kolmapäev, 23. juuli 2008

minek!

Täna viib Moskva rong meid ära. Ära suurte mägede juurde, kaugele Kirgiisiasse ehk moodsa nimega Kõrgõstani.

Lapsepõlveraamat "Mu kodu NSV Liit" kirjutab, et Kirgiisia on suurte mägede maa. Kõrgeim mäetipp on Võidu ja see ulatub pea 7,5 km üle merepinna (täpsemalt oli 7400 millegiga). Kirjutab, et mägede vahel orgudes lainetavad puuvillaväljad. Et paljude laste isad on Kirgiisias lambakarjused, kes hoiavad karja nii tormis kui päikeses. Ning mõnikord võitlevad nii suured kui väikesed loodusjõudude, lumelaviinidega.

Sellisele maale viib meid sellesuvine reis, kaaslasteks vanad tuttavad eelmise aasta Elbruse-vallutuselt. Suure tõenäosusega ma vahepeal siia ei kirjuta - kohapeal ei ole isegi mobiililevi, meid hoiab ühenduses välismaailmaga vaid satelliittelefon. Näis.

Täpsem marsruut - Tallinn-Moskva->Biškek (end Frunze) -> Oš-> Atšik-Taš. Katse vallutada Lenini mäetippu ning tulla tagasi koju 20. augusti hommikuse Moskva rongiga.


Head reisi meile!

teisipäev, 22. juuli 2008

samm uude ellu

Haiglasse jõudes olin väsinud, magasin ju ööl vastu esmaspäeva vaid mõned napid tunnid.
Kella üheksale määratud protseduur algaski punktuaalselt ettenähtud ajal.

Raseerimine (oh, tänan, tegin seda juba ise), duss (oh, tänan, ka see on tehtud). Pikaliheitmine raamile tõi mulle hirmupisarad silma. Kardioloogiaosakonna koridorid olid pikad-pikad ja arstid-õed-sanitarid vilksatasid kuidagi tagurpidi mööda:)

Opilauale, kanüülid, joodilaadsega kollased püksid jalga. Opiarst, dr Hasso Uuetoa oli saabudes humoorikas, vaatas mu veekalkvel silmi. Rääkisin talle oma hirmust ära surra. Arst hakkas naerma ja ütles, et sel juhul läheksin ma ajalukku ning lisas kärmelt, et tema ise ka, kahjuks. Pigistasin kõvasti-kõvasti opiõe kätt. Jalaveeni kaudu südamesse viidud 8mm jäemdust sondi ma ei tundnud, küll aga tegi süda aeg-ajalt imelikke jõnksatusi. Arst kurtis, et häire ei lähe käima ning otsustas kasutada selleks ravimeid. Pulss lendas pealt 225, mul hakkas halb. Sellega oli viga leitud ning asuti parandama. Et veakoht oli ohtlik, siis mindi külmutamise, mitte kõrvetamise teed. Kord, teine, kolmas. Uus katse häiret käivitada. Mina tundsin end hästi, kuid arst ei jäänud rahule ning kordas külmutamist. Mu sees oli sond -77 kraadiga:)

"Valmis!", ütles arst miskil hetkel ja mind sõidutati palatisse. Lamamisreziim järgmise hommikuni, jalg sirge ja 2 kg kaaluv liivakott raskuseks peal. Protseduuri ametlik nimetus: supraventikulaarse tahhükardia ablatsioonravi.

Täna hommikul astusin Mustamäe haiglast välja oma uue ja terve elu esimeste sammude poole. Dr uuetoa oli palatiarstile öelnud, et on veendunud, et konkreetne südameprobleem ei kordu mul enam iialgi.
Boonuseks sammus mu käekõrval Väike Notsu, kellele dr Miller teatas, et uute shuntide paigaldamine ei ole vajalik.
Kas tervet inimest!

esmaspäev, 21. juuli 2008

aitäh, head inimesed

"see opp sind ei tapa, küll aga võid tahhükardiahoo kätte, kui piisavalt kiiresti abi ei saa (Pamiiris, kus 02 niigi vähe on ning abi kaugel, näiteks)", ütles mu EMO-arstist sõber. Ta on homme samas valves, mul on veidi julgem.

