kolmapäev, 30. september 2009

Septembris, kahe koolilapsega

Kõnelusi Notsuga:
Ämmäää, tead homme on meil kehalise tundide asemel matk. Spordiriiete asemel on matkariideid kaasa vaja.
Ämmäää, inimeseõpetuse asemel on homme loodusõpetus. Me ei saa pärnapuu vaatlust homsesse lükata, ma pean pärna kindlasti ära tundma.
Ämmäää, reedel siis kell 13 on kooli sünnipäevakontsert Estonias ja me peame sinna koos minema.

Või kõnelus laupäeva hilisõhtul:
Kuule, esmaspäeval tuleb meil suur kontrolltöö raamatu "Kuningas Oidipus" peale. Käime siis homme raamatukogust läbi, eksju.


Khm, tegelikult käin ma ju põhikohaga ikkagi tööl... Ja kohe homseks saab asju teha ainult mingite teiste asjade arvelt. Mõnesid asju saab aga teha ainult vastavate asutuste lahtiolekuajal. Muide, alates 1.septembrist on mul eraelu ka - koguni iga päev kella 8,30-st kuni kella 17-ni. Tööl siis.

Mõned asjad on toredad ka. Näiteks see, et Notsu suur kurbus üliraske prantsuse keele häälduse üle sai tasutud kahe "viiega" ühe tunni jooksul. Motivatsioon õppida sai sädet juurde:)
Hea on teada, et vene keele intensiivse koduõppe tulemusena on kümnendikul selles aines hinneteks viis viite ehk päris puhas viie seis:) (Susisevate tähtede hääldused hakkavad juba üksteisest erinevaks muutuma)

Kümnendik ise arvas, et nemad Notsuga teevad oma heade tulemustega meile ju ainult puhast rõõmu! Õnneks on tal õigus ja ma ei olegi pahane rikutud õhtupooliku pärast.

esmaspäev, 28. september 2009

nädalavahetus volx

Laubal tegelesin kodukaunistamisega - tassisin kuurist ja pööningult magamistuppa kokku vana kirjutuslaua jupid ja tõin parandamiseks tappe ja kruvisid. Viimistluseks tegin musta markeriga mõned värviparandused. Õhtuks valmis päris kopsakas töölaud (ja magamistuba, mis suurusehullustuses 24m2 suurune ehitatud, sai samuti hubasem).
Nüüd on majas kolm kirjutuslauda - üks kummalegi koolilapsele. Meie, suured, saame nüüdsest taas kodus teineteist segamata tööd teha - töötan minagi ju reedeti kodus.
Kolm nädalat lahendasime töötoajagamist ebamugavalt - avatud elutuba-köögis. Üks köögilaua taga ja teine diivanil. Kui korraga mõlemal telefonikõne käsil, tuli viimase kõne saajal kolida ülemisele korrusele. Et aga kohati arvutist vaja andmeid vaadata, siis tuli a) arvuti kaasa haarata b) vahepeal alla tagasi minna.

Pühabal külastasime tüdrukutega Ahhaa teaduskeskust. Lennusimulaator, vormelisse istumine ning erinevad kiiruse ja mälu mõõtmised haarasid meid endasse enam kui kolmeks tunniks. Heaks ideeks saab nimetada hiigelsuurt liivakasti keskuse keskel - need kellele teadus veel huvi ei pakkunud, müttasid just seal. Igatahes on Ahhaa üks tore pühapäeva veetmise võimalus igas eas inimestele.

neljapäev, 24. september 2009

Hariduse tänav kui linnakassa täiteauk

Helistasin endisele kolleegile, et naistejutte läkutada. Teine pool kuuldus olevat hoopis pisarates.

Olevat tema parkinud väikeauto sinisele tasulisele parkimiskohale Hariduse tänaval ning ise arsti juurde läinud. Et parkimine tasuline, maksnud kenasti. Tagasi tulles ilutsenud akna vahel trahvilipik. Vaadanud ta hoolikalt - ja tõesti, tõesti... pea olematuks kulunud tasulist parkimist märgistav helesinine joon olnud vaid auto ees. Joone taga piisavalt ruumi ühele autole, seejärel suur tühik ning alles elle taga kollane parkimist keelav kast. Ju saanud tema eksimus alguse just sellest, et enne kollast, samuti väga kulunud joont autosuurune auk ja tühimik lisaks.

Mnjah. Hariduse tänav näib parkimiskontrolöride lemmikpaigana - sõidan/jalutan seal viiel tööpäeval nädalas a´kaks korda päevas. Harva jääb hallis jopes tegelasega kohtumata.

