neljapäev, 30. mai 2013

Sisu seos(etus) kaaluga

Pakkisin lõunassemineku pagasi. Igale pereliikmele rõivaste kott, lisaks kott toidule, mänguasjadele, kastid taimedega, kott ajakirjade ja raamatutega, pudipadikott. Kokku pealt kümmekond kotti, kasti ja kotikest. Tavapärane.
Vajaliku pudipadi pistan harilikult käekotti. Nii ka seekord. Teepakk. Mini nokats ja lusikas, kaheksameetrine mõõdulint. Miskipärast jäid kotti kesklinna korteri võtmed koos aidavõtme mõõtu keldrivõtmega. Igatahes sai käekott kaalukas. Jäin rahule ja istusin autosse. Lõunasse jõudsime kesköö paiku - Midi tegi kolm metsapeatust.

Hommikul ärgates hakkasin pangakaarti otsima. Esmalt vajutasin käe harjunult käekotti ja leidsin rahakoti pesitsuskoha fotokaga täidetud olevat. Seejärel tuhlasin tühjaks käekoti, pudipadi abikotid number üks, kaks ja kolm ning tuvastasin, et rahakotti pole üheski. Käisin läbi autoistmed nii pealt kui alt. Pole! Meesisend itsitas ja soovitas vaadata, äkki on kadunud ning sõitis tööasjus Tartusse.

Olin südameataki äärel. Dokumendid, pangakaardid, sularaha. Meenusid kõikvõimalikud seigad esemete liikumisest eilsel päeval, kuid rahakotist mitte midagi.
Kõigist lahendustest tundus normaalseim paluda meie varuvõtmete naabrinnast omanikul maja üle vaadata. Ja seal ta oligi - Peugeot juhiistme all :D Meelde tuli! Läksin jah eile Midile lasteaeda järele ning oskamata paremat kohta kogemata kaasa haaratud rahakotile leida, surasin esiistme alla! Noh, et suvalisele aknassepiilujale ei paistaks.

Õnneliku lõpuga lugu on. Hea kui on häid inimesi ümberringi. Naabrinaise ja sõbranna ja ema koostööl jõuab  rahakott lõunasse juba täna.
Käekoti sisu kontrollimata jätta ning kaalu järgi hinnata asjade kaasasolekut, suudan oma suurimas hajameelsuses ainult mina. Järjest enam leiab kinnitust tõsiasi, et imetamisega kaob osake ajust :)

pühapäev, 26. mai 2013

x

Kus on, sinna tuleb juurde.
Kaks ilma kolmandata ei jää.

Rohkem ei tule sarnaseid rahvatarkusi korraga meeldegi. Meie peres tähendavad need seekord kipsis käega last. Notsu käis klassivenna sünnipäeval kuskil batuudimaailmas. Sõitnud mingist nigelast ja madalast lumäest alla nii õnnetult, et näpp tagurpidi läinud. Koju jõudis kummaliselt ebatasaselt paistes käega laps. Lastehaigla röntgen näitas ilma igasuguse kahtluseta mõra. Edasine oli vaid tehnika küsimus: protseduuride tuba, kips, side.

Tagasitee kulus hüsteeriliselt nutva lapse rahustamiseks.
Klassiekskursioonile. Kipsiga? Ei iial.
Trenni. Kipsiga? Ei iial.
Kooli. Kipsiga? Eiiiiiiiii!
Klassipidu kipsiga? Eiiiii!
Ja trenni lõpupidu KalevSpas jääb samuti ära. Kipsis käsi valutas terve esimese õhtu ja pool ööd. Hommik oli õhtust targem. Nädalavahetus tõstis veidi tuju, kuid tagumiku katva juuksepahmaka pesemine kipskäega osutus võimatuks.

Masendav.

pühapäev, 19. mai 2013

Roheliste väravate tänav. Pärast pidu.

Laat tuli koju kätte. Mu kodutänaval peeti täna "Roheliste väravate päeva". Äärelinna sporditee muutus üheks pühapäevaks kihavaks seltsielu keskmeks.

