Esmaspäev, 29. detsember 2008

tagasivaade 2008

Jaanuar.
Uusaastahommikul täitus aasta elu iseendale ja iseendaga. Tõtt öelda ei ole nii kaunist aasta algust - matka läbi valge lume olnudki. Tavaliselt kipub "see esimene" päev olema valusalt raske. Kuu teema on bernaplika Betti kohandamine meie majapidamisse.

Veebruar.
Minu esimene intervjuu - kaua põetud ja ette valmistatud. Lõpp hea, kõik hea nagu alati. Suure juhi ja õpetaja sünnipäev muutis mu elu isiklikus plaanis. Veebruari jääb ka esimene kohtumine lumelauaga ning reis Slovakkia mägedesse kui harjutus iseseisvaks laualiuks.

Märts.
Praktikakuu. Reportaaz, intervjuu, olemuslugu. Kõik nad said mulle reaalselt tuttavamaks. Ja ajakirjanikuamet ka, hoolimata lehes veedetud 10-st aastast.

Aprill.
Väike Notsu saab kuueseks - sünnipäevapidu Tondi maneezis. Kass BB lahkumine. Loodame ikka veel... Segased tunded seoses kooliga.
Lumelauareis Norra - võiks tituleerida aasta õnnestunuimaks reisiks - kaunid vaated ja suurepärased sõbrad.

Mai.
Ema sünnipäev. Tagantjärele meenub, et ma ei kinkinudki talle midagi... Väike avariikõks, mille tulemusena sai välja vahetatud ema Opeli esistange. Veidike sporti ja mässamist kooliga. Vingematest emotsioonidest raftingumatk Koiva jõel.

Juuni.
Nädalavahetused Munalaiul. Mul on esimest korda elus olemas Oma Koht Tallinnast eemal tuulte tallermaal. Ja mitte keegi ei irise ega kritiseeri mu tegevust. III kursuse vaevaline lõpp ülikoolis.

Juuli.
Kiirabi -> südameoperatsioon -> Pamiiri mäestik. Maksimaalne kõrgus 4300 - seekord jääb laeks I laager.

August.
Oš -> Tallinn. Planeeritust oluliselt varem. Eesti-puhkusetuur koos Notsuga. Tõepoolest. Me ei ole varem koos suvitanudki. Käidud sai nii saares kui lõunas, isegi põhja "eksisime".

September.
Ostsin oma kodu liisingult välja. Kaheksa aastat orjust sai läbi.
Seljakotireis Gruusiasse. Eksperimendi korras kajastasime seiklusi jooksvalt, blogivormis, tööandja kodulehel. Meeletu kogus emotsioone, sama palju joodud veini ja söödud hinkaale. Mitmed sõbrad, kes meid taas külla ootavad.

Oktoober.
Saaremaa ralli - emotsionaalne kihutamine kruusateedel. Kassiplika Liisu kolimine naabrite juurde. Algab reaalne ettevalmistus ülikooli lõpetamiseks kevadel 2009.

November.
Lumesadu. Keset novembrit kattus maa valge vaibaga, halvates paariks päevaks liikluse kogu Eestis. Tädi Ulvi raske ja Betti kergem haigestumine.

Detsember.
Sain aasta vanemaks. Kas ka targemaks:) Võtsime selle aasta jõulukuud teadlikult rahulikult. Aasta lõpetab õppepuhkus, mis paraku küll muutus lapse hooldusleheks.

***
Kokkuvõtteks oli ju vahva aasta. Neli pikemat reisi: Slovakkiasse, Norra, Kirgiisiasse ja Gruusiasse. Sekka paar ülelahekäiku Stockholmi ning lühipõiked lõunanaabrite juurde Lätti. Toredad nädalalõpumatkad nii Seiklejate Klubi kui Künnapi rahvaga. Üks uus hobi lumelauasõidu näol. Sõprade-tuttavate rivi sai täiendust. Mul ei ole enam koduvõlga - paraku ei tähenda see kaugeltki kinnivaralaenude lõppu... Pingelised suhted emaga on leebumas - kolmekümneneljaselt on mul õigus oma elule. Ülikool hakkab lõpusirgele jõudma.

Pole head halvata. Väikese Notsu isa on teinud oma lõplikud valikud, loobudes igasugusest suhtlusest lapsega. Lõppesid ka minu suhted oma isaga. Meil ei ole enam kumbagi kassi.

On poolikuid asju nagu kodumaja, mille ehitud juba kaheksandat aastat kestab. Tuleb tõdeda, et ühest palgast ei jagu kõigeks. Pooleli on eraelu - erinevatest kõhklustest ülesaamine saab olema tulevase aasta teema.

Mida ma loodan uuelt aastalt?
Loodan, et Väikese Notsu kevadine koolivalik saab positiivse lahenduse.
Loodan kaitsta diplomitöö.
Loodan, et töökoht säiliks.
Loodan, et tervis alt ei vea.
Väikese inimese väikesed mured.
Ja tegelikult saab ka nende soovide enamuse täitumisel ise kõvasti kaasa aidata:)

hingamisaparaadita!

