Pühapäev, 30. november 2008

advendiootuses

Panime jõulukaunistused üles.

Tavaliselt olen venitanud oma sünnipäeva ära ja alles siis... Sel aastal kammitses mind suur-suur igatsus valguse järele. Nüüd põleb toas üle neljakümne tavalise küünla ning kaks elektrikomplekti. Nii puhas ja pidulik sai:)

Homme lisame õuevalgustuse.
Eelmise nädalavahetuse lumemöll tekitas kahju ka Nõmme männimetsa puudele - täna metsas liikudes avastasin meeletult murdunud suuri oksi. Teen vanavanade haudadele talvekatted seekord just neist. Eelmisel pühabal oli ju surnutepüha... kuidas ma küll unustasin!

Selle nädala tegevusena alustasime rõivakirstu kordategemist. Igivana ja kehvas seisus kirstu avastasin pooleldi liiva alla mattunult kodumaja pööningult lammutustööde käigus. Päästsin tookord ta Väikese Notsu isa sõnakast vastuseisust hoolimata lammutuspuidu hulka minekust ning paar aastat tagasi, kui hädasti oli panipaika vaja, vedasin katkiste hingedega kirstu kuurist tuppa. Täna tegime korda lagunenud jalad ning kinnitasime uued hinged. Äkki leian ema linikuvaramust katteks sobiva pitsliniku ka:)

Ja jõulukuu on maailma kõige ilusam aeg. Kuigi Väike Notsu unustas sussi aknale ootele viia, sokutab päkapikk hommikuks sinna kaks imekaunist juukseklambrit ehk ehedat pärlikitši. Loodetavasti toob see pisut rõõmu tema eiteamillest tekkinud allergiapunnilisse ja sügelevasse päeva.

Reede, 28. november 2008

unistus valmivast lõputööst

Ma muudkui õpin.
Tegelikkuses vaatasid juhendajad mu tehtud tööd ning tõdesid, et lisad on valmis. Nojah, ma kirjutasin ju usinalt intekate transkriptsioone. Tegelikult pidin kirjutama lõputööd. Seega hõiskamine, et 22 lehekülge on kirjutatud, oli varajane. Valmis on 4 lehekülge tööd + algeline idee sisukorrats + 18 lehekülge lisa. Ja sellestki tuleks 11 lisada hoopis plaadil...

Tibusid loetakse jaanuaris.

Neljapäev, 27. november 2008

bernaplika ravitulemused

Hilisel õhtutunnil, mil juhendajaseminarist Tartust koju tagasi jõudsin, magas bernaplika taas magusaimast magusamat und. Tegelikult ongi koera normaalne uneaeg ca 20h ööpäevas. Kutsumise peale loivas Betti kuudist välja. Mis aga seekord jalast kadunud, oli sokk.

Ega muud, kui puhastada, katta uue salvi, puhta soki ja toidukilega. Paistetus on jõudsalt alanenud. Vastavalt on vähemaks muutunud ka Betti leplikkus protseduuri vastu. Nähes puhastusvahendi pudelit tõusis ta otsustavalt püsti ning alustas keskendunult põranda nuuskimist. Loomulikult rakendus otsekohe ka selektiivne kuulmine.

Siiski. Sokk on taas jalas ja soovijad saavad pilti vaadata. Et siia mul miskipärast pilti laadida ei luba, panen selle orkutisse.

spordisokkides koeraplika

On´s bernhardiini näol tegemist nii rumala või vastupidi targa koeraga, igatahes on kaks käpasidumist sujunud ilma igasuguse probleemita. Raseerimine kahjuks ei õnnestunud - ilmselt ei ole ziletitootjad arvestanud lumekoera tiheda ja pakksu karvaga. Lõikasin maniküürikääridega karva maha ja määrisin ravimi peale. Betti kannab Väikese Notsu väikseks jäänud valget trennisokki kärtsroosa kirjaga "Adidas":) Mässisin soki toidukilesse - nii tundus olevat parim - kummiku mahutamine ei tulnud kõne alla. Õnneks ei ole Betti avaldanud kordagi soovi sokki jalast näkitseda.

Viimasel ajal öösel rahutult ja näiliselt põhjuseta haukunud koer veetis tänase öö pörandaküttel mõnusasti magades. Hommikul, esimese pereliikme ärkamisel, vaadanud ta tuhmil pilgul laetule süütajat, porisenud pahuralt, ning sammunud pimedasse esikusse. Et sinna maha prantsatada ikka.