Vahva oli! Tegevust jagus igale maitsele. Notsu nõudmisel ladusime samuti kirbukakraami välja. Aeg teenida taskuraha tundmaks isiklikul nahal kui raske on "pääde" ja "poode" välja teenida! Notsu pakkus  kraami usinalt ning teenis saadud eurod kuhjaga välja. Nautis. Kohe näha, et kaupmeeste perest :) Meesisend otsustas esmalt naljaga omagi kaupa pakkuda. Nähes aga ostjate siirast huvi, lõpetas ta naljatamise ning vähemalt üks kallis masin leidis endale uue omaniku.

Ürituse varjupool paistab silma vaid kohalikele elanikele. Esmalt professionaalsete kauplejate saabumine enne kukke ja koitu. Minu koduakna all alustati hiigelsuure müügitelgi ülespanekut kell 5,30. Justjust - pühapäeva hommikul pool kuus! Kui müra poleks und lõpetanud, ei teakski.
Ning sama seltskond lahkus kell 16 lõppenud ürituselt peale 19 - jällegi sellesama kilakola kokkupanek.

Üritusel käinuid meenutavad üleajavad prügikastid ning tänavaäärsel murul vedelev prügi. Tänu äikesevihmadele lirtsuv prügi. Puude küljes lipendavad endiselt reklaamsildid üle "tänava", mis nüüdseks taas endine raudteetamm, ripub hiiglaslik tervitav loosung.

Kurb. Lubati ju tänavat üheks päevaks.



reede, 17. mai 2013

Haiguspäev 3

Elu on omandanud uue mõtte - kuidas jääda täie mõistuse juurde kui kogu hullumaja puhvet haige on. Täna saabus koolist Notsu, kes kurtis kõndimisel kõhuvalu. Saabus, rullis end voodisse kõverasse ning magas kuni hilise õhtutunnini. Seejärel valmistas kohusetundlikult ette homsed ülesanded ning rullis peale neljapäevast "kohustuslikku" teleprogrammi tagasi.

Midil olevat taas halvem. Mitte tükikest ega tilgakest sees ei püsivat ning magavat kogu päeva. Aga õhtul... õhtul saab temast üks teine loom (lõvi näiteks) ning kilkeid ja möirgeid kostvat üle haigla. Isegi padurahulikul vanaemal on närvid krussi keeratud ning aeg-ajalt peame kutile telefonimonolooge.

Mini on stabiilne. Ehk siis stabiilselt palavikus, mille alandaja toimib täpselt seitse tundi. Ei oksenda õnneks ja sööb ning joob vett. Mähkmeid kulub tavalisest enam ning tuju on viril.

Meie, täiskasvanud püsime samuti /veel/ tervetena. Haigused on mu vaimu nüristanud - mehhaanilised monotoonsed liigutused. Aeg-ajalt avastan end lihtsalt mõttetult ühte punkti vahtimas. Väsinud. Väsinud. Jõudsin enne haigestumist käia raamatukogus ning mul on kaks seltsilist. Minu "raamatuneelamiskiiruse" juures on nad homseks lõunaks läbitud.

neljapäev, 16. mai 2013

haige vol2

Mini loobus hommikupudrust, krimpsutas suud lõunasöögi peale. Õhtuks lisandus oksendamisele ja kõhulahtisusele palavik ja kontakteerusin Midi raviarstiga, kes täna juhtumisi valves.

Seni oleme kodus. Mini jõi kummeliteed suhkruga, millesse segatud Enteroli kapsel. Paracetamoli küünal palavikku ei alandanud, küll aga aitas jaheda veega ülehõõrumine. 

"Kolmanda planeedi saladuses" korrutas jutulind mantrana "Jõud lõpeb, ei jaksa enam, jõud lõpeb..." Mul on umbes samasugune tunne. Ma tõesti ei tea kedagi, kellel väikelapsed nii sageli haiged oleks.

