Pühapäev, 31. juuli 2011

Ujumas vol

Tänasel äikese-eelsel sombuselt soojal hommikul pakkisin lapsed ja ema autosse ning läksime Kubijale ujuma. Nimelt tegi suur laps etteheite, et me ei ole seal juba kaks päeva käinud.
Keskpäeval jagus ujujaid nii "lasteranda" kui ka ujumissillale. Komistasin riiete pingi juures millegi otsa. Valu tundsin alles tükk aega hiljem kui olime poisiga juba riides ning liival punast verenire nägin.
Vetelpäästja on sõbralik ja lahke poiss, kuid esmaabist ei teadnud ta tuhkagi. Puhastamisega sai tema hakkama (sest mina nimelt ei kannata kõigile muudele foobiatele lisaks ka verd vaadata). Plaaster ei kinnitunud. Ma siis õpetasin noormees vetelpäästjat siduma :)
Lonkasin autosse ja sõitsin järve teisele kaldale haigla traumasse. (Reedel lapsega, pühapäeval ise). Arst, meesisendile ema poolt kaugelt sugulane, vaatas üle ja leidis, et õmblema ikka ei hakka. Soovitas öösel viinalappi peal hoida ja kirjutas antibiootikumid. Dokumente mul kaasas polnud, raha visiiditasuks ka mitte. Ja kui päris aus olla, siis ka vahetusriideid mitte. Istusin rannaräti peal märja tagumikuga haigla traumapunkti plastmassitoolil... Njah, oleme Kubijal käinud ka kaasas vaid seljas olevad ujumisriided...
Mida ma sellest juhtumist õppisin? Toppisin nüüd viieka auto jalamati alla ettenägematuks tagavaraks.

Neljapäev, 28. juuli 2011

Lauspalavuses

Kui väljas näitab termomeeter +32,5 maja täisvarjus ning päike lõõskab lagipähe, siis siirduvad suvearmastajad randa. Kurgjärve laagrist hommikul vabanenud Notsu lunis mind kogu pealelõuna ujuma. Mina aga ei salli lämbet ning õhutut südasuve ning peitusin hoopis maja põhjapoolse külje esimesele korrusele. Sinna, kus õhk on niiskusest rõske ning sooja vaid kakskümmend kaks kraadi.

Eelmise suve lõpus jäi maja meist talvituma nagu Võru-vanaema eluajal. Tegime küll suurkoristuse, ent mitte suurpuhastust. Minek oli veel liiga värske.

Eile puhastasin sahvrit. Väärtuslikud leiud - viisteist tuttuut unda, hakklihamasin ja mahlaauruti. Enamus koristutstööst tähendas aga purkide ladustamist sahvrist teiste purkide juurde keldrisse. Kohta ei leidnud ma aga kümnetele liitritele moosidele-mahladele ning kurkidele, mida siin vaaritatud. Me peaaegu ei söö suhkruga keedetud moose, mahladel oli aga hallitusetrips peal. Tõstsin üle-eelmise aasta hoidised sahvrist keldrisse teiste juurde otsust ootama.

Täna võtsin ette riidekapid. Rõivaste koguse järgi elanuks siin mitte vanapaar vaid terve vanadekodu. Vedasin riided esmalt tuulduma ja seejärel pakkisin kilekottidesse. Augustis jõuab ringlusettevõte siiakanti.
Igavikulised mõtted - inimesed koguvad eluaeg mammonat ning aastaid hiljem tuleb lihtsalt üks plika ja tõstab elus kogutud kraami prügikottidesse.
Püüdsin mõelda pigem sellele, et veel üheks talveks kappidesse jäetuna kogunuks nad niiskust ja rõskust veelgi.

Raamatukapi sisu viin samuti ringlusse. Me ei vaja mitut eksemplari nõuka-aegset kirjandust.

