Reede, 30. märts 2007

ikka kiivrita. ja rulluiskudel

Lubadused on imeilusad. Päev enne seda õnnetut haiglaööd piilusin tegelikult rademaris üht uskudega suurepäraselt sobivat valgeroosat kiivrit. 590 krooni. VIISSADA ÜHEKSAKÜMMEND. See tundus palju.
Täna "on kiire" või "ei jõua". Küll aga jõudsin näpistada lõunavaheajast tunnikese uisutiiru jaoks:S
Piinlik on jah, ausõna on. Aga sõita on mõnus, kuigi austatud linnaisad võiks lugu pidada ka linnakodanikest ja nende varast, näiteks siis rulluisulaagritest ja sellised populaarsed sportimiskohad nagu rocca-al-mare ringi lihtsalt liivast puhtaks teha. Juba ammu ei räägi ma tänavapesust, vaid lihtsast harjapuhastusautost.
Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju, sealhulgas uiske, kuid nukralt mõtlesin oma tutikatele laagritele ja sellele, et pidasin veel paar päeva tagasi üht viiesajakat oma elust kallimaks. Äkki homme:)

Neljapäev, 29. märts 2007

kolmest viieni

Käisime Notsuga sünnipäevatamas. Mia, mu tänasest endise kolleegi tütreke sai kolmeseks ja Notsul on peatselt täitumas viies eluaasta. Need kaks põrsakest on sündinud kahe aasta ja paari nädalase vahega ja nii nägin täna ühes teist kaks aastat tagasi ehk aastate pikkust lapseeas.

Jäin mõtlema täiskasvanuis kahe aastaga toimuvate muutuste üle - paaril viimasel aastal nimetatakse mind naiseks neljakümnendates ning üha tihemini peab näokortse kukla taga koos hoidvat pesupulka pingutama. Kõik muu veereb päevadeks ja kuudeks ja aastateks nagu hernes. Esmaspäevast reedesse ja sealt pühapäeva, projektist projektini, palgapäevast järgmiseni, kevadest sügisesse. Aga kolmest viieni on lapsel pikk tee ja päevadki tundusid selles vanuses hiiglaslikud. Sünnipäevani kuu, kaks nädalat... iga päev mõjus aastapikkusena.

Viiene Notsu tunnetab suuremana vastutust väiksema ees, vahel eelistab ta sõbrannade seltskonda minu omale, tal on targutamiseni kindel arvamus maailma asjadest, ta kannab kontsaga kingi ning mantlit ja teab, et punase kleidi juurde sobivad valged sukkpüksid. Katkised sokid lennutab ta prügikasti ja meie kass Bibigon aka Pläku, on viimasel aastal oluliselt priskemaks muutunud. (seoses sellega on meil ka kassitoidule suurenenud eelarve ja raskem poekott)

Mõtlikult vaatan magavat Notsut, tundes üheti uhkust tema kasvamise üle ja samas kurvastades, et ta ei ole enam pisike tirts, keda suvalisel ehk mulle sobival ajahetkel kallistamiseks sülle haarata.

Ja aastad muudkui mööduvad, elu veereb endiselt herne kombel ja peatselt vajan kortsude kukla taha vedamiseks lihtsalt kahte pesupulka varasema ühe asemel:S

rattakiiver on kohustuslik!

Eile olin teel Erli poole, kaasas Uncle Ben´si kanakaste ja suur jäätis, hinges ootus kohtuda tema õepoja, pisikese Lucasega, keda pea aasta näinud pole. Ootamatult helises telefon, liinil Erli ise - Jaaniga juhtus õnnetus!

Pool ööd möödus haiglas oodates ning asju ajades sebides. Jaan, juba vana mees oli läinud Kakumä ringile rattaga sõitma ilma kiivrita ja teise ratturiga kokku põrganud. Sündmust ennast ta ei mäletanud ega mäleta siiani, lihtsalt ärkas Mustamäe haiglas.

Mulle meenusid kümned korrad, kus rattaga või rulluiskudel ilma kiivrita sõidan, lihtsalt mõnus on, kui tuul tuhiseb kõrvus... Mulle meenusid korrad, mil Notsu tema soovil üksi koju jätsin - no pooleks tunniks... Mis siis kui...

Mis siis kui sarnane lugu juhtunuks ka minuga, et lähen uksest välja, jätan kohvigi sooja, olen isegi prae minnes ahju jätnud ja miski lõiganuks mu tee puruks...

Istusime Erliga hilise öötunnini või pigem varase hommikuni üleval, rüüpasime lonksu suitsumaitselist viskit ja tunnetasin taas elu haprust.

Teisipäev, 27. märts 2007

kolaki!

Näikse, et antideprekad on peale kolme tarvitamiskuud mõjuma hakanud! Täna oli teine ringilendamise päev:)
Õnnelikuna hõljusin juba hommikust alates. Kõik on kuidagi liiga hästi. Ja endast välja ei suutnud mind viia isegi see, et alpinismiklubi ei olnud ning ühe tädikese mazda 626-le kolaki! otsa tagurdasin. Tädikese venekeelne lektüür ajas mind suisa naerma ja homme viime ta auto remonti.

