Kolmapäev, 31. märts 2010

Vanaema sünniaastapäev

Minu vanaema, mu lapsepõlve eredaim päike, saanuks täna 95-aastaseks. Vanaemast saab rääkida vaid kaugminevikus - 1993. aasta uusaastaööl jäi ta igavesti 77 - aastaseks.

Vanaema sünnipäev tähistas minu lapsepõlvedes kevade algust. Lõhnas värske kurgi järele. Päike paistis miskipärast alati eriti eredalt. (Või olidki lapspõlve kevaded hoopis teistsugused?). Ema ja vanaema hakkisid kausitäite kaupa kartulisalatit ja rosoljet. Valmisid praelihavaagnad ning postkasti potsatasid õnnitluskaardid. Ümbrikus ja ilma. Ja nõuka aegne eriteema - hilisõhtused telegrammid ehk kiirõnnitluskaardid, milles peenikesele pruunikale paberiribale trükitud ja kaardi sisse kleebitud täpitähtedeta lühitekst.

Kalamaja tibatillukesse kööktuppa mahtus pika laua taha istuma vähemasti paarkümmend inimest. Sama laud ilma täiendava vahetükita on praegugi meie Nõmme-kodu igapäevaseks söögilauaks.

Sumpasime täna ema ja Notsuga surnuaial põlvini ulatuvas lumes. Selleks, et viia hauale kaks kreemikat roosi ja küünal. Nii talvist vanaema sünnipäeva ma ei mäletagi.

Teisipäev, 30. märts 2010

33 -> 37

Notsu teatas laagrist tulles, et ei pannud kordagi tosse jalga. Virises, et varvas otsas ja tema ei taha. Et peatselt trennis jooksuaeg algamas, võtsime täna ette käigu "Pauli juurde" ehk Piritale New Balance´i poodi.

Ja ma oleks sõna otseses mõttes tagumiku peale kukkunud - ostsime uued tossud nr 37 eelmise nr 33 asemel. Selle kasvuhüppe on jalg teinud paari kuuga - talvises laagris olid vanad tossud "täpselt parajad".


Aga lapse kasvatamine on tõesti kulukas lõbu - loopisin jalatsisahtlist välja kolm paari vähekasutatud jooksutosse, kaks paari korralikke kingi, ühed (õnneks mõralised) kummikud, ühed kabedad kevad-sügissaapad ja kolm paari susse. Plätud esialgu jäid - saab koduaias kooberdada. Notsu lunis poes lisaks päriselt vajalikele jooksutossudele välja ks ühed Diadora vabaajakad (olid jah ilusad ja ei olnud kallid ka, aga kooli nendega vist ei lubata) ja ise suisa pidin samuti ühe noortepärase särgi soetama...

Esmaspäev, 29. märts 2010

Jälle üüril!

Oeh. Mul õnnestus päevapealt peale eelmise üürniku lahkumist uue elanikuga leping sõlmida! Tänases kinnisvarasituatsioonis on tegemist väiksemat sorti imega.

Elanik kolis juba eelmise nädala alguses, ent mõnede asjade kordaajamine sai aga kokku lepitud just tänaseks. Nüüd nendegagi korras! Elavad jah need tüübid seal kesklinna ja Kadrioru piiril poolmuidu, aga kommunaalid on makstud ning mul muret vähem.
Kuna see üüriline saabus koos mööbliga, jääb üle loota, et tema paiknemine saab olema pikaajaline.

Pühapäev, 28. märts 2010

Võru-Haanja-Võru-Tallinn

Peale peaaegu nädalast seiklust on Oma Kodu kõige parem koht. Olen päris mitu tundi lihtsalt voodis lebotanud - mugav ja parajalt pehme madrats, sobiva kõrgusega padjakuhil ning täpselt õige paksusega tekk. Nurruv kass, seesama, kelle peaosa taguotsast karvasuse tõttu eriti ei erine, vedeleb koos minuga.

Notsu tõime Kurgjärvelt ise ära - laager olnud supertore, sõbrannade seltskond suurepärane ning iga päev suusatanud ta vähemalt 8 km. Lisaks käisid nad Haanjas võistlusi vaatamas ja tema näinud oma suurt lemmikut Andrus Veerpalu täitsa lähedalt ning pikaajaline naislemmik Eveli Saue on nüüd vahetatud Kristina Šmigun-Vähi vastu (sai samuti peaaegu näpuga katsuda). Ja tegelikult tahab Notsu olla sama kõva suusataja kui Kristina :) Ja igale pereliikmele toodi Haanja poest suur Milka šokolaad (mis sa, emmik, arvad, kas vanaemale maitseb rohkem pähklitega või laiguline :) ) Need kohtumishetked on ikka niiiii toredad!

Meie ootamatu idast lõunassesõit oli kahjuks vajalik. Võru-vanaema on haiglas. Mitu päeva kahtlustatud "närvipõletik" ei andnud ravimite toel tagasi, pigem läks hullemaks ning valu haaras poole pea asemel terve. Lähtudes põhimõttest, et keegi ei pea väljakannatamatut valu taluma, viisin ta hommikul haigla erakorralisse vastuvõttu. Arstid võtsid kaheksakümnekahest poolpudistavat vanainimest õnneks tõsiselt ning tegid talle palju markereid hõlmava mahuka vereanalüüsi. Kardiomarkeri tulemused olnud korrast ära ning valvearsti arvates on kehva verevarustusega südamest käinud läbi infarktike. Igatahes vedas ta vanaema näole hapnikumaski ning koheselt manustati ka mingeid ravimeid. Mina lahistasin ukse taga nutta.

Mida tegi aga patsient... Patsient toibus pisut hapniku ja valuvaigistite mõjul ning hakkas oma seisundit arvestades häälekalt (loe: üsna selgelt ja kindlas kõneviisis) võru keeles koju nõudma. Noh, et temal on juba palju parem... Valvearst tegi silma - enne ülejärgmise nädala keskpaika teda hoolimata hädaldamisest koju ei lubata. See aga tähendab, et lihavõtted veedame me taas lõunas. (Otsides sellest faktist positiivset: selle talve igilumi on seal peaaegu sulanud ning künkad kisuvad haljaks)

Teisipäev, 23. märts 2010

sanatooriumist, ujulestadega

Vedasime sanatooriumisse läpaka kaasa. Sealne traadita võrk oli aga katkendlik ja kiirusevaba. Lisaks ütles üles ka vana läpakas ise.

Nii ei saanudki ma kirjutada, et õhtuses ETV ilmateates paistab just Narva-Jõesuu kohal päike! Kollast kiirtega päikest on kujutatud ka nende vapil.

Ida-Virumaa on üks äraütlemata kummaline ja omaette auraga paik. (Satun sinna hoopis harvemini kui näiteks Egiptusse...) Eestlaste Eesti kipub ju lõppema Rakvere teeristil. Ja edasi... Edasi tulevad masendav Kohtla-Järve ja hooajaline Valaste juga ja siis vist ongi riigipiir... Üldlevinud arvamusena ei saa Narvas riigikeelega hakkamagi.

Kui lühidalt kokku võtta, siis saime Narvas ja Narva-Jõesuus kenasti Eesti keeles hakkama - käisime mõlema linna muuseumites, lisaks ka Narva Aleksandri kirikus. Pisut isegi poodlesime (ja nii suuri ning uhkeid kaubanduskeskusi ei osanud Narvast küll oodata). Idavirulased on avatud ja lahked - sanatooriumi teenindus slaavilikult sõbralik ent mitte pealetükkiv. Kolm sööki päevas kasvatasid piisavalt pekki...
Veeprotseduuridest ei taha ma tükk aega kuulda - keskmine päevakava nägi ette lisaks muudele protseduuridele ravivanni. Avastasin esmakordselt enda jaoks jõusaali koos jõumasinatega (minu lemmikuteks osutusid liikuv jooksulint ja aparaat, millel sai samuti joosta, erinevus lindist seisnes lisaks käekangide olemasolus). Higi lahti saanud, kolisime saunamaailma ehk siis vee- ja saunakeskusesse. Ja toas tegime kah sauna - makstud ju oli :)) Lisaks protseduuride hulka kuuluv vesiaeroobikalaadne liikumisravi, mis päeviti kattus ravivanniga. Ja peamine sanatooriumis kasutatav rõivaese oli hommikmantel komplektis ujumisriiete ja kroksidega. (Kroksides ja plätudes liikujat saab eristada kaugelt - esimesed kriuksuvad, teised plaksuvad märjas olekus jalas)

