Reede, 30. juuli 2010

mmmmustikad

Hiiumaa praamil eristus meie seltskond sõrmede ja hammaste poolest. Nimelt saabusid metsast mustikad - kolmteist kilo siniseid marju. (Meie õnneks on Hiiumaal töötus piisavalt suur, et nobenäpust naabrinaine viitsiks hommikuti ämbrite kolisedes metsa mustikale sõita. Sellelgi aastal tulime talle meelde - kokkuostu asemel ostsime tema marjad ise) Istusime kolmekesi soojas suvepäikeses - mina, minu ema ja Notsu ning puhastasime marju. Siniseks said nii sõrmed, küüned kui hambad. Poja mõnules vankris ja pidas silmsidet.

Okastest ja lehekestest puhastet marjad sõitsid valgetes ämbrikestes Tallinna ning jagunesid. Purustet variant Notsule hommikusöökideks ja pojale magusamaks lisatoiduks, purustamata variant minule kookideks sügavkülma. (Karbid said otsa, oleks rohkemgi pannud.) Rohke suhkruga keedetud variant sobib meesisendile pannkookide maitsestamiseks ning vähese suhkruga keedetud variandist vaaritan mina mustikakisselli. Pisuke osa pesitseb ka ema jääkambris.

Sõrmed puhastasime sidruniviiluga hõõrudes!

Teisipäev, 27. juuli 2010

Päikse eest varjul

Poja sai endale päikseprillid - sellised porilase moodi peegelduvad potisinised. Julbo, klass 4, plastmasssangadega.
Ma olin prillide ostmise vastu. Esmalt on selline vanemate lõbustamise luksus päris kulukas. Teiseks on meil kodus Notsust jäänud Polaroide, mida ta kategooriliselt kandmast keeldus. Ka siis kui juba päris suur oli ning kõnest aru sai.
Üllatus. Kas on plastikust Julbod kuidagi paremad peas või paistab päike eriliselt eredalt või on käesolev titt teisest puust. Poja naudib vankrit prill ninal. Pilt minu msn-is.

Reede, 23. juuli 2010

Tere, helesinine unistus vol2

Ja nüüd ei olegi mingi probleem õhtul näiteks Kloogale ujuma sõita. (Või peale Keila-Joad asetsevasse RMK telkimiskohta Meri... miskiasi). Peale pakkisime turvahälli, selle rattad ja vankrikorvi juhuks kui jääme kauemaks. Mitut rannarätikut mahutav kott rändas vabalt pagasiruumi. Kellelgi pole enam kitsas - üks sõneluste põhjus vähem.

Meesisend kiidab, et ei pea muretsema pea löömise pärast vastu katuseluuki. Mina rõõmustan, et ei pea enam nagu taburetil istudes sõitma (Huvitav, millal nad viimati Opelite istmeid tuunisid, meesisendi tööautos on tagumikualune veelgi ebamugavam kui Corsas).

Õe suvilas parkisime kolm põlvkonda V70-neid kenasti kõrvuti. Õe vana Volvo, sirgete tagatuledega V70 Classic on Eestis üpris väsinuks sõidetud. Õemehe tööauto, täisvarustuses süsimust V70 lõhnab veel tehase järele. Ja keskel siis meiekas - baierlasest eelmise omaniku jaoks päevinäinud, kuid meile täitsa uhiuus.

Ausalt, ma ei mäleta, millal mõni ese oleks nii palju rõõmu valmistanud kui see mahukas auto:)

Kolmapäev, 21. juuli 2010

Rimi ostjaid mürgitamas

Üleeilne õhtu Tartu Lõunakeskuses. Me peatume kolmel põhjusel: 1) titt tahab süüa 2) meesisend tahab äripartneriga mõne sõna vahetada 3) Õhtu- ja hommikusöök on puudu.

Kokkulepitud. Meesisend äripartneri poole, mina Rimisse. Valmistoit õhtuks, pasteedisaiad hommikuks, pisut näksi autosse ja juuuua: vett, piima ja mahla. Valmistoidu letini sujub tõrgeteta. Probleem tekib puuduvast valikust. Mina ei tohi tarbida piima ja üritan vältida ka muna. Meesisend tahab liha. Aga pakutav on hilisõhtuselt kuivanud, miski ei isuta, aga ära tuleb osta. Urr, ma valin vist liiga kaua. Pood tühjeneb ning maad võtab justkui udu. Ma oletan, et minu silmad on pikast sõidust väsinud. Ei mingit iseäralikku lõhna... Kartulipüree, palun. Ja üks kanafilee. Ja siis sealiha, see kamakas, palun. Ja üleüldse. Kas te hakkate sulgema, et piima-lihakülmikutele katted ette pannakse?