Kardan väga. Aitäh, headsoovijad telefonis, messengeris ja irl. Ma olen sellest üle. Saan uue ja kvaliteetse elu, kus ma enam ei pea kartma südamepekslemishooge. Tunni aja pärast lähen vastu lennukile, veel ühele heale ja armsale inimesele. Homme vaatab Väikest Notsut tema, vabatahtlikult. Ma tahan tulla siia tagasi teisipäeva õhtul, ütlema, et kõik on hästi!

pühapäev, 20. juuli 2008

Autorüüstajad Nõmmel

Eile hilisõhtul oli meie kandis kärarikas - mitu taksot peatus mu maja ees, üks neist, punane sedaan, seisis siin ilma silmnähtava põhjuseta päris pikalt. Öösel haukus pr Betti mitu tundi raevukalt. Metsa all oli lärmakas - mitme meesterahva kõnekõmin häiris mu und. Tigetsesin omaette, kirusin tegelasi, kes meie maja ette selle paganama jalutustee ehitasid, rahustasin Bettit, käisin allkorrusel, sügasin teda kõrva tagant, riidlesin ja proovisin uuesti magama minna. Mitu korda ja täiesti lootusetult. Panin pool neli magamistoa kolm akent kinni ja uinusin rahutusse unne.

Nüüd on selgunud ka Betti haukumise põhjus. Mu autol, mis seisab magamistoa akna all on ära keeratud kõigi nelja ratta ventiilid. Tõepoolest - öösel aknal Bettiga riieldes kuulsin vihinat, nagu oleks rannapall tühjaks lastud. Mõtlesin veel, et kas tõesti Väike Notsu unustas oma palli välja ja Betz astus küünega peale...
Akna vahele on PRINDITUD kiri, millele kirjutatud, et rüüstajale ei meeldi minu auto parkimiskoht (minu eramaja ees). Seega ei olnud tegemist juhusliku vandalismiga, vaid etteplaanitud tegevusega. Tegijal oli kaasas kruvikeeraja ventiili mahakeeramiseks, prinditud leht ja teda ei häirinud ka bernhardiinist perekoera haukumine. Ja tühjaks lasti KÕIK neli rehvi. Tegevus toimus mitme tunni vältel - seega oli tegemist tõesti kättemaksuga... oma kodumaja ees parkimise eest... Taksojuhid? Keegi teine, keda minu jeep segas sajaga kitsal tänaval kihutamast?

Niisiis. Mul on homme hommikul operatsioon ja haiglast välja saades sõidan kuuks ajaks ära. Ma ei oskagi peale nutmise midagi tarka teha. Politsei? Kindlustus? Aga peamine on, et suure ja raske jeebi neli rehvi oleks hävimise vältimiseks vaja täis pumbata ja ventiilid peale keerata. Kust ma saan ventiilid? Pühapäeva õhtul? Kas jeebi rataste täis pumpamiseks on vaja need alt ära võtta või saab ka miski mobiilse pumbaga? Kust ma selle pumba saan? Pagan. Ma ei taha enam üksi olla...

Njah. Mul ei ole vist ette nähtud tunda end kuidagi kergemini. Tõesti, ma ei taha sealt haiglast homme enam tagasi tulla. Ausõna.

Ja eripreemia inimesele, kes oskab mulle anda infot öiste vandaalide kohta. Teine eripreemia sellele, kes oskab rehviparanduse suhtes nõu anda.

laupäev, 19. juuli 2008

koristushommik

Shalala! Ja ongi kauaoodatud koristaja(d) kohal!
Puhtaks tehakse nii aknad kui raamid, toapõrandad ja vannituba. Kõik ühesõnaga.
Ja mis peamine - ma ise tegin ka suurpuhastuse ära. Korjasin kokku meie tohutu garderoobi ja viskasin osad rõivad, enda omad enamasti lihtsalt prügikasti. Väikese Notsu väikseks jäänud garderoobi ilusam osa sõidab Pamiiri, rõõmustama mõnda väikest kirgiisi tüdrukut.

reede, 18. juuli 2008

prillidega bernhardiin

Juba kuujagu on Betzu üks silm teisest tuhmim ja "imelikum" Meie loomade perearst arvas et parim on lasta eesti ainsal loomade silmaarstil üle vaadata.

