reede, 29. juuni 2007

süda ütles üles. kiirabi keset linna.

Täna ütles keset linna mul süda üles.
Laperdav süda.
Pulss üle 200.
Kiirabi.
EKG.
Valges kitlis väga sümpaatne vene rahvusest meesarst.
Hea ja hoolitsev õde.
Täielik paanika lasteaias emmet ootava Notsu pärast.
Notsu isa, keda tema laps ei huvitanud.
Vanaema, kellel oli parajasti väga kiire.
Ja minuke päris ihuüksi ahastamas.

Lubasin mind eluloomaks turgutanud kiirabibrigaadile, et lähen koju ja puhkan. Tegelikult jooksin lasteaeda, poodi, autoremonditöökotta, tantsupeole. Ja lõppeks, pea kaheksa tundi hiljem sain koju. Ja siin pean alustama teist ringi - Notsu vanaema juurde ja ise koristama.

Jah, jah, ma tean, et ma pean ennast säästma. Kuid viimase kahe aasta elukorralduse juures ei ole see õnnestunud. Tuhat kohustust ootab, kõigile on midagi lubatud ja alati on kuskile kiire. Ise loodan, et äkki kunagi saan hauas segamatult puhata.

neljapäev, 28. juuni 2007

järele on jäänud kaheksa päeva

Elbrusele minek läheneb peadpööritava kiirusega. Ma ei kujuta seda kõike ette - kuus ööd bussis, viisteist telgis, pea kohal Kaukaasia tähine öötaevas. Ja kusagil mägede taga paistab mu unistuste maa Gruusia.

Kuigi. Aasta tagasi saabuval hommikul ületasime Ukraina/Rumeenia piiri, et teha ring peale Mustale merele. Mäletan tänaöiseid sündmusi aasta tagasi nagu olnuks need eile. Kuidas me hulkusime mööda Doonau äärt, otsides ületusvõimalust praamiga. Reni - oli see nüüd vaid linn või piiripunkt... Ning võtsime vastu meeleheitliku otsuse - sõita 1000 km ring ümber Moldova. Seal, kus teid lihsalt ei ole, suure Ukraina äärealad, kohtumised heade inimeste ja tulevikuta küladega. Üle 30 km pisikesi metsateid, mis kaardile kantud läbimatutena, lihtsalt selles lootuses, et peaks mõne kilomeetri vähem roolima. Nõuka-aegsed maanteed olid ehitatud piirideta ja meie, viisadeta eurooplased, ei saanud seigelda vabalt ühest riigist teise. Karpaatide külateed. Ja Ukraina miilitsad, kes palusid meil autot väljaspool bensiinijaamu mitte peatada. Röövimisoht. Ja paarkümmend bensiinijaama kümnekonnal kilomeetril, milles üheski ei saanud maksta pangakaardiga.
Olid ajad, autod, inimesed ja suured plaanid ja mõtted, mis ei saanud iialgi teoks. Täitumata ja katkised unistused...

Kolasin täna poodides, ostes vajalikku varustust sellesuviseks Suureks Reisiks. Taskulamp telki, pealamp, pikendatavad kepid käimisabiks. Lappisime Maarjaga asju kokku - oh, kuhu see kõik mahub. Ilmselt saab see päris-retk olema mõnel teisel aastal, siis kui kujutan ette kuhu ma lähen ja mida selleks vajan.
Hetkel on kõik vaid proov, üks hale katsetus ja õnnetu lootus leida iseennast. Kõik siin maailmas on suhteline, see, mida mina kardan, on tegijatele alpinistidele vaid kerge jalutuskäik.

On jäänud nädal ja üks päev väljasõiduni.

kolmapäev, 27. juuni 2007

Hüvasti, kõrgharidus

Täna kirjutasin kooli, et ma enam ei jaksa. Et palun mind võib eksmattida, aga ma ei jaksa enam kodutöid kirjutada. Et see mkum on võlas ja nii jääbki. Sügiseni kindlasti. Vastuseks sain kirja, et ei ole viisakas pikale puhkusele minevat õppejõudu ahistada ja peaks võlad likvideerima.

Ei, ei jaksa! Jõud on otsas ja kõik. Sadagu või pussnuge! Ja politoloogia võlaga eelmisest aastast on täpselt sama asi.

Nii lühikeseks see ülikool jäigi. 51 AP.

:S

kolm naist õues liiva viskamas, mees toas sohval

Liivakast sai koduõue valmis kaks aastat tagasi. Eile võtsin end kokku ja rentisin Lukoilist käru (3h=125 kr), haakisin selle emalt laenatud automaatkastiga Opel Corsale taha ning laadisime naabrinaisega kahasse Männiku karjäärides liiva täis. Raske oli, üle 80 maanteel ei saanud vajutada, aga koju tõime.

Pool kärutäit rõõmustab nüüdsest Notsut ja pool väikest naabritüdrukut Vuokkot.

Aga see, kuidas pisitüdruku isa, täisjõus mees, samal ajal kui kolm naist õue peal ta lapsele labidatega liiva maha laadisid, mugavalt toas sohval vedeles, ei mahtunud mulle kuidagi hinge.

teisipäev, 26. juuni 2007

ummikud Tallinnas likvideerunud

Peale jaanipäeva on hommikuti on suisa rõõm tööle sõita. Täna õnnestus mul Nõmme keskuse lähedasest kodumajast jõuda citysse viieteistkümne minutiga varasema poole tunni asemel.

Leitud on üks põhjus, mis hetkel on parem tööl käia kui puhata:)

esmaspäev, 25. juuni 2007

tähelepanelik kassapidajatädi - märkimisväärne haruldus

Mulle ei meeldi igapäevased poeskäigud. Suudan pooled väga olulised asjad ostmata jätta, mõnikord isegi selle peamise, mille pärast poeskäigu üldse ette võtsin. Samas võin korvi toppida hulga ebavajalikke asju, mille vaimustus lahtub kodus hetkel, kui ma nendele mingit kohta ei leia.

Poeskäikude vähendamiseks eelistan süüa väljas, vältimatu vajaduse korral poodlen lõunapausi ajal, kui hüpersupermegamarketites on õhkkond suhteliselt vaikne.

Paraku oli täna jälle see halvem päev, mil pidin kodus ootamatult õhtusöögi vaaritama. Magistrali Rimis kaalus müüja mu puu- ja juurvilju. Ja kurki vaatas ta eriliselt pikalt ja ütles: "Teate, see kurk ei ole enam hea, ma lähen ja vahetan selle ümber." Vaatasin siis ka - kile varjas tähelepanematu ostja eest kauba tõelist palet.

Tõeliselt armas ja hoolitsev teenindus - olen kordi kodus avastanud, et näiteks pakitud puuviljad on väga kehvas seisus.

Paraku ei märganud ma selle hea müüjatädi nime vaadata ja eraldi kiitust avaldada ei saa. Võibolla kuulub selline kauba ülevaatamine kassiiri töökohustuste hulka, ei tea. Kuid tõesti armas oli, kui tavapärase nohiseva kas-teil-säästu-partner-misiganes-kaart-on kassiiri asemel istub toolil rõõmsameelne ja tähelepanelik inimene, tõeline haruldus.

Hea teenindus tegi meele rõõmsaks -kodus oli süüagi mõnus teha - küüslaugune tagliatelle hakkliha, parmesani juustu ja seentega maitses isalegi. Ja pooleldi kuivanud elupuu sai värava eest valgust ja vaadet varjamast veerand tunniga maha saetud, pergalo ronitaime suureks kasvamist abistama pandud, postkast uuele kohale ning amplihoidjad seina külge sätitud. Ja päev sai jälle parem ning kodu ilusam.
Lillehullus jätkub, järgmine ports on omale koha leidnud:)

reede, 22. juuni 2007

riigipüha-eelne

Mõned päevad on teistest lihtsalt hullemad. Ja täna ütles üks inimene välja selle, mida ammu oodatud oli. Valikud.

Notsu läheb opile täie laksuga - mandlid, shundid. Adenoidid on juba läinud. Ja ma ei võta omaks süüd lapse "haigeks tegemise eest".

Ma olen suur tüdruk ja saan hakkama. Minu ümber on palju armsaid inimesi, kelle olemasolu mõistan alles siis, kui nad oma abikäe ulatavad. Nimepidi lugema ei hakka, aga lihtsalt südames ütlen, aitäh, et olete.

neljapäev, 21. juuni 2007

viieaastane tüdruk otsib head isa

Nüüd siis tõesti niikaugel:S

Notsu kuulmine on vilets ja kahjuks ei tähenda see "kuulmispuuet", vaid seda, et kuulmiskõver tümpanogrammil on sisekõrva kogunenud vedeliku tõttu peaaegu sirge. Ees on ootamas shuntide panek.

Lõigata saaks juulis, Fertilitases või augustis, Mustamäe Regionaalhaiglas. Kaks halba valikut. Mida varem, seda parem. Aga Ferti olematu erakorralise abi juures maksaks mandlid pluss shundid umbes 7000. Mandlid kannataks ehk ka oodata, aga siis tuleks läbida kaks narkoosi, kaks opijärgset taastumist.
Pealegi turnin ma juulis mööda Elbruse lumiseid nõlvu ja lõikuse peaks Notsu läbima vanaemaga.

Et sünnitunnistuse järgselt on sellelgi lapsel kaks vanemat, helistasin Notsu isale - sellele "täiuslikule" mehele, keda mu lihased vanemad erinevalt minust, mustast lambast, pereliikmeks peavad. Küsisin eelkõige nõu ja seejärel finantsi, sest tema viimase paari aasta osalus oma lapse elus on suur ja ümar null.
Sain järgneva vastuse - Sinu laps, vaata ise, kas ja kuidas hakkama saad, kes maksab, kes viib, kes hooldab.
Lisaks kuulsin taas kord, et pangu ma notarisse aeg ja ta loobub vanemlikest õigustest kelle iganes kasuks. Ja kui üdini aus olla, siis on ta seda juba korra elus, oma esimese lapse puhul teinud, vabal tahtel.

Ma ei saa aru, kas mul on rohkem kahju sellest ühiskonna poolt lugupeetud täiskasvanud mehest, kes ei hooli karvavõrdki tema geenipagasit kandvast armsast tüdrukust või pisikesest viieaastasest plikast, kes ei aima uneski oma isa mõtteid...

Peatselt ilmub mõnes loetavaimas lehes kuulutus "vajan 5-a armsale tüdrukule isa, koos sünnitunnistusele kandmisega. Helistada õhtuti telefonil 123456 "

Ilma naljata. Kahjuks.

keskkoolitunnistuste saamise aegu

Päeval kõrvetas päike ja city büroohoonete vahelises õhus oli tunda keedetud asfaldi ja laiskuse lõhna. Lapsepõlve juunihommikud lõhnasid teisiti - pannkookide või viinerite ja võileiva järele...
Kell viis õhtul on start - päevane uimane tühjus asendub cityst lahkuvate autode ummikuga. Tõsi, liikumistakistus on oluliselt kergemini läbitav kui kuu aega tagasi. Parkimishoovist välja keerates märkasin, et 21. koolis oli lõpuaktus.

Täna sai keskkooli lõputunnistuse ka Kristina, noorem tädi Ulvi kahest lapselapsest. Meie saabumise ajaks oli tähtpäevaline küll juba õhtusesse pidusse lahkunud, kuid laual ootas tort ja puuviljad nagu kevadel AD 1994, mil päikesetõusuni koolimajas pidutsenud tüdruk olin mina. Tol hommikul Russalka juures näisid kõik teed olevat lahti...

Sama "kõikjale valla olevate võimaluste" tunne valdas mind eelmise aasta jaanihommikul tõusva päikese kiirtes Odessa sadamakail. Tõelistes printsessikleitides ja selleks kellaajaks mitte enam nii laitmatutes ülikondades elluastujad. Kevadsuved on kõikjal sarnased, olgu see siis Musta mere või Läänemere ääres. Tunda on nooruse hõngu.

Täna õhtul läksime Notsu, ema ja tädi Ulviga hoopis surnuaeda. Istutasime samblatõrjevahendi ohvriks langenud krüsanteemide asemele daaliapuhma. Ja nüüd, kesköö paiku oleme Notsuga hilisest tunnist hoolimata ärkvel. Mõistan, et õnn on minu enese kätes.

kolmapäev, 20. juuni 2007

kõrvadeni armunud ehk nii lihtne on täita unistusi

Ma olen kõrvadeni armunud rookatusega palkmajakesesse, mille lõuna- ja põhjaakendest paistab meri ja kaks väikesaart. Sealt saab vaadata nii päikesetõusu kui ka -loojangut ja õu on valla võrratult lõhnavatele meretuultele. Ujumisest lahutab sadakond meetrit rannakarjamaad.

Loen Natura2000 kitsendusi ja ei leia ühtegi takistust puhkamiseks.

Seega on aeg arutada kalliste inimestega, kas me vajame seda paika ja välja mõelda, kust leida puuduolev raha.

Ja siis olen ma ühe oma eluunistuse täitnud.

esmaspäev, 18. juuni 2007

kuidas ebameeldiv inimene suudab kena teeninduse rikkuda

Reedel Tartu Kaubamajas.

Mõned kuud tagasi soetasin sealtsamast miskid teksad, mille hind enne allahindlust veidi üle 2000 oli. (Hullusehoos, nagu kõik need umbes 20 paari kappi sattunud on)
Paraku lagunes tuntud brändinimega pükstel ilupannal, üks nahast kaunistus andis värvi ja kaks õmblust hakkas narmendama. Ja mina, blondiin, kes ma ostan vaid kvaliteetset kaupa, olin rahumeeli tseki ära visanud...

Õnneks on ostu võimalik tõestada ka kliendikaardi väljavõttega! Ja lahked müüjad soostusid aitama, sest üliõpilasel oli vägaväga kiire. Lubasin, et plaanitust varem lõpetades hüppan uuesti läbi ja teen seda siiski ise.

Tund hiljem naeratas infoteenindaja, et kõik on juba korras, väljavõttega Ok ja nad helistavad mulle peatselt. Käisin teksaosakonnast läbi ja tänasin.

Täna helistasidki. Tõre naisterahvas teatas, et minu kaardi väljavõttel need püksid ei kajastu ja pean siiski tseki üles otsima. Protsesteerisin, et kõik oli ju reedel korras, päris kindlasti oli. Tädi lubas uurida ja kohe tagasi helistada. Helistab siiani.

pühapäev, 17. juuni 2007

viimane sess @ tartu ehk selleks aastaks kõik

Psühholoogiaeksam - eelmise aasta võlg. Mõistlik oleks vist kohe end järeleksamile registreerida, sest kui test on 20% võiduvõimalusega loto, siis 60x tõenäosusteooria kohaselt ei vea.

Eesti keel ja stilistika. C ja B. Iseenesest pettumus, sest eesti keel on minu üks tugevamaid külgi juba keskkoolieast alates. Paraku põrusin aga mitte teadmatuse vaid tähelepanematuse tõttu.

Politoloogia. Need poliitmaigulised asjad ei ole üldse minu ala. Aga tehtud ta sai, positiivselt ilmselt, kuigi tulemust veel ei tea.

Nüüd on jäänud neli kodutööd, millest kolm sisaldavad mahukat mkumi ja üks eelmiseaasta võlga.
Ja siis võib taas öösiti magada.

Muud nädalavahetuse sündmused:
Reede: kaks pitsat ja kolm õlut küünlavalgel

Laupäev: pikk õlle- ja siidriõhtu Emajõe-äärses grüünes, "Kuumas tassis" ja "Suudlevates tudengites". Ja lõpetuseks kasiinos, oma kindla panusega. Polegi vist kaks aastat kasiinos käinud, vahelduseks oli päris vahva ajaveetmine.

Pühapäev: kodutee. Erli õpetussõnad Elbrusele kaasa, Notsule järele ja emaga surnuaeda.

Ja nüüd on niiiiiiiii väsinud olla, et "kolimise" elasin taas üle, asjad on lahti pakitud, aga koristada enam ei jaksa.

reede, 15. juuni 2007

Häirekeskus: Teie auto ajab välja suitsu või auru

"Tere, helistan teile Häirekeskusest, kas teie olete maasturi 00 XYZ kasutaja", küsis asjalik naisehääl täna mu kõrva ääres. "Jah, mina," ütlesin ja lasin mõttes läbi kõik oma patud. Jätsin ju auto tasuta parkimisalale Tallinna bussijaama ja sõitsin ise pühapäevani Tartusse sessile. Kurat, seal Migratsiooniameti ees ei olnud ju kollast joont, mõtlesin.

Naisehääl jätkas "Kas teie auto on pargitud aadressile Lastekodu 00? Oleme saanud signaali, et teie auto ajab välja suitsu või auru, võibolla põleb, kas te saate kohale tulla?" Kurat, kust ma tean, mis selle maja number on, tänav vast jah Lastekodu... Kohaltulekut välistava vastuse peale jätkas hääl: "See on meie jaoks piisav, et saata välja tuletõrje- ja politseibrigaadid"

"Seal ei saa kohe kindlasti mitte midagi põleda", väitsin, sest teadsin, mootor on välja lülitatud ja juhtmed salalukust lahti ühendatud. Palusin välja mitte sõita, kuid õnnetuseks ütlesin oma asukoha Tallinna ja Tartu vahepeal.

Naisehääl telefonis väitis, et väljakutsest keelduda nad ei kavatse. Läksin täiesti paanikasse, sest teadsin, et möödakäijates võib ärevust tekitada eile keemilises puhastuses üliagaralt tööle pandud mootori eelsoojenduskell või õigemini programmeeritud kellast tulenev eelsoojenduse töölehakkamine. Et seda seadet ei ole pikka aega kasutatud, siis ajabki ta esialgu välja suitsu. Küll aga kujutasin elavalt ette tublisid tuletõrjujaid Patroli kapotet sõrgkangiga avamas ja nägin vaimusilmas ette, et pühapäeval kohtun autoga, millest edasise tegevusetuse tõttu järel vaid raam ja istmed.

Püüdsin olukorda selgitada, kuid naisehääl muutus tõredaks -suunan teid .... kuhu, sellest ma aru ei saanudki. Ootetilulilu. Saan veelkord selgitused olukorra kohta, lisan omad selgitused võimaliku jamatekitaja kohta ja naisehääl 2 teatas tülpinult, et seletagu ma seda peapäästekorraldajale (kui ma ei nüüd ametiga eksi).

Minutike ootetilulilu telefonis ja kolmas naisehääl käratas käskivas kõneviisis ja hääletoonil - "Rääkige, mis teil mureks on."
"No MINUL ei olegi muret, Teie majast helistati ja ma tahaksin nüüd teada, mis edasi saab", vist suisa piiksusin telefonitorusse.
"Millest", käratas naisehääl, "Miks te siia üldse helistate? Meie majast ei helistata nüüd küll lihtsalt niisama kellelegi, te ikka ise vist siia helistasite. Ja kui teil muret ei olegi, siis ärge hoidke liine kinni!" Järgnes kolksatus ja sellele tuut-tuut-tuut...


Epiloog.
Asja uurima saadetud kolleegi sõnul olid tuletõrjujad ja politseinikud sebinud hetkeks ümber mu auto ja siis lahkunud.
Et mõlemad võtmekomplektid olid mul kotis, saatsin need järgmise Tartust väljuva bussiga Tallinnasse. Seal hoolitses hea kolleeg hetkeks akujuhtme mahavõtmise eest, millega "kustus" ka eelsoojendusploki mälu. Minu auto seisab endiselt bussijaamas.
Aga tundsin end tolle pääpäästekorraldajaga rääkides kui psühhopaat, kes oma "muredega" vaeseid ametnikke painab.

neljapäev, 14. juuni 2007

koerailm@Naissaar

Lõpuks ometi sajab! Ma olen väsinud kastmast külvatud muruseemet tuhkkuivas mullas haledas lootuses, et koduõuel hallika puru asemel haljas rohi kõrguks. Mul on kahju taimekestest, mis janunevad vee järele.. aga ma ei jõua ju, sest sellel nädalal ma ei tee muud, kui olen päeval lojaalne töötaja, õhtul hea ema ja öösel usin üliõpilane. Seda aega, millal ma magan, söön ja koristam, lõppeval nädalal ette nähtud ei ole.

Seda enam oli äraütlemata hea meel tänase purjetamisürituse üle. Hoolimata koerailmast vedas täispuidust purjekas Nina 1 meie tööka osakonna Naissaarele ja tagasi. Et veeseis madal oli, võttis enne sadamat meid vastu kaater Carrera II ja viis maale.

Ma olen Naissaarel varemgi korra käinud - esimese tsiviilreisiga peale venelaste lahkumist, aasta 199x. Minu mälestused piirduvad jumalast ja inimestest hüljatud saarega, lisaks instrueeriti enne randumist meid mitte astuma miiniohu tõttu teerajalt sammugi kõrvale. Et Notsu isa juba aastaid vähemalt korra nädalas Naissaare vahet sõidab, siis olen küll palju kuulnud, kuid mitte näinud.
Vähemalt viisteist aastat on sellest esimesest käigust möödas ja saar on muutunud armsaks suvituskohaks. Elektrit annavad endiselt diiselgenekad ja mobiililevi on pehmelt öeldes nõrk. Transport toimub endiselt vingete militaarveokatega. Tunda on hoolivat kätt, kuid kindlasti on palju teha. Ja näha on, et kohalikud muretsevad turistide ja nendega kaasnevate alkoholipurkide - pudelite läbu pärast. Õnneks ei toimi regulaarliin ja nii pääseb linnalähedane saar vähemalt massturimist.
Veedetud aeg jäi napiks - paari tunniga jõudsime vaid Männiku küla kõrtsini ja tagasiteed rongiga läbida ei saanudki.

Aga oli mõnus matk ja koerailm koos riideid märjaks tegeva vihmaga ei häirinud meid põrmugi.

kolmapäev, 13. juuni 2007

ööekskursioon loomaaias

Nüüd ma siis tean, miks Tallinna Loomaaia hilisõhtused ekskursioonid paari päevaga välja müüakse - loomade elu hämarduvas õhtus erineb päevasest oluliselt.

Eile sain aimu, et sealsetel asukatel on kindel elurütm - külastusaeg ja vaba aeg. Sellest, et külastajaid oodatakse pikisilmi, andis märku näiteks valjuhäälne kisa kotkaste osas, kui meie grupp tagumistest, hetkel poegade pärast suletud eksponaatidest mööda jalutas.

Kakulised on lahedad linnud - hmm, mis kummaline kellaaeg külastuseks, näis lind kõrvalistujale ütlevat. Koos pead pöörates küsinuks nad justkui naaberpuuri asukalt - sinu juures ka käisid jah?

Kaslased näivad päeval laisad ja väsinud, mõneseid isendeid ei ole mul üldse õnnestunud kohata. Ja eile nägin naaritsat. Jube vilgas, aga samas olin kasukamaterjali siiski pisut teistsugusena ette kujutanud. Millisena? Vist vähem rotisarnasena.

Ekskursioon pidi kirjade järgi kestma 2,5 tundi, aga läks oluliselt üle aja. Vahet ei ole, põnev oli. Vanemmetoodik Inari, meie ekskursioonijuht, rääkis kaasahaaravalt. Olulise infona talletasin enda jaoks, et loomaaia asukad ei ole õnnetud ega kurvad, neis on terake artistiverd ning nad naudivad kohtumisi inimestega. (kes ei naudi, need on peidus)

esmaspäev, 11. juuni 2007

kanaajudega kuumuses

Kuumus hävitab viimsegi aruraasu. Jalutasin Rimis, korvis kummikindad ja käsn. Ühtlasi vaevasin pead, mille kuradi pärast poodi läksin... Toppisin korvi väetise ja pergalo ja lõunasöögi. Külmleti juures meenus, et nende asemel pidi olema hoopis samblaeemaldaja...

