Reede, 30. november 2007

suusatšikid

Fantastiline lumi on maha sadanud! Suusatrenni tüdruk Notsu on tubli ja kerge matka saame ka koos ette võtta. Emaga koostreenimisel on üksjagu negatiivseid omadusi - virinat on rohkem, aga saab motiveerida ja innustada. Igatahes on suusad eelmisest aastast veelgi kindlamalt jalas, kuid suvega lühikeseks jäänud kepid ei luba korralikke tõukeid sooritada. Homne kuluartikkel: paarsada krooni:S

Et Nots on pikkuselt trennikaaslastega võrdne, kuid vanuselt vähemalt kaks aastat noorem, kurvastab ta füüsilise allajäämise üle. Aga võitlusvaim on murdumatu - lisaks suusakuningannaks saamisele tahab ta koos sõbranna Saskiaga ka alpinismiga tegeleda. Eelkõige köidab teda telkides ööbimine, aga meeldib ka kaljuseintel ronimine. Ebapedagoogiline olen - suusatšikid söövad ju supitaldriku tühjaks ja friikartulid ei tule alpinisti vormile kasuks:)

Lösutame eraldi tugitoolides ja vaatame Bridget Jonesi päevikut - nii tuttav, nii tuttav, minulgi õnnestub end alati koomilistes-piinlikesse situatsioonidesse panna. Teisel käel raamatukogust soetatud "Nõukogude unelaadne elu" - igati põnev raamat rääkima nõuka-aegsest tsensuurist.

Tänane leid lemmiksekondhändist - kaksteist raamatut reisisarjast "Maailm ja mõnda" hinnaga 5 /VIIS!!!/ krooni tükk, sealhulgas ta Tiibeti mägedest kõnelev raamat!
Hoolimata sellest, et enamik seiklusi toimus neli- kuni viis aastakümmet tagasi, meeldib mulle selle sarja põhjalikkus. Ainult... kust võtta aeg lugemiseks....

Neljapäev, 29. november 2007

avameelselt rahast ja rikkusest

Istun oma punasel sohval ja mul on jalas Notsu Benettoni plätud. Kodumaja ees seisavad mu kaks autot, millest üks on ilmselgelt ebapraktilistes mõõtmetes. Viieaastane Notsu käib kahes trennis - tennises ning suusatamas ja ühel päeval nädalas on ta enne eelkooli lasteaia asemel hoidjatädi juures. Mulle meeldivad eksklusiivsed rõivad. Reisime üksi või kaksi kolm-neli korda aastas ning kaelas kannan sõrmejämedust kullast bismarki.

Lugesin Ekspressi, kus investeerimispankur Kalle Norberg, kes on TIKi sihtasutuse nõukogu esimees hindab autosid: "Kui vaadata, mis autod hommikuti enne koolipäeva algust TIKi ees lapsi välja poetavad, siis... võib-olla, jah, mõni ema on oma Toyota Corollaga, ent enamasti on need ikka laiemad ja võimsama mootoriga autod. Kui inimene sõidab 700 seeria BMWga, siis oleks see 5000 krooni talle poolteise paagi bensiini raha."

Ta jätkab sobramist perede rahakotis: "Raha ei ole enamikule selle kooli lastele probleem. Kui Ameerikas tuli müügile uus mängukonsool, mida Euroopas veel ei müüdudki, siis oli see kohe vähemalt viiel poisil olemas ja paari nädala pärast tervel klassil. See maksab 900 dollarit. Kusjuures iga mäng sinna juurde veel 100 dollarit. Kui lapsel on sünnipäev, siis on see korraldatud ikka Event-Marketingi kaudu, kus peo eelarve pole alla 15 000 krooni, renditakse kartautosid ja paintball’i-varustust. Või siis lastakse kaljudele paigutada seiklusrada, et lapsed saaksid turnida ja trosside abil ringi sõita. Ka kallis suusavarustus on lastel kenasti olemas."

Istun vaikides oma punases sohvas.
Herr, Norberg, seiklusraja paigaldamine ei maksa 15 000 - köite vedamine on superlihtne! Kui raha muidugi kuskile panna pole, nagu Teil investeerimispankurina, siis muidugi.

Mu pehme mööbel on soetatud 100% ekspordiks tootva ettevõtte laojääkide müügilt. Benettoni kunstlilledega plätud maksid lemmiksecondhändis kümneka ja on Notsule hetkel kaks numbrit suured.
Suusavarustuse (murdmaasuusavarustuse küll) järel käisin Raplas - suured ja väikesed Järvised maksid kokku samapalju kui Tallinnas ühed väikesed Ficherid. Notsu Björndahlie tuliuue kombeka sain oma teisest lemmikkaltsust. Reisid planeerin odavale perioodile, oodates lastminutet ning citybreak Hispaaniasse maksnuks kuupäevade sobivusel kahele vaid 1 SEK koos lennujaamamaksudega. Kuldketi kinkis ema ning autoliisingut tingisin, kuniks sain ta võrdseks suvalise väiksema keskklassi autoga.
Notsu isa toetus meile on null krooni, makse ei pea sealt vist maha arvestama:) Ja süüa ostame juba tükimat aega Maximast.

Aga herr Norbergi jaoks oleme mina valges karusnahkses jakis ning Notsu mustalillelises kasukas kindlasti rikkurid!!!
Kuidas? Sest me planeerime ja majandame ja veelkord majandame ja planeerime ja investeerime ja hoiame kokku ja loobume ja valime. Ilusaid asju. Sest turumajanduses toimib konkurents.

Herr Norberg ei usuks eales, et hoolimata sentimeeter üle sõrme ulatuvatest tulipunastest küüntest, käsitsen ma osavalt trelli ja rellakat ja saagi ja pintslit ja värvirulli, tean, mis on pooletollised naelad ja oskan kokku kruvida/teipida torusid ning parandada kraane. Remondimeeste palkamiseks ei ole mu eelarves lihtsalt finantse. Ja kui aus olla, siis mulle meeldib füüsiline töö - näha, kuidas minu käte abil midagi valmib!

Ma tõesti vihkan kogu oma tillukesest südamest herr Norbergi-suguseid, kes väidavad, et vanemad ei maksa ülbusest, et kogu maailm ongi ülbe ja paha ja nemad on eetilised lillekesed suures sitameres.

Võib-olla olen ma peast blond, kuid ma arvan, et suur osa neist "uusrikastest" on just minusugused, kes elavad väliselt uhkelt vaid oskusliku noateral majandamise tulemusena. Nendegi rikkuse-õhupalli võiks lõhkuda üheainsa nõelatorkega - olgu see kinnisvara väärtuse vähenemine, börsikrahh, majanduse üldine langemine või hoopis mootori kokkujooks autol. Kindlasti on erandeid, sest inimesi on igasuguseid.

Aga nädalalehe veergudel üldistamine kõlab minu jaoks inetult. Mind puudutas see teema vägaväga isiklikult, sest kõrvaltvaatajate jaoks olen ma häbematult edukas üksikema.

Kolmapäev, 28. november 2007

hiirejaht!

Kasside varjupaigast pärineva Liispetiga ei ole kerge. Kass põeb raskekujulist stressi, mis muudab ta üliaraks. Kerratõmbunult jälgib ta oma "turvapesast" hirmunud pilgul kodus toimuvat ja ihuhädade leevendamiseks kasutab ta kogu elamist.

Et meie kodu kaks korrust ei muutuks kassivetsuks, oleme sunnitud Liisut päeviti "kasvatusasutuses" ehk vannitoas kinni hoidma. Niigi paanikas kass on peitumise nimel isegi hommikusöögist loobunud. Pole kerge sundida hommikuselt virilat Notsut riidesse panema olles hilinemise äärel ning samaaegselt tirida kirjutuslaua alt välja poolpaanikas kassi. Valdeku loomakliiniku tohtri kirjutatud looduslik rahustivedelik mõnikord toimib, mõnikord mitte.
Oli hetki, kus ma mõtlesin selle kassi tagasiviimisele - väiksemagi heli peale neliveoliselt põgenev kass tekitab stressi kogu meie pisikeses kogukonnas.

Telekast tuli dokk ja krõbistasin peos kommipabereid (hüvasti, kaalujälgimine, tänaseks vähemalt) Tundsin endal kellegi uurivat pilku. Liispet, karvakera, oli üleni turris ja jälgis trepiastmete vahelt pinevalt mu kätt kuniks uudishimu võitu sai. Korraliku hüppe ja kõigi nelja käpa küüntega maandus ta pehmelt mu käes!

On aeg tuua välja kassimänguasjad, mis järjekordses hullusehoos ostetud said (ainult mina suudan unistada, et kümneaastane BB "hiire" järel jookseks) Üksteise järel tirisin välja kõik neli lelu ja nüüd kuulan juba tükimat aega nurru, mis vaheldub mänguasja järele jooksva kassi küüntekrabinaga. Liispeti silmad säravad ja karv on puhevil. Kaslane on jahil!

kivid sinu taskutes

Mulle meeldib teatris käia - saab kenad hilbud selga panna, vaheajal konjakit ja kohvi limpsida, koridorides patseerida ja näitlejate pilte vaadata. Need asjad on garanteeritud ka siis, kui etendus juhuslikult ei meeldi.