Ja Alarile poleks homme nagu midagi rääkida:S Näis:)

Esmaspäev, 26. märts 2007

maailm täis värve

Spordivaeselt möödunud talv on jälje jätnud ja eilne rullimine tegi keha roiuks. Õnneks andis viimane haiguspäev võimaluse äratuskella üha edasi ja edasi keerata, taustaks Notsu viuksumine, et tegelikult ei tahagi ta lasteaeda minna. Jõudsimegi alles õuemineku ajaks.

Oh, mulle meeldivad "varastatud" tööpäeva hommikud. Just selline täna oligi - hambapalavikust oli järel vaid mälestus, kissitasin mõnuga tugitoolis silmi, jõin kohvi ning lugesin uudiseid. SLÕhtulehe portaal on peale uuendusi masendav - jah, see eelmine, paberlehe koopia oli igati ajast ja arust, kuid vähemalt leidsin sealt leheartiklid üles. Või olen hoopis mina laisk uuendusi vastu võtma...

Tänasest avasin enda rattahooaja. Nõmme-Harku ring on tõsine krossirada - lumesulamudane ja lahedat sõiduelamust pakkuv. Viimasena vahetasin minnes oma uhked roosad tossud vanade eccode vastu, ja õigesti tegin - tagasi jõudes olin mudane sõna otseses mõttes ninaotsani:) Ja rattaketi unustasin õlitamata:S
Pulsi ajasin jälle üles- aru ma ei saa, miks kevadistel esimestel vabaõhukoormustel pulss kergesti ülemise lae saavutab ja samas treeningsaali spinningurattal püsib ta kenasti normi alumises piiris:S Igakevadine jama.

Eile sai naljaviluks lubatud, et võin vabalt ka maratoni jooksma hakata, kui mulle selleks ilusaid riideid võimldatakse:) Peep, vana hai, ei suuda uskuda, et popid spordirõivad innustaks kedagi rohkem treenima. /Ja Elbrusele minekuks peaks ma roooooosad vibramtallaga saapad hankima - absoluutselt/ Ja nii lubasingi endale kena oranzikirju Crafti rattasärgi - esimese sõidu puhul.

Ja eelpreemiaks oli mul hädasti vaja veel Fila vabaajajalatseid:P Tegelikult loodan taas kord uute kingade ostmisega vabaneda Inglismaalt neli kevadet tagasi toodud ja tänaseks täiesti lagunenud viienaelastest kingadest. Olen soetanud sarnaseid päris mitu paari ja lõppeks nad jälle pidulikult loibjalgsetele sõpradele kinkinud ja ise ikka vanade viienaelastega edasi tatsunud.

Kevad on võrratu! Kerge seelik, kontsasaapad ja lehviv sall suure arvutikoti, matkasaabaste ja sulejope asemel. Ja täna Erliga poodlustuurilt auto juurde tulles pidi üks onu meid vaadates suure hunniku kompse auto juurde maha pillama. Jah, "jaapani väikeauto" on tõesti kole ja pesemata:D Täna ajaski kõik naerma - onu, kas asjad ei mahu pagassi ära:)
Tõsta vaid sõrm ja lagista!

Ja uuel nädalal näivat puhuvat uued tuuled - näis:)

Roheliseks vihastasin end vaid EMT-is.
Sigademaa!
Mu telefoniront on olnud seal paranduses üle kolme kuu. Lahkelt palub teenindaja telefonitsi sellele järele tulla ja siis ei leita seda veerandtunni jooksul üles. Telefon ilmub välja ühe teise teenindaja sahtlist! Kamoon!

Pühapäev, 25. märts 2007

rulluisuhooaeg on avatud

Täna öösel keerati kella. Ärgates ei teadnud ma, kas mu mobiilikell on automaatne või mitte. Ei olnud. Igatahes tegin ma peale öiseid vähkremisi silmad lahti keskpäeval, mil kirgas kevadpäike aknasse paistis. Autotermomeeter näitas +14.

Lühter sai üles, kolm tulpi Peebule tema sünnipäeva puhul. Tööteraapia ehk riisumine aias, jalutuskäik Notsu ja tema rattaga Rahumäe surnuaeda tädi Ulvi mehe hauale sünniaastapäeva küünalt panema ja uitmõte, et võiks avada rulluisuhooaja. Notsu oligi tunnikese ema juures ja mina tegin Rocca-al-Mares kaks pikka otsa. Ring paraku veel sõita ei kannata, mul hakkas oma uutest laagritest kahju. Väsinud olen, natuke unine ka ja selle kella keeramise tõttu on minu bioloogiline kell, niigi sassis, veelgi enam segi:S

Ja nüüd logelen tugitoolis ja vaatan Desperadot.

Laupäev, 24. märts 2007

kaks veini - kaks null

Laupäev. Magasin rahutult ja kaua. Üles ärkasin alles peale uniseid sõnumivahetusi, telefonikõnesid ja kell oli siis juba pea kolmveerand üksteist.
Veel üks retk värkeltavatud K-Rautasse. Tulemuseks põrandalamp, väljavalitud tapeet. Õnneks ei ostnud viimast hetkeemotsioonina ja kodus sai siiski tõdetud, et mõistlik valik on hoopis seinavärv. Lisaks selgus, et vajalik on ka kolmas lühter.
Peep ei saanud lühtreid üles, vekslitega jamamine käis meile mõlemale üle mõistuse. Jälle tüli, mis tipnes inetute sõnadega ja tekitas mulle üle kogu keha külma hirmuhigi. Sellist asja kogesin tõesti elus esmakordselt...
Söömaskäik. Pigem küll kohvikuskäik väsinud Notsuga. Järgmisele nädalale pandud lootused, purunema määratud. Ma olen õnnelik, ma olen õnnelik, ma olen õnnelik...

