Reede, 18. jaanuar 2013

Naljakas lugu hõõglambipirnist *

Ühe suurema või ka väiksema kaliibriga sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi võtma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik. Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga põleb lambipirn sirinaga läbi. Et ainsa valguallikata kiskus atmosfäär sellise koosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle õrnalt lauale pani. Siis kruvis remondimees tunketaskust võetud uue ja funktsioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.

Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates - "Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, nii et sokkel väljapoole jääb, siis seda sealt enam kätte ei saa?" Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens - kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu - peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!)

Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde ka mitte millesti aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Lõpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides õde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult et pea on veidralt kuklas ja suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs: 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.

Lahkuvad. Istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes: "No ei ole selline asi võimalik" Ja lükkab lambi endale suhu. Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades anab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad. Võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.

Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söandab lõpuks küsida, milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu... Keeravad takso ringi ja sõidavad traumapunkti. Õde ei anna enam sellevõrra rahustadagi, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: "Muidu, raisk, jäätegi mul siin hommikuni käima!"

Sõidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab auto käskivalt seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib:"Ja kuhu sa neid imbetsille vead???" Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib: "Mis kuradi imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!" Ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõglambi sokkel. Keeravad ringi, sõidavad traumapunkti. Õde leti taga nad elustada ei püüagi - joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab - endal pea kuklas ja suu pärani lahti


*autor teadmata, kirjaviis muutmata.

Neljapäev, 17. jaanuar 2013

reklaami ohver

Kord kui "kodukeemilises" mitme toote soodustuse olemasolu kohta pärisin, öeldi, et soodushinnad on laste riiete puhastamisel. Loomulikult seadsin ma Notsu pika villase mantliga sammud samasse.

Ulatasin mantli üle leti: "Laste."
Tädi sealpool letti vaatas mind ja kergitas kulme.
Näitasin talle suurusnumbrit 152-158, millel lisaks ka vanusetähis.
Tädi hakkas naerma, et see mahub tallegi selga. (Oli jah selline kiitsakas ja pisike). Seejärel näitas ta mulle hinnakirja, milles suurelt: SOODUSHIND LASTERÕIVASTELE. All aga peaaegu loetamatult tärnikesega "Kuni suuruseni 110".

Ahsoo. Mõtisklesin hetke määratluse "laps" olemuse üle. Midi kannab hetkel rõivaid 98-104 ja Mini 74-80. Paari aasta möödudes, lasteaiaealisena, kannab Midi suurust 110, mis vanuselise määratluse järgi viieaastastele mõeldud. Sealt edasi ta enam lastele käiva soodustuse alla ei mahu :S

Mitte, et kokkuhoitav summa elulise tähtsusega oleks, pigem on haledalt ja naljakalt kurb.

Pühapäev, 13. jaanuar 2013

Väljaspool, tõkkepuu taga

Miniga ujuma minnes haarasin kiiruga kaasa eelmisel õhtul pakitud koti saunalinade ja ujumisriietega. Esikulauale ununesid mobiiltelefon ja rahakott. Tõkkepuu ees seisin silmitsi kurva faktiga, et pean seekordsest ujumisest loobuma (ja kaotan ühe Haigekassa poolt tasustatud taastusravikorra) või parkima eemale. Polnud mul üheski taskus ega autolaekas hädavajalikku viitkümmet senti ega mobiiltelefoni, millega avada-sulgeda tõkkepuud.

Peale uue parkimiskorra kehtestamist otsisin lähimaid tasuta parkimisvõimalusi ning mõlema puhul näpistab parkija tegelikult kellegi teise privaattsoonist tükikese. Üks võimalus on jätta auto Retke tee ühe majakompeksi hoovi (kus elanikegi autodele piisavalt ruumi pole). Teine variant on parkida Tervise tänavale rehviparanduse hoovi. (kuhu kokku mahubki vast kümmekond autot).

Valisin ühe ebameeldivatest ning tuvastasin, et õnneks vedeleb pagasiruumis jätkuvalt Midi käru. Lastehaiglasse sisse veeredes selgus, et käru oli siiski vale valik - kärude hoiukohad on küll välisukse juures olemas, ent luku peab iga kärutaja ise kaasa võtma. Lõpp osutus nukraks - seisin nagu kasvatamatu koolitüdruk ning proua töötaja sõitles mind /puhastatud ja kuivatatu/ rehvidega käruga majas ringlemise eest.

