teisipäev, 29. aprill 2014

Nõiaelu

Lasteaiast laekus teade kahe rühma ühise nõiapeo kohta.  Kirjake lõppes soovitusega kasutada kostüümi valmistamisel fantaasiat. Kuidas riietada üks poisslaps vabatahtlikult ümber naisterahvaks ehk siis nõiaks? Muinasjutud ei ole sooneutraalsed, kõik vähegi arvestatavamad tegelased alates võõrasemast ja lõpetades Rapuntsliga on tüdrukud :( Ja poistele jääb õilis võimalus kuningapoegi kehastada...

Üritasin häbelikuvõitu Midit ära rääkida. Noh, et õe lühikesest mustast seelikust saab tema pika ning pähe seome räti ja ongi lahe nõiakostüüm. Midi on aga poisterahvas ning mingist seelikust ei tahtnud kuuldagi ja oli üleüldse nõus  peole vaid rohelises draakonikostüümis minema. Võludraakon ei kõla kahjuks usutavalt...

Krigistasin ajusid ja soetasin Koduextrast musta nõiakübara. Kõhuviiruses vaevleva Notsuga joonistasime vihikute kleepkilele sädeleva liimiga viisnurki. Kuivatasime neid radikal ja saadud kleepekatega kaunistasime mütsi. Minu mustast bašmiinast sai kahekordne keep, mis omakorda sädelevate viisnurkadega kaunistatud. Et nõid ei jääks jalameheks, korjasin majaesiselt kasealleelt peenikesi oksi ning sidusin need ühe jämedama ümber luuaks. Et luud ohtlikuks relvaks ei muutuks, põimisin peenikese niidi ümber kogu sõiduvahendi.

Sellise komplekti Midile "mahamüümisega" polnud vähimatki küsimust. Tea, kas aitas kleepimises ise osalemine või on keebist-kübarast koosnev komplekt tõesti "mehisem". Ja koduse fotoalbumi jaoks tegime hulga prooviklõpse. Midi kavalat pilku arvestades võiks tegu olla küll pigem Viplalaga mustkunstnikukostüümis.

esmaspäev, 28. aprill 2014

Jaks otsas

See tükimat aega kestnud soe ilm kooris küll paksemad joped seljast, kuid terveks  lapsed saanud ei ole. Kui sügisel alustasime heas meeleolus ja tundus, et tugevate tervistega, siis alates kevadisest koolivaheajast on iga laps jõudnud mitu ringi haige olla ja vahepeal siis ka korraga.

Otsa tegid lahti Mini ja Midi, kes tõenäoliselt mõnesse RS viirusesse nakatusid. Midil ägenes sellega tavapäraselt "lapseea astma", mida otseselt diagnoositud ei ole, kuid mille tõenäolisesse olemasolusse on mitmed Midiga kohtunud eriarstid viidanud. Ja ega Midi päris terveks enne jaanipäeva saagi - haukuv köha ning öised köhahood kaovad sooja suvega.

Mini köhis kolm nädalat vahelduva eduga. Kui hirm tema lämbumisest möödus, tekkis kopsupõletik ja tuvastati ka kõrvapõletik ning mõlemaid ravisime haiglaseinte vahel. Kui esimesest on Mini paranenud, siis kuulmekile on jätkuvalt liikumatu. See tähendavat, et üks kõrv hetkel ei kuule.

Notsu nohud-köhad mind väga ei heiduta - ta on küllaldaselt suur, et ravimeid küsida ja neid meeldetuletuse järel ka ise võtta. Küll aga näkitses ta lõikamise asemel küünenahkasid ja küünealune põletik päädis küüne eemaldamisega. Ning arst soovitas pöörduda allergoloogile või nahaarstile. Ning suur osa eelmisest nädalast kulus ühele, teisele ning järgnevatele testidele. Testimisest sai osa ka Mini. Ja nagu nahatestide puhul ikka, ei andnud ükski neist positiivset reaktsiooni. Fakt iseenesest on ju tore, kuid kahjuks jätkub mõlemal lapsel naha karedus ning põhjus on jätkuvalt teadamata. Lisaks korjas Midi kuskilt üles kõhuviiruse (või oli tegemist vastureaktsiooniga samal päeval söödud pooleteisele kilole koorejäätisele)

