reede, 31. oktoober 2008

esimene hambaparandus

Väike Notsu on nädalajagu elevil olnud - äkki ikka puuritakse.
Hambaarstile minekust käib jutt. Notsule jäi lihtsalt eelmisel visiidil märtsis meelde, et tal on ühele jäävhambale tekkinud plekk. Plekist järgmine hambavigastus on hamba pehmenemine ja sealt edasi juba auk.

Hambaarst vaatas plekki ühte ja teist pidi, koputas siit ja sealtpoolt ning ütles, et märkab ühes ääres kerget pehmenemist. Et Notsu toolil õnnelikult kõlkus ning plomm tuleb panna niikuinii, kas sellel või järgmisel korral, otsustasime ravida enne augu teket.

Ilus valguskõvastuv hambaplomm sai. Nii pisike, et jääb märkamatuks ka tähelepanelikul vaatamisel.
Väike Notsu teatas, et puurimine oli vaid veidi valus nagu tuulutamine ja peseminegi.

Mulle meenusid isiklikud õuduskogemused aastatest 198?, mil Tallinna hambapolikliiniku lasteosakonnas kutsuti nutvat mind kinni hoidma kaks tohtrit kõrvalkabinetist. Pole vist ime, et enam kui kakskümmend aastat hiljem tunnen maailma-parima-ja-südamlikuma-arsti toolil suud avades endiselt ebamugavust.

neljapäev, 30. oktoober 2008

Paar, paari, paari. Paaris.

"Ämmäää," alustas Notsu täna õhtul autos vestlust. Muideks, nii räägib ta alati siis, kui miski tarkusetera jälle tulemas on.

"Meie kasvataja loeb niimoodi - kaks, neli, kuus, kaheksa...." Arve tuli kaheksateistkümneni välja.

Seletasin lapsele paaris arve, näitasin sõrmedel visuaalselt. Küsisin Notsult, kas ta teab paarisarvude vastandit. Selgus, et teadis küll või õigemini kobistas kogemata üle huulte sõnapaari "paaritud arvud".

Jõudsime peaaegu Lasnamäelt Nõmmele sõita kui Notsu ühtäkki mõtlikuks jäi. "Ämmääää", alustas ta uuesti. "Aga kas sa tead, kellega nad siis paaris on?"

:)

teisipäev, 28. oktoober 2008

Hüvasti, Liisu

Liisu, meie poolpärslane elas kuujagu kuurikatusel bernhardiiniplikat piieldes. Tasapisi harjus ta toas söömas käima. Isu oli ainult imepisikeseks kuivanud. Ühel õhtul teda kutsuma minnes märkasin, et üleaedsete rotweiler ja teine, segavereline muidutigedik, on kadunud. Suures hoovis valitses tühjus.

Mõne õhtu möödudes pööras Liisu minu söömakutsumisele hoopiski selja ning hüppas demonstratiivselt naabrite aeda. Saba püsti astus ta koeravabas hoovis kahekordse kollase maja poole.

See jäi meie viimaseks kohtumiseks. Liisu on kuurikatuselt ära kolinud.

Püüdsime pakkuda talle turvalist kodu terve pika aasta. Hoolimata Väikese Notsu suurtest pingutustest jäi ta voodialuseks sassis närvidega puntrakeseks. Puhtusepidamist ta ära ei õppinudki ning ikka veel leiame kodust asju, millel kirbe kassipissilõhn küljes.

Usume Notsuga, et naabermajas, mille Liisu endale ise koduks valis hoolitakse temast. Et nende naabritega lahutab meie aeda täies pikkuses kõrge kuur, siis suuremat läbikäimist ei ole. Tean vaid, et selleski peres on loomad väga olulised - Notsukesest vaid paar kuud vanem poiss hoolis nii pere kassidest kui koertest. Mõtleme, et Liisu ise ja vabatahtlikult kodu valides, õpib käima liivakastis ja pakub naabriperele palju kauneid hetki.