Kergendust ei paku ka Meesisend, kes soiub mingist väga olulisest tööperioodist ja keeldub meile Miniga lähenemast. Ilmselt kannaks ta kodus heal meelel kummikindaid ja maski. Haigusehirm ei takista teda aga haiglas Midi vaatamas käimast :D
Viimane olla täna söönud kübekese tatraputru vorstikildudega ning terroriseerib vanaema oma ärganud eluvaimus.

esmaspäev, 13. mai 2013

Haiglast. Euroopas AD 2013

Sügaval paduvenemaal asub linn nimega Naltšik. Tegemist on poole Tallinna suuruse Kabardiini-Balkaari administratiivüksuse pealinnakesega, mille rohetavatel tänavatel lehmikud rahumeeli muru näksivad. Naltšiku kohalikust haiglast rääkis seal käinud sõbranna üht-teist huvitavat. Näiteks, et välismaisele patsiendile eraldatakse klaasitud akendega palat, kohalikule vastavalt klaasimata.

Täna sõitis kiirabiga (jälle!!!) haiglasse Midi. Seekord ootasime väljakutse järel kakskümmend minutit. Oksendamisest oimetu ning vedelikukaotusest seismisvõimetu laps sõitis vanaemaga Merimetsa. Tund hiljem ehk kell kolm päeval helistas mu ema ning edastas arstide palve: tuua lapsele pudel gaasita mineraalvett vedelikukaotuse taastamiseks. Kriitiliseks muutunud veresuhkru taastamiseks banaani ja jogurtit. Samuti võiks olla suutäis soolast. Ma vist hakkasin kokutama, sest ema teatas, et saabumispäeval neid söögile ei võeta...

Jõudsin haiglasse peale seitset olles Meesisendi töömaja ees üle andnud Mini ning käinud ise pr keele tunnis. Lapsel on tulekul tasemetöö ning minemata jätta ei saanud. Nakkushaiglasse imikut ükski mõistlik vanem ei vii. Haigla valvearst käis minuga palatis isiklikult riidlemas hilise saabumise pärast - haigla külastusaeg olla kuni 18,30.

Lugu Naltšiku haiglast meenus uuesti. Et voodipesu peab patsiendil saabudes kaasas olema. Et röntgenpilt on aimatav. Et peale diagnoosi ulatatakse patsiendi saatjale paberileheke vajalike ravimite nimekirjaga. Ravimid tuleb apteegist osta ja haiglasse toimetada, kus personal neid patsiendile manustab.

Üks erinevus siiski. Merimetsa haiglas võeti emalt allkiri. Et ta on teadlik kohustusest tasuda lahkudes voodipäeva eest 2,50. Eurodes. Ma ei taha mõeldagi, mis saanuks, kui ootamatult haiglasse sattunud inimesel polnuks paluda kedagi toidukompsukest tooma.

neljapäev, 9. mai 2013

Eelarveületaja

Läksin poodi kindla teadmisega, et ostetav ese ei tohiks maksta üle xxx euro. Olen vastaval alal totaalne võhik, sestap kutsusin kaasa sõbranna, kes on umbes sama võhik, aga elulistel põhjustel end natuke enam kurssi viinud. Kahekesi on kindlam müüjate loba kuulata :)

Tulemusena lahkusin ma poest kaubaga, mis maksis xxx+19 eurot. Selgus, et need mitukümmend toodet, mis mahtusid hinna xxx sisse, "polnud ikka päris need". Mõni tootja ei meeldinud, mõni konfiguratsioon oli aegunud, suurus ei sobinud, materjal polnud see. Ja paar toodet ei hiilanud disainiga. Ja ühes kaupluses oli müüja veendunud, et ma vajan seda kõikse odavamat eset.