Jah, olengi. Ilus päev oli. Jägala juga kalliste sõbrannade ja nende lastega, õhtune eesti-vene jalka, kus paraku kihlveod ei õnnestunud:)
Head ööd minuke - õnnelik minuke:)

Reede, 23. märts 2007

naine kroonlühtrite tänavalt

Esimene, mida ma uues K-rautakesko kaupluses silmasin, olid valgustid! Imelised valgustid. Ja muidugi säravpunased kuplid!
Aga ära tulin ma hõbedakarva küünlalühtritega. Nüüd ootavad need ülespanemist.
Kuskil kauges minevikus olen ma neid piielnud, kuid alati on nende hind olnud liiga kõrge, kaugelt üle tuhande krooni tükk. Ja nüüd siis olid nad minu ees vaid 299 krooni eest! Yeah, milline ost! Ja mõnikord, nagu näha, saab ka ostes õnnelikuks:)

Õnnelik olin ma ka eile koju tules - mu tõeliselt segamini köögilaual oli maasikajogurt (o,1%:P) & kohukesed & banaanid & hüantsint vaasis & kiri... Ingel Peep oli käinud haiget vaatamas... ja haige... haige oli kodust välja läinud. Imeline üllatus! Ja kirjas oli ka etteheide - Notsu naistepäevaroos on kastmata... Jah, ma ju kastsin... millal... vaatasin täna kodus ringi, ilmselt nädal tagasi. Ma saan hakkama vaid kaktustega ja kohati kipuvad ka need kuivama, jõulukaktused siis.

Läbi udu meenub, et Notsu ju palus kasta... Ja ütles, et tal on küüned lõikamata ja sukkpüksid katki. Noomitus iseendale - suure Notsu kohus on hoolitseda väikese eest, ka siis kui Väikese Notsu isa on Suur Siga. Tahaks tõesti ja südamest teha ta soovituse kohaselt ja leppida notariga kohtumine, et Väike Notsu vabaneks igavesti oma pärisisast, Suurest Seast.

Ja siis ärkab minus Ema - ma ei saa seda teha, ükskõik, mis, aga olgu Notsul vähemalt formaalselt isa... Olgugi nüüdsest siis 188 kilomeetri kaugusel ja ärgu hooligu, aga ta on. On mees, kellega saaks ta end pildilt samastada ja otsida sarnaseid näojooni. (jumala eest, neid ei ole, õnneks:P - õde. õelus, on su nimi, laborihiir... häbi!)

Muud sündmused - nagu viimastel päevadel kombeks, ärkasin palavikus = kurva tujuga. Sõin ravimeid, püüdsin koristada, pesin pesu, parem hakkas. Notsu käis Triinu sünnipäeval ja oli koju jõudes megaväsinud.

Kell on mustmiljon, üks. Ma ei saa und. Naudin Ööd, seda vaikset kaaslast, kes peidab mu oma rüppe päeva eest. Sirav hommik on kaunis, kuid keskpäev, pärastlõuna. Kirgas päike on koormav.
Homme on homme, rõõmsad tegemised ja siis veel ülehomme, puhkepäevad. Annaks iburavi tulemusi ja palavik kaoks, siis saaks ühe päeva, esmaspäeva, olla lihtsalt kodus ja nautida elu:)

Neljapäev, 22. märts 2007

mälestusi egiptusest

Jaanuarikuu lõpus sõitsime Notsuga hallisombusest talvest suvesse. Täpsemalt hilissuvesse, kus päeval päike soojendab, kuid õhtud on juba tuulised ja kohati külmad. Merevesi on karastav ka lastele, kuid siiski - võrreldes sopa ja lumeseguse tuisuga on tõeline nauding lösutada kuumal liival ja lonksata rummi, hoolimata sellest et aegajalt tuleb triibuline käterätik külmakaitseks peale tõmmata. See päris täpne nimetus oli tuuline kevad Hurghadas.

Checkinni töötaja vihastas mu rohekassiniseks. Olime varakult lennukas, kuid ometi pakiti meie neljane seltskond, kellest üks nelja-aastane ja teine viiene laiali üle suure lennuki. Sama abitult vaatasid oma segipaisatud kohti Krister ja Sirje koos loetud päevade pärast aastaseks saava Tobiasega. Ja nii selgus, et osavalt kohti vahetades saame end kenasti seltskonniti kokku lappida. Kohapeal tuvastasime, et oleme ühes hotelliski - meie toad 243 ja 244 ja neil 259. Veetsime selle perega võrratult vahva nädala. Täna käisime neil külas, meenutasime Egiptuse-reisi, mille jooksul meie ei saanud ja nemad said kardetud kõhutõve. Jõime shampust ja naersime ja sõime mõnusaid näkse ja lubasime olla osalised 30. aprilli soolaleivapeol nende uues majas. Enne aga ootame neid külla:)

Muudest päeva tegemistest - hammas on jätkuvalt haige ja tekitab ebameeldivat palavikku. Eriti rasked on hommikud:S Peale ibude söömist aga läheb paremaks ja õhtul võib suisa elada. Olen tänasest haiguslehel.

