kolmapäev, 29. september 2010

Kooli hümn

Lugeda:
Plaisir d´amour
ne dure qu un moment
charin d´amour
dure toute la vie

Tu m´as quiteé pour la belle Sylvie
elle te quitte pour len autre amount
Tant que cette eau coulera doucement
vers ce ruisseau qui borde la prairie
je t´amerai, te répétait Sylvie
l ´eau coule encore
elle a change pourtant

Tõlkida:
Armurõõm
kestab vaid ühe hetke
armuvalu
kestab terve elu

Sa jätsid minu maha
ilusa Silvi pärast
Tema jätab Sinu maha teise armsama pärast
Niikaua kui vesi voolab vaikselt
selle oja poole mis ääristab heinamaad
Mina armastan Sind, Sulle kordas Silvi
Vesi voolab ikka
Tema muutus siiski.

Pähe.
/Nana Mouskouri esituses prantsuse keeles kõlab see samuti kui iga teine võõrkeelne laul. Aga kaheksa-aastase esituses koos tõlkega... Kommentaarid oleks liigsed/

Meie, täiskasvanud, saime kodutööde kontrollimisel suutäie naerda. Ja keegi lastevanematest küsinud tänasel koosolekulgi, miks on koolil niisugune, pisut kummaline hümn.

teisipäev, 28. september 2010

Tere, vana armas klaver!

Istusin õhtul klaveri taha. Klimberdasin lugusid vanast rasvast - Beethoveni "Elisele", Tšaikovski "Nuku matus", paar etüüdi, Arne Oit. Tegelikult püüdsin oma mänguga last motiveerida - pean Notsule klaverimängu harjutusi igapäevaselt meelde tuletama. Täna istusime kahekesi ning ta suisa kiunus mind klaveri tagant minema, et ise asemele asuda. Kuniks ma ei allunud, ajas näpuga minu noodis järge.

Tulemusena tahan jälle klaverit mängida. Pikkadel pimedatel õhtutel on mõnus etüüde ja menuette pusida ning päevast-päeva edusamme märgata:)
Leidsin nootide kultuurikihist ka klaveriklassi V aasta tunnistuse aastast 1989. Ütleme, et on olnud paremaidki. Sel aastal oli erialahinne kolmel veerandil "neli" ja ühel "viis", eksamihinne "viis", kuid koondhinne "neli". Solfedžo "viis" ning käitumine ja hoolsus samuti. Välja ilmus ka ports kokku köidetud maksekviitungeid kuumaksuga 25 rubla. Päris kulukas - minu hobi maksis tervelt 10% meie pere sissetulekust.

laupäev, 25. september 2010

Muhk.

Ootasime külalisi tähistamaks meesinimese nimepäeva ja tema pangalaenuorjuse lõppu. Praadisin köögis pannkooke. Notsu ja kaks aastakest noorem naabritüdruk mängisid. Poja lösus sitteris. Plikade mäng naerutas mind.

Notsu: Mängime, et me oleme nüüd Sacre-Coeur´i kirikus. See on Pariisis üks tähtis kirik. Sina oled kirikuõpetaja ja meie vennaga tuleme kirikusse. Sa loe meile nüüd raamatut!
Naabriplika: Mis raamatut ma loen?
Notsu: Ma ka ei tea. Kirikus loetakse mingit raamatut. Näe, võta see "Punamütsike" ja loe. Me oleme kirikusse tulnud, et kuulata.

Pannkoogikuhi muudkui kerkis. Ja elutoas siirduti Püha Südame Kirikust linnaekskursioonile Cité saarele, Uuele sillale ja Jumalaema kiriku juurde. Hoolimata keelust oli poja kuidagi Notsu sülle sattunud. Peale matsatust kostus titenutt, seejärel Notsu tihkumine. Naabritüdruk ehmatas vaikseks. Nimelt pillas Notsu oma väikese venna kogemata parketile. Kuidas kukutakse sülest pea ees, ei suutnud keegi selgitada. Õiendasin, mis ma õiendasin, aga tegelik süüdlane olin ise rakendades kaheksa-aastase suurema pannkoogikuhja nimel väikevenda hoidma.

