laupäev, 31. august 2013

Mini, Midi ja kiirabi

Registreerisin ennast lasteteemat puudutavale nõustamisele. Lisaks isikuandmetele küsiti laste arvu. Kolm. Registreerijatädi vangutas pead küsides, mis nõu ma kogenud emana saada soovin. Vastatut ma enam ei mäleta. Aga küsimus jõudis ajusse mitmeid kordi kui eile kiirabi ootasin. Pikad minutid. Kolm kiirabikutset selle aastanumbri sees on tõestanud, et Mustamäelt sõidab kiirabi meile mitte vähema kui kümne minutiga.

Lugu ise oli lihtne. Korrastasin ühes ülemise korruse toas rõivaid. Poisid mängisid vahepeal minuga samas ja vahepeal oma toas. Ma olen/ olin veendunud oma kodu ohutuses, sest Midiga on võimalikud ja võimatud olukorrad juba läbi mängitud. Ma ei olnud arvestanud vaid ühe pisiasjaga. Midi.

Midil tekkis vajadus alumisele korrusele minna. Ta avas trepivärava ja läks. Ilmselt keeras Minigi tagumiku ette ja hakkas laskuma, kuid oskuseid nappis. Umbes kolm meetrit rullimist mööda puidust , aga teravate astmetega treppi lõppes õnnelikult - luud-kondid on terved, punetus kulmu juures ei tekitanud isegi sinikat. Aga võinuks minna palju-palju hullemini.

Oleme üsna nõutud - see ainus arvestamata nüanss, inimfaktor. Näikse, et mõnda aega oleks kõige turvalisem neid tõesti mite hetkekski tähelepanuta jätta.


neljapäev, 29. august 2013

Niisiis. Tsükliõpe.

Uue kooliaasta eel lappisin tulevase tunniplaani kokku. Tulemuseks - esmaspäevast neljapäevani kella 17-20, teisipäeval kella 21-ni ja reedel kella 14-17 viibin ülikoolis.

Käesolevaga annan tagasihoidlikult teada, et argipäevadel hakkan meenutamiseks kaasas kandma perefotot. Kui nemad kodust lahkuvad, siis mina alles magan. Kui mina koju voolan, siis nemad juba magavad.

Mind hakkab kodustele meenutama soe õhtusöök laual kui kodustest õppetöödest aega üle jääb ning kuhi kohustuslikku kirjandust kirjutuslaual.

/No kes kurat selle supi endale kokku keetis:P

kolmapäev, 28. august 2013

Täitunud aastaring

Aeg lendab, on üks tore ütlus. Mõnusalt tabav.
Eilsest alates pole meil enam imiku, väikelapse ja koolilapsega pere. On hoopis koolilaps ja kaks väikelast. Mini sai aastaseks.
Veel ei kõnni, aga ronib nagu orav. Priske orav. On pretensioonikas noormees - oma tahtmise saavutab häälekalt. Lausub mõned sõnad tähendusega "aitäh" ja "mämmmämm". Itsitab kui teab, et keelatud toimingutega tegeleb.

Kolmanda lapse beebiiga on möödunud hämmastavallt kiirelt. Igapäevaste toimetuste kõrvalt on raske leida aega iseendale ja lihtsalt-niisama olemiseks-mõtlemiseks.
Piduliku päeva veetsime lõunaosariikides, õhtul võõrustasime siinseid sõpru. Nagu omamoodi tilluke suvelõpupidu.

***
Lõppenud siinne suvi ongi. Ostsin katteloori, kuid ei viitsinud üleeile õhtul laotama minna. Öö muutis tomatilehed krobeliseks ning mõned lillelehed koltusid. Kuigi päevane õhutemperatuur küünib lõunas veel kahekümne peale, lõhnab õhk sügise järgi. Ja homme hilisõhtul veereb meie hall pilgeni täistuubitud mahtuniversaal tagasi põhja.

reede, 23. august 2013

Kaks korda samas päevas - kadunud kolmeaastane


Notsu ja tema sõbrannast külaline lippasid hommikul turule. Kohalik turg toimib ülepäeviti mõnesaja meetri kaugusel meie kodumajast. Sinna minekuks tuleb kõndida ümber järgmise maja nurga ning seejärel umbes nelisada meetrit otse. Tänava ühel pool paiknevad vanas tehasehoones peamiselt autoremondi ja väiketootmisega tegelevad ettevõttted ning teisel pool tänavat eramud.
Turult naasesid tüdrukud kolmekesi. Nad leidsid Midi turuväravast, seljas lühikestest pükstest ja t-särgist koosnev komplekt ja jalas kummikud. Meie, kojujäänud, olime samal ajal õndsalt veendunud, et Midi asjatab hoovil... 