Jalutasime mööda kuulsat kilomeetritepikkust liivaranda, imetlesime lagunenud puitpitsvillasid. Kohalikus koduloomuuseumis lasime fotode toel fantaasial lennata minevikku, mil Narva-Jõesuus suviti korraga 40 000 suvitajat puhkas :)

Äge oli. Paraku keerasime autonina täna hommikul Tallinna asemel Võru poole. Force majore kaheksakümnekahesel :S Aga värskeks puhanud vaimuga on temagi muresid kergem lahendada. Ja homme laekume kõik korraga - kaks sanatooriumis viledaks kulunud ja ujulestad kasvatanud puhkajat, suusalaagris sitkemaks ja iseseisvamaks muutunud Notsu ning sõbrannadega tuuritanud pubekas.
Maailma suurimad tänud neile, kes meie loomaaia eest hoolitsesid!

Pühapäev, 21. märts 2010

töövabad tegemised

Koju jäädes avastasin tõsiasja, et päevad lähevad kordades kiiremini kui tööl käies. Kusjuures kontoriinimesena oli mul aega lõunastada, aeg-ajalt näpistada tund Notsu koju viimiseks. Nüüd aga... kui end kell 7 üles ei vea ja kohe asjatama ei hakka, jõuab õhtu enne kui tegusad tööd tehtud saavad.

Algatuseks kolis üüriline lõpuks välja. Ja uut ei ole ma seni leidnud - natuke pirtsakas olen. Aga vist lasen lati allapoole. Tegime terve tänase päeva suurpuhastust eelmise üürniku järel, kes ometi oli kena inimene. Aga miks üks kena inimene magamistoa uksele toidunire voolata laseb, seda enda järelt koristamata, aknalauad paksu tolmukihi alla jätab ning köögilaua lauamatte ei liiguta... Igatahes on rasvanõred likvideeritud ja üks avar ja valgusküllane kahetoaline linna südames ootab elanikku.

Suurpuhastusega tegin algust ka kodus. Siin kahjuks on nii, et ühest otsast koristad ja teisest määritakse. Olgu siis määrijaks laps, teismeline, täiskasvanu või hoopis neljajalgne. Kassi pesin puhtaks - pärslast võib pesta iga nädal, ent meie Miu satub dušši alla umbes kord kuu-pooleteise jooksul. (Ilmselgelt pesi ka eelmine omanik teda - kass on pesus olles tohutult rahumeelne ega osuta vähimatki vastupanu). Hoovis on vaja samuti üht-teist korda sättida, ent sinnani ei ole ma veel jõudnud :S

Eilse õhtu logelesime maha - pläkasin sõbrannaga ja Notsu sai samal ajal oma parima sõbranna uusi raagritsikaid kiita. Peale hamstripoiss Miki vikerkaare taha minekut saabusid just sellised "lemmikloomad". Aga kohe hea oli mitte midagi asjalikku teha, vaid kooki pugida ning teed peale juua. Vahtisin peale külaskäiku hilisööni ebaloogilisima alpinismifilmi tiitlile kandideerida võivat linateost (näidati Kanal2 ja nime ei suuda ma meenutada)

Ja reedel... reedesel hommikul lubasin endale mõned iluprotseduurid. Nüüd on mul näiteks hooldatud varbad. Ühe raamatugi jõudsin salongis poole peale lugeda - Vassili Aksjonovi "Tähepilet".

Kiitsin Notsukest viielise tunnistuse eest - ka jooksvate hinnete hulgas oli sel pikimal ja raskeimal veerandil vaid üks "neli" ning ühe matemaatika töö pidi ta tegema uuesti ehk siis esimene sooritus väärinuks hinnet "3" või hoopis "mitterahuldavat". Prantsuse keel, see mille pärast ma aasta alguses väga muretsesin, on täiesti puhas viis! Kinke me veerandilõpul ei tee, pidulikku söömaaega kodust väljas ka ei pea. Nautisime reedel hoopis koduahju-friikartuleid ja viinereid ketšupiga. :D Notsu sai külla kutsuda oma sõbranna lasteaiapäevilt ning pubekas läks laubal klassiõhtule ning sõitis täna ema juurde.