:S Muhk sai suur, punane ja kole.

neljapäev, 23. september 2010

Katkiste asjade parandus

Ostsin emale mälupulga. Arvutisse lükatult käitus see vidin kummaliselt - teatas, et leidis uue riistvara, aga tööle ei hakanud ning soovitas "riistvara ohutult eemaldada". (Ausalt, ma olen väsinud sellest ema vanast läpakapannist). Tõin pulga koju ja lükkasin oma arvuti taha- ettevõtte võrk installib mu arvutisse jätkuvalt kõik uuendused. Ometi kordus sama jama.
Helistasin pulgamüüjale - kas peaks ma midagi lisaks teadma. Selgus, et need pisividinad ongi tihtipeale vigased. Soovitusena kõlas tuua pulk koos ostutšekiga poodi. Pood saadab minu pulga Tartusse, seal vaadatakse üle ning 99,9% võin ma tulla kahe päeva pärast uue pulga järele. (Sest neid parandada ka ei saa ja vigased nad on ja... Aga seadus lubab meil siiski katsetada nende parandamist)

Ma saan aru jah, et tarbijakaitseseadusele vastavalt. Kuigi seadus ise on kummaline - poodi minnes tahan ma soetada uut, mitte parandatud, kuid töötavat seadet. Seadus soosib tootjaid vedama idast jubinaid, umbes spordikotitäis dollari eest. Kui neid müüa Eestis kolmsada krooni tükist, siis on kasu sees ja mõni ikka töötab. Rumal on ostja, kes oma raha selliseid kaupu müüvale firmale loovutab.
Kui pood teab, et niikuinii jublakat ei parandata, miks ma pean sõitma veel ühe korra samasse? Ajakulu + kütusekulu, eriti kui oled ostu sooritanud kuskilt mujalt kui kodule lähimast kaubanduskeskusest.
Õnneks juhtus arusaaja inimene. Remondiosakonna juhataja nõusolekul sain poest uue mälupulga ühe sõiduga. Ebamugavuste vältimiseks kontrollisime poearvutis selle töötavust. Punane ja pisikese valge "briljandiga" :) Täitsa toimiv.

teisipäev, 21. september 2010

Kaerajahupuder

Umbes kolmkümmend aastat tagasi olin ma pisike patsidega plika. (uskumatu, eksole :P)Lasteaias eriti ei käinud, mind kantseldas vanaema. Enne igat söögikorda uuris ta minu eelistust. Ja igal hommikul nõudsin ma kaerajahuputru võiga. (Ei, mitte mingil juhul moosiga, moosiga putrusid ei armasta ma siiani) Kaerajahu müüdi väikeses karbikeses ja selle peal oli mu meelest isegi pudru retsept :)

Muutus riigikord, müügilt kadus kaerajahu ning vanaemagi pole mul enam seitseteist aastat. Kaerajahupuder on ammu unustusse vajunud. Kuniks lugesin seda ja tõttasin poodi toorainet otsima. Ja oligi jahuriiulis! Putru sellest vist tänapäeval ei keedeta, pakil kirjutatakse, et kasutada kookide ja küpsiste valmistamiseks. Kartsin päikselist lapsepõlvemälestust rikkuda - mul pole õrnemat aimugi, kuidas vanaema putru valmistas. Aga sai täpselt õige maitsega. Ilmselt meenutas mu ilme õhtusöögilauas Ratatouille´i multika restoraniarvustajat. (Ja homme hommikul teen jälle kaerajahuputru :) ) Aitäh-aitäh, Kirjatsura, et (laste) retseptikogu eest!

esmaspäev, 20. september 2010

Saabuv häving

Eesti Energia saatis postkasti teate, et kolmapäeval võtavad nad seitsmeks tunniks elektri ära. Paluti lahkelt helistada rikkenumbril juhul kui mind huvitaks täiendav info. Viimasel real vabandati ebamugavuste pärast ning teatati, et nad teevad kõik katkestusaja lühendamiseks.