Homme hommikul alustame kõrvalhoone külge ehitatud varjualuse lahendamist. Ahju kütmiseks sobivat puitu tuleks kena koormatäis, kuid tahtjat sellele siinkandis ei ole. Meil endalgi ei ole otsest vajadust ja meesisendi puhkus on saagimistöödega tegelemiseks liiga lühike. Ilmselt tellime konteineri ja... see puit ei lähe kahjuks ringlusesse vaid otse prügimäele.

***
Õhtul halastasin lapsele. Tema korjas mahakukkunud õunad kompostihunnikusse ja mina punased sõstrad Tallinna saatmiseks. Esimese ujumisringi tegime Kubjale. (Miks kirjakeeli kirjutatakse Kubija kui keegi seda nii ei nimeta). Seejärel õhtusöök ning ujumine Valgjärves, mille rand ulatub kortermajadeni. Tagasiteel vajusid mõlemad lapsed unne ning sõitsime autoga Roosisaarele linnavaadet nautima. Kes ütles, et Vagula äärde viib vaid üks tee, kui tegelikult on neid vähemalt üks lisaks :)

Ööseks lubas äikest. Tamula peal sähvib. Nrrr, milline jahedus. (+26)

Teisipäev, 26. juuli 2011

Öö maja ees telgis

Päevavalguses suudan selle loo üle naerda, aga öösel on kõik kassid hallid ja asjad teistsugused.

Meesisend noomis mind rumala kombe pärast arvutit mitte välja lülitada. Võrus netipulgaga võrku minev töö-Lenovo alaldi läheb kahtlaselt kuumaks. Eile asjatasin netis kaua ning tundsingi kerget kärsakat. Lülitasin arvuti välja, kuid miski ei andnud rahu ning sundis esimesele, täiesti eraldi seisvale korrusele minema. Trepikojas ei lõhnanud miskit. Alumise korruse uksed olid ebatavaliselt avatud ning juba esimeses esikus tervitas sama juhtmekärsahais. Vastikud mõtted ronisid pähe. Näiteks, et miks ma pole meesisendit sundinud selle veidi kipaka elektriga tegelema. Sest see ei ole ju normaalne, et pliit ja veekeetja või boiler ja pesumasin ei saa korraga sisse lülitatatud olla. Nuusutasin kogu alumise korruse üle ja ajasin meesisendi üles. Kegi ei ole vaimustatud kui kell kaks tuleb ärgata ning asjalikuks hakata. Vaatasime majapidamise üle. Tuvastasime veelkord - hais, vänge juhtmekärsahais. Meesisend teatas mehelikult, et klõpsab elektri mõlemalt korruselt välja ja magame edasi. Mina jaurasin, et aga mis siis kui säde on kuskil seina vahel ja... Meesisend nimetas mind Eriti Õrnade sõnadega nagu idioot näiteks, aga mures oli temagi.
Idee! See hais tuleb väljast. Avasin akna ja hais läpatas vastu. Läksin teise maja otsa ja avasin akna ja... ninna tungis mahe öölõhn. Selline veidi niiske ja soe. Ronisime trepist alla ning läksime õue. Kogu hoovi täitis seesama ärritav lõhn. Idee number kaks - kuskil on tulekahju ja tuul toob haisu meieni. Idee number kolm - helistada Päästeametisse ja küsida.
Njah. Hääl telefonis oli lahke. Ei, kuskil ei põle... Ja lahke hääl pakkus, et tuletõrjujad tulevad meile ja vaatavad olukorra üle. Ma kujutasin ette suurt punast tuletõrjeautot meie vaiksel tänaval ja tulesid, mis akendes süttivad, tänasin ja lubasin veelkord ise kontrollida.

Hais ülemisel korrusel muutus üha tugevamaks. Meesisend lülitas elektri välja ka eraldiseisvast kõrvalhoonest.
Kell oli kolm ning nagu neetult seisis hoovis meie auto ees meeisendi parima sõbra auto, mille sabas haagis. Haagis, mis tavaliselt pidanuks olema maal, toodi hilisõhtul meile, luku ja riivi taha.

Jalutasin öösärgi väel tänava ühte ja seejärel teise otsa. Kummalgi pool kärsakat tunda ei olnud.