Kivid sinu taskutes Linnateatris meeldis väga. Meeldis kahe näitleja hetkeline ümberkehastumisvõime väga erinevateks rollideks, meeldis vahetu kontakt publikuga, vaheajal jagatud kohv ja küpsised. Minu silme all rullunuks hoolimata olematust lavakujundusest lahti otsekui film mitte teatrietendus.

Teisipäev, 27. november 2007

netikommentaaridest, Kukupaist ja kassisaagast

Kukupai kassisaaga leidis õnneliku lõpu.

Minul naabrina oli nukker rindeteateid lugeda. Kassi pärisomanik, Notsu vietnamlannast kasvataja, on meie perele samuti armas inimene.

Samal ajal jooksis ühest teisest blogist läbi samuti looma- (linnu-) lugu, teadmatu lõpuga.

Hea on teada, et on inimesi, kes hoolivad. Hea oli lugeda, et tänane SLÕL teema tõstatas. Ja Karoliina lood mulle üldse meeldivad.

Oktoobrikuine Saar-Poll trükimeediauuring teab rääkida, et SLÕhtuleht on Eestis suurima lugejaskonnaga trükiväljanne - igapäevaselt 295 tuhat lugejat ehk keskmiselt iga kolmas eestlane. Õhtulehe lugeja on inimene meie kõrvalt - tänavalt, bussist, supermarketi kassasabast.

Aga...

Et see lugu puudutas mind isiklikult, lugesin ka kommentaare. Üllatuslikult olid kommentaarid paari erandiga täis vihkamist ja õelust. Ja kellelegi "peldikuseinale kratsijatest" ei tulnud mõttesse, et kodanik, kelle õuele loom juhuslikult sattus, on situatsioonis täiesti abitu. Välja arvatud muidugi juhul, kui tal olnuks 1000 krooni taskust välja laduda.
Kas 1000 krooni on suur raha? Minu, kui kaelani pangalaenudes rabeleva üksikema jaoks jah. Kukupai jaoks oli ka. Ja meid kumbagi ei saaks selle eest hukka mõista, et valinuksime perede söögid.
Ometi. Meie mõlema maksud laekuvad Tallinna linnale- tahan öelda, et me kumbki pole priileivasöödikud. Kuidagi peaks ju sellised juhtumid olema reguleeritud...

Kisun ajaloost välja loo kolmandast aastast selles kodus. Valmistusin Notsu esimeseks sünnipäevapeoks, kuupäevaks 15.04.2003. Hakkisin salatit ja minu silme all arenes Lugu.
Naine kolme lapsega, vanust vast aastasest kümneseni laekus metsa alla istuma ja napsu võtma kuniks väsimus võimust sai. Ja nii vajus ta magama. Varakevad. Vanim lastest püüdis ema korduvalt ja tulutult äratada. Pisim tihkus nutta. Läksin välja. Pisimal oli peos killuke leiba. Keskmine vaatas mind väga hirmunult. Pakkusin lastele võimalust tulla meile vastvalminud salatile. Nad ütlesid aralt, et ema ei luba ja tõin võileivad õue. Püüdsime üheskoos "emmet" äratada. Lõppeks katkes mu kannatus ja ontliku kodanikuna helistasin abi saamiseks politsei numbrile. Patrull tuli, kohalik, nagu selgus ja hakkas naerma. Politseinik ütles, et teab seda peret, umbes neljakümene viinaveaga viie või kuue lapse ema. Ja nüüd sõna-sõnalt: "Magab kaineks. Lapsed saavad temaga hakkama ja kindlasti on kuskil tal ka mees. Kuhu me teie arvates needlapsed paneks?" Politseiauto uks suleti seestpoolt ja minema ta vuraski. "Emme" ärkas, mörises kurjalt, võttis kaks suuremat näpu otsa ja tuikus titekärule toetudes minema.
Nägin seda peret kuujagu tagasi ehk 4,5 aastat hiljem uuesti, lapsed olid suuremaks kasvanud...

Nad meenusid mulle täna kui kommentaare lugedes püüdsin astuda Kukupai kingadesse - taluda oma koduukse ees nädalajagu hädas looma nuttu, püüda tuvastada omanikku, otsida abi, seda mitte saada. Pöörduda nii tuletõrje kui pikima redeli omaniku poole, helistada hättasattunud linnakodanikele mõeldud Tallinna abitelefonile ja kogeda vaid eitavaid vastuseid... Meie msn-vestlustes Kukupaiga oli kase-kiisu tihe teema. Ehk küsis ka pisike plikatirts, kellele Kukupai vanaemaks on, miks kiisu puu otsas nutab... Notsu oleks kindlasti uurinud... Mida lapsele vastata?

Üksikisiku ja tema kodu traagika... Ei ole!
Hoolimatus meie ümber. Loetud netikommentaarid näitavad ümbritseva ühiskonna taset. Võltsmaailm:S Minul on piinlik. Ausõna.

musta triibu päev

Kui elu on sebra, siis on täna musta triibu päev.

Peeglist vastu vaatav inimene ei meeldi mulle ei väliselt ega sisemiselt. Lihtne. Mul ei ole jõudu ega jaksu - maailm käib liiga kiiretel tuuridel.

Avastasin täna peeglist võõra, sellise, kellega ma sõber olla ei taha. Väsinud. Väga väsinud keerlevast maailmast enda ümber. Ja kurta pole kellelegi või ei taha. Üleüldse - kas on õigust kurta, kui kogu elu koosneb vabal tahtel tehtud valikutest?

Ostlesin hoopis silmakreemi, mille tagumisel küljel lubatakse mustade silmaaluste kadumist ja värskemat välimust. Hea on elada XXI sajandi keemiakombinaadis. Vaatasin märkmiku vahele - AD retsept on värskes headuses. Segased mõtted mustas öös.

Pühapäev, 25. november 2007

võta üks ja viska teist

Hommikul ärkasin äratuskella peale - kakerdasin kell kaheksa kolmekesi pudrupoti ja kohvitassiga punasele sohvale hommikut nautima. Notsu lisandus pool tundi hiljem virinaga. Üheksast startisime - kes vanaema juurde, kes Munalaidu.
Poolel teel selgus, et sõber Patrol on ikka katki - soojendus lihtsalt ei tööta. Et Kihnu vaatega panoraamaknad katusel, ei viitsinud nina tagasi ka pöörata.

Majake mere ääres on siiski armetu - õigemini on võtmesõnaks palkmaja aknapõsed. Kui need ja plekid tehtud saaks, oleks kõik OK. Seega - wanted üks tubli töömees mõneks päevaks. Kui keegi sellist teab pakkuda, siis võib mulle teada anda.

Meri oli hülgehall ja sadam laevadest tühi. Nukker on sügis maal - koltunud rohi, kõrkjadki hallid. Vihmast või lörtsist või selle segust tingitud läga vastu akendel trummeldamas. Aga mere ääres on hea - leidsin oma kivi - sellise, mis kutsus endale kükitama j ahalli merd vaatama. Vihm peksis näkku nagu tuulte tallermaal ikka. Veetõusukaare tuul ajas laiali korstnasuitsu ja hämaraks läks juba nelja paiku. Patroli ainsast esitulest paistva valguse neelas asfalt.

Rahumäe surnuaiast mööda sõites vaatasin küünlarohkust ja... meelde tuli. Järgmisel nädalal on esimene advent, seega on täna kirikuaasta lõpp ehk surnutepüha. Minu küünal lahkunud vanadele süttib kodus.

Notsu läheb homme haiglasse uuringutele - muretsen end halliks. Panen veel ühe küünla - et kõik hästi läheks.

suguvõsalaupäev

poolsurnud hommikule järgnes uimane päev. Õnneks said hädalised toimetused tehtud ja enamgi.

Õhtune küllakutse - Merle astumine üle esimese juubeli verstaposti.

Ma kohtun heal meelel sugulastega. Lihtsalt mõnus on neid üle hulga aja näha. Miski "meie - tunne" ja meenutused möödunud aegadest kõlavad põnevalt.
Siis, kui Sina/Tema sündis(id)/oli(d)/läks(id) - jutud on ägedad. Mõned jutud on aastatega muutunud, rääkijad-osalejad on mingid sündmused unustanud ja siis tulevad need taas meelde. Meenutatakse kalleid, keda meie hulgas enam pole. Ja teadmine, et suguvõsas on enne mind veel kaks põlvkonda vanemaid-targemaid, on hea.

Üks mõnusalt rahulik õhtu poologarate klubilaupäevade vahele.