Õues lõhnab kevade järele ja üle väga pika aja on mul kerge olla. Olemise talumatu kergus. Panen selle Alari kontole, kes eile mind sammukese iseenese poole juhatas.
Ma olen õnnelik, ma olen õnnelik, ma olen õnnelik, ma olen...:)

Kolmapäev, 21. märts 2007

esimene kevadpäev

Täna öösel algas kevad!
Esimene kevadpäev kuulus taas "nagu alati" päevade hulka. Valu selles kohas, kus aastaid seisis tarkusehammas, jätkub. Paraku selgub alaneva paistetuse taustal, et üks äär oli hambaarsti tangidest tugevam. Ja tänane päev on kulgenud palavikuga voodis.

Mitte päris küll tegelikult. Ostmine, minu üks suuremaid kirgi sai taas kord võidu ja täna üritasin pahade mõtete kiuste selle lühtri köögi lakke üles saada. Tulemuseks, et põleb, aga lühis ei ole väga kaugel. Vaja oleks osta isolatsiooniteipi ja konks, siis ei ripuks lamp enam omaenese juhtme otsas ja saaks ehk rahulegi jääda.

Oli psühholoogipäev. Alar on võrratu inimene. Mina, kes ma tema juures vaid nutmas suudan käia, tunnen end armetuna. Kui palju häid mõtteid!

Täna me palju ei arutanud. Pilditeraapiat tegime. Panin silmad kinni ja rääkisime teineteisega. Ta viis mu liftiga tagasi kuskile lapsepõlve, sellesse päeva, mida pean oma varase lapsepõlve hirmsaimaks. Ma sain iseennast lohutada ja läbisin oma hirmud, võtsin nad kontrolli alla. Kummaline, et ta palus mul sellele tüdrukule seal kauges lapsepõlves jätta mingi asja... ja mul ei olnud talle midagi jätta. Asjadel ei ole mu elus väärtust... Siis tõi ta mu liftiga tagasi ja palus mul end valada täis mingit värvi, mis mulle meeldiks. Valisin heleda - valge. Jah, parem on.

Selle nädala mõtteteraks sai, et ma pean suutma oma alateadvust, mis suudab analüüsida, tekitada negatiivseid mõtteid, sundima tööle positiivseks. Nii mõtlen 21-l õhtul enne uinumist ja hommikul peale ärkamist, mil sissepääs alateadvusesse kõige lähemal, end kõige paremaks ja toredamaks inimeseks maa peal.
Ja kirkaimad otsused ja mõtted saatku mind ka negatiivsuse tipphetkedel.

Hea on olla enne uinumist vaikselt oma mõtetega. Hea on olla oma kodus tasatasa. Hea, et armas sõber käis täna külas ja saime lihtsalt lobiseda - ühel laps isa juures ja teisel korrus kõrgemal magamas. Hea, et keegi hoolib. Ja homme peab tulema parem päev - positiivsete suundadega teine kevadpäev.

Teisipäev, 20. märts 2007

uitmõtted. teisipäev.

Päikeseline kevadilm.
Rulluiskude laagrid olid ära vahetatud, äkki homme teeks hooaja avasõidu - paneks jalga uued sõiduretuusid ja peale jope ja mütsigi pähe ja lihtsalt prooviks:)

Tänasest on mu telefonimured mõneks ajaks murtud - uus nokia 6080 sai ostetud. Hea koolivend abistas valikul, vormistas ostu ja tegi sutsuke allahindlustki. Vana LGS5000 aga tuleb remondist. sedakorda siis jäädavalt maha kantuna.

Homme on ka psühholoogipäev. Ootan väga, sest ma ei saa endaga endiselt hakkama - iga pisimgi asi viib mu endast välja, temaatiline siis. Tänasel ilusal kevadpäeval ei suutnud me isegi 30 minutit mere ääres tülitsemata jalutada. Time to say goodbye...?
Tahan psühholoogiga jagada seda turvalisuseteemat. Kuhu iganes ma ka ei läheks, mida iganes ma ka ei teeks, üdini hädas olles on mul mingi teatud kindel grupp inimesi, kes mu rööpasse toovad. Ma ei saa aru, mis neid seob, sest tegelikult ei kurda ma ühelegi neist oma muresid. Nad lihtsalt on ja nendega on ka kõikse raskemal päeval hea olla... Pean oma probleemidele lähenema teadlikumalt...
Olen väsinud, aga und ei ole. Siiski - täna ei jaksa ma koolitööde graafikut ette võtta. Lükkame homsesse. Hammas valutab ikka, palavik on ka pisut ja ma lihtsalt ei taha ega jaksa midagi.

Esmaspäev, 19. märts 2007

isa sünnipäev

Hambavalu tipnes täna hommikul tuimestava süsti, hambatangide ja minutikese hirmuga. See katkine tarkusehammas on nüüd mu käekotis. Valu on veel. Mõneks ajaks. Haavavalu. Aga see on tabletiga ravitav.