Njah, juhtus nii, et ühest turulkäigust ei piisanud ning lippasin Notsuga üheskoos tagasi. Turuväravast väljudes ei puudunud palju atakist. Midi asjatas turuväravas - üsna elavaloomulisel ristmikul, näol õnnis vaid kolmeaastasele kohane naeratus ning jalas kummikud. Mu ema vandus, et Midi läks liivakasti ning seal ta ka mõnda aega toimetas .

Midi nõustus vanaemale näitama, kuidas ta väravast välja pääses. Ei midagi keerulist - ronis metallist värava alumisele talale, upitas ning avas osavalt traadist väravakinnituse. Muidugi pidasime Midiga temaatilise eakohase vestluse, milles Midi jäi endale kindlaks, et väravast ei tohi üksi välja minna, kuid tema läks õde otsima. (Ja mina jäin endale kindlaks, et väravast tohib välja minna vaid nimekirja täiskasvanute saatel) Mõistuse saabumiseni lukustasime jalgvärava ööpäevaringselt, tõenäoliselt siis tähtajatult.

Üks asi jäi mulle aga sügavalt hinge kraapima. Lille tänav on meie väikelinna kohta elava liiklusega - käiakse jalgsi, liigutakse ratastel, sõidetakse autodega, peatutakse ja pargitakse. Siin asub ehituspoe parkimisplatski. Midi jõudis ületada mõlemal korral iseseisvalt kaks ristmikku - õhe kolme ja teise nelja teega!

 Mind hämmastab, et ükski täiskasvanu Midi teekonda ei sekkunud. Argipäeva hommikul ei ole võimalik, et see kolme aasta ja kolme kuune väikelaps mitte kellegagi ei kohtunud! 
(Võib-olla on mul selektiivne nägemine, ent allameetriste iseseisvate jalutajate puhul otsin silmadega alati tema saatjat.)

Jah, kaaskodanike sekkumisel olnuks mul emana olnuks sekeldusi rohkem, halvimal juhul saanuks ma Midi kätte politseimajast ning meie kodu külastanuks sotsiaaltöötaja. Lisaks kirjutanuks lehtede veebiküljed kolmerealise uudise ning nii kommentaariumid kui ka perekooli portaal keetnuks minu kui hoolimatu ema seebiks. Vaieldamatult teadnuks nii mõnigi kohalik kommentaator mind kui "paljulapselist üksikema, kes peale lasterahade päeva magab peatäit välja". Kui aga uskuda seriaali "Pilvede all" leidnuks Midi umbes pooleaastase ajutise peavarju turvakodus ning ametnikud arutanuks minu sobivust emaks. 

Kuna Midi kadumine vältas ajaliselt vaid kümmekond minutit, olnuks siiski loogilisem kohtuda mõne tädikesega, kes tähelepanelikult üritanuks lapselt pinnida nime või kodu asukohta või telefoninumbrit. (Kurbusega nendin, et Midi teab ainult iseenda ning pereliikmete eesnimesid). 
Aga ei. Polnud kohal ühtegi tädikest, onukest ega politseinikku. Õnneks ei kihutanud ka ainsatki liiklushuligaani ning kogu lugu lõppes vaid meie perekonna suure ehmatusega.

