Kolmapäev, 29. juuni 2011

ebaõnnestunud päev

Ööd ja päevad ei ole vennad.
Ülemöödunud öösel magas poiss keskööst kaheksani ärkamata ning pisukese virina järel veel kaks ja pool tundi. Tänasel ööl magas ta virisedes vaid paari tunni kaupa ning näeb hommikust alates välja haiglane - põsed õhetavad, tuju on allapoole arvestust ning söögiisu puudub. Palavikku ei ole, ent hambad paistetavad.

Just täna oli mul kaks mõtet - minna turule uue maasikaportsu järele ning seejärel kambaga randa. Kaks maja edasi tehakse varahommikust alates ehiustöid ning tasane ent ühtlane müra tekitab ebamugava tunde. Koera haukumine on sealjuures suisa muusika.

Läbi häda küpsetasin küllaminekuks koogi. Valmistasin esitamiseks aastaaruande. Viimase andmetekandmist excelist veebi lükkasin juba paar kuud edasi. Põhjuseid leida on nii-nii lihtne. Kuniks tegin paari tunniga valmis ja õhtul lihvin lisaks sõnastusi.

Teisipäev, 28. juuni 2011

Sibulaklopsi lugu

Tõin poest pea kaks kilo lihaveise liha. Meesisendi ehk lihasööjate parteis on õetütre näol üks tõsine liige juures. Tagusin liha pehmeks, praadisin ja hautasin ning nentisin, et olen õnneks kogusega üle pingutanud. Rõõmustasin salamisi, et homse lõunaga on hooletu.

Meesisend teatas, et tüli vältimiseks me lapsi kinost ära ei oota - praeme ise eilsed keedukartulid ja lastele serveerime klopsi makaronidega.
Meesisend käsutas kogu pakki potti tühjendama - no makaronid pole ometi koonerdamiseks. (tema ju ei viska halvaks minevaid toite külmkapist välja)

Kinost saabus kaks näljast nõrkevat last. Esimene uuris, mis süüa on ja teine tahtis teada misasi on siibulakloops:) Minutiga sai söödud ja laadisin plikad ujumasõiduks autosse.Tund vees.

Tagasiteel aretasid nad vestlust.
- Kle, kas sa sõid kõik liha ära?
- Jaaa.
- Mhhhh
- Naaalja teegin... üüks jääi (Seda aksenti peab ise kuulma, selline armas pehme keel)

Autost tormasid nad välja korraga. Esimene rabas taldriku ja teinegi. Makaronipott tühjenes hämmastava kiirusega. Ainus lihatükk saeti kiiremas korras pooleks ja lisaks riiviti peale ka juust. Kaks hiigelsuurt taldrikutäit suundus mikrolaineahju soojenema.

Mul jääb üle nentida, et homme lõunaks keedame sügavkülmast pelmeene. Kah üks lemmikutest :)
Niipalju siis kahest kilost lihast ja pakist makaronidest :P Magustoit mahtus veel pealegi:) Tublid tüdrukud!

Pühapäev, 26. juuni 2011

dekaad lõunas

Ma ei taha kojusõidule mõledagi, ausalt. Üks on pakkimine - kuidas mahutada katuseboksi kandvasse Helesinisesse Unistusse kõik need kotid, kompsud, pakid ja pambud. Lahenduse leidsin (nagu kunagi Kirgiisiasse suundudeski) kompressioonkottides. mahub rohkem :)


Teiseks on lõunaosariikides niivõrd mõnus nagu harva Tallinnas. Jah, isegi vihmase ilmaga.


Seekord käisime ja olime:
*Liikluslinn Uue-Antslas. Lahe ajaviide nagu alati, aga kolmas kord ma sama juttu 3,20 euro eest kuulama ei ole nõus. Tahan midagi uut! (Peatselt õnneks lubatakse kõrvale ka lõbustusparki.)
*Taasavatud Pokumaa. Ürituste kalender on muljetavaldav, aga sama jutt... midagi uut tahaks. Eelmise suvega võrreldes ei ole mitte midagi muutunud! Näiteks meisterdas Notsu JÄLLE samasuguse poku. (Sest tohutult sõbralik töötaja suunas ja... teist sorti pokudest olid kohapeal vaid näidised, materjali polnudki...)
*surnuaiatuur Urvaste kalmistul. Meesisendi vanavanemate ja nende vanemate hauaplatside kord-aastas-korrastamine. Mulle meeldib siin jalutada - 19. sajandi hauad on kenasti lillelised ja korras.
* surnuaiatuur Võru kalmistul - kalmistu nagu näidisaed - okaspuude minivormid, suvelilled, püsikud. Meie suvelilled olid JÄLLE igasuguse välimuse kaotanud. Piinlik.
* Maanteemuuseum. Ekspositsiooni poolest minu hinnangul üks Eesti vingemaid muuseume. Igatahes kiskusid plikad huviga kaarte peitvaid sahtleid lahti ning ronisid rõõmsalt teetöömasinatel. Ainus, mis seal üldse ei arene, on toidukoht. Kolme lapsega väljas süües tuleb juba hinda jälgida. Hind oli kallis ja valida polnud. Sestap sõime lihaletist mööda käinud boršisuppi ja suurepärast maasika-kohupiimasaiakest. Tea, kas tootjad olid erinevad, ent üks oli eriti kehv ja teine väga maitsev.
* Jaanilõke Tilgamäel. Mulle lihtsalt meeldib see ilma igasuguste mugavusteta talu. Seekord avanes võimalus mööda mitmekümnemeetrist kilet sõita saunast otse tiiki. Kuppelmaastiku rõõmud!
* Ape. Viisime väikese välismaalase Lätti. Notsul ja poisil polnud passe, nii, et piiririkkumine :) Pildistasime "Latvia" sildi ees ja ostsime Top! poest lehmakomme ja elusat õlut. Välismaal käidud nagu nipsti!
* Paganamaa. Seal on üks vapustav järv, millest mõnus kala püüda. (Näkkab ka minusugusel asjaarmastajal. Ja ma suisa pean igal lõunaosariikide reisil sellele järvele pääsema) Ei mingit salajast pisikest veesilma - Liivajärv on nimi. Krabilt Vastse-Roosa poole. Ettevaatust - Eesti mobiililevi puudub, kuna järv asub meeletult sügavas augus. Vanapagana jäljerada vaatama ei läinud, sest sääsed ähvardasid elusalt süüa. Aga kaks ahvenat saime saagiks - kuna kala valmistada ei viitsinud, lasime mõlemad vette tagasi.
*Kalalkäigud Rõuge järvedele. Kaussjärv ja Suurjärv. Ikka nii, et meie loopisime lanti ja lapsed ujusid. Lõbus mõlematel.
*Metsmaasikad. Kui ÕL veebist lugesin, et nende eest Nõmme turul 30 eurot kilost küsitakse, pidin tagumikule patsatama. Lõunas on neid tõepoolest vist kõik aasad ja metsad täis. Korjasime ema ja Notsuga kahasse mitu kilo. Laps käis veel üksigi tunnikese korjamas, kui sõbrad jalkat mängisid. Aga tema neid külmutatud vilju ka kõige enam armastab.

Igatahes oleme tagasi kodus. Ema pakkis kotid nii nagu ainult tema seda teha oskab. Unistuses oli ruumi laialt. Tuba on jahe ja ilm külm. Merevette ma isegi ei plaani minna. Esimesed aedmaasikad peenral lohutavad veidigi. (Aga lõunas peenrad punetasid) Tõstame tuju - algab laulupeonädal. Oleme seekord ise külaliste vastuvõtjad!

Pühapäev, 19. juuni 2011

Tallinna ja tagasi

Kodune teemaarendus.

Meil on homme vaja käia Tallinnas. Reisiks kulub kolm tundi edasi ja kolm tagasi kui minna autoga. Kohapeal kulub aega minimaalselt, mitte rohkem kui veerand kuni pool tundi.
Võimalik on sõita ka bussiga - sel juhul kuluks edasi-tagasi reisile tund enam ning kohapeal tuleks olla tund.
Eelarve on sarnane - bussipileti hind on 2x12 eurot ning Helesinine Unistus sõidab 2x250 kilomeetrit umbes 2x13 liitri kütusega.

Niisiis. Kes raiskab päeva sõitmisele?
Mina võiks ju minna, aga peaksin poisi kaasa võtma, sest meesisend arvab, et poiss on temaga jäämiseks "memmekas". Poissi aga bussiga edasi-tagasi vedada ei ole mõtet ja ega autoski poleks parem istuda.

Meesisend võiks minna, aga tema "haisva bussiga" loksuda ei viitsi. 500 kilomeetrit edasi-tagasi kihutada aga väsitaks ebameeldivalt.

Reis tuleb aga läbi viia ja justnimelt homme. Hommikuselt Rootsi laevalt saabub meile külaline - minu kümneaastane õetütar tuleb meile suvitama. Tallinnasse saabub ta vanaisa seltsis, kuid edasi... Kaalusime võimalust paluda vanaisal pista ta Täistunni Ekspressile ning sõita ise lapsele Tartusse vastu. Ainuüksi sellise asjade käigu kuulmine ajas väikese välismaalase hüsteeria äärele. Ei lohutanud ka see, et väikesed eesti tüdrukud sõidavadki maale vanaema juurde nagu postipakid - ühest otsast bussile ja teises otsas võtab vanaema vastu.

Niisiis tegeleme liisuviskamisega :) Ootamatu ideega tuli välja Väike Notsu, kes mängukaaslast eriti agaralt ootab. Notsu arvas, et tema jaoks ei ole probleem istuda hommikul seitsmesele bussile, osta bussijaamast kaks piletit ning sõita koos sõbraga tagasi. Njah. Mõttes on iva. Kuidas üheksa-aastane kümnesele vastu sõidab :)
Kaalusime sellegi variandi läbi ning otsustasime ikka meesisendi kasuks. Mees teab mis mees teeb. Kui läheb autoga, saab Notsugi Tallinna-tiiru tehtud. Kui aga bussiga, sõidab külalist tervitama üksinda.

Siin, Lõunaosariikides, paistab päike. Aeg-ajalt "nagu lubaks" vihma. Suurepärane suvitamine!

Reede, 17. juuni 2011

Murdepunkt

Kuidas ma ka ei keelitanuks, aga paari kuu jooksul hakkas poiss lusikat nähes suisa nutma. Paku siis sellisele püreed või suppi või praadi :) Aeg-ajalt nutsime söögilaua ääres kõik koos. Ja jäidki üle toidud, mida saab süüa näpu vahelt. Makaronid. Sai. Banaan. Kohuke. Ja kaloraaži tõstmiseks siis puhas vahukoor kõrrejoogina.

Nädala alguses käisime hea isuga Irisel külas. Pakkusin poisile samuti lusikatäie putru. Oh üllatust! Lusikatäiest sai kaks, kahest kolm ja kokku nii väike kausitäis. Sama kordus õhtul kodus ja järgmisel hommikul ja õhtul... Okei, täna hommikul puder enam väga ei maitsenud - kaua sa ikka sama menüüd sööd. Pealegi limpsisid kaaskondsed joguritit.
Aga isu on tagasi. Korralik kogus suppi lõunaks või terve lühike kurk ooteks ei ole probleem. Kaal näitab tõusutrendi - 360 grammi kolme nädalaga on selles vanuses isegi liiga hea tulemus. Eks võtab mahajäädud grammid järele.
Pikkust on pealt 80 cm. Tiivasirutus on jalgadest oluliselt võimsam - öösel Amsterdami C&A -st laekunud dresside komplektidel on kõigil pluus paras ning püksid pikad.

Teisipäev, 14. juuni 2011

Ilmasõltuvuses

Mulle meeldivad vihmased päevad. Sellised ilmad, mil päike pealage ei kõrveta. Olen hoopis toimekam ja mõtteerksam.

Igasugu vahvaid mõtteid tuleb pähe. Toredaid külalisi käib. Viimased toovad ka külakosti nagu näiteks täiendavad külmkapimagnetite erakogu:) Ja söök maitseb parem.

Igatahes loodan ma mõnusalt sombuste suvepäevade jätkumist.

Laupäev, 11. juuni 2011

Sellesuvised laiuasukad

Laiul on maja tõmbenumbriks päikeseloojangu-vaatega rõdu. Siit saab binokliga jälgida liiklust Manilaiule, Kihnu ning hea ilma korral vaadata ka Tõstamaa laidusid. Üle maja lendavad luiged ühest lahesopist teise ning siit on selge sott veeseisu kohta. Igatahes ripub naela otsas merebinokkel ning rõdule sobitasime kaks käsitööna valminud puidust tugitooli, millesse lihtsalt võib magama jääda.
Reedel saabudes prahvatasin ukse avali ning mida.... üleni linnusitane... Pikalt otsima ei pidanud - rookatuse ääre alt, sealt kus põrand ja ääris kõikse määrdunumad, jälgisid mind kaks hirmunud silma. Koorunud pääsukesepoega toitsid vanemad Piisavalt suur, et üksi kodus olla, aga lennata ta veel ei oska.
Tõstsin Gruusiast toodud veinipudeli tagasi alumisele korrusele. Kuniks pääsukesepere poja suureks kasvatab, saame me ilma rõduta ka hakkama. Pealegi pean ma linde siinseteks pärisasukateks ja meid külalisteks.

Kemmergu on taas vallutanud sisalikud. Lahe paar - ühele meeldib uksel istuda ja avades potsatab ta maha. Kolisid ilmselt täna, sest eile ega hommikul neid veel ei olnud. Pealelõunal poseerisid juba kõigile.
Muudest asukatest pesitseb meil sel aastal merikotkas ning põder ja kitsed käivad ujumas. Ilvesest veel ei tea ja sigasid pole samuti näha.

Kolmapäev, 8. juuni 2011

paaaalaaaav...

Nüüdsest kastan ma ka tänavat. Tolm tapab. Mõned kodanikud arvavad et sellest, mis kunagi oli mururiba, ülesõitmine on lahe. Peale selliste möödasõitu tundub, et lähikonnas põleb.
Viimased paar aastat ma ei talu kuumust. Tunnen end ebakindlalt ja uimaselt ning liigun ringi märg müts peas. Vanadus? Võimalik :)

Igatahes oleme kodus, jalad terassil basseinikeses. Kõik kolm, neljas tööl ja kass vannitoa plaatpõranda kõige tagumises nurgas.

Teisipäev, 7. juuni 2011

Haukuvad koerad - magamata ja unine

Kodus magamine (loe: väljapuhkamine) on muutunud ebameeldivaks. Ärkasime taas ränga koerakisa saatel. Avatud akendest tungib heli eriti julmal viisil otse magamistuppa ning välistab igasuguse rahuliku hommiku. Poiss hakkas ehmatusest nutma ning sekund hiljem saabus poolkinniste ning uniste silmadega koolilaps. Niipalju siis vaheajast :S Vahet ei ole, milliste naabrite missugune peni parajasti kisakoori tegi. (Välistatud on vaid malamuudisugemetega hunt, kes haukumise asemel ulgudes kisendab).

Olen maruvihane. Elame kasvatamatute koerte täisnurkses kolmnurgas - sealjuures paiknevad koerad kujuteldavate kaatetite ja meie hüpotenuusi kohal. Ma ei liialda väites, et poiss ärkab IGAST UNEST enneaegselt emma-kumma koera haukumise peale. Magada ei saa sees ega väljas... :(
Proovisin pojale paigaldada ka kõrvatroppe, ent tema kõrvad on selleks siiski liiga pisikesed.

Ma ei mõista, mis häirib koera, kes haugub absoluutselt iga möödakäija ja möödasõitja saateks ning lärmab närviliselt hoovis joostes - lihtsalt niisama, tühja koha poole. See ei ole ju enam territooriumi ohustatus... Lugesin "Koerakuulajat" - raamatut, mis aitas mind mõista mu isiklikku bernhardiini, ent mingit lihtsat soovitust / nõuannet ei leidnud. Mure on muutunud nii suureks, et uurisin haukumisvastaste kaelarihmade hindu - olen valmis investeerima oma öö- ja päevarahusse.

Lugesin klassiõe kirjutet "Minu Amsterdami" läbi. Amsterdamis koerad ei haugu, sest seadus keelab neid omapäi hoovi jätta, kasvõi minutiks. Uskumatu!
Ning Rootsis on lemmikloomapidamine komplitseeritud, sest looma ei tohi enam kui neljaks tunniks järelvalveta (loe: üksi koju) jätta...

Oo õndsate heaoluriikide puutumatu uni...

Esmaspäev, 6. juuni 2011

Peaaegu nagu puhkus

Kiskusin hommikul viimased rohututid aiaäärsest välja. Rohitud. Muru või noh... see heinamaa mis varasematel aastatel muru nime kandis sai samuti niidetud. Talvel lõhkikülmunud veesüsteemi taastamisel vedas meesisend ka veesüsteemi õue. Maja ees lösutab pisitilluke bassein - jahutav veesilm suvekuumuses. Majas sees on jätkuvalt rõske. See pakub mõnusat varju suvekuumuse eest.

Tõmbasin peenrast välja esimesed redised - mitte kunagi varem ei ole nende juurikate kasvatamine mul õnnestunud. (Linnas rohin-harvendan-kastan sõrmed villi ent tulemuseks saan suure hulga pealseid ja punaka kõhna juure) Viskasin eelmisel Võru-visiidil naljaviluks vanaema vanasse kurgipeenrasse naljaviluks peotäie seemneid ja voila! on´s asi rammusas mullas või soojas lõunapäikeses. Kõik viljad kasvavad priskelt.

