esmaspäev, 30. juuni 2008

savi sest saarest, peaasi, et juua saab (Eesti mehe mõttetera)

Mu suvekodust maantee lõpuni on napp mõnisada meetrit. Sealt edasi jätkub veetee kolmele saarele - Kihnule, Ruhnule ja Manijale.
Manilaiul ehk Manijal saigi laupäeval hetkeks käidud.

Paadisõit oli kokku lepitud kella kaheks päeval. Kümme tellitud reisijat turismitalu erireisile pluss meie kahest suurest ja kahest väikesest koosnev bande.

Üks noormees saabus koos meiega mõni minut enne kahte, üks autotäis lärmakaid suvitajaid veerand tundi hiljem, teise autotäie ootamisega läks aega veidi enam kui tund. Taustaks juba kohalejõudnute segane jutuvada sirgel maanteel kaduma läinud kaaslastest. Hiljem selgus, et kadumine oli seotud alkoholi ja kütuse ostupeatusega.

Kogu kümnepealise puhkajatekamba pärale jõudes esitati saarerahvale üüratult kummalisi küsimusi. Näiteks. Kas teil seal elekter ikka on? Kas meres kala ka leidub? Janiiedasi. Üks noormees ei pidanud paljuks õllekasti paati visates teatada, et ainus, mis teda huvitab, joomine ongi. Kotte oli tõepoolest palju - peamiselt alkohol ja söögipoolis.


"Tavaline lugu. Kes tellib muusika, see ka maksab", lõid turismitalu tüdrukud, naisbrigaad, kes puhkajaid saarele vedama tuli, käega. Puhkajate mitmetunnine ootamine sadamas olevat tavaline asi. Kellel on vaja minna poodi, kes magas hommikul sisse...

Merele asudes jätkus krooniline mölapidamatus - ehk viivad naistest paadijuhid aluse hoopis põhja.
Minul hakkas piinlik. Ja saaretüdrukud vaatasid maha. Ju harjub inimene kõigega.

Kihnul pidas EMT kepikõnnipäeva. Ja sadama parkla oli nädalavahetusele kohaselt autodest üleküllastunud. Me oleme Tallinnast, me maksame, meenus legendaarne film "Siin me oleme".

reede, 27. juuni 2008

koerapidamise varjukülgedest

Proua Betti on nüüd kuudiomanik. Soojustatud puidust laudise ning tõrvapapist katusega, uhke suure aknaga kuudik on varem majutanud aafrika lõvikoera, tõunimetusega rhodesian ritchback. Õigekiri muidugi võib longata.

Aga oh õnnetust. Proua Betti on nõus minema kuuti, kerima end seal ringi, sööma ära majakesse sokutatud hea-parema ja siis on ta hopsti! õues tagasi. Oleks, et vaid õues... Tibin jookseb hooviukse tagant paraadukse taha ja vastupidi, mõlemat ust ägedalt kriipides ning kõrvulukustavalt haukudes. Hetkel on tema jaoks ilmselt seletamatu, miks teda enam tuppa sööma-lösutama ei lubata.

Mina olen täiesti nõutu. On selge, et üks bernhardiinitüdruk ei pea elama elutoas. Aga kuidas talle selgeks teha, et kuudis on soe ja mõnus, et kuut pakub varju nii vihma kui ka tuule eest ning mis peamine (kaval peab ju olema), et kuudist on võimalik oma valdustel ööpäevaringselt silma peal hoida. Ja veel - naabripoisist sõber sir William elab ju ka kuudis.

PS. Samas vaimus jätkates lähen peatselt mõne möödakäijaga tülli. Eileõhtusel jalutuskäigul hirmutas Betz poolsurnuks 91 aastase vanaproua, kelle pisiterjerit oli mõne päeva eest üks "mittekedagihammustav rotikas" purenud. Ja Betzki ei suutnud ennast vaos hoida. Lahkusime prouaga siiski sõpradena olles arutanud koerapidamise erinevaid nüansse. Täna öösel sain sõnumi naabrinaiselt - minu koeratüdruk olevat lihtsalt hulkunud mööda raudteetammi... Kuidas ta välja sai, on meie jaoks hetkel veel mõistatuseks.

neljapäev, 26. juuni 2008

finito

Kool näikse selleks aastaks lõppenud olevat, kuigi kaks hinnet ei ole senini õppeinfosüsteemi ilmunud. Olen üpris rahulik - suhtlemispsühholoogia eksamit tehes tundsin end kindlalt, oskasin vastata ja loodan suisa paremapoolsele hindele. Esimesest kursusest pärineva võlaga aines "Eesti riik ja ühiskond" kanti eksamipunktid üle ning õppejõud sirvis kodutööd põgusalt, öeldes julgustavalt: oh uuesti seda tegema küll ei pea.