Kohver ja jeep on pakitud - algaval päeval tuleb esimene asisem sõit Munalaidu. Kaks kuud on täis ja eelisostuõigused lõppenud. Uus, suvekodu-ajajärk on alanud:)

velikije luki@kultuurikatel

Vana hea Luki juubel tundmatu nimega kohas. Taksojuht õnneks teadis!

Olin end taaskord femme fatale´ks võõbanud, kuid minu originaaltagi asub kui mitte prügimäel siis emakodus igavikku kadunult. Riietusshow jäi seekord ära.

Omaaegsetel pungipidudel Nõmme kultras jm oli kohal vast sadakond huvilist. Seda lahedam oli näha, et Kultuurikatel mahutas... no tuhatkond ehk... Luki lavaletulekul oli liikumine kogu ruumis ilmvõimatu.

Tualettidega oli koonerdatud, see-eest õllemüügilette oli kaks kindlasti. Ja fänne oli nii Luki kaasaegsetest nendeni, kes eelmisel peol viis aastat tagasi veel sündinudki polnud.
Kaks algkooliealist poissi meie kõrval olid märkimist väärivad - uhked harjad ja teemakohane riietus.

Alice Tisler oma tuntud headuses, kuigi enam mitte nii stiilipuhas. Propa - kommentaarideta. Ja Luki ise. Kas olin ma paar liigset õlut võtnud või mis, aga viimaste lugude ajal kadus aeg ja ruum, lavapealsed diskussioonid kõlasid kui ühel Minu Esimestest Pidudest kadunud Kadrioru Jäähallis ja publik rokkis täiega kaasa.

Afterparty kella poole viieni. Takso. Uni.

Äge! Viie aasta pärast loodetavasti jälle!

Reede, 23. november 2007

viiesendised enam ei kehti

Täna oli mu rahakotis 1030 krooni. Ja minu lõuna maksis 30,05. Sügasin jopetaskus ja leidsin viiesendise.

Iseenesest lahe kokkusattumus, kui vaid müüjatädi poleks sõrmustes näpuga tsekile osutanud: "Kümme senti, mitte viis".

Vaatasin - oli jah kümme. Kusjuures salat maksis kaheksa krooni ja null neli, mille aparaat ümardas kaheksa null viieks ja tsekk omakorda kaheksa kümneks.

Ajal, mil nädalas enam viiesajasega ka kokkuhoidlikuma elustiili juures hakkama ei saa, ei tee kuus liigset senti mind vaeseks. Küsimus on vaid põhimõttes.

Kui viiesendine enam kehtiv rahasent ei ole, siis ootan Eesti pangalt või kaupluselt Comarket vastavat teadaannet.

Kolmapäev, 21. november 2007

nagu heas ameerika vilmis

Mida teha kui keset kesklinna tihedat liiklusvoolu lõpeb kütus, aga auto on õnnestunud siiski esimesse ritta paigutada?

Pole mõtet tõmmelda ega otsida pagasiruumist tühja pudelit ning lasta peas Tallinna kaardil koos lähima bensuka asukohaga keerelda.

Palju mõnusam on kirjutada aknale silt - "kütus otsas" ja kulgeda edasi ühistranspordiga. Autole saab hiljem ka järele minna:)

Teisipäev, 20. november 2007

7 asja millega ma ei nõustu

Kukupai tahab teada seitset asja, mis ei ole minu arvates tõsi.

*Tööd tehes tuleb armastus.
Töö vastu?

*Saad seda, mida annad.
S****gi! Saad seda, mida endale sebida suudad

*Saagu Teid palju!
Ikka vaid niipalju kui oma jõududega kasvatada jaksad

*Aga nii on kombeks...
Soolake sisse oma kombed, mul on vaid üks elu!

*ah jäta, mis nüüd mina...
tagasihoidlik silmakirjalikkus kuubis

*järjekindlus viib sihile
Halloo, õnne peab ka olema, muidu jäädki peaga vastu seina taguma!

*ah, pole oluline
eks ma küsin kolmekordselt tagasi kui õige aeg on

Neid oma "asju" võiks kirjutada Gea , Tarmo ja Epp

Esmaspäev, 19. november 2007

intervjuu väikese notsuga

Notsu käis laupäeval vanaemaga teatris esietendusel. Saime need piletid tingimusega, et Notsu jagab oma teatrikogemust teiste lastega ehk räägib ajakirjanikutädile, mis talle selles etenduses meeldis ja mis mitte.

Homme on tähtaeg. Ja ajakirjanikutädi olen vabast tahtest ise ise. Niisiis. Minu noorim intervjueeritav, mu oma viieaastane tütar. Intervjuu läbiviimise koht - meie elutoa punane sohva.

Algatuseks tahab vaadata "koduperenaisi", seejärel teeb endale paberist arvutit, aeleb mööda diivanit ja nõuab kohukest. Alles karm kõneviis, et teised lapsed ei saagi nii teada, kas see oli tore teatrietendus, tuletab talle lubaduse meelde.

Väike intervjueeritav jutustab ladusalt, mida ta laval nägi ja mis talle meeldis. Asju mis ei meeldinud. on õnneks vaid üks - see, et etendus oli niiiiiii lühike. Ja tegelikult oli see vist temast väiksematele mõeldud, tunnistab ta tasa.

Ma kirjutan oma 1000 tähemärki ära ja mõtlen hoolikalt nupukese vormi üle.

Mina, üliõpilane, leidsin eile ka bakatöö teema. Nüüd on see vaid vaja väljavalitud õppejõud-juhendajale "söödavaks" muuta.

Reporter: kassilaip teleriekraanil

Notsu on mõnikord hommikuti varajane. Meil on range kokkulepe, et multikaid võib vaadata, kui lasteaiariided on seljas. Ja nii ta istub, viieaastane pilk umbes pooltunni jagu teleriekraanile naelutatud.

Sättisin end samuti pudrukausiga teleka ette. Kanal2, Reporter, mu tööandja kloon ekraanil.

Raske, vist isegi surmaga lõppenud avarii - kahe auto kokkupõrge. Minuke nõiamoori rollis peab Notsule lühiloengu trakside kinnitamisest. Nots vaatab, noogutab ja lippab vannituppa hambaid pesema.

Reporteri meeli hoiab ärevil ka kahe eaka õe tulesurm Pelgulinna kandis - koos kaamera ja veel miskite asjameestega ollakse põlenud korteris. Korstnapühkija viitab kaltsudest ümbritsetud pliidile. Ja äkki on kaadris kassilaip - elus olnud ilus hallikasvalge kodukiisu, nüüd veidi tahmane, külili rämpsu sees. Kaader muutub suuremaks - kass püsib kaadris.

Mul pidi puder kurku kinni jääma. Ma ei ole selle saate vaataja - Uudistevoo saan kätte tööl ja lehtedest ja raadiost ja bnsist.

Eelmisel kursusel rääkis Halliki Harro-Loit eetikast.
Kas mitte ajakirjanduseetika ei keelanud laipade suures plaanis eksponeerimist või ei kehti see loomalaipade kohta? Või ei kehti see Reporteri kohta?

vormelipiloot:S

Tagasi Tallinnas. Tulek ema seljakoti ehk pisikese rohelise Opel Corsaga oli parem kui reedene minek - tee oli märg ent mitte lumine.

Kaheukseline Corsa, koduse nimega Gürsa, lõpeb seal, kus Patrolil tagumine iste hakkab... Keegi naljanina, esimene omanik Saksamaalt, on tellinud talle lisavarustuseks automaatkasti, konditsioneeri, 8 turvapatja ja last but not least - kärukonksu!!! Kõigele lisaks on sellel imeloomal 1,4 16V mootor ja suts üle 600 kg tühimassi... ehk tegemist on kaheukselise rohelise lennukiga. Paraku ei ole sellel autol juhitavust ja üle 90 sõita on ka suvel heade teeolude korral võrreldav enesetapukatsega. Aga analoogseid kaheukselisi "paberrakette" lehvis täna mööda ka pimedates kurvides - vihkan surmamaanteed.

Tartus avastasin, et suvised "m+s universaalrehvid" on suvega kaotanud esimeste rataste alt mustri. Ilmselt on pool tundi ajakulu ehk 8 polti lahti ja 8 kinni ning tagateljel sama pluss neli korda tungraud õigesse kohta paigutada, minu jaoks jälle ületamatu ajaraiskamine olnud. Ja vormelirehvidega sõidan ma ka homme tööle, sest tegemata asjad näikse olevat muutunud elustiiliks.
Homne nimekiri:
*korrastamata araabia keele kaust
*kirjutamata kiri ettevõtte juhile

On viimane aeg pakkida kohver ja kihutada notsuvabale palmialusele puhkusele, enne kui stress täieliku võidu saab.