Sain teada, et
*silmade järgi on Betti vanuseks mitte 5-6 vaid 6-7 aastat
*paremas silmas on varasemast elust pärinev silma sarvkesta trauma, õigupoolest on tegemist verevalumiga. (loodetavasti mitte pahaloomuline hemangioom - oli vist selline sõna)
* Betti on east ja tõust tingitult lühinägelik. Kui ta oleks inimene, siis kannaks ta tugevaid prille (ma tean seda isegi, alalõpmata tatsub ta mul varvastel)
*Arsti üldiseks arvamuseks oli, et seoses näitusekoeraks sobimatu välimusega - krussid seljal ning ebasümmeetriline otsmikulaik, on tal keskmisest halvast bernatervisest oluliselt parem tervis. Arvatavasti jagub meile koosolemiseks veel mõned toredad aastad.

Ajakulu 18 minutit, hind 590 krooni.

projekt: juurviljad

Kolasin hilisõhtul mööda allahindlust. Oli selline unine ja paksu õhuga unine õhtupoolik. Ostsin ühe eseme - kaalu. Sellise korraliku, mis näitab nii lihasmassi kui ka keha veesisaldust, kuhu saab sisestada kuni kaheksa persooni andmed.

Njah. Ma olen juurde võtnud kolm kilo. See ei ole miski ime kui arvestada viimaste nädalate uhkematest uhkemaid söömaaegu. Et jooksma ega uisutama hetkel ei saa, siis tuleb veidi söömisharjumusi muuta.

neljapäev, 17. juuli 2008

nädal teeleminekuni

Kuule, kas sa ei karda Pamiiri minna, vaata mis selle tüdrukuga Alpides juhtus, on üks peamisi küsimusi mulle viimasel nädalal. Need, kes kursis on minuga reedel juhtunuga, lisavad sellegi nüansi.

Mägedehaigust on raske seletada. Juba lapsest saati on mulle meeldinud omaette erinevaid mõtteid mõlgutada. Ja palju aastaid olen turninud erinevatesse tippudesse - lähemad ja kaugemad künkakesed Eestis ja kaugemal.
Ajapikku on mäed lihtsalt suuremaks läinud ja ulatuvad meetrite asemel kilomeetritesse.

Muidugi on hirm, mäe nagu muu looduse ees peabki aukartust tundma. Maailma alpinism mäletab paljusid, kel ei ole vedanud. Eelmisel aastal seisin "alpinistide surnuaial" ja vaatasin tundmatule tüdrukule pühendatud plaadikest. Ta oli minust päev vanem, kuid jäi igavesti nooreks. Kuskil seal...

Välistada ei saa midagi. Kuid ma ei mõtle, et kassanäe, mis Alpides juhtus. Samamoodi loen hommikuti kurbi fakte liiklusest, kuid ei istu rooli mõeldes, et sama võib juhtuda minuga.

Mägedes ei saa kõike ise juhtida. On palju hetki, kus loodus on võimsam ning loodus on mägedes ka tujukas. Jõulised tormid, tuuled ja vihmad on kerged tabama.

Ma saan olla ettevaatlik, saan kuulata kogenumaid kaaslasi. Ning kahtlemata on meie grupi juht Jaan kogenud mägedehunt, kes ei võta ise ega luba ka teistel võtta asjatuid riske. Aga tean, et garantiikirja õnneliku kojupöördumise kohta ei väljasta temagi.

Ei, ma ei karda minna. Mul on palju endast sõltuvaid valikuid - riietus ning jalanõud. Väiksem=hoolikalt valitum isiklik pagas. Mul on võimalik mitte võtta liigseid riske, tundes end halvasti. Ja tegelikult on kaugel Kirgiisias lihtsalt niisama mägedes puhata-päevitada ka mõnus. Vist...

Ma pakin. Ehk siis vaatan nimekirja oma märkmikus ja lisan sinna esemeid, mis leiavad järjest koha külmkapi peal ning klaveri kaanel. Ootel.

On eelviimane tööpäev.

kolmapäev, 16. juuli 2008

tööpakkumine - koristajat vaja!

Jõudsin järeldusele, et ma ei saa end neljaks tõmmata. Lootus ise suurpuhastusega hakkama saada, on enesepetmine ja tekitab vaid stressi.

Mul on vaja ühekordselt koristajat.
Miinimumprogrammi kohaselt on põrandapind ca 116 m2 kahel korrusel vaja puhastada, mööbel üle käia ning küürida ka vannituba.
Maksimumprogrammis võiks puhtaks saada ka aknad ja üle pesta -kuivatada ka kapitäis nõusid. Pesu pesta ja triikida ei ole vaja. Ilmselt kuluks üks korralik tööpäev - mulle sobiks suvaline päev sellel nädalal.