Sain esimesest haigla-käigust julgustust. Ei olnud need intensiivpalati voolikud kuu hiljem niiiii jubedad. Käisin täna uuesti läbi.

Poollamavast voodist vastu vaatav tädi Ulvi oli eelmise, ennejõuluse käiguga võrreldes hoopis elavam ja rõõmsam. Minu saabudes olid tal silmad ja naeratus selged.
Mu pisuke mõistus jõudis kiirelt ka kõneni - tere, kui aru saad, kes ma olen, pigista kätt:) Vastuseks tuli tugev käepigistus. Peaagu sama tugev, kui tervetel aegadelgi! Tänane haige ei sarnanenud mõne päeva taguse, ühes teises maailmas olevaga.

Nüüd aga peamine - päeval hingab tädi ise, hingamisaparaadita! Tögasin - küll Sul on praegu lihtne, ainus kohustus on ise hingata:) Vaatasin aparaate - näitajad endiselt nagu tublil maratonijooksjal. Nii pulss, vererõhk kui ka hapnikusisaldus veres eeskujulikud.

Tulin haiglast positiivse tundega - head arstid teevad tublit tööd, kõik peab saama korda!

Pühapäev, 28. detsember 2008

talverõõmud Haanjas

Paar-kolmkümmend aastat vanadel jõulu/nääri/uusaastakaartidel on tihti kujutatud lumist metsateed. Paksu lumekoormat kannavad okaspuud, lehtpuud on külmast härmas ning teid ääristavad hanged.

Just selline vaatepilt avanes hommikul Haanjas ärgates aknast. Ma ei ole pea paarkümmend aastat Võrust lõuna pool talvel ööbinud. Et siin, põhja pool, on talved hoopis lumevaesemad, siis oletasin, et selliseid talviste metsateede pilte enam Eestimaal ei kohta.

Notsu nurus end taas suusatama. Usun-loodan, et äge faas kõrvapõletikust on möödas - tegime lisaks üleeilsele 2+2 km eile ja täna juurde 2+3 aeglast ringi. Manitsesin Notsut pigem aeglasemalt ja rahulikumalt võtma. Tegelikult said minu suusad viimati määritud enne eelmise hooaja algust ning tegin keppidega tööd ka languste lõppudes. Tõusud olid ränkrasked... Nii ei valmistanud minu kannul püsimine Notsule vähimatki raskust. Tubli on ta tõesti - Haanja järskudel laskumistel jäi ta reeglina jalgadele (kui üks erandlik kukkumine 3 km suurest laskumisest välja arvata). Rajapõhi oli jäine ning tänaseks oli rada üldjoontes üsna ära sõidetud-kukutud. Maha matsatanud Notsut oodates nägin samas kukkumas ka suuri mehi - kui jälg ootamatult kaob, on jube vastik.

Jõuluvana toodud lumelauale jõudis Notsu kahel õhtul. Esimest korda proovisime laugel langusel. Tulemus osutus üllatavaks. Aastad suusatrennis on Notsule andnud tohutu tasakaalutunnetuse. Paar nädalat tagasi uisutamine, seekord lumelaud, jalad kammitsetud, tüdruk püsib probleemideta püsti.

Päev hiljem Haanja spordikeskuse järsul kelgumäel tegime esimese tehnikatunni. Selles pisikeses plikas on peidus hirmsuur jonn. Väidan, et just kanguse mõjul ajas ta minu abistava käe pea otsekohe eemale ning pusis üksinda tagumisel kandil allasõitu. Klambrite avamine on tal selge, sulgemine samuti. (Kõrvalise abiga saab kinni lihtsalt kiiremini.) Väidan, et kiiver kuulub tema puhul kohustusliku varustuse juurde -arvatavasti õpib ta sõitma veel sellel hooajal ning traumad on lauaspordi puhul liigagi tavalised.

"Aaaaaga kas me Kuutsemäele ei pööragi," protesteeris Notsu Otepää teeristis Võru maanteel.
Mul ei ole selle vastu mitte vähimatki, loodetavasti on teismeikka jõudes üks hängija vähem.

kolmepäevased pühad

Jõululaupäev püsib mu mälus läbi aastate kui hiigelkiire päev. Sellel aastal kujunes kuidagi teisiti - suuremad toimetused said tehtud varasematel päevadel ning peale lauakatmise ja toitude valmistamise ma ette ei võtnudki. Isegi vannis jõudsin tunnikese logeleda.

OLin sunnitud magama kella 11-ni. Nimelt on peas olevaid nohuteid laiendav allergiaravim pannud Väikese Notsu magama 12h ööpäevas. ÖÖsel vastu jõululaupäeva käis meil jõuluvana. Äratasin Notsu pool üksteist hommikul uurides, kas temagi kuulis öösel hirmsat kolinat. Notsu väitis, et magas nagu kott. Ütlesin, et keegi on Betzu kuudist helinad välja ajanud - ju see Rudolf oli, kes neid näkitses. Ja sekunditega oli Notsul allkorrusel käidud, kingid-saajad üle vaadatud. Kuueaastasele märkamatult tuua tuppa lumelauda-kiivrit-saapaid sisaldavat prügikotti ning seda kuuse alla paigutada on lootusetu. Sestap siis öötrikid.