Tegelikult peaksin ma hoopis kirjutama - magistriõppega kaasnevaid kodutöid on jäänud "kõigest" sadakond lehekülge analüüsida, kirjeldada või uurida. Ning viis eksamit. Ja sellega olen täitnud vaid miinimumprogrammi semestril nõutavatest punktidest. Meesisend peaks töötama oma vastavatud isikliku gaasigrilliseadmete salongiga. Faktiliselt istume me aga vaheldumisi arstide vastuvõttudel... 
Ja järjest enam muutub minu jaoks arusaamatuks, kuidas jaksatakse kasvatatada nelja, viite või veelgi enamat last.

Edit päev hiljem: Veel enne eilse tänaseks muutumist haigestusid Mini, Notsu ja Meesisend kõhuviirusesse. Seekord siis päriselt, ilma kahtlustuseta liigsele jäätisesöömisele.


kolmapäev, 23. aprill 2014

Matemaatika ja päriselu

Notsu vaatab matemaatikast rääkides mind teismelise tülpinud näol ja venitab parimal juhul vastuseks, et seda paganama matemaatikat ei lähe ju normaalsel inimesel elus vaja. 

Haigena koolist puuduv Notsu otsustas veel haigemana kodus olevat Minukest vaarikamuffinitega rõõmustada. Valis riiulist omal initsiatiivil retseptiraamatu, otsis kappidest vajalikud ained, lisas isiklikust salapeidikust šokolaadi ning palus vaid, et ma ahju sooja paneksin. 
Vaarika-šokolaadimuffinid said tõepoolest väga maitsvad (ja parandasid meie mõlema nigelat meeleolu ka). 

Aga kuidagi ... soolased. Niisiis. 

-Palju Sa soola panid?
-Poolteist teelusikatäit nagu nõuti
-Möhh!!?? Nii palju, näita retsepti!
-No vaata siis
-Ahah, alustame siis matemaatikast. Soola lisada 1/4 tl.

kolmapäev, 16. aprill 2014

Kaksteist

Eilsel imeliselt päikselisel päeval sai Notsu 12-aastaseks. Ilus aeg sünnipäevatamiseks.

Pärispeo eakaaslastele pidasime maha pühapäeval, Keen DiscGolf pargis. Kamp endisi lasteaiakaaslasi ja praeguseid klassikaaslasi mängisid õuemänge. Selliseid, mis kestavad põlvest põlve nagu ukakas, jalgpall, kummikeks, mädamuna. Selgus aga, et erinevates Eesti piirkondades tuntakse mänge erinevalt, näiteks teab Meesisend, et Ukaka reeglitega mängu nimi lõunaosariikides on hoopis Trifaa.

Eile istusime lähedastega kodus ja sõime torti. Notsu ei osanud endae sünnipäevakinki valida väitega, et tal ei ole mitte kui midagi vaja ja ümbrikke palus samuti mitte kinkida. Küll aga rõõmustasid teda väga saadud ehted, telefonikorpused, nupukleepsud, raamatud, lauamängud ja muu pudipadi. Ise panime talle pakki vabaajadressid, mis kaheteistkümnendal tunnil pähe turgatasid - eelmised olid tõesti väikseks jäänud. Ja Notsu arvas, et tema varustusest puudub veel metronoom, mida klassiõelt laenanud on.

Kaheteistkümnene Notsu on ülimalt mõistlik tüdruk. Ta ei tekita probleemi pisiasjadest nagu see, et minuke tema sünnipäevahommikul hoopis Miniga haiglas viibis. Samuti arvas ta, et Vanaema jaoks on sünnipäeval tordisöömisest hoopis vajalikum uue töökoha ametieksamiks õppimine. Pealegi on neil Vanaemaga juba kõik kokku lepitud - nende pidu toimub sünnipäevakruiisil.