Miks? Vastus peitub Tallinna ühes halvemas parkimismärgistuses. Kaks elevantsusele kalduvat invakohta Prantsuse Lütseumi väikeste maja ees ei ole märgistatud tavapärase sinise kastina. Tavainimesele keelatud kohast märgistab vaid tavalisest kõrgemal asuv invaliidi-liiklusmärk. Selle liiklusmärgi otsa olen komistanud isegi: kui auto päikesesirm on all, siis on see märk täpselt nii kõrgel, et jääb sirmi varju. Voila! Esimesel, sellel ülipidulikul, koolipäeval sõitis teisaldusauto kukil samast minema just meie auto. Kurioosumina oli parkimise hetkel terve Hariduse tänav täiesti tühi - me võinuks valida ka muu koha...
Veedan Hariduse tänava koolimajas igapäevaselt umbes veerandtunni - harva ei teisaldata selle aja jooksul ühtegi sõidukit. Teisaldajad on vilunud - kandeauto pargitakse vöötrajale (kord isegi küsisin neilt, vastuseta jäädes, kuidas üle tee saada), tehakse foto ning paari minutiga ollakse teel juba Suurtüki tn tasulise parkla poole.

Ma ei püüa valesti parkimist kuidagi vabandada, ent selles kohas on parkimise kord eriliselt halvasti märgistatud ning parkimiskontrolöride sagedus tavapäratult suur. Kas nüüd teadlikult, aga hea teenimiskoht on see linnakassale küll. Minugi koolitoetus ei olnud seetõttu mitte 5000 vaid 4200 krooni teisaldustasu + trahvi.

***
Endisele kolleegile ei osanud lohutuseks midagi öelda. Jõime lõunaks tassikese kohvi. Ta lubas linnaisadele Hariduse tänava parkimisest teada anda. Näis, kas kunagi saabub korralik märgistus.

teisipäev, 22. september 2009

kolm esimest koolinädalat

Algaval päeval saab koolis käidud kolm nädalat. Mõned kokkuvõtted:

*Suvisest tund varasem ärkamine ei ole enam ränkraske. Olen hommikuse unega ja iga ärkamine valmistab mulle ebameeldivusi.

*Hommikune tööjaotus loksus paika. Isa kui kodukontoris töötaja valmistab plikadele hommikusöögi. Kuniks plikad rõivaid-soenguid sätivad, toidan mina pudulojused, sätin ennast ja abistan sobivaima patsikummi/sukkpüksipaari/sokkide leidmisel.

*Kümnendik sööb hommikueinet! (Veel suvel keeldus ta sellest kategooriliselt.) Kaks kiivit jogurtiga kõlab siiski paremini kui hommikusöögita kodust lahkumine.

*Kottide pakkimine õhtul tähendab aja olulist kokkuhoidu hommikul.

* Koolimineku logistika on paika nihkunud. Kooli lõppedes saadan Notsu Tõnismäe peatusest bussile. Oletus, et alates järgmisest nädalast ei pea talle enam Nõmme turu peatusesse vastu jalutama, peab ilmselt paika. Kuna kesklinnas sattusime intsidenti, kus jäi vähe puudu meie allaajamisest vöötrajal, jätkame ühist käimist koolimajast bussipeatusesse.
Kümnendik jalutab mõnikord ise veerandtunni koolini kergendades oluliselt oma isa elu. (projekt: suveks saledaks)

*Koju jõudes asub Notsu iseseisvalt koduste tööde kallale. (Võrdlus: Notsu lasteaiakaaslase ema sõnul alustavat tema tütar õppimist ainult koos emaga...) Sunniviisiline suunamine kirjutuslaua taha on möödunud ning kohustused on arusaadavamad. Info kodu ja kooli vahet liigub sujuvalt. Nendin, et õppida antakse selles koolis väga palju. Näiteks võetakse läbi sisult üpris keerulisi luuletusi Väikese Eurooplase Lugemikust. (Täna näiteks August Sang, eelmisel nädalal Hando Runnel)

* Prantsuse keelt saab keerukuselt võrrelda hiina keelega. Mul on lastevanemate keeleõppe tunnis väga-väga raske. Õpetaja liigub edasi minu jaoks liiga kiires tempos. Pean leidma kodused lisatunnid õppimiseks.