Egas miskit üle jäänudki. Püsitasime kolme paiku telgi, varustasime selle madratsitega ja ööbisime maja ees. Üheksa paiku läks palavaks. Tuvastasime, et öine hais on kadunud. Kolisime magamistuppa tagasi. Lõuna paiku lülitasime sisse ka elektri ning siiani pole haisust lõhnagi.

Vabakäigul Haanjast

Sõitsime õhtul, kanuu katusel, uuesti Plaanile. Petttumus ruudus - kappasin päeval Võru kalatarvete poodi "plekist rohuvaba" järele. Sain sarnase, aga mitte päris selle õige.

Mokad pikal, venisime kodu poole. Tagasiteel võtsin peale Haanjat käigu välja. Mängisin, et kütus on otsas ning kas veab Võruni välja. Ühes järsus kurvis vajutasin pidurile, kuna tundus, et kanuu on kiiruse jaoks liiga kõrge ja tee liiga kitsas ja kurv liiga suur. Üheksakümmet edasi enam kätte ei saanud, kuid Puigani vedas seitsmekümnega ära. Vahetult enne Koset on tee tasane ning sile. Tõesõna ei viitsinud venida. Kui päriselt kütus otsas olnuks, saaks Haanjast kindlasti "tasuta" Kosele sõita.

Esmaspäev, 25. juuli 2011

Plaanil järvel haugi püüdmas

Plaani järve randa sellel aastal ei niideta. Kohalikud teavad rääkida, et vald ja omanikud ei saanud hooldustasudes kokkuleppele. Kurb.
Olin kahte kanuud järvele saates õnnetu, sest landi loopimine kaldalt tähendanuks kindlat rohtutakerdumist. Ja puukegi liigub heinas hiigelpalju. Alles nädalavahetusel korjasin endalt ja poisilt kummaltki kaks.

Puhas rõõm. Meesisend pakkus end tunnike hiljem lapsehoidjaks. Läksime järvele kahekesi - mina ja meie Võru sõprade kaheteistaastane poeg. Kirglik kalamees ja üliasjalik poiss muide. Sellal kui mina paadi ühes otsas mässasin korraliku panniahvenaga (mis lõppeks konksu otsast järve tagasi pages), püüdis poiss umbes kahekilose piraka haugi. Kala ja poisi võitlust oli põnev vaadata. Havi osutus suuruselt tema landipüügi rekordiks. Lant ise: rohuvaba plekk.
Hämardudes läks siinkandis väga-väga külmaks. Järve ääres näitas auto vaid kahtteist soojakraadi. Linna jõudes kaks kraadi enam. Väikese kuti jalad olid voodisse jõudes jääkülmad. Hommikuks soojenesime üles:)

Pühapäev, 24. juuli 2011

Jäneselaskmine

Jahimeeste kokkutulek.
Atraktsioon. Piiratud territoorium. Territooriumil jookseb tüüp, plekiline jänesekostüüm seljas. Ta vigurdab, hüppab trajektoorilt kõrvale kaldudes ühele ja seejärel teisele poole, kükitab maha ja peidab end hetkeks põõsakujuliste vineeritükkide taha. Jookseb edasi, lippab ühte äärde ja seejärel teise. Piiratud ala ääres seisab teine tüüp, püss õlal ja tulistab kulm kipras "jänese" pihta. Aeg-ajalt kostab vandesõnu.
Silt oli ka. "Paintball. 20 lasku = 4 eurot" Laskjaid jagus.

Mida kõike peavad inimesed raha teenimiseks tegema:) (Kuna ma selle suve massiüritustel olen vähe osalenud, siis nägin "jäneselaskmist" esimest korda.
Ja mõtlesin, kuidas loomakaitsjad "jäneselaskmisesse" suhtuvad. Looma piinamine kinnisel territooriumil ju. Seejärel kujutasin sinikaid "jänese" kehal peale kolmepäevast "töötamist"

Esmaspäev, 18. juuli 2011

Minekud...

