Esmaspäev, 31. oktoober 2011

:(

Ülevaatus perearsti juures:
Minu krõbisemine on pisut vähenenud, kuid kopsud korras ei ole.
Kuti krõbisemine jätkub, korras ei ole, aga otseselt kopsupõletikus ka mitte.
Alustasime Ventolini neelamist. Mul õnnestus ainuüksi infolehe lugemisest südamekloppimise hoog saada.
Notsul on tõenäoliselt (järjekordne) kõrvapõletik. Kroonikutel käib see valutult. Otsejoones eriarstile. (Uurisin Regionaalhaiglast - helistama peab 20.11, et meie tohtrile saada aega "JUBA" jaanuariks)

wtf, kust me küll sellise viiruse või perearsti arvates bakteri saanud oleme... Elu nagu saunalaval, samm ja higi tilgub :S

Pühapäev, 30. oktoober 2011

.

Teisipäeva hommikul saab nädal kui pole oma nina ukse vahelt välja ka pistnud. Arsti külastus välja arvata. Kased kiilastusid mu silmade all. Päikseline sügisnädal peegeldus vaid klaasidelt ja needki ei paista enam hästi läbi. Pestud sai kevadel kui õigesti mäletan.

Haigused on meie kodus neli nädalat järjest pesitsenud. Kuigi tohter väitis kuti kopsud puhtad olevat, andis ta siiski retsepti antibiootikumile. Kolm päeva ravimeid on olukorra veidi kergemaks muutnud, ent tänane hommik algas taas köhaga, mille jooksul kartsin korduvalt last lämbuvat. Eile teatas aga Notsu, et tema kõrv on lukus ning ta ei kuule sellega mitte midagi. Ja see tähendab vaid üht - vesi kõrvas ehk taas sammuke šuntidele lähemale.
Täna tähendab see minu jaoks ka muret, kuidas poolkurt kahte võõrkeelt õpib ning mõtet jagada muret ka õpetajaga. Masendav algus uuele veerandile.

Reede, 28. oktoober 2011

Pelmeenininad

Pakkusin lastele lõunasööki. Olin laisk ega viitsinud kokata.
Jagasin kahte kaussi kuuskümmend seitse minipelmeeni. Täpsemalt öeldes kuuskümmend kuus, sest ühe pistsin endale põske.
Kolmkümmend kolm tõstsin pisikesse plastmassist rohelisse ja kolmkümmend kolm linnupildiga suuremasse. Igale titele ei sobi portselan, meenutas kutt mulle hommikul, visates järjekordse kruusi kivipõrandale kildudeks.

Kummalegi portsule surasin supilusikatäie hapukoort lisaks.

Linnupildiga kauss tühjenes umbes kolme ja plastmassist kausike kümne minuti jooksul. Esimesena lõpetanu lunis luba kartulisalati-lõpu tühjendamiseks ja teine larpis klaasitäie kisselli lisaks.

Vaeseks söövad, mis muud - pelmeenid on aus kaup. Hea lihtne sügavkülmast võtta. Minisid ei viitsi ise teha, suuremaid vormin aeg-ajalt Batumi turuväravast soetatud pelmeenivormiga ise.

Teisipäev, 25. oktoober 2011

Volx järjejutust "haige"

Helistasin hommikul kuti perearstile. Jutt lühike - me hüppaks läbi ja paluks kuulata, sest köha on pikale veninud ning vähemaks justkui ei jää.
Arst kuulas, vaatas ka kõrva ja otsustas, et korras. Et minagi samamoodi köhin kuulas minu kopsukesi ka. Esimesel vajutamisel läks tohtri kulm kortsu - minu kopsude kõla ei meeldivat talle.
2x vereproov - kuti CRP ok, minu oma 69:S (Mu Lasnamäe "Medicum" Polikliiniku päris-perearst palub ikka helistada järgmisel päeval peale analüüside andmist. Mul polnud aimugi, et kuskil suisa mõne minutise ootamisega saab)
Seitsmepäevane antibiootikumikuur ja luhtas plaanid. Mul on sellest laatsaretist nii kõrini, nii kõrini. Ma tahan õue, vananaistesuve nuusutama. Tahan püüda viimaseid päiksekiiri ja krõbistada kuivade lehtede hunnikutes. Tahan natuke aias toimetada ja linnas luuserdada. Mul on ju vaba nädal! Ja selle asemel leban jõuetult voodis. Hale hakkas endast.

Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Kuldne sügis

Võtsin täna end kokku, et Järve It-bussini jalutada. Kokkukärsanud emaplaadiga arvuti kõvaketta sisu tahab tühjendamist. Mitte, et täna olnuks hädasti vaja minna... Lihtsalt päike paistis eredalt ja kutsus õue vananaistesuve nautima.

Pakkisin enda ja kuti pisut soojemalt riidesse, et vältida täiendavat külmetamist.

Nõmme turu juures sai jaks otsa - selg ja otsaesine leemendasid haigusevimmast ning hingeldama ajas ka. Kooserdasin tagasi, sättisin kuti terrassile põõnama ning ise lösusin tugitoolis.

Meesisend on ingveri nähtavasti prügikasti visanud - ta ei suuda seda lõhna taluda. Tegin teed sidruniga. Pea pööritab, kõri rögiseb ja kops koriseb. Head koolivaheaja jätku :(

Pühapäev, 23. oktoober 2011

Omamoodi vaheaeg

Notsu kadus "Kurkale". Sealt saabuvad vaid positiivsed sõnumid. Valikuline väljavõte on umbes selline:
- Jee, meil on toas televiisor, nüüd saame Kälimehi vaadata!
- Proovisin esimest korda rullsuuski. Ühe korra kukkusin, aga valus ei olnud. Dressikas sai mustaks.
- Olid helistanud, mis sa tahtsid...

Hea, et ma ei näe, kuidas ta Kurgjärvelt mööda käänulisi tõuse-langusi Haanja poole kihutab ja järves ujumas käib ja...
Minul algasid eile õhtul külmavärinad. Läksin tulikuuma vanni ja seejärel teki alla. Paar tundi hiljem oli palavik üle 38. Hommikul 37,7. Kutt köhib mis kole ja minul kõriseb ka keegi sees.
Vaatame nukralt aknast välja. Pea lõhub valutada ja kopsud igatsevad värsket õhku. Ka selline võib olla igatsetud puhkus:S
Pähh.

Reede, 21. oktoober 2011

Rutiinist välja

Heh. Jälle reede. Viimase paari kuu reedetest erineb selle võrra, et järgmine saab olema puhkusenädal.
Lõunaosariikide-kodu on sügisel niiske ja kõle tondiloss. Üksi on seal kõhe ja kedagi kaasa ma ka ei suutnud seebitada. Laps otsustas sportlik olla ja Kurgjärvele siirduda. Meesisend lubas, et äkki nädala teises pooles... Ma püüan teda mõista, sest kahe lääbakil-nädala järel puhkusest rääkida ei ole arukas.
Igatahes on tore seegi, et järgmisel nädalal pakutakse meie koduköögis vaid üks soe söögikord päevas või luuserdab kokk üldse. Veel on puude otsas mõned lehed ja lilled on öökülmast võtmata. Lisaks on mul nohu ja köhalaadne ning spaadesse-muidu rändama hing ei ihkagi.

Laupäev, 15. oktoober 2011

Autovõti mullahunnikus ehk kuidas veeta reedest õhtut

Vahel võib väike eksimus lihtsas plaanis tekitada totaalse kaose. Olles tund aega kuumas vannis ligunenud, on mu kangestunud ihuliikmed juba naeratuseks üles sulanud.