Ühe kahetunnise mullivanniskäigu lubasin keset päist päeva - mul ei ole ju enam kuhugile kiiret:)

Homme läheb suuremaks pakkimiseks - kes sõidab Kurgjärvele suusalaagrisse, kes sanatooriumisse. Just! Nende üheteistkümne tööaasta lõpetuseks veedan ma neli päeva sanatooriumis - 12 protseduuri + saunakeskuse piiramatu külastus. Et sellega ei saa veel uimesid külge kasvatatud, on ka tuba ise saunaga sviit. Ja kolm korda päevas toitlustamist ilma nõude koristuseta:) Aeg iseendale.

PS! Head algavat töönädalat:P

Teisipäev, 16. märts 2010

Viimnepäev

Üksteist aastat reas olen ma oma tööandja ja tema eelkäijate kontoris rutiinseid ja vähemrutiinseid 9-17 päevi veetnud. Sada ja mitukümmend korda lubanud, et käesolev (ja nüüdseks juba ammulõppenud) aasta jääb viimaseks. Täna on mõneks ajaks tõesti viimane päev. Lubasin kolleegidele aastal 2013 tagasi rivis olla.

Natuke kurb on - osakond kinkis lilled ja pehme kaisulooma. Ampsasime soolast ja magusat. Homme istub minu toolile üks teine tüdruk. Kuna tegemist tööalaselt tuttava inimesega, siis tööasjade pärast ma ei muretse. (Tegelikult ei peaks ju töökontaktid üldse olema inimesed, kelle pärast peale tööpäeva lõppu muretseda).

Võtan peatselt üle uue rolli. Keegi avaliku elu tegelane olla öelnud, et kolm last on vaesuspiiril balansseerimine - me astume just sellele piirile. Küllap rutiin jälle paika loksub. Kolleegid uurivad juba mitu päeva, et mis tunne on. Tunne on nagu ootaks ees puhkusereis- ärev. Kas ikka kindlustus ja piletid on? Aga pass ja päevitusriided?

Et mõned tööasjad lubasin ise korras hoida, siis meiliaadress jääb ikka kehtima. Telefoninumber on samuti minu oma.

Uued seiklused ootavad:)

Esmaspäev, 15. märts 2010

Inimene vs maksuamet vol2

Eelmise nädala segane seis hakkab lahendust leidma.

Tänane kõnelus Maksuhalduriga andis infot, et meie juhtumi puhul tehakse erand. Igaüks deklareerib just niipalju tulusid-kulusid kui ta saanud/maksnud on. Iseenesest tundus see lause mulle naljakas - purtsatasin telefonitoru otsas naermagi. (Et riik annab mulle võimaluse mitte valetada) Aga lisaks meie deklaritele kirjutab Kohtutäitur Maksuametile selgituse asjaoludest, mis minu ja eksi deklaratsioonid erinevaks muudavad.
Iseenesest muidugi tore, et suur riigiamet 3000 krooni pärast pretsedendi loob. Kurb, et järgmisel aastal istume eksiga sama portsu otsas - suurema summa deklareerijaks olen siis mina.

Kurjaks muudab mind aga kolmas osaline - Kohtutäitur, kes lubanud Maksuhaldurile seletuskirja juba reedel edastada. Suhteliselt ootuspäraselt ei ole seda siiani saadetud ning seetõttu ei saa ka meie deklaritele rohelist teed anda.

"Bardakk", kirjeldas kohtutäituri büroo asjaajamist tabavalt üks õigussüsteemiga hästi kursis olev tütarlaps. Nendin, et tal on paganama õigus.

Pühapäev, 14. märts 2010

teatrielamus Viljandist

Põikasime eile "Ugalasse". Teisiti ei saaks seda nimetada - neljabal märkasin, et laubane etendus on just "Küünlad põlevad lõpuni"-ga asendsatud. Mul on ju eelmisel aastal meid tabanud "force majore´ga" seoses see jätkuvalt vaatamata.

"See peab ikka eriti hea etendus olema", urises meesisend, kui Rapla-kandis sajakonna meetri peal kolm autot kiilasjää tõttu oli kraavi sõitnud. Rapla-Türi vahelistel metsastel lõikudel valitses samuti salapärane kiilakas ning hullemgi... Nähtavus muutus sadava lume tõttu olematuks. Ja peale Arkmat vaheldus poolpimedus taas särava päikesega paarikümne meetri jooksul. Selliseid ilmastikunähtusi ei ole ma varem talvel kohanud. (Nojah, minu idee oli mitte sõita Tartu maanteed mööda.)