Eile käisime Tamulas ujumas - see tähendab Notsu ujus ja poiss magas ja mina... mina olin ujumisriided autosse unustanud ja passisin vees nii sügaval kui püksid lubasid. Vesi on soe - kraadides ei oska arvata, ent kehal külm ei hakanud.

Rõõmu tumendab linnasõit. Kuigi siduvaid kohustusi nagu ei oleks olen rumalalt mitmeid asju lubanud ning vaevlen kohustuste küüsis.

Pühapäev, 5. juuni 2011

Suvitamas

Lõunaosariikides valitseb hiigelsuur suvi. Võru-vanaema majja (loe: maale) jõudes ulatusid võililled põlvini ning meesisendil on tükk tegemist, et niiduk murust läbi lükata. Hea, et umbrohi kevadel Roundupiga tõrjutud sai - veidi kiduramalt kasvab seda aiaäärsetes küll.

Sääsed on siin hobusesuurused ja hammustavad valusalt. Linnapreili vingub ja nõuab, et me otsekohe ja kibekiirelt ta kuskile mujale toimetaksime. Poiss on samuti pirtsakas ning heinale ega liivale varbaid ei toeta. Kohanemisraskused...

Aga vesi on soe. Käisime Vaskna ääres kalal ja põlvini vees. Tegelikult kannatanuks ka ujuda ent needsamad hobusesuurused sääsed ei ahvatlenud end lahti koorima. Õhtul pesime end kenasti Tilgamäe talu saunas puhtaks ning sulpsasime tiiki.

Üldse ei viitsi mõne päeva möödudes päälinna tagasi sõita. Kahjuks sidusin end lubadusega hoolitseda pererahva äraolekul ühe loomakese eest ning osa hädavajalikku maakraami ei mahtunud seekord autosse.

Neljapäev, 2. juuni 2011

Suvepuhkust, alga!

Läbi sai. Või tegelikult on jäänud veel aktus, aga tunnistus ehk tunnustus tubli töö eest anti lapsele kätte ning sellega seonduvalt lugesime suvepuhkuse alanuks! Hurraa!

Tunnistus sisaldas ka sel aastal ainult kõige paremaid hindeid (loe: oli igav, aga uhke vaadata). Suurepärast õppeaastat meenutab ka kiituskiri "väga hea õppimise eest".
Kasutades perepeol vanemate eest kõnelnud isa sõnu.
See pikka kasvu kõhn härrasmees sõnas umbes nii - räägime numbritest, mis prantsuse keeles on keerulised. Neuf ehk üheksa. Üheksa kuud on taas möödas, kuid üheksakümmend ees.
Trois ehk kolm. Kolm kuud on ees. See tundub keeruline, pikk ja igav. Vaadates aga sooja kaunist suveilma, saab see olema tore.
Ja nii ongi. Meie teismeline sooritab küll täna alles viimast eksamit, ent eeskujulikult tubli oli temagi.

Ja tegelikult ei ole üldse kindel, kas kooliaasta on keerulisem läbida lastel või vanematel.
Ilust suve, kaaskannatajad :)

Kolmapäev, 1. juuni 2011

MaSu on lõppenud ehk tipptasemel teenindus Info-Autos

Niisiis. Telefonil on Info-Auto Volvo esinduse hooldusnõunik.

Minuke: Tere. Sõidan linnast A linna B ja kompuutris süttis ootamatult pidurite märketuli. Autoks Volvo V70. Kompuutris süttis tuli ja näitab kolme viga pidurites kolme saksakeelse lausega. Kirjutasin laused üles. Muretsen, et sõidu jätkamine võib ohtlik olla ja sellepärast helistangi.

Hooldusnõunik: Mis aasta auto Teil on?

Minuke: ääääää... Mul ei ole passi näppude vahel.. 2003 äkki oli...

Hooldusnõunik: Mis seal kompuutris siis on?

Minuke: Esimene: Rutscicherung vorübergeh. aus. Teine: ABS/ Rutschsich. wart. erforderl. Kolmas: Bremassistent wart. erforderl.

Hooldusnõunik: Aaaga ma ei saa aru, miks Te meile helistate? Ega me mingi tõlkebüroo ei ole...



***
Ma ei suutnud tükk aega otsustada, kas end hingetuks naerda või nutma puhkeda :)