Pühapäev, 15. veebruar 2015

Küünlad Reaali müüril ehk hüvastijätt õpetajaga

Kui ma 1991. aastal tagasi oma kooli astusin, anti värskete "kümnendike" kolmele klassile klassijuhatajateks kolm meesõpetajat. Arvestades tänaseni jätkuvat naiste ülekaalu selles ametis, oli see piisavalt harukordne.

Kolm noort meest - a-poisteklassi juhtis umbes kahekümneviiene matemaatik-informaatik, b-tüdrukuid kristuse-ealine eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja kolmandat, c spordikaid... piinlik tunnistada, kuid ma ei tea oma klassijuhataja sünniaastat. Me olime tema teine juhatav klass - alla kolmekümnene oli toona temagi ning õpetas samuti eesti keelt ja kirjandust. Kolme vahva õpetaja ettevõtmisel oli meil särtsakas gümnaasiumiaeg.

Täna saadeti Tallinna Reaalkooli sööklast viimsele teele minu paralleelklassi juhataja, õpetaja Raivo Kuusk. Süütasime mälestusküünlad tema 57. sünniaastapäeval.

Meenutati nii muusikas kui mälestustes, palvetati. (Üllatuslikult pärines üks vaimulikest meie oma vilistlaste hulgast, lõpetanud 1992) Räägiti kärbitud tiibadega aatemehest, keerulise eraeluga ideaalides loojast, kellel ei võimaldatud maailma paremaks muuta. Jah, ta oli tõesti erakordne õpetaja, erakordne oma tunnetuses. Suhtumas igasse õpilasesse kui indiviidi, mis post-nõuka koolisüsteemis oli  mõeldamatu. Otsimas seda sädet, mis tooks õpilase keele ja kirjanduse juurde. Me kutsusime teda kas eesnimepidi või perekonnanimepidi, kuid kindlasti sina-vormis, tema enda soovil. 

Härrasmehena kandis ta alati ülikonda, sageli vestiga. Halli. Oli aeg, kus koolivorm oli värskelt möödanikuks saanud ning kõikjal domineeris võimalikult välismaine ja värvikirev. Selle taustal mõjus pika tumeda mantli ja kaabuga noor meesõpetaja teistsuguselt, märgatavalt. Nagu ka teised meessoost reaalikad, igapäevased ülikonnakandjad.

Mul on kahju. Eelkõige sellest, et täna räägiti õpetajast suure algustähega, meenutati konkreetseid situatsioone, nenditi Raivo olulist panust eesti keele grammatikasse...kuid samas olnud ta väga üksik ja hüljatud, kogu oma jõulise ja eduka klassi taustal. Nagu ütles ürituse korraldanud paralleelklassivend - Raivol on oluliselt rohkem sõpru kui ta eluajal arvas olevat.

Tema lahkumine oli nukker ja kuulsusetu. Ärasaatmise organiseerijaks ja lähedasimateks oli toosama klass kahekümne aasta tagant. 

Mina jäin talle tänuvõlglaseks võimaluse eest see kool lõpetada - õppealajuhatajana oli ta õiglane ja otsekohene. 
Süütasin tänutundes Reaali müürile küünla ja meenutasin. On äraütlemata hea tunne kui on, mida mäletada. Ja õpetajad elavadki ju edasi oma õpilaste mälestustes.



Neljapäev, 12. veebruar 2015

Ja ongi leitud!

Kodu koristamine on väegagi tulus ettevõtmine. Taasleituteks osutusid: 1) päkapikukingituseks mõeldud plastiliinikarp Minile ja Midile (olin peitnud selle poiste tuppa riidekapi otsa - et päkatsil oleks hea ja mugav magavate laste sussidesse kinke poetada) 2) Õnnetina, mille Notsuga ühiselt enne maalesõitu soetasime, kuna tänaseks juba ülemöödunud aastavahetuse eel müüdi lõunaosariikide pealinnas üsna edutult vaid suuremas koguses tina valamise kulpe.
Koristamise käigus ärakadunud asjadest veel ülevaade puudub :D

Ja veidi vähem kui 11 kuu möödudes saabub ju jälle aastavahetus, (kui ma õnnetina taas "ühte eriti kindlasse kohta" ära ei peida) Plastiliinid saab vast varem kasutusele võtta.