Kinkidega ootasime õhtuni. Kokku oli meid neli, emaga koos siis. Tuleb märkida, et ema käitus meeldivalt, sünnipäeva-aegne jorin oli täiesti ununenud. Nii me siis istusime ning vaatasime pooleldi ära ka minu jõuluaja-traditsiooni, öömissa Vatikanist.

Hommikune lõhesai ja startisime Võru poole.
Arvatult oodati meid väga. Kaheksakümnekaheselt on oluline, et jõuluks vaatama tuldaks. Väikesed kingid, suur ports omatehtud jõuluroogasid. Ausalt, mina ei viitsiks mässata vahvlite ja rulaadi ning kaht sorti lihaga. Jäime ööseks linna, kütsime maja ülemise korruse soojaks ning polnudki väga hull. Tõsi, ammu kütmata korrus naksus mõnusalt ning mina, kummitusehirmus, ärkasin öö jooksul mitmeid kordi.

Teise jõulupüha hommikul startisime Haanjasse. Loodan, et ei teinud karuteenet, kui Notsu lõputule nurumisele järele andsin ning murdmaasuusad alla panime. Raske on argumenteerida, kui Haanja superkorras suusarada nägemisulatuses asub. Tegime pakendatud kõrvadega Notsuga kaks kahekilomeetrist tiiru. Õhtu sõprade ringis. Kurgjärve saunast jääauku mina hüpata ei julgenud - kuskilt meenub, et südamele langeb selliste kontrastide puhul meeletu koormus. Jäin endale kindlaks ning hõõrusin keha vaid lumega. Notsu oli valmis minema, ent haigete kõrvade tõttu jäi temal saunas üldse käimata.

Teisipäev, 23. detsember 2008

tänukiri päkapikule

Aitäh päkapik kinkite eest. aga maa ei oskavel hästi kiriutata. palunto mule vel knke. maaolen siis väka rõmus.

pöördelt.
unustasin et maaei tohi šokola-
ti süa.


Kirjaviis muutmata. Leitud Väikese Notsu toaukse tagant jõulureede, 23.12.2008 õhtul. Asendatud paki vildikatega, kuulub säilitamisele.

jõulud intensiivravipalatis

Päeval, mil meie ruumikas elutuba sai ehitud uhkeid kuldmune ja värvilisi tulesid kandva nuluga, käisin ka haiglas. Juba üks kuu ja kaks päeva lamab eredalt valgustatud palatis ratastel raam-voodis minu hea tädi Ulvi. Intensiivpalatis ei ole jõulutunnet. Rohelistes mütsides ja kitlites personal teeb igapäevast rasket tööd päästes peaaegu lootusetuid tagasi elule.

Poolsuletud laugudega tädi viibinuks justkui ühes teises maailmas. Voolikuid oli jäänud vaid kolm-neli, kanüülidki ainult ühes käes... Tädi nahk oli kuivavõitu, kuid hea jumega ning minu arvates oli ta kaalus veidi juurde võtnud. Näidikud voodi kõrval näitasid ideaalseid tulemusi - nii südamerütmi, vererõhku kui hapnikusisaldust. Tänapäeva meditsiin suudab kõike.

Tädi pigistas palve peale mu kätt, silmadesse tekkis hetkeks selgus ja huulile naeratus. Rääkisin, kuidas mul päev läks, et on õppepuhkus, toimetan kodus ning kirjutan lõputööd. Õues on täna eriti tuuline ilm. Tõin kuuse ja ehtisin selle ära...

Kümnekonna sekundi pärast vajusid tädi silmad väsinult kinni ning intensiivne laugude liikumine andis teadmise, et ta on tagasi selles teises kohas. Seal, kus ta on terve ja noor.

Üllatus tädi silmis kordus järgmise ärkamisega. Ja veel ja veel... Justkui poleks tal enam mälu...

Hea Merit ütles eile, mil mitu asja mind ahastama ajas, et head hinged lähevad sinna üles, neid oodatakse seal - iga asi läheb nii nagu on ette nähtud, minu asi on vaid armastada ja olla tänulik nii hea inimese üle oma elus.

Ja ma olengi tänulik. Tänulik selle eest, et kaheksateistaastase tüdrukuna temast minu ema ristiema sai. Nende aastatega tekkinud lähedus kandus üle minule.
Tänan teda kõigi nende kolmekümne nelja aasta eest, mil ta on minu sõber olnud. Ja peamist, tänu viie ning kolmveerandi aasta jooksul Notsule koduseks mängu-vanavanaemaks olemise eest ei saa sõnades ega kogu maailma varaski hinnata.

Esmaspäev, 22. detsember 2008

erakorraline meditsiin: korralistel kellaaegadel, palun!

