Esmaspäev, 28. aprill 2008

rahavaba

Käisin täna apteegis ja ostsin 960 krooni eest Cipralexi. Moodne on olla moodsalt haige.
Aga parem ikka kui eksmatiavaldus esitada.

Pühapäev, 27. aprill 2008

kevadsemestri kodutööde nimekiri

Mõistusega tean, et olen koolitöödega järjel. Tänase päeva seisuga on mul kirjutada vaid mõned kodutööd:
1) suhtlemispsühholoogia - referaat
- uurimus (grupitöö, mille viin läbi ilmselt siiski üksi)
2) meedia avalikkuse kujundajana 3. kodutöö (pole teematki antud)
3) praktika (kokkuvõte, täita blankett, kulu 2 minutit)
4) meediapraktikum (kujundada valijakaart, 99,9% valma)
5) tarbijakultuur (magistriaine, mille peale pean enam aega pühendama)
6) audiovisuaalne kommunikatsioon, tv-osa, kokku kolm kodutööd (nädala telekava analüüs, zanriline ja vormiline saateanalüüs ning teoreetiline töö)

Kokku 9 kodutööd, millega on aega kuni juunikuu keskpaigani. Paraku ärkan ma igal öösel
hirmudega, et ma ei jõua valmis. Ja igas päevas kummitab kuklas samasugune hirmutav teadmine. Kaevasin vana hea xanaxi paki välja. Maitseb hea ja kuidagi peab poolteist kuud edasi vedama.
:(

Laupäev, 26. aprill 2008

abituuriumi lõpukirjand

Täna kirjutavad abituriendid lõpukirjandit. Et minu nädalavahetuse õppeprogrammis @Tartu on ette nähtud vikerraadio kuulamine, siis on sellised teemad:

1. Võrdsete võimaluste Eesti
2. Mis viib elu edasi - kultuur või kapital?
3. Virtuaalsed inimsuhted
4. Tänapäeva maailma hirmud
5. Sport tähendab võitude hinda ja kaotuse kibedust
6. "Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus." (Jaak Jõerüüt)
7. Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
8. Kunst avab tee maailma mõistmisele
9. "Sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid." (Vergilius)
10. Ajakirjandus peab ühiskonda parandama

Aasta-aastalt olen avastanud, et tahaksin kirjutada järjest enam teemasid. Siis, kui oli minu kord, neliteist kevadet tagasi, valisin vaid kahe teema vahel, ülejäänud olid tol hetkel kõlbmatud. Praegu oleks mul raske kirjutada vaid teemal nr 8, ülejäänutel suudaksin kohustusliku mahu ära heietada.
Aga sotsiaalse närviga nagu ma olen, kirjutaksin ilmselt teemat "Võrdsete võimaluste Eesti"

Reede, 25. aprill 2008

veel eliitkoolidest

Hakkasin "Hundi ulule" kommentaari kirjutama, aga läks pikaks. Teen sellest omaette postituse.

Sügisest kevadeni puutusin kokku oma kooliga. Ja nüüd, katsete aegu rääkisin koolipraktika raames paljude lapsevanematega. Ka nendega, kelle lapsed (eliit)koolis juba päris mitmendas klassis. Palju erinevaid lugusid sai. Järgmisel nädalal ehk trükivalgusse tulekul.

Aga mis eristab ikkagi eliitkooli tavakoolist? Minu koolis, selles eliitses siis, "kukkus" puudujate päevik haridusministeeriumi kontrollide saabudes õpetajate toas kapi taha. Gümnassiumiosas käisid osad meist koolis nagu ise tahtsid. Mina näiteks siis kui kooli kõrvalt tehtav vahetustega töö parajasti võimaldas.

Lõpetasin. Paari kolmega kusjuures. Okei. Mul on hea pea ka ning õppimiseg mäletan end tegelevat vaid ühel korral - kui üheteistkümnenda klassi matemaatikaeksamil haledalt põrusin ning paar päeva koju nägu ei julenud näidata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Läbi elu on mul alati olnud uhke öelda, et olen oma kooli vilistlane. See ongi vist üks top 10 saavutuste hulgas mul.