Laupäev, 7. veebruar 2015

Uute suuskade lugu

Läksin Järve Sporlandi Notsule võistlussuuski soetama. Treener teadis rääkida, et suuskade soodustus on -60% ehk siis keskpärase treeningusuusa hinna eest saab omandada vägagi korraliku võistlussuusa. Ja saadaval olevat ka plikade lemmiksuusk Fischer.

Nagu sellistel puhkudel ikka selgus, et vajalikku pikkust ei ole. Oli pakkuda klassikasuuska. Oli pakkuda pikemat vabastiilisuuska, igasugust harjutussuuska. Oli pakkuda lühemat vabastiilisuuska ja korralikku klassikasuuska võistlemiseks. Aga 185-187 cm vabastiili võistlussuuska njetu. (Olgu-olgu, viiesaja-euroseid ma ei vaadanud, sest Notsu tase vastab tubli treeneri käe all viimistletud hea stiiliga harrastussportlasele)

Pika otsimise järel leidsime paari Madshuse, millel sobisid nii klass, pikkus, stiil kui ka hind. Müüjapoiss tõmbas nina kirtsu ja ütles, et seda suuska enam ei toodeta - järelikult ta nüüd niiiiiii hea ikka polnud. Treener telefoni teises otsas arvas, et tegemist on igati sobiva suusapaariga. Võtsin suurest leidmisrõõmust Minile ka uue paari lastesuuski, pingviinidega.

Mõtlesin, et... kui ma ise ühel päeval jalad kõhu alt viitsin välja vedada ning teisel pool tänavat suusad alla panna, siis on tegemist hea valiku suusaga.

Suuski autosse toppides hakkasin aimama, et tegemist ei ole ikka Väga Hea Ostuga. Nimelt on suusad... helesinised, Notsu aga tuntud pirtsutaja. Kõlab totralt, aga need kaks tundi, mis jäid lapse koolist tulekuni ma põdesin. Kujutasin ette teismelise pöörlevaid silmi ja öökimisega arvamust avaldavaid Tõelise Pubeka häälitsusi. Hingasin sügavalt ja lubasin endast mitte välja minna.

Suureks kergenduseks haaras Notsu õnnelikult suusapaari, kaalus neid käe peal, takseeris pikkust, ninasid ja tunnistas mu "valiku" suurepäraseks - sõita sobivat nii Fischeri kui Madshusiga. Värvist polnud mingit juttu :)

Kõlab vanainimese meenutusena, aga hoovil kuuris asuvad minu lapsepõlve suusad, millega Notsugi tegi oma esimesed katsetused. On tõrvalõhnalised Visu Tillu, Pisi-Visu ja Visu Mini (Edasi ma peast ei mäleta). Kui eelmine suusapaar väikseks jäi, osteti (või äkki olid ka suusad defka ja ema pani nende hankimisel oma tutvused mängu?) uued, pikkusele vastavad suusad ja suusakepid. Ja varustus tipnes pubekaeas saadud poolplastikutega Tallinn. Suusatamine tähendas rõõmu koos emaga nädalavahetusel Pirita metsas sõitmisest. Ei mingit värvide ja brändide pillerkaari suuskade, retuuside, sooja pesu, saabaste ja tont veel teab mille osas.

Või on mu emal siiski õigus, et Notsu on üks üdini ärahellitatud tüdruk? Või elan ma tema peal oma nõuka-aegset lapsepõlve välja? Oh aegu, oh kombeid...

Neljapäev, 5. veebruar 2015

Ei me vaeseid salli*

Lõunast saabus kolm kilo kalamarja. Punast. Peipsil käivatel lõunaosariiklastel on iga-aastane külmkappide sügavkülmakambreid koormav kalamarjauputus.

Toppisime poolekilosed pakid samuti sügavkülma ja oleme nädalaga sealt... ühe kilo hävitanud. Mini ja Midi söövad supilusikaga - oomega + muud kasulikud ained! Ülejäänud kuhjavad krõbesaiale. Lapsepõlvest pärinevad ema näpunäited, kuidas krõbedale saiale määrida marja ühes kihis ja seejärel kaunistada, on täielikult meelest läinud. Lõuna jahimeestelt nende isiklikuks tarbimiseks valmistatud ja meilegi latike maitsta antud põdravorst (mis erineb poes/turul/laadal müüdavast nagu mersu sapakast) on sügavkülmas ootel.
Huvitav kuidas me varem ilma kilo kalamarjata nädalas hakkama oleme saanud?

*pealkiri on inside joke ega vihja millelegi ega kellelegi.