Mind ajab alati muigama tema pikali laskumine. Seda on parim viis kirjeldada kui kõigi nelja jala korraga alt vajumist, misjärel raske, arvatavalt pealt 70 kilone keha vastu maad matsatab ning häälekalt koriseb.

Avastasin, et lumetorm on koerakuudi heinad muutnud kõlbmatult niiskeks. Ostsin poest jäneste söögiks mõeldud hirmkalli heinapaki. Selle pakikesega ei õnnestunud mul aga isegi üht kuudinurka katta... Vajaksin hädasti üht musta prügikotitäit heina koerale. Talumehed ilmselt koormakaupa müüvad:(

Kolmapäev, 26. november 2008

bernhardiinikarneval

Võtsin Thela ja Murueide juttu tõsiselt ning helistasin kohe hommikul Väikese Notsu lasteiakaaslase loomaarstist isale.

Arsti juures käik Bettile meeldib - eelmisel korral sai ta terve peotäie hirmhästi lõhnavaid krõbuskeid, üle-eelmisel korral lihatüki. Täna muutus Hesburgeri drive-tüdruku nägu oluliselt kui ostetud hamburger otse koera hiiglaslike ripplõugade vahele rändas. Mis teha kui berna ainus fetiš on ohjeldamatu söömine. :)

Õhtul selgitame Molukesele raseerimise põhitõdesid. Ilmselt samuti kui teisigi uusi iluvahendeid, tahab ta ka kaetud teraga ziletti tutvumiseks esmalt nuusutada. Seejärel tuleb rääkida ja rääkimise ajal raseerimine teostada. Tundub lihtne, eksole.

Järgmisena saab käpp kaetud Fuciderm-salviga ning lakkumise vältimiseks paneb Betti jalga soki. Et Betti tahab õues viibida, peame soki peale leidma ka saapa. Et üks saabas jätaks kentsaka mulje, tuleb koerale väljastada ka teine:)

(Tõenäoliselt kasutame Väikese Notsu kunagist kummikut nr 20, kui see vaid säärest jalga mahuks... Variandina 2 on kaalumisel toidukile, mis läbipaistvana sokil kenasti särada laseb) Ning lõpetuseks, vältimaks Bettikese lahtiriietumissoovi tuleb jalanõu koerakoiva külge kindlalt kinni teipida.

Esimesel korral, oletan, ei osuta üldiselt leplik Betti mingit vastupanu.

Aga riietumisprotseduuri tuleb teostada 2x päevas kahe nädala jooksul!!!
Alles seejärel tuleb otsus - kas tihke moodustis annab tagasi või võetakse käsile lõikus. Bernale on 6-8 aastat aastat väga soliidne iga ning Betti oma varjupaigaminevikuga on "ajaloota koer". Äh. Sellele kõige halvemale, lõikusele, ei tohigi ma tegelikult mõelda.

Teisipäev, 25. november 2008

haige bernatüdruk

Täna avastasin regulaarse küüned-kõrvad-kirbud hoolduse käigus Betti varvaste vahelt pöidlasuuruse kasvajalaadse poolkõva moodustise. Esialgu arvasin, et tegemist on halvaks läinud vigastusega - midagi teravat jalga astutud vms. Tähelepanelikul vaatlemisel on sellel asjal aga sees sinikas... Bernadest kõiketeadev Murueit ütles, et kasvajatel ongi oma veresoonkond... Ja käskis jooksujalu arstile tõtata.

Betz on varbavahet tugevalt lakkunud - pigem pruunika kulunud karvastiku pärast haige koht mulle silma hakkaski... Porise õuekoera poristele jalgadele ei ole ma tõepoolest pööranud nii suurt tähelepanu kui suvel, mil õue/tuppa liiklust reguleeris jalapuhastuslapp esikus.

Nüüd ma ei oska kuidagi olla. Lisaks igapäevastele töö ja kooli muredele on mure haiglas hinge vaakuva Ulvi-tädi pärast. Nüüd ka mure koera haiguse pärast - ja ausalt, teine mure ei ole esimesst väiksem. Nagu neetult asjatas Väike Notsugi koera ümber.