Isa sünnipäev, Kuuskümmend kaheksa. Vana mees. Vana, jonnakas, põikpäinegi. Aga isa. Minu isa, kellega päris isa-tütre suhet ei saa iial olema. Lihtsalt siin maailmas on üks vana mees, kellele olen ma oluline ja kes on mulle oluline. Tort. Salat. Liha. Kohv. Alkohol ojadena. Selline ta on.

Minu lapsepõlvemälestused isast seonduvad peamiselt asjadega. Komandeeringust toodud shokolaadijänesed, välismaa jalatsid, Rubiku kuubik, ussikuubik... Kaugete ja ähmastena meenuvad suved Haapsalus, Pärnus, Sindis... ja isa igakordsed külastused - sama ootamatult kui ta tuli, oli ta ka kadunud. Mustad hüperpopid päikseprillid, mis sobisid isa tõmmu nahaga. Veinijoomine Sindi suvekorteri kõige suuremas toas... hirm et ema kaob ära... Miks sa ei maga ema... Lennukimürin üle Haapsalu sõjaväelennuvälja, mõneaastane minuke hirmunult tuppa jooksmas... Sünnipäevakingitused ümbrikus ja ema etteheitev nägu. Shokolaaditahvlid. Isa tõstab üles oma paksud prillid ja uurib, miks triikraud ei tööta. Jootekolb.

Isa Zigulis Tallinn-Pärnu maanteel... Mäletan tema tuhmiks tõmbuvat nägu, kui maanteemuhk temast nagu postist mööda pühkis ja gaasipedaali põhja vajutavat jalga:)

Isaga Paldiskis, kinnises linnas, kuhu sisse meil õnnestus lipsata, kuid väljatulekul olid sõjaväelased ees. Isa midagi selgitamas, ilmselt "pada ajamas"

Isa Rafik, millega maal pidudes käisime ja ühiskondliku märk... Isa on sessil kuskil suures ja tundmatus Tartu linnas... Une-Mati, Päris-Mati ja Tups... Tartu Ülikool.

Ja ühel hetkel olin suur. Isa ja ema suhtlesid tihemini, käisid koos maal. Lootsin salamisi, et neist saab asja. Ei saanud. Ei saagi vist.

Isa autod - lugematu hulk zigulle ja sekka üks sapakas. Legendaarne sapakas, mis tänagi võrumaal aia ääres vedelemas. Häbi:) volvo, avarii. Opel, ford, taas volvod. Autodest on isa alati hoolinud, vahest rohkemgi kui inimestest. Rootsi-vahet sõidud ja uskumine, et ta hoolib mu õest enam kui minust. Kohtumised õega, mõistmine, leppimine ja arusaam, et tegelikult... tegelikult hoolib ta vaid iseendast.

Lapsepõlvemälestused veelkord. Miks mu isa ei tule? Miks ma ei saa temalt jõulukaarti? Kas isa võiks nüüd juba tulla? Miks kõigil lastel on isa ja minul ei ole... Miks, miks, miks. Saad suureks, saad teada. Aga ma olengi juba suur - käin juba kooliski! Saad suureks, saad teada. Hmh, ma olen ju juba päris suur, käin koolis ja trennis ja...
Suurena näengi oma isa hoopis teise nurga alt. Rääkimata jutud kolmnurgas ema-isa-mina. Las nad jäävad. Kes meist on patuta, visaku esimene kivi.

Suved isa suvilas. See ainus võrumaa-suvi, millele järgnes kaugenemine, et taas läheneda.

Lihtsakoeline maamees, kes elus tubli tööga nõukamentaliteediga ettevõtte tippjuhtkonnas istub, ei ole aastatega südames muutunud.

Isalt oleks mul palju õppida - tolerantsust, toimetulekut, ligimesearmastustki. Leplikkust ja läbilöömist.

Palju õnne, isa, Sinu 68. sünnipäeval:) Hea, et sa oled, sest Sa oled mulle vägaväga kallis, just sellisena nagu sa oled!

Pühapäev, 18. märts 2007

tartu-tallinn. pühapäev.

Koolinädalavahetus jälle seljataga. Väsitav. Masendav. Kaks märksõna. Ja ise ei tea ka enam, kus on mu särk ja perse. Vabandust.

Aga teisiti ei saa öelda, kui kursavend tuleb loengust ja küsib, et hallooo, kuule, miks sind ei olnud. - Mind? Miks?- Aga sa oled ju ka sellele ainele registreerunud!-Mina, olen vä...
Kool on täiesti rajalt maas. Pean end kokku võtma ja ajutiselt just selle lülitama tegevuseks nr1. Pean ja püüangi täna koostada endale plaani.

Ka muus mõttes läks aia taha. Ei olnud loodetud aega ja loodetud vestlusi. Oli ütlemisi ja tülitsemisi nende asemel. Shoppingtourilt sain roosad jooksutossud:) ilusad muidugi, nagu kõigi roosade asjade kohta siin maailmas võiks öelda:)

Eile oli Auraüritus. Mõni tunnike soojas basseinis loksumist, saun ja 300m ujumist. Seega saab selle nädala sportlikud saavutused kokku võtta sõnadega tund spinningut, 300m "konna" ja rulluisud puhastusse, kuigi aknast välja vaadates pidanuks hoopis suusad määrimisse viima...