Kui keegi oskaks soovitada tubli koristajat, siis palun mulle ASAP teada anda!

mõneks ajaks linnainimene

Tegelikult on palju toredaid asju ka juhtunud. Kuigi viimastel päevadel on mul miski psühholoogiline tõrge väikeste maakohtade vastu ning kodust lahkudes kontrollin, kas mobla aku on piisavalt laetud, mõtlen oma suvemaailmale laiul ikka positiivselt.

Nädalaga tekkis palkmajakesele rõdu - sealt avaneb merevaade kolmele küljele. Näha on kaks suuremat saart Kihnu ning Manilaid ja mitu väiksemat ehk Tõstamaa laiud.

Et 9.jaanuari tormist alates, mil majake sai tõsiseid veekahjustusi, ei ole keegi majaümbrust puhastanud, riisusin maast välja meeletu sodilasu. Lisaks kõrkjajäänustele ilmus välja ka eelmiste omanike, väidetavalt suurte loodusesõprade jääke - eterniiti, pool alusetäit telliseid, kenasti laialipillutud. Rookatuse sidumiseks vajalikke traadijuppe oli täis kogu maja ümbrus. Pudeli- ja purgijäägid, väiksemad ja suuremad killud. Kohati näis, et kõik maja sees liigne lendas lihtviisiliselt uksest välja. Tiigist kaevasime lisaks eterniidiplaatide hunnikule ka külmkapi ja paar mõnemeetrist torujuppi.
Majaümbrus nägi nädalavahetuseks välja nagu keskmise suurusega prügimägi. Ning seoses rõduga tekkinud probleem - kuhu ka kõrkjajääkide hunnik ka paigutada, ikka riivab ta inetult silma.

Kuniks me mõtlesime, saabusid külalised - kanuumatkal olev seiklejate klubi ning tendi ja vähese vaevaga sai majaümbruse ühisel jõul lühikese ajaga täiesti puhtaks.

Pühaba õhtul linna sõites oli pagana hea tunne. Hea oli dresside asemel linnariided selga tõmmata. Hea oli juua Statoili kakaod. Hea oli sõita mööda Maksist ja esmaspäeva hommikul oli mõnus isegi tööle tulla. Vahepeal on linnas ka hea:)

teisipäev, 15. juuli 2008

kaks aega

Minu aeg jaguneb nüüd kaheks - ajaks kuni esmaspäevani ja ajaks peale seda. Ja eilse päeva kirjutan kuskile kaduvikku.

Õhtul lugesin läbi mime kilo jagu kirjandust supraventrikulaarsest tahhükardiast. Ööd on pikad ning mustad - tänase jooksul mõtlesin tuhandeid segaseid mõtteid.

Pühapäevaks pakin pisiasjadeni kokku Pamiiri mineku koti - paar suuremat ning mitu väikest asja on endiselt ostmata ning osa tarvilikku läbi mõtlemata, mõned asjad on kahevahel. Ees seisab ju terve kuu tsivilisatsioonist ning armsatest asjadest-inimestest eemal.

Ma tahan pisiasjadeni olla täpne ja täidan ka elundidoonori kaardi. Kirjutan üles soovid, millega lähedased peaksid arvestama juhuks kui südameparanduses peaks juhtuma see kõige halvem. Ja tegelikult on mul esmaspäevase protseduuri ees väga suur hirm.

esmaspäev, 14. juuli 2008

imesid juhtub

Pagan.
Viimane aasta on toonud mu lähedusse meditsiiniinimesi. Üks neist sundis mind peale reedel juhtunut minema viivitamatult rütmihäirete arstile. (järjekord eelmisel visiidil tema juurde teadaolevalt umbes neli kuud)

Mustamäe Haigla registratuur oma täielises "headuses".
"Misasi see on? Kuhu te selle lipikuga minna kavatsete?" uuris üks registraator. Teine teatas: "Ah anna talle see kaart kätte, vaadaku ise kes teda sellega vastu võtab".

Visati kaart mulle letile. Rütmihäirete arsti kabineti uks oli paokil. Õde kutsus mu sisse. Alustasingi sellega, et mul ei ole muud numbrit kui see kollane kiirabikaart. "Pole hullu," ei olnud arst ülemäära sõbralik. Rääkisin talle juhtunu ära. "Millal te sinna mägedesse ronima hakkategi? Ah kolmapäeval on ärasõit... Noh jõuame", ütles ta pitsatit lüües.

