reede, 23. veebruar 2007

ametnikul on alati õigus :S

Täna hommikul arenes Ahtri tänaval minu ja ladusalt, ent siiski aktsendiga eesti keelt kõneleva politseiniku vahel järgmine vestlus: jalakäija astus teele, kuid Teie (keskmises reas) ei peatunud. Lisaks on teil kinnitamata turvavöö. Miks?

Minu täpsustus - jalakäija saabus tee äärde samal hetkel minu autoga. Minust pool autot tagapool olnud esimese rea sõitja tõepoolest pidurdas, kuid jalakäija oli ka kohe tema kõrval, pealegi on minu 2800 kilo kaaluva autoga jäisel teel liiklusvoolus "blokkipanemine" ohtlik kaasliiklejatele. Jah, turvavöö pärast tuhat vabandust, unustasin hommikusaginas.

Politseinik koukis taskust välja miski raamatukese, vedas mulle näpuga järge ning otsustas - nende kahe rikkumise eest teeme 3000 krooni trahvi.

Enne, kui kõik lõppeva nädala ebaõnnestumiste veel väljumata pisarad mu silmist purskusid, jõudsin öelda, et vähemalt midagi konkreetset... Ilmselt käitusin kõikide loodusseaduste vastaselt - pääsesin seekord hoiatusega kahe paragrahvi alusel ja omades eelnevat kehtivat rikkumist.

Aga päev oli rikutud - ulgusin avalikult ja häbenemata oma töölaua taga kuniks kolm tundi lühendatud päev mu koju lubas.

Tööpäev koosneski sellest, et vaidlesin armsa inimesega rasketel teemadel ja läksin veel raskema südamega koju. Vähemalt olen ma kohutavalt nukker puhtas kodus. Või peaaegu puhtas. Ja eilne Ly külaskäik soojendab südant veel siiani. Aitäh, et olete mu ümber:)
Õhtul logelesime Notsuga Heidi pool ja homme ootab meid FraMare spa Haapsalus. Ma tahan ära - kui mitte lõplikult mulla alla, siis kasvõi üheks päevaks.
Tõstsin tabletiannust poolelt tervele ja ootan stabiilsust siia maailma üle kõige. 12. märtsiks saabub selgus. Lubadus.

kolmapäev, 21. veebruar 2007

ma ei taha enam mitte minutit ka elada

Elu on sebra, mõtleksin ma täna.
Ma ei taha enam mitte minutitki elada. Ausõna. Ka mitte selle eelmise potituse helge hetke nimel, ega ka selle nimel, et mul on Notsu ja peale minu ei ole temal kedagi.

Nimelt ajab üks jama teist taga. Eelmine ei ole jõudnud veel lõppeda kui järgmine on juba platsis.

Kokkuvõtlikult. Sain eile tagasi kauaoodatud võlasumma - 5000 krooni. Rõõmu jagus loetud hetkedeks - veel enne õhtu saabumist olin selle raha ära kaotanud. Õhtul, peale meeleolukat vastlapäeva selgus, et telefoniomaniku maksmata arve tõttu on välja lülitet mu netiühendus ning täna õhtul ei läinud käima enam mu auto. Sellel kõigel on üks koondav märksõna: masendav (kasutusel ka sünonüümina keskerakond)
Ja lõpetuseks astusin läbi Tallinna Ülikoolist ja täitsin ära oma kodanikukohuse. Valitud!

Ikkagi. Tunnen, et enam ei jaksa ega taha. Mu unistuseks on, et 100 aastat oleks möödas. Ma oleks surnud, maha maetud ja igavesti ära unustatud. Et mu haud oleks tasa maaga ja mitte keegi ei mäletaks mind.

esmaspäev, 19. veebruar 2007

notsu esimene pjedestaalikoht

Notsu on oma visaduse eest suusatrenerilt alati kiita saanud - ta on südikas ja sitke, kukkudes tõuseb lihtsalt üles, sõidab edasi ja ei hakka nutma. Et suusatrenni kaaslased on temast paar aastakest vanemad, võitleb Notsu vapralt oma koha eest päikese all.

Uhkusega saan täna öelda, minu väike tütreke sõitis laupäevasel 200m tillumaratonil kolmandana üle finishijoone. Parimatele auhindu ei jagatud, paremusjärjestust ei tuvastatud, aga medali- ja diplomikonto sai avatud:) - osalusauhinnad said kõik notsude klassi sõitjad. Foto stardijoonest ajalehes, ah lahe. Need on hetked, mil ununevad jonnid ja masendushood ja tunnen vaid uhkust emaks olemise üle. Järgmise põlvkonna "Kristiina" ema, nokivad sõbrad. Aga selliste hetkede nimel tasub elada - lapse särasilmad ootamas kiitust - ära tegin, tubli olen:)

Ja nii nagu meepott ei ole tõrvatilgata, jäi masendavaks teisena üle finishijoone libisenud lapse vanemate käitumine. Kas on mõtet lükata oma väheste suusatamisoskustega laps just teisele kohale? Ei, minus ei ole kadedust, kuid algatuseks pisikeste suusasõit, hiljem ehk muud asjad, ikka vanemate poolt lükatavana.