* Kümnendik on nelja-viieline, sekka paar üksikut kolme. Hinded on korras ning hirm arusaamatu matemaatika ees leevendus abitundidega. Tips arvab, et esmaspäevases kahes akadeemilises lisatunnis peitub tema matemaatilise edu võti. (Epu soovitet õp. Tuisk on tõesti tase omaette - aasta õpetajaks valitud ja puha).

*Vene keelt õpime koos - kahjuks erilise õpilasepoolse entusiasmita. See tee on väga pikk, kuna võtame läbi aastaid tegemata tööd. Tulemuseks aga kolm viite - mõlemad rahul!

* Notsu koolivormi hooldamine osutus arvatust kergemaks. Ma saan selle triikimisega päris ise hakkama! (Esialgu näis, et et hakkan pesumaja autona Lasnamäe ja Nõmme vahet paar korda nädalas sõitma.

* Koolikoti pakkimisega tegeleb Notsu iseseisvalt. Esimestel päevadel õpitud võte avada päevik ning kuhjata vastavalt sellele õpikud-tööraamatud-vihikud esmalt lauale, toimib.

*Notsu trennivahetus mõjus positiivselt. Sügisesel koolivaheajal sõidab Notsu Kurgjärvele laagrisse. Mul on hea meel, et laps saab sügisese nädala veeta Haanja kandis multikavabalt. Eks ma ise vajan samuti veidi "puhkust")

* Kümnendik osutus arvatust mõistlikumaks. Osades küsimustes saame asju täiskasvanulikult arutada. Näiteks leidis ta, et loobub paralleelide ühisekskursioonist Peterburi, kuna on seal juba varem käinud JA see kulutus ei oleks tema meelest mõistlik. (No tänan, et keegi vahest ka meie rahakotile mõtleb)


___
Kokkuvõtlikult on enamus probleeme paika loksunud ning osad vajavad veel tegelemist. Ma kartsin sellest spurdist hullemat:)

esmaspäev, 21. september 2009

Mees, ilustamata kujul

Teadlased avastasid, et maailma kõige õnnetum loom on mees.
Tal on rinnad piimata, linnuke ilma tiibadeta, munad ilma koorteta ja kotid ilma rahata. Näib et kuni 80% naistest ei abiellu, kuna 70 grammise vorstijupi pärast pole mõtet tervet siga pidada.


***
Just selline meil ringles täna meie osakonnas. Ma sain selle labasuse peale südamest naerda, ausalt.

delikaatselt esitatud küsimus

Reede hilisõhtul polnud Lõunakeskuse Sportlandis hingelistki. Viskasin pilgu peale, et äkki erinevalt Silja Spordist müüvad nemad juba suusaasjade jääke. Ainult lumelauad koos klambritega, meile vajalikku murdmaavarustust veel mitte. Vaatasin ka rattasärke ning üllatuseks olid Nike´i seljataskutega rattasärgid pea 900 pealt 140-le hinnatud. Just paras motiveerima Väikest Notsut laupäevasel Tartu Maratoni Tillusõidul. Notsule on naiste XS kohati päris paras. Hindasin silma järgi sobivaks ja kablutasin kassasse, võtsin kaardi välja ja küsisin müüjapoisilt, kas allahinnatud asjadele kliendikaardi soodustus lisandub. (Ise selline matsakas, rõivasuurus M ja L vahele jääv.)
Müüjapoiss vaatas mind pikalt, naeratas häbelikult ja küsis, et kas ma ostetavat särki proovida ei soovi:)
Mulle ei jõudnud kohe pärale - ei soovi, miks ma peaks...
"Siis küll," sõnas müüjapoiss ja ta tundus veidi kurb.
Samal hetkel astus keegi mu juhtme pealt maha ja ma mõistsin küsimuse sisu - et see XS Nike ei mahu ju mulle ligilähedalegi!!!
Ütlesin talle sama delikaatselt, et minu laps rõõmustab uue särgi üle kindlasti väga ning lahkusin. Selle aasta toredamaid poeskäike oli:)

reede, 18. september 2009

hommikukõnelus

- Ääää... mina ei taha sinna kooli minna. Nii vara peab ärkama. (Notsu vaatas osaliselt eile jälle üht oma lemmikseriaalidest, hilisõhtust "Kättemaksukontorit")

- Kui kool hakkaks hiljem, kas siis sulle meeldiks koolis käia?

- Nojah, siis oleks ju päris tore!

PS. Kontrollisin hilisõhtul koolikoti sisu - olin unustanud pakkimist meelde tuletada ja nõiamoorina kõrval istuda. Kott oli täpselt õigesti koos - tarbed eesti keeleks, matemaatikaks ja kaheks tööõpetuseks.