Laupäev, 17. november 2007

@tartu

Tartu on mõnus. Võrreldes pealinnaga on siin ajal teine kulgemine ja ruumimõõde on ka teine. Kollakas tänavavalgustus annab linnale hoopis teise, vanaaegse mulje. Miskipärast meenub lasteraamat "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", kus peategelased Tartu Ülikooli sõidavad. Miks, ei mäleta, kuidas ei mäleta, muid raamatuteemasidki ei mäleta aga illustratsioon tarkusesammastest seisab silme ees.

Tartus teen ma hoopis muidu asju kui Tallinnas. Lõpetan kodutöid, mille laviin ei lõpe. Teen seda mitte punases tugitoolis närviliselt oma uneajast vaid mõnuga ja süvenenult mõnes kesklinna kohvikus või olles materjalid arvutisse laadinud, hotellis. Tartus on täiesti reaalne jalgsi asjatada. Ja nüüd on mul Tartus ka oma spordiklubi ja spinnitrenn, juuksuri kolisin siia juba kevadel.
Jäädavalt tulemiseks on puudu on veel piisavat sissetulekut pakkuv töökoht ja kodu.

Ilmselt pettuksin ma peatselt - minu Tartu on kesklinn ülikooli ja kohvikutega, on Kaubamaja ja pubid. Aga siingi on ummikud, rahamaailm ja järjekorrad. Ja kiirus, mille eest ei põgene kuskile.

Reede, 16. november 2007

bitš, 100% bitš

Tartus on pea igas pubis nett - nii võib hotell vabalt netivaba olla - ja lõpetamata kodutööd saavad ikka tehtud, kui enne just päev õhtusse ei jõua.

Saatsin eile ära kaua saatmata olnud kirja ühele riigiasutusele - võtan sellega enda kanda bitši austava nimetuse. Aga mis teha, elu on selline, et omaenda koha eest päikese alla peab võitlema, mõnikord ka vahendeid valimata.

Ja nüüd vaatame mis kukupai koduhoovis puu otsas istuvast kassist saab.

kuidas osta kõrgkoolidiplomit (AD 2000)

Leidsin ka ühe igivana artikli - Sõnumilehes Manona Visnapuuga kahasse tehtud eksperimendi, mis ilmus esikaanel. Oh aegu ammuseid!

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=75144

Ja taas koopia endale mälestuseks:
Sõnumilehe eksperiment tõestas, et julge pealehakkamise korral kulub suvalise kõrghariduse saamiseks ööpäev ja 500-25 000 krooni.

Möödunud nädalal ilmus eri väljannete kuulutuseveergudel teade, kus sooviti kiiresti osta ülikoolidiplomit, lõpetamise aasta ja hind ei omanud tähtsust. SL-i loodud legendis oli ette nähtud õnnetu tütarlaps, kelle tööandja oli ootamatult hakanud huvi tundma alluva haridustee vastu. Kuna kõrghariduse omandamiseks kulub aastaid, oli õnnetu töövõtja sundseisus - kas kaotada kõrgepalgaline töökoht või riskida dokumendi võltsimisega.

17 võimalust kõrgharidust osta
Vaevalt olime eksperimendi tarvis omandatud kõnekaardi telefoni lükanud, kui helistas esimene pakkuja. Keskealine naine on nõus müüma abikaasa diplomi. Kuuldes, et ostja vanus on alla 30, pakub ta ka poja haridustunnistust.

Esimene, 1964. aastast pärinev TPI diplom ei tundu ostjale just huviäratav. Poja 1999. aasta TTÜ majanduseriala aga küll. See oli ka ainus kord, kus pakuti mööduva sajandi viimase kümnendi väljalaset. Järgnevate päevade jooksul saabus seitseteist pakkumist, esindatud olid kõikide Eesti ülikoolide nõukogudeaegsed diplomid filoloogiast juurani, lõpetamisaastateks 1953-1988. Eksootilisim pakkumine oli Rostovi Meditsiiniinstituudi läbimist tõendav dokument.
Hind 500 kuni 25 000 krooni.
Summad, mille eest soostuti haridustunnistust müüma, on väga erinevad. Nõudlikku bassihäält huvitab kõigepealt, mida ostja tema Tartu Ülikooli eesti keele diplomi (1960) eest välja käiks. Härra soostub diplomist 500 krooni eest loobuma.

Noorepoolne rõõmsameelne proua lubab välja uurida, kui palju võiks tema Pedagoogilise Instituudi 1961. aasta lõputunnistus väärt olla. Järgmisel päeval tagasi helistades teatab ta hinnaks 15 000 krooni. Ostja hindas pakkumist kalliks, ent müüja ei nõustu odavamalt diplomit loovutama.

Kalleim pakkumine meelitas müüjaga kohtuma. Sõbralik proua on nõus 25 000 krooni eest Pedagoogilise Instituudi 1958. aasta diplomi ära andma. Keskealine paar saabub kohtumispaika päevinäinud tumeda Opeliga, müügiartikliks ämma haridustunnistus. Tegelikult küll kaks, aga teine oli pigem näitamiseks kaasa võetud.

Kulunud välimusega Nõukogude Eesti vappi kandvad kaaned reedavad dokumendi eakust. "Õnnetu neiu" uurib võimalusi diplomis oleva nime äravahetamiseks: ehk aitaksid keemikud tinti lahustada? Müüjad olid veendunud: peamine on kaante olemasolu, küll leidub võimalus andmeid muuta. Hind aga ei olnud tingitav. Võtan järelemõtlemisaja.

Templitega diplomiblanketid
Sõnumilehe eksperiment on jõudmas lõpusirgele, kui saabub kaks kõnet tühja ülikoolidiplomi vahendajatelt.

Esimene, noorepoolne meeshääl lubab tuua Eesti Mereakadeemia diplomi blanketi. Kas see ka registreeritud on, ei oska ta öelda, ent lubab uurida. Noormees on üllatunud, et ostjaks on naisterahvas, ent lohutab siis, et see kool õpetab välja ka sadamatöötajaid, kes võivad vabalt olla ka naised. Igatahes lubab ta soovijale nädala jooksul 7000 krooni eest kõrghariduse tuua.

Teine, tunduvalt vanem pakkuja pakub TPI 1988. aasta ametlikult registreeritud diplomit, vajadusel ka hinnetelehega. Ostja oli olemas, aga kadus silmapiirilt, seetõttu mulle helistabki. Paar päeva aga minevat aega, miski pitsat vaja peale võtta ja siis võin 4000 krooni eest olla diplomeeritud masinaehitaja. Hind olevat umbkaudne, kuna keegi kolmas tahtvat ka tasu saada.

Eksperimendi lõppedes võib väita, et kõrghariduse ostmine Eestis on tänu müüjate soovile ratsa rikkaks saada imelihtne, ostetud diplomi kasutamine lihtsa kontrollitavuse tõttu aga riskantne.

Samas tahaks diplomiostjatelemüüjatele meelde tuletada, et dokumendi võltsimine on kriminaalkorras karistatav tegevus. Ülikooliaastad ei ole mahavisatud aeg, vaid mõne arvates üks kauneimaid eluperioode.


____________________________________________________________
Kommentaar AD november 2007: oleks ma teadnud, et ülikoolis tuleb ööde kaupa kodutöid kirjutada, poleks sinna vist läinudki, küll ilma igasuguse praktilise kogemuseta = väärtusetu juuradiplom kaunistab aga cv-d päris kenasti.

Neljapäev, 15. november 2007

õhtulehe veebis - minu kolmas artikkel

Lõpuks ka netis, see minu kauakirjutatud artikkel . "Esimesed" jäävad ju ikka meelde:) Et käisin samades paikades ise ka eelmisel aastal siis oli küsitleda mõnus, kahtlemata ka lihtsam kui tundmatus paigas käinud inimest.

Link: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=254439

Koopia endale mälestuseks:

Kontrastide Gruusia: nostalgiline kõrvalepõige nõukaaega

15.11.2007, SLÕhtuleht, Reisi ABC (paberil 14.11, pilte ei oska ma siia endiselt panna, aga Dea fotod oma tuntud headuses!, netis üleval)

Gruusia on kontrastide maa: linnatänavatel on kõrvuti uhked luksushotellid ja hooldamata majad. Kõikjal käivad mastaapsed ehitustööd. See väikeriik areneb nii kiiresti, et kindlasti avaneb juba tuleval suvel seal täiesti erinev pilt.

Tantsuansambel Sõprus käis Gruusias tutvustamas eesti rahvatantse Tartu Ülikooli lõpetanud grusiinidele. "Võib tunduda kummaline, kuid paljudes Gruusia haiglates töötavad arstid on omandanud kutse Eestis. Lisaks tantsimisele puhkasime Musta mere ääres ning jalutasime mägise Kahhethi värskes õhus," ütleb Sõpruse tantsija Dea Kuldorg.