Ja ma ei pea eales seletama, et "see kool asub x ja y tänava nurgal, see halli värvi maja seal." Vähemalt kord aastas näidatakse pärgade panekut meie kooli juurde. Minu koolivendasid-õdesid teab terve Eesti. Koolil on traditsioonid, on väärikas ajalugu ja vilistlaste väärikad saavutused, mida juba nõuka-ajal eksponeeriti kooli koridorides vitriinides. Peale remonti, ma olin siis vast algklassides, sai maja restaureetud tolleaegsete parimate oskuste kohaselt ja mu ema, ka vilistlane, teadis rääkida, et meie kahte korrust läbiv rõdudega aula on nüüd samades värvides, mis maja ehitamisajalgi. Kenad pastelsed toonid igatahes. Mu koolil on deviis ja legendõpetajad, kelle nimi on kirjutet jämedalt Eesti kultuurilukku. On kooli sõrmus, mida ma hoolimata neljateistkümnest lõpetamisest möödunud aastast ikka veel mõnikord kannan. On märk, müts. On kõnepoodium ja uhke presiidiumilaud. On paekivist trepiastmed, mis aastasaja jooksul madalaks kulunud olid ja trepikäsipuud, millel ulakamad alla sõitsid. Hiljem paigutati sõitmise vältimiseks käsipuudesse nupukesed, aga siis libistasime end mööda astmeid. Nüüd on vist nii trepid kui käsipuud restaureeritud.

Alates neljandast klassist räägiti meile, et oleme oma kooli õpilased, Eesti väärikas tulevik. Just sellepärast ei tohtinud me kanda koolis teksaseid-tosse. Enamgi. Selle reegli vastu eksinud käisid kodus riideid vahetamas. Ja meie gümnaasiumipoisid kandsid lipse-ülikondi. Alati. Kas sellest nüüd kasu oli... Millekski ikka oli. Minust aasta varem lõpetanud poisteklassi 32st õpilastest katsetas 31 edasiõppimist ülikoolis, enamasti ttü-s. Ja 30 sai sisse. Nende hulgast on kasvanud üks pangajuht, üks suurettevõtte juht. Ja kindlasti palju tavalisi tublisid inimesi.

Mida ma õppisin? Ma õppisin mõtlema ja oma aega jaotama. Meie füüsikaõpetaja soovitas meil õpiku panni alla panna ja nii konspekteerisime juba viiendas klassis. Sama tegi ka ajalooõpetaja. Mu keskkooliaegne matemaatikaõpetaja oli lasnamäelane nagu minagi. Ja igal neljapäeval nägin ma kurja vaeva enese ekspressbussi mahutamisega, et jõuda kooli tundide alguseks. Igal neljapäeval oli meil esimene paaristund matemaatika. Ja klassi uks suleti kell 7,31 kaheks tunniks. Hilinejad ootasid ukse taga. Ma sain teada, et elus on oluline täpsus.

Keemiaõpetaja rääkis meile vahvaid lugusid oma ainest. Ja vene keele õpetaja ei osanud sõnagi eesti keelt. Tema, rahvuselt ukrainlane, valiti rahvuslikul ärkamisajal mitmeid kordi kooli lemmikõpetajaks, tema õpilased said vene keele perfektselt selgeks.

Ja pagan, ma tahan kogu oma tillukesest südamest, et minu Väike Notsu läbiks järgmisel aastal Eesti tihedaima I klassi konkursisõela. Ilmselt on nõuded läinud karmimaks, aga ma olen valmis temaga tegelema selle nimel, et kunagi kauges tulevikus saaksime kolmekesi - mina, Notsu ja ema, minna vilistlaste kokkutulekule.

Kolmapäev, 23. aprill 2008

maasikad valges shokolaadis

Mulle toodi tänaseks lõunaks maasikaid kaetud valge shokolaadi kihiga. Need on nii paganama head:)
Tänase päeva kaloriportsu olen vist kätte saanud.
Positiivsed emotsioonid ka!

Teisipäev, 22. aprill 2008

ettevalmistused sessiks

Ma toitun banaanidest ja keefirist. Vahepeal ka heeringavõileibadest. Mu lauale ja voodisse on kuhjunud kogutud teosed kohustuslikust kirjandusest ja süllabustest. Ma õpin.

Ja heal sõbral, kellele lubatud artikli alles varasel hommiku- (või hilisel öötunnil) saatsin, on pagamana õigus kirjutades (tekst kopeeritud muutusteta):

sa ikka maga kah vahel! Kui sa ei mäleta, siis see on nii, et pesed hambad puhtaks, paned öösärgikese selga, kustutad tule ja lähed voodisse teki alla.
See ei ole mingil juhul eestoas tiivanil tukkumine, ega ka arvuti klaviatuuri peal magamine.