Lõppeval nädalal jõudis minuni teade kunagise peika paari kuu tagusest lahkumisest teispoolsusse. Neljakümnekaheselt oleks nagu vara surra ju... Ja veel minu poja esimesel sünnipäeval :S
Ma ei olnud temast kuulnud viimase kaheksateistkümne aasta jooksul. Aga kurb on ikka. Kahju, et ta elu pooleli jäi.

Ajas pisut tagasi minnes, möödunud aasta eelviimasel kuul lugesin lehest teise kunagise peika surmakuulutust. Klappisid nimi ja daatumid ja need, kellele kaastunnet avaldati. Tema oli minust vaid aasta vanem ehk siis toona värskelt 37 saanud. Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul me kokku ei puutunud. Kui välja arvata, et umbes kolm aastat tagasi helistas ta "lambist" ja vajas väikest tööalast teenet oma parasjagu aktuaalse kaasa jaoks. (Viimane kusjuures osutus vägagi toredaks inimeseks :)

Mis ometi toimub...
Kurtsin nukraid teateid tööreisil viibivale meesisendile. Tema sõnas oma iroonilisel moel, et aeg on ümber harjuda. Et minuvanused alustavadki ajalehe lappamist tagantpoolt, surmakuulutuste juurest.

Keeldusin nõustumast. Kaevasin "talvevarudest" küünla välja ja süütasin kunagiste sõprade mälestuseks.

Neljapäev, 14. juuli 2011

Juurde & ära

Kas olen mina ebastandartne või on mul ebastandartne maitse. Käisin Roccas kõndimas ja sellele järgnevalt keskuses poodlemas. Astusin sisse mitmesse soliidse sildiga poodi, peamiselt küll ahvatleva allahindluse tõttu. Tulemuseks ümmargune null - seda nii allahinnatud kui allahindamata kauba kategoorias. Näppisin mõnda rõivaeset, paari proovisin isegi selga, aga omastamise tunnet ei tekkinud.
Lahkusingi kahe karbi lilleliste pesulõksude ja... Notsule maani ulatuva ploomililla O'Kaidi talvemantliga. (Üllatus! Olin eelmisel aastal valmis maksma täiskasvanu talvejope hinda, kuid nimetatud artikkel lihtsalt puudus. Lõpuks mõtlesin "midagi" välja ühest Võru secondhandist)

Homme lahkub prügiauto. Toppisin konteinerisse asju koondnimetusega "prügi". Ehk siis rõivaid, mis on minu jaoks nii ajast kui arust, mõnedel pisidefektid. Natuke kurb oli, ent kui ma viimase hooaja jooksul ei ole viitsinud võtta niiti ja nõela, et kampsunit parandada, siis järelikult ei vaja ma seda. Aeg otsustada. Simpel. Kodu sai ruumikam.

Kanastunud

Mõnikord on vaja ärkamiseks raputust, sest uni tundub pikk, sügav ja magus.
Just sellist silmaklappidega magamist näin ma harrastavat. Elan oma pisikeses mullis marsruudil kodu-keskus-kodu. Mõnikord satun ka poodi, harvemini kaubanduskeskusesse. Kodus kulub vähe ja tasapisi olen õgvendnud isegi riietekuhilat. No milleks mulle 27 paari teksaseid kui ma neid ei kasuta? :)

Igatahes tuvastasin ma Solarisse minnes, et minust on saanud totaalne maakas, kodanik, kes linnaelust muhvigi ei mõika. Ja uuemate menupaikade olemasolust rääkis mulle hoopis välismaal resideeruv klassiõde.

Niisiis. Ma vajan lapsehoidjat. Piisab ühest päevast nädalas või kahest poolikust. Inimest, keda usaldada ma hetkel silmapiiril ei näe. Mõistus on otsas - kaheksa aastat tagasi tundus kõik hoopis lihtsam. Ka otsuseid langetasin hoopis julgemalt ning kergemini. Aga pisut aega iseendale tundub hetkel olevat just see, mis lahutab mind kodukanast inimeseks muutumiseni.