Hoolimata sellest, et Gruusia pealinn Tbilisi asub Riiast vaid 3,5 lennutunni kaugusel, polnud Sõpruse tantsijatel sellest kunagisest nn vennasvabariigist suurt ettekujutust: "Keegi meist ei olnud varem Gruusias käinud. Olime vaid kuulnud, et see kodusõja üle elanud riik on kiires muutuste tuules," ütleb Dea.

Esimene kohtumine öise Tbilisiga oli selline: tantsijate bussil õnnestus lennujaama pargitud autode vahelt kesklinna pääseda vaid tänu politseieskordi aktiivsele sekkumisele.

Öömaja valvur magas nagu süüta lapsuke

Ka järgmine segadus ei lasknud end kaua oodata – tantsijatele öömajaks ette nähtud lasteaed oli suletud. Valvur magas ega reageerinud ühelegi koputusele. Niisiis pargiti buss kusagile väljakule ning hakati otsima ööbimisvõimalusi hotellides. Et ka taksojuhid ei osanud midagi soovitada, kasutati reisiraamatu "Lonely Planet" abi.

Tbilisi jäigi meelde nostalgilise linnana. "Ajas on nad meist väga palju maha jäänud," sõnab Dea. "Näiteks jalakäijatele ei ole linnaliikluses üldse mõeldud. Ka liikluseeskiri ei näi toimivat, kuid autojuhid on üksteise suhtes tähelepanelikud ja lõpptulemuseks on rahutu, aga mitte närviline liiklemine."
Tbilisis, mis gruusia keeles tähendabki "kuum", oli septembri lõpus sooja 25 kraadi. Tervikuna meenutas linn aga suurt ehitustandrit. "Peatänaval Rusta-velil toimus paljudes majades remont. Kesklinnas olid hooldamata hooned kõrvuti kapitaalselt renoveeritutega, millest paljudes paiknesid luksushotellid," nendib Dea, kes on erialalt ehitusinsener.  Jätkub lk 64
3"Pilt meenutas Tallinna 1990. aastate alguses, mil siingi ei olnud veel klaasfassaade ega kõrgeid hooneid."Juba Alexandre Dumas kiitis Tbilisi terme. "Looduslikest kuumaveeallikatest pärinev väävlirikas vesi on tervislik, kuigi ebameeldiva lõhnaga. Tbilisi vanimas osas paiknevad termid on huvitav, kuid räpane vaatamisväärsus," sõnab Dea.

Gruusia teismelised on innukad kirikuskäijad

Söögikoha leidmisel kogesid naised raskusi. "Eurooplastena oleme harjunud, et pea igal sammul kohtad mõnda kõrtsi, kuid Tbilisis oli neid vähe," ütleb Dea. "Ka söögikohtade sisustus koosnes tihti vaid plastmassmööblist. Ka puhtusepidamine jättis soovida. Samas olid toidud maitsvad ning meie mõistes hinnalt soodsad."
Kõiki toite sai aga osta ühekaupa – näiteks võis tellida suuri pelmeene meenutavaid hinkaale tükkhaaval. Esialgu kippusid küll toitude nimed sassi minema, kuid reisi lõpuks kujunes üldiseks lemmikuks juustupirukas hatšapuri. Harjumatu oli, et liha juurde tuleb tellida eraldi nii salat kui ka kartul.
Muide, kohalikku raha lari saab Gruusias osta kas eurode või dollarite eest. Suuri kaubanduskeskusi ei ole, tööstustooted valdavalt turukaup. Suveniire on müügil vaid lennujaamas.
Grusiinide jaoks paistis usk väga tähtis olevat: "Käisin mitmes kirikus, kus oli palju teismelisi – nad süütasid ikoonide eest küünlaid, pead rätti mähitud. Õigeusupulmi Eestis eriti tihti ei peeta ja seetõttu jälgisime juhuslikult tseremooniale sattunutena seda huviga," räägib Dea.
Puhkepäevad veetis tantsuansambel Aserbaidžaani piiri lähistel Kahhethi mägipiirkonnas Sighnaghi väikelinnas. Linna sissesõit jättis mulje tüüpilisest Lääne-Euroopa väikelinnast, kuid tegelikult käib seal praegu üleüldine remont. "Kaheteistkümnel kesklinna tänaval laoti munakive maha. Kohalike sõnul olnud tööde tegemise kõrgperioodil ametis 3000 töömeest. Kõigi tänavate ääres paiknevate majade fassaadid said korraga uue välimuse – sellist kapitaalset renoveerimistööd pole ma varem näinud," imestab Dea. Suurem osa Sighnaghis puhkajatest olid aga iraanlased.
"Et kasutasime kodumajutust, olid meil kohalikega tihedad suhted. Linnaekskursiooni tuli meile pakkuma kohalik abivalmis kriminaalpolitseinik, kelle sõber meile ka lõunaks piknikumaterjali metsa alla tõi," meenutab Dea.

Pronksööd toimusid hoopiski Vilniuses?

Kui mitte ise, siis mõni nende sugulane või sõber on endistel aegadel ikka Läänemere ääres käinud. Ka pronksööde toimumisega oldi kursis, kuigi miskipärast arvati, et see kõik juhtus Vilniuses."
Sügis Gruusias on aeg, kui valmivad eksootilised viljad. "Korjasime okstelt Kreeka pähkleid, viinamarju ning viigimarju. Hurmaad ning mandariinid ei olnud veel küpsed," ohkab Dea ning kiidab grusiinide külalislahkust: "Meid võõrustanud peredel näis kõigil olevat viinamarjakasvatus, igatahes pakuti meile kõikjal koduveini."
Dea loodab juba tuleval suvel seljakoti pakkida, et veel kord Gruusias ära käia. Arvatavasti aga ei ole see seal enam päris seesama nostalgiahõnguline endine liiduvabariik, sest Gruusia areneb väga kiiresti. Viie aasta pärast ilmselt ei tunne neid paiku enam äragi.

Rahvatantsuansambel Sõprus
Loodud 1946. aastal.
Ansambel tegutseb Ilma Adamsoni juhtimisel, koosneb sega- nais- ja lasterühmadest ning saateorkestrist.
Tbilisis esinesid Sõpruse tantsijad kahe päeva jooksul Tumanišvili Cinema Actors Theatre’is.

Viimasesse lõiku on sattunud viga: sõpruse juhendaja ei ole enam Ilma Adamson.

Kolmapäev, 14. november 2007

vormi- ja vaimunõtrus

Madala pulsisagedusega treeningud ei anna sama rõõmu ja väsimust, mis treeningud kõrgel pulsil. Ja ühed lemmikteksad suisa karjuvad, et kints ja tagumik võiks kõhnemad olla. Rasva-Volli on kõhu peale pesa teinud ja nabapluusist võib vaid unistada
Käitusin ülikooli koolitööde suhtes häbematult ja läksin spinningusse. Väsinud on ja hea ka.

Aga vaimunõtruse vastu ei aita miski - vara voodisse ja homme vaatab. See "vara" tähendab minu jaoks keskööd.

Peaks pakkuma ülikooli õppekavasse uue loengu:) Suudan juba piisavalt hästi edastada, kuidas vorpida viis kodutööd ühe ööga valmis.

Teisipäev, 13. november 2007

Elion, palka mind teenindajaks!

Tere, Elion,

Olen Sinu klient juba mitu aastat. Viimase ajani on kõik hästi olnud - internet ja telefon töötasid, ma maksin kord kuus arveid ega virisenud.
Läksin Sinu innovaatiliste reklaamide õnge, või algas see hoopis sellest, et tahtsin taas Soome kanaleid näha. Igatahes otsustasin kasutada pakkumist telefon+internet+digitv aasta lõpuni 255 krooni kuus.

Nüüd kõik valesti - stabiilne internet on asendunud pidevalt katkeva ühendusega, digi-tv tahab pidevalt restarti ja ühel õhtul ei töötanud isegi telefon ning klienditeenindus ei suutnud tunni jooksul tehtud kolme kõnega selgitada, et töömehed kuskil kauges "jaamas" töötasid kella 20-ni elik mul ei ole lootustki, et minu murega samal õhtul tegeletaks.
Nii ma öösel Statoili vaba-wifis külmetasingi ja koolitööd teha vihtusin, et mitte ülikoolikaaslasi alt vedada.

Teeninduses seletati, et vajan digi-tv ja internetiühenduseks seadmeid A ja B (tasuta), et oskusliku ühendamise korral saan hakkama ainult A-ga. Ei saanud. Minu töökoha itimees teatas, et B juba kodusoleva aseaine, seadme, mida eelmine konsultanditüdruk väga kiitis, võin nüüd kasutuna prügikasti visata. Ometi maksin selle eelmise ruuteri eest eest vähem kui aasta tagasi esinduses 899 krooni!!! Seade B ei hakanud tööle - osutus vigaseks, ja lisaks ka valeks - küsisin juhtmevaba, sain juhtmega. Aga vtehnik, kes kodus vahetamas käis, oli küll oma ülesannete kõrgusel - helistas õhtul peale seadmete vahetamist ja uuris, kas kõik on ikka hästi ja töötab.