Nüüd on laps voodis külili ja nutab, et tema kallis Betti sureb ära. Noh esialgu veel ei sure, aga Murueide Fredsuga juhtunu on liialt valusalt meeles. Pealegi lootsime Bettit tuues mitmele rõõmsale eesootavale aastale.

Tervislikust toitumisest

Väikese Notsu lasteaias on üldiselt väga maitsvad söögid. Minu suure isuga laps, kellele ei valmista vähimatki probleemi avalikus söögikohas täismõõdus prae, leivaviilu ja klaasitäie piima nahkapistmine, ütleb et sööki enamasti jagub.

Välja arvatud mõnikord.
"Liisa ei söö ka kaneelisaiakest ja mina ka mitte!"
"Faaaa! Meil oli täna topsijogurt ja Kinder-kohuke. Sina, emme, ütled, et need ei ole tervisel ehead, aga näe, lasteaias antakse"
"Täna on küpsisetort"

Otsustasin lasteaiast üle küsida, miks tõsteti meil toiduraha, kui selle eest ostetakse suht suvalisi ja hinnalt kalleid toitusid.

Sain juhatajalt mittekedagiütlevas kõneviisis vastuse, milles kirjeldati, et kohukesi, mille tükihind poes kipub olema 6,90 kandis, andis lasteaeda toiduaineid tarniv firma TASUTA! Selle firma kauplusest olen isiklikult ostnud aga piima, mille säilivusaeg täiesti kehtiv, kuid toode ise söögikõlbmatu....

Tagantjärele muidugi raske tuvastada, kas kinder- rasvapulgad veel ka süüa kõlbasid...

Ei virise, aga nukraks tegi.

Esmaspäev, 24. november 2008

Kriisisituatsiooni ei ole???

"Hakkasin veerand kaheksa Lasnamäelt tulema, aga laps kella üheksaks kooli ei jõudnud," kirjeldas kolleeg hommikust Lasnamäelt kesklinna sõitmist. Teine kolleeg kirjeldas esimest rongisõitu üle pikkade aastate. "Rong oli puupüsti täis. Kontrolör minule piletit müüa ei jõudnudki," ütles ta. Samuti hilinenud hommikune elektritška tubli veerandtunni.

Meie mersubussike istus hommikul ühel täiesti tavalisel Tallinna tänaval kinni. Autosse tõstetud lumelabidas aitas päeva jooksul paljusid saatusekaaslasi. Ning mäesaapad ning lumelauariided olid täiesti õigustatud varustus kontorihoonesse tööle minekul...

Tuhanded kodud on endiselt elektrita - nii istub kolleeg oma Tallinnast veidi eemal asuvas kodus koos pealt aastase beebiga elektri, telefoniühenduseta ning külmas... lähistel tee, mida peaks lahti lükkama kohaliku omavalitsuse sahk.

Ja siis teatab linnaviletsus , et kriisisituatsiooni ei ole - et kõik kulgeb täiesti tavapärases korras ning parkimistrahvide tegemine tasulisele parkimisalale kinnisõidetud autodele on täiesti õigustatud... Situatsioonis, kus linnaviletsus ei suuda tagada Tallinna põhitrasside läbitavust, peaksin mina majaomanikuna oma väikest labidat kasvõi öö läbi välgutama. Et siis ühest otsast lõpetades ja teisest alustades? Muidu tuleb MuPo ja teeb trahvi, täie rauaga ikka, sest riigil on raha vaja...

Pühapäev, 23. november 2008

tuisku mattunud Tallinn

Bernaplika vaatas kuudist eriti haledalt välja, justkui öeldes, et äkki ta ei peaks minuga õue tulema... Ilm talle ei meeldinud - hommikul tuli söömagi alles kutsumise peale. Ometi auras kausis ehtne kruubipuder segatult põdraliha ja -rasvaga. Nuumbernhardiin.


Jalutasime hüppemäele, kelgutasime. Täielik tühjus.Inimesed võtavad üleskutset kodudesse jääda ikka tõsiselt. Kodus on mõnus - meie süütasime tule esmakordselt ülemise korruse kaminasse.

Ma ei mäleta sellist üle-eestilist tuisku ja tormi. Kord, vast nii 1985-86 ehk, oli küll kiilasjää, mis halvas liikluse Lasnamäele. Bussid sõitsid Oru peatusesse ning Lasnamäe tulid teised poolt mäele vastu. Vahepealse vahemaa läbisid reisijad omal jõul. Tookord võeti seda kui paratamatust. Ja tänagi - poodi söögivarustust tooma minnes nägin kümneid kannatlikke, kes oma kinnijäänud autot välja kaevasid.


Kaevasin auto lume alt välja. Aga homme lähen minagi jala. Täpsemalt rongiga. Kord aastas ju võib:)

Edit esmaspäeva hommikul.
Minu mälestust 1985-86 paiku toimunud liikluskaosest Tallinnas toetas kolleeg. Trollidki jäid tookord seisma - Tõnismägi oli kattunud kiilasjääga. Tänase trolliseisaku põhjus näib olevat pigem ühissõidukirada tähistav postikesterida, mis takistab lumekoristust.

Aga tööle tulle oli mõnus. Mersubussike tõmbas maja ees küll tagaratta ringi ja libises vastu majaseina. Sõbralikud kaashädalised aitasid ta sealt välja ning edasine kulges viperusteta. Linn oli ebatavaliselt liiklusvaene ning ühistransport ülekoormatud. Rongiga saabunud kolleeg ütles, et piletihind jäi talle teadmatuks - piletimüüja ei pääsenud pileteid müüma.

Laupäev, 22. november 2008

esimene lumelauasõit. Tehtud!

Minu suureks üllatuseks on Tallinas nii paarkümmend sentimeetrit lund maha sadanud...


Väike Notsu on veetnud päeva kelgumäel, vahepeal oli isegi toas söömas ka käinud. Kena punapõskne laps on, hoolimata hilisest tunnist veel täiesti unetu.

Mina aga võtsin Tartust naastes lumelaua, panin uue lehekonnarohelise lumelauakostüümi selga ning jalutasin mäele. Kaks liugu, rohkem ei viitsinud nõlvast üles ronida.

Tehtud!
Kadestage, seltsimehed lumelaudurid, lumetust Lõuna-Eestist!

Neljapäev, 20. november 2008

***

Minu maailma kõige kallimat tädi Ulvit tabas täna ränk haigushoog. Arstide sõnul on kusagil tema kehas tromb. Meremeeste haigla parimad neuroloogid hoolitsevad selle lahustamise eest intensiivis.

Tädi, kes esmaspäeva pealelõunal meile Notsuga rõõmsalt lehvitas, lebas minu saabudes jõuetult kiirabi kandetoolis...
Väike Notsu on tasases šokis - juhtus kõik ju tema silmade all. Lapsed ei räägi... ja samas räägivad nende teod sõnade asemel.

Tulime koju. Süütasime küünlad, et nende valgus ja soojus ning meie mõttejõud oleks lähedasele toeks.

Teisipäev, 18. november 2008

säästureziim Tallinki moodi

Tänasest tigupostist roomas välja ümbrik Club One´ile. Ja ümbrikus vahva kiri lugupeetavale Laborihiirele, kes on Tallinki hüpersuperhea kliendina oodatud boonuskruiisile. Lubati lahkelt päris tasuta reisi koos kajutiga, välja arvatud teatavad juhud, kus pean juurde maksma.

Nunuh. Algatuseks ei ole ma eales ühegi Tallinki laevaga sõitnud. Estonia pärast. Või siiski, kord suutis ema mu pehmeks rääkida, viies meid Notsuga Stocki... Ja üks kord ostsin ise piletid - olime bukkinud 1 sekised lennupiletid Stockholmi kaudu Hispaaniasse. Tähelepanuväärne, et seda kolme aasta tagust seika endiselt tunnustatakse:)

Igatahes hakkasime bukkima. Mis kuupäeva me ei vaadanuks, tasuta asjast pole juttugi. Tavapäraselt peab söögi juurde ostma ja tasuma üle 11-aastaste pealt ka sadamamaksu 47 krooni. See on OK. Aga ühelgi kuupäeval ei olnud Tallinn-Stockholm liinil alla 282 kroonise juurdemakse võimalik midagi broneerida!!!!

Okei. seda ei ole palju ühe toreda kvaliteetaja päeva eest ja nii sai reis jõulueelsesse Stockholmi kirja pandud. Ilmselt toob jõuluvanake sealt nii mõnegi pühadekingi:)

Enne prügikasti viskamist peatus mu pilk ümbrikul. Minu nime kandev kleeps ei olnud seal esimene. Tükike põnevat näppimist - see ümbrik on juba kellegile üks kord saadetud.