***
Mida siit siis järeldada? Kahe ja poole nädalaga on toimunud teatav kohanemine ning suur arenguhüpe.

neljapäev, 17. september 2009

põllumajanduslikust tegevusest linnatingimustes

Minu postkasti matsatas kiri, mille koopiamasinaga allkirjastanud statistikaameti peadirektor isiklikult. Kirjas seisab, et sel aastal peavad statistikaametile aru andma kodanikud, kelle nimi seisab põllumajandusregistris, kuid kes pole aastaid aruandeid esitanud. Lisaks ka isikud, kelle nimi on mõnes muus põllumajanduslikus registris, kuid kelle tegevusala on täpsustamata.
Lisaks mainiti, et Statistikaamet kogub andmestikku nende ja nonde seadusepunktide alusel ning mina adressaadina kohustun neid andmeid esitama. Lisatud täitmist vajav andmestik kahepoolsel A4 lehel.
Aadressiks, mille kohta andmeid esitama pean, on märgitud minu kodumaja Nõmmel.
Niisiis. Algatuseks taimestik. Poolteist lehekülge. Maasikapeenrad ja viljapuud, teravili ja kartul. Ikka, et mitmel hektaril meie pere neid kasvatab... Kas iseenda tarbeks või müügiks ka.
Järgnesid koduloomad poolel leheküljel - mitu siga, lehma, kukke, kana. Kas mul on kodus poeginud emaküülikuid...
No võttis kukalt sügama - kuidas ma nüüd arvutan, mitu null koma null-null hektarit haaravad minu kaks õunapuud, mis naabriga kahasse....
Kas bernhardiini võib lehma alla arvestada? (Kujult, mahult ja värvilt üsna sarnased, otstarbelt hoopis erinevad)
Ja kass? Kas isane kastreeritud loom läheb poeginud emasküüliku alla?
Või teeb statistikaamet minuga halba nalja?
Viimase küsimusena nõudis herr peadirektor, et kirjeldaksin, kui kaua kulus mul nimetatud küsimustiku täitmisele...

Aga kohustus on kohutus. Helistasin infotelefoni numbrile. Klienditeenindaja kuulas mu mure ära - et Tallinna linnas ei tohi põllumajandusloomi pidada ja teravilja all ei ole meil mitte hektaritki. Enamgi - meie murulapile mahub hädapäraselt parkima kaks autot ja kõrvale üks suvelillepeenar...
Mure sai üles kirjutatud, kuid väidetavalt ei ole tegemist eksitusega. Armulikult lubati mul ankeeti mitte täita enne, kui miskist osakonnast minuga ühendust võetakse. Ning last but not least... Tasuta vastusümbrikku lisatud ei olnud. Seega peaks õnnetu kodanik peale peeneid matemaatilisi protsent- ja ümardamisarvutusi tegema lisajalutuskäigu postkontorisse ning ostma ümbriku ja margi, kirjutama peale Statistikaameti aadressi ja ankeedi kuskile postitama.

Kuri olen, sest
a) Ma ei ole mitte iialgi mitte üheski põllumajandusregistris viibinud
b) Mulle ei kuulu põllumajandusmaad mitte kuskil maakeral
c) Mul on kaks eesnime, mida kirjutatakse kindlal kujul. Miks ametnik sisestab nime lohakalt ja vigadega? Kas ma pean end selles nimes ära tundma?

Noh tegelikult ei tohiks küll närvi sellistele asjadele kulutada:)

kolmapäev, 16. september 2009

nullpäev

Tervis on küll veidi parem. Täna vallandati mu üks lähedasemaid kolleege. Esmaspäevast töötab tema laua taga uus inimene.
Masendav ja kurb.
Meie osakonnast kellegil ei lähe hetkel hästi. See oleks nagu signaal, et igaüks meist võib olla järgmine.
Hea, et selle siia välja kirjutasin, kergem ei saanud, aga jagatud on.

teisipäev, 15. september 2009

Kui maailm paistab eemalt

Kas reedesele loksumisele KalevSpas järgnenud T-särgi väel kojulippamisest või saabunud viirusehooajast, ent ma olen puruhaige. Hommikul on palavik 37 ringis, õhtuks tõuseb üle 38. Nina kaudu hingata ei õnnestu parimagi tahtmise korral ning peegelpildis paistab keegi punavalge-laiguline ülespaistetanud ninaga tundmatu tegelane.
Ometi sõin ma usinalt GNLD küüslaugutablette ja tarbisin suvel rohkelt värsket kraami!