Kui nüüd viriseda tahaks, siis võiks meel olla veidi mõru audiovisuaalse kommunikatsiooni "E" üle. "Te ei ole isegi seda hinnet väärt", teatas õppejõud peale kolmanda versiooni esitamist. Anomaalia. Sest varem ei ole minu kirjutisi "keskkoolikirjandi tasemel olevaiks üllitisteks" nimetatud.

16 AP on jäänud võiduka lõpuni järgmisel kevadel.
Et mis tunne on? Vaba ja õnnelik. Teadmine, et 104 AP on kolme aastaga töö ja lapse ja hobide kõrvalt tehtud, annab suisa tiivad.

kolmapäev, 25. juuni 2008

jaaninädalavahetus

Tallinn-Munalaid-Pärnu-Munalaid-Tartu-Võru-Haanja.
Selline jaaninädalavahetus oli.
Et Munalaiul puhus suisa orkaan, siis ei õnnestunud välised tööd kohe üldse. See-eest sai sisemine osa taas veidi hubasem.
Invaliidide ühing murdis küüne ja hamba. Sestap ka erakorraline Pärnu-sõit. Ei olnud naljakas vaadata, et Pärnu hambapolikliiniku, ehk siis erakorralist abi pakkuva asutuse uksel ilutses silt - "head jaani". Justkui käidaks seal ukse taga lihtsalt niisama.
Meedias pasundatavast majanduskriisist ei ole lõhnagi, sest ükski Pärnu arst ei soostunud tulema nädalavahetusel välja osutama erakorralist abi hoolimata pakutud krõbedast valustpäästvast summast.

Mure sai lahenduse Tartus. Ja küünemure samuti. Verilihale murtud küünega oli kole valus. (Aga kes käskis beibeküüntel makroflexi lõikumise kallale asuda)

Jaanipäeval valas Võrus nagu oavarrest. Kuniks ma Maksimarketist endale uhked roosa-lillaruudulised kummikud soetasin. Ja õhtuks oli päike väljas. Mul ei olegi nii mõnusat jaaniõhtut olnud - uhke suur lõkketuli ja head inimesed ümberringi.

Homsest oleme töölainel tagasi - Väikese Notsu kõrvad tunnistati hommikul enam-vähem paranenuteks. Juuli lõpus vaatab Mustamäe Haigla tohter üle, kas vedelik kõrvast on taandunud. Kui jah, siis hingame kergendatult, kui ei, siis ootavad ees uued shundid.

reede, 20. juuni 2008

viis paljastatud saladust

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kevadsuvi 1998. Olime Notsu isaga kevadel tuttavaks saanud ja kolasime igal võimalikul juhul mööda Eestimaa kauneid paiku.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
*kodumaja ehitus lõpetada.
*mõned edasi lükatud tööasjad käsile võtta
*parandada Pamiiri minekuks füüsilist saiavormi
*lõpetada ülikool
*auto maha müüa

3. Lemmiksnäkid?
Beebiporgandid. Mõnusad ümarad, eksju. Ja saledaks teevad ka. Aga tegelikult ma jumaldan batoonikesi. (Distantsilt:( )

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Alustaksin kõigi kontinentide kõrgeimate tippude võtmist. (Minu murest võib naftašeigile kirjutada)

5. Kohad, kus oled elanud?
Kalamajas esimesed seitse aastat, seejärel Lasnamäel, Kivimäel ja nüüd juba 8 aastat Nõmmel.

Siinkohal ma rikun reegleid ja ei kiusa kedagi:)

kolmapäev, 18. juuni 2008

kiired ajad

Hommikud, mis algavad Notsukese vingumisega. Erinevad põhjused, peamine ilmselt siiski kahepoolne mädane kõrvapõletik.
Magab palju, kuid rahutult, aga sööb vähe.
Me oleme tagasi eelmises aastas - kuulmist ei ole. Televiisor mängib maksimumil, raadio ka, omavahelised kõnelused kõrgendatud häälel ja hoolimata kõigist nimetet abinõudest, vaatab Nots mind aeg-ajalt arusaamatu pilguga ja palub öeldut korrata.

