teisipäev, 24. september 2013

Tagasi Tallinnas vol x

Neljabal, maale minnes, oli südasuvi. Hilisõhtul järelkäru pakkides kiskus soojaks ja ma lükkasin plätud jala otsa.

Täna sõitsime tagasi paduvihmas. Maanteel olid mingid suuremad ajutised teetööd ning seisime veerandtunni reguleerija ootel.  Üheksa kraadi sooja.

Samasugune vesiselt külm tunne kriipis kuskil sisemuses. Eelmisel ärasõidukorral lahkusime lõunast vaid tavapärasest pisut suuremate kompsudega. Olime elevil algavate muutuste pärast. "Kapsamaale" jäid kasvama aiaviljad, lahmakad õuetoolid ootasid puu vilus istujaid. Pikema säilivusega toidud jäid külmkappi ning pool laste riietest kummutisse.

Tänane lahkumine oli hoopis teistsugune. Kitkusin maast viimsegi kasvatatud vilja. Kui päris aus olla, siis mõned porgandid siiski jäid. Tühjendasime puud õuntest ja lõikasin pottidest ligunenud astrid. Toppisime aiamööbli ajutiselt ehk umbes uue aastani kasvuhoonesse. Korjasin kokku kõigi laste kõik hooajavälised rõivad. Heledates toonides rõivad tunduvad kuidagi kentsakad ja sobimatud. Pakkisin kaasa suvel hoolsalt vaaritatud hoidised. Meesisend tühjendas sauna ja ladus ümber kuuris olevad küttepuud - paari nädala möödudes muundub kõrvalhoone töömaaks ning uue hooaja hakul saab vana maja uue näo ja sisu.

Hoov jäi tühi ning üksik ja kõle. Vaatasin kalendrisse ning esmakordselt üle pika aja ei tea ma, millal leian jälle võimaluse lõunasse sõita. Unustasin enne lahkumist Tallinnas nuppu vajutada ja kuusteist kraadi pole just kodune temperatuur.
Kurbkurb.

esmaspäev, 23. september 2013

Paduvihmane õunamahlategu

Lõunas on käesoleval aastal "õun" pea sõimusõnaks kujunenud. Juba augusti keskpaigas vedas tundmatuks jäänud kodanik mitu autokoormat metsa, otse surnuaia sissesõiduteele. Koristamise järgselt tekkis sinna sildike "õunte mahapanek keelatud".

Meie kohalikus õunaaias kasvab kaheksa puud: tundmatu ja kidurate viljadega, tunamullu noorendatud valge klaar, martsipan, kuldrenett ja kolm identset tundmatut pluss Minile sündimise päevaks kingitud tilluke puuke.
Klaar, martsipan ja too tundmatu kidurate viljadega puu on nüüdseks õnneks tühjad - suvi läbi ja tuul on usinalt puhunud. Kolm identset tundmatut kandsid aga ränka koormat. Meesisend teab mäletada, et neist kahe vilju ka säilitati. Turnisime Notsuga õunakogurite seltsis puulatvades. Kogusime kastidesse ja saime seitse korralikku kahe vahel kantavat. Lisaks tootsime kastikesi Tallinna-sõpradele, kellest teadsime kindlasti õunu soovivat ning Midi lasteaia laada jaoks. Meesisend urises, et meie kaks meetrit kõrge ja kakspool pikk järelkäru on jälle liiga väikeseks osutunud...

Mahlateo tööjaotus kujunes kogemustele ja kvalifikatsioonile vastavalt - lapsed korjasid. Notsu raputas ja Midi  aitas koguda. Vanaema pesi ja lõikus, et saaksin toppida purustajasse. Purustaja pärineb nõukaajast. Nõukogude inimese õunad olid hoopis pisemad ning purustaja avaus vastav. Emps lõikus punapõsised õunad, millest suurimad üle poole kilo kaalusid, neljaks ning alles seejärel sain nad august sisse topitud. Meesisend väitis, et nende õunapurustaja neelanud korraga ämbritäie õunu, aga kui masinal ikka mootorit njetu, siis on masin, neelaku kasvõi kaks ämbrit korraga, täiesti kasutu.
Vedasin savu ämbritäie kaupa Meesisendi Manu, kes presskangaid ükshaaval täitis, tühjendas ja tungrauda vajutas ning täis saanud poti tünni tühjendas.

Lõuna paiku algas vihmasadu. Esialgu tasapisi, lubades brigaadi kohvile-piimale ja võileivale, seejärel hookaupa, edasi veelgi pikemalt. Viimased liitrid ja lõpukoristuse tegime üheteistkraadises paduvihmas. Lapsed kupatasime tuppa varem. Midil pole midagi toasviibimise vastu. Siinsest kassettmakist (justnimelt) saab vaadata ōdede lapsepõlvemultikaid, mida mõlemad suureks kasvanud lapsed on rõõmuga jalust tassinud. Selle nädalavahetuse hitiks kujunes "Karupoeg Puhh".

Mahla kogunes raskete tingimuste kiuste pea 150 liitrit. Niipalju kui kahte tabletitünni mahub, veame ka linna. Kärusse on pakitud ka muu põllumajandus - viisteist kaalikat, sama palju peete, porgandit, tilli, aedube. Kurgitaimed üllatasid ning olid katteloori all veel kolletunutenagi ämbritäie saaki tootnud. Lisaks hulk paprikaid, sibulat, küüslauku, maitsetaimi, artišokke... Kõik, mida kevadel fantaasia külvata lubas, on siin, lõunas, ka kasvanud ning enamasti hiigelmõõdud omandanud.

teisipäev, 3. september 2013

Hääd uut...


Meedia pasundas pidupäevast ja supermarketid tegid allahindluseid tortidele, et esimene koolipäev ikka meeldejääv oleks.
Meelde ta jäigi, kuid mitte pidulikult. Tegelesin tööõpetusega ehk vorpisin kümnetele õpikutele-töövihikutele pabereid ümber panna ning kiletasin. Olgu, tunnistan üles. Mul oli abiväge samuti - Notsu kleepis-kirjutas etikette ning kellele ema, kellele vanaema, hariduselt insener ja tegevusalalt joonestaja, lõikas-voltis. Mina viimistlesin ehk katsin isekleepuva kilega. Natuke enne keskööd saime valmis.  Või oleks saanud, kui kleepkile poleks lõppenud. Kusjuures vihikud valmistas Notsu ette ühel igavalt vihmaselt päeval keset augustikuud.
Hea, et neid kooli minejaid vaid üks on! (paraku küll kooli, kus pea kõiki õpikuid esimesel päeval ka vaja läks).
Mäletan, et minu kooliajal jagati õpikuid paar päeva enne esimest koolipäeva. Raamatukogust. Koolimaja uksele kleebiti info erinevaele klassidele. Oli aega sättida ja esimesel koolipäeval jäi aega kohvikusse ja pildistama minekuks.


Oma avaaktusel ma ei osalenud. Meenutasin hoopis, et tase-tasemelt muutub butafooria ebaolulisemaks.
Sisuliselt aga - raske on. Paganama raske on peale mitut vahelejäänud aastat istuda loengus. Raske on hoida tähelepanu lektoril - pole harjunud. Tehnilise poole pealt avastasin, et minu arvutis pole MS Powerpointi...
Aga harjutame. Neli tundi igal argipäevaõhtul. Küllap maailm tagasi paika loksub.

Head uut aastat!