Teisipäev, 12. juuli 2011

Botaanikaaia rosaariumis

Rooside imetlemiseks ei pea ootama nädalalõppu, mil botaanikaaed roosipäevi peab. Käisime täna, mil pealelõunane ilm soosis väljas jalutamist. Rooside kollektsioon oli võimsam kui ma oodata oskasin. Peenraroosid, roniroosid ja pargiroosid kenasti paigutatud.
Istusime roosiaaia kuningannadena pingil ja muudkui ahhetasime. Vahepeal jalutasime, nuusutasime, arutasime õieilu- ja lõhnateemadel. Yeah, neid nopedate näppudega tädikesi, kes närtsima kippuvaid õienuppe lõikasid ning peenra rehitsemisega taas korda seadsid, oleks ka minu aeda kohe hädasti vaja.

Et botaanikaaeda tuldud, tuli tahtmine näha ka püsikuid, liiliaid ja tarbeaeda. Paraku on plaan kehvake ning orienteerumiseks kulus aega liiga kaua. Osa plaanil lubatud aiailust jäi üldse leidmata. Invaliidil (ehk siis lapsekäruga külastajal) on botaanikaaia külastamine selgelt üle jõu käiv tegevus. Hakkama saime - õnneks leidub lapsevanemal tugeva käega sõbranna, aga invaliid jäänuks jalutusteest ootamatult trepiks muutuvas alpinaarimis näiteks kindlasti hätta.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

mämm-mämm

Hommikud algavad meil nüüd teisiti. Kohe ärgates alustatab kutt nõudlikku unist pröökamist. Harilikult õnnestub ta paari minutiga ärkvele raputada ning seejärel teatab ta üheselt mõistetavalt "mämm-mämm".
Edasi pean ma olema käbe, sest ootamine ei ole mu märkamist mööda laste tugevaimaid külgi. Niisiis segan mitmeid kuid oodanud pudrupulbrist pudru ning kühveldan selle ootajale sisse. Hetkelise pausi tekkides kostab taas nõudlik mämm.

Tõstsin kappi tagasi ka mõne kuu eest välja praagitud titetoidud. Lugesin üle - neid on ahastuses kokku soetatud kuuskümmnend kaheksa erinevat purki. Kui veel mais avasin purgi purgi järel ning praakisin järjest kõlbmatutena prügikasti, siis nüüd kulub purk "soolast" korraga pluss purk puuviljapüreed magustoiduks.

Konkreetne ja ühene "mämm-mämm" saadab mind kõikjal - poes, autos, unisena, ärgates, mänguajal... justkui sööks vahepealset söömatust tagasi. Ja mul on tõsiselt raske end tagasi hoida, et päeva mitte muuta üheks pikaajaliseks söömapeoks. Nüüd on päris kindel - nälga ta end ei jäta.

Pühapäev, 10. juuli 2011

Peraküla-Roosta-Tallinn

Kord lapsena käisime ema ja tema kolleegidega Nõva metsas seenel. Ja ööl, mil hukkus printsess Diana pidasime sealkandis suve hüvastijätupidu. Rohkem ei ole ma Nõva-kanti sattunud. Kuskile mällu on sööbinud liivased metsad ja kiirelt sügavaks minev selge vesi ning puutumatu liivarand.

Igatahes panid meie Võru-sõbrad eelmisel pühapäeval telgi Peraküla RMK-platsile ning meesisendil oli esmasbal kange himu nende lestapüügi edenemist vaatama minna. Imeilus paik iseenesega olemiseks. Öine kohtumine põdraga lisas võlu. Seisime kümmekond minutit raiesmiku äärel ning vaatasime üksteisega tõtt. Meie pildistasime. Lunisin meesisendit meidki meid vähemalt ühe öö sealkandis veetma. Tehtud-mõeldud. Sõitsime välja neljaba õhtul, et laubal Notsut Roosta surfilaagrist ära tuua.