Eelnevalt läbisin 10x massaažikuuri ning tasusin parkimise eest "omaosaluse" 10x50 senti = 5 eurot. Kui mälu mind taas alt ei vea, tasun seekord 9x50 senti ehk 4,50 eurot. Kokku siis 9,50 eurot taastusravi võimaluse eest. Muidugi ei keela keegi mul liikuda jalgsi või ühistranspordiga.
Paraku on lasteaias tuulerõuged ning püüdes Mini haigestumist käesoleval aastal vältida, hoiame ka Midi kodus ning ujumispäevadel viin ta tunnikeseks Meesisendi töö juurde. Võiksin ju liikuda ühistranspordiga, mis sellest aastast meile enam mitte soodushinnaga, vaid suisa tasuta. Aga ringike kodust kesklinna, sealt Mustamäele ja Kesklinna kaudu koju võtaks kes-teab-kui-kaua-aega. Liiati paikneb lähim bussipeatus Meesisendi töö juurest umbes pooleteise kilomeetri kaugusel kõnniteedeta piirkonnas.

Lugesin netiotsingus mõned teemakohased artiklid läbi, aga asjalikku põhjendust tasuta parkimisaja vähendamisele ei selgunudki. Tõsi on, et tasuta veerandtunniga jõuab parkida ja lapsega maja siseneda ning hea õnne korral üleriided riietehoidu anda. Lastehaigla haldusjuht viitas küll vajadusele tõrjuda parklast kõrvalisi parkijaid, ent ei pidanud võimalikuks seostada parkimist registratuurist väljastatava paberikesega. Miks mitte näiteks registreerida haigla patsiendil parkimine nagu K-Rauta Tondi kaupluses?
Igatahes ootab mind lisaks taastusravile ees ka silmaarsti külastus kahe suurema lapsega (tõenäoline kulu 2x1 eurot). :( Ja juurde võib lisada, et neuroloogi ja järgnenud uuringu visiit Miniga maksis samuti 2x1 euro, ortopeedi külastus Mini ja Midiga samuti 2x1 euro. Kui pisukesed summad järjest kokku lugeda, saab kolme lapse ja kolme kuu peale kenakese 15 eurot kokku :(

Neljapäev, 10. jaanuar 2013

Kaasaelaja

Mahutasime käsipagasi-reisikohvrisse vajalikud tarbed neljaks laagripäevaks. Kuus treeningut ja võistlus.
Ma ei mõista, kuidas sokid vähese ajaga suisa auklikuks kuluvad? Ja korralikest on ühe ära söönud kas pesumasin või kuivati! Õnneks on meil peaaegu ühesuurune jalanumber ning minu treeningsokkide varud hetkel puhkamas. Tibi tavapärane puhkevorm paari seeliku näol seekord ei mahtunud. Ühel selgemal hetkel meenus, et ostsin kaks talve tagasi Kuusamost murdmaasuuskade koti. Nii oligi. Kottide kastis, ostusildidki küljes :) Sinna toppisin treeningsuusad - kepid ja kaks paari saapaid. Võistlusvarustuse hooldas ja pakkis seekord treener.
Seekordses laagris tuleb lisaks suusarõõmudele hankida klassikaaslastelt ka kodused ülesanded ning õppida. Vajalikud õpikud-vihikud maandusid mõne hetkega õlakotti.

Uus roll meile mõlemale - Notsul esimesed asjalikumad võistlused ETV-Swedbanki noorte suusasarjas. Mina annan pühapäeval järeleaitamistunni matemaatikas  ja inglise keeles. Küll vaevab mind mure, et võimalik kehv tulemus spordiisu ei kaotaks. Kiuste on esimene etapp klassika. Notsu ise arvab, et on hoopis tugevam vabasõitja. Näis. Hoian pöialt mõlemas värisevas rusikas.

Ajaa. Õel trennis vastas käinud Midi vaatas esikus seisvaid suuski, tõstis nad pikali ja ronis paljajalu peale. Otsisin kuurist taas komplekti välja. Visu Tillu nahkrihmadega suusad. Umbes kolmkümmend viis aastat tagasi alustasin neil mina oma tänaseks soikunud suusatamise-karjäääri. Aastal 2004 tatsus nendega Notsu. Ja Midigi sammus täitsa kenasti mööda tammi. Ainus mure, et suusad on alt pea lumivalged. Suusatõrva mul pole ja kui oleks, siis suusatõrvamise tehnikat ma ei valda.