Hommikul tundus olemine siiski üsna hea ning komberdasin tööle. Kügelen laua taga ja tunnen, et peaks koju minema. Minu vastutustundetust haigeolemisest on ohustatud ka kolleegid.
Vastik-vastik, tõbi:S

esmaspäev, 14. september 2009

seenejahil

Laupäeval sadas Tallinnas hooti padukat.
Mul on sõbrannaga pealt kümme aastat kestnud ühise seenelkäigu traditsioon. Niisiis tuuritas meie pisike BMW Haapsalu maanteed mööda välja. Meil ei ole "oma metsatukkasid". Valime kaardilt oletatavalt sobiva paiga välja ja kablutame metsa. Seekord pöörasime ära Laitse rallipargi juurest, Jaanika bussipeatusest.

Metsas müttamine ei paku rõõme vaid talvevarudele. Juba metsa minek on mõnus - kaasavõetava lõuna valmistamine. Munavõileivad. (Pakkugu praemunaga võileiba mulle keegi kodustes tingimustes - no ei taha. Metsas aga asendamatu.) Koore ja suhkruga kohv - kodus joon ma täiesti mõru ja kindlasti vaid varahommikul.

On riisikaaeg - kuuseriisikad (ussitanud versioonid), kaseriisikad, tõmmuriisikad. Ühel lagendikul laiutasid meile tundmatud riisikalised. Seeneraamat seltsiks, hakkasime uurima. Paraku kandsime kaasas liiga head teatmikku. "Euroopa seened" tutvustas ka isendeid, mida Eestis üldse ei kasva. Koju jõudes otsisime netist - näsariisikas. Täitsa söödav seen:)
Võiseente jaoks on ikka vara - üksikud väiksemad seened. Mul õnnestus korvi pista ka paar puna- ning kivipuravikku.

Oli imekena päev - Riisipere kandis siras soe päike. Mitte vaid rohkest seenesaagist sain pühapäevase tunde:) Seened viisin emale töötlemiseks. Eile saabus tagasi kaks soolamisvalmis kotikest.

reede, 11. september 2009

Rahaladuja

Avastasin, et minu rahakotis asetseb paberraha vaid ühtepidi. Võõrast rahakotist raha võttes loen selle algatuseks ühtepidi ja alles seejärel ulatan kassapidajale.
Pärilik - mu ema loeb ka raha vaid ühtepidi.

Õpime vene keelt

Kümnendik saabus eile õhtul rõõmusõnumiga - sai vene keeles viie. (Eelmises koolis olnud see kindel kolm).
Mul on tulemuse üle äraütlemata hea meel, sest vene keel on üks kahest ainest, mille järjepidevat abi lubasin.

Koduseks ülesandeks oli lugeda "õigete rõhuasetustega Puškini "Tatjana kiri Oneginile"" (Jajah, kümnes klass,"B" võõrkeel ning "lugeda "õigete rõhuasetustega") Kusjuures rõhujärgid ja "joo" täpid kenasti välja kirjutet.

Esimese ettelugemise järel ma ehmatasin. Tüdruk puterdas suisa tähtedega. Seejärel kirjutas ta venekeelsete tekstiridade vahele teksti ümber ladina tähtedega ning luges uuesti. Paraku kõlasid ühtse susinana nii з; ж; ш; щ; ч kui ka ц... Üllatasin teda - tähtedel on häälduses oluline vahe. Kirjutasime igale probleemsele susintähele eestikeelse näitesõna juurde. Sai selgem.
Seejärel vaatasime ühe rõhkude asetamise. Selgitasime rõhuta o-de häälduse pool"a"-na. Täpsustasime eessõnade hääldamist ehk põhisõnaga kokku lugemist.
Kustutasime ladina tähtedega teksti ning asendasime selle uue ladina tähtedega tekstiga, milles topelthäälikud õiget rõhku tähistamas.
Lugesime kuus korda üle. Parandasin hääldust järjest vähem ning viimase esitusega jäin minagi päris rahule. Kulus kolm tundi.
Õhtul koolist tulles selgus, et hindeks tuli rasvane viis. Õhinal seletas ta, et üks klassikaaslane luges temast paremini, ent see olevatki rahvuselt venelane.