Neljapäeva öösel magasime lainete loksumise taustal suurepäraselt. Grillisime-telkisime ja nautisime RMK- võlusid. Päris mugav - grillikojad, korralikud lõkkealused, palkidest lauad-pingid. Meri on sealkandis jääkülm, õhk mõnusalt jahe. Ilmateates nimetatakse seda vist "tuulepealseks rannikuks". Reede hommik algas ähvardavalt - varahommikul parkis end naabrusesse autolavka-hamburgeriputka. Päeva edenedes vooris puhkajatega täidetud autosid nagu laulupeole ning õhtu hakul saime naabriteks teismeeast väljasaanud noortekamba. Meesisend oletas nende alkoholitarbimise kiirust jälgides, et mõne tunniga magab kogu seltskond. Aga võta näpust :) Tüüpide tümakas vedas sügavasse öösse välja. Selle vaibudes ärkas veidi eemal teine seltskond, kes võttis nõuks oma muusika hüüdma panna. Ja nii varase hommikutunnini...

Hommikul saabus näppuvibutav RMK-tädi, kes sõidukite numbrid kirja pani ning noortega vestluse maha pidas. Ilmselt ei olnud see proual esimene kord. Tulemusena korjas kamp vähemalt oma prügi kokku.

Pakkisime end kokku meiegi. Veidi väsinutena keerasime nina Roosta poole, kus haudvaikuses telkimise eest 10 EUR küsitakse.
RMK platsile ei taha tükil ajal minna. Nädalavahetustel kindlasti mitte. Kodus voodis on mul voli aknad sulgeda kui naabrite segaverelise malamuudi ulgumise ja haukumise segu liiga ägedaks kisub.

Neljapäev, 7. juuli 2011

Asjade väljalaenamisest

Selle mürkroosa käsipagasisse mahtuva kohvri soetasin ma ajastul, mil kohvrite värvivalik piirdus mustaga. Talvisel Slovakkia-reisil Tescos toidukaupu ostes :)) jäi ta silma, olles tooni pealt sama värvi mu sulejopega. Edasine oli asjade loogiline jätk - umbes kümnekonna euro eest jätkasime teekonda koos.

Kord sõitsin temaga Pariisi. Ja ükskord Norra laudama. Tõsi, üks plastdetail murdus juba esimestel päevadel. Aga see ei häirinud. Kohver seisis juba mitmendat aastat riiulil ja hoidis hoolikalt saunalinasid.

Laenasin kevadel kohvri välja. Tagasi toodi ta mulle otse ülemisele korrusele, kust ta kõrval asuvasse riiulisse tõstsin. Pakkisin täna hommikul Notsu Pariisi-reisi asju ning tahtsin eemaldada pisukese pleki, mis juba kevadel silma jäi.

Edasine on vaid nutt ja hala. Kohver lendas kevadel ilmselt kiletamata kujul üldpagasis. Pagasiteenindus on tööd teinud tavapäraselt ehk kohvrit on visatud ning maandumine on ebaõnnestunud. Küljel on poole sentimeetrine kangakulumine auguni koos paarikümnesentimeetrise määrdunud triibuga. Ühel alumistest nurkadest on kangas konkreetselt lõhki. Ja ühel külgedest kangas narmendav... Ning sees peitus liivasarnaseid terasid... Pesin kohvri täies ulatuses puhtaks. Oleks pesnud ka terveks kui seda vaid teha saaks.

Minu peaaegu tuttuus kohver... Tegelikult poleks tarbimisajastul raske minna poodi, kus kohvrid on kaugelt moekamad, praktilisemad, ehk paremast materjalist kui üks odavpoest ostetu. Aga mul on temaga seotud mingid mälestused mingist ajahetkest ning muk on äraütlemata kahju.
Paraku ei ole see esimene kord, kus laenaud asja saan tagasi rikutuna. On esinenud ka juhuseid, kus ei saa üldse või saabub ese tagasi alles mitmenda meeldetuletuse peale kuid hiljem. (Päris puhas pole ma patust isegi.)