Avastasin, et ma ei ole Ugalas käinudki - visuaalselt ilus teater ja mõnusa puhvetivalikuga:) Piinlikkusemomendina ei olnud ma end riietanud pidulikult. Meil pealinnas ju õhtutualettides Draama- või Linnateatris ei käida...

Etendus haaras esimestest minutitest kuni lõpuni - minuga juhtub seda harva. Oli see nüüd Kaljujärve esitatud monoloog või Marai tekst, mis mind tõmbas. Raamatugi lugesin ma ju läbi mõne tunniga, neelasin endasse. Ja Konradit mängiv Arvi Mägi (piinlik - minu jaoks täiesti tundmatu näitleja) oli super. Lahkudes kostus garderoobisabas ka teistsuguseid arvamusi - mõnele vaatajale jäi sisu arusaamatuks, mõni kurvastas, et "oli igav, midagi ei juhtunud, pauku ei tehtudki".

Jap. Selles loos ei juhtugi midagi. Kaks meest kõnelevad mõisa lagunevas toas. Öö möödub ja küünlad põlevad lõpuni. Ja need kaks vana meest lähevad lahku, et enam mitte kunagi kohtuda. On aasta 1940. Ja aastaarvul ei ole tegelikult tähtsust, sest tegelik tegevus toimub mälestustes, mis viivad vaataja 19/20 sajandi vahetusse, samasse Ungari maamõisa. Ja mõis on sel ajal võimas.

Raamat on paraku läbi müüdud. Võtan raamatukogust uuesti. Need pikad ja mõnusad kirjeldused viivad ühte teise maailma, ühte teise ühiskonnakihti ning ühede teiste väärtuste juurde.

Meesisend arvas tagasiteel, et etendus oli kordades parem kui ta oodata oskas. Ajendas tedagi mõtlema sõprusest, selle suurusest ning võimalikest lahendustest. Massidele vaatamiseks ei sobi, nishitooteks aga küll.

PS. Ugala teeb teatrikuul oma etendustele ka soodusmüüki - Piletimaailmast ostes maksis pilet 120 krooni, ent teatris jaotatud voldikutel olid märgitud hoopis sõbralikumad soodushinnad. Neljakesi minnes saaks bensiiniraha võrra odavamalt küll:)

Neljapäev, 11. märts 2010

Maksumaksjad, Kohtutäitur ja Maksuamet

Väikese Notsu isa maksab alates kokkuleppe saavutamisest korralikult elatist. Elatis laekub minu igapäevaselt kasutuses mitteolevale pangakontole ja piinlikult maha vaadates tunnistan, et selle üle ma arvet ei pea. Aga kord aastas vaatan laekumised üle. Tulude deklareerimiseks.

Sellel aastal oli Kohtutäituri kaudu laekunud x krooni. See oli küll 3000 krooni vähem kui kohus kokkuleppemenetluse alusel kinnitas.

Kirjutasin meili hr Kohtutäiturile, kelle vahendusel elatis jätkuvalt laekub. Päev hiljem laiutas deklari infolehel Maksuaemti kodukal teatis, et olen saanud rohkem elatist kui deklaris avaldanud. Nädal hiljem ei olnud kohtutäitur vastanud. Veel päev hiljem selgus, et maksja on tasunud täiturile kogu summa ehk siis matemaatiliselt väljendatuna x+3000 krooni ning sellest ka erinevused deklaratsioonides.

Hr Kohtutäituri nipsakas pr Abi teatas maksjale, et tõendid Maksuametile on tasulised ning neid väljastatakse vastavalt järjekorrale. Noh üõkskord kindlasti saab, ent tööd olevat palju. Sama daam üritas ka mulle esmalt selgitada, et mina, rumal naine, ei oska kalkulaatoril summat 12 kuuga korrutada või ei leia panga väljavõttest õigeid summasid üles.
Siiski helistas ta õhtul mulle tagasi, suisa vabandas ning teatas, et nende büroo on kahetsusväärse eksituse tõttu tõepoolest mulle 3000 krooni vähem vahendanud, kuid lisas kiiresti, et probleem on JUBA lahendatud ning summa on täna üle kantud.