Aga järgmise rikke korral küsis "tehnilise toe" telefoninumbril vastanud noormees vagural psühhiaatrihäälel: Kas te olete ikka kindel, et viibite oma kodus? Tema nimelt ei nägevat minu arvutit juhtme lõpus...
Võib kõlada norimisena, kuid negatiivse küsimuse "ega te ei tea oma telefoninumbrit?" asemel võiks jaatavas ja kindlas kõneviisis paluda helistajal oma telefoninumber öelda.

Usun, et olen pretensioonikas klient. Aga arve tegija helistas mulle novembri alguses ja ütles, et poole kuu ebakvaliteetse digitv-teenuse eest arvet ei tule (st tuleb, aga miinusmärgiga) Suurfirmas, kus on tuhandeid kliente, kõlas see nii hoolivalt. Aga seesama arve laekus ikkagi plussiga minu postkasti ja uus teenindaja infoliinil väitis, et nii peabki... Lõppeks tõdes, et somewhere there on ka miinusmärgiga arve. Võibolla. Üksteist päeva hiljem ei ole ma seda ikka veel saanud...

Ootan. Ega virise enam. Pigem loodan, et teed mulle tööpakkumise telefoniteenindaja ametikohale. Paariks õhtuks või ööks, sest IRL pean ma siiski oma põhitööl käima. Loodan nende paari korraga mõista, kas töö Sinu juures on tõesti nii närvesööv, et teenindajana oleksin alalõpmata mossis ega tahakski olla positiivne. Katsetaks, kas arveprogrammid on tõesti nii segased, et nendest läbinärimiseks kulub kaua aega. Ma tõesti ei taha uskuda, et klienditeenindus on jäävalt Sinu achilleuse kand.

Täiendus kell 14.11 kell 12,49
Kõne tulemuse klienditeenindusse sain teada, et arve on küll tehtud, kuid ei kuulu mulle väljastamisele. Miks? Ei tea. Teenindaja ütles lakooniliselt, et annab minu mure edasi. Kuhu?Loodetavasti mitte mutiauku.

aeg jätta hüvasti

Sellele otsusele eelnesid mõned kehvasti magatud ööd, paberitäis kalkulatsioone ning dialooge iseendaga ja sõpradega.
Pereliikmed on ikka olulised, nii ka tema. Aga iga aeg saab kord ümber, nii kahju kui mul ka ei ole.

Tema oli minu unistuste auto - alates lubade omandamisest 1997 aastal olen just seda mudelit igatsenud. Kahe aasta jooksul koos läbitud ~60 000 kilomeetri jooksul ei jätnud Temake mind kordagi teele ja sisselülitav nelivedu sumpas turvaliselt läbi ka kõige paksematest lumevaaludest. Reaalselt vaja läks ka jeebiomaseid vidinaid - differentsiaali lukke - väiksemate vendade kraavist väljatõmbamisel. Uhkeimaks sikutamistulemuseks jääb klaassiledalt jäiselt teelt välja libisenud suvekummidel Peugeot 406 vastumäge tagasitirimine, millega sai mässatud päris mitu tundi.

Kaitsva kilbina päästis sõber mind ka kokkupõrkest kitsega.
Mõned suure gabariidi manööverdusvõimetusest tulenevalt tekitatud pisimõlki teistele neljarattalistele said kindlustuse poolt kinni makstud. Ja last but not least - pärismaasturiga Männiku liivas või muidu metsas hullamas käia on väga mõnus. Loodetavasti oskab seda nautida ka uus omanik.

Plussid:
*Olematu remondikulu - see auto lihtsalt ei lagune
piduriklotsid*esirattas olev munakas (pärisnime ei teagi). Kogukulu 2 aasta jooksul: 1900 krooni (Nii vähe remonti vajanud autot ei ole mul veel olnud)
* tohutult hea läbivus ja teelpüsivus
* lihtne linnas sõita - sellisele kehamassile naljalt ette ei "nõeluta"

Miinused:
* kütusekulu
* suhteliselt kallis ostuhind
* kehv kiirendus, tingitud 4,6-sest sillast

Et elus on vahel vaja teha valikuid, siis valisime Notsuga läbi rääkides ühe teise kalli asja, mis meie piiratud eelarve juures olulisem kui suurt kasvu neljarattaline sõber.

Esmaspäev, 12. november 2007

kepiklubi õhtustel treeningutel

Kepijutud enne ja pärast tööd.

"Keppima tuled vä?", "Mis kellast täna kepime?" "Keppimas käisid? Kaua?"

Üllari poolt soovitatud ettevalmistused Leninile minekuks on alanud. Mugava jooksutossu asemel kannan alpinismisaabast, pehmet suusadressi asendab esialgu jope ning 80-liitrises seljakotis on raskuseks kaasas 4x500g makarone ning karp piimapulbrit, kokku 2,5 kg. (nälga vähemalt ei sure:P) Pealamp valgustab teed ja kepid aitavad tasakaalu hoida.

Sellise varustusega tammun õhtuti suusahüppemäel ja vanakal üles-alla. Esialgu teeb nalja, seejärel võtab hingeldama ja lõpuks tõuseb tatt kurku. Veremaitse tuleb tõenäoliselt ka.
Laupäeval 2,5h, täna 1,5h, pühapäeval trampisime niisama ringi.
Kehal on mälu - saapaid jalga ja kotti selga kiskudes tuleb seesama tunne, mis Elbruse aklimatilgi.

Kommentaarid esimene kahe treeningpäeva järel:
*Lisaraskus on liiga kerge- pean kuivaineid juurde pakkima.
*Leidsin hüppemäel järsu tõusu, mida täna vaid traaversina kõndida sai - homseks saan Jaanilt klubi kassid. (tema hääletoon minu kõnele vastates oli imestav, ic)
*lisaks peab kord nädalas tegema ka kõrge pulsiga treeningut
*üksi oleks räigelt nüri - kahekesi plõksides ahmime külma õhku oluliselt rohkem. Ja kolmas on teretulnud!


Niisiis kepiklubi - kuus korda nädalas Nõmme metsas.

Pühapäev, 11. november 2007

imeline vene kirik

"Kas te üldse aru ka saate, kuhu tulite", noomis Väga Heade Silmadega naine küünlaid müües mind emalikult. Mõin silmad maha - kaukaasia karvamüts, maakeeli ja lihtviisiliselt pikakarvaline lambaperse, ei olnud ilmselt sobivaim peakate pühasse Kuremäe kloostrisse sisenemiseks. Aga kodust välja sõites hoolitsesin, et oleksime Notsuga eelkõige soojalt riides. Kuremäel valitseski lumine südatalv. Aga miski kuskil sisemuses sundis mind ette võtma teekonda pea kahesaja kilomeetri kaugusele.
Sellest küünlamüügi-naisest õhkust sisemist soojust ja rangust.

Vene kirikus on palju altareid (või nimetatakse neid lihtsalt ikoonideks, mille ees küünlajalad, ma ei tunne termineid). Olen varem pannud küünla za pakoistva ja za zdarovje, tahtsin nüüd lisada ka za stšastje, aga ei osanud selles pühas paigas kuidagi käituda. Seisin lihtsalt küünlad näpus - kloostrikirik erines kõigist siiani nähtud vene kirikutest - küünlaid ei süüdatud, vaid asetati jalgadesse. Range olekuga naine uuris vastuse asemel, kas ma usun, et see aitab. "Aitab küll", ütlesin, "On alati aidanud".

Ja naine näitas, et paneksin küünlad Jumalaema altarile? (või lihtsalt ikooni ette, jään terminitega ikka hätta). "Püha Jumalaema on kõige võimsam," ütles ta (või midagi sarnast) Ma ei oska kombe kohaselt risti ette lüüa, ka olen ma minetanud oskuse palvetada. Aga tean, et Jumal kuulab kõiki, ka minusuguseid. Istusin kiriku tagapingil kaua. Tundsin füüsilisi vaevusi nagu vene kirikus alati. Löristasin vist natuke nutta ka. Kui lõpuks püsti tõusin, vaatasid eakad kloostrinaised mind pikalt. Aga sisemine värin oli kadunud ja selle asemel on juba mitu tundi suur-suur rahu. Ma ei oska ega tahagi neid väga isiklikke kogemusi sõnadesse panna.
Olen kuulnud, et vene kirikus valitsevad väga tugevad jõud. Väga Heade silmadega naine ütles, et kui sisemine sund mind tagasi kutsub, siis tuleksin ja räägiksin preestriga. (oli vist ikka preester) Ta olevat eestlane. Üks maine tähelepanek - kloostrinaistel on imeilusad valged hambad, terved ja säravad.

Jalutasime veidi kloostri aias, käisime Pühal Allikal, tegin tavapärased fotod surnuaiakogusse. Kahju, et allikasse kastmiseks aega ei jagunud... Tõin koju pühitsetud pühapildi - raha selle eest ei küsitud, tegin annetuse. Äkki aitab!