Head teed, Liisu!

esmaspäev, 27. oktoober 2008

külm

Eile kui koju jõudsin, tabas mind ebameeldiv üllatus. Nimelt kütsin viimati eelmisel teisipäeval, enne Tartu minekut. Ei pea vist pikalt juurdlema, kui külm oli. Igatahes toatemperatuur 17´oli alla igasugust taluvuspiiri.

Pakkisin omad ja külas olnud pudulojused pidzaamadesse ja teki alla!

Hommik oli õhtust parem:)

reede, 24. oktoober 2008

lõputöö teemakaitsmine

Kihutasin neljapäeva õhtul Tartu poole. Kaitsmine pidi toimuma kell 19. Nagu kiuste häiris üks tervisehäda sõitmist ning pidin tegema pea viieteistkümne minutise sundpeatuse Anna tankla kohvikus.

Helistasin õppejõule, "vana kooli mehena" ta hilinemist ei salli, meilboksi loeb harva. Räägitakse, et tegelikult olevat ta minuga pea ühevanune, ic. "Mis kell jõuate", kostis rahulik mehehääl torusse.

Meid, tulevasi bakalõpetajaid oli kokku vast viis. Esimeste teemad olid minu saabumiseks juba kaitstud, intensiivne vestlus oli täies hoos.

Mu eelnevalt saadetud tutvustav lehekülg koosnes peamiselt kasutatavast kirjandusest (seesama inglisekeelne 5000 lk), neljast isikust, keda võiks teema taames intervjueerida ja õhkõrnast ideest, kirjeldatud kahel real. Viimase hävitas täielikult eile selgunud fakt...

Võbisesin haledalt toolil kui minu kord rääkida saabus. Kobisesin kuskile kampsunikaelusesse ja tundsin, et olen täiesti vales kohas puuduliku ettevalmistusega.

Nemad, minu kaks juhendajat aga hõiskasid - milline suurepärane idee, keegi kes ei üritagi kirjutada kvaliteetlehtedest. Mõne minutiga voolisid nad minu tudisevatel jalgadel habisevast teemast tugeva ja argumenteeritud mõttevoolu. "kui keegi tahab öelda, et sel teemal ei ole miskit ühist ajakirjandusega, võib ta minuga rääkima tulla", sõnas mu juhendaja kindlalt.

Niisiis. Minu seminaritöö koosneb intervjuudest ning bakatöö osas lisanduvad sellele tabelid. Neli intervjueeritavat on minu kolleegid ning viies tunnustatud kujundusekspert. Enam va võõraid intervjueerida ei karda:)

"SL Õhtulehe üksikmüügi kujunduse ja sõnumite seos üksikmüügi tulemusega juuli 2000 kuni august 2008" - minu unistustes ulatatakse kevadel selle kirjatöö tulemusena mulle Tartu Ülikooli diplom.

teisipäev, 21. oktoober 2008

ettevalmistus seminariks

Võtsin end kokku. Printisin 16 lk välja, ummistades lõunatunnil meie osakonna printeri enam kui tunniks.

Arvatult oli tekst huvitav ja õnneks grammatiliselt lihtsam eilsest. Tulevase ajakirjaniku professionaalsust võiks hinnata hoopis selle järgi, kuidas ta suudab sidesõnu ja taandridu lisades/eemaldades nõutud hulga lehekülgi toota.

esmaspäev, 20. oktoober 2008

austusest üliõpilase vastu

Mida pidasid Hovland jt eduka veenmise aluseks? Milliseid nimetatud ideid saaksid kommunikatsioonijuid/ajakirjanikud või reklaamiloojad tänapäeval kasutada? Miks?

Vastus nendele toredatele ja võiks isegi öelda, et huvitavatele ja praktilistele küsimustele peitub Tartu Ülikooli üliõpilasserveris ÕIS.
Peaksin välja printima 18 lk inglisekeelset teoreetilist teksti.