Mõtlesin eile paluda selgitust ravikvaliteedi komisjonilt ning PERH-i juhtkonnalt. Loobusin. Andku kõigevägevam neile arstidele andeks Hippokratese vandest taganemise eest. See lugu on õpetuseks vanematele, kelle lapsed julgevad haigestuda väljaspool tööaega.

******************
Üksikvanema ideaalilähedane tagalakomplekt võimaldas mul aastaid vältida lohisevaid "lapsega haiguslehti". Minu Väike Notsu lihtsalt ei olnud haige.

Kuniks märkasin, et minu laps ei kuule vaiksemaid helisid. Televiisor ja automakk mängisid kuuljate valupiiril. Pikk saaga tuvastas eriti kitsa ja tõenäoliselt allergeeni peale üles paistetava LOR-kupatuse. Sellise eripäraga lapsel ei ole näiliselt nohu - tegelikult istub nohu peas kinni. Sudafed, muide, Notsule ei mõju. Dr Milleril oli viitsimist ja tahtmist lapsega tegeleda ja nii eemaldati Notsul lisaks adenoididele ka mandlid ning paigaldati kõrvadesse shundid. "Kasvab välja", lohutas arst. Ja kevadel 2008 näitas tümpanogramm kõrvakuulmist normi piires.
******************

Tulime Stockholmi-kruiisilt. Ärkasin kajutis Notsu kaebliku nutu peale. Selgus, et valu põhjustas kõrv. Lapsele sobivaid ravimeid kaasas ei olnud. Kuuma veega pudel vaigistas valu veidi ning vastu hommikut suikus laps rahutusse unne. Hommikupooliku magasime kodus maha. Pealelõunal läksime Mustamäe haigla erakorralisse vastuvõttu. Tegemist on Tallinna ainsa valves oleva kõrvaarstiga. Kõrvavalu, kuulmislangus, mädast tilkuvad kõrvad ja selgitus, et oleme just selle haigla patsiendid koos pika ravilooga, ei pannud arsti osakonnast vastuvõttu tulema.

"Mul on patsiendid, kiire aeg ja muudki teha, kui teid vaadata", anti soovitus pöörduda lastehaiglasse, kus kõrvaarsti valvet ei ole. Minu "kuuma pudeli ravi" nimetas ta "kõige idiootsemaks asjaks" ning imestas, et me laevaarsti poole ei pöördunud. Kiirabi ei tulevat kõrvavaluga, käskis doktor pöörduda pühapäeval perearsti poole ning katkestas kõne, jättes vastuseta küsimuse, mida ma saan oma lapse heaks teha.
Ma vist nutsin lahinal kui registratuuritädi ütles, et peale 20 vahetub valve ning see teine, öine, võtab kindlasti.

Järgmine haigla.
Keskhaigla registratuuritädi ehmatas mind nähes. Kui auto peeglisse vaatasin, nägin paiste nutetud silmi. Aga nende haiglas ei ole kõrvaarsti valvet ning ka Meremeeste ega Pelgulinna omas mitte.

Õhtul kordus PERHIs, ainsas valvekõrvaarstiga haiglas päevane lugu. Arst keeldus väikest patsienti vastu võtmast. Järgneb ülestunnistus minu jämeda käitumise kohta. Olin täiesti meeleheitel, visates lauale oma töötõendi - tean, et nii ei tohiks teha. (Võib-olla on see isegi karistatav) Ilmselt nutsin rääkides ning vahepeal tõstsin häält nagu tasakaalust väljas inimene ikka. Meeleheitel ema on lõvi. Kui nemad küsisid garantiikirja, kus lubati laps õhtul vastu võtta, küsisin vastu teeninduseeskirja, mis keelaks laste teenindamise kui tegemist on ainsa kõrvaarstiga linnas. Nad jäid arutlema.

Ma ei tea, mis mõjus. Võib-olla see, et tekkis veel üks kõrvavalus vaevlev, täiskasvanud patsient. Me saime arsti juurde.

Mind polnuks nagu kabinetis olemas. Arst rääkis vaid lapsega.
-Kas sa oled söönud täna?
-Jaaaaa!
/sõi küll - kuueaastane laps oli söönud terve päeva jooksul koguni keskmise suurusega keedetud kartuli - keelasin tal enne laua tagant enne tõusta/

-Kas sul kõrv praegu valutab?
-Eiiiiiii!
/muidugi ei valuta, kui parajasti mõjub valuvaigisti/

Miks te tulite siia, kui teil midagi viga ei ole? Miks te arvate, et me näeme kogu haiguslugu? Jah, ühes kõrvas on sekreeti kolm korda rohkem kui teises, nentis arst.

Just seesama vedelik takistab Notsut kuulmast.
Me saime ravimid, mille kohta apteeker küsis, kas mul on kavas oma last mürgitada.:) Lisaks antibiootikumile, retseptiga allergiaravimile, Humeri ninapuhastajale pidanuks ma andma Sudafedi ning laste Xymelini ninna pihustama. Jäime terve mõistuse juurde ning asendasime Xymelini looduslikuma Pinosoliga, mis ei kuivata nina.