Helistasin. Lühemat katkestust ei ole - tegemist on alajaama hooldusega ning elektrita jääb kogu selle alajaama tööpiirkond. Mul on kolm sügavkülmasahtlit ääreni täis topitud oma aia /sõprade-tuttavate köögivilju novembris lisatoiduga alustava poja jaoks. Ning minu jaoks võrdub see teade katastroofiga.
Taaskülmutada neid ei saa, tuttavate sügavkülmakapid on samuti ääreni täis. Sügis ju... Ja laiul ei ole jätkuvalt elektrit - miks mitme nädala tagusest tormist tingitud riket tänini parandatud pole, ei oska võrguettevõtja öelda.
Jah, ma saan aru,. et võrku tuleb hooldada, aga selliseid suuri plaanilisi töid võikski planeerida aega, mil inimesed puhkamas.
Ausalt... ma kohe ei kujuta ette, kas mu õnnetu kapp peab need toitevabad tunnid vastu või pean tellima prügi lisaveo:S

pühapäev, 19. september 2010

Lumi maas?

Munalaiul on alati tuuline. Suveõhtutel on kolmele küljele avanev merevaade imekaunis, sügistormides aga pehmelt öeldes jahe. Rannale pääsemine nõuab kummikuid - pilliroos hulbib juba laine. Koltunud rohi, lõputu tuul ning miskipärast puuduv elekter ei soosi ööbima jäämist. Njah.
Lõpetasimegi hooaja - sel aastal oleme laiul puhanud kahel korral - esimesel korral viisime asjad ja nüüd tõime samad koju tagasi :)

Tagasi sõitsime pisukese ringiga. Leidsime abajast koguneva luigeparve. Ma olen harjunud, et üle majakese lendab luik, paar, kolm. Aga madalas merevees ujus kümneid. Luiged läinud... ?

kolmapäev, 15. september 2010

Jälle peaaegu terve

See haiguspuhang läks siiski meist mööda - vaid Notsu aevastab ja luristab ning mina ise valutan kõiki hambajuuri ja pead. Ja palavik on mul ka - alapalavik seekord.
Aga emotsioonid käivad üles-alla nagu Ameerika raudtee - kord nutan end hingetuks ja siis naeran.

esmaspäev, 13. september 2010

hhaige :S

Eilsel ööunne minekul hakkas poja kummaliselt käituma - vingus ja siples nagu unenägusid nägev koer. Kiunuv hääl hakkas mulle ajudele, sest a) majakas kuskil ajusopis hakkas plinkima, et kõik pole korras b) ma olen piisavalt mugav, et tunda ebamugavust rutiinist väljumisel.



Öö möödus samamoodi - veerandtund und ja sama palju kiunu. Ei aidanud kussutamine, lutt, süles magamine. Ikka uni ja tasane nutt.

Suikus alles vastu hommikut ning sügavalt magasime vist peale hommikuste tööle- ja kooliminejate lahkumist. Kümneni.

Ärkamine polnud parem - mind ehmatas nutusegun ja märgade silmadega joril poja. Sellised hommikud on mulle võõrad. Lisandus aevastamine. Jorises kuni esimese uneni, unne jäi suure nutuga. Magas paar tundi, ärkas ja... oli hoopis rõõmsamas tujus.



Nüüd magab jälle - ootame õhtut. Laatsareti pidamine pole mu tugevaim külg:S

neljapäev, 9. september 2010

Linnapea vastuvõtul Tallinna Raekojas

Raekoja plats sarnanes täna suvalise autoparklaga. Turistide, linnakodanike ja muponautide pilgu all vooris parkima sõidukeid, millest väljusid vanemad koos tittede ja suuremate lastega. Linnapea jagas Raekojas sünnitunnistusi.

Esmalt kaksikud, seejärel kaks peret, kus sündinu oli viiendaks lapseks. (Meesisend vaatas neid komplekte väegagi kahtlustavalt). Ja miskil hetkel siis meiegi nelik.

Edgari tugev käepigistus igale meist. Et me kasvataksime pojast hea poja perele ning väärika kodaniku Tallinna linnale. (Hmm, ma olen alati arvanud, et linnapea on pikk JA turske mees. Paraku on ta ainult turske minu 174 + kontsade kõrval) Merike Martinsoni sõnavõtt ning tort. Tõesti maitsev tort. Õigemini kaks - mustsõstardega sinine ning maasikatega punane.
Ning hoolimata sünnitunnistuste mitteväljastamisest alates 01.07.2010 jätkatakse Tallinnas vastuvõtu traditsiooni:) Nii, et me ei olnud viimased nagu nime registreerija juunikuus oletas.


Võib ju väita, et tegemist on poliitilise üritusega. Pool aastat tagasi galoppinuks ma sinna lõunapausi ajal suvalises kontorikostüümis. Aga kodus juba mõned kuud kanastunult elanule kulus selline vaheldus vägagi ära. Avastasin taas seeliku ja kingad ja pintsaku :) (Kogemuse puudumise märk on seegi, et rõivaid selga sättides suutsin lõhkuda tervelt kaks paari sukkpükse enne kui kolmandad tervena jalga õnnestus saada!) Ja meesisend soetas ürituse tarvis suisa tutika ülikonnakomplekti.

Äge! Vurasin Helesinise Unistuse roolis otse panka, viskasin poja sünnitunnistuse letti ning võtsin õppelaenupuhkuse.

pühapäev, 5. september 2010

Neli kuud - elu nagu lill

Ja ongi neli kuud täis saanud! Poja tundub end taas raskemaks korrigeerinud olevat. Ja pikemaks ka, sest kevad-sügiskombekas on lootusetult väike juba enne kandma hakkamist.
Ila enam ei tilgu vaid suisa voolab ning lõputut rõõmu pakub puristamine. Lisaks sõrmedele jälgib poja huviga ka varbaid. Selili olles hakkab end kohe kõhule kruttima ja kõhul olles vajub mõnikord selili. Ups! Viimase kuu suurimaks saavutuseks ongi kõhuli olemine ja selles asendis pea hoidmine.
Jah, und on tõesti vähemaks jäänud - varasema kümne-poole üheteistkümne asemel ärkab pealt üheksat. Päevaunesid mõõdame minutites mitte tundides. Püüan ööunele sättida hiljem ,isegi keskööl, aga see tähendab lihtsalt hiljem magama minekut mitte hilisemat ärkamist.
Ärkvel olles veedab poja aega heal meelel mänguasjadega vesteldes ning vahepeal nendega kurjustades. Mänguasju haarab mõlemasse kätte. Tõsisemat nuttu kuuleb meie kodus mitte enam kui paar korda nädalas.
Kui tittede arengugraafikuid lugeda, siis vastab poiss kirjeldatule - ei miskit liigset ega puuduvat. Mmmõnus.

laupäev, 4. september 2010

tasuta ühistransport

Kolmelapseline pere sõidab Tallinna ühistranspordis tasuta. Eneselegi ootamatult avastasin, et me vastame kriteeriumile juba pea neli kuud:)
Ainus nõue tõendi väljastamiseks on samal aadressil paiknemine rahvastikuregistris ehk id-kaardi toiming.
Päris kindlasti hakkan isegi ühistranspordiga enam liikuma. Siiani tundus ülekohtune paari peatuse pärast bussijuhile ca 20 krooni loovutada - korrapäratu kasutajana puudub minu rahakotis hinnalt soodsam talongiraamat. "Jänest" ei julge ega taha ma sõita.

kolmapäev, 1. september 2010

Head uut...

Lisaks jälle-kooli päevale täitub 1. septembril järjekordne tööstaažiaasta ka minu emal. Seekord siis 48-s. (Jajah, neljakümne kaheksas)
Tähistasime üheskoos Meritoni Mademoiselle´is. Mmm, millised ahvatlevad tordilõigud ning suurepärane krevetisalat:)

Raamatud-vihikud-töövihikud pakkisin vilunult paberisse ning kleepkiletasin üle. Sama kogenult riietus Notsu koolivormi sisse-välja.

Erilisema sündmusena osales Notsu sel aastal ka muusikakooli aktusel. See on saavutus pigem minu jaoks - pidevate kõrvahädade tõttu kannatas see laps ka tavalise kuulmise olulise languse all, muusikalisest kuulmisest rääkimata. Nüüdsest aga klaveri eriala õpilane:) Lisaks kahele õppetööle mahub nädalasse ka kolm suusatrenni.






***
Avasin emakeele töövihiku esimese lehekülje. Jutusta oma suvest. Värvi need pildid, mis meenutavad sinu suve. Kaheksas pilt - suur koer. Vaid hetk ja lahistasime mõlemad nutta. :S