Ma ei irise, et esimesele küsimusele kirjalikuks vastuseks lugesin 7 lk Lasswelli kirjutatut sõna otseses mõttes sõnaraamatu abil. See, et ma ei valda piisaval määral erialast inglise keelt, on minu personaaldraama. Eriti draamaks muutub see, vaadates ülemisel korrusel lugemist ootavat 5000 inglisekeelset lehekülge lõputöö valmimiseks...

Küll aga solvab mind, et õppejõud on teinud 23 mb faili pdf-i. Selle printimiseks kulub tunnike... Ja arvutis lugeda on nii paganama ebamugav - õppejõud on skänninud raamatu sisse alates esimesest leheküljest. Järgmine vajalik lehekülg asub aga arvutis ülejärgmisena. Ja kui sinna lisada kehv inglise keel pluss täiesti puudulik skännimiskvaliteet, kaob mul igasugune isu oma kolme punnikest saada... Selle aineta aga ülikooli ei lõpeta...

Okei. minul on neid materjale vaja. Ja äkki ma virisen asjatult, kuna õppejõud on ju "niigi minu jaoks materjalid juba õppeinfosüsteemi tõstnud - mugav on tänapäeva üliõpilane...". Paraku pean ma eelpooltoodud põhjustel siiski minema raamatukokku vajalikku materjali otsima. Ja armastet õppejõud võinuks oma aega millelegi paremale kulutada. Üliõpilane on ka inimene nii uskumatu kui see ka ei tunduks.

Eh. Taas on saabunud hetk, mil tunnistan - mina ei jaksa ülikooli lõpetada. Nimelt punktina kaks avastasin, et mu kaks aastat ettevalmistatud lõputöö teema ei kanna. Lihtsalt ei kanna ja kõik.

kuidas õpetada õigekirja?

Fantaasiavaene ema võtab raamatu, et lapsele teha etteütlust. "Kissellikad" oli üks mu lapsepõlve lemmikutest.
Teineteisele järgnevad laused: Pille käib koolis. Suur vend Jüri käib ka koolis.

Esimese lause kirjutab Väike Notsu vigadeta. Teises lauses on sõna "käib" kirjapilt muutunud. "Kääip", maalib Väike Notsu ülima hoolikusega oma 16-joonega vihikusse. "Kõik on ju õige", ütleb ta täiesti tõsiselt, kui palun kirjutatu ette lugeda.

Seda, et mõnikord täht või paar keskelt puudu jääb. ei maksa üldse mainidagi.
Ja vahetevahel kaotan ma igasuguse lootuse. Nots vaatab oma tumepruunide silmadega siiralt otsa ja kordab: "Jookseb, laulab, kirjutab, mängib, jalutab - need sõnad lõppevad kõik nõrga "b-ga". Seejärel kirjutab ta täiesti rahulikult "naerap" ning lisab, et seda ei olnud ju eelnenud loetelus...

laupäev, 18. oktoober 2008

tegus laupäev

Igal nädalal üks asi.
Üüratult hea põhimõte kodu täiustamiseks. Sel nädalal ühendasime igivana nõudepesumasina tagasi (äkki siiski õigustab ennast) ja laotasime seoses küttehinna tõusuga laele uue kihi villa. Transpordikilest puhaks sai ka gaasipliit. /kes seda enam mäletab, miks see töö 4a tagasi tegemata jäi/

kolmapäev, 15. oktoober 2008

Saaremaa laevakompanii kommentaar

Jätkuks: sellele ja tollele

Tere

Meil on väga kahju, et Teiega laeval selline vahejuhtum aset leidis, mille käigus sai kannatada Teie tervislik seisund.
Kõigil parvlaevadel on olemas EV seadusandlusega kehtestatud nõuetele vastavad esmaabiapteegid ja laeval on olemas ka spetsiaalse väljaõppega sertifitseeritud esmaabi andmise oskustega isikud. Kõik laevajuhid läbivad eriväljaõppe ja igas vahetuses on tööl isik kes suudab vajadusel esmaabi anda.