Lõpetuseks ka ainus moment eilsest, kus laginal naersin. Lugesin meditsiiniõest sõbrannale telefoni teel diagnoosi ja raviskeemi ette.
Vakatasin. Nimelt tähendab "tussis" ladina keeles köha:)

Mulle meenus uudis lähiminevikust, kus väljaspool ametnike tööaega surnud inimese lähedasi ei hakatud otsima. Sellel hetkel tegi see mulle isegi veidike nalja. Täna enam mitte. Meie riigi süsteemis logiseb midagi väga-väga kõvasti.

Pühapäev, 21. detsember 2008

out of order

Olen nutnud terve pika päeva.

Väikesel Notsul on kahepoolne keskkõrvapõletik. Ja mind ei aja hulluks teadmine, et minu õppepuhkusest suure osa võtab öine lapse kõrval istumine. Küll aga tean ma vägagi hästi, et see tähendab kuudepikkust ravi, kuna tegemist on bioloogiliste eripäradega keerulise protsessiga.

Mind ajas hulluks PERH ehk põhja-eesti regionaalhaigla, kust mind on täna kahel korral välja visatud ehk siis kuueaastane laps abita jäetud. Alandatud, mõnitatud ja ukse taha saadetud. Meie opiarsti, dr Millerit ei ole valves. Siiski. Peale äärmuslikku sekkumist, mida ma ei ole kunagi varem ega pea ka loodetavasti edaspidi tegema, lauale laksatama oma töötõendi ja paluma tasasel häälel selgitust meie ukse taha jätmise kohta, saime arstile. Visiidi lõppedes tundsin, et peaksin paluma andestust kulunud aja eest. Ei, muidugi ma ei teinud seda. Surusin hambad risti ja valust kõvera lapse kaenlasse - läksime apteeki ravimite järele.

Ma kirjutan sellest pikemalt, kui ükskord jaksan. Püüan leida aega magamiseks, kuniks väike kõrvavalutaja nutma hakkab.

Edit kell 00,50. Tund tagasi käis naaber - 20+, mees. Koputus oli nõudlik nagu politseinikul. Ehmatasin. Teatas, et meie koer haugub ja segab tal magamist, et meie ei ole temaga kooskõlastanud koera võtmist...
Koerad ikka hauguvad siin eramajade vahel - ei osanudki midagi teha. Ilmselt ütlesin valusalt ja inetult. Aga tõsi ju on, et ma ei hakka loomal keelt välja lõikama...

Reede, 19. detsember 2008

selle aasta viimane tööpäev

Mõnus reede on. Kodutööpäevad on alati mõnusad. Büroos on meie osakond kõike muud kui rahulik - nii mõnigi kord käib töö- või sõjahüüd üle toa.

Esmaspäevast olen õppepuhkusel ja tegelen seminaritöö kirjutamisega.
Täna läheme Stockholmi, kruiisitama.

Head "jõulupuhkust", minuke!

Neljapäev, 18. detsember 2008

lasteaia jõulupidu

Väikese Notsu lasteaias peeti täna jõulupidu.
Ajad on muutunud. Notsu vanaema meenutas mulle, kuidas mina samas saalis pea kolmkümmend aastat tagasi uhkelt luuletusi deklameerisin:)

Peo idee oli märkimistvääriv - iidsed jõulud. Lasteaed hankis soovijatele rahvariided ning triibulistes seelikutes tüdrukud ning pruunikirjutes vestides poisid olid oma kostüümide üle uhked. Esmakordselt nende aastate jooksul kaunistasid saali kenad põdrad kuu taustal.

Edasist ei tahaks kirjeldadagi. Enamik vanemaid vaatas piinlikkusega maha, mitmete hulgas kostis varjamatuid naerupurtsatusi.
Lauluõpetaja klaverimäng vaheldus laste sasipuntraga. Sekka hoogne noogutamine, mis tekitas minus isiklikult hirmu, et õpetajal tuleb pea otsast...

Laulude-tantsude esituse järgi võinuks arvata, et harjutamist alustati peonädala alguses. Vargamäng. Üks ema rääkis, et kohutavate sõnadega ja jõulutesse mittesobivat laulumängu õpetati juba tema vanema poja lasteaiaajal. Jõuluteemat kavas ei olnudki... Saabunud jõuluvana avastas umbes poolte pakkide jagamise pealt, et on ajagraafikust maas. Ülejäänud said pakid salmita.
Kommerts.
Vanemad valgusid kiirustades laiali, järgnev kohvijoomine oli kohalolijatest hõre. Ohkasin kergendatult - viimane aasta.

Sõitsime edasi trenni jõulupeole. Väike Notsu tunnistas, et lauluõpetaja ei meeldi talle. Karjub. Ühte tüdrukut isegi näpistas.
Ja lõpetuseks uuris Notsuke, kas ehk pole lauluõpetajal kammi, et tal juuksed alati sassis on...

Kolmapäev, 17. detsember 2008

Braavo, Rahva Raamat!

Ennejõulune kassajärjekord oli pikk nagu talveöö. Ulatasin ISIC-u ning maksekaardi.