Mul hakkas sellest põlvkonnast niinii kahju. Vene keele oskus on üks praktilisemaid asju, mille ma koolist kaasa sain. Seda keelt osates saab hakkama siiski kuuendikul planeedist ning mujalgi. Mul ei ole ka negatiivse suhtumise kogemust vene keeles kellegi poole pöördudes. Seda kummalisem oli kuulda, et tüdruku (lõuna-eesti) väikelinna koolist omandatud oskused (tegelikult küll oskamatus) on kogu klassi tasemel "täiesti keskpärane". Üks klassikaaslane oskavat näiteks vaid kolmeni lugeda...
A õnneks on meil motivatsioon ja visadus. Miks ma seda kirjutan? Et mõne aja pärast oleks hea üle lugeda, milliselt tasemelt alustasime.

teisipäev, 8. september 2009

ühistranspordi võludest

Esimese koolinädala hommikutest stressirohkeim on hommikuse logistika sättimine.
Notsu kool alga kell 8,45, kuid kohal peab ta olema hiljemalt 8,30. Kümnendikul algab kool kell 8 ning kohalolemise piirmäära ei ole.

Väike Notsu ja mina sõidame kooli ühistranspordiga. Kümnendikul on kooli kümnekonna minuti jalutusteekond, ent jalahäda tõttu on seni sõidutanud teda kooli isa.

Uurisin busside sõiduplaane - nr 36 väljub iga kümne minuti järel ning sõidab "Kosmose" peatusesse graafikujärgselt umbes paarkümmend minutit. Seega sobib meile buss väljumisega täistunnil. Kodust peatusesse jõudmiseks arvestasin esmalt veerandtunni - kusagilt kaugelt mälusopist meenutasin. Katsetamisega selgus, et kiirel sammul kulub viis ja jalutades seitse minutit. Seega siis väljudes kodust 7,50 oleme igati graafikus. Ärgata tuleb kell seitse, mis on tund varem kui ajaarvamisel "enne kooliminekut"

Viimati kasutasin ühistransporti pikemalt kaheksa sügist tagasi - mu autole sõideti tookord sisse ja remont venis vaidluste tõttu. Võrreldes selle ajaga on bussiliiklus muutunud kiiremaks ja mugavamaks. Bussid on puhtad ja üsna uued. "36 on ju maaliin", kommenteeris E.
Seni oleme jõudnud varasema bussi peale. Täna hommikul, "kaheksast" oodates tabas esimene ebameeldivus - buss hilines ning jõudis peatusesse 8,06. Tavapärase lõõtsaga bussi asemel sõitis liini "lühike" ning meil oli pealesaamisega tegemist. Teise ebameeldivusena asetses bussis vaid üks komposter ja see esimese ukse juures. Ausalt. Ma ei jaksanud tagumise juurest esimeseni üle lapsekäru ja inimeste trügida. Nii sõitis Notsu "jänest". Täna soetame kuukaardi ka temale. R-kioskist sain teada, et õpilase kuukaarti saab osta vaid isikukoodi alusel. Hinnalt bussisõit meile sobib - üliõpilase ehk minu kuukaart maksab 110 ning õpilase ehk Notsu oma 100 krooni. Tore, et mu ISIC aasta lõpuni kehtib!

Loodan, et meie kahenädalase "ühisbussitamise" tulemusena saan kolmandal nädalal ta iseseisvaks sõitmiseks bussile saata. Neljandal või viiendal nädalal, loodan, et kojusõit hakkab toimuma päris iseseisvalt.

esmaspäev, 7. september 2009

kergemaks läks

Mitmel päeval on Notsu õpetaja trepist alla tulnud, mõni pisike, enamasti poiss, käe otsas. Nii on palutud vastutulnud vanem neljasilmavestlusele. Tegelikult ma kardan veidi. Kardan, et kui lapsele ei meeldi, siis ta ei tööta tunnis piisavalt kaasa, ei allu korraldustele või muud. Notsu on piisavalt südi tüdruk nii tegema.
Võtsin julguse kokku ning pöördusin Väikese Notsu õpetaja poole, küsimaks kas kõik on ikka hästi. "Jah, temaga ei ole ühtegi muret," ütles õpetaja. Kiitis Notsut tähelepanelikkuse (!!!) eest ning soovitas väsimuse korral võtta tunnike päevaseks lisapuhkuseks.

pühapäev, 6. september 2009

Esimeses ja kümnendas klassis

"Esimene maailmasõda" rauges tõesti suhteliselt kiiresti! Me kõik saime olulise kogemuse - kuulub ju erinevatest huvidest tekkinud erimeelsuste lahendamine pereks olemise juurde. Mul on topelt raske roll - jääda diplomaatiliselt tahaplaanile.

Laupäeval sünnipäevatasime - minu Elbrusekaaslane Epp sai taas aasta vanemaks. Tähistasime seda tema Pääsküla-kodus, köetava õuevannitünni 41-kraadises vees.