Mul on hea meel, et suur laevandushiid Tallink on peale konkurentide väljasöömist läinud kokkuhoiu teed, öko on moes ja igati teretulnud. Aga kuidas on lood isikuandmete seadusegfa:P

kroonivaba

Ma näen välja nagu hiinlane. Kaugeltki mitte kasvult ega figuurilt, küll aga silmast. Paar nädalat valutult kosunud odraiva otsustas katki minna minna ning silma korraliku paistetuse ja paraja palaviku tekitada.

Vedelesin päeva tõbisena voodis, vahepeal suikudes ning lugesin ärkvel olles jahtuva majanduse uudiseid.
Lehed kirjutavad vaid halbu uudiseid. Kinnisvaraturust, riigikassas vajaka jäävatest miljonitest, koondamistest. Lisaks teatas Postimees Rootsi riigi majanduse süngest homsest. Playtechi 80 juurdetulevat töötajat on pisike rõõmus köömes. Pealegi polnud see minu jaoks enam ammu uudis.

Õhtul loivasin kodupanka. Need 400 meetrit olid vaevalised, aga tööpäeval ei ole mul sellisteks toimetusteks aega. Avasin konto juurde eurohoiuse ning konvertisin oma vaevaga kogutud säästud automaatselt pikenevaks kuuajaliseks tähtajaliseks hoiuseks. parem ikka kui mitte midagi. Tegin sama teises kodupangas. Esmaskordselt oma täiskasvanuelus on mul hoius:)

Seda on nõme öelda, kuid ma ei usalda riiki, mille kodanik olen. Olin enne pangas hoitava raha seadusemuudatust kaalunud ka säästude pangast eemaldamist. Teoreetiliselt olen end nüüd lihtsa inimese kombel kaitsnud ka võimaliku devalveerimise eest. Praktiliselt ilmselt mitte :)

Ühesõnaga. Jätkan seminaritöö kirjutamist. Valmis on 14 lehekülge. Diktofonilt on maha võtta 50 minutit tihedat intervjuud. Ma näen välja koomiline, kribades tekki mähkunult klapid peas arvutisse kiirkirja.

PS. ma olen ju ühelt poolt pilusilm.

Esmaspäev, 17. november 2008

matkanädalavahetus

Kohanimi on Mõedaku. Ja kuskil sügavas mälusopis oleks ma nagu kuulnudki, et seal, Rakvere külje all, on mõnusad suusarajad. Valgustamata paraku.

Igatahes valmistas rada meeldiva üllatuse järskude tõusude ja mõnusate langustega. Miskipärast kujutasin ette hiigelkülma tuult ja riietusin liialt soojalt. Õnneks annab jopevarrukad alt avada ning sama ka pükstega. Kaksteist kilomeetrit koos lõunapausiga oli just paras maa.
Seiklejate klubi üritused on mulle meeldima hakanud - hea kohavalik ning organiseeritus.


Vaatamisväärsustest jäi teele Võlumäel paiknev Tobeduse monument - fotokat kaasas ei olnud, pildi võtsin internetist, aga lingata miskipärast ei saa. Kopeerida ehk saab:)

http://irl.pri.ee/galeriipilt.php?pilt=album/2006_12_09_Tudusoo/foto/PC090069.jpg

Ajakiri "Maamajandus" kirjutab monumendi kohta 31.07.2003 nii:
"Valitsusele pühendatud tobeduse monument Ida-Virumaal Võlumäel. Selle püstitaja Ülo Sinisalu, kes esialgu pidi monumendi aluseks tegema kännu, on ütelnud, et kõikides meie valitsustes on olnud võimu ja vaimu vahekord tasakaalust väljas. Sambale võib igaüks oma tõlgenduse luua."


Pühapäevane kodutee kulges sirge Narva mnt asemel mööda rannikut. Toolse linnuses ei olnud ma varem käinud. Millegipärast kujutasin Toolset kui väikeasulat, ent reaalses elus oli tegemist mõnemajalise külaga. Ilmselgelt on selle paiga hiilgus ordurüütlite ajastusse jäänud. Paar kabelit, Eesti mereäärseim kalmistu, Kolgaküla rahvamaja - väike ringsõit Põhja-Eesti kaunistes paikades. Kaunid on need ka sügisel, ausõna.