"Kaardiga ei saa ju maksta", noomis vanem müüjatar mind emalikult - sõbralikult. Minu küsivale pilgule lisas ta juurde: "selges eesti keeles ju kirjas". Oli tõesti.

"Seoses uuele kassasüsteemile üleminekuga võib esineda häireid kassade töös."

Kas ma pidanuks vabandama juhmakuse pärast?

rootsikeelsel kodukal

Kolasin Rootsi Posti koduleheküljel. Rootsikeelsel muidugi.
Kus asuvad postkontorid Stockholmis? Mis maksab riigisisese paarikilose paki saatmine Stockholmist Norrköpigisse?

Rootsis aastaid elanud mäekaaslane aitas sobrada, aga aadressid Mäster Samuelgatan 57 ning Birger Jarlgatan 63, mis mõlemad asuvat jalakäijate peakaubatänavast paar tänavat eemal, ei ütle mulle midagi.

Järgnevalt otsisin märkmikust vastust lihtsale küsimusele - mis on mu õe postiaadress? Ei leidnudki. Pean vanadelt jõulukaartidelt vaatama.


Lähen lihtsama vastupanu teed ja postitan paki kodusest Nõmme postkontorist. Soovin täna õhtul Norrköpigisse startivale isale mõttes kõike head.

Teisipäev, 16. detsember 2008

Iguaani öö

Mehhiko. Boheemlaslik võõrastemaja. Vastandlikud inimtüübid. Kolm tundi nauditavat vaatemängu.

Mulle meeldib teatris. Kottpimedast saalist valgustatud lavale vaadates tunnen end reaalsusest eemaldumas. Mäng kisub mu kaasa, eemale argimuredest.

Linnateatri puupüsti täis saali, kus hilisematel tulijatel napib istekohti, majanduskriis ei ulatu.

peale valget triipu...

Jõuluvana selleaastane kingikott on peaaegu täis. 4+1 kinki ootavad sõitu üle lahe laiema osa - õe ja tema pere juurde. Varasematel aastatel on see kotike sõitnud isa autoga. Tema veedab nii jõulud kui aastavahetuse seal.

"Mina ei taha teie vahel vahendajaks olla. Sa oled sellel aastal väga inetult käitunud," ütles isa telefoni.

Ma tean, milles seisneb minu "inetult käitumine". Enesekehtestamises. Jään oma arvamuse juurde - mul on õigus hakata ja jääda iseendaks. Ka siis, kui see maksab mulle olematu vanemaarmastuse. Lause, et veri on veest paksem, meie perekonnas ei kehti.

Esmaspäev, 15. detsember 2008

Kuutsemäel & Premias

Üks väike luuserdus on lubatud.
Nii pakkisin kooli ajast lumelaua ja Kuutsemäel ongi käidud.

Mäele lähemale jõudes hakkasin oletama. Noh, et eelmisel aastal omandatud tehnikat ei ole sooja suve järel enam olemas. Et kukun Kuutseka jubedal tõstukil paarimeetrise sõidu järel sirgelt tagumikule. Janiiedasi.

Tegelikkus oli roosa - kuukuda suutsin vaid ühe korra. Ja teise korra vajusid jalad lihtsalt väsimusest alt ära. Tõstukisõit sujus ilma igasuguse mureta. Ainult veerandtunnine tõstukisaba, tingitud ainsa nõlva avatusest, tüütas.

Ja laudurid Kuutse moodi, kes ei viitsi üht jalga sidemest lahti lasta, eelistades hüpata suuskade ja laudade ninadel... Ning hiljem samad tüübid mäeküljel tšillimas. Me saame sellest üle:) Jätan lahkamata põhjused, miks ma Eestist eemal teist eestlast kohates kiirel sammul vastassuunda jalutan. Enamasti.

Veel toredaid sündmusi:
Osa Ottotriinust, ehk Triin sai aasta vanemaks.
Väikese Notsu lasteaiasõbranna Liisa tähistas oma esimest pooljuubelit Premia jäähallis. Üllatav, et Notsul ei tekkinud hetkekski tasakaaluprobleemi - uisutas vapralt tunni. Ja täna hommikul ärgates küsis, kas õhtul läheme jälle jääle.

Reede, 12. detsember 2008

uusi ilmakodanikke

Meie sõprade hulgas on saabunud "teise lapse ajastu".

* Väike Kertu sai 20.novembril endale vend Egerti.
* Minu tulevase väimehe perre lisandus eile, 11.12 õhtul kell 21,50 veel nimetu pisipiiga (pikkus 52 cm ja kaal 3690g)
* Väikese Notsu lasteaiasõbratar Emma sai endale õekese.

Katsikuhooaeg algab homsest. Ja ma tean ning põen neid küsimusi, mida Väike Notsu koduteel esitama hakkab.

Teisipäev, 9. detsember 2008

kirjad jõuluvanale

"Ämmääää," alustas Väike Notsu hommikul.
Notsu arvates peaksime parandama tema kirja jõuluvanale. Kirjavigadest kubisevaid kirju ei oska isegi jõuluvanad lugeda.