Mitte, et ma juhtunut õigustada üritaksin või vastutust eneselt ühiskonnale veeretada. Lihtsalt tunnen juba pikemat aega, et elu sellesinase päikese all on muutunud kohutavalt anonüümseks ja enesekeskseks. Nii ongi. 
Aga hia, et niigi läits.

kolmapäev, 21. august 2013

Kodumaa sünnipäeval, lõunaosariikidest

Kodumaa sünnipäevadest augustikuine on mulle hingelähedasem. Augustikuised sündmused aastast 1991 elavad lihtsalt mu mälestustes mitte filmides ega raamatutes. Teisalt on vaba päeva väärtus sumedas suves hoopis erinev südatalvest. Sestap ei imesta üldse, et augustikuisesse kodumaa sünnipäeva mitmeid vahvaid üritusi jagub.

Tartu laulupidu jälgisime teleri vahendusel. Vaaritasime piduliku suupistelaua ohtra veiniga ning kutsusime üksikult kodus olnud naabrinaise enda seltsi. Kui ülekande alguses fantaseerisime veel Tartussegi sõitmisest siis väljaku täitumist jälgides soov rauges. Mini ja Midi uinusid ning nautisime lõpuni. Kommentaariumide vaidlused jätavad mind täiesti külmaks - oli ilus õhtu.

Tallinna laulupäeva esindas Notsu esinejana. Nägime vöödilises koolivormis lütseumlasi uudistesaateski :)
Olnud vahva üritus, kuigi Notsu teatas, et linnapea kandis kortsus ülikonda. (Oh tütarlaps, missugused nüansid küll silma jäävad!)

Võru linnapäevade raames toimus järvekontsert. Õnneks on Tamula järvealal piisavalt ruumi, et ma Mini ja Midi kooslusega, nimetatud ka kui "hullumaja puhvet", julgesin sinna mineku ette võtta. Rahulikku nautimist võimaldavatele istekohtadele ega istekohtadele loožis me ei pretendeerinud, kuid lauluisa monumendi juures jagus jooksmisplatsi teistelegi väikelastega peredele. Kaitseväe orkester koos erinevate solistide ja hea helitehnikaga andis tõesti võrratu elamuse. Visuaalset osa täiendas järve (kohalikus keeles küll merre) püstitatud lava. Jalutasime koju nautisides madalrõhkkonda ja üksikuid jämedaid vihmapiisku.

PS. Tundub, et olen suvekuudega linnakese Rieslingust tühjaks ostnud. Niigi oli seda igas supermarketis üks sort. Kaupluses nimega Viinapood oli suisa üks pudel ja juurde ei tellita (missugune kena ja konkreetne nimi! Ei mingit keerutamist. Meesisendi väitel on samanimeline pood eksisteerinud Jüri tänaval kogu tema mäletamise perioodil) Eile ei leidnud enam Maximast ühtegi ning täna olin sunnitud ka Toidukeskusest alternatiivi leidma. 

esmaspäev, 19. august 2013

Keskpäevane

Võrus toimuvad linna asutamise 229. aastapäeva puhul iga-aastased linnapäevad.
Linna kolmest paralleelsest peatänavast on üks remondi tõttu täiesti suletud. Ühe tänava liiklus on kapitaalselt muudetud.

Keskpäeval startis ümbermaailma-marsruuti kulgev liinibuss tavapärasele Tallinna-sõidule, viies endaga iseseisvuspäeva-laulmisel Kadriorus oma kooli esindava Notsu. Seisin bussijaamas lehvitamas.

Samal kellaajal startis ka linnapäevade umbes viiesaja osalisega rattasõit mõnisada meetrit eemalt, keskväljakult.

Tollel kolmandal, hetkel ainsal toimival peatänaval ristusid liinibussi ja rattasõitjate teed.

Buss peatus reguleerija märguandel mitmeks minutiks, lubades kolonnil mööduda. Tema järel ei oodanud ühtegi sõidukit. Samasugune tühjus valitses vastassuunavööndis. Oh väikelinna vaikelu!



neljapäev, 15. august 2013

Söögilaua äärest

Notsu sonkis hakkliha-kartulivormi uurides kahvliga, mida kujutavad endast seal rohelised kuubikud. Teismelise-torinal teatas ta mulle otsa vaadates, et keeldub kategooriliselt söömast hautatud hapukurki. Meesisend irvitas ning lubas järgnevalt serveerida suppi puljongiga. Tegevat sama välja.
Mõtles siis veidi ja lisas, et tegelikult ei tohi laps üldse nuriseda ka siis kui hakklihavormis paprika asemel tõepoolest hapukurk olnuks.
Miks?
Sest me oleme Sinu /Notsu/ klassikaaslasest oluliselt vaesemad.
Mismõttes?
Sest meil on peres ainult üks Ipad.
/sisaldus oluline vihje viimase Notsu viimase kahe kuu põhitegevuse kohta/

