Neljapäev, 29. mai 2008

väike täpiline Notsu

Juba eile õhtul uinudes kostis helehallide kasside ja jänestega tapetseeritud notsukeste magamistoast kiunu. Selg ja jalg sügelesid. Siiski õnnestus pliks maha rahustada ja magama lugeda.

Hommik ei olnud õhtust targem - seljal ja jalgadel on endiselt suured punased täpid, mis meenutavad sääse hammustusi. Nüüdseks siis katki kratsitud hammustusi. Kusjuures lasteaias Notsul kraapimishaigust ei ole - see tekib koju jõudes uinumise eel või ärkamise järel.
Ühtegi teada-tuntud täpilist haigust kliiniline pilt ei meenuta. Allergiat pole siiani olnud mitte millelegi. Jäävad üle sääsed, kirbud ja sügelised.

Esimesi küll Munalaiu tuulte tallermaal ma ei tähendanud. Teisi meie kodused karvandid kandvat ei paista ja kolmandate all peaks kannatama sel juhul terve lasteaiarühm...
Hommikul ootab mind tööandja asemel Notsu perearst. Esmakordselt viimase kolme aasta jooksul.

Teisipäev, 27. mai 2008

Tabasalu rulluisurada - 8+3+8 km

Katsetasin täna Tabasalu rulluisurada. Sile on ta tõesti. Aga kitsas ja lagedal tuulepealsel on vastutuult üsna ebamugav sõita. Valgustuspostid pakuvad sõitmisrõõmu ka hilisemal kellaajal. Ja mis peamine - rada on peaaegu puhas kivikestest. Tihedad ristumised kõrvateedega mind oluliselt ei häirinud - enamasti oli tegemist lagedate ja pikka ettearvestamist võimaldavate ristumistega. Sõitsime raja lõppedes paremale, kohalikule kõnniteele ning läbisime korraliku, 12% languse. Tõus oli oodatust oluliselt kiirem ja kergem. Igatahes sai selel väikese kõrvalpõikega 3 km distantsi juurde.

Kitsal rajal õnnestus mul peale aastapikkust rullimist ka esimene korralik kukkumine - jäin ühte maja liialt kauaks vaatama ja jalg libises lihtsalt asfaldi äärest kruusale. Ei midagi hirmsat - vaid lumelaualt kukkumisest niigi väändunud käsi sai tõsisemalt haiget.

Hea rada on tehtud - täiesti konkureeriv minu senise lemmiku. Kiisa-Kurtna teega.

Esmaspäev, 26. mai 2008

* * *

Mida öelda isa kohta, kes teatab, et ei soovi oma lapsega enam suhelda ning lisab, et isadusest vabastab ta igaveseks üks väike allkiri notari juures... Just nii ütles täna Väikese Notsu isa mulle notsukese enda juuresolekul.

Kõiges halvas olevat süüdi lapse ema, tõeline nõiamoor, kelle korraldatud on lisaks meie halbadele suhetele ka maavärin Hiinas.

Peale erinevaid võimalikke katseid Notsu isaga kontakti saada, sõitsime tüdruku juhendamisel täna kohale. Ukselt vastu vaadanud näoilme on sõnadega kirjeldamatu. Me vestlesime pealt kaks tundi ja tagasi tulime hulga targematena.

Loobusime kaasa pakutud multifilmidest ja mullitajast.
Lapsele lubas ta kõnedele edaspidi vastata, kuid lahkudes sisistas lõpetuseks läbi hammaste, et ei ole kohustatud seda tegema.

****************************
Üks eluetapp on nüüd möödas. Pean suutma selle teadmisega kohaneda ja teha otsused, mis oleksid kõige kasulikumad ja vähem valusad Väikesele Notsule.
Tagasiteel oli tüdruk harjumatult enesessetõmbunud ning ütles linna jõudes tasakesi: "Issil oli täna kole kurb nägu ees."

Pühapäev, 25. mai 2008

reedest pühapäevani

Terve nädalavahetus on pikk aeg. Kaks ja pool päeva. Just nii kaua mässasime Munalaiul tööd rabada. Täna pealelõunal oli meie pisikest suvekodu juba päris hea vaadata - paari meetri raadiuses ümer maja on muru madalaks pöetud, välja õngitsetud eelmiste omanike poolt sinna, kõikvõimalikel kaitsealadel asuva kinnistu tiigikesse, loobitud sodi - eterniit, purunenud purgid-pudelid, kiled. Majja sai sisse ka elekter. Kõikvõimalike väikeste vidinate abil on olemine väga hubaseks tehtud. Pillirookardinad, igivanad, minu lapsepõlvekodust pärinevad vaibad, naridesse tehtud voodipesad. Ja tiigil ujuvad nii kunspart kui ka veevalgustid.

Kirsina tordil kaunistavad minu suvekodu seinu fotod Pamiirist. Hõbehallis raamis ning hõbedase vildikaga autori poolt signeeritud. "Siia hakkame ajapikku koguma pilte hoopis sinu tipuvallutustest", ütles piltide tooja neid seina kinnitades.
Nojah. eks näis.

Ei ole head halvata - kauni tulemuse nimel jätsime eile linna tulemata ning külastamata jäid kaks sünnipäeva. Väikese Notsu ninake oli veidi vingus ja ega ma isegi end suurepäraselt tundnud, ent töö tahtis tegemist.

Tagasiteelt üks suurepärane söögikohasoovitus: Halinga Pärnu-Tallinna maanteel. Tund enne sulgemist saabudes naeratas leti taga mustlasemandliku olemisega Agnes. Ma ei ole ammