Reede, 27. juuni 2014

Jaanijärgselt lõunas

Jäime jaanijärgselt lõunaosariikidesse - minukese kolmik pluss üks. Teismelistega on lihtne - inimõigusteks on internetiühendus, millele lisada väikelinna vabaduse võlud. Tallinna äärelinna autostunud tüdrukud luban siin rahumeeli kohaliku kaubanduse tuurile, hängima randa - tundma end suurte ja iseseisvatena. Öise "kummitushääle" kuulmise järel kolisid tšikid privaatselt ärklikorruselt siiski elutuppa madratsitele ning... jätkasid seal magusalt tondijuttude vestmist. Hommikul avastasime, et "häält" tegi emma-kumma nutiriistas olev äpp, mis kas süüa-juua või muud tähelepanu nõudis. Kihistamist jagub vähemalt keskööni ning hommikud ei alga meil enne kümmet. Oh õudust, hommikustki sööme pidzaamades... Loobusin hommikupudru keetmisest ning vorbime kas võileibu või sööme hommikuhelbeid jogurtiga.

Väikelastega on nukram, tüdrukutesse klammerdunud Midile tuleb sageli minul tegevust leida. Väljas aga sajab lõputult. Kuhjasin tulles kaasa hunniku lühikesi pükse ja t-särke. Toppisin need nüüd kotti tagasi. Toas on niiske ja väljas haledalt märg. Siiski õnnnestus kahe vihma vahel muru nudiks niita.

Jaanijärgne poolik nädal oleks justkui loodud igavusse suremiseks. Vaatasin järele - kultuurimaja näikse puhkavat ja ükski suvetuur siia ei satu. Ja iseennast korrates - väljas on märg ning kaheteist kraadise õuetemperatuuriga ei kisu isegi uksest välja, rannast rääkimata. Käisime kohalikus "veekeskuses", loodusspas - lõbustasime ennast ja üht vanemate poolt unustatud mudilast. Nii umbes esimese klassi noormees kiitles, et vanemad lubavad al teha kõike, mida hing vaid ihaldab. Ja kinnitust see saigi - tema ema juhuslikult tabanud meie pall teenis käratuse minu aadressil :)

Eilse päeva tippsündmuseks osutus Maxima 40% allahindlus, kust üks tšikk leidis kummikud, teine kingad ja poistele saime samuti nipet-näpet. Et välja oli juba sõidetud, tiirutasin nendega ringikese lähikonnas. Rõuge, Haanja. Seenemetsas leidus priskeid mustikaid ning kollase National  Geographicu raami ees vorpisime pilte. Sadas - ei oskagi öelda, kas ikka või jälle.

Kokandustundides omandatu praktiseerimiseks valmistame täna pastat. (tsiteerides teismelisi: ja pea meeles, et need ei ole mingid keedetud makaronid viineritega) Tujud on siin muutlikud - alles leiti, et lõunasöök pole oluline - menüüs valitsesid pelmeenid hapukoorega ja... külmutatud pitsa. Karbihunnik ulatubki juba prügikasti kaaneni :)





Laupäev, 14. juuni 2014

Avarii. Sündmuspaigalt lahkunud juht.

"Ääää, kas see on Porche?", näitas Notsu näpuga autotreilerilt maharonivale punasele sportautole. Ma hetkeks isegi mõtlesin, miks hiigelpikk treiler parkis end Tondi K-Rautat läbivale teejupile Tuisu tänava ja Järvevana pikenduse vahel. Veerandtund hiljem, lillekastide võrra õnnelikumatena, olime sekundi murdosa jagu vales kohas sama treileri kõrval. 
Land Roveri maasturit juhtinud meesterahvas leidis, et mu Ford Galaxy pisiauto peaks talle ilmselgelt teed andma. Hoolimata tema suunavööndis paiknenud takistusest. Võib-olla oleks ma seisatanudki, kuid venisin juba pika  treileri kõrval ning tagurdamine sellises situatsioonis olnuks rumal manööver. Igatahes arvas too šatään meesterahvas, et mahub läbi. Ei mahtunud. Taguotsa plastikdetail riivas mu valget tagatiiba. Edasine on labane ja lühike - armeeroheline/ beez / hall sõiduk, riikliku numbriga 657, tähekombinatsiooni viimase tähega tõenäoliselt "M", lülitas välja parklasse viidanud suunatule. Võimas mootor möirgas kui juht vasakut külge ette võttes Järvevana pikendusele kihutas. Minu taga veninud sõiduki juht möönas kokkupõrke toimumist, kuid numbrit ei näinud temagi. 

***
Hea sõber, endine politseinik ütles, et mul on piisavalt infot politsei andmebaaside tarbeks. Iseasi, kas menetleval uurijal jagub viitsimust otsida ja analüüsida. Land Rover polevat õnneks eriti levinud mark.

Hea sõber soovitas vaadata Google´i tänavavaadet, leidmaks kaameraid. Ei leidnud. Helistasin Signaali, kuid fooripostide otsas olev osutus muuks.  K-Rauta valvab vaid majja sisenejaid. Tammsaare ärikeskus möönas, et kaamerad on, ent ilmselt ei ulatu. Kutsusid aga lahkesti salvestust vaatama.

***
Jooksin jalad rakku.  Issanda loomaaed on rikkalik ning üks sündmuspaigalt lahkunud juht kirevdab seda veelgi.  Vihale ajas mind politsei suhtumine.
Esimalt registreeris 110 juhtunu. Paluti kirjutada avaldus kas Rahumäel või internetis. Väsinud väikelapsed ei ole ootesaalides just meeldiv kontingent ning toimetasin päeva õhtusse. Rahumäel võttis mind vastu korrapidaja, kelle eraelu rikkuma saabusin. Korrapidaja-proua pidas häirimatult telefonikõnet, milles siunas oma korteriühistut. Aadress jäi hoomamata, kuid detaile ühistu juhtimisest võiks jagada. Sekkusin vabandades peale viieminutilist ootamist. Käsi pandi torule ning mulle öeldi, et "liiklus" lõpetas töö juba hommikul, kui minu avarii juhtus. Proua pakkus valget paberit, kuid loobusin. Seepeale sukeldus ta taas oma ühistu teemadesse ja ma sõitsin koju.

Avasin politsei kodulehe ning asusin otsima. Menüü "nõuanded" alamenüüga "kannatanule", "liiklus", "teata liiklusõnnetusest"... Ei mingit blanketti. Et kliendiinfo telefon töötab vaid tööpäevadel, valisin 110. Sain teada, et tegemist on operatiivinfo numbriga ning nemad ei tea ega tahagi teada. Ma olen jonnakas ja vastik - valisin numbri uuesti. 
Kuus minutit tihedat tööd ning juba ühendatigi mind prouale, kes lahkesti uuris, miks ma helistan... Et liiklusõnnetuse puhul palutakse lahkesti täita blankett "varavastased kuriteod". No armas, natuke ju nagu olekski... Rööprähklemise meistrina täitsin blanketti, kuniks tädike meenutas, et esmalt salvestada, et muidu ei saa digiallkirjastada. Nojaa. Ja alustasin siis otsast peale - mina, ja minu sõiduk...
Kolmteist ja reede. Täismäng.



Kolmapäev, 11. juuni 2014

11.06 - meres ujumas

Väsisin ära - päevad pole meil vennad.
Laupäeval joonistas Midi lõunaune asemel oma toa seinale. Musta ja tumesinise guaššvärviga sai kaetud kogu aknaalune pind. Tülitsesime. Vahetasime jupikese kaelkirjakutega tapeeti ühevärvilise vastu. Õhtuks jõudis Midi taashävitada lambi, mille hommikul hoolikalt kokku olin kruvinud.

Pühapäeva õhtul saatsin Midi voodisse. Veerand tundi hiljem kontrollima minnes leidsin ta toanurgas mängimas sammude kostudes vooluvõrgust kiirkorras eemaldatud tulikuuma triikrauaga. Triikraud, muide pärines hoopis minu magamistoast...

Mitmetel öödel on kaduma läinud Notsu Ipad ja Iphone. Heli Midi maha keerata ei oska - poeb salamisi Notsu riidekappi, kuniks mängu piiksumine kellegi äratab ning see keegi ta ägeda protesti saatel voodisse tagasi toimetab.

Üleeile istus Midi tavapäraselt isutult laua taga, vahtides tõtt kalapulgaga. Mini, olles juba vähemalt kuus tükki nahka pannud, avastas panni tühja olevat. Vajalik suutäis puuduolevast kõhutäiest leidus just venna taldrikul. Väiksem käsi üritas röövsaaki suhu toppida ja suurem seda sealt eemale kiskuda. Selle varasemalt kõlbmatu, absoluutselt mittemaitsva kalapulga pärast tekkis kisma, milles käiku läksid nii rusikad kui hambad.

Eile kadusid kuurist ratastel murukäärid, et välja ilmuda... No teadagi, Midi käes. Käimas oli mäng koondnimega "suur mürisev koletis ajab Mini taga"...

Mul lõppes jaks. Enne kui meile tõesti lastekaitseametnik koju saadetakse, toppisin kamba eesotsas Meesisendiga autosse ja sõidutasin Kakumäele. Esmalt ronisid kolm väiksemat ranna mänguväljakul. Neist kaks väiksemat turnisid absoluutselt mitte-eakohastel lõbustustel nii umbes kahe meetri kõrgusel maapinnast. Mini on omandanud kombe liumäe põikpulgal rippudes kiikuda ja samal ajal õnnelikult kilgata. Tõesti, ma olen veendunud, et mõlemad poisid olid eelmises elus oravad.
Kiikusime pikal vedrukiigel neljakesi tagumikud õhku. Midi nõudis Meesisendit vett katsuma. Peatselt avastasime nad madalas vees ringi paterdamas.  Jäime ideega riided seljast visata hiljaks - pooletunnise veemöllu tulemusena lahkus Midi autosse isiklik pluus kui ainus kuiv riideese haaremipükstena jalas ning Minile mähkisime ümber dressipluusi. (Hea, et anonüümne lastekaitseametnik ei näinud.) Õhtusöögiks pitsa ja joogiks limonaad - laualt kadus kõik.



Teisipäev, 10. juuni 2014

Võlgu olev teene

Tegime Notsu toas suurpuhastust. Väikeseks jäänud riided-jalatsid. Lapseea olulised mänguasjad. Hunnik koolipaberite lehti ja teine noote. Väikelaste lauamängud. Petshopid. Barbie maja. Hobused. Janiiedasi.
Leidsime igale asjale sobiva koha kodus, olulised kaisuloomad läbisid eelnevalt pesumasina. Sai mitu suurt kotti omade või võõraset hulgast uut omanikku ootavaid esemeid. Pesime aknad, põrandad ning horisontaalpinnad. Korjasime juuksekummidest, kõrvarõngastest, Midi pisilegist ning tolmurullidest tühjaks vooditaguse.
Notsu vahetas voodipesu, puhastas madratsi ja tuulutas. Tulemus lõhnab eriti värskelt.

Paks roheline kadedus ronis minusse. Elu tolmurullide ja mittevajalike esemete keskel ei meeldi mulle. Küsisin abi ka poiste ja enese magamistoa koristamisel. Õnnnelik Notsu leidis, et pole probleemi. Lisas, et võiksin ise aru saada, et on mulle teene võlgu :)

Reede, 6. juuni 2014

Öine häiriv haukuja

Sellel talvel oli külmasid ilmasid umbes kolme nädala jagu. Ning umbes kolme nädala vältel haukus mu magamistoa akna pool üks koer. Kileda hääle järgi väiksepoolsem. Ahastav haukumine järjestikustel öödel mitu tundi. Päevatööst väsinud Meesisendit lärm ei häirinud, mina, ilmselt depressiivne koduperenaine, ning toona veel rahutu unega Mini, vähkresime vaesele loomale kaasa elades.
Vahelduva eduga haukus vaene loomake ka kevadtalvel, kevadel ja kevadsuvel.

Täna öösel ärkasin ma veerand viis. Auh, auh, niuts, auh niuts,niuts, auhhhhhhh, niiiiiiuuuuuuutts. Õhutusasendis avatud aken ei jätnud võimalust haledat nuttu mitte kuulda. Auuuuhhhhh, niuuuuuuuts, auh, auh, auh, auh, auh... Akna sulgemine summutas heli. Kell pool kuus suutsin lakkamatu haukumise saatel uuesti uinuda.
Olin liiga väsinud kerimaks pimendavaid kardinaid üles. Samas tean ma üsna kindlalt, et ma ei näe haukujat oma akendest.

Tõesti, ma luban, et ühel ilusal ööl, kui ma olen veidi vähem väsinud, tõusen ma haukumise peale üles., riietun ning teen hääle järel kvartalile tiiru peale. Mind tõesti siiralt huvitab, miks jäetakse väike koer ööseks õue igatsema ning kuidas tema peremees looma nutu saatel öösel rahulikult magada saab. Loomast on hale, ega tema ju süüdi pole oma pererahva hoolimatuses.

Neljapäev, 5. juuni 2014

Lõpp, viiendat korda.

Kolleegid pistsid peale Notsu kinnitamist õpilaste nimekirja mitu suurt kilekotti koolivormidega ning keeleõpikute kodukoopiad pihku ning soovisid edu. Hunnikus sisaldus igat suurust mitu komplekti, kuid tellisin igaks juhuks lisa - noh, et esimesel septembril olnuks kuidagi piinlik pruugitud vormiga minna. Ja ma vaatasin tol kevadel seelikut-pluusi suuruses 170 - see tundus olevat täpselt paras hiiglasele...
Need viie kevade tagused sündmused juhtunuks kui lähipäevil. Ometi tõi Notsu täna koju juba viienda tunnistuse. Kokkuvõttes sama igava kui eelmisedki neli, kugi veerandite vajakajäämisi tähistamas mõned "neljad". Ma olen väga uhke oma lapse üle!

Temas ei peitu uusi teadmisi lennult haarav oivik. Ka ei süvene ta õpikutesse juba enne õppeaasta algust. 
Selle suurepärase tulemuse taga on ainult rutiinne töö. Notsus on tohutult tahet ja oskust ennast vajalikul hetkel sihi poole sammumiseks kokku võtta. Vahel ajab naerma kui suletud ukse tagant kostab pobinat esmalt ühes, seejärel teises ja lõpuks kolmandaski võõrkeeles. Nädalavahetustel toetas Notsu nigelaid suhteid matemaatikaga Vanaema, kes teismelise provokatsioonidele allumata suutis suvalisena tunduva arvurea mõistetavaks muuta. 
Lisandus uusi õppeaineid, mida saabusid andma gastrolöörõpetajad "suurest koolimajast". Ühes nendega tekkisid ka uued töövormid nagu "referaat" või "esitlus". Klassitunnis lõpetatuks saanud kunstiõpetus asendus  kodus lisatööd vajava tööõpetusega. 
Treeningute ajad kattusid muusikakooliga. Ja vastupidi. Õnneks oli talv nigel ning suusatamisvõimalusi nappis.

Kiituskirjale lisaks asetses tunnistuse vahel ka kiituskäskkiri. Notsu ja tema klassikaaslased võitsid raadiosaate "Miniturniir" hooaja, saades suure hulga vahvaid auhindu, millest ägedaim oli vast õppuse "Kevatorm"  Helme lahingu vaatlemine otse sündmuspaigal ehk katusel ühes väga tähtsate ja veelgi tähtsamate tegelastega. Aga veelgi lahedam oli võimalus kogeda raadioeetrit ning olla mälumängus "Mnemoturniiri"  vastasvõistkonnaks.

***
Koolimajas peeti lõppenud päeval lahkumispidu. Suureks kasvanud "viiendikud" jätsid hüvasti turvalise väikese majaga. Kuuendat klassi alustavad nad suures koolimajas, ühes rännakutega klassist  klassi.  Iga ainet õpetab erinev õpetaja. Koolivormi asemel on lubatud vaba riietus.
Notsu puges õhtul voodisse ja sosistas, et kardab veidi seda sügist ja kõike sellega kaasnevat uut. Ja ega ma teda lohutada ei osanudki. Viimased on rasked. Hommikul riietub ta viimast korda valge kraega vormi ning osaleb viimast korda väikese maja aktusel.



Teisipäev, 3. juuni 2014

Edasilükkamisest

Internetist on enami khuvi pakkuvaid lehti läbi loetud. Isegi Facebookis käisin. Mitmete sõbrannade ja tuttavatega tegevusi tehtud/ telefonikõnesid peetud. Kodu on samuti suhteliselt korras. Erinevad asjaajamised ametlike ja vähem ametlike asutustega samuti korda aetud.
No enam ei ole ühtegi põhjendust, miks ma ei saa lõpetada kursusetööd ning õppida eksamiks.

***
Peaks veel ringi vaatama, ehk saab alustamisega veel tunnikese edasi lükata, tähtaeg ju alles keskööl ehk kaheksa tunni pärast.

Edit: tegelikult ma vahepeal isegi kirjutasin leheküljekese. Aga ssaabus Notsu ning tekkis hea võimalus kuulata kirjatöö asemel kooli sündmusi.