Nojah. Probleem ei ole ju lahendatud. Sest elatise maksja ja saaja deklaratsioonides laiutab endiselt erisus. Kumbki ei ole eksinud - maksja on tasunud, kuid saaja ei ole saanud. Eriti huvitavale seisukohale asus seekord Maksuameti haldur, kes soovitas ühel meist deklaratsiooni 3000 krooni võtta muuta, et saaks summa ja seeläbi ka deklarid klappima. Paraku esitaks deklarit muutev isik vääraid andmeid oma tulude/kulude kohta.
Hr Kohtutäituri pr Abi lubas maksuametiga lõppenud tööpäeva jooksul ühendust võtta, ent jättis selle tegemata. Mis teha kui tööd on palju...

Leppisime Notsu isaga kokku, et oleme kannatlikud ja ootame homse tööpäeva lõpu ära. Seejärel tuleb ilmselt pöörduda Kohtutäituri tööd järelvalvavasse asutusse ehk Justiitsministeeriumisse. Lahendust ja nõu vajame, et riiki petmata saaks tuludeklaratsioone esitada.

Esmaspäev, 8. märts 2010

Naistepäevalõhnaline

Täna, päris mitu aastat tagasi sõitsin ma rongiga Moskvasse. Oli eesmärgiks nüüd sisekergejõustiku EM või MM, vahet pole. Leningradi vaksalisse jõudsin päev peale naistepäeva, 9. märtsi hommikul. Linna ostukeskusi kaunistavad tulbid ei olnud kaugeltki närtsinud. Tuli- või lillekirjas "vosmoje marta" ilutses igal endast vähegi lugupidaval poeparadiisil. Gumi (või oli ta nüüd Tsum, see Punasel-väljakul-mausoleumi vastas) tulbikuhi oli vastavalt hindade krõbedusele eriti kõrge, inimesest mitu korda kõrgemgi. Selle moodustise ümber paigutusid istepingid puhkamiseks...

Tasapisi hakkab ka Eestis naistepäev põlastusväärse igandi staatusest tagasi tulema. Esimeseks õnnitlejaks oli Väike Notsu isiklikult - värvilisest paberist volditud karbis peitusid kommid! Tööle jõudes õnnitles mu suur ülemus iga osakonnas töötavat naisterahvast oranžika roosiga. Ja lehe kõikse suurem päälik tõi pealelõunal personaalsed tulbikimbud. Notsuga lõunapausil kiirelt koju sõites avastasin köögilaualt suure tulbikimbu ja šokolaadise kattega tordi :)
Koostööpartneridki soovisid kaunist tähtpäeva. Sai tõesti pidupäevahõngune. Aitäh-aitäh!

Lapsepõlvest meenub lisaks pühadekaartide saatmise komme - vanaema sõbrannadelt nii Kadriorust kui ka kesklinnast saabus meile Kalamajja (hiljem Lasnamäele) kindlasti kaardike. (Saatjad olid mõlemad Venemaa eestlannad).
Aastaid hiljem aitasime emaga tema sõbrannal tulpe müüa - tema sugulased kasvatasid neid kuskil Valga-kandis. Parkisime ema sõbranna beežika Žiguli kuskile Maardu-kanti ning müütasime kolmekesi pagaasnikutäie tulpe mõne tunniga. (Nii teenisin ma esimesi taskurahasid)

Ja tegelikult on iga päev pidulik - oska vaid ta mõnusaks elada. Minusugustele, kes alati ise ei viitsi, jääb ootus, et klarazetkinid midagi välja mõtlevad.