Tegin kohvrit küürides otsuse ja vormistasin enda jaoks kirjalikult, et paremini meelde jääks. Väljaspoole perekonda ma oma asju enam välja ei laena. Poed on avatud ning kauba valik külluslik.

Kolmapäev, 6. juuli 2011

Moosi keetmise päev

Tänasega lõppes jaaninädalale eelnenud nädalal alanud virrvarr. Külaliste külaline lahkus esmaspäeva varahommikuse lennuga. Külalised ise lendasid tagasi täna pärastlõunal. Notsu siirdus esmaspäeva hommikul surfilaagrisse Noarootsi. (Mis teete? Ah, mitte midagi... Siin on ju mõnus laager kui kogu aeg lihtsalt niisama olla võib :) )

***
Lennujaamakallistused ja tagasitee. Maja on meesisendi tööajal harjumatult tühi ja vaikne. Ja korras. Suure seltskonnaga elades jagub rahvast igasse tuppa ja esikut näiteks kattis pikk jalatsirivi... Ja kellegi telefon heliseb ja keegi siseneb uksest ja... ja...

***
Ma kuulen taas iseenda mõtteid. Pärastlõunal, lennujaamast naastes kerisin end päevitustoolile kerasse ja lugesin. Mitte keegi ei katkestanud. Harjumatu vaikus. Nauditav ja samas veidi nukker. Helide tekitamiseks korjasin peenralt maasikad ja keetsin rabarberiga kahasse moosiks.

Pühapäev, 3. juuli 2011

Laulu Pidu

Rongkäigule käisin kaasa elamas. Üheksa-aastaselt on maailm hoopis lihtsam kui kolmekümnekuueselt. Notsu toppis koolivormi selga, valas miniatuursesse pudelikesse vett ning tahtis startida. Mina vahetasin pudelikese liitrise spordipudeli vastu, lisasin kotti müslibatoone, pidasin loengu vee joomise hädavajalikkusest ning kiire energia manustamise kasulikkusest. Surusin rahakoti vahele plaastrid juhuks kui peaaegu rahvariidemustrilised Keenid alt vedanuks. Meesisend lisas plaastrite vahele viieka. Ja temake... seisis koolivorm seljas, koolimütsi all "kalasaba" ning muudkui porises siitilis kellele minu tarkusi vaja on...

Tund hiljem kepsutas ta pinginaabri käevangus Narva maanteel ning lehvitas mulle rõõmsalt. Veidi hiljem helistas Lauluväljakult, et palju toredaid inimesi hüüdnud nende koolile elagu!
Ilus pidu oli, kuigi minu jaoks toimus ülejäänu teleekraani vahendusel.

Ettevalmistused ajasid mu jalad ja pea valutama. Esiteks infonappus, millega kooli koduleht suisa silma paistis. Teiseks. Õpetajatenappus proovis, mida kokkuvõtlikult organiseerimatuseks võinuks nimetada. Minnes kokkukukkunud last arstipunkti toimetama, jättis õpetaja ülejäänud üheksa-aastased toidutalongiteta puu alla ootama. Pooleteiseks tunniks! Grupis tekkinud diskussiooni tulemusel jalutas osa seltskonnast iseseisvalt õpetajat otsima, arvates et too on nad unustanud... Ning kuskilt väljailmunud lapsevanem haaras kaasa oma lapse ning lahkus. Ma ei olnud ainus vanem, kes sellises situatsioonis oma lapse nuttes koju tulema sundis (sest õpetaja käsk kohal püsida olla ülem). Just see juhtum ajendas mind varustama Notsut Pärispeol eluks vajalikuga.
Ja müstika valdkonda kuulub teadmine, et kaugemad laululapsed saabusid vanemateta juba neljapäeval-reedel, tantsulapsed suisa nädala alguses. Mismoodi elati veel ajastul, mil mobiilside kuulus ulme valdkonda... Saadetigi laps nädalaks teadmatusse...?