Igatahes astusin koduuksest välja tennistes, tõmmanud t-särgi katteks liistõhukese sulejopi. Vaja oli sõita autoga ema juurde, edastada pakike, teha ca 15 minutit õues füüsilist tööd ning naasta. Et meesisend oli end sättinud end bluurei mängija ette Avatari vaatama (selle imeriista võlu mõistavad vist ainult mehed, näib mulle) ning õppimist lõpetav Notsu asus talle seltsiks, ei kiusanud ma neid Kutiga. Helistasin sõbrannale - poolteist tundi lapsehoidjana? Sobib!

Olime empsuga ajagraafikust ees. Lehvitasin emale hüvastijätuks ja surusin käe taskusse. Autovõtmed. Üks tasku, teine, teksade taskud, kott, teine... esiiste, tagasiste, kindalaegas, põrand. KUS KURAT ON MU AUTOVÕTMED!
Ma ju avasin autoukse suunatulede vilkudes veerand tundi varem - olgu ema mu poolsegasele mõistusele ja kehvale mälule tunnistajaks! Olin haaranud kodust kaasa pealambi ning selle hädises valguses otsis emagi läbi kogu auto. Pagana Helesinist Unistust ikka jagub. Olime talle pagasiruumi kiirelt laadinud umbes pooletonnise koorma ning tõstsime selle taas tükkhaaval maha veendumaks - VÕTMEID EI OLE!
Tund otsimist - olime majaesise mullahunnikutes juba tuuseldanud ja keerasime murukamara uuesti tagurpidi. Olime eelnevalt kaevanud pisut ja augu tagasi kinni ajanud. Ema kaevas augu uuesti lahti ning lappas mulla sõrmede vahelt läbi. Kottpime, pealamp valguseks.
Poolteist tundi. Helistasin sõbrannale ja rääkisin juhtunust. Polevat hullu - viisakas inimene...
Kaks tundi. Helistasin meesisendile, kes urisedes vigase tagavaravõtme taskusse pistis ja taskulambile patareid otsis.
Kaks tundi ja kümme minutit. Helistasin sõbrannale, kelle perel arvasin tugevama jõuga taskulampi olevat. Noh mitte väga, aga sõbranna leidis olevat hea põhjuse end kodust väja ajada. :)
Umbes kaks ja pool tundi hiljem avanes ema maja ees vaatepilt, kus kolm taskulampidega varustatud isikut mullahunnikus pikkusega umbes viiskümmend ja laiusega umbes kolm meetrit pea roomasid. Igal laternake teed valgustamas. Neljas kodanik, minuke siis, laadis autost teistkordselt toda viitsada kilo lootusrikkalt maha ja lootusetult tagasi
Olime emaga enne abiväesaabumist mullahunniku läbi roomanud. Olin valgustanud iga lehealust, iga rohuliblet ja katsunud igat musta vähegi võtmepuldi sarnast eset. Kuniks pult vaatas vastu kohast, kuhu olime midagi leidmata juba korduvalt vaadanud (võin vanduda)

Läksime laiali. Kutt oli õnneks pikema Röögita magama jäänud. Meesisend irvitas minu kui preili Kotka nägemisteravuse üle. Kobisin vanni sulama. Kui järgmisel nädalal kopsupõletikku:) ei haigestu, võin end pääsenuks pidada.

Kolmapäev, 12. oktoober 2011

Säästurežiimil

Hullude Päevade "ahvatlus" saadeti sellel aastal postkasti eriti mahukana, pealt 90-leheküljelisena.

Näppisin kataloogi pastakas pihus läbi ja üllatus-üllatus... ma ei leidnud taas mitte ühtegi eset, millele ring ümber vedada, et kaubamajja otsingutele siirduda. Huvitav, kas ma olen muutunud immuunseks või pole mul hetkel vajadusi ega unistusi. Võimalik, et kaubad ei sobi minu maitsele. Võimalik, et "Hullude päevade" aktsioon on kaotanud oma võlu...