Esmaspäeval nädala pärast ootab mind protseduur, mida lihtinimesele nimetatakse südame sondeerimiseks - reieveenist viiakse kateeder otse südamesse ja hakatakse häiret esile kutsuma, et viga kas kinni külmutada või kõrvetada. Usutavasti ei ole minu diagnoosiks lisajuhtetee südames, vaid hoopis viga kaheosalises av-sõlmes.

Ma olen väga hirmul - doktor rahustas mind nii protseduuri ohutuse kui ka taastumise kiiruse mõttes. Kui kõik läheb hästi, ei jää Pamiiri minemata. Ja mis peamine - ma saan endale kingituseks täisväärtusliku elu!!!

jää hüvasti, sport

Ma ei oska siia miskit kirjutada. Reede oli igati vahva algusega päev - külalised Munalaiul. Notsut ja temast poolteist aastat vanemat Maddet jagus kõikjale. Purjelauatamine, päevitamine ja meeletu palavus.



Läksime õega jooksma. Tee kulges maalilisel rannamaastikul. Maratoonarist õel on spetsiaalne pulsikell - gps-iga. Õde rääkis nii läbitud teekonna pikkusest kui ka jooksukilomeetri keskmisest kiirusest (6,42). Et õe vorm on minu omast kordades parem, küsis ta vast igal kilomeetril mu enesetunde järele. Hea, ütlesin , kuid tundsin südames plõksatusi.



Peale väikest võimlemispausi, mil läbitud oli 6,6 km pani ta oma imetabase pulsikella minu randmele. Sain teha täpselt kaks sammu, tundsin südames tugevat plõksatust, pulsikella tabloo näitas hetkel 236 ja siis enam mitte midagi (kell näitavat pulssi kuni 250-ni)



Edasist ma ei mäleta või õigemini mäletan väga-väga katkendlikult. Meil ei olnud kaasas mobiili, tean, et õde peatas Go-busi liinibussi, kuna sõiduautod ei peatunud. Vastutulelik bussijuht lubas tal helistada Rootsi mobiilile - õemehe number olnud ainus, mis talle meenunud...



Minu jaoks oli tegemist suure ja musta auguga. Ma ei tea, et lamasin meie oma mersubussikese taga ja mulle valati peale liitrite kaupa külma vett, ei tea miskit meeleheitlikust kihutamisest vastu Pärnust tulevale kiirabiautole. Mäletan vaid ähmaselt, et ei jaksanud enam hingata ja õde hoidis mu kätt oma peos ning hingas koos minuga.



Kuskilt kiirabiautost hakkab mulle meenuma - mu kohale kummardunud kiirabiarsti kaelas rippusid peenikesed kuldketid ning ühe kuloniks oli kuninganna Nofretete pea. Tal oli lühike punakas poisipeasoeng. Vastuvaidlemist mittesallival toonil käskis ta mul hingata. Hetkel kui mu pulss saja võrra kukkus ehk saja kolmele pidama jäi, naeratas ta ja ütles - nüüd on kõik hästi. Meie oma bussikesse ümber istudes oli mu peos nuuskpiirituselapike.



Kiirabikaart ütleb: adenocori 6+12mg v/o monitor; metroprololi 25 mg; diazepami 5 mg. Ja kiirabiarst oli öelnud - kliiniline pilt ja ravi viitab lisajuhteteele südames. See hoog võib iga hetk korduda.

Minu lisamõte - see hoog võib korduda ka Pamiiris. Ma olen väga kahevahel. Mind hirmutab teadmatus - miks see juhtus. Kas tegemist oli palavuse, pingelanguse, jooksupingutusega... või andsid kõik kolm kokku sellise reaktsiooni... ?

kolmapäev, 9. juuli 2008

notsu@laid

See nädal erineb paljudest teistest nädalatest.
Nimelt ei ole mul kohustusi.
Väike Notsu peesitab meie suvekodus laiul - algatus selliseks puhkuseks temale võõra inimese seltsis tuli lapselt endalt. Ja järgmise nädala saab ta veeta Karksi-Nuias, ühe oma lemmiktädi vanavanemate talus. (lemmiktädisid on teatavasti kaks, mõlema nimed algavad E-ga:))

Minu ülesandeks on käia tööl ja lappida kokku nädalavahetusel vajaminevaid asju. Kusjuures aega ei ole üldse - nimelt on mu armas õeke traditsioonilist juulipuhkust kodumaal veetmas. Ja täna saabus ta suurepärase uudisega - nad tulevad kogu perega meile laiule!!!