Notsu jäi seekord Meesisendile tõepoolest alumise moka rippudes otsa vaatama :)

teisipäev, 13. august 2013

Murukäärid ja pritsipudel

Mul sai villand mittelõikavatest murukääridest. Mitte, et käärid oleks tööriist igapäevakasutuseks. Niidukiga jäävad ääred niitmata. Ning ema lõikas meie Tallinna-kalmistuplatsi vähemalt kolmekümne aasta vanuste krigisevate kääridega, väites need piisavalt head olema.

Lõunaosariikide lähim ehituspood asub meist ülejärgmises majas. Soetasin ilusad, oranzi-mustakirjud Fiskarsi murukäärid. Lappisin ostu plastpakendist lahti ja tahtsin demonstreerida, kuidas korralike kääridega töö üldse raske pole. 

Oh ebamugavust. Käärid tundusid käed kuidagi "valed" - paremasse kätte võttes tundusid "tagurpidi" olevat, vasakuga ei jaksanud lõigata ja tera asus vales suunas. Otsisin netist - vasakukäelistele seda mudelit nagu polnud.... Piinlik lugu ja küsida polnud kelleltki.

Ahastuses viskasin käärid autosse ning käisin Tallinna naastes maaletooja esindusest läbi. Müüjatädi itsitas, keeras kääride pead 360 kraadi ning näitas, et võin oma uute kääridega lõigata ükskõik mis asendis ja mulle sobiva käega. 

***
Koos kääridega ostetud mürgiprits lagunes teisel vajutusel ning kiuslikud võililled said päeva armuaega. Jalutasin ülejärgmisesse majja tagasi, näpus lagunenud süsteemiga ja jätkuvalt ääreni võilillemürgiga täidetud pritsipudel. 

Võin kihla vedada, et linnas oleks mulle parimal juhul pudeli ekspertiisi pakutud... Kohalik müüja ulatas riiulilt uue, täpselt samasuguse pudeli ja hoiatas, et need ongi kehvad. Jäi üle veel mürk ümber valada. Siirdusime ühiselt taimehoovi, leidsime ohutu koha ja tädi pakkus end valama. Võidukalt soritas ta protseduuri ühegi tilga kaotuseta. Seejärel laksas käelabaga otsaette ja prahvatas naerma. Möhh, vaatasin küsivalt.  
Läbi pisarateni naeru leidis müüjatädi, et võinuks hoolsa ümbervalamise asemel lihtsalt pudelite päised ära vahetada. Situatsioonikoomika. Nii mõnigi külastaja pööras pead kui ostja ja müüja naerust kõveras üheskoos läbi müügisaali jalutasid.

laupäev, 10. august 2013

Mina, turist

Algava kooli puhul käisime Notsuga kohalikus Lõuna kaubandusvõrgus. Soetasin paari musti kolmveerandteksaseid ja sama värvi pikkade varrukatega t-särgi. Keskpäeval võlus mu imeline Tartu-juuksur igati väljakasvanud hobusesabast tagasi korrektseks soenguks. Läbisime tagasitee pika peatusega Maanteemuuseumis. Enne viimast pööret meenusid mulle kastmata lilled surnuaial ning Meesisend ei lubanud minna küünaldeta. Niisiis. Mu supermarketi-ostukorv oli laupäevase õhtu kohta sama lakooniline kui ma ise südasuvel süsimusta riietunult. Kaks hauaküünalt ning toos tikke. 
Minu ees ostis üks kena keskealine meesterahvas rikkaliku valiku kangemaid alkohoolseid jooke, mille sättimisega kilekotti tal tükk tegemist oli. Härrasmees üritas sõbralikult juttu teha, et võiksin oma kraami mitte kassa juures kotti koguda, vaid temani jooksutada. Et tema siis paneb enda kotti - nagu maast leitud. Naeratasin oma säravaimat naeratust ja lisasin, et mitte mingil juhul. Endalgi hädasti vaja. Ja läksime samaaegselt pakkimisega lõpetanult välisukse poole. Ukse juures ohkas kodanik sügavalt ja leidis, et kurb kui sellesse linna toob vaid küünalde süütamise vajadus.
Ohkasin minagi. Vaatasin autopeeglisse - nägin vist tõesti turisti moodi välja.