Müüja vastab, et keskuses on mingi jama ning katted sulguvad automaatselt. Ta juhendab kenasti, et ma saan vajaliku kätte katte alt. Ja ma siis õngitsesingi pasteeti ja näksi. Taustaks kuulan naivistlikku eesti muusikat ja surnuaiaküünlad meenuvad. Õnneks on pood tühi ja meesisendit ei paista jätkuvalt ja noh... on aega veel üht ja teist näppida. Kuniks turvatöötaja mind kõnetab - et kompressiooniklapp, vist just see, annab läbi ning need aurud ehk siis seesama udu, on eriti ohtlik väikelastele ning mul turvahällis ju päris pisike. Poeraadiost kostub jätkuvalt toosama naivistlik eesti kergemuusika. Tule taevas appi, ausalt. Mille pagana pärast poeraadiot peetakse? Kas tõesti vaid järjekordse superhüperhinna teavitamiseks või tasuks reaalse ohu korral ka inimesi teavitada:S

Tere, helesinine unistus!

Tallinna linn on jälle laevatatav! Tartust saabus koju minu Volvo V70, mis omadustelt meenutab tanki ja suuruselt laeva:)

Inimene unustab kergesti... Näiteks suure autoga sõitmise tunde:) Ja turbo vilina. Ja suurema ning tugevama kirjutamata eesõiguse näiteks möödasõidule minekul. Oeh. 2,4 liitrine turbodiisel nurrub hoopis tegijamalt kui 1,4 otto.

Kütusekulu Tallinnast Tartusse arvutas kompuuter sellise gabariidi ja kaalu kohta üsna olematuks - Üheksakümne kuni sajaga sõites viis kuni viis ja pool, sajakümnesel teel viis ja pool kuni kuus liitrit. Diislite värk:) Vahelduseks on käikegi mõnus vahetada. Ja auto ise on helesinine - selline päikesepaistelise ilma taevasinine.

Algas suvi! Muretu pakiruumi suvi:)

Pühapäev, 18. juuli 2010

Naine, tennisereket ja elutuba

Saabunud on iga-aastased imelised paar juulinädalat, mil mu õde oma perega Eestit külastamas. Kodumaast pole siinkohal mõtet rääkida - nad on õemehega juba 19 aastat mujal elanud ning selles teises riigis on sündinud ka lapsed.

Eile õhtul sõime meie pool arbuusi. Õde ja õetütar imetlesid titte. Käisime päikeseloojangul Kakumäel ujumas.

Tegelikult tahtsin kirjutada õe toodud kingitusest, mis lõbustab nii suuri kui väikseid. Vast on õige sõna elektriline putukapiits. Tennisereketikujuline piits sisaldab kaht patareid ning on-off nuppu, mis lülitab sisse "metallkeelestiku". Püütavale putukale tuleb pihta saada ning suurema mutuka puhul eraldub suisa kärsahaisu:)

Nii, et kui tammil kõndides märgata mind elutoas tennisereketiga vehklemas, siis pole ma peast segi läinud, vaid üritan tuba kärbestest vabastada.

Neljapäev, 15. juuli 2010

Kaubad koos

Volvo esinduses tuvastatud hädade nimekiri oli ootamatult pikk ning hirmutas mind eemale. Asjatundjast sõber hakkas laginal naerma. Näiteks pragulised õõtshoovapuksid polevat mingi eriline probleem. Ka näitavat määrivalt lekkiv turbo, et see vajab abi umbes järgmise saja kuni kahesaja tuhande kilomeetri jooksul. "Eelsoojenduse sumbuti on sulatanud augu esistangesse. Defekt on märgatav auto alla kummardudes," ajas naerma isegi minu. Tõsisematest hädadest tuleb vahetada üks mootoripadi ning ühel rehvil on "muna" üleval. Kuluosadest piduriklotsid ja piduriõli vahetus. Mittesegavatest ei lukustu ühe tuhatoosi kaas ning käigukangi "nahk" on veidi katki.