Nädalavahetuse lõpetuseks aga töö, töö ja veelkord lõputöö. Pagan, minust saab peatselt tööhoolik.

Reede, 14. november 2008

leedukas kui lammas

Kolmapäeval helistas mulle klient, kellele oli kuu varem saatnud rutiinselt hinnakirja. Saatsin meili suurima heameelega. Välisfirmad ei jõua enamasti päringust kaugemale. Aga korraliku pakkumise kokku lappimine koos erinevate võimaluste puust ja punaseks tegemisega kulutab tihtipeale asjatult raha.

See Leedu firma palus broneerida pinna ilma igasuguste hinnatingimisteta. Maksekorraldus laekus tunnike hiljem meili teel. Ja kujundus tuli ka - grammatiliselt korrektne, kuid kantseliidist kubisev. Mul hakkas kliendist kahju - korrigeerisin teksti ning soovitasin kasutada seda. Leedukal oli siiralt hea meel.

Murelikuks muutusin täna, kui makse ei olnud endiselt laekunud. Oleme petturitega varemgi kokku puutunud. Nii saatis üht briti ettevõtet esindav proua meile järjekindlalt maksekorraldusi, mida saab pangast tasuta võtta ning käsitsi täita. Ning mitte minna sellega telleri juurde.

Algatusek shelistasin DNB Nord panka Eestis. Sõbralik teenindaja ütles, et nemad ei näe välismakseid ning soovitas lahkelt Leedu infoliinile pöörduda.

Irena tabasin telefonilt lihtsalt. Ta valdas kenasti vene keelt. Selgitasin talle olukorda ning soovisin täpsustada fakti, kas täidetud maksekorraldus, mis mulle edastati on reaalselt ka panka maksmiseks jõudnud.

Edastasin dokumendid meiliga, jätsin alles ka originaalkirjad ning esitasin küsimuse: kas see maksekorraldus on reaalselt pangast läbi käinud. Selgitasin ka kirjas, et vatsusega on kiire - maksekorralduselgi oli arve number ja sisu.
Vastuse sain kolm ja pool tundi hiljem pealt kolme telefonikõnet, kus igas paluti helistada veidi hiljem. Meil puudub õigus Teile jagada Teisse mitte puutuvat informatsiooni...
Õnneks oli raha meie pangakontole vahepeal laekunud ning kliendi tellimusega sai kõik korda.

Proloog.
Rahvusvaheline maksekorraldus, mis mulle edastati oli täielikult leedukeelne. Leedukast tuttav andis teada, et vasakus alumises ääres on leedukeelne: makse kinnitatud ja kuupäev. Pangatibi jättis selle "tühise" info mulle edastamata/tõlkimata.

Neljapäev, 13. november 2008

meediamürast

"Aastal 2000 oli meediatarbimine luksus. Tänapäeval on luksus mitte tarbida meediat ja omada privaatsust. Vaid vähesed saavad endale lubada mitte vastata telefonile, mitte lugeda lehti ega vaadata televiisorit ning jälgida internetti."

Jäin mõtlema. Minu intervjueeritaval on paganama õigus. Vaikus on kuldne.

Teisipäev, 11. november 2008

öine hõrgutis

Eile öösel kostis altkorruselt müdinat ja seejärel vaikne kuid läbilõikav hädakisa.

Et laipu hommikul põrandal ei leidunud, kahtlustan öörahu segamises hiirt. Ilmselt üritas jultumus ise taas koeratoidu kallal maiustada, segades krõbistamisega öömusta karvaga Mammi und.

Hommikul oli muidu isukas kass hämmastavalt rahulik ning suhtus hommikueinesse kerge üleolevusega. Ju oli kõht värsket desserti täis.

Esmaspäev, 10. november 2008

intervjuu ettevalmistus

Sellesse nädalasse on lõputöö tarbeks planeeritud kolm intervjuud. Kolm olulist inimest räägivad mulle, kuidas kujunes SL Õhtulehe esikaas aastatel 2000-2008

Ja mina... mina ei oska neilt midagi küsida, sest mul ei ole endal selle kujunemisest vähimatki aimu.