Täna suunasin Notsu tema päeviku juurde, kuhu kirjutet õppimine. Pliks luges iseseisvalt ning täitis töövihiku. Minu ülesandeks jäi kontrollimine. Enam-vähem korras oli. Irisesin veidi kirjatehnika üle - tähed ruutudes on veidi vildakad ning mõned värvikriipsud üle ääre.
Pisut raskem on kümnendikuga. Saksa keelt ei ole meist kumbki varem õppinud. E-kool on küll tänuväärne, ent kodutöö kirjeldus "verbi "sein" pööramine vihikust" on kasutu, kui eelmisest tunnist puudusid... (Salamisi tunnistan, et ich bin, du bist jms, mille algvorm on "sein", olid minule täiesti arusaamatud.)
Matemaatikas tõstis tüdruk käed - kordamisülesanded ei õnnestu. Ilmselt on koolide tasemed erinevad. Otsisime abilise - matemaatika lisatunde andva pensionil õpetaja. Alustame homsest - "auk" peab jääma võimalikult pisikeseks. (Ma ise küll matemaatikas ülitugeva kooli lõpetanud, ent minu kolm pluss või neli miinus on aastatega igavikku kadunud.)

Naljakalt kiirelt kadus päev - jõudsin lisaks õppimisabile viia Jana Tartu rongile, hüpata läbi ema juurest, kes Notsu koolivormi taas eeskujulikku korda pesi-viikis-triikis ning osta sussid peotantsu tundideks. Homsest algab meil Notsuga prantsuse keel. See ei olnud üldse nali, kui ütlesin, et magistriõppe asemel siirdun sügisel esimesse ja kümnendasse klassi. (Ma ei ole kindel, et vanemad peavad lastele õppimises tuge ja abi pakkuma. Ent ühele on kooliminek ning teisele kodulinna vahetus silmaga nähtavad stressiallikad, mida püüan õpiabiga pisutki leevendada)

reede, 4. september 2009

Uusi tuttavaid, olude sunnil

Pealelõunal hakkas ülakorruselt kostma rahulolematuid hääli. Esmalt väljendus see kõrgenenud hääletoonis, seejärel paukusid uksed, siis saadeti kedagi peenematesse paikadesse ning ukste paukumine tihenes. Nimelt oli pubekas otsustanud otsekoheselt selgitada,et sõidab nädalavahetuseks külla emale ja vanadele sõpradele. Segav element - paistes jalg ning kellegi dr Fjodorovi määratud režiim on mõeldud lollidele...
Olukord muutus inetuks, sest närvid olid ka saadetaval. Kui närvidele lisandus äkkviha, siis saabuski tulemus - seatapukisa meenutav hääl. Minu ülemisele korrusele jõudes nuuksus pube lohutamatult voodinurgas ning tema isa sinetas äiksepilvena. Muidugi segati teemasse ka pube ema. Pidasin paremaks Notsu oma tuppa kupatada ning ise kööki taanduda. Ülakorruse äike ei leebunud ka tunni ega pooleteise pärast. Inetute sõnadega sõnumid kandusid ja kandusid kaableid mööda ühest Eesti otsast teise...

Kodurahu huvides võtsin ise kõne emale. Vestlesime pool tundi. Kuigi otsa avasin mina, selgus, et ka teisel poolel polnud vaenu, pigem hirmud. Ta ei olnud sugugi "ühe jala ja ühe silmaga nõiamoorist eks luua seljas", nagu teda iseloomustatud. Empaatiliseks osutus hoopis. Meie vaated kattusid, kuigi mõnes asjas jäime sõbralikult eriarvamusele. Nüüd on meil kommunikatsioon nii üla- kui alakorruse kaudu. Leppisime kokku, et võime mure korral teineteisele helistada 24h ööpäevas.

Pube? Ema helistas ning selgitas talle olukorda uue info põhjal. Tips on endiselt solvunud teda tabanud äkkviha üle. Samas kuulsin tüdrukuid kilkamas ja mängimas, nii et loodame parimat.
Esimene maailmasõda näib sedakorda raugemas olevat.

Usu kogenenumaid!

Oleme M-ga kõrvuti laudade taga töötanud veidi üle kolme aasta. Meie tüdrukute vanusevahe on nukralt suur - viis aastat. Samas kasvatame plikasid mõlemad ilma laste isade toeta ja jututeemasid meil jagub. M-i tüdruk õpib samas koolis, kus Notsugi. Oli päris viieline. Kevadel, viienda klassi lõpuks aga lipsasid sisse esimesed neljad. M näeb veidi hajameelse plikaga vett ja vilet - kord on kodus kehalise riided, siis mõni vihik. Seejärel selgub, et juba tunni pärast on koolis midagi vaja, mis eelmisel õhtul ununes öelda.
Olen M-ilt tihti kuulnud, et kuniks tüdruk lasteaias käis, polnud mingeid muresid. Minule tundus see jutt uskumatu - kõikvõimalikud litrid, kleepimised, lehtede korjamine, sobiva riietuse leidmine. Mõnikord ei tahtnud Notsu üldse lasteaeda minnagi... Pealegi, K, kes vahest ema töö juures käib, tundub niinii arukas ja mõistlik tüdruk... No mis muresid sellisega?

Eile hilisõhtul istusin Ida-Tallinna keskhaigla erakorralises kahe lapsega. Pubekas kandis uute kingadega jalad villi. Loomulikult oli see tema arvates märkimist mitte vääriv pisiasi. Kuniks jalg valutama hakkas ja uued kingad enam jalga ei mahtunud. Puhastasime-plaasterdasime, ent hilja. Eile tõusis tüdrukul palavik ning jalale astumine juba ilmvõimatu. Noh ja perearst... Perearst Tallinna üle kandmata.
Mustamäe haigla ei pidanud meid vajalikuks üle vaadata. Ida-Tallinna Keskhaiglas uuriti põhjalikult. Vereproov tuvastas põletiku ning arst määras antibiootikumid.
Vereproovide vastustega läks tund ja veel peale kümmet istusin vastuvõtus kahe pahas tujus lapsega.
Väiksem ahastas, et tema sinna vastikusse kooli minna ei kavatsegi, kui otsekohe koju magama ei saa. Suurem oli lihtsalt vait, kuniks selgus, et kooli ei lubata teda terve nädala. Seejärel algas hädakisa, et matemaatikas jääb maha ning saksa keeles vaja uusi sõnu saada. Nutulaul jätkus teemal, et täna õhtul peab ta saama kodulinna sõita - noh et kõndida tuleb ainult bussijaamast koju ja trepist üles ja siis bussijaama ja võib-olla vahepeal mõne sõbranna juurde...
Tõnismäe tänava valveapteegi ees toimus purjus bandede vahel korralik kaklus. Järjekord, seitseteist inimest, vaatas seda arglikult pealt. Nii purunesid pube ootused Tallinnast, kui ohutu ööeluga linnast põrmuks.

Kui ma keskööl lõpuks voodi äärel istusin ja magajate nohinat kuulasin, meenus M-i jutt nagu ilmutus. Lasteaialapsed võiksin hommikul vabalt koju jätta ning pole hullu, kui ta nädalakese puudub.
Epiloog - Notsu õnnestus voodist kolmveerand kaheksa püstiasendis välja tõsta ning poolunisena koolivormi toppida. Säästsin teda bussisõidust ning läksime autoga. Teel kordasime lugemist - kuusteist rida aabitsast. Pubekal oli öösel jalg hirmsasti valutanud, kuid hommikuks suutis temagi uinuda. Klassijuhatajalt sain öisele meilile hommikul vastuse - toon koolist õppimist. Endiselt on pakkimata mõned raamatud ning hommikul vaatasin, et aabitsa punane paber avaldab nurkadest juba kulumise märke.
Puhkust ei paista ka nädalavahetusel:(

teisipäev, 1. september 2009

Tagasi lasteaiatasemel

Jah, täna õhtul sain ma aru, milleks juba lasteaias voltimist õpetatakse. Ikka selleks, et tulevikus, olles juba ise lapsevanem, suudaksid lõputule õpikute ja töövihikute ja raamatute kuhjale pabereid ümber panna.

Ikka paber parajaks lõigata, ümber raamatu pusida ning teibiga kinni kleepida. Ja homme kiletamisse viia...

Et mul on lasteaiast pea kolmkümmend aastat möödas, polnud ma eriti osav. Teiseks pani kuni põhikooli lõpuni minu kuhjadele kõik paberid ümber minu tehnilise haridusega ema. (Ta vist ei suutnud vaadata, kuidas ma hallikast jõupaberist ebamääraste nurkadega nelinurki lõikan) Ja sestap olin täna topelt hädas. Tuleb nentida, et tööd jätkub ka homseks ja ülehomseks. (Huvitav, kuidas sellise tööga saavad hakkama suurperede emad?)