Saime kokkuleppele hinnas ning vigade paranduses. Just viimasel põhjusel vormistame teisipäeval. Kõlab kui laskmata karu naha jagamine, ent tundub, et mul on uuel nädalal uus kõikemahutav auto.

Kolmapäev, 14. juuli 2010

Ei ole enam palav!

Minu lemmiksekondhänd pakub aeg ajalt tõeliselt mõnusat vanamööblit. Ostsin paar aastat tagasi köögitoolid ideega asendada nende kulunud punane kangas ja väsinud poroloon. Toolikorjudelt plaanisin lihvida väsinud laki ning asendada selle kummuti toonis õliga. Tore idee, kas pole? Nagu sarnaste ettevõtmistega ikka juhtub, ei leidunud tööks vajalikku aega (ilma, tuju, viitsimist või muud sarnast) Ja ega need toolid karju ka, täitsa istutavad on. Vahepeal hankisin isegi porolooni ning uue kattekanga. Seejärel leidsin "varuosadele" üpris statsionaarse asukoha garderoobis.

Kuniks täna hommikul võtsin ainuisikuliselt vastu otsuse, et ei ole palav. Otsustasin, et kolmkümmend üks kraadi täisvarjus maja taga on mõnus kliima. (Sellise järele sõidetakse harilikult lennukiga) Ajasin vastavalt otsusele selga päevitusriided ja asusin toole taastama. Poja põõnutab vaheldumisi toas ja õues. Notsu on kadunud naabritüdruku poole. Meesisend jõuab saja kilomeetri möödudes Saksamaale. Külaline esitab teaduskonverentsil ettekannet. Paremat päeva toolide taastamiseks on raske leida:)

Teisipäev, 13. juuli 2010

Jäätiseauto unerahu rikkumas

Liigkuumad päevad ei soosi titemammasid. Veedame päevad toas, ventilaatori seltsis. Ülemise korruse aknad on ööpäevaringselt ristseliti avatud. Ja poja viriseb ikkagi pisut. (Loe: viriseb oluliselt vähem kui keskmine titt ilma kuumalaineta)



Õnnestus mul poja lõunat magama saada - oluliselt hiljem kui tavaliselt. Seejärel saabus jäätiseauto. Peatus kõrvalmaja ees ning lahkus sealt ränka signaali andes.



Mõtisklesin, kas inimeste häirimine päevasel ajal on tõesti lubatud. (öösel ju ei ole) Et võtan aga ruupori ja undan mida sülg suhu toob. Põhimõtteliselt sama Balbiino teeb ju. Masendav igatahes.

Esmaspäev, 12. juuli 2010

Ilm & autoost

Ma leidsin auto, mida tahan otsekohe vaatama ja ostma minna. Kauaotsitud Volvo - diisel, manuaal ja sobiva hinnaga. Eestis mittesõitnud. V70 ehk siis päratusuur pikapp. Hiiglast veab kõikse säästlikum Volvo mootor - 2,4 D5 turbodiisel. Isendile on opereeritud Volvo turvalised lisad - kontrollid veojõule, piduritele, stabiilsusele ja külglibisemise vastu. Veidi luksuslikumat kraami samuti nagu mootori eelsoojendus (sellest teab rääkida siis, kui eelsoojendatud kargel talvehommiku autosse istud. Minu Patrolil oli peal) Igatahes on müügis olev Volvo auto nagu tank. Haakub kenasti minu sõidustiili ja veovajadusega. "Viissada kilo peale ja sajakahekümnega maanteel saad alles sõidumõnu kätte," teadis ühe samasuguse omanik oma neljarattalist kiita.

Nüüd siis "aga". See auto asub Tartus. Ja kolmekümneviie kraadise palavusega ei pista mina oma kambaga ehk siis kahekuuse ja kaheksa-aastasega nina ka uksest välja. Ammutigi ei astu me Tartu sõiduks Opel Corsasse, millel konditsioneer ei tööta.