Järgmisel nädalal. Ausõna!
(Võib-olla)

aeg maha!

Kevadel lõikab vikatimees hoogsalt.

Vaid kuujagu tagasi lahkus kolleegi abikaasa, täies elujõus olnud mees viie-kuuekümnendate vahel. Kasvaja ajus tegi laastamistöö kiirelt.

Paar nädalat tagasi läks teise kolleegi alla neljakümnene mees firmaüritusele. Tagasi ta sealt enam ei tulnud. Süda ütles üles.

Reedel lahkus igavikku sugulasetüdruku vanaisa. Temal, tõsi, oli tervisega probleeme juba palju aastaid. Kuid siiski - vanuse poolest võinuks ta veel pikalt elada.

Täna kuulsin tsooniterapeut Lembit Tammekivi lahkumisest. Mehel, kes diagnoosis jalatalla põhjal teiste probleeme ning toonitas puhkuse olulisust, ütles hoopis endal süda üles.

Laupäeva hommikul ärkasin kell kaheksa võpatusega - olen tööleminekuks sisse maganud. Äratuskell näitas tegelikult puhkepäeva kaheksandat hommikutundi.

Luban endale, et võtan aja maha - veel selle nädala tegelen puntraks mähkunud kooliasjadega ja siis. Siis vaatan oma kohustused põhjalikult üle.

Pühapäev, 20. aprill 2008

deprekas

Peale täiesti ebaõnnestunud õppimisnädalavahetust kirjutasin avalduse ülikoolist lahkumiseks valmis.
Krt kui ikka mõistus ei võta ja jaksu ei ole, siis ei saa vägisi targaks ja tubliks hakata.

kuidas ma üldse õppida ei taha

Mul on käsil viimane täiskoormusega semester. St ma pean saama seekord 20 punkti. Ja ma ei taha mitte ühtegi kodutööd teha, igakuisest kolmepäevasest loengusessist rääkimata...

Väike Notsu oli komandeeritud tänaseks vanaema juurde. Et telefoniema saaks õppida. Oleks olnud pühapäevani kui lasteaiakaaslane poleks üllatanud sünnipäevakutsega. Pühapäeval. Keskpäevast kolmeni... Ja see omakorda tähendab kleiti, kingitust ning toomist-viimist...

Ja tänase laupäeva, algselt planeeritud õppimisele, suutsin nihverdada nii, et kirjutasin vaid pool kodutööd - olemuslugu. Teist poolt vaatan juba mitmendat õhtutundi kui rahvavaenlast. No mis elu see on, kui laiskus, väljendunud väsimuses, takistab krooniliselt enese kokkuvõtmist.

Akadeemiline on kaalumisel. Vähemalt seitsmekümneviiendat korda.

Reede, 18. aprill 2008

virin nõmme linnaosaviletsuse aadressil

Missugune suurepärane võimalus, linnaosa on eraldanud mulle kümme õrnõhukest, kergelt krabisevat läbipaistvat kilekotti, et saaksin kuivanud lehed värava taha tõsta. Kokku sada liitrit lehti!

Tänasel päikeselisel päeval rullisin kotid heauskselt lahti. Naabrite kirumist aasta-aastalt väiksemaks jäävatest ja kehvemateks minevatest kottidest otsustasin üle vaadata.
(Mida nad ikka teavad - endal lehedki kokku riisumata, aga juba rahulolematud:))))

Et siis ainult lehed, eksole. Okstele ei ole siin kohta. Lähemalt prügihunnikuvaatlusel selgus, et okkad ja lehed on siiski segunenud pisikeste okstega... Krt. Ma ei hakka ju seda peenikest oksarisu välja korjama...
Uuuups!
Esimene kilekott. Ribadeks.
Teine kilekott. Ribadeks.
Kolmas kilekott. Auk sees.
Kuus kilekotti viitsisin täis toppida ja terveks teipida. Või noh... mis täis. Põhja peale sai veidi panna, pooltäis kotti ei ole enam võimalik tervena aiast välja liigutada.

Hea aktsioon on. Tore, et nõmmelased ei pea enam lehti metsa alla vedama!
Kahju ainult, et majanduskriisi tingimustes on tellitud meeletu kogus kvaliteedivabasid kilekotte.