Ma pakin. Pakin terve õhtu erinevaid asju kokku. Käisin poes ja ostsin mersubussikese kaelani täis toidukaupa. Plaan minna maale väikese autoga haihtus. Väljavõte - kuus liitrit piima, kaks röst- ja kaks tavalist saia, lavašši, grillimaterjali mitme kilo jagu... Tšekk on liialdamata meeter pikk- vaid nii pääseme tüütust poeskäigust, mis depressiivses külapoes osutub ka kulukaks. Meid on seekord laiul seitse - neli suurt, üks peaaegu suur ja kaks mitte enam väikest. Lisaks xxl neljajalgne ehk proua Betti. Me plaanime grillida, purjelauatada, vaadata Rambo4 ja ilmselt hommikuni jutustada. Eelmisel aastal õe kodumaal olemise ajal ründasin mina Elbruse tippu:)

Laiu uudiseid - Külmkapp on jäädavalt katki ning sõidab laupäeval Pärnu ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti. (Päeva ülesanne - leida asemele mõni igivana, pisitillukese raha eest või suisa muidu antav külmukas. Selline, millest ei ole kahju, kui talvel ära varastatakse. Muide - abinõu külmukavarguse vastu - eemaldada talveks uks ja tuua see linna kaasa. Ilma ukseta külmukaid ei varastatavat:P).

Maja all elab pooleteist meetri pikkune nastik (Väikese Notsu kirjeldus), maja kõrval tuhlas ühel imekaunil päikselisel hommikul metssiga. (kahju, ma ei ole metssiga kunagi näinud). Kitsed on nii tavaline vaatepilt, et väike tüdruk neile erilist tähelepanu enam ei pööra. Minu lemmikud, sisalikupaar, elavat endiselt vetsuseintel. Mul on hiiglama hea meel, et Väike Notsu armastab loodust ja pöörab sellele tähelepanu.
Ja palkmaja merevaatega rõdu, mille praktiline pool on kaitsta majakest ka lõõtsuva ning ligumärja meretuule eest olevat valmis. Ja pilliroog on veelgi pikemaks kasvanud, meri on soe, ilmad mitte päikselised, kuid samas mõnusad ning minu Notsuke ei pea linnakividel suve mööda saatma.
Mis aga peamine, mind oodatakse väga-väga-väga laiule.

Lähengi. Võtan reedel vaba päeva - nii iseenese kui kaugete külaliste pärast.

kriminaalsed lood

Öötunnil kostis värava juurest kobistavat kolinat. Järgnes raevukas haukumine. Seejärel sõbralikum niuts.

Kui ma kibekähku pidzaama peale dressipluusi tõmbasin, oli värav juba avatud. Värava taga seisid kaks ootamatut külalist - suured hundikoerad nuuskisid Betzut sõbralikult ja vastupidi.

Taas kord aitas berna fetiš - kausike krõpsudega kaalus üles võimaluse vabalt metsa all lipata. Vedas.

Müsteerium värava avamisest on kuulutet lahendatuks - berna väravat avada ei oska. Aga küll tema sõbrad oskavad:)

esmaspäev, 7. juuli 2008

kuudiprobleem lahendatud

Täna sadas Tallinnas parajat padukat. Kodumaja ette parkides oli berna tavapärane asukoht sinisetriibulisel vaibal maja ees tühi. Tühjus valitses ka välisukse ees varikatuse all, kuhu Betz vihma eest varjuda armastab.

Avasin jalgvärava. Tühjus. Ei mingit sabaliputamist ega ülekaalu upitamist tagajalgadele.
Häbelikul ilmel astus tibi hoopis kuudist välja, ringutas ja sirutas end pikaks. (Uups! Noh, käin jah seal uues kuudis magamas, päris mõnus on. Missiis. Ma ei tahtnud sulle näidata. Okei, vahele jäin jah - magasin nii sügavalt, et üldse ei kuulnud, kuidas sa autoga maja ette vurasid.)

Kotitäis kuiva ja mõnusalt lõhnavat heina jäi kuuti panemata - vihma sadas ja ei tahtnud märjaks teha.

kuidas suurlinlased puhkamas käivad

Suure maantee pealt paistab meri. Ilus pillirooga ääristatud avameri, taamal kaks laidu ja saar. Tegemist on kaitsealaga - riiklikult kaitstakse küll konkreetset taime, kuid roostikus pesitsevad linnud.