Et Tartu-Volvo ei ole Eesti registris, ei saa ta ka minu poole liikuda. Ning meesisend on nagu kiuste homsest nädala lõpuni komandeeringus. Tema teab küll autodest tasandil " ei tea mitte midagi", kuid oleks vähemalt moraalseks toeks. Samuti saaks teda rakendada kahekuuse kussutamisel kuniks mina näpuga ukse- ja kapotijoontes kehvasti parandatud avariisid püüan leida. Olen seda ju mitu korda varemgi teinud ja vähemalt ise detektiivitöö tulemustega rahule jäänud. (Naine nagu orkester - vaatad spidomeetri näitu "alla saja tuhande" ja imestad mõttes, kuidas küll rool ja käigukangi nupp alusnahani välja kulunud. Taustaks räägib auto maaletooja ühest Väga Korralikust Sakslasest, kes konkreetse autoga vaid pühapäeviti ja riiklikel pühadel sõitis). Viimase auto, Patroli, lasin küll üle vaadata Nissani maaletoojal, aga oma kindel autospets meeldiks mulle hoopis enam.

Ootan kurvalt jahedamat ilma ja loodan, et Volvot seniks maha ei müüda. Ma olen teda ju nii kaua otsinud... Üle pika aja on tegemist ainsa müügis oleva (vähemalt paberil) minu nõuetele vastava autoga. Nuuks.

Kihutades koju

Kihnu praam liikus laisalt ja väärikalt üle vee. Vaatasin ühest silmanurgast suppsoojas vees sulpivat meesisendit ja Notsut ning teisega jälgisin binokliga laeva. Kihnu merepäevad tähendasid autosid täistuubitud sadamat ning rahvast triiki täis tundus olevat ka praam.

Idüll katkes praami sadamasse jõudes. Esimesed 500 m kulgeb sadamatee kitsukesena, järgmised paarsada kulgeb tee pika sirgena meie majakesest möödudes. Sealsamas mõõtu võetigi - kelle sõiduk rohkem välja pigistab. Tunnike vaikust ja saabus uus praamitäis rullnokkasid. Lauba õhtul olnud Kihnul miski laulusaate lindistus. Seega saab kohalviibinud raske jalaga kärmeid telepurgist lähemalt vaadata.

Reede, 9. juuli 2010

Nagu kinnisvarahooldajad

Meesisend võttis meie elustiili kokku - peame kahe peale kinnisvara- ja hooldusfirmat, mis toodab ränka kahjumit. Meil on "suvekodu" laiul, nüüdsest ka Võrus, lisaks korterid Tallinnas ja maavaldused mitmes Eesti paigas. Elame aga pead jalad koos totra planeeringuga pinnal.
"Suvekodudesse" jõuame kaootiliselt, niidame kiirelt muru, grillime, ööbime ja kihutame samadeks toiminguteks järgmisesse kohta. Ärgitame sõpru-tuttavaid meie juures suvitama. Suvel ei ole soovijatega probleemi - näiteks laiul ahvatleb privaatne rannariba ning terassilt avaneb eksootiline miljonivaade merele ja saartele. Sügisel, talvel ja kevadel aga muretseme end halliks, et kuri ei meie "suvekodusid" ei külastaks. Me ei jäta sinna küll mitte midagi näppamisväärset, ent kutsumata külaline võib majale näiteks tule räästasse pista.

Täna sõidame ühiselt laidu ja järgmise nädala veedan mina lõunas. Ees ootavad otsused "kinnisvarafirma" sulgemiseks. Mõistlikum otsus oleks osta kasvõi matkabuss - pole vähemalt muruniitmiskohustust.

Rannas

Rannatasime kambakesi kogu pika päeva. Jälgisin silm punnis kaht suurt last, kel oli lubatud vööni vette minna. (Nemad muidugi lugesid seda lubaduseks vööni ilma laineta) Teise käega loksutasin vankrit kõikse pisemaga. Kummalisel kombel oli poja rahutu. Kontrollisin üle - mähe piisavalt kuiv, keha piisavalt jahe, jalad isegi külmad. Vankris sobiv temperatuur, kõht täis. Aga mida polnud, oli uni. Ja siis algas jauramine - süles rahumeelne, vankris möirgav. Midagi pidi olema totaalselt valesti! Kuniks avastasin - jahe merebriis puhus otse vankrikatte alla tekitades vilinat ja müra. Väike asukohamuutus ning magas mees nagu muiste.