Tööd on palju. Mul on mitu rasket klienti, kellele tuleb lahendusi pakkuda nüüd ja kohe. Raske on end kahe vahel jagada, kuid nagu näha, siiski lahendatav.

Kolm kodutööd aines Ülevaade audiovisuaalsest kommunikatsioonist, raadio-osa. Parandasin ära kõik õppejõu poolt tehtud etteheited. Näiteks kirjutasin täis töömahu 100 rida. (Kui maht on määrav, eks siis tuleb paar lauset juurde panna ja miskit pikemaks venitada) Lõin oma töödesse sisse üle lause viited - viitame kõigele, ka sellele, et vesi on märg :(
Tegelikult olen ma solvunud. Meie üldlisti saadeti ka õppejõu kiri. Mina saatsin oma kodutööd oluliselt enne tähtaega kuid ei saanud mingit mahule viitavat märkust...

Kodu-asjad. Oleme Notsuga haiguslehel sel nädalal. Kodu on mõnusalt korras, sest üks meist on rohkelt voodis ja teine arvutiga laua lähistel. Ei mingeid külalisi ega asjade rohket kasutamist, millest omakorda tuleneb segadus.

teisipäev, 17. juuni 2008

bernhardiini vannitamise õpetus

Vettinud bernhardiin ja pestud berhnardiin näevad välja ühesugused nirud, vahe on vaid lõhnas. Kui vettinud bernhardiin haiseb märja koera järele, siis pestud bernhardiin võiks lõhnata vastavalt valitud pesuvahendile maikellukeselõhnani välja.

Niisiis. Berna pesemise õpetus.
Berna fetiš on söömine. Päev läbi söömata olnud bernat võib pidada suisa nälginuks:) või midagi sarnast - nii kurvad-kurvad on tema silmad.
Asetada kauss toiduga vanni põhja. Jätta bernale kaela ogarihm. Maailma kõige õrnemal häälel - nii nagu armunud üksteist näiteks kutsuvad, hüüda: Bettikesekesekene, tule ometi siia. Ja tõsta berna esikäpad vanni äärele ning samal ajal lükata õrnaöt tagumikust. Ise vanni ronimisest ei ole vähimatki kasu (proovitud)
Lasta tibukesel veidi ohjeldamatult õgida, haarata ogarihmast ning teda veidi ohjata. Keerata lahti vesi, hellal häälel temakest lohutada. Pesta koer koerashampooniga puhtaks, kuivatada ning puhastada vann karvadest. Anda koerale lisaports krõbuskeid ja ohjeldamatult kiita.

Nii lihtne oligi:) Ajakulu: kaks ja pool tundi. Tulemus: perfektne.

pühapäev, 15. juuni 2008

õppeaasta viimane sess

Selleks aastaks on ülikool läbi. Või peaaegu läbi.

Nimelt käitub meie raadiokommunikatsiooni õppejõud üliõpilastega pehmelt öeldes häbematult. Suhteliselt kehva ainekvaliteediga loengutele järgnes virin, et kodutööd on üliõpilastel saatmata. Seejärel selgus, et tavapäratult ei tohi Avatud Ülikooli üliõpilased saata oma materjale elektrooniliselt ning lõppeks ei õnnestunud minul tuvastada kedagi, kel oleks õnnestunud esimesel katsel sooritada kursus positiivsele hindele.

Mina edastasin kolm mahukat kodutööd peaaegu kaks kuus tagasi. Tigupostiga. Ja sain eile hindeks "F". Parandamisvõimalus on 20. juunini. Ja oma järelpärimisele sain üleoleva vastuse. Mis viga ülbitseda, kui oled kateedri juhataja abikaasa. Kui annad tagasisidet viimasel hetkel, nii et üliõpilasel mõlgub meeles mitte apelleerida dekaanile vaid iga hinna eest hinne kätte saada. Ma ei vaidle, et tegemist on aruka inimesega - muud moodi ilmselt ülikooli lektoriks ei pääsegi. Kahjuks on tegemist elus kibestunud endise NLIga, kellele meeldib inimesi raskesse olukorda panna. Kuidas muidu selgitada, et ülikooli lõpetavale kursakaaslasele anti hoolimata paar kuud varem esitatud töödest päev enne kaitsmist teada, et aine on sooritatud mitterahuldavalt.