Täpsustasime Teie juhtumi asjaolusid ja selgus, et baaritöötajad tegid kõik endast oleneva ja sel hetkel vajalikuna tunduva. Teie probleem ei olnud töötajate hinnangul nii tõsine, et kohale kutsuda täiendav arstiabi.
Geel mida teie põletusele pandi on spetsiaalne Aloe Vera põletustele määritav geel, mitte mingi lihtsalt kosmeetiline vahend. Lisaks pakuti Teile haavale asetamiseks külmi esemeid.
Kui Teile tundus, et sellest ei piisa ja vajate tõsisemat arstiabi, siis tuleb seda kindlasti öelda. Laevale on võimalik vastu kutsuda ka kiirabi, mida vajadusel alati tehakse.

Soovime Teile kiiret paranemist.

Lugupidamisega

XXXXX
teenindusjuht

OÜ Väinamere Liinid
klient@laevakompanii.ee
XXXXX

*****************************************************************
Kurat, enam ei kommentaari. Tänud lausvale eest, pr teenindusjuht.
Asusin just toetama Saaremaa püsiühendust.

teisipäev, 14. oktoober 2008

ambutu

Eelmisel nädalal sidus Murueit punase siidniidikese ümber Väikese Notsu ülemise logiseva esihamba. Algselt hambast loobuma nõus olnud Notsu vigises häbelikult, avaldades kartlikku protesti võimaliku valu suhtes. Murueit juhtis Notsukese tähelepanu uksetagust kraapivale bernaplikale. Enne kui Väike Notsu arugi sai, rippus ülemine esihammas juba niidi küljes.

Reede hommikul keerutas Notsuke allesjäänud esihammast 360´: "Näääääeeeeee!". Seisime Hansapanga ees foori taga kui küsisin luba hammast vaadata. Vajutasin samal hetkel õrnalt gaasipedaalile. Hammas peos:)

Vanaema ostis jäätise ning Notsu aval naeratus meenutab kuueaastast kurjategijat. Uued ülemised hambad paistavad erinevalt alumistest, mille otsad täiesti vales kohas väljusid, kenad ja sirged. Ja sssssssss susiseb hetkel eriti lahedalt.

küsimus Saaremaa Laevakompaniile

Hommikul tohterdasin puhta plaastriga villilist kätt. Toppisin ainsa järelejäänud põletusrohu Burnshieldi pakikese autoapteeki. Igaks juhuks.

Ja siis tekkis küsimus: Kas olukorras, kus mina sõiduauto omanikuna pean tehnilisel ülevaatusel esitama eiteamis-erinõuetele vastava autoapteegi, võib Saaremaa Laevakompanii praam teenindada reisijaid ilma igasuguse apteegi olemasoluta?

Pagan, need villid käel on ikka vastikud küll. Mis teha - vale vedelik valgus ikka väga valele kohale ja loomulikult väga vales riietuses olles.
:(

esmaspäev, 13. oktoober 2008

keskmisest eesti mehest

Mu kõrval praami kohvikus seisis tüüp, keda võiks nimetada keskmiseks Eesti meheks. Üle keskea - vast 45 ja 55 vahel, kui tema naist vaadata. Hallinevate juustega turske isend kandis tumerohelist fliisi ning ostis kaks kaheksateistkroonist kohvi ning neile lisaks kaks kahekroonist koort. Ta tasus arve nelikümmend krooni sularahas. Tema järel olin järgmine ostja mina. Mul oli seljas paks hallivöödiline kampsun ja selle peal paks vest - oletasin, et rallil saan jäledalt külmetada.

Isend mu ees pöördus ning koperdas valades pool tulikuumast kohvist mu käele. Väidetavalt ma ei piiksatanudki, kuid kogu mu nägu tõmbunud ühtseks valugrimassiks ning silmist purskunud pisarad.