Kolmapäev, 7. juuli 2010

Teine elukuu

Teise elukuu strateegilised mõõdud said tuvastatud kui 62 cm ja 5200 või 5210 g. Seega lisandus pikkust 4 cm ja kaalu 980g. Kolmas rõivanumber. Vaene meesisend pidi taas õhku ahmima - helerohelise kukerpallitavate karukestega Amsterdamist toodud öökombeka karjäär ei saa olema pikem kahest, maksimaalselt kolmest nädalast:) (Headaega 6,95 rahaühikut! :P)

Poja uni on jätkuvalt hea, katkedes öösel söögiks vaid kell 2; 5 ja 7. Ja tõsi, ma võin kella tema söömise järgi täpseks panna. Hommikuti ärkab kell 10, kuid uinub juba 11 jne.
Naerab ja kilkab, vaatab tähelepanelikult. Nõustub olema päris pikalt üksinda vankris või sitteris - vaatab naeratades ebamäärasesse kaugusesse. Autos on nõus ka ärkvel olles sõitma. Tubli ning järjekindla töö tulemusena nõustub hea tujuga ka lutti imema ent ainult päevasel ajal. Hoiab pead, mis võimaldab ka väiksel suurel õel teda sülle võtta ning riietada. Allergia on kontrolli all, kuna piimatoodetest hoian end eemale. Juhusliku vääratuse tulemusena (makaronid) selgus, et munaallergiat siiski pole. Ja mina vabanesin kahe möödunud nädalaga taas kahest kilost. Olin sunnitud poes uute riiete järel käima - seekord siis suurusnumber 36. Ohkima ajab, et päästerõngake kõhul ei kao kuskile. Hoopis põsed on auku vajunud ja käed-jalad tunduvad ebaproportsionaalselt pikad.

Hämmastavalt kiirelt kulgeb aeg - pool koolivaheaega on peatselt möödas.

Teisipäev, 6. juuli 2010

äikese eel

Väljas müristab ja lööb välku. Õhku võiks lõigata noaga - nagu ikka äikese eel.
Ülemisel korrusel mängivad kaks kaks kaheksa-aastast sõbrannat ussisõnade mängu ja targutavad äikese olemusest.

Välisukse ees vappub hirmust bernhardiiniproua. Tabasin ta õuelt lillepeenrasse kaevumas ning kutsusin tuppa. Esmalt üritas ta mahutada end diivanilaua alla, seejärel loobus. Kuidas küll temale selgitada, et välk elektrilaeng ega kujuta tema laigulisele kerele vähimatki ohtu.
:)

Esmaspäev, 5. juuli 2010

Tagasi Tallinnas

Tundub, et suvi on saabunud. Lõunas näitas termomeeter eile täisvilus + 27. Ma täpselt ei saa aru, kuidas ilmajaam mitu kraadi madalamat tuvastab.

Kahe lõunas veedetud nädala jooksul toimus üheaegselt palju ja samas vähe. Maailma kõige igavam suvepuhkus, mainis Notsu.

* Liikluslinna külastus Uue-Antslas.
* Jaanipäev Mäetilgal Vällamäe taga
* Ujumisretked erinevate järvede äärde
* Õhtune jalutuskäik Vastseliina linnusele
* Suurpuhastus Võru majas
* Matused ja korraldusega kaasnev
* Aiatööd
* Päevitamine

Poja saab täna kaks kuud vanaks/nooreks. Jälgib, naerab ja siputab end sitterist välja. Üritab end küljele kangutada. Ja on jätkuvalt imehea laps.

Neljapäev, 1. juuli 2010

__________

Üks eluring sai jälle täis. Sängitasime täna Võru-vanaema kalmistumulda.
Nädal tagasi esmaspäeval käisin teda Põlva haiglas vaatamas, rääkimas arstiga. See arst ei olnud nii otsekohene ning jättis lootuse. Tohter noomis, et pisikese titega mööda bakteripesa jalutan. Rohkem me pojaga ei läinud, kuigi pidanuks - poja oli vanaema suur lemmik. Tol esmaspäeval kamandas vanaema mu Piigastesse, tema laual asetseva kolme põlvkonna pildi järele. Ma ei läinud - ütlesin, et peatselt-peatselt saab ta haiglast välja, kojugi käima.
Vanaema suri esmaspäeva lõuna paiku. Teisipäeva hommikul ilmus välja vanaema kass, kes alates märtsikuust kadunud. Tuli ehk midagi ütlema?
Täna toimus leinatalitus. Katsusin hüvastijätuks vanaema kätt ning see ta käenahk oli pehme. Külm, kange, ent samas pehme. Mu ema teadis öelda, et vanarahva tarkuse kohaselt tähendab see peatseid uusi matuseid. Ehk eksib vanarahvas siinkohal.
See poolteist nädalat lõunas on pannud mind taas segaseid mõtteid mõtlema.