Avastasin, et seoses rahanime vahetumisega on kataloogis pakutav hinnalt kallimaks muutunud. Konkreetset toodet pakuti aasta tagasi oluliselt soodsamalt.

Mis iganes, otsustasin raha kokku hoida ning üldse vaatamagi minna. Suur sääst, sest ringi kolades tekiks ikka ahvatlusi. Esimene päev osutus edukaks:)

Esmaspäev, 10. oktoober 2011

Väsinud, totaalselt väsinud

Väljas sajab lakkamatult. Poole seitsme paiku juba hämardub. Meesisendil diagnoosis perearst kopsupõletiku ning määras antibiootikumikuuri. Notsu õpib igal õhtul mitu tundi. Lõpetuseks pean kuulama esitust kahes võõrkeeles ja lugema üle matemaatilised sähvatused. Tuppa naasev kass meenutab märga nartsu. Kutist kasvab suure tõenäosusega orav kui tema ronimisharrastusi jälgida.
Palun, ma tahan suvalisele päikeserannikule ühe otsa piletit!

Pühapäev, 9. oktoober 2011

Miks ma mobiilivõrku vahetan?

Huvitav, kui suur võiks olla "keskmise inimese" mobiiliarve?
Minu kuuarve jääb suurusjärku 40-60 eurot. Pean pikemaid kõnesid ema, mõne sõbranna ja peretuttavaga. Lühikesed vestlused perearsti, juuksuri, naabriga... Ei mingit internetti ning kesklinna parkima ei ole ma Helesinist Unistust ka unustanud. Meesisend räägib Ühe Teise Firma kulul, Notsu kõnekaarti laadisin viimati kahe kuu eest kahe rahaühiku väärtuses.

Arvelt vaatab vastu fakt, et kõneminuti hind on kallis. (Aga kliendihaldur nii ei arva, vähemalt ei ole ta mulle soodsamat pakkumist teinud) Tegin kontrollpäringu kahele konkurendile ning selgus, et saaks suisa neli korda soodsamalt!

Kõmpisin mobiilifirmasse ja vormistasin Notsu kõnekaardi mobiilipaketiks. Telefoniteenindaja arvas, et see maksab üks üheksakümmend, kohapealne, et kolm ja midagi kaheksakümmend. Ei läinud vormistaminegi sekeldusteta. Eelmisel teeninduse-visiidil jttis teenindaja vist muutuses salvestamata. Pidin tõestama ja veelkord tõestama, et ma tean oma lapse kõnekaardi laadimise andmeid. Teenindajatüdruk kurvastas üpris siiralt lahkumisplaane kuuldes ning lubas kliendihalduril teha konkurendiga võrdväärse pakkumise.

Järgmisel päeval helistas haldur. Kuuldes, et saan temaga rääkida täpselt minuti ja jätkata tunni möödudes, otsustas müügiinimene minna lihtsama vastupanu teed - panna pakkumine meilile. Mida mulle pakkuda, ei küsitudki :)

Pakkumine saabus, lühike ja lakooniline, kaks korda konkurendist kallim. Koos lingiga e-poele. (Oh, tänan! Poleks ise selle peale tulnudki!)
Kirjavahetus jäi lühikeseks. Küsimusele koduvõrku jäämise tingimuste kohta kribasin vastuseks konkurendi pakutu. Saabus Eriti Lühike vastus -nemad seda mulle pakkuda ei saa.

Tegelikult ei viitsi ma üldse võrku vahetada - olen liiga mugav sekeldamiseks. Ehk jäänuks ma koduvõrku veidi kallimate hindadegagi. Määravaks sai aga suhtumine - ma tahan, et müügiinimene natukenegi vaeva näeks ja minuga kaasa mõtleks.
Meesisend tahab võrgu vahetamisest kuulda minust veelgi vähem. Nõusse saamiseks meenutasin tema üle viiesaja eurost telefoniostu. Sellele sõna otseses mõttes ei vaevutud kaasa pakkuma ühtegi lisatarvikut - ei kaitsekilet, vutlarit ega ümbrist. Sama telefon tootis sisselülitamise järgsel kümnel minutil kümneeurose arve ja kahekordistas selle järgmise kümne minutiga. Polnuks ju raske ostu vormistamisel soovitada paketivahetust ning kasulike vidinaid.