Kolm korda üks tund diktofoniga. Oma varasemate intervjuude puhul olen kartnud eelkõige vusserdamist - et ma lähen täiesti endast välja, et ma ei saavuta intervjueeritavaga kontakti king läbimõeldud huvitavad küsimused osutuvad seeläbi mõttetuteks.

Seekord kardan ma näida rumal. Sest see, kuidas mina asju näen ja kujutlen, ei pruugi tegelikult vastata tegelikkuses toimuvale. Ja lapi siis sellise teadmisega küsimusi kokku...

Pühapäev, 9. november 2008

isadepäev. finaal.

Isa ei võtnud hommikul telefonitoru. Isa ei võtnud telefonitoru ka lõunal.
Notsu nägu oli pikal ja mossis. Alles sissepõige Kadrioru tagumise tiigi äärde koos partidele saiaviskamisega muutis tuju paremaks.

Isa helistas õhtul tagasi. Äääääääääää, kiire on. Eeeeeeeeeeeeeee, aega pole.

Aga Notsukese nägu sai saabunud kõne tõttu rõõmsama värvingu. Vähemalt tänasega on kuu kestnud õudus punkti saanud.

Laupäev, 8. november 2008

sõda hiire vastu

Hiir, kes eile ülbelt pr Betti nina ees koerakrõpsukotis maiustas sai tänasest endale väärilise vastase. Naabrite Pätu, hüüdnimega Mammi, peab meil pruukosti eest hiirevahti. Kleenukese kondiga kass, kel karv säravmust. Huulte vahelt piiluv keel annab talle uudishimuliku ilme. Valgete käpaotste ning triibuga ninal meenutab ta punasel sohval mõnusasti nurru lüües meie BB-t.

Meile jõudis Mammi jopepõues. Üle ukseläve astudes võttis ta suuna sirgelt krõbinakausi poole. Ukselt piidlev bernardiin ei huvitanud teda karvavõrdki. Pr Betti, nähes, et ta kassile pinget ei paku, kaotas Mammi vastu igasuguse huvi mõne minutiga.

Tänase tegemisena sai suletud uksealune. Piida ja põranda vahel laiutavas viiesentimeetrises vahes oli senini vaid makroflex, millest uuristasin läbi pesumasinavooliku.
Nüüdsest on vahe betooni täis valatud.
Ja soojem sai.

Reede, 7. november 2008

esimene öökülm

Eile hilisõhtul kui Bondi eelesilinastuselt tulime, krõbisesid puulehed saabaste all. Katsin eile viimase kaunilt õitseva roosi ajalehtedega hoolikalt kinni. Pr Betti üritas tuppa, põrandakütte peale sooja, tungida. Peale poolt tundi lösutamist otsustas ta siiski õue kasuks, jättes maha suured käpajäljed. Tõstsin kressipoti tuppa - päevad on veel soojad.

Täna hommikul ongi maa valge ning autoaknad härmas.
Suvi lõpeb minu jaoks esimese öökülmaga. Lillad karikakra-sarnased kollase südamega lilled, mille nime ma ei tea, õitsevad veel. Esimene külm neid ei võta.

Aga maa on valge ja hanede minekut märkasime juba eelmisel nädalavahetusel.

PS. Bond on äge. Vähem kostüüme ja suursugusust kui eelmises filmis, mille otsese järjega on tegemist. Rohkem aga on efekte. Vaidlesime tagasiteel, kas pöörast tagaajamissõitu, mida esimestes kaadrites näidati, oleks reaalselt samuti võimalik sooritada. Fordi ülikonnad istuvad suurepäraselt ja actionit on iga mõne minuti järel. Igati nauditav film.

Kolmapäev, 5. november 2008

hullumaja puhvet

Mul on HIIR koeratoidukotis!!!!!!!! Mitte et ma kardaks et hiir 15 kg koeratoitu ära hävitaks... Ma jälestan hiiri...

Seltsimees hiirt ei häiri, et ma toidukotti raputan, tõstan....

Jeerum, palun mulle kassi. Laenan hea hiirepüüdja ööpäevaks.

Teisipäev, 4. november 2008

isadepäev kui tujurikkuja

Lasteaias kui sotsiaalses kogumis on isadepäev hiigeltähtsaks tõstetud. Lapsed etendavad näidendi, kus Väike Notsu esineb rebase osas. Notsu lihtsalt laekus ja teatas, et tema valis, kuna rebane on lahe loom ja eelmisel aastal tõi jõuluvana sõbranna juurde rebasesaba ja sõbrannal on hiigeläge mask ka. Saab siis seda laenata. Kuu näidendituhinas möödus.