teisipäev, 6. august 2013

Sügiseigatsus

See viimane suvekuu kipub venima. Hoolimata sisemaa vinesest soojusest ja mõnusast järveveest, kõigist imelistest aiasaadustest, sumedatest öödest ja mahedatest hommikutest, kipub mul suvest kõrini saama.

Vanemaks saades olen avastanud endas rutiinivajaduse, aga rutiini luua ma ise ei oska. Sageli kujunevad päevad selliseks nagu elu neid kujundab ning sellistega ma rahul ei ole.
Selle aasta kolm suvekuud olen peamiselt põhjas või lõunas kodune olnud. Justnimelt kodune ehk siis vastavat ilmale majas või aias viibinud. Keskpäevast viieni kipub olema aeg, kus kedagi tuleb kas sööta või uinutada. Midi arvab oma iseteadlikkuses, et lõunauni kuulub tittedele, kuid õhtuni vastu ei pea. Mini ongi titt ja iseseisva uinumise oskused on tal alles ees. Sestap elame situatsioonis, kus suuremal on üks ja väiksemal kaks päevaund ning kokku ei klapi need kuidagiviisi. Notsu kiunub pidevalt, et meie ei käi mitte kunagi ja mitte kusagil. Osaliselt on tal tõesti õigus, ent lisaks söömisele-magamisele üürgab meil kord päevas ka pesumasin ja nõudepesumasin ning püsivalt tuleb lauaaluseid harjatada-tolmuimeda. (Meesisend nimetab lõunas viibides tolmuimejat putsunutsutajaks) Ja selle kõige kõrvalt on ainuüksi õhtune ujumaminek mulle tõeline eneseületus. Olen paar nädalat võtnud nõuks ka kolmekümne kilomeetri kaugusele kukeseenele sõita, minekuni pole aga jõudnud.

Niisiis. Ma olen ebapopulaarne ja tunnistan, et olen end suvesoojusest ennast ääreni täis imenud. Igatsen sügisest rutiini, et meie kamp satuks suures osas kooli ja lasteaeda ja tööle. Tahan palavusele leevendust ja hämaraid õhtuid ning mahedamat päikest. Tahan kuldseid õunu, kolletavat muru ja tumepimedaid sügisõhtuid.

Natuke igatsen sügist veel ühel põhjusel - alustan õle mõne aasta ka ise kooliteed, magistriüliõpilasena. Kes teab, mis sellest välja tuleb ning kust see aeg võetakse - tsükliõpe ei tundu pereelu soosivat. Valisin Tallinna Ülikooli vaid ühel põhjusel - sõidule kuluva aja kokkuhoid.(Samas olnuks Tartusse pürgimine ajakasutuses mõistlikum - neli päeva kodust eemal olekut tähendaks edukalt sooritatud kirjalikke kodutöid)
Katsetasin kahele erialale erilise ettevalmistuseta (loe: sissesaamislootuseta) ning avastasin üllatunult end mõlema nimekirja esimesest poolest. Ma ei olnud selleks valmis, ausalt. Ja tegin oma valiku alles peale mitut tagasihoidlikult pealepressivat telefonikõnet ülikooli sekretariaadist.

Tootsin telefoni sügisootuse kalendri. Ja ausõna, tuletan seda postitust endale meelde, kui kombekate selgatoppimisest kõrini saab.

reede, 2. august 2013

Perifeeriast, ühes tuhandete teistega

Pikemalt Lõunas resideerudes ning siinseid asju või siit linnakodu asju ajades olen päris huvitavaid suhtumisi kuulda saanud.