Teest veidi eemal asuva palkmajani viib väike hooldatud autorada. Kaheroopmelise raja alguses on keelumärk, mille all olev kiri teatab, et tegemist on eramaaga, kuhu sissesõit on lubatud valdaja loal. Valdaja telefoni, tõsi, ei ole märgitud.

Palkmajast mereni on maaomanik trimmerdanud jalgraja laiuse koridori. Tegelikult on see rada seal alati olnud. Looduse enda kätetööd kasutavad veeni jõudmiseks ainsad püsielanikud - metskitsed ja -sead ning rebased.

Õnnetuseks paistab laiendatud loomarada ka maanteele. Ja uhkematest uhkemad masinad ei häbene peatuda, julgemad koguni keelumärgi alt sisse pöörata. Atv-omanikud põrnitsevad hindavalt roostikku. Häbelikumad puhkajad tulevad jalgsi, kuid ülbelt, otse hoovi.
Sest kuskil taamal paistab meri. Ja rannal on tore telkida, prahti loopida ja lärmata.

Mul ei oleks midagi selle vastu kui käiakse, aga ma keeldun olemast koristaja. Ja pesitsevate luigeperede rahu ei luba ma ka rikkuda. Pealegi ei ole meie kandis kaunist liivakallast, vaid murune rannariba ja sügavaks minekuni tuleb sada-paarsada meetrit jalutada.

Sestap paigaldame majani viiva tee ette barrikaadi - tõkkepuu kirjaga "rand on soine, puhkamiseks ei sobi" ning veeretame teepeenrale, sinna kus linnameeste uhked raudruunad parkida/peatuda armastavad, suured maakivid.

Ja teeäärse, maja juurde sissesõitu keelava märgi asendan ka. Uus märk teavitab näiteks reostatud alast või kasvõi tuumajäätmete ladustamiskohast. Kuidagiviisi peab ju privaatsuse suvekodu hoovis säilitama.

reede, 4. juuli 2008

@ööloomaaed

Öösel on kõik kassid hallid.

Olidki. Tiiger ja leopard ja lõvi ja suur kass ilves. Elevant ei ole kass. Tema näitas ukse vahelt vaid taguotsa.

Loomaaia ööekskursioonil on oluline, et giid oleks tasemel. Hr Semjonov oli.
Põnevaid asju rääkis - et Tallinna Loomaaed on spetsialiseerunud sõralistele. Sellised haruldused nagu dagestani tuur, buhhara hirv ning turkmeenia eeslik teistes maailma loomaaedades pärinevad just siit, Tallinnast. Ning leopardid, kes loomaaias üldjuhul ei paljune, kasvatavad sel suvel meie loomaaias uhkelt kolme kutsikat. Ja kaamel ei sülita, vaid saadab külastaja poole teele oma mao sisu:)
Rääkis ka kurbadest asjadest, mis näivad suisa uskumatud - et madudele annavad külastajad leivaga rotimürki ning mõnikord peidetakse leiva sisse suisa nõelu...

Tallinna loomaaed olevat Euroopas territooriumilt suurim ning maailmas kollektsiooni poolest 4-5 kohal. hr Semjonov soovitas külastada veel San Diego ja Ida-Berliini loomaaeda, aga (halva) võrdluse mõttes käia ära ka näiteks Sankt-Peterburi loomaaias.

Väikesele Notsule meeldis enim känguru koos oma praktilise kõhutaskuga. (eelmisel aastal meeldis lõvi). Mulle jätsid mulje lõvi möirged - pole ime, et teda sellise hääleulatusega looma kuningaks peetakse.

Kakskümmend viis aastat Veskimetsas sai just täis. Mäletan ähmaselt ka vana loomaaeda Kadriorus, kitsast ja väikest.

kolmapäev, 2. juuli 2008

valus kukkumine rullidel

Rullisimegi Väikese Notsuga Kakumäel. Soojal päeval võis lubada endale lühikesi retuuse ja käisteta särki. Et kakukas on vastikumaid rulluisuteesid, siis kiiverdasin ka ennast. Ja Notsu muidugi täiskaitsmetes.

Pliks õppis kiirelt, suusatüdruk ju. Peale poolt Kakuka ringi sain tal pidurdamata ja samas ka hoogu lisamata järel veereda. Kuniks... minu rulliratta ette sattunud oksaraag kukutas mu elus teist korda pikali. Seekord nii nukralt, et 12x15 cm nahka on säärel ja põlvel hävinud, selle asemel asfaldipuru ja meeeeeeeletu valu. Füsioloogiline lahus, külmakompress, briljantroheline ning lühikestest pükstest loobumine umbes kuuks ajaks.

Hea kui ma ühes tükis Pamiiri jõuaks. ..(passi Kirgiisia viisaga sain täna kätte)
Arvestades olemasolevat varustust alates laviiniandurist, mis sealkandis ei töötavat:), võiks plaani võtta ka ühes tükis naasmise. Sest muidu ma oma uut hallikaslillat kalipsot ja purjelauda katsetada ei saagi:S

rattad ja rullid

Eelmisel hooajal püüdis Väike Notsu sõitu nii kahel kui ka kaheksal rattal. Päris selgeks ei saanud kumbki ning nii jalgratas kui rulluisud tekitasid väikeses sportijas isegi pisukest trotsi.

Sellel kevadel õnnestus esimesena rattasõit. Tumesinine kiivrike peas ning minu vanad valged rattakindad käes, uhab Nots oma uuel kärtsroosal Schwinnil tublisid kilomeetreid meie vanal raudteetammil. Päris üksinda. Hommikuti ja hilisõhtuti, kui suuri, paraku ka hoolimatuid sportlasi liikvel ei ole, luban tal seal muretult veereda.

Eile otsustas piiga uuesti rullidel katsetada. Esimesed sadakond meetrit olid vaevalised, järgmised sadakond ebalevad ning viimased kolm tiiru ümber Männi pargi julged ning tempokad. Õpetasin Notsule selgeks ka olulised vigurid - klotsiga pidurdamise ning avatud peopesale kukkumise. Viimast õnnestus tal päris mitu korda teha, ajades end hetk hiljem südilt püsti ning kiites, et haiget ei saanudki. Täna katsetame koos Rocca-al-Mares sõitmist.

teisipäev, 1. juuli 2008

hinded käes!

Suveks on koolil jäädavalt joon all - viimanegi hinne on käes.

Eksami, mille tulemuseks salamisi lootsin B saada, hinnati D-le. Pole hullu, 80% meie kursusest olevat kukkunud läbi ja sooritavad uuesti augustis.

Raamatukokku tagastasin kõik teosed. Neist oli rohkemal või vähemal määral abi positiivsete hinnete saamisel.

Tänan mõttes ka materjalidega abistajaid:
Tarmo - pagana hea on endast targemalt nõu küsida. Enn - ühistööd. Kaja - eeskuju ja motivaator lisaks koolile ka hobis. Tanel - netiavaruste materjalid lihtsustasid kodutööde tegemist. Kolleegid Urmo, Väino ja Siim, kes praktikaosa tegemisel toeks olid ning oma rohkete kogemustega nõustasid. Väinolt laenatud haruldased raamatud olid allikaks mitmete kodutööde puhul.

Ja lisaks moraalsed toetajad - minu ema, Väikese Notsu supervanaema. Epp ja Merit, kes julgustasid mind nõrkushetkedel jätkama. Gea, kes siia julgustavaid kommentaare jätnud on. Akadeemik Kapp - koolinädalavahetuste söömakaaslane. Ning Jana, kelle hubases Tartu-kodus öömaja leidsin.
Jeerum. Ma jätsin kindlasti olulisi inimesi tänamata... Mind toetab ju terve suur tiim! Ja mõnikord ma virisen tänamatult:S

Jääb üle mõelda endale välja eripreemia eduka kooliaasta eest:)

koerte kohting

Eilses paduvihmas selgus, et proua bernhardiin on õppinud väravat avama.

Vaatepildis seisis avatud värava taga uhke hundikoer. Meie tavaliselt hüpersuperkuri ning tammil hulkuvate koertega leppimatu Betz liputas tema ümber jalutades lahkelt saba. Rõõm näis olevat mõlemapoolne.

Kahjuks lahknesid siinkohal inimeste ja koerte huvid. Idüll purunes eos. Betti lontis süüdlaslikul ilmel maha vaadates nagu salakohtinguga vahelejäänud tüdrukutirts ikka, tuppa. Karistuseks elab ta nüüd lukustatud hoovis ning näeb sõpru triibuliselt läbi aialippide.