt nõrgemaid - vanureid ja väikelapsi. Paraku on õrnus inimeseti erinev mõiste. Ebakindlalt kõndijatest hoiame lihtsalt eemale.

Ühesõnaga, mul on täna taas koer elutoas. Sedakorda opereeritud loom. Kõhualune on veidi enam paistes kui eile. Esimesed paar opijärgset päeva peabki nii olema. Vist. Süstisin taas antibiootikumi ning seda jagub veel kaheks päevaks. Betz sööb isukalt ja käime ka pisut jalutamas. Ähvardatud verd ei ole haavast eritunud.
Külitasime õhtul koos esikuvaibal - koer kipub vägisi sülle ronima. Ja oma laia keelega vedas mul üle näo ka:) Kammisin teda taas põhjalikult. Vastutasuks sain võimaluse haava silmitseda ja katsuda. Kammimine on teine fetiš söömise kõrval - just tunde ja tunde kestnud kammimise tulemusena hakkas loom kaks aastat tagasi mind usaldama.

Esikust kostab valjut norskamist - umbes sellist häält võiks teha ka kerekas keskmises joobes meesisik. Aga on hoopis õrn bernaplika:) Mõnikõmmend sentimeetrit koera ninast ülbitseb kass, üritades end koeraga ühepikkuseks venitada. See on neil esimene kohtumine tubastes tingimustes. Ei mingit ajujahti. (Murueidel õigus nagu alati)

Pikka iga Betzule. Vanust on tal tänaseks kaheksa kuni üheksa aastat, bernatüdruku kohta soliidne iga.

Esmaspäev, 7. detsember 2009

bernhardiinitüdrukuga lõikusel

Laupäeva hommikuks ei olnud Betti kõhualune paistes "muna" alanenud mitte millimeetritki. Hoolimata seitsmest antibiootikumisüstist ja mitmest valuvaigistist püsis see sama tugevana kui varasema nädala jooksulgi. Tõnu, Notsu lasteaiasõbra loomaarstist isa astus läbi ning sõnas, et teha ei ole midagi peale lõikuse. Lohutas, et tegemist on kerge lõikusega, kus eemaldatakse kogu kasvaja kahe nahariba lõikusega.

Betti oli tänasel opihommikul valmis kasvõi läbi majaukse söögini murdma. Aga enne narkoosi ei tohtinud. "Jalutama" ehk siis autosse hüppas ta heal meelel. Ja kliinikusse minneski liputas saba. Süst ning mõne minutiga vajus suur koer mulle sülle magama. Kolmekesi tõstsime ta opilauale. Loomaarst soovitas mul veidi jalutada ning lubas tunni möödudes helistama. Jalutasin mööda Lasnamäe Centrumit nagu närvipundar. Tund, poolteist, tund nelikümmend. Süda hakkas halba aimama, kuid lõpuks saabus kõne.

Betz istus opilaua kõrval, külg verine - nii suurt koera opereeriti külili ja veidi verd kõhualusest "rasvikust" valgus kintsulegi. Narkoosist tobu koer ronis autosse ja koju me tulimegi. Magas terve päeva toas, õhtul hakkas õue nuruma. Otsest toanõuet ei ole, lubasin. Pealegi sõi ja jõi ta terve bernhardiini eest. Mure ei ole enam nii suur. Seda, kuidas lõikus aitas, näitab vaid aeg.

Pühapäev, 6. detsember 2009

Palju õnne minuke, pooljuubeli puhul!

Üks aastaring sai eile taas täis, sedakorda 35-ndat korda. (Seitsmeteistkümnedat korda kaheksateist meeldib mulle siiski enam)

Üle päris mitme aasta pidasin sünnipäeva. Koduselt. Täiskasvanud lauasistujaid sai kokku loetud 25, suuremaid lapsi kuus ja päris tillukesi kolm. Kokku üle kolmekümne inimese!
Lilli ja kingitusi sai terve lauatäis. Musti nõusid samuti:)

Mul on nii hea meel, et jätkuvat on mul palju sõpru ja sugulasi, kes mind meeles peavad! See sünnipäev sai alguse just nende, "läbi astuda" soovijate initsiatiivil. Sain ka palju telefoni- ja sõnumi õnnesoove ning täna jõudsin lugeda läbi ka virtuaalsed õnnitlused.

Kaunis nädalavahetus oli - ajendas sünnipäevatama edaspidigi.