Esiteks helistavad sõbrad-tuttavaid stiilis, et kuule me oleme nüüd siin Võru lähistel Jõgeval, et tuleks läbi aga käime enne Tartus poes ja võtaks süüa kaasa. Kohale jõudes on nad üpris imestunud nähes, et siin on esindatud kõik Tallinna poeketid, kui Prisma ja Comarket välja arvata.

Lugesin vihmase ilma ajaviiteks Võru linna kodulehelt, et linnas elab eelmise aasta viimase päeva seisuga 13482 ning maakonnas 36403 inimest. Meesisend oletas, et linna alla ei ole arvatud "satelliitide" nagu Kose, Väimela, Parksepa jt elanikke. Kui arvud kokku liita, selgub, et Võru teenindab maakonnakeskusena pea poolsada tuhandet elanikku. Pealinnas või Tartus resideeruvate ettevõtete jaoks on aga need poolsada tuhat kodanikku perifeeria.

Liitusime suvekuudeks, mil enamasti siin viibime, prügiveoga. Et konteineri rent pikemas pespektiivis mõttetuks ostub, ostsime kasti välja. Tasusime arve ja jäime ootama. Möödus nädal, poolteist. Helistasin infoliinile - meie konteiner saabub... kahe nädala möödudes arve tasumisest. Sagedamini auto Võrru lihtsalt ei sõida... Mõne tunni möödudes koputas aga väravale sõbralik noormees, kes prügifirma kohalikuks juhiks osutus ning teatas, et käis meie kastil isiklikult Tartus järel. Noh, aitüma! (Ja nädal hiljem saabus deja vu´na veel üks meesterahvas, kes kasti maha tõstes teatas, et vastavalt sõlmitud lepingule tõi ta meile prügikasti...) Aga viimane on juba firma sisekommunikatsioon või täpsemalt selle puudumine.

Eile toidukraami soetama minnes sisestasin kaardi Swedpanga automaati, vaatamaks kontojääki. Automaadis neelas kaardi ja laadis ekraanile liivakella. Oli südapäev ning panga ooteliinil mitmeminutine järjekord. Automaat tagastas kaardi kiiremini ühendusest pangaga. Liinil vastanud teenindaja häälest kostus igavust - jaa, see automaat on meil juba mõnda aega rivist väljas. Välja ei lülitata ega informeerivat silti ei kinnitata, kuna Võrus ei ole vastava kvalifikatsiooniga isikut, kes saadetakse pealinnast teele võib-olla homme ehk siis täna. (Jah, eks sildi kirjutamine vajab tõesti enamat kui linnakeskuse pangatöötaja suutlikkus). Poe infoleti töötaja kvalifikatsioon oli kõrgem - ühest sahtlist võttis ta paberi, teisest pastaka ning silt "ei tööta" valmis loetud sekundite jooksul.

Sellessinases "perifeerias" elades ongi vaid keskustega suhtlemine ebameeldiv. Silmast silma saab kogeda puhast rõõmu. Hawaii rattapoe tehnik eemaldas mu tandemkärult loperdama läinud rehvi koos sisekummiga - õigesti tagasipanemist see vaid vajaski. Rehmas käega, et see pisike asi nüüd küll midagi ei maksa. Ja ma jäin nõutult seisma, mismõttes?

Järele mõeldes on inimesed lihtsamad = lahkemad ja avatumad. No mida hing ütled, kui sööklatädi ütleb, et lihavorstikeste ports on viimane ning küsib, kas ta võib mulle nelja vortsikese asemel viis panna... Päris kindlasti ei saa ma end nende püsikundeks nimetada. Päris kindlasti ei ole see tädi Meeisendi suhgulane, tuttav ega vana pruut. Aga tädi mäletab täpselt mu pereliikmete arvu ja söömisharjumusi... On siis need "depressiivsed Eesti väikelinnad", kus kõik teavad naabrist isegi seda, mida naaber ise veel ei tea või võiks seda kutsuda hoopis kogukonnasiseseks hoolivuseks.

Võib-olla ongi nii, et riik asub kaugel, paljude teenuste kättesaamine on raskem, ning inimesed kompenseerivad vajakajäävat teisiti. Nagu tõelises kodanikuühiskonnas.