Et Väike Notsu pole kaugeltki kade tüdruk, on ta hoolitsenud kõigi oma lähedaste eest.

Vanaemale looduseraamat
Emmele loomade raamat
issile lips, valge pluus ja mustad püksid (miks, pole aimugi:))
meie sõber A-le lilleline küünal. (Ja kindlasti lilleline, rõhutas Notsu)
Endale ootab ta lumelauda ja Barbiet, mis istub hobuse seljas.
Käisime eelmisel nädalal spordipoodides. Vaatasime, millist poodi soovitada jõuluvanal külastada. Et 120 cm lauda koos lastesidemete ja saabastega kuskilt osta ei olnud, hakkas Notsu poes kibedasti nutma. "Tahan ruttu pikemaks kasvada", ahastas ta veel koduteelgi.
Tänaseks on laud leitud, hiigelkallis, komplekt enam kui 2400 krooni, kiiver veel lisaks.
"Jõuluvana uuris täna minult meili kaudu, kas sa, Notsu, ikka viitsid lauda õppima hakata", uurisin tasakesi.
"Jaaaa, muidugi" vastas Notsu. "Kas jõuluvana arvab et kui ma kaks korda pole trennis käinud, siis ma olengi laisk?"

Jõuluvana läheb homme poodi.

Esmaspäev, 8. detsember 2008

kui arstid suudavad aidata

Parimad uudised tulid täna haiglast!
20. novembril raskesti haigestunud tädi Ulvi tuli teadvusele. Kõneleda ei saa ta hingamist abistava vooliku tõttu. Parem pool kehast on saanud tugevasti kannatada, kuid varvaste tundlikkus on säilinud.
Arstide antud info põhjal on tema seisund endiselt väga-väga tõsine - südamest töötab vaid osake. Väidetavalt on nii raskeid juhtumeid sellel aastal ette tulnud vaid kolm. Esimene lahkus, teine on hooldekodus ning kolmas... Kolmandale pean ma mõlemat pöialt.

Väike Notsu on alates sellest kurvast päevast jutustanud sagedasti esmaspäevadest tädi Ulvi juures. Ja täna elavnenud tädi nägu just Väikese Notsu tegemistest kuuldes.

Nõrganärviline, nagu ma olen ei suuda ma intensiivravi palati lähedalegi minna, kuigi peaksin. Aga loen päevi, mil saan teda tavapalatis kallistada!!! Kõige-kõige parem kingitus mulle on, et me ei kaotanud teda!

nädalavahetuse ringvaade

Pidu on peetud, sai söödud, joodud. Kinke kauneid ja palju lilli. Üks mu vanematest ei pea mind endiselt sünnipäevaõnnitluste vääriliseks, aga jäägu see nii.

Lühikokkuvõte nädalavahetusest.
* Laululaste kontsert Estonia kontserdisaalis. Mul oli väga hea meel neid pileteid saada- kipun just iseenda lõputus eluvirrvarris tahaplaanile jätma. Hoolimata pisikestest viperustest oli nii mõnus Väikese Notsu lasteaiakaaslasi ja muidu sõpru laval esinemas näha. Estoniasse minek juba on vahva ja pidulik. Notsu rõõmustas ka bussisõidu üle. Nüüdisaegne, tavaliselt autoga uksest ukseni veetav laps.

*Kaksikute sünnipäev. Väikesel Notsul on toredad kaksikõdedest lasteaiakaaslased. Nagu kaks tilka vett. Kinke üle andes küsisime nagu tavaliselt, kumb õde on kumb. Nemad on sellega harjunud. Ema ütleb, et tüdrukud on tegelikult päris erinevad ja tema neid sassi ei aja.

*Telefonivestlus õega. Kaugel elav lähedane ei pruugi olla kauge. Tavapäraselt lobisesime enam kui pool tunnikest. Meile mõlemale tegi nalja 16-aastase pubepoisi seiklus poolvõõraste ja alkoholi seltsis. Tõdesime mõlemad, et lugu on naljakas vaid tagantjärele.

* Kolm pluss üks filmi. (Filmilaenutus videoplanetis on kulukaks läinud!)
"Horton" - südamliku elevandi matsakas kehakuju pani pisarateni naerma kaks suurt ja ühe väikese.

"Viimaste soovide nimekiri". Komöödiazanri see lugu küll ei kuulunud. Heade näitlejatega film ärgitas mind hoopis mõtlema.

"Mina olin siin". Viimase aja Eesti filmid nagu "Magnus", "Kuhu põgenevad hinged" ja eilevaadatu on nagu kolm tilka vett. Narkoprobleemid, hoolimatus, ükskõiksus. Eesti olusid mittetundev inimene võiks arvata, et me seal ida-Euroopas nii elamegi.

ETV näitab pühabaõhtuti mõnusaid Eesti filmikunsti saavutusi. Ma ei olnud "Hundiseaduste aegu" varem näinudki. Päris lahe seiklusfilm. Läksime vaidlema, kuidas nimetatakse ogalist varre otsas sõjariista. Kuskilt kirjandusest tean, et tegu on tapriga. Minu oponent väitis, et tapper on hoopis sõjakirves ning selle näol on tegu sõjanuiaga.