Ma ei saanud tulikuummärga varrukat üles kistud. Segas siis kohvitass mu käes või oli valu nii põrgulik. Baaridaam kõrvalsaalist jõudis esimesena. Ta rebis varruka üles ja kuskilt sigines ta pihku Aloe Vera geel, Oriflame´i oma ehk...

Isend, see mees üle keskea tulerohelises fliisis ei liigahtanudki. Ta astus sammu kõrvale ning läks, kaks kohvitassi käes, rahulikul sammul oma sohval kõhutava proua juurde. Pooletunnise praamisõidu jooksul kohtusid me pilgud kohtusid kahel korral. Isend vaatas kiiresti maha. Kolmandal kohtumishetkel olin toibunud. Tõusin ning läksin ta juurde. Küsima, miks ta mind häbeneb.

Isend, see isane, mörises, et ta ei saanuks mind sugugi aidata, pealegi, pealegi olevat keegi mind juba aidanud.

Saanuks küll, mõtlesin kolmveerand tundi hiljem apteegis Burnshield salvi ja suurte plaastrite ning puhastuslahuse eest enam kui kuuskümmend krooni makstes.
Saanuks küll, mõtlesin kaks tundi hiljem pestud kampsunit plaaditud köetavale põrandale laotades.

Aga mehele, sellele ennast vabandavale hädisele olendile ütlesin vaid et ta on mölakas. Avaldasin lootust, et ta oma valges jopes naisele samamoodi ei teeks. Et ta õpiks selgeks kaks lihtsat ja inimlikku sõna: palun vabandust! Njah. Lihtne, inimlik ja viisakas vabandus ei tohiks üle jõu käia kellelegi.

Käel on täna parem. See hiigelkallis Burnshield on tõepoolest väärt "hetkel parima saadaoleva rohu" nime. Aga praamil, Saarte liinide praamil ei leidu isegi apteegikasti, arstist rääkimata. Kogu esmaabi põhineb töötajate heal tahtel.

reede, 10. oktoober 2008

avarii@saaremaaralli

Seisin suurel juurikal ja vaatasin trampliinilt kurvi tulevaid rallikaid. Hämardus.
Esimesed, loe, vingemad hüpped, olid möödas.

Kaugelt võhikule mitteeristuv rallikas hüppas kuidagi viltu ning maandus kolksuga. Oli näha, et piloodile see auto enam ei allu. Mõni auto varem oli tühjendati publikust plats, kus seisime. Põhjuseks rajalt peaagu välja sõitnud auto, mis napilt publiku hulka ei paiskunud.
Nojah. Igatahes klammerdusid mu silmad võlutult hüppaja täistuledesse. Rallikas kihutas otse mu poole. Mis iganes mul arus polnud, seisin surel juurikal kivihunniku otsas ega osanud kuidagi kõrvale astuda.
Paar meetrit varem kiskus juhitavuse kaotanud auto maa seest välja pool meetrit kõrge ja sama laia kivi. Autol oli jõudu veel piisavalt, et sõita kivist üle. Pealtvaatajad tõmbasid auto saba teelt ning ralli jätkus.

Piloot, sobiliku nimega Kivistik ei arvanud midagi. Kõndis nukralt ümber auto. Katse lõppedes korjas kaardilugeja, hapra kehaga Maret maandumiskohas juppe kokku. "Karteri kaitse on täitsa terve", üritas pealtvaataja nalja teha. "Mhmh", oli piloot napisõnaline.

Emotsioonid kihutavatatest autodest. Munavõileivad. Varane ärkamine. Legenaarne Saaremaa Ralli.

neljapäev, 9. oktoober 2008

täipaanika

Ausõna, mina ei osanud seniajani aimata, et 21. sajandil levib arenenud maailmas lasteaia- ja algkoolilaste hulgas selline putukaliik nagu peatäid...