Möödunud nädala teised olulised sündmused:
Meeleolukas sõbrapäev Saue mõisa saunas, hiline sõbrapäevatervitus armsalt inimeselt, kiire semestrialgus koolis, tööandja hüpersuperlahedad talvepäevad Sagadi mõisas. Ja kõigil neil üritustel osalemiseks kogunes nädalavahetuse kilometraaziks tuhatkond kilomeetrit.

teisipäev, 13. veebruar 2007

kujuteldav elu

Kusagil minu maailmapildis on unelmad, millised peaks välja nägema jõulud, jaanipäev, vabariigi aastapäev, lihavõtted. AmericanDream kiipsmailingu, uhkete toidukuhilate ja läikeliste kaunistustega. Eriline Pidulikkus. Tavapärasest parem riietus.

Ma ei tea, kas neis mõtetes on mingi seos ammumöödunud lapsepõlvega... vist on. Kuskil hämaras udus tunnen läbi une hommikusöögi lõhna, puhkepäevade põnevust, ettevõtmisi koos emaga või kogu perega. Kõik see on talletunud mu mälusoppidesse ideaalina, mille sarnast maailma olen püüdnud ka ise luua.

Pühadetunnet pole juba ammu. Reaalsus valmistab järjest suuremaid pettumusi. Ja nii põgenen jälle. Lihavõtted Pariisis. Neli päeva eemal kodusest munadekoksimisest, pühast päevast, mil rohi ka ei kasva. Jah, põgenemine reaalsuse eest ei ole lahendus, kuid see on vabanemine kohustuslikust vaikelust. Niisiis. Lihavõtted suures ja anonüümses linnas.

Jaanalinnuna peidan pea liiva alla.

elu täistuuridel. jälle.

Elu tuhiseb täistuuridel. Nädalavahetus möödus linnutiivul:
Reede.
Tellija materjalist enese kaunistamine Kelli pool. Koduteel sissepõige Babybacki, edastamaks Egiptuse kõhurohtu pisikesele sõbrannale. Kairi sünnipäevale ega Margiti juurde veinitama ei jõudnudki, lihtsalt Notsul tuli väss peale (enese kroonilist unepuudust on hea lapse süüks ajada, eksju)

Laupäev.
Nõmme seiklusparki ei jaksanud minna, lihtsalt ei suutnud ärgata. "Hommikul" koristasin, pakkisin lahti kohvri, seejärel poetuur Erliga ning õhtul külalised - vana hea Eesti-mängu punt Raiks-Kelli, Heidi-Tauno, Jaanus. Lastel pidu ja pillerkaar kahel korrusel

Pühapäev.
Notsu lasteaiakaaslase Maria sünnipäev kell 10, ehk siis Notsu teine päris-oma-sõbra sünnipäevakutse. Vahepeal sissepõige isa juurde, et tuua ära õe saadetud jõulukingid ning seejärel jääronimine. Tõsi, minust seekord erilist ronijat ei olnud. Õhtusöök Erli pool koos Egiptuse video vaatamisega.

Seega nädalavahetus kihutas sajaga. Ja ometi jäi midagi puudu. Midagi hoomamatut. Klaas on jälle pooltühi.

Ja esmaspäeval maasikasöömine autos. Mitte millestki rääkivad jutud. Ja mööda pead kihutavad mõtted, mis eales kuhugi ei vii.

reede, 9. veebruar 2007

plagiaat ehk kultuurialased õppetunnid viitamisest

Üleeile hommikul oli hea ärgata. Emakodus tundus maailm nii helge ja paljutõotav. Peale puhkust palmide all tundsin oma uue elu pea kuu ja kahe kolmandiku täitumisel sellist kergendust nagu ei ammu. 19 külmakraadi ajas küll värisema, kuid ei midagi hirmsat. Ja töö ootas:)

Kuid ilmselt on õnnetunne mulle keelatud. Löök saabus sealt, kust poleks midagi oodata osanud ja nüüd ootab mind ees oma seisukohtade kaitsmine komisjoni ees. Mind süüdistatakse kodutöö plagiaadis. Oeh. see kõik on vaieldav. Jah, tõesti, kodutöö ühes osas on kasutatud alusmaterjalina valmisslaide. Viitamine... kas teisel kursusel peaks see juba selge olema? vist peaks... Ma ei suuda sellest kirjutada, sest see on minu jaoks raske - magamata ööd arvuti ees, silmapõletik ja tasuks plagiaadisüüdistus. Fck. see maailm tundub täna eriti karm:S

teisipäev, 6. veebruar 2007

päikese alt tagasi

oli ilus puhkus, aga tagasi tulla on tühi. Põrnitsen kolmandat tundi sohval, oskamata midagi tarka teha. Eks pärast pikemalt.