Eile oli isa sünnipäev ja mina nagu alati koolis. Ja nädalavahetustel, kus midagi teha ei ole, ei ole tõesti kohe midagi teha. Ja jääronimisvõistlused olid ka - Merle oli klassi näidanud. Lahe! Õeke on teel Saleni suusakeskusesse, nüüd ilmselt kohal ja esimene sõidupäevgi möödas.

Peaks end lohutama ja ütlema Freddy Mercury sõnadega - show must go on:) Ja nüüd ootab kojutoomist juba Notsu.

Laupäev, 17. märts 2007

@tartu

Tartus on sügistalv. Või talvsügis. Igatahes mitte see särav kevad, mis Tallinnas neljapäeval. Rulluisutamisele siin ei mõelda, pigem on moes vihmavarjud.
Kaks kodutööd said loengus tehtud, kolmas on pooleli. Vägisi kisub mõtlema, et mida nad seal teistes (üli)koolides üldse teevad...

Õhtune programm - kino "Ekraan", film "Klass". Ilmar Raag & eesti film täies hiilguses. Sügavmõttelisus. Väljaütlemata asjad, millest vaataja peab kas ise aru saama või mitte saama. Psühholoogilised täiskasvanutüübid vastandatud täiesti tüübivabale lastetüübile. Või kas nad olidki enam lapsed... Ja sürrealistlik-verine lõpp...

Minus ärkasid tunded kakskümmendviis aastat tagasi. Tallinna eliitkool. Ja umbes samasugune vägivald. Vaidlesime kursakaaslastest kaasvaatajatega. Kursavend väikelinnast, üheksa aastat noorem, ütleb, et tema koolis, kah eliitses, sellist vägivalda ei olnud. Peep, kelle koolitee (asjatult) kriminaalse maailmaga seostatavas alevis möödus, nõustub temaga ja ütleb, et see kõik on ebareaalne.

Meil oli. Eliitkoolis, kus osadel vanematel olid "sidemed" ja "võimalused" ja osadel mitte. Mitte et ma oleks uhke selle üle, aga mäletan teises klassis koduteed ujulast, kus teatud klassiõed mind ümber piirasid, klobisid ja nii mitu kuud. Ema käis koolis, vesteldi pedagoogidega, alandati käitumishindeid. Ma kannatasin... Ja muutus kõik siis kui esmakordselt oma kuisajatele vastu hakkasin, ise klobima õppisin, kohati üle piiri minnes. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, ilmselt taipasin, et see on ainus pääsetee. Ja teise klassi teisel veerandil toimus lõplik asjade paikapanemine - mu käitumishinne oli jõuluks "rahuldav" skaalas eeskujulik, rahuldav, mitterahuldav... ajas ette rutates pean tunnistama, et saabusid ka ajad, mil minu käitumishinne oli "mitterahuldav", mulle väljastati direktori käskkiri ning minu käitumist arutati õppenõukogus. Kuid sellel kaugel aastal 1984 alandati minu käitumishinnet klassiõe, minu selleks ajaks juba endise kiusaja, küünistamise eest. Ja muud hinded kõik "viied". Igatahes omandasin kiiresti elukooli hundiseaduste põhitõe, et uppuja päästmine on tema enda asi.

Ilmselt ei ole lapsed ühesugused ja joosepeid, kes enda eest rusikat tõsta ei suuda, oli nii minu ajal kakskümmend viis aastat tagasi ja on täna ja tulevikuski... Kes neid kaitseb...

Mu klassiõde, paksude patsidega kehalt priskem tüdruk, olude sunnil vanavanemate kasvatada, sestap veidi vanamoeline, nii olekult kui riietuselt, oli alalõpmata teiste togida. Ja kõik mis ta enda kaitseks tegi, oli naeratus. Vaikne ja häbelik naeratus ja harva, haruharva kõrgendatud hääletoonil ütlus "lõpeta ära"... Ta on ühes netikommuunis mu sõber - imeilus blondiin, endiselt tagasihoidlik, kuid elus kindlalt oma koha kinnitanud. Mis on saanud meist, ülbikutest? Naised, emad, osadest edukad, osadest vähem edukad. Igatahes oleme me kõik oma kohad leidnud... ja omaaegne koolivägivald oli mõttetu elu edasise edukuse mõttes.

Masendav ja mõtlemapanev film oli, aga kindlasti mitte ebareaalne.

Reede, 16. märts 2007

blondiin opeliga

Kui kuskile on kiire, kipuvad asjad ikka äparduma.

Eile startisin kell 22,40 Tartu poole. Eelnevalt lubasin emale auto ära viia. Tehnilised üksikasjad nägid välja järgmised: asjad autosse, auto käima, ema juurde, asjad Peebu autosse ümber. Minema. Üks pisiasi jäi aga kahe silma vahele - et ema autol on automaalukustus ja loomulikult suutsin asjade autosse viskamise vahel autoukse tagantkätt kinni virutada. Ja nii ma passisin tunnikese tee veeres, kuniks Peep Lasnamäe vahel õiget teeotsa otsis ja mulle võtmeid tõi.