Ega minulgi muud üle ei jää, kui jätkuvalt kirjutada kolm kodutööd ümber ning hinnata ainekursusust õppeinfosüsteemi tagasiside raames "f-ga".

Kahju, et muidu huvitav raadiokursus konkreetselt vastikuks muudetakse:(

Muudest tulemustest - magistrikava vabaaine sain "C", suhtlemispsühholoogia eksami sooritasin usutavasti heale tulemusele, telekommunikatsioonis leppisin "E"ga ning publitsistlikes zanrites "B"-ga. Uhkustada võin, et "Meedia avalikkuse kujundajana" on hinnatud "A"ga. Midagi oli veel... Aijaa. Vanad võlad ka likvideeritud. Lõpuni jääb 16 AP.

reede, 13. juuni 2008

haige...

Mis tulema peab see tuleb...

Notsul on äge kahepoolne kõrvapõletik ja kogu maailm seisab pea peal.

Julge veel mõelda-öelda, et elu veereb nagu hernes...

neljapäev, 12. juuni 2008

pealtkuuldud vestlus

-Kui Sul valida oleks, kumma siis valiksid, kas Priit Hõbemäe või Gert Kullamäe?
-Eks ikka kullamäe, mis selle hõbedahunnikuga pihta hakata.

@Ülikooli kohvik, Tartu


***
Tartu hingab sessirütmis. Mindki ootab homme (reede) hommikul eksam suhtlemispsühholoogiast, seejärel essee kaitsmine tarbijakuluurist ning lõppeks õppejõu ülevaade publitsistlikest zanritest. Ja siis on päris-lõpuni vaid 16 ainepunkti koos kõikide lõpetamiseks ettenähtud töödega.

ootamatult väljailmunud lapsevanem

Notsuke veedab nädala isaga. Tema hääl kotis torust nii vahepeal ei oleks olnud kuute vaikusekuud.

Klapitasime kuupäevi mis klapitasime, aga ühe jaoks oli oluline lasteaia lõpupidu ja teine leidis temale omasel moel, et ühe lapse pärast tema Tartust Tallinna ometi tühisõitu tegema ei hakka.
Eks siis sõidan mina keset kõige kuumemat sessiaega, pealegi minu auto on ju üks kütusesäästlikumaid:P

Aga sõidan, sest Notsu leidis, et emmele kulub nädal puhkust "temasugusest kisakõrist" hädasti ära:) Ja ma ise tunnen end peale lõputut õppimist hiigelväsinuna.

Pakitud on nii rulluisud kui ka uus roosa ratas, mõned katkiläinud asjad, mida ainult issi oskavat parandada, lemmikmultikad ning ilusamad riided.

Näis. Tibusid loeme järgmisel pühapäeval.

teisipäev, 10. juuni 2008

Balbiino vigane jäätisekampaania

Reedel käisime Notsuga Hu? kontserdil Haapsalus. Ja Notsu kauples hoolimata tuulisest ilmast ja valutavast kurgust endale ühe Balbiino jäätise. Lisaväärtuseks, et saab võita ägedaid auhindu nagu punane auto. (ojaa, üks Kia Ceed on meie komplektist tõepoolest puudu, irw)

Okei. Loeme paberiribaga jäätisepaberile kinnitatud juhiseid. "Saada paberil olev seitsmekohaline kood sms-iga numbrile xx xxx. Sõnumi hind 5 krooni." Pöörasime paberi pahupidigi - ei mingit seitsmekohalist koodi. On miski numbrijoru küll, aga sellel kohti 10...
"Reeglid leiad ka internetist..."

Kodukal selgelt kirjas, et kood peabki olema kümnekohaline. Regatud!

esmaspäev, 9. juuni 2008

lapsed on elu õied

Meie mäekaaslased Elbruselt Maarja ja Siim said eile, 08.06.2008 tütrekese. 50 sentimeetrit pikk ja 3300 g kaaluv pisipiiga kandis uhket süsimusta paarisentimeetrist juukseparukat ja tudus emme süles padjal terve külastusaja.

Palju õnne, Elu Ime!

kuueaastase kaaluprobleemidest

"Emmmeeeee", hädaldas Väike Notsu eile hilisõhtul voodist.