Jõhvi kandis sadas meeletult lund, tee oli nagu liuväli. Sõitsin Tallinnani kiirusega maksimaalselt 90 km/h. Nots nohistas tagaistmel magada ja ise mõtlesin oma segaseid mõtteid sirgeks. Maised lennukid kihutasid minust nagu postist mööda - ikkagi kahe uksega corsa liiklust takistamas. :S

Laupäev, 10. november 2007

tänasida toimetusi ära lükka homse varna, sest ülehomme...:S

Motoorne rahutus vaevab, selline sisemine värin. See annab tunnistust vaid ühest - olen jälle end igati üle pingutanud. Ja nii igast nurgast kui ka töökotist vaatavad vastu täiesti tegemata või poolikud asjad.

Väike loetelu:
*kiri ühele riigiasutusele*kiri meie ettevõtte juhile*rühmatöö*ülikooli kodutöö(d)*liistude panek*pööningul villa rullimine*kamina paigaldus*mustade nõude hunnik*triikimata pesu hunnik*araabia keele lahtised lehed...
seda loetelu võiks jätkata.
Kõikse kurvem, et enamiku tegemata asjadest oleks pidanud valmis saama eile, et mitte öelda nädala või kahe eest.

Mida aga teen mina - magan lauba hommikul süüdimatult poole üheteistkümneni, koperdan hilbupoodi, veedan seal tunni, seejärel kepikõndima 2,5h, pitsat tegema, kooki küpsetama, tort Notsule. Ja miski seitsmes meel arvab, et õhtul võiks linna õllele minna. Homme jälle...

Ellu jääda. Kanal2

Ast Bsse sõidutav turvaline lennuk on ribadeks, osad sõbrad surnud, mõned kadunud ning riideid vaid niipalju, kui sooja lennukisalongi selga pandud sai. Ja õnnetuse tõttu oled sattunud kuskile Andidesse.
Mis siis saab?
Ma olen seda filmi näinud, ammu.

Ma ei kujuta ette kas ma suudaks süüa oma sõbra liha. Siin soojas tugitoolis mõtlen, et ei suuda. Mina, esteetsuse tipp, liha praetud, juurvili hautatud. Ilmselt suudaks, ka toorelt ja külmutatult, sest ellu tahaks jääda.

Reede, 9. november 2007

helkuritega varustet kirst ehk pisiautoga liiklusummikus

*Hommikune tähelepanek:
Nissan Patroliga Põhjakaare ja Pärnu maantee nurgal seises annab umbestäpselt teine-kolmas auto märguande lubades sooritada vasakpööret liiklusummikus peateele.
Seistes samas Opel Corsaga võib sinna jäädagi. Kulus pea kümme minutit, enne kui pööratud sain.

Järeldus: viisakad mersud ja lexused ja landcruiserid on viisakad vaid sama klassi autode vastu:S

*Õhtune tähelepanek Nõmme jalakäijate kultuurist:
Kui kodanik ei raatsi helkurit jopele kinnitada, võiks selle vähemalt kirstule külge panna. Autor: Maarja kõrvalistmelt.
(Tegevuskoht: terviserajaks remonditava raudteetammiga paralleelselt kulgev tänav. Tegelased: idiootidest rahva- tervise- ja muidu sportlased olid vist trennis kui maanteeamet helkuritest rääkis)

Kolmapäev, 7. november 2007

minu esimene päris-intervjuu

Mina ei ole Juhan Peegli õpilane. Minu abituriendiks olemise aastal sai temast juba emeriitprofessor. Elu nimi on Juhus. Ja sellesama juhuse tulemusena tegin mina eesti ajakirjandusõppe asutaja surmapäeval esimese oma päris-intervjuu. Kuigi intervjueeritav ei olnud päris võõras, valdas mind kohtuma minnes tugev hirmutunne.

Sellest saab 5000 tähemärgine lugu. Valmistasin loo kondikava koos küsimustega ette ja jätsin ruumi võimalikele vestlusele käigus tekkivatele lisaküsimustele. Püüdsin järgida Mart Raudsaare uudise sotsioloogia loengutes kuuldut ja reporteritöö praktilistes seminarides arutletut. Püüdsin olla asjalik ja täpne. Sellest hoolimata veetsin oma allika aega pea kaks tundi intervjueerimiseks ning täpsustasin loo kirjutamiselgi nüansse. Minu hinnang endale kui intervjueerijale: kobakäpp, õnneks mitte kuubis.

Püüdsin kirjutades olla situatsiooni vahendaja ja mitte välja tuua emotsioone.
Kirjutasin oma 5000 tähemärgi pikkust lugu koos kahe saidbariga neli tundi ehk öösel kella kaheni. Hommikul valisin lõplikult pildid ning saatsin materjalid toimetajale.

Ise ei jäänud üldse rahule - minu allikas edastas palju rohkem infot kui mina lugejale kirjutades. Toimetaja vaatas, naeratas oma armast tagasihoidlikku naeratust ja ütles hindeks tubli nelja. Nelja seetõttu, et ma võinuks olla emotsioonides julgem.

Võta nüüd kinni:)

Esmaspäev, 5. november 2007

Päev a´la bridget jonesi päevik

Hommikul oli auto esiklaas, ja mitte ainult, härmatunud ning radika paisupaak taas tühjaks tilkunud. Jääkülmas autos, mille esiklaasi plaadikarbiga vaatepilu kraapisin, oli paha tööle sõita. Ei pea vist lisama, et remondimehe number oli üks neist, mille ainus eksemplar asub kokkujooksnud SIM kaardil. EMTi omad harutavad seda juba kolmandat nädalat lahti, ilmselt vedeleb kaart küll kuskil sahtlis ja ootab oma järjekorda, kui see kunagi üldse tuleb. Mul ei ole kahjuks häid kogemusi suurfirmade klienditeenindustega.

Nädalat sissejuhatav koosolek väsitas. Otsese ülemuse igahommikune rõvetsemine ületab ammu madalaimagi eetikaläve. Hakkasin tema roppusi üles kirjutama. Kõik, kellega kirjutist jaganud olen, on siiani keeldunud uskumast, et tegemist on väliselt hoolitsetud ja hapra naisterahvaga.

Araabiakeelsed tähed minu peas meenutavad maakeeli segamini olevaid putru ja kapsaid. Õhtuks voolas autoradikas (lõdviku kaudu, ma siiski veel loodan) tosoolist tühjaks ja õrnem meie kodukassidest on linna saabunud koera tõttu närvishoki äärel. Tervete närvidega kassi täpselt sihitud käpahoop sundis mänguhimulise kutsika kiunudes nurgast varju ning hiljem perenaiselt lohutust otsima. Kolm neljajalgset ja kolm kahejalgset teeb kokku ühe korraliku sajajalgse, kui esikusse tassitud liivakuhja või jalanõude koguarvu vaadata.

Trennist saabunud Notsu hiilgas väsimusega ning avastasin bensukas, et pangakaart oli jäänud ronimispükste taskusse. Võtsin kokku nädala kulud ning tõdesin, et kütus ja väljas söömine/joomine/pidutsemine hõlmavad endiselt lõviosa meie eelarvest, mis ei mahutunud kaugeltki 1000 krooni piiresse. Ainuüksi laupäeval kulus taksole ja klubisissepääsule 100+100 krooni, siidrile ja õllele Y x 50kr ning pühapäevane laiskus väljas süües neelas kahele ca 180 krooni. Nädalavahetuse kogukuluks jäi jakobson ja kaks koidulat.

Üks täiskasvanud inimene käitub nagu vastutustundetu lapsena, õigustades väikesele inimesele antud lubaduste mittetäitmist sellega, et ta polegi midagi kunagi eales lubanud. Minule omakorda seab see täiendava kohustuse otsida üha uusi ja uusi vabandusi. Tean, et lahendused saabuvad õigussüsteemi otsusega, kuid sellele järgnev närvidemäng nimega "Kes keda?"

Tänasest päevast leidsin täpselt ühe positiivse asja - minu suurvõlgniku maksekäitumine on paranenud.

Näikse, et elu on pööranud jälle halenaljakaks halvaks fimiks, kus peategelase rollis olen tahtmatult ise. Kokkuvõtlikult võiks lõppu kirjutada, et homme ei saa enam halvemini minna. ausõna ei saa.
Tänast päeva saadan õhtusse tugitoolis kahe fliispleedi sisse kerra kerinult, ainsaks valgusallikaks võbelev küünal. Peotäis taskurätte on märjaks nutsakuks muutunud - mõnikord on maailm erikuradi ebaõiglane.