Boonuskingitusena põõnasin täna hommikul kuni kolmveerand üheni päeval, jalutasin pärastlõunal vanalinnas ja kuulasin õhtul Jaani kirikus poistekoori kontserti.

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Loomaarstil, jätkuvalt

Betti ebatiinus ei kipu paranema. Olen teinud talle 5 antibiootikumisüsti ning 3 valuvaigisti süsti. Looma süstimine ei ole üldse hirmus - igiammu õpetas Tallinna liikuv loomaarst Endel Pendin mulle selle võtte ära.
Käisime täna uuesti loomaarstil. Mulle meeldib Nõmme väikeloomakliinik. Laupäeval tõttasin sinna kui lähimasse avatud olevasse kliinikusse. Sealne loomaarst Ursula on rahulik ja põhjalik. Koeral tekkis temaga esimesest hetkest hea klapp - muidu võõraste suhtes veidi umbusklik, lubas Betz end kenasti katsuda. Väidetavalt pidi tal rusikasuurune tulikuum tiss vägagi valus olema. Täna läksime päris jalgsi - üks näidustatud ravidest on rohke tegelus ja liikumine. Viimane aitab põletikul kaduda. 2x2 km olid Betzule üsnagi rasked käia. Päris mitu korda vaatas ta mulle otsa - no kuule, kaugele me veel läheme. Ja teekond kujunes päris igavaks - Pärnu maantee ääres ei ole miskit nuuskida. Aga aeglaselt ja rahulikult saime oma teekonna siiski käidud.
Veel viis antibiootikumisüsti ja süstlatäis salvi piimapaisu ja paistetuse leevendamiseks. Salvi vänget piparmündilõhna on täis maja mõlemad korrused ja Betz ise pööras pealemäärimise ajaks oma pea eemale. Öäk. Jäi veel lisamata, et minuke, tõeline blondiin, asus protseduurile kaitsekinnasteta. Nüüd on mu käed ka korralikult piimapaisu vastu õhetama hõõrutud:( Lisaks alustasime ka viinakomresside ja kerge kõhunaha massaažiga. Et välja ei tule enam tilkagi, peab organism selle ise laiali kandma. Mäda õnneks ei ole.

Ursula soovitas lahendust ka kassi pissimurele. Nimelt pakkus ta välja hormoonsüsti, mis kaheks nädalaks võtab maha igasugused valud. Seega ka kassile tekkinud liivakastihirmu. Tegin süsti õhtul ära, peale seda kui Miu oli taas loigukese täpselt kasti kõrvale sirtsutanud. (Samasse kohta lasi ta ka eile õhtul). Kui peale seda süsti meile lahendust ei saabu, läheb kass üle antidepressantidele:)

Tunne nagu mind oleks õde-sanitariks siia majja võetud.
PS. "Koertepesula" telefoninumbri sain ka!

Teisipäev, 1. detsember 2009

Üheksa aastat oma kodus

1. detsembril 2000. aastal kolisin oma koju. Vedasime oma mõned kolakastid paari kilomeetri kauguselt üürikorterist kohale ja pakkisime lahti. Ostusummaks sai laenulepingusse kirja vastavalt hindamisaktile 310 000 krooni, laenu võtsin 240 000 ning reaalselt vahetas omanikku 270 000. Laenu tähtpäev saabunuks detsembris 2010, kuid tänu minu suurepärasele emale on kogu summa juba mõned aastad makstud.

Tänane kuupäev meenus vägagi ootamatult meelde. Nimelt mäletan end esimesel õhtul istumas vanal kandilisel diivanil. Liisingu kuumakse oli umbes 2000 krooni. (Jah, ma ei saanud eluasemelaenu, sest laenu omafinantseeringuks oli 33%, liising võimaldas omafinantseeringut minimaalselt 20%-ga).
Istusin sel esimesel õhtul soemüüri ääres ning mõtlesin, et kui selle hiigelsumma:) makstud saan, olen igivana, 36-aastane. Üheksa aastat on möödas ja mõni päev ongi 35-ni jäänud. Aga vanana ma end veel küll ei tunne. Jah, palju asju on nüüd teisiti, maja isegi on muutunud tundmatuseni nii väliselt, seesmiselt kui suuruselt. Elanikkegi on nüüd palju rohkem. Lappasin endisaegset majaraamatut - pea terve sajand võõraid nimesid, veidi marke sissekirjutuse eest. Aeg läheb pöördumatul kiirusel edasi.