"Emmeeeeee, kas sa mäletad kui issi mind veel esmaspäeval tennisetrenni viis?"

"Mhmh", (Ma olin valmis tuhande esimest korda arendama teemat suurtest ja väikestest inimestest.)

"Tead, me käisime iga kord peale trenni hamburgeris", jätkas Notsu tõsiselt. "Ja tead, mis nüüd on juhtunud?"

"Eip", olin lakooniline ja valmis rääkima, et öösel ja voodis ei sööda. Rääkimata friikartulitest ja hamburgerist.

"Ma olen paks!!!!", Notsu hääl oli üsna nutune.

Jätkus hilisõhtune vestlus tervislikust toitumisest. Rääkisime, et väikesed tüdrukud lähevad paksuks vaid siis kui nad söövad liiga palju kommi ja küpsiseid ja vaatavad liiga palju televiisorit.

Minu hämmastuseks ei ole lasteaias tervisliku toitumise teemat üles tõstetud - nii ei olnud Notsu varem kuulnud, et kohukesed sisaldavad hiigelpalju rasva ja juurviljad on hammastele head. Ja sellestki, et friikartuleid ja kommi võib mõnikord süüa, ei olnud neile räägitud. Nojah, ma ise olen seda kõike pidanud nii loomulikuks ja mittevajalikuks arutlusteemaks...

"Emmeeeeee. Mul on sulle veel üks jutt", ütles Notsu. "Sööme siis sellel nädalal rohkem juurviljasuppi! Ma ei taha enam kohukesi!!!"

***************

Njah. Elu murrab ka lasteaeda. Eks olen isegi end peegli ees kruttinud ja ohkinud nelja üleliigse kilo üle, mida pean Pamiiris Lenini otsa ronimisel lisaks seljakotile kaasas kandma. (Kui ma oma menüüd just radikaalselt tervislikumaks ei muuda)

Aga Notsu... Tüdruk, kes läks hommikul lasteaeda, kleidi all põlvpüksteks beebide pikad püksid suurusele 68-74 (just-just), ei peaks küll kurtma paksuse üle. Pigem on temaga teine mure - kui leian püksid/seelikud, mis pikkuselt parajad, siis on need nii puusast kui vööst hirmlaiad...
Aga kusagilt on see teema siiski temani jõudnud - kui nüüd ajas tagasi vaadata, olen terve nädala kuulnud, kuidas sai ja kook paksuks teevad...

neljapäev, 5. juuni 2008

vareste karm kättemaks

Kõrge männi otsas on varesepesa. Eelmisel nädalal kukkusid pesast välja varesepojad ja nädalakese on nad meie hoovil ringi tatsanud.

Proua Betti muutub kuumade päevadega üha laisemaks. Nii ei ole ta varesetega viitsinud tegeleda. Eile oli Notsul aga sõbranna külas ning naabrinaine hoovil lilli kastmas. Isegi toimetasin toa ja õue vahelt ning aia ääres piidles naabritüdruk. Seega tegemist kui palju ja koeral voli ülbata.

Bet üritas ja üritas varest tabada, sai riielda, sai ka kurjalt riielda. Sai käskluse "ei tohi" ja "mine ära". Ent Eriti Väikese Aruga bernatüdruk tahab vaid mängida, mõistamata, et linnubeebi ei ole mõõtudelt mängukaaslaseks sobiv... Instinkid... Ühel kurval hetkel kostiski aiast laste kisa ja varesepoeg rabeles õnnelikult ringe jooksva Betti hambus...

Hetk hiljem lasi ta linnu küll lahti ja sai esimest korda meie ühises elus ka tappa. Paraku vaatas ta mind süüdimatul bernapilgul altkulmu - no mida, ma ei tahtnud ju midagi halba... Einoh... Mängida ka enam ei või vä?!

Ja vares... tema lebas hinge vaakudes aiamurul... nii palju kui rohelist muru meil üldse on...

Operatsioon jätkus. Varesepoeg labidale ja kuuri katusele, ehk siiski toibub... Pool tundi hiljem oli vares labidalt jalga lasknud ning lebotas keset kuuri katust....
Ja minuke ahastas - kui nüüd ära sureb, kuidas ma laiba sealt kätte saan... Veel pool tundi ja varesepoeg oli katuselt kadunud. Ja kadumises ei süüdista ma ühtegi ablast kassi. Ilmselt pääses lind siiski tohutu ehmatusega.