Eelmise nädala lõpus algas Notsu hädakisa - issi on vaja reedel lasteaeda kutsuda.
Olin ettenägelikult, kuu varem, hr Suurele Seale saatnud sõnumi kutsega üritusele... Kordades kõnedega sain ta liinile, vastus ühene - pole aega, ei viitsi. Siiski... Äkki tuleb, kui miskit paremat teha pole...

Lõpetuseks panime eelmisel reedel isale teele kaardi ja sügisese foto Notsust. Mina olin vaid postitaja rollis - Notsu teades minu tõrjuvat suhtumist saabus pakitud ümbrikuga, paludes vaid aadress peale kirjutada...

Täna jätkasime Notsuga arglikult teemat - äkist võiks tulla vanaema ja kutsuks hoopis sel aastal boonusena kaasa ühe toreda sõbra... Aga Väikese Notsu soov on vankumatu - isadepäeval ei käi ju lasteaias vanaemad. Tõsi:(

Ja nüüd olen ma nõutu - ühelt poolt surub lasteaed peale pereväärtusi. Mida aga teevad emad, kel ei ole lasteaia peole saata ei isa ega vanaisa? Et lapsel etenduses kandev roll, ei saa sel vastikul reedel ka lasteaeda minemata jätta?

digisuutmatusest

Klikkisin Väikese Notsu spordiklubi kinnituse esimesel digikinnituse võimalikul päeval. (E-riik on muutunud pikalt lohisevaks joruks - valikuid on järjest enam)

Eile teatas treener kurvalt, et esimestena kinnitanud peavad miski süsteemirikke tõttu oma kinnitused uuesti tegema.

Niisiis.
1) Meeles pidada, et kinnitus on endiselt saatmata
2) Plaaniväliselt siseneda läbi panga e-riiki
3) Otsida üles link "Minu lapsed spordiklubides"
4) kinnitada

Esimese punktiga on kõige raskem. Sisenen ju netipanka vaid kord kuus ning sooritan korraga kõik ülekanded.
Nüüd on see tehtud. Õnneks.

Esmaspäev, 3. november 2008

spellimine

Üle pärnu mnt viadukti veeresin hommikul hallika pikapi järel, millel kiri www.ekoeramud.ee
Mida kuradit. e-koera-mud. Mis krdi "mud"?

Mõistsin alles Luha tänavale pööranult, et õige silbitamine olnuks eko-era-mud:)

Pühapäev, 2. november 2008

hingedepäeval

Oli see nüüd tingitud pühapäevast või majanduskriisist, ent nii palju küünlaid juba keskpäeval ei ole ma hingedepäeval surnuaial käies märganud. Said minugi esivanemad hauaküünlad.

Pirita terviserada mudamülgas jättis nadi mulje. Ei viitsinud sumpama hakata ja tegime 2 km ringi.

Õhtuks küünlad, kook, mis päriselt saab valmis alles nelja päeva pärast ning ongi nädalavahetus möödas.

Laupäev, 1. november 2008

koristus- ja ehituspäev

Põhimõttest - üks asi igas nädalas, sai täna kõik alguse. Algatuseks soojustasime ülemise korruse laepealse ära. Viisteist sentimeetrit soojustusvilla käis kokku odava gaasikütte ning majanduse tõusuga. Tänastes kitsastes oludes tundus asjalikum investeering reikadesse, klaasvillarullidesse ning kõige katteks õhukestesse tuuletõkkeplaatidesse.

Et minu ülesandeks oli vaid forell rookida ning koos kartulitega ette valmistada, haaras mind mingil hetkel üüratu tegutsemiskirg ning võtsin ette töö "mitmeks laupäevaks ette". Nüüd on elutuba alates klaverist ja lõpetades plaadihoidjatega täiesti tagurpidi tõstetud. Klaver ja televiisor vahetasid kohad, diivan pööras ette teise külje ja tugitoolidest saab endiselt kogu alumist korrust jälgida. Mõnus sai.

Väike Notsu käis sõbrannaga teatris Memme Musi vaatamas ning proua Betti vasak külg sai samuti karvavahetuse tuustidest puhastatud. Nüüd kannatab koera vaadata mõlemast küljest.