Aeg-ajalt me siiski tülitseme - pauguvad uksed ning me olevat maailma kõige mõistmatumad vanemad. Ja mõne aja möödudes imbub ta tasapisi külje alla ning uurib, kas saaksime midagi ühiselt ette võtta.

Oma põhitööd, õppimist,  teeb Notsu kohati kohusetundlikult. Nii on tema hinneteks enamasti viied ja sekka kahed või kolmed. No ei saanud aru, on viimaste põhjenduseks. Notsu lemmikaineks koolis on käsitöö ning Vanaemalt, kes kõiki käsitööstiile valdab ja armastab, on Notsu pinninud kõikvõimalikke nippe. Raske on tal matemaatikas ja inglise keeles, kuid tubli tööhobusena on ta end nendest ainetest läbi murdnud.

Notsu armastab riietuda kleitidesse ning kanda mantleid ja kontsaga kingi. Teksapükse ta põlgab (järgmisel aastal läheb ehk suures koolimajas koolivormivabaks muutumine valutumalt)

Ja üsna peatselt on Notsu minuga ühepikkune. Jalanumber on juba 39, pisut ehk pealegi. 


Oh-ma-olen-ta-üle-uhke!

neljapäev, 10. aprill 2014

Nõuannet Maksuameti infotelefonilt

Ettevõtjana tuleb aeg-ajalt helistada Maksuametisse. Hoolimata asutuse ebameeldivast nimest on siiani infotelefonidelt saanud asjatundlikku ja vägagi sõbralikku teenindust. Tänane lugu võiks olla ehedaks näiteks kliendikesksuseta bürokraatiast.

Niisiis asutas Meesisend uue ettevõttekese ja sellel vaja igakuiselt esitada nii TSD kui ka käibedeklaratsioon. Logisime asutamispäeval sisse, kuid deklari esitamise akent kodulehelt ei leidnud. Äkki avatakse hiljem, siis kui deklarite tähtaeg lähenemas?
Ka täna, deklari esitamise päeval polnud linki tekkinud - TSD vaja esitada ning abiks Maksuameti infotelefon. Niisiis isik on sisse logitud ettevõttena, kuid deklari esitamise vaheaken puudub.

Esmalt küsiti registrikoodi. Nojah, peas ei ole ja ette kirjutatud ka mitte. Aga kuskilt e-maksuameti ülaosas on ta ju kirjas - silmad liiguvad üle ekraani. Tädike telefonil avaldab kiirelt arvamust, et tema ju registrikoodi ei tea.
Ahhaa, puudub volitus nimega "raamatupidaja pakett". (Miks peaks küll kohustatud isik ehk juhatuse liige iseennast volitama?).
Järgnes konkreetne juhendamine puuduva lepingu sõlmimiseks - logida end välja, siseneda Maksuameti tavalisele lehele, valida sealt e-maksuamet/e-toll. Sealt minnna vasakusse menüüsse  "kasutajate volitamine". Ning... nüüd saab lugeda edasi, et toimida vastavalt juhendile.

Aga... sealtsamast ju alustasime, "lepingu ja seadete" alt?

Hea et ma istusin. Üldtelefoni eesmärgiks olla juhiste andmine mitte maksumaksjate eest lepingute sõlmimine.

Egas uuesti sisse logimine mingi eriti raske tegevus polnud. Ja leping sai tehtud paar nupulevajutusega. Aga pr M.S. asemel eelistan edaspidi küll mõnda teist nõustajat.

teisipäev, 8. aprill 2014

"Linna maa"