Reede, 5. märts 2010

Meenutusi ammulahkunutest

Meiegi suguvõsas on "oma lugu" - keegi kelle saatus viimases sõjas teadmata jäi. Vanaema peres jäi kadunuks tema vanem vend. 1970-ndatel, mil sõjast oli möödunud "napp" 30 aastat, lootis vanaema vist kusagil südamesopis ikka venna elusolekut. Vanaema rääkis, et venna naine uurinud tulemusteta abikaasa saatust nii Moskvast kui läände putkanud külarahvalt.
Kadumisloo vahendanud vanaemani venna relvavennad. Kaks sugulaspoissi, vanaema vend ja mu kadunud Hiiumaa-tädi Hermine vend, teeninud kuskil Karjala kandis. Kui mu lapsemälu ei peta, siis tahtnud nad Soome karata. Tol öösel kuuldud metsas laskmist. Relvavennad kamminud hommikul metsatuka läbi, kuid jälgi heitlusest ega värskest matusest polnud. Nii vanaema vend Orest (koduselt Oskar) kui ka tädi Hermine vend, mu mälu järgi Juku, jäid kadunuks. Peale vanaema lahkumist 1993. aasta esimesel päeval ei räägitud Hiiumaa-lugusid enam sagedasti.

Tädi Hermine surmani väisasime emaga kaks korda aastas Hiiumaad - nädalake suvel ning nädalavahetus tädi Hermine sünnipäeval septembrikuus. Kord ei mahtunud mu Datsuni-köks praamile ning hilinesin hambaarstile. Tohtriga tuli jutuks mu veerandik-Hiiumaa-päritolu. Selgus, et arstki pärineb samast, Reigi-Luidja kandist. Enamgi. Hambaarsti tädi olnud mu vanaema sõjas kadunud venna abikaasa. Lehma lellepoeglik sugulus küll, aga siiski:)

Hambaarst teadnud, et Raasiku kanti saabunud sõja järel elama mu vanaonu nimekaim, samaealine ja eraklik. Kahjuks jõudis ta lahkuda teispoolsusse enne kui mu ema temani jõudis.

Mõne aasta eest käisin Rahvaülikoolis genealoogia kursustel. Õppisin kasutama arhiivide värskeid veebivariante. Tõnismäe tänava arhiivi veebiosast leidsin oma vanaonu nime toksides tema mahalaskmise kuupäeva. Ma ei ole tahtnud minna arhiivi originaali vaatama.

Eile käisin taas hambaarstil. Ta ulatas lahkudes pakikese, paludes see viia emale. Pakis sisaldus vanaonu foto, pildistatud koos tema tädiga - selline uhke ja hästi hoitud keraamiline pilt, millel ajahambast jälgegi pole. Vanaonu näojooned on vanaemaga sarnased.
Vanaonu abielutunnistus. 16. detsembril 1935 abiellusid Hiiumaal Puski kirikus Anastassia ja Orest. See paber olnuks samuti nagu eile väljastatud - ei mingeid koltumisjälgi. (Puski kirikust enesest Kõpu ja Nurste teeristil, on järel vaid hunnik punakaid telliskive.) Pakis oli ka kolmas ese - hõbedast sama daatumit kandev suhkrulusikas, mille varrel AOM ehk siis abiellunute monogramm. Hambaarst sõnas, et tädi Anna kõnelenud oma esimesest abikaasat alati ülivõrdes. Minu emagi käinud lapsena oma ema ehk siis minu vanaemaga tihti tädi Annal külas. Elanud tädi nendega samas, Kalamaja kandis.

Vanaema plekk-katusega kodumajast Reigis on alles vaid vundament. Maja ehitas tema isa Eesti Vabariigi ajal. Vanaema lahkus lapsepõlvekodust Tallinna 15-aastaselt, ehk umbes 1930. TEma vanemad surid sõja ajal vähki ning vanaema noorim õde napilt kahekümneselt ehk kohe peale sõda, peapõletikku. Et Hiiumaa asus "piiritsoonis", oli sinnasõit komplitseeritud. Nii suhtles vanaema peamiselt vanaisa sugulastega Türi-kandis. Ja Reigi küla kõige uhkema, ainsa plekk-katusega maja, vedas üks sugulastest oma elamuks Kärdla linnas. Mu ema sõnul on hambaarstilt kingiks saadud hõbedast suhkrulusikas ainus vanaema lapsepõlvekodu meenutav ese. Suure ringiga saabunud.

Neljapäev, 4. märts 2010

Uued suusakepid

Mõnikord jõuan kella 17,30-ks Trummi Notsule vastu. Tal on selle üle eriti hea meel:)

Eile avastasin ta suuski määrimast. Vasakus käes määrdepulk, tahtis ta paremasse "triikraua" haarata ja mina muidugi ukselt kohe söösta. Hea, et end kontrollida suutsin - see ei ole Notsul esimene määrimiskord. (Minu) õnneks pakkus abi ka treener. Minu laps on ikka väga-väga suureks kasvanud lühikese kooliajaga...