Laupäev, 5. jaanuar 2013

Kahepaiksena

Tol ammusena tunduval maailmalõpu-reedel olin endal viimsegi närviraku krussi keeranud. Eraldasin meesisendile koduse plekkpurgi-hoiupõrsast viimased 700 raha töömeeste lõpupalkadeks ja muudeks pisikuludeks. Lugesime mitu korda üle, lisasime võimalikud ootamatud materjaliarved, pisikese viimase-õhtu istumise, kütuse. Meesisend lubas peale kõigi arvete kokkulöömist võlavanglasse kolida ja pakkis autosse kogu kola, mille sügise jooksul Tallinna hoiule või pesusse tirisime.
Viimasena mahtus ukse vahelt sisse üks matkasaabas. Teist hoidnud ta terve tee süles.

Tühjendasin pangakontot veel kahe korraliku vedrumadratsi ja ühe köögimööbli jagu. Saatsin eelmainitud Cargobusi teenusega lõunaosariikidesse, sest ka meie teine auto oli ääreni laetud. Võib vaimusilmas ette kujutada minukest roolimas täispikka ja täiskõrget kaubikut, kõrvalistmel väikelaps ja teisel turvahällis imik. Ja kaht madratsit Cargo uksest sisse sikutamas:) Igatahes jõudsin ma vahepeal veel tunkedest kasukasse hüpata ning tõelise daamina tippida Kaarli kirikusse kooli jõulujumalateenistusele.

Hilisõhtusel tunnil Peugeoti nina lõunasse pöörates mahutasin end kõigi kottide ja kompsude ja pakkide vahele nagu tõeline akrobaat. Tagatipuks sadas lund kui tähesõdade seriaalis, teed kattis lamellrehvidega kokkusobimatu jää ning kübemefilter otsustas aktiveerida mootori avariireziimi. Antipollution fault tähendab Peugeot´il seda, et gaasipedaali põrandasse surudes hoiab auto kiirust umbes kuni 110, kuid turbo ei rakendu ning igasugune kiirendus on võimatu.

Kapitaalremonditud majas jõule ja aastavahetust tähistada oli päris mõnus. Vällamäe kuusk loobus okastest teisel päeval peale soojuspumba lämbes õhus viibimist. Ja noh... kes oli see idioot, kes kogu maja valgeks otsustas värvida? Lumivalged seinad, lumivalge mööbel ja.... kolm last. Või kuidas nimetada kodanikku, kes kogu põranda kattis pehme kuuselauaga, millesse suure pealeistutava autoga mõnusaid vagusid saab joonida?
Meie töömehed, kes selle kupatuse mõne kuuga valmis ehitasid, saavad suure tõenäosusega peatselt taas tööd. Kapitaalse sanitaarremondi tegemisel :)

Aasta vahetus nagu suvalises linnas rohke ilutulestikuga. Traditsiooniliselt vedelesime uusaastapäeval Värska Spas ning ei teinud kohe mitte kui midagi.
Aasta algus sulatas välja muru ja ehitusprahi. Ilm soosis prügivedu ja toasistumist.
Suuski ega uiske ma alla ei saanud - kas ei sobinud meile või ilmataadile. Küll aga sõitis Notsu minu eest. Laagris sõitis ta ainuüksi kilomeetrite kogumise treeningupäeval poolmaratoni maha. Kelgutamas käisime küll nii Võrus kui Haanjas.

Kokkuvõtteks sai igati mõnus puhkus, kuigi Notsu teatas peale esimest koolipäeva pikal mokal, et kõik klassikaaslased olid käinud välisreisil. (Tugevad rõhud sõnadel "kõik" ja "välisreisil") Mis siis ikka, tuleb meilgi järgmisel koolivaheajal lehmakommide ostureis Apesse ette võtta.

Tallinnasse naasta oli kahju. Mereline niiskus ronis kontidesse ning elutoa aknast paistab jällegi pesunöör. Liiati läks lõunas mõnusalt külmaks ning rohetav muru asendus uue lumevaibaga.