Ootusärevust lisas võimalus, et ventilaatoriandur, üks Opeli paljudest anduritest, ei tööta ning töötav mootor üle kuumeneb ehk lihtviisiliselt ja rahvalikult väljendades keema läheb.

Siiski. Kell 2,30 ületasime väsinult ent õnnelikult Tartu linna piiri.

Neljapäev, 15. märts 2007

teine suitsuvaba päev

Et refleksoloog soovitas loobuda sigarettidest, võtsin end taas käsile. Ka peale naistepäeva aasta tagasi ma ei suitsetanud. Niisiis on mul nüüd töö juures tekkinud aega juurde - seda aega, mida varem veetsin suitsuruumis.

Ja nüüd siis uus probleem -
Meie osakond sööb hommikuti putru.
Meie osakond sööb tööajast hommikuti putru.
Meie osakond sööb tööajast hommikuti kümme minutit putru ja sealjuures on plaanid täis.
See traditsioon tekkis meile vähemalt viis aastat tagasi - sest Notsu ei olnud veel sündinud kui me igal hommikul kümneminutilise sissejuhatuse päeva tegime...
Minu töö ei ole asjade ühest hunnikust teise tõstmine. Ma ei kritiseeri ülemusi. Ma olen nõus, et tööaeg on loodud töötamiseks. Kuid meie sisekorra eeskijades figureerib punkt, et mul on iga tunni tagant õigus kümneminutisele pausile. Ja keelakem siis see suitsetamine samuti ära. Ja maskeerigem meie juhatuse esimees eidekeseks, kes ettevõtte juhtimise asemel sammaste vahel piilumas käib, kes kui suure pudrukausi ette tõstab...

Üle pika aja käisin spinnimas. Mu pulss on paranenud - see on kõik, mida kokkuvõtlikult saan öelda.
Jalutasin ka Kadrioru Kunstimuuseumis - imeliselt armas paik. Kirjutasin kolm esseed nähtud näituse põhjal. Fun. Kevad poeb hinge - täna tippisin seelikus ja kõrgetel kontsadel:)
Homme on koolisõit ja kurbusega pean nentima, et mul ei ole esitada mitte ühtegi koolitööd! Pean end kokku võtma, kuigi haridus matsi ei rikkuvat.

Teisipäev, 13. märts 2007

Oli erakordselt ilus kevadpäev - hommikul ärgates tundsin seletamatut kergust ja samas ka natuke nukrust... Ja õhtul tundsin end kevadise vasikana, kes kodu poole kepsles:)
Lihtsalt pisut päikest südamesse saabuvast kevadest:) ja tööl näis ka olevat kõik hästi. Jah, hetkel kui tunnen end õnnelikuna, tean, et see on mulle keelatud...

polkovniku lesk tsooniteraapias

Kriis on selleks korraks vist möödas. Tööteraapia, psühholoogid, antidepressandid ja lõppeks refleksoloog Lembit Tammekivi. Mees, kes minu jalatallast luges välja, et mu probleemid saavad alguse mu nõrgast närvisüsteemist, et mul on ajus verevalum, paremas rinnas tükike jm, olen kangekaelne nii otseses kui ka kaudses mõttes... Kokku poolteist tundi, mille käigus luges ta mind kui avatud raamatut korrates mitmeid kordi, et suitsetamine on tervisele kahjulik.

Ahoi, kõik see arstidepere! Ravikindlustatud polkovniku lesk on teel!

Jah, tegelikult ma usun seda meest. Olles aastaid elanud rohelise mõtteviisi abil, jälginud ennast ja loodust, usun ma, et iidsete võtete ja tugevate käte abil on lihtsam inimorganismist vigu avastada kui peente aparaatidega. Aga panen endale nüüd ajad nii günekoloogile kui ka mammoloogile kui ka neuroloogile kinni. Las vaatavad üle.

Notsu tuli maalt. Eilse vahejuhtumi tõttu isaga ootasin hullemat. Aga kodu on taas lapsikult sassis ja maailm ikka natuke puntras. Aga me püüame. Püüame kõik väga.

Projekt on trüklas. Hea on olla. Ja uni tikub peale.
Naerata, Naine, sest homme on taas veel hullem:P

Pühapäev, 11. märts 2007

suusad, blondiin:)

Maalt tulles oli tee kuiv. Avastasin, et püsides lubatud sõidukiirus +10 juures, võtab "jaapani pisiauto" vaid 11,5 l/100 km. Igati tubli tulemus 17 asemel. Hüppasin läbi ema juurest ja veeresin kodu poole, rahumäe kurvis, ups... läbi kurvi oli näha politseiauto vilkureid. Ja seal ta oli - minibuss postis, risti üle tee... Järgmise kurvi tagant muutub Rahumäe tee paralleelseks pärnakaga ja upsat... pärnakal kaks autot nii 100m vahega postis... ja hulk autosid tee libedust katsumas. Peatusin minagi ja avastasin, et jalul seismine on jää tõttu raskendatud. Termomeeter, mis sõitu alustades näitas +3 ja lasnakal +2 oli nullis ja tee suisa õhkas külma. Märts, kassikontsertidekuu:)

Maal oli võrratu - imeilus kevadilm võimaldas aia vanadest lehtedest puhtaks riisuda ja vahepeal päikest nautida. Lugesime Notsuga lugemaõppimise töövihikut ja see oli võrratult vahva meile mõlemale. Ja õhtul, peale pisikest matka Võhandu joe mõlemal kaldal ja tundmatu nimega järvekese ääres istusime ümber küdeva ahjusuu ja ajasime juttu. Sain tehtud ka peaaegu terve koolitöö. Ja blondiinlikult mõjusid suusad meie pagasis.