* Pääsküla rabarada. Rabas on paks lumi maas. Tahvlitega tähistatud kahekilomeetrine rada on jõukohane nii suuretele kui väikestele. Laudteele ei läinud - juba algus oli liialt libe. Mind hämmastas linnaosaviletsuse suutmatus. Kogu Nõmme metsaalune on kahe nädala taguse lumetormi murtud oksi täis, enamus neist suured ja kütteväärtuslikud. Miks ei võiks näiteks linnaosa töötud saata heakorrastustretile oksi koguma ja saagima? Kummaline, et kohalik elanikkondki on sellise võimaluse kasutamata jätnud.

Reede, 5. detsember 2008

34

Täna öösel puges Väike Notsu mulle kaissu: "Emme, palju õnne sünnipäevaks, kingitus on voodi ees!" Pani kaks kätt ümber mu kaela ja magas edasi.

Jah, täna kell 15,30 Moskva aja järgi saan ma 34.

Hommikul vaatasime Notsu kingituse ka üle - sain raamatu Vahtramäe Emil ning joonistatud kaardi. Kenasti kinkekotti pakitud mitmesajaleheküljelise teose kohta kommenteeris Notsu rõõmsalt: "Tead, see on nii paks, et ma ei jõua ise seda mitte kunagi läbi lugeda"

Neljapäev, 4. detsember 2008

poolaastaks väiksemad kulutused

Jess! Pensionisambaks ostetud kinnisvara laenuintress fikseerus järgmiseks kuueks kuuks 4,359% tasemele.
Rõõmustan, kuna eelmine fikseerimine Euribori kõrghetkel tõstis kuumakset koguni 1000 krooni võrra. Nüüd siis jälle langustendentsis - midagi läheb ka odavamaks:)

Kolmapäev, 3. detsember 2008

raamatuotsingul

Otsin fotoalbumit. Sellist suureformaadilist iluasja raamaturiiulisse, mida vastavas tujus olles saaks lehitseda. Ma nimelt ei jaksa peale kooli kohustusliku kirjanduse ilukirjandust lugeda.

Mõtteid ei ole - Apollo kodulehekülg näib olevat päris tühi sellistest pakkumistest. Leidsin raba-albumi, aga ma ei ole suurem asi rabasõber. Vesistel mätastel õõtsumine on mind lapsepõlvest saati hirmutanud. Just jõhvikale ei võtnud ema mind kunagi kaasa - polevat laste koht.

Kunstialbum võiks ju olla. Eelmisel sessil Tartus nautisin Edgar Valteri unenäolisi maale, köidetuna teosesse paksul kriitpaberil. Oletasin senini blondiinselt, et vanameistri tippteosteks olid ja jäid raamatuillustratsioonid "Naksitrallides" ja "Pokudes".

Võimalik valik oleks maailma vaatamisväärsuste album. Kord supermarketi raamaturiiuli ees peatus mu pilk tohutupaksul raamatul. Oli nüüd tegemist 500 või 1000 vaatamisväärsusega üle kogu ilma, sel polekski vahet olnud. Oluline oli, et üle 800 krooni maksev raamat oli kammitsetud kilesse ning tema kojutoomine olnuks põrsa kotis ostmine.

Esmaspäev, 1. detsember 2008

äratundmine

Blondeeritud juustega naine oli minust eelmine klient solaariumis. Ta oli tugevalt ülekaaluline, vanuselt kindlasti üle neljakümne. Täiesti ebatüüpiline külastaja - pigem vaene kui rikas, pigem inetu kui ilus.

Tema puuvilltrikoost riided rippusid seljas nagu riidepuul.
Stopp.

Mu mõte jäi seisma neli aastat tagasi, mil olin võtnud alla umbes viieteistkümne kilo ringis. Sisimas juubeldasin - nii kena, nii kena. Võõraste jaoks olin endiselt üks pekine tükk. Veel ei raatsinud ma osta endale uusi, "väikseid ja ilusaid" rõivaid, vast veniv 44 oleks ehk selgagi mahtunud... Paterdasin endistes lotendavates edasi. Minna jäi veel kakskümmend kilo.

Mõtte tabamise hetkel ma vist naeratasin ja naine naeratas vastu. Ta on nii paganama õnnelik, mõtlesin oma kolme aastaga tagasi kogutud paarile liigsele mõeldes.
Õhtul kaevasin vanad raamatud ja punktipäeviku välja - näis, kas võtan vedu.

___

Ostsin täna kotitäie komme. Neid tundmatut päritolu candysid, mida supermarketites pakendamata müüakse.

Lihtsalt niisama. Ma otsustasin, et ma olen ilus ja tubli ja tark ja olen selle igati ära teeninud. Kuidas siis muidu:)

Pistsin kotitäie korraga nahka. Nimetagem seda eripreemiaks eimillegi eest.