Murulapike, mis lahutab mu kodumaja esist kergliiklusteest erineb hoovimurust värvi võrra. Hoovimuru riisusin esmakordselt juba kuujagu tagasi ja teistkordselt möödunud nädalalõpul. Rohetab kenasti. Juba tükimat aega kavandasin korrastada ka majaesist, mis tegelikult küll otseselt mulle ei kuulu, ent millele mitmel korral päevas mu pilk langeb. Ajasin kollased kummikindad kätte, varustasin end punakasoranži Nõmme kilekoti ja suurepärase ekstralaia Fiskarsi rehaga.
Esmalt saabus hämmingus Notsu, kes valu tõttu opereeritud sõrmeküünes täna kodus lebotas. Notsu pööritas teismelisele kohaselt silmi ja uuris, kas mulle oma hoovi koristamisest enam ei piisa. Lisas argumendina, et me pole seda majaesist ju eales korras hoidnud.
Ei piisa jah, kamandasin Notsu kotti vaheldumisi rehaga hoidma.
Järgmisena saabus oma majaesisele korda looma naabrinaine. Ka teda huvitas, miks ma "linna maad" koristama olen asunud.

Koristasime kolmekesi Notsu ja naabrinaisega tolle jupikese "linna maad" siiski ära - riisusime kuivanud lehed, korjasime välja klaasikillud ning prügi ning tassisime leheprahi kompostiks. Aega kulus mõnusalt jutustades vast kolmveerandtunnike. Naabrinaine, põline elanik, teab siinsest kandist igasugu põnevaid lugusid rääkida. Möödujad vaatasid huviga.
Vaatasin peale koristustööd mitmel korral koduaknast välja. Kui see "linna maa" mentaliteet ära jätta, siis on tegemist minu isikliku kodu esisega. Miks peaks selle eest hoolt kandma anonüümne "linn", keda esindamas sama anonüümsed heakorratöödel olevad töötud. Suve teisel poolel nad harilikult saabuvad - kaks suure punase ninaga tegelast võsatrimmeritega ning kolmas, veidi vähem punase ninaga meesterahvas neid juhendamas. Niidetakse, kõrgeks kasvanud hein jääb riisumata ning kasvab uuesti murusse.
Ja otsustasingi - kui mu elektriline muruniiduk vähegi võtab ja ulatub, hooldan sellel suvel oma majaesise platsi ise. Olgu see minu pisuke vabatahtlik töö ja panus kodukaunistamisse.

esmaspäev, 7. aprill 2014

Multitasking

Notsu harjutas mu saabudes rahuloleval ilmel klaveri taga kandes kõrvaklappe. 
Mmm, metronoomi äpp? Emasüda hüppas kohe õnnelikumalt  - lõpuks ometi on sellest va iphone´ist ka mingi reaalset kasu vs mängud.
Lähemalt vaadates ei olnud metronoomi äpp. Juhtmed olid küll telefoni ühendatud, telefon asetses kenasti klaveri noodiriiulil, ent selles...mängis täiesti tavaline "Kättemaksukontor".

teisipäev, 1. aprill 2014

Väljapressijate küüsi langenult

Helistasin täna politseisse ja seejärel liikluskindlustusse. Tundsin üpris tõsist hirmu ning tegelikult ei teagi ma, kas see lugu algab ja kuidas ta lõpeb.

Parkisin Valge lennujaama ülemisse parklasse minemaks vastu kaugreisilt naasjale. Midi, näpus kimbuke sinililli, ronis turvatoolist välja. Avasin talle ukse. Meesisend haaras teisest toolist sülle Mini.  
Nägin silmanurgast selja taga pusserdavat naisterahvast ning tõmbasin ennnast koomale. Vallandus süüdistustelaviin. Ma olla Valge nii esimese kui ka tagumise uksega löönud vastu kõrvalolevat autot ja selle mõlkinud kahest kohast. Suisa pauku olnud kuulda... (Ma ega meesisend samas ei kuulnud)