Ostan ma autot või mobiiltelefoni või arvutit või... koolikotti või riidehilpu, alati läheb pisut üle. Huvitav, kas sellel teemal on psühholoogidel midagi öelda?

teisipäev, 7. mai 2013

*

Tomati- ja kurgitaimed aknalaual venivad pikaks. Tulbid peenral õitseksid tava-aastatel kõige värvikamalt.
Aknatermomeeter näitab lõpuks ometi 21 kraadi, kuid seda päris-kevade lõhna ei ole. Võib-olla valitseb minus lihtsalt südatalvine väsimus, tülpimus ja ükskõiksus. Hoolimata tillukestest rõõmudest on kahe väikelapse vanem ikka väga-väga raske olla. Sõnastan ümber - raske on olla kahe väikelapse eakas vanem.


esmaspäev, 6. mai 2013

Peojärgne

Ränk pidustus see kolmas sünnipäev :)
Midi siirdus üle kolme nädala lasteaeda ja minul oli sellevõrra kergem päev. Kella kolmeks läksin Midile järele. Moodupoiss on raske olla. Desiguali väljaspoolsete narmendavate õmblustega pahempidi kangast särk oli Midil tagurpidi seljas. Välja paistis nii nagu oleks puudust kannatav pere lapsele mingigi pluusi selga pannud :D Midi ise pahur ja pettunud. Ju ta oli ontlikule ja heasüdamlikule söögitädile üritanud selgitada et paat on kadunud:)
Tegime fotosessiooni sünnipäevakingitustega - ladusime uhked raamatud ja traktorid ja autod kummitule. Sättisin Midi nende keskele istuma ja lilled ümber. Olen samasuguseid pilte juba pisi-Notsuga teinud - armsad mälestused.
Seejärel sõitsime prrkeelde ning... koolimaja ees vajus Midi magama. Magas üheksani, ärkas pahuralt, sõi kaks kohupiimakreemi ja magustoiduks.... suure keedetud kartuli :)
Kaks tundi hiljem magab jälle. Kolmenädalane puhkus mõjus väsitavalt.



pühapäev, 5. mai 2013

Lõunas, sanatooriumis

Lõunaeestlased räägivad, et Tallinnas tekitab mere lähedus köha. Sellesinase eest me volbriõhtul lõunasse põgenesimegi. Edukalt. Teise päeva õhtuks lakkasid köhad ja köhatused ja üksteist auru ööpäevas muutus minevikuõuduseks.
Lõunas valitseb südasuvi. Mitte see troopika, mis sunnib mind rõskest kivikeldrist varju otsima, vaid mahe ja päikseline eesti suvi.
Termomeeter näitab sauna taga täisvilus, seal kuhu päike paistab vaid hilistel õhtutundidel, kakskümmend soojakraadi. Miinimumiks saime kaheksateist ja maksimumiks kakskümmend üks.
Lahutasime meelt naadi populatsiooni vähendades. Meil Notsuga on kaval plaan aiaääred puhtakssaada. Meesisend püstitas kasvuhoone, pikendasime maasilapeenart mitme meetri võrra ning külvasime esimesed seemned. Seekord katsetame lisaks oranzidele ja süsimstade ja lumivalgete porganditega. Panin maha paar meetrit pastinaaki ja kümmekond kaalikat ja peeti. Katsetan sama ka Nõmmel - sügisel vaatab, kus ja kas suuremad viljad valmivad.
Mini ja Midi olesklesid lühikestes riietes ning ise keerasin sääred-varrukad nii lühikeseks kui sain.
Koduteele asusime varakult - Midi ootab oma tänasele sünnipäevale külalisi. Adavereks jäi autotermomeetrile vaid kaheksa ning praegu, Annas näitab taas kümme. Vaatasin Lõunas kevadkombekaid kui mõttetut kulutust. Nüüd aga ronisin bussi sabasse ja kraamisin nad koos mütsidega taas lagedale. Tere tulemast paradiisiaiast maa peale tagasi! Notsu juba uuris, kas ei saaks Võrru jäädagi. Vaatas sügalalt otsa ja leidis, et meie sõprade lapsed on vägagi edukalt ülikooli pääsenud:) Tjah.