Otsus sai kindel. Me kolime.

Neljapäev, 6. oktoober 2011

Ajaraiskaja

Kaks päeva haige meesisendi seltsis mõjuvad mu ajutegevusele halvasti. Halisev meesisend viibib enamuse ajast horisontaalasendis ja räägib oma halvast enesetundest. Paha on tal tõesti - köhib nagu suuremat kasvu hobune. Ma pole küll veendunud, et köha coldrexi tee nimelise vedelikuga ravitakse. Pealelõunal lisandus Notsu oma kahe sõlmes võõrkeelega, mida ainult mina saavat tema pähe õppida.
Saatsin kodukrempli põrgusse ja läksin õhtul osturallile. Polegi ammu shoppamas käinud. Kesklinna parkimiskoha leidmise lootustki polnud. Et mitte oma vaba aega ümber Kaubamaja ja Teaduste Akadeemia sõitmisele kulutada, jätsin auto Rävala Parkimismajja.
Poodlesin mitmel korrusel, kohtasin tuttavaidki, aga... mitte ühtegi eset, mida koju viia himustanuks, silma ei jäänud. Ei naiste ega laste rõivaste hulgast, ei kodu- ega spordiosakonnast kuhu viimases hädas tüürisin. Ometi kandsid inimesed suuri roosasid...
Maksin parkimise eest ja veeresin koju tagasi. Meesisend leidis, et ma olevat totaalne aja raiskaja -minna suurde kaubamajja ostupäevadele ja mitte midagi osta. Hea, et mul vähemalt parkimispileti arve oli ette näidata.

Kolmapäev, 5. oktoober 2011

Kodukoomika osakond

Meesisend on otsi andmas. Sümptomid: palavik 37,4 ja kurguvalu. Lamab eilsest õhtust saati voodis, keeldus hommikusöögist. Tühistas tänase päeva tegemised, sealjuures ülitähtsa kohtumise. Telefoni jättis alumisele korrusele. Päeval magas ja vahepeal luges raamatut. Õhtuks voolas voodist välja, räägib vaid tasasel häälel.
Jumala eest, saaks ta ometi terveks ja kablutaks tööle.

Teisipäev, 4. oktoober 2011

Kiri mehelt

Naine tuleb koju ja vaatab, et meest pole kodus. Leiab eest mingi paberitüki, mille peal on kriips.


    Naine ootab niimoodi kaks päeva oma meest. Alles kolmandal päeval tuleb mees koju.

    Naine kohe pärima, et kus sa olid, ma ju muretsesin, miks sa ei öelnud, kuhu sa lähed?!

    Mees sellepeale: ma ju jätsin sulle kirja!

    Naine vastu: paberitükk, mille peale oli tõmmatud mingi jutt!!

    Mees jäi endale kindlaks:

    seal oli selgelt kirjas: JOON



******
Meesisend hommikul saatis. Tea, kas tegemist on vihjega :)

Esmaspäev, 3. oktoober 2011

Õpetajatibi

"Tead, see õpetaja N on lihtsalt vastik. Nihuke blond. Mängib minnnngit illlget tibi, ise on täielik vanamutttttt."
Sellise emotsionaalse ja kaashäälikuid rõhutava avaldusega maandus Notsu p-keele õpik kaenlas sohvale.
Arendasin vestlust, et kui vana see tibitsev blondiinist õpetaja siis olla võiks. Notsul polnud aimugi. Uurisin, et kas ta võiks olla minust vanem. Notsu pööras hoogsalt pead - oh muidugi! No neljakümne ligi vast ikka!
:P