Kummardusin vaatama - mõlgid olid tõesti, kuid minu auto uks neid tekitada ei saanud. Naabersõiduk polnud just esimeses nooruses ning minu meelest esineb igal vähegi avalikus parklas parkiva sõiduki küljel mõni mõlk või mõlgike. Naisterahvas kepsles auto omanike ja minu vahet, seejärel lisandus ta kõrvale keegi meesterahvas, kes naise tunnistusi kinnitas. Tundus nagu olnuks tegu paariga. Ega mul väga pikka närvi pole - saatsin naise kuradile, "laste ees..." muidugi ja sisenesin lennujaama jättes need neli inimest omavahel asjatama. Kodanikud lubanud Meesisendile, et ootavad mind tõkkepuu taga, et "asju klattida."
Emaga auto juurde naastes olid nad lahkunud, tõkkepuu taga ei oodanud mind samuti keegi. Seisin veidi segaduses ning helistasin. 
Esimese kõne tegin politseisse kirjeldades olukorda ning paludes käitumisjuhiseid. Politsei korrapidaja väitis, et peale sündmuskohalt lahkumist ei ole kellelgi õigust minult midagi nõuda. Pidanuksime mõlemad paigale jääma ning kutsuma välja patrulli. (Oigasin mõttes - pooleteist tundi hiljemaks olid mul teatripiletid). Korrapidaja rahustas ning soovitas samuti päeva jätkata. Tänan konkreetsuse eest, Eesti Politsei!

Aga siiski - kodanikud ju pildistasid mu autot... Mõtlesin veidi ja valisin nõu saamiseks kindlustusandja telefoni. Sealt ühendati mind... kahjukäsitlusega.

Edasine on nagu halvas unenäos. Käsitleja soovitas mul teha kahjuteate nagu näeb ette liikluskindlustuse seadus ehk siis liikluskahju põhjustanud isik peab oma kindlustusseltsi teavitama viie tööpäeva jooksul alates juhtunust. Seejärel hakatakse seda menetlema, kutsutakse mind vajadusel välja, palutakse saabuda "kahju põhjustanud" autoga.
-Aga midagi ju ei juhtunud??? 
-Siis kirjeldage seda.
-Mida ma kirjeldan? Seda, et avasin ukse ja väljusin?
-Kirjeldage situatsiooni.
-No ma teen seda mitmeid kordi päevas - avan autoukse ja väljun sellest, võtan lapsed samuti turvatoolidest välja. See pole ju põhjus avaldamiseks!
-Kui aga keegi kaebab, olete kahju põhjustanud.
- Kas te võtate menetlusse iga esitatud kaebuse?
-Ma soovitan Teil avaldus esitada.
-Aga mis siis juhtub kui ma seda ei tee?
-No siis me kutsume Teid ka välja.

Tegelikult mind huvitas, kas üks suur ja asjalik kindlustusselts võtaks tõesti menetleda suureplaanilisel fotol ja paljasõnalisel ütlusel põhineva väite, et mõlgid autole A põhjustas kõrvalseisnud auto B. Tundub, et võtab, sest mul soovitati korduvalt teha situatsiooni kirjeldav avaldus, mille ainus mõte näikse olevat ülestunnistus ning järgnev peetimine, loe "süüdlase otsimine".

Ah ma ei räägi neist emotsioonidest. Sellest, et tahtsin ühisel lühikesel autosõidul kuulata esmaseid muljeid kaugelt Hiinamaalt, soovida emale edu homme algaval uuel eluetapil.

Tundsin kui haavatav on elementaarsena tunduv turvalisus. Tundsin, kuidas kaitstuse tunne asendus mõne hetke jooksul nõutuse ja ahastusega. Kas selline ongi labane väljapressimine? Katse teenida hõlpsalt raha? 
See kõlab uskumatult, sest tegelikult ootasin hetke koha vabanemise järel ning alles seejärel parkisin. Või pole sellistel situatsioonidel "süüdlase" otsimisel vahet? Või polnud see seltskond tõesti seotud ning asjasse mittepuutunud naisele tunduski, et minu auto lõhkus naabri oma. Stopp. Aga miks ta pöördus rünnakuga minu, mitte "rikutud auto" samas askeldanud omanike poole?

Tõesti ei tea. Ja ei suuda otsustada, kas kirjutada avaldus mittemillegi kohta või jätta kirjutamata. Tropp tunne on, nagu pommi otsas istuks.