Nädala märksõna on hirm. Paanika on saatnud mind kauemgi ja lahendusi ei paista tulevat. Võtsin koju tulles sooja vanni ja pingetelangusega kaasnesid ka südameprobleemid. Poen nende eest teki alla.

Reede, 9. märts 2007

Head nädalavahetust, minuke:)

Eranditult kõik lihased valutasid täna, ka hingelihased. Kas on selles süü liigsel rahustikogusel või üleelatud stressil, igatahes vajasin ma kalevspas loksumist. Ja käisingi õhtul Notsu ja oma väimeespoisiga mullivannitamas. Enne seda ravisime end magdaleena haigla soolakambris - nüüd siis ka hingamisteed sigaretisuitsust veidi vabamad. Jah, ma suitsetan palju, liiga palju.
Eilne päev tõi lisaks portsule lilledele ka hapra hingerahu. Lootused, mis ei ole lõplikult kustunud, lõid pisut hõõguma, unistused, mis on purunenud tuhandeks killuks, said veidi liimitud. Minu peas.

Töö on tehtud - mu ülemuse sõnul liigagi hästi - järgmise aasta eelarve muutub mu jaoks ilmselt võimatusuureks... Vahet ei ole, mitte ühelgi asjal maailmas ei ole mu jaoks vahet.

Homme lähen maale. Kohta, mis sai ühe suvega mu jaoks armsaks. Kohta kus suvitab/talvitub mu lihane isa koos eksiga. Notsu on vaimustatud - issi ootab maal! Ja esmaspäeval ei pea lasteaeda minemagi... Mina aga olen kahevahel ja nukker, üheti on hea astuda samm igatsetud rutiini, teisalt sai sellesama rutiini eest kord põgenetud. Aga maal on hea - et on talv, siis tegelen millegi ääretult ebapraktilisega, unistustes tulen tagasi fotokatäie looduspiltidega:) Ja suusad võtan kaasa nii endale kui Notsule.

Uni tikub peale. Ilmselt ei sobi söödud ravimikogus ja vabastatud pinged gruusia veiniga.

Neljapäev, 8. märts 2007

oops, neljapäev...

See nädal on möödunud kui hämaras udus - ma ei suuda meenutada detaile. Nüüdsest tean ka, mida tähendab juua kohvi, süüa rahusteid, antidepressante, ohjeldamatult suitsetada, juua liitreid vett ja mitte midagi süüa ning tagatipuks nutta nii öösel kui ka päeval. Mul on depressioon ja ma ei oska ennast aidata.
Olen teinud tööd ja viinud Notsut lasteaeda ja trenni mäletamata sellest mitte midagi...

Täna, naistepäeval on mu laual palju lilli. Uskumatul kombel sain imearmsa roosi ka eksilt, tavapärased lilled töö juurest ning sealt pärineb ka vahva teesärk. Päike tuli pilve tagant välja sama ootamatult kui sinna läks.

Pühapäev, 4. märts 2007

pühapäevaselt ekslevad mõtted

nädal on möödas. Nädal täis keerulisi sündmusi, täis meeleheidet ja peataolekut. "Sõpru" ja nende torkimisi, segaseid mõtteid ja mitte kuhugi viivaid tundeid.
Mõnikord näib maailm olevat elamiseks turvaline paik ja hetk hiljem tahaks olla surnud ja maha maetud ja ära unustatud.
Nädalavahetusel koristasin kodu. Põhjalik suurpuhastus. Ja nüüd on siin tühi olla - mina ja notsu kahekesi ja 120 m2 pinda...
Taaskasutuskeskuse tädi, kes uuris hoolikalt mu toodud voodit. Nii hoolikalt oleks mul, paljunäinud müügiinimesel, piinlik uurida tasuta heategevuseks antavat. Kas võtate vastu? Jaaaa, võtaksime selle, aga seda ja seda mitte. No lugupeetavad. Nii need asjad siiski ei käi... Jah, kui ma vaid teaksin, KES ja KUS vajaks riideid ja asju, siis ma viiks need sinna. Aga ma ei tea, est minu väike roosa karp, milles elan koosneb vaid enesega toimetulevatest inimestest. Mõnikord on mul sellest kahju...
Vaatasin täna Notsu titevideosid, kuniks algas "Kuningas ja Anna". Notsu videod meenutasid mulle, kui armas on lapse beebipõlv ja kui mööduv see on. Viis aastat tagasi ma seda ei uskunud. Jah, südamest loodan, et elu viib mind kord kokku inimesega, kes oleks nõus minuga jagama seda rõõmu ja muret. Unistamine ei ole keelatud. Õnneks.