Aga kättemaks? Vanad varesed koos kogu suguvõsaga karjusid kõrvulukustavalt kraaksuda hilisööni. Tegime Bettiga õhtuse jalutuskäigu ehk sulgpallimängu Notsuga üle-tee-metsa-all. Bet ei saanud meie lähistelt sekundikski lahkuda - vanad varesed pikeerisid vaest koera kambakesi, jagades tugevaid nokahoope paksule turjanahale.

******
Ja mulle, kui õrnahingelisele loomaarmastajale ei ole mõtet öelda, et varesed varastavad laululindude poegi oma lastele söögiks. Et varesed söövad aiast maasikad ära ja on üldse ühed vastikud röövlinnud. Ma jään siiski arvamusele, et minu bernhardiiniplikal ei ole õigust ülbitseda endast nõrgemate keskel.
Järgmisel korral, kui pean kasutama äärmuslikku, koerakolkimismeetodit, teen seda Murueide soovitusel ehk siis otsekohe ning peenikese, lehtedest puhastatud vitsaga berna õrnade mokkade pihta virutades. Tagumiku pihta karistamist tõepoolest rohkem ei katseta - usutavasti valutab minu käsi täna enam tema kasukaalusest pekist.

teisipäev, 3. juuni 2008

Siil!

Meie sirelihekist kostis täna podinat ja seejärel Notsu appihüüdeid. Ühte põõsastest oli endale mõnusa äraolemise leidnud priske siilipoiss.

Piimakausi vastu ta esialgu huvi ei tundnud. Tunnike hiljem pistis kõikemärkav proua Betti oma suure roosa keele kaussi ning paar korda see piimatilk limpsata tal oligi. Hilisõhtuks, kui Betzuga jalutusringilt tulime, oli kadunud ka siilike ise.


************
Betzu rihmata jalutamised on jälle mõneks korraks läbi. Jooksuaeg.

esmaspäev, 2. juuni 2008

esmaspäevane kompott

Väikesel Notsul oli täna lauluringi lõpupidu. Ei midagi võrreldavat lasteaia lauluõpetaja kriiskava hääle ja närvilise olekuga. Mõnusalt rahulikus rütmis lauldi ja tantsiti. Iga laululaps esitas väikese sooloosa ning kutsus vanemad tantsule. Melähmerukistlõikama ning üksperemeesvõttisnaise, kakssammusissepoole jm rahvalikud lood olid jõukohased nii suurtele kui väikestele. Mariliis, üliõpilasest nooruke juhendaja, on viie-kuueaastastega suisa imet teinud. Väikesed käed patsutasid kolme tundmatut Aafrika pilli. Lahe.



Ilusa ilmaga ei viitsinud koju minna. Tsillisime lemmiksõbranna Liisa ning tema venna Oti ja nende emaga Kadriorus laste mänguväljakul. Ainult head muljed. Ja park on samuti kaunis. Valgustatud purskkaevud suisa kutsuvad jalutama ka hämaras.



Proua Betti on viimastel päevadel hakanud õue nõudma öösel kell neli. Võiksin ju madalakõlalise haukumise eest end teisele küljele keerata ning padja kõrvadele suruda, kuid mõte bernhardiiniloigust parketil sunnib mind unisena trepist alla tammuma, kannatlikult ootama, kuniks Suure Ninaga Tibutüdruk natuke uudistavalt siin ja seal luusib ning seejärel kükitab, veekord nuusib ning seejärel aeglaselt tuppa loivab, et end taas külili keerata. Nii olengi osa saanud valgetest põhjamaistest öödest.



Tänasele, 2 juunile langeb meie kolimine Lasnamäele. 25 aastat tagasi vaatas mu vanaema aknast välja ja ohkas - siin kivilinnas ma siis ka suren...

Mulle, tollal kaheksa-aastasele tüdrukule, jäi see südamest tulev kurblik ohe miskipärast südamesse.

Täna, aasta tagasi lahkus meie eelmine koer, rebasekarvaline degranz Jessie. Mõeldes temaga koos veedetud pea kuueteistkümnele aastale süütan aianurgas küünla.

nädalavahetus@munalaid

Eile hilisõhtul linna veeredes tabasin end tuhande mitmesajandat korda avastamas, kui valesse kohta ma teel olen. Sestap panen täna kirja asjad, mida paari päevaga laiul nägin. Hoolimata elust Tallinnas maastikukaitseala veerel, ei ole kaheksa aastat selliseid kohtumisi toimunud.