Ühtäkki puudutas ka meid Notsuga reklaam "15 minutiga vabaks täidest ja tingudest..." Tõsi, hind sellel vabadusel on soolane, Tõnismäe ööapteegis suisa 235 krooni.

Õnneks pääsesime vaid hirmsa ehmatusega.
Surusin oma ego imepisikeseks kui Notsu lasteaeda ja hoidjatädile helistasin ning juhtunust rääkisin. Üllatuseks tänati mind kollektiivist, justkui oleksin rääkinud millestki igapäevasest, näiteks nohust või tuulerõugetest... Igaks tuhandeks juhuks on Nots teisipäevani kodune ja värviline patsikummitagavara lendas prügikasti.

kolmapäev, 8. oktoober 2008

ebaviisakusest nõretav minut Tallinna Kiirabiga

Hommik lasteaiamaja ees. Tavapäraselt on autod parkinud kahele poole teed ning süüdistada pole selles kedagi. Kui just väga otsida, siis oli kahel pool teed paikneva lasteaia juhataja idee, et lapsed ei pea saama turvaliselt lasteaeda (loe: vanemad ei tohi parkida autot võsukese aedaviimiseks lasteaia hoovi, vaid peavad jätma tänavale)

Punase kiirabibussi juht on närviline. Parkivad emad ei ole maailma parimad autojuhid. Kiirabibuss surub tugevama õigusega end läbi parkijate. Püüan litsuda pisikese Corsa kahe auto vahele, et talle teed teha. Peaaegu õnnestubki - tagumine nurk ei mahu... Prillidega, umbes kolmekümnendates aastates bussijuhi kannatus katkeb. Ta peatab punase-valgekirju bussikese minu kõrval, väljub autost ja sõimab mina täiesti valimatute sõnadega.

Mul ei ole üldse tuju - nina on kinni ja palavik vaevab. On sitt päev, valge mees:), või kuidas seda öeldigi... "Idioot", käratab sõimaja mu vaikimise peale ja sõidab edasi. Parameedik-autojuht on vist tema ametinimetus.

teisipäev, 7. oktoober 2008

pea laiali otsas

Väike Notsu käib esmaspäeviti eelkoolis. Teeme koos kodutööd liitmisest ja lahutamisest.

Minuke: "Kui palju on kolm pluss kaks?"
Notsu (kiiresti): "Viis!"
Minuke: "Kui palju on kaks pluss kolm?"
Notsu (rõõmsalt): "Ääääääääää... ööööööööööö... ei tea."
Seejärel pöörab ta selja, võtab sõrmed appi ja teatab uhkelt: "Viis!"

Ja pagan, ma ei suuda oma kehvade pedagoogiliste oskustega kuidagi lapsele selgitada, et viis on vastuseks nii tehtele "kolm pluss kaks" kui ka "kaks pluss kolm"...

Notsu ütleb mu selgitustele vastuseks "Ahah" ja teatab talle omase rõõmsameelsusega, et kaks pluss üks on kolm, aga vastuseks tehtele "üks pluss kaks" tuleb jälle "ei tea"...


:(

esmaspäev, 6. oktoober 2008

kassiplika kohanemine

Kriiiiiiips, kraapisid hilisõhtuses kottpimeduses kellegi väikesed küüned ukseklaasi. Võrreldes bernaplika lühikese valju krapsatusega oli tegemist õrna kriimustamisega. Liispet, meie poolpärslane oli kogu julguse kokku võtnud ning vaatas kahe särava rohelise silmaga klaasuksest sisse.

Lõpuks ometi. Seda hetke olime tegelikult oodanud enam kui kuu, mil meie karvane kodukass õues kuurikatusel kräunus.

Paraku ei saanud tema teisel meie-kodu-aastal enam ka endist viisi jätkata - kasside varjupaigast toodud loom ei õppinud ega õppinud hoolimata erinevatest pingutustest puhtust pidama. Nii haisesid kodu mõlemad korrused ühtlaselt kassipissi järele. Aeg-ajalt saabus Väike Notsu nuttes ning kaebas, et Liisu on tema nukuriiete kasti kakanud või ülemise külalistetoa pikakarvalisele mägilambanahale sooja pissiloigu jätnud...