Pühapäev, 4. november 2007

Kui tahtmist jagub, aga mõistust napib

Pühapäeviti käib Jaan klubilistele Astangul ronimisharjutusi tegemas. Autoturu taga on 17m kõrgune kaljunukk, millest kell 12 köied rippuma lastakse ja igaüks vastavalt oma soovile kas üles ronida või allapoole laskuda võib. (just seesama nukike, millest minul õnnestus eelmisel aastal mõni meeter vaba langemist teha, enne kui haarav sõlm kinni kiilus)

Tänane harjutus oli mõeldud selleaastastele alustajatele sõlmede harjutamiseks. Koht, kust eelmisel aastal häbelikult "viilisin" ja hiljem käisin kaaslasi lunimas palvega seda või teist sõlme õpetada. Sel aastal olin tublisti targem - kiilusin end julgelt instruktorile külje alla ja tegin iga sõlme usinalt mitu korda läbi. Nüüd on Notsuga mõlemal sõlmed enam-vähem selged - juhisõlm, austria juhisõlm, surmasõlm, meremehesõlm, haarav ja eriti efektne seasõrg. Valikus siis nöörijupil ning ümber puu sõlmimine. Ostsin endale ka viiemeetrise kohustusliku repsaka ning palusin koduseks harjutamiseks prinditud paberi kus sõlmede tegemise juhised peal.

Vöösid kõigile ei jagunud ja ajasime hoopis Üllariga juttu. Teemaks Lenini edukas vallutus ja minu kõrge eesmärk eelolevaks suveks.

Mõned märksõnad, mille abil Üllar ja Tiina harjutasid, minimaalne treeningplaan 6 kuud:
* kepikõnd kestvusega minimaalselt 1h alpinismisaabastes ja 4-5 korda, Tiinal isegi 6x nädalas (minu senine 1-3 korda vastavalt viitsimisele kõlab pehmelt öeldes eesmärgitult)
* kepikõnd rannas, vähemalt ühte pidi lõõskav karm meretuul näkku
* Lisaraskusena kaasas seljakott, milles 8-9 kg suvalist kola
* Mäkketõusud alpinismisaabastes ja koos seljakotiga, soovitavalt liivas, mis oma tihedalt konsistentsilt meenutab lund (nemad kasutasid vanaka või hüppemäe nõlvu ning Patkuli treppi)
* väga teadlik valik varustuse ostul, mille abil annab kaalu ja mahtu oskuslikult kokku hoida. Nii olevat Joosu seljakott vaid 55l+ kõrgendused tavapärase 80 asemel. On ju iga lisakilo hõredas õhus kordades raskem kanda . Ja hinna järgi valitud = halva kvaliteediga seljakoti ebamugavusi sain Elbrusel omal nahal kogeda.
*lugeda ja analüüsida kõiki Lenini vallutamist kajastavad eesti reisikirju, seda mitte huvikirjandusena, vaid teadmaks võimalikult täpselt päevade kaupa, mis ees ootamas.
*Üllari suitsetamispahe tõttu on tema verevarustus halvem - üks hea põhjus mitte tõmmata pühapäevast sigaretti.

Üllari kirjeldus Lenini nõlvast tekitas mitmeid kõhklusi - ehk siiski teha veel harjutamiseks üks elbrusetuur... Ma ei tahaks olla nõrgim lüli köies kõndimisel üle jääpragusid täis platoo... Teisalt on ka see minek treenitav ja harjutusaega on üheksa kuud.

Hea meel on, et minu esimene "päris" varustus - popikad uued Bestardi alpinismisaapad teenisid kiitva hinnangu, kui nüüd suurus siiski sobiv on - minu saapad on suuremad kohustuslikud 2 numbrit, kuid Üllar soovitas siiski 3 numbrit suuremaid.

Varustus maksab terve varanduse, kuid kurb oleks vaadata teisi minemas kui endalgi jõudu jaguks, ent kokkuhoitud varustusekroonid sunniks tagasi pöörduma. Meenub tipuvallutusöö, kus kehasoojust aitas hoida Maarjalt laenatud kollane sulevest. Selleta oleks minu elbrus lõppenud kusagil pastuhhovide ja traaversi vahel.

Palju segaseid mõtteid sai. Nagu seisaks suvel ees eksam, milleks pean süstemaatiliselt õppima hakkama. Konspekti aga pole - koos algmaterjalide valikuga pean selle ise koostama.

Üks fänn on mul ka - Notsu ütles, et me ei saa Astangult ära minna enne, kui emme on Leninile ronimist kasvõi ühe korra harjutanud:)

Singer-Vinger Amigos

Kõikide heade juhuste kokkusattumusena sain ma siiski minna Singer Vingeri esinemisele Amigosse.

Ma ei ole neid nii väiksel laval aastaid näinud. Nad kõik on vanaks jäänud - juustes on halli ja keha on tönts. Aga see on ikkagi seesama "raha hääl", "aino", "rio de janeiro" ja misiganes, näpuviskamist ja lava ees kargamist väärt.

Näpud püsti:) koos kõikide teistega. Mõttevälgatus - kas me oleme hüpanud ka 15 aastat tagasi koos? 23. novembril on Velikije Luki!

Peale esinemist oli disko. Täitsa tavaline laubane disko. Nägemist!

PS. Taksojuhte võiks küll kontrollida. Viking takso nr 817 oli a) purjus b)üle igasuguse aja roolis olnud, sest. Njah. Parem siia ei kirjuta + kolm liiklusohtlikku olukorda, mis põhinesid juhi reaktsioonivõime võrdumisel nullilähedasega teel mustamäelt kesklinna.

Laupäev, 3. november 2007

hingedepäev maanteel

Oli see vast aasta või paar tagasi, kui üks mersumees Keilast Tallinna suunduval teel veidi enne Tallinna piiri mäe peal elu kaotas - vaatepilt nõrganärvilistele rangelt mittesoovitav olnud. Seal ja veel mõnikümmend meetrit linna pool põlesid täna hilisõhtul küünlad. Pimedas mööda sõites näis, et lisaks lihtsatele küünaldele oli püstitet miskit suuremat lillelist.

Ühe 15-aastase tütarlapse hukkumiskohta Järvel hoitakse ülekäigurajal unustamatuna juba pea kümmekond aastat - foto, lilled, küünlad.

28.augustil 1990 oli õõvastava vaatepildiga õnnetus Tallinn-Tartu maanteel. Kahe hukkunud juhi mälestuskivi "kaunistab" teeäärt ja elustab iga kord mu mälus "kaadrid".

Aru ma ei saa, kas omastel saab maanteede äärde "altarikive" sättides kuidagi kergem? Kas läheb lein jagades väiksemaks? Või on parem kui teisedki mäletavad?

Mind kui möödasõitjat häirib. Väga häirib. Ise ka ei tea miks.

vaikne hingedepäev

Küünal laual on lõpuni põlemas. Tuhanded mõtted on peas keerlemas ja mõned ka lõpuni mõeldud. Raadiost paremini sobib täna hea plaat. On hingedepäev. Koju sõites oli Rahumäe surnuaed küünlatuledest imeliselt valge.

Ja tuba on mõnusalt soe ja kodune ahjupitsa kana ja ananassiga maitseb hästi.

Notsu nohiseb ülakorrusel rahulikult - sõbranna Liisaga veetsid nad pika ja mänguderohke reedeõhtu. Kassidest priskem laiutab elutoa vaibal ja arglikum kujuteldaval riiulil, trepil siis. Esimest korda näen tedagi rahulikult silmi pesemas.

November. Pimeduse ja endassesüüvimisekuu.

Reede, 2. november 2007

ohtlikud ravimid meie kodus

Tänane Postimees kirjutab vanavanemate südamerohtude võtmisel surnud kolmest väikelapsest.

Ma ei ole kunagi mõelnud ravimikapi peitmisele. Kogu meie majapidamise tabletivaru paikneb magamistoas, televiisorilaua avatud riiulis. Just sellessamas toas, kus Notsu õhtuti raamatut loeb ja üksi magama jääb.

Kindlasti on seal roosat Alprazolami, kollast No-spad, antibiootikume. Sekka Notsule tuttavaid magusaid köha- ja nohusiirupeid ja muidku ohtlikke ravimeid. Me ei ole selle karbi ja kahe koti sisust kunagi rääkinud. Temaatiliselt kindlasti mitte. Üks kottidest on aga tema oma ja ta on korduvalt öelnud, et pean selle talle tagasi andma.

Kohutav avastus igatahes. Jääb vaid üle tänada õnne ja lapse arukust, et ta ei ole läinud sealt "komme" otsima. Siiani.

Neljapäev, 1. november 2007

Paberiraiskajad

Tegevuspaik, hambapolikliiniku registratuur.

Mina: Tere, mul on kell xx aeg, palun kaarti.
Registraator: Palun oodake, ma kirjutan meelespealipiku
Mina: Tänan, mul ei ole seda vaja
Registraator, üllatunult üle priilide - aga kuidas te siis teate, mis kellaks ja kuhu minna?

Pilk peeglisse - kas ma näen välja selles eas, mil kahtlustatakse seniilsust:S