Suureks mitte vaid olekult. Jalutasime Glehni lossi juurde, kuhu auto jätsin. Uisusamm on rahulik ning kiire. Oma õuduseks avastasin, et käed laperdavad tal nagu uimed. Mitte, et seal jõudu poleks, vaid kepid on lihtsalt lühikesed. (Ja pole ka ime, et ta kepid tihtipeale trenni jätab, kasu ei ole neist vähimatki). Läksime õhtul Järve Sportlandi ja ostsime uued kepid - natuke ninast pikemad nagu mul endalgi. Ja nende keppide pikkuseks, pidin poes tagumikule kukkuma, oli 130 cm. Seega on Notsu pikkus enne oma 8-ndat sünnipäeva nii umbes 140 sentimeetrit. Kui nüüd hästi meenutada, siis viimased ostetud riidedki on number 140-146.

Teisipäev, 2. märts 2010

Vikerkaare taga - hamstritüdruk Miki

Kui Väikese Notsu parim sõbranna Saskia endale hamstriplika sai, oli meie kodus palju porinat. Lisaks bernhardiin Bettile ja tollasele kassile ihaldas Notsu endale võimalikke lojuseid alates tšintšiljadest (nagu mu endise kolleegi tütrel), jänestest (nagu Lagedil sugulaste juures), hobusest (nagu Pipi Pikksuka raamatus). Ja muidugi olin mina see kõikse halvem ema, kes isegi Madagaskari tarakani ei luba (nagu Võru-sõprade pojal).
Lähtudes, et a) meil juba on mitu elukat b) me ei ole eriti paiksed c) kõik elukad ei sobi omavahel kokku elama, jäin ma endale kindlaks. Ja nii ei saabunudki meile hamstrit hoolimata Notsu suurtest lubadustest hoida oma toa uks kassi eest kinni. Küll aga nunnutas Nots Mikit sõbrannal külas käies

Väikesel Mikil oli kord vaja arstile minna. Ja Saskia ema, minu hea sõbranna, nägi kurja vaeva, et leida hamstreid ravivat loomakliinikut. Võta sa kinni, kui suur mure on loomal, kes ei püsi pudeliski paigal ent mahub peopesa sisse... Seekord läks õnneks!

Möödunud nädalalõpul tundus perele taas, et hamstrike ei ole päris terve. Kuniks täna selgunud, et loomaarsti külastust ei anna edasi lükata.
Kahjuks arvas arst, et loomakest ei saa tõenäoliselt enam aidata. Ja tunnike peale arstilt kojutulekut saabuski kurb teade. Kumb rohkem muret tegi, kas vikerkaare taha läinud hamstrike või hoopis kurbus sõbranna mure pärast. Igatahes oli Notsu õhtul kahtlaselt vaikne. Enne magamaminekut sosistas vaikselt, et tema ikka hamstrit ei taha. Ma olen temaga igati päri - nende pisikeste "rotikeste" eluiga on nii nukralt lühike. Ja nende minek kurvastab väga.

Esmaspäev, 1. märts 2010

Ja lõppeski olümpia

Lõppenud olümpiat vaatasime kolmekesi päris õhinaga. Mind tegi vaid nukraks meie sportlaste kehv esinemine - päris igal õhtul ei saanudki omadele kaasa elada.

Eile vaatasime viimaset lootust - Veerpalu "medalisõitu".

Mina olin skeptik nagu alati - ei mingit medalit. Tema ikka lootis - no miskit võiks ju saada kui nii eritreenitud ja vaid üheks võistluseks saabunud. Et Notsu lemmik-meessportlane on Andrus Veerpalu, siis lootis temagi, argumentideta.

Käsi lüüa ei saanudki. Kuues-kuues. (No äkki tahad oma pakkumist muuta - tänan, ei) Ja kuuendaks Veerpalu tuligi. (Igati tubli tulemus ju.)

PS! Vaatasime sõidu päris-lõpuni. Viimase koha fotofinišit naersime. Aga tõdesime, et see viimanegi mees teinuks meile mõlemale ilmselt mitme tunniga "pähe" :)