Ülejäänud neli viin linnaosaviletsusse tagasi. Ja lehed vean sinna, kuhu varasematelgi aastatel. (Sest kaht nädalat ma poolkatkisesid kotte oma aias ei pea - bernatüdrukule võib nende sisu hakata huvi pakkuma. Aia taha tõstmine ei ole ka hea mõte - mööda värskelt rajatud kergliiklusteed veerevad mopeedi- ja atvpoisid ei tegele õhtupimeduse saabudes vaid oma müriseva hobiga.)

Linnaosaviletsus võiks end minust ülejäävatesse kottidesse toppida ja sõlme kõvasti-kõvasti peale tõmmata.

Ajaa. Nõmme linnaosas elavad vaid toimetulematud penskarid. Vähemalt kui üle nädala postkasti potsatavat propagandistlikku väljaannet "Nõmme Sõnumid" lugeda. Pensionäridele hüvitatakse... eakatele korraldatakse... Vanurite päevakeskuse tegemised... tasuta teatripiletid eakatele...

Ja veel. Pinkide rajamine kergliiklusteel suvalistesse kohtadesse oli ka kenjaalne idee. Esimeste räuskajate ning pudelikildude ilmnemisel saen pingikesed ööpimeduses oma maja eest maha.
Ausõna.
janiiedasiii.

Kolmapäev, 16. aprill 2008

pangakaardiga maksmise rutiin

"Ja siia palun allkiri". Mõnikord asendab seda lauset lihtsalt kassapidaja poolt kättepistetav pastakas.
Kriipseldad oma sirgelduse ära ning seejärel ulatatakse teispoolt letti koos maksekaardiga tšekk, kus kirjas ostude üksikasjad. Rutiin.

Vaatasin täna, millele ma siis allkirja annan.
Garanteerin allkirja andmisega raha olemasolu ning kinnitan, et tšekil (mille saan peale allkirja andmist) olev info on õige.
Õnneks ei ole kuskul tekkinud jäädavaid erimeelsusi hindadega. kuid iseensest kõlab huvitavalt. Homme murran rutiini - palun enne allkirjastamist tšekki vaadata. Näis, mis öeldakse.

Teisipäev, 15. aprill 2008

2190 päeva magusat elu

Väike Notsu pilutas tasakesi silmi, kui hommikul tema juurde kummardasin. Tordil põlesid küünlad ning laest rippusid õhupallid. "Just selliseid tiibasid ma tahtsingi", õhkas Notsu paberit krabistades. Norrast toodud roosad "briljandiga" tiivad ja võlukepike on tõepoolest uhked.

Suur kausitäis maasikaid lasteaeda, kus tänaseks ürituseks oli ette nähtud martsipanimuuseumi külastus. Notsu nägi oma punases kleidis ja minu kunagises roosas mantlis imearmas välja.

Ja õhtuseid külalisi ootas Nots juba hommikul... Hea kui läheduses on veel üks väike tüdruk, üleaedne.

Tordilabidale, mille meie naabrinaine Notsule katsikukingiks tõi on kirjutatud lisaks nimele 144 päeva magusat elu... Tänaseks on seda pisikest elu olnud 6x365=2190 päeva. Kaks tuhat ükssada üheksakümmend päeva.

Esmaspäev, 14. aprill 2008

Väike Notsu, kuueaastane juba

Algaval päeval, 15.aprillil saab Väike Notsu kuueseks.

Ajasime täna, viisaastaku viimasel õhtul juttu. Küsisin tema kõige-kõige esimeste mälestuste kohta.

Kummalised asjad meenusid talle: roosa titevoodi, milles ta ei julgenud magada vanaema juures. Miski pulk, millest mõmmi välja tuli...
Asjad, mida mina, suur inimene üldse ei mäleta.

Aga enam ei meenu ka temale palju, millest varasematel aastatel vestelnud oleme. See, kuidas ta päris tita oli, kuidas me aafrika-toas (ehk aafrikateemaliselt sisustatud toas) elasime... Kuidas ta kärus magas...

Et mul on siis nii suur laps juba... Või olen ise vanaks jäänud:)

aprill, lumelaudamise kuu

Näib uskumatuna, et ühe lennutunni kaugusel Tallinnast on maas lumekiht. Peale tunnikest autosõitu muutub lumekiht paarimeetriseks ning veekogusid katab paks jää.