Eelviimaseks lahenduseks panime ta elama akendeta vannituppa ning kaeblikust kassinäust kajas kogu maja. Lisaks tähendas see vannitoa ukse kiiravamist ning kiirsulgemist ning ebaõnnestumisel kassi püüdmist pea kaks meetrit laia voodi alt.

Viimaseks lahenduseks tõstsime poolpärslase õue - soe hilissuvi ning võimalus vihma eest kuuris varju leida ei tundunud mulle kassivaenulikena.
Terve esimese nädala kostis kuuri katuselt kaeblik kassikisa. Teisel nädalal avastas ta võimaluse mööda aeda minna naaberkuuri katusele. Kolmandal nädalal õppis ta lisaks krõbinatele sööma ka pehmet kassitoitu. Neljandal nädalal, mil mind ennast kodus polnud, teadis Väike Notsu rääkida, et Liisu oli käinud uudistamas naabritädi ukse juures.

Ja eile siis... Ilmselt on Liisu õppinud halbade ilmadega üha enam kuudis lösutava laiskloom-berna käike jälgima ning nendega arvestama. Ja peale sööki vupsas poolpärslane minu suureks üllatuseks tagasi hooviukse juurde ning nõudis õuelaskmist. Jälgisin väärikal kassisammul üle õue astuva looma käike - hirmunud põgenejast on saanud rahulik kass.
Loodetavasti see nii jääbki.

sügis@munalaid

Lakkamatu tuul on puhumas üle lageda maa, sundides välitööde tegijat jopelukku kinni tõmbama. Luiged ujuvad hommikupoolikul meie lahe tumedal veel, moodustades silmatorkava kontrasti sügiseselt mustja veega. Õhtul lendavad nad tiibade valjul sahinal üle poolsaare nina teise lahte, ise kurvalt häälitsedes. Janu kustutama läinud kitsede jälged jäljed poris. Meri on majale lähemale tulnud. Hein kolletub.

Kamina kütmisest jagub sooja vaid tule kustumiseni. Niiskus, üdini tungiv niiskus on jõudnud kõikjale. Teda on nii käterätis, madratsis kui ka voodilinas. Pundunud köögiuks ei sulgu enam korralikult.

Tiigis on nõusid paha pesta - vesi on raudkülm. Teed kulub tavapärasest rohkem.

Linna jõudes on hea keerata gaasikatla kraani - soe!

neljapäev, 2. oktoober 2008

raviarsti arvamus

Helistasin oma raviarstile. Ta arvas, et ühe laperdushoo pärast mind uuesti üle vaatama-torkima ei hakata. Ta pakkus välja variandid:

a) südames on veel üks samasugune kolle kui juulis juba likvideeritud sai
b) juulis likvideeritud kolle on mingil põhjusel hakanud taastuma -> kunagi tuleb läbi viia kordusprotseduur
c) Väikeses Gruusia linnas Kobuletis tekkinud hoog oli juhuslik.

Juhul, kui peaks veel üks probleem olema, pean helistama tagasi ning mind võetakse kohe uuesti ette.

kolmapäev, 1. oktoober 2008

kinnitus

TTPDYHQW

Gruusiast tagasi

Meie Gruusia-reisi blogi asub siin . Üks sissekanne on lisandumas.

Tore oli ja soovitame teistelgi minna. Ainus, mida sealt ei leia, on kardetud sõda. Toredaid inimesi, palju süüa-juua ning meeletutes kogustes emotsioone aga küll.

Minul isiklikult 100% hästi ei läinud. Suvel, enne Kirgiisiat parandatud süda tekitas uue laperdamishoo - ka Gruusia kiirabi on igati tasemel.