Pardipaar kalaretkel. Meie jahipoest ostetud emasele kunstpardile on mitmel hommikul tekkinud seltsilisi. Üks pardipaar uudistab meie pisukesel tiigil ümber kunstlinnu ujuda ning kutsuvaid häälitsusi kuuldavale tuua. Pühapäeva hommikul leidsin nad tiigikese kohal hoolikalt uudistamas ning kalapoegi napsamas. Laupäevase tuvastuse kohaselt elab tiigikeses koger.

Räimelaadung kell 6 hommikul. Naabrimehe varahommikune koputus äratas sügavast unest. Tõepoolest oli ta eelmisel õhtul lubanud püügilt tulles kala tuua. Munalaiu mõõtühikud on pang ja kast. Kilogramm ei ole sinnakanti veel saabunud.

Nastik. Tiigist on saanud kogu majapidamise üks kesksemaid kohti. Tiigi ääres on hea lösutada oranzidel lamamistoolidel. Tiigist on hea võtta vett silmade ning nõude pesemiseks. Ja üleüldse on see veesilmake kuidagi kirsiks tordil. Jälgisin hommikul hapnikupuuduses hüplevate kalade tegemisi ning mõtlesin, kas saaks nende heaks midagi ette võtta kui läbi põhjani selge vee siugles kollasepõseline sale nastik. Vaatasime hetkeks tõtt ning uss kadus roo vahele. Pühapäeval kohtusime veel paaril korral - tema kadus kiiresti kaldataimestikku. Hirmuga ootan kohtumist rästikuga, keda rannakarjamaadel samuti arvukalt leiduda võib.

Nahkhiir. Hilisõhtusesse hambapesusse harva tuulevaiksel rannikul lõikus tiibade vihin. Maja kõrval tiigi veerel toimetas oma öist lendu nahkhiir. Tegelikult ma kardan neid. Õõvastav on teadmine, et päeval nad ripuvad pea alaspidi pööningul magada ning oma öistel lendudel klammerduvad valgesse kangasse. Või on see vaid legend?

Öökull. Vaiksel laiul levib heli kaugele. Hilisõhtul maja ees istudes kostus tillukesest metsatukast huik-huik. Minu arvates oli tegu öökulliga, kuid teadjamad oskasid öelda, et see on "üks teine lind, mille nime ei tea". Vahet ei ole. minu jaoks jäi see kohtumiseks öökulliga.

"Meri on, meri jääb - meri olema peab...", laulsid üle lahesopi arvatavalt Pootsis peetud simmanil mahedad hääled. Isegi klaaside kõla oli kuulda.

"Kihnu diskoks" ristisime suvekodu aknast paistva Kihnu sadamamajaka valgusplingid. Diskotavad ka Manija majaka tuled ning neile sekundeerivad muud valgusallikad saarekaldal. Üle peegelsileda lahe on vaatepilt imeilus.

Sellel nädalavahetusel jäi kohtumata kitsekesega, kes nädal tagasi õhtuhämaruses julgelt maja äärde kepsutas. Kohalikud teadsid rääkida, et siinkandis on hetkel liikvel ka hunt ning ports rebaseid. Meres õitsesid vetikad - kuskil lõuna pool tehtavat nendest salatit, teadis E-10 tiim. Ja Pärnumaa päike kõrvetas mõnusalt tuliselt.

pühapäev, 1. juuni 2008

allergikud

Meid siin Nõmmel oli möödunud nädala lõpus kaks pooltõbist kahejalgset - üks täpiline ja teine nohiseva ninaga. Allergiat pole meil kummalgi varem esinenud.
Senini. Igatahes kadusid Munalaiu soolaste meretuulte käes nii täpid kui kinnine nina.

Laupäevase õhtu veetsin Karulas, Pamiiri-reisi eelviimasel koosviibimisel. Tuulik keset heinamaad, sääski ning totaalset sisemaist õhupuudust. Tulemusena ärkasin hommikul taas suu kaudu hingates. Seega: diagnoos, allergia. Ehk perearsti sõnutsi kannatavad selleaastase kuiva kevade tõttu allergiahoogude käes ka need, kel tavaliselt selliseid muresid ei ole.