Norras on suusatamine üldrahvalik tegevus. Meie ööbimiskülakest Nesbyenit ei ole märgitud turismikaartidele. Küll on selleski külakeses oma "alpincenter" - viie tõstukiga mägi. Suuremast, viiekümne kilomeetri kaugusel asuvast Hemsedali rohkete tõstukite ja radadega keskusest rääkimata.
Väikseim nähtud suusataja ei osanud veel kõndida - isa toetas teda kätest ja ema viipas meetrike eemal lasteväravat läbima. Tõstuk viis selle väikese beebikombet kandva ja lutti lutsiva suusataja aga punaste radadega mäele! Julgen kahtlustada et Norra beebipakike, kui see vähegi olemas on, sisaldab endas mäesuuski ja kiivrit!

Enim üllatas radade kvaliteet. Norrakate kehvim rada oli hoopis mõnusam sõita kui slovakkide parim. Omajagu lisas juurde värskeltsadanud lumi. Aga radadel kihutamine on minu jaoks oma võlu minetanud. Seekord ukerdasime hoopis kaljude vahel offroadides.

Kolm päeva ohjeldamatult lumesmüttamist, üks päev nullnähtavusega "purgaad" mäetipus. Üks "peaaegu" allakukkumine neljameetrisest kaljuseinast, mis lõppes lohisemisega mööda 70´kallakut. "Hundiratas" kiiruselt ca 40 km/h - hullemast päästis korralik turvavarustus ja pehme lumi. Totteni "tipuvallutus" - külalisteraamatus märgitud kui 193. sissekanne ning teine sissekanne Eestist.

Norrakate lõputu sõbralikkus ja usaldus. "Kui te oma pangakaardi pin-koodi ei tea, vajutage F1", ütles müüja. Minu näoilmes peegeldus hämming, sest vajaliku klahvi vajutas ta ise ja palus lahkelt tsekile allkirja.

Neid, meedikuid, töötab Norras ikka päris palju. Esimese lainega läinud, juba kuus aastat Oslos töötanud naise keeles oli tunda Norra keele pehmet aksenti. Ta tunnistas, et kolleegi, eestlasest kardiokirurgiga, arutavad nad tööasju vaid Norra keeles - nii olevat lihtsam. "Nii tore, et tulite", kordus ka meie võõrustajate, Nesbyenis resideeruvate eestlastest medõdede suust.

Kaunid fjordid ja lumised mäed, Norra karmi maastiku hurmavad vaated, tekitasid soovi minna tagasi, lumelaud kaenlas. Kui vaid seda Estonian Airi oma ebaviisakate check-in töötajatega Tallinna Lennujaamas ei oleks.
Muide, uus lennujaam on reisimist väärt. Rohkelt avarust, vinged vaibad ja parkett väravates:)

Neljapäev, 10. aprill 2008

hullud päevad@kesklinn

Helistasin hommikul tööle - Järve keskuse juures on meeletu ummik, hilinen.
"Sa ei ole esimene", itsistas ülemus heatujuliselt. "Me kõik jääme täna hiljaks - Stockis algasid hullud päevad." Mnjah. Kell üheksa, kui normaalsetel inimestel algas tööpäev, ummistasid vasakut suunatuld näitavad sõidukid Liivalaia vasakpoolse rea peaaegu Keskhaiglani.

Käes on majanduskriis. Seltsimehed ostuhullud, on aeg varuda külmkappi järgmise kolme aasta varu Rakvere viinereid. Odavalt saab. Tasub võtta ka leiba, saia, piima ja tikke.
Tualettpaberit, muide, saab toppida madratsi sisse tagavaraks ja hea ka (tulevasele) lemmikloomale allapanuks mõned alused võtta.

Teisipäev, 8. aprill 2008

Lumelaudama. jälle:)

Kolm päeva Norrasse minekuni.

Pakin, lapin ja nuputan. Pesumasin huugab. Üks suuremat sorti sebimine, sest ootamatult on just Kõige Vajalikumad Asjad kadunud, määrdunud ja minu tuulekindlad aluskindad suisa väikese augukesega...

Poes sai käidud, sest niigi lühikest neljapäevase puhkuse jooksul ei taha norrakeelsete siltide vahele supermarketisse minna. Menüü on itaaliakeelne - spagetti ja tortellini.
Aga lumelauakotti mahuvad ka kommid ja must leib, vürtsikilukarbist ja kohupiimast nig lehttaignast rääkimata. Kott kohukesi ka. Nagu ikka kodumaast eemal pesitsevatele eestlastele külla minnakse:)

Norras ootab meid rendiauto a´la Ford Focus, mis kolme reisija vahel jagades osutus soodsamaks kui rongipiletid Oslost Nesbyenisse ja tagasi. Kohalikust transpordist mäele rääkimata.

Üks suurem kolmepäevane lumelaudamine tuleb. Sel hooajal vist tõepoolest viimast korda - lund on Norras pea 2m ja sajab muudkui juurde.

Pühapäev, 6. aprill 2008

pea vastu!

Mul ei olegi siia midagi kirjutada.

Mõnusalt kirju nädalavahetus tipnes seekord kehvade uudistega.

Lootus sureb viimasena. Ja lootust ei tohi mitte kunagi lõplikult kaotada. Suur koer on nagu suur inimene. Koer on enamat lihtsalt loomast, ta on kaaslane ja sõber. Oluliselt parem kahtlasest mehest, nagu ma ikka öelda tavatsen.

Ja hea kauge sõber, kes Sa mind Betzi algusaegadel kõvasti toetasid. Ma hoian mõlemat pöialt peos. Sest teisiti ei saa. Äkki siiski juhtub ime...

Reede, 4. aprill 2008

õpitud abitusest vabanemine

Täna õppisin ma taas üht olulist töövahendit kasutama. Mitte et ma varem üldse ei osanuks. Varem kasutasin seda pigem tehtud-mõeldud viisil. Nüüdsest vastupidi. Koormarihmast on jutt.

Pakkisin auto äärmiselt halvasti. Kõik ei mahtunud peale. Siiki. Kaks diivanit, seinariiul, üks sõjaväe puitkast, televiisorialus ja diivanilaud mahtusid. Pudi-padi lisaks. Aga üks sõjaväekast... no kõik läks valesti...

Vedasin katuseraamid koomale (veel üks suurepärane oskus, mille omandasin peale kahe- ja pooleaastast selle auto omanikuks olekut). Ja nägin hulka vaeva et koormarihmaga korrektselt kast katusele tõmmata. Voila!

Kolmapäev, 2. aprill 2008

tigude sprint harku ringil

Miski minu organismis on totaalselt valesti - trennipulss kerib end kiiresti 160-170 peale ning peale koormust tuleb kibekähku alla (120). Nii on see olnud igavaesest ajast igavesti ja olengi harjunud anaeroobsel pulsil treeningutega.

Tänane Nõmme-Harku ringi jooks oli planeeritud madalale pulsile (140) Vaatepilt nägi välja järgmine - kaks õitsvas eas naist kõnnikiirusel püüdlikult jooksuliigutusi tegemas ehk täielik tigude sprint.

PS. Tänasest seisab väraval Betti pildiga silt: Kaitsen oma kodu. Hammustan! Meie majakese teise värava silt sai visuaalselt hoopis ägedam ja konkreetsem: "Kuri koer"
Loodetavasti ei hakka kontvõõrad katsetama, KUI kuri on ja KAS ikka hammustab.

trennitibid

Maailma parim asi on sõbranna. Talle ei saa õhtul vabandades ära öelda, kui lõuna paiku on jooksuring, täna eriti hiline, kokku lepitud. Ja vastupidi. Tema ei saa mulle ära öelda. Üritame siis olla teineteise vastu viisakad ja oma kilomeetrid ära sörkida:)
Ja kahepeale on ka kokku lepitud et peale jooksutrenni ei söö. Sõbrannale ei saa ju valetada ka.

Ja sõbrannat on tema pikal kaalukaotamise teel hea toetada. Ja hea on saada vastu tuge. Olles mõlemat kogenud, ei ole ma sugugi kindel, et 2 kg kaotamine on lihtsam 20 kilo kaotamisest.

Ja väljas lõhnab kevad. Sellest hoolimata oli Väikesel Notsul tänagi suusatrenn. Treener lootis, et ehk peab lund järgmisekski trenniks neljapäeval.

Hilinesime. Viisin Notsu autoga raja äärde ja sain taas põõsast piiluda piiga võitlusvaimu ja tehnikat. Trennis käijate hulgas on ta endiselt noorim ning viieaastase kohta (okei, kahe nädala pärast kuueaastane) väga tubli minekuga. Praegu valib ta meelsamini klassikaraja, kuigi olen näinud teda ka uisutamas. Käed liiguvad hoogsalt, mitte ei ripne nagu sügisel.

Ajasime koduteel juttu. Väike tüdruk seisab raske valiku ees, suutmata otsustada, kas tahab saada arstiks, politseinikuks, alpinistiks või võimlemis- ning lauluõpetajaks. "Ära uuri kogu aeg. Täna ei pea ma seda veel ju otsustama", oli Nots endas täiesti kindel.