Kana. Täieline kana.

pühapäev, 10. juuni 2007

nädalavahetus@lõuna-eesti

Mõnus äraolemine oli see kanuumatk @ võhandu.

Kokkuvõtlikult tabas meie tiimi üks ümberkäimine, mille käigus jäid kadunuks paar nike lühikesi pükse (naiste), SLÕhtulehe tumesinine t-särk (meeste), kaks võileiba (muna ja kanafileega). Märg mobiiltelefon, mis hommikul puk-koodi nõudis. Üks ujumine Võhandu kõrgete kallastega laiendi soojas vees oli super. Umbes kolmekümnepealisest seltskonnast tundsime eelnevalt vaid ühte, aga lõvikonservid liidavad ja neid sai haugatud rohkesti. Ning oli see joodud õllest või päikesest või varasest ärkamisest, igatahes peale lõunasuppi tundsin ma end nii väsinuna, et ülejäänud puhkepausi lihtsalt magasin maha.
Sõita oleks rohkem tahtnud, aga ei virise. Ööbimispaik oli samuti mõnus. Veel üks ujumine turbajärves, seekord siis otse suitsusaunast. Ja uus ports lõvikonserve.
Üks kossumäng, üks võrkpall, üks lahkuminek, üks hooletust käeliigutusest pudeliga purunenud hammas ja tohutu kuumus ja peavalu hommikul telgist välja ronides.

Pealelõuna maakodus koos "heinateoga" kui selleks saab nimetada kaelani ulatuvate naatide ja putkede niitmist vikatiga. Mõistetamatuks jäi, kuidas nad Notsut nädalavahetuse jooksul rohu sisse ära ei kaotanud:)

Veel üks ujumine Erastvere järves - suvekuumus on kogu lõuna-Eesti järvistu ühetaoliseks soojaks supiks keetnud.

Ja lõpetuseks oma voodi - peale pikki seiklusi maailma kõige mõnusam paik!

reede, 8. juuni 2007

argihommik balti jaama turul

Hommikul kella üheksa paiku käisin täna turul. Linlane ärkab hilja ja sel kellaajal sättisid müüjad alles algavaks päevaks kaupa ning esimesed uudistavad ostjad saabusid. Nädalavahetuste turuhommikutel käib hoopis teine seltskond - tööinimesed, kel vaba päev. Tänasel reedel kolasid rahulikult ringi eakamad, ajasid tuttavate müüjatega juttu ja kiiret polnud kellelgi. Päike säras silmipimestavalt eredalt. Tavaliselt olen sel kellaajal tööl ja vaatan hommikut läbi Pro Kapitali tolmuste aknaklaaside.

Esimesed juunipäevad võrduvad mu mälus koolivaheajaga - vabaduse ja suve lõhn. Värske supirohelise ja porgandi lõhn lettide vahel meenutas mulle aga lasteaia-iga. Usutavasti oli umbes kakskümmend kuus-seitse aastat tagasi samasugune suvehommik ja me tõttasime vanaemaga maasikate järele, kummalgi kaasas korvid - temal suurem ja minul väiksem. Pealelõunal algas kompotitegemine. Ja eriti selgelt mäletan porgandikimpu, mille me mulle krõmpsamiseks ostsime...

Miskipärast meenuvadki asjad läbi lõhnade. Värske värvi lõhn lasteaias... köögiviljad turul... talvine kütmise lõhn agulis... piibelehed... neil igal on mu minevikus oma lugu rääkida.

Aga vibram-tallaga matkasaapaid ei saanudki. Ainus paar oli number 36. Seega tuleb sammud ikkagi Matkasporti seada:S

neljapäev, 7. juuni 2007

ja koera haual õitsevad lilled...

Kaks tibiliku välimuse ja olemisega mitte enam verinoort naist arutasid täna keskturu kaltsukaosakonnas brändide headuse üle. "Ära seda küll võta, see George on ju inglise odav asi", ütles üks. Teine üritas protesteerida, et tegemist on päris kena rõivaga, kuid sõbranna halvustav "fuih" sundis teda valitud eset tagasi kasti viskama.
Kolasin hunnikute vahel vahel väikses lootuses leida endale alpinismisaapad ja kahe eakaaslase diskussioon nii sellest kui ka teistest brändidest kõlas nii mõnusalt mõttetuna.

Enne kinnominekut istutasin turulemineku pärispõhjused aeda. Koera haud on õitemeres - nii ei tundugi kirsipuu ümbrus kurb ja nukker. Nelgid. Väga palju erinevaid nelke. Mäginelk, kobarnelk, talinelk.
Ja ööpäevaringselt põlve küünal meenutab meie peaaegu 17 aastat kestnud sõprust.
Ka iga koduakna taha sai lillekast, kokku siis kaheksa. Suvelilli jagus peenardessegi. Eile öösel katsin kergkruusaga teeradade ümbruse ja homme külvan veripunaseid saialilli.

Shrek oli lahe! Tasub vaadata, arvasid Notsu ja ta kaheksa-aastane sõber. Veel enne kui arugi sain, olin lastega kokku leppinud, et läheme kohe peale filmi Hesburgerisse sööma ning kui Notsu ei lähe mõnel päeval lasteaeda, siis jääb "juba teises klassis" õppiva sõbra hoole alla.
Et seda kaheksa-aastast väimeespoissi olen sünnist saati hoidnud, ütleb ta mulle mõnikord õhinaga "emme". Erikuradi armas on seda kuulda. Piilusin filmi ajal salamisi kahte kõrvaltooli ja mõtlesin omi mõtteid lastest, kodust, perest ja üllatus - täna ei läinudki süda härdaks.

Ühel hetkel tundsin hoopis õnnetunnet - hea, et on Notsu ja tema vahvad pisikesed sõbrad, kellega koos end lapsena tunda. Ja lihtsalt mõelda, et meie kutsu on taevas, tal on seal hea ja tema haual õitsevad lilled. Ja konn suri samuti selle pärast ära, et ta oli juba vana. Simpel.

kuidas tööpäeva kergelt õhtusse saada

Hommikul magasin täiega sisse - pool üheksa ärkamist tähendas tööle jõudmist poole kümneks.

Laua taga selgus, et mobiil on jäljetult kadunud. Polnud teda kotis ega tagi taskus, autos ega auto kõrval samuti mitte. Et aku oli peaaegu tühi, lülitus aparaat peatselt välja.

Enne lõunat kihutasin koju, lasteaeda, veelkord koju, otsisin läbi auto esimese ja tagumise istme ja valmistusin minema EMT-i uue järele, kahjatsesin kaarti jäänud numbrite kadumist, kirusin end, et plaan teha kaartist koopia on endiselt reaalsuseks muutmata.

Lõppeks kella kolme paiku tööle tagasi jõudes meenus, et panin hommikul kõikse tagumisele istmele rulluisud ja trenniriiete koti. Ja ühe uisu seest mu telefon välja ilmuski...

Hea, et VEEL ei unusta mälu parandavate tablettide võtmist.

teisipäev, 5. juuni 2007

paanikaosakonna töötaja

Hoolimata sellest, et Elbrusel on käinud tuhanded enne mind ja lähevad ka tuhanded hiljem, olen ma selle sõidu pärast täiega närvis.

Algatuseks ei suuda ma oma asju paigutada ÜHTE seljakotti, okei suurde matkaseljakotti... Teiseks ei kujuta ma ette seda kommuunielu. Kolmandaks on mul varustusest olemas vaid mõned seljariided ja reisini on jäänud loetud 32 päeva. Hirmutav.
Tänasel kokandustoimkonna koosviibimisel Nõmme seikluspargis tundus see mõõde veelgi määramatum.

Avastasin, et täna on mul pooleaastane sünnipäev:)

esmaspäev, 4. juuni 2007

seiklused bürokraatiariigis "kaks millimeetrit"

Tegevuskoht: Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Mäekalda büroo
Tegevusaeg - täna
Tegelased: ametnikutädi X ja seoses saatkonnas oleva passiga ideekaarti vajav klient Y

Klient siseneb ja otsib meeleheitlikult luugikest, kuhu ulatada ideekaardi saamiseks vajalikud dokumendid. Luugikest pole, pole ka nupukest, kust võtta järjekorranumber. Klient pöördub infolaua taga istuva ametnikutädi poole, areneb dialoog.

"Ideekaarti???????? Aaaaga me ei teeninda juba K O L M aastat siin Eesti kodanikke, kuidas Te seda ei tea... Minge Lastekodu 48. Ja kas Teil on üldse U U T E L E N Õ U E T E L E vastav foto?"

"Uutele nõuetele?"

"Andke siia! Niinii - näete, foto ei vasta nõuetele, Teie nägu on KAKS MILLIMEETRIT väiksem! Teinud siis pildistamiseks kõrgem soeng", õhkus ametnikutädist kahjurõõmu.


Lastekodu 48 asuvas büroos võeti see "kaks millimeetrit kõlbmatu" foto vastu. Mingi nurga alt siiski sobis.

Kahe kuni kolme nädala pärast on mul oodata sajaviiekümnekroonist dokumenti ühekordseks piiriületuseks. Elagu bürokraatiamasin ja ametnikearmee!

küürimispidu

Nädalavahetuse veetmine kodus tähendab pühapäeva õhtuks öötundideni kestvat küürimist.

Kella üheksa paiku algab Notsu küürimine. Esmaspäeval peab ta ju roosa lehviga viksi tüdrukukesena lasteaeda minema. Leotamise tulemusel toimunud muutus on hämmastav, arvestades, et vanni minnes sarnases ta eelkõige kriimulise nõiaga puu otsast.

Seejärel vajab küürimist kogu alumine korrus - jalad ja jalakesed on tuppa kandnud liiva ja mulda, väikesed käed on kiirustades söönud ja kohukesepaberid prügikasti panna unustanud. Üksik kohvikruus kraanikausis ootab pesemist vähemalt hommikust alates. Ja mustade riiete laviin on jälle pealetungile asunud.

Ja lõpetuseks ise. Hoolimata aiatöökinnastest on käed ja küüned nagu kutselisel põllumehel. Jalad vajavad pikemat leotamist ja kareda harjaga küürimist. Lõpuks puhas. Valmis esmaspäeva hommikul võltsvaga kontorirotina arvutilaua taha istuma.

laupäev, 2. juuni 2007

sõbra lahkumine

28. augustil 1990 seisis keskturu väravas üks pisike poiss, rebasekarva kahekuune kutsikas süles. Ja kuueteistaastane mässumeelne tüdruk võttis selle kutsu endale.

Esimesel ööl kutsikas nuttis, kuniks haledus sai võitu. Sellest ööst alates oligi mul päris kaisuloom. Karvane ja soe. Laiutaja. Nii mõnelgi ööl pidin teda äratama, et endale pisutki ruumi saada.

Kutsikast kasvas põlvekõrgune punaka karvaga koer, kelle esivanemates võis aimata kollit. Tegelikult sarnases ta üksühele bengaali rebasega loodusraamatust, isegi kõrvad olid sama suured. Natuke kiusliku iseloomuga, veidi kaval, ülimalt mänguhimuline kõrge vanuseni. Seltskondlik. Veidi närvilise, heleda ja rohke klähvimisega sõber.

Vanematekodust lahkudes jäi ta peale pikki vaidlusi ema juurde - vana koer jäägu oma koju. Truu sõbrana teadis ta minu tulekut auto mürinast ja jooksis rõõmsalt ukse juurde ootele. Autode vahetudes nõudis uus heli veidi harjumist.

Koos tegime pikki rännakuid, isegi hääletasime. Mõnikord olin ta peale tige, kuid truu sõbrana liputas tema alati saba.

Notsu sündides võttis ta endale emarolli. Beebi iga häälitsuse peale tõusis ja läks vaatama või magas lapse aseme ees. Nii mõnelgi korral tuli niutsatada, kui väikese käe vastukarva "pai" valusaks osutus. Taibates, et väiksemat tuleb õpetada, ei näidanud ta hambaid ega üritanud tugevama positsioonilt asju selgeks teha. Viis aastat õnnestus neil kahel sõbrad olla.

Kuusteist aastat on pikk aeg. Koera kohta eriti pikk. Viimasel aastal oli ta kehvake - pime, kurt ja kõnnak ei olnud enam "päris see". Ometi suutis ta veel eelmisel sügisel kahel korral kodust põgeneda, läbides oma tervise kohta väga pikki, mitmekilomeetriseid rännakuid, ületades nii raudtee kui ka suure magistraali.

Eile õhtul halvenes vana sõbra tervis ootamatult ja täna hommikul veelgi. Loomaarstist sõber külastas meid hommikul.
Ja minu kallis koer puhkab nüüd koduaias kirsipuu all, kaisus mänguasi. Läbi ööpimeduse valgustab tema puhkepaika küünal. Notsu joonistas hauale kaardi ning koos istutasime lilled.

Head teed taevasse, Jessie! Usun, et sa vaatad meie tegemisi edaspidi helesinise pilve pealt.
30.06.1990-2.06.2007

elu pisiasjad

Pisiasjadel on kombeks mu elu närida. Justnimelt närida, sest pisikestena ja ühekaupa ei pane neid tähele, aga kuhjudes kogunevad nad kokku ja vajuvad ühe suure massina selga.
Peale hambaarstilt tulekut (jälle viiesajane läinud, aga kindel tunne, et ei pea mägedes kasutama seda ühte tangipaari, mida ka näpitsateks nimetatakse:P) ei olnud mul isu otsekohe tööle tagasi minna. Tegin ära venemaa viisa pildid, erinõuetega - 3,5x4,5, heledal taustal, tellija materjal on täna kehvapoolne ja pildidki vastavad. Aga olemas.
Seejärel pikendasin ära kesklinnaelaniku aastakaardi, mille taga küll endiselt kiri "poolaastakaart" seisab. (Eelmine kaart kaotas kehtivuse peaaegu kolm kuud tagasi...) Et olla veel tublim, pikendasin ära ka ISICu. Selle kehtivus lõppes küll juba 2006 aasta viimase päevaga.
Imestasin oma laiskuse üle ja ohkasin kergendatult. Elu pisiasjad, mida aeg-ajalt vaja on.

Ja õhtul tulid külalised- grillisime liha ja tundsin end hetkeks õnnelikuna. Hommikul 8,30 stardime Jurmala veepargi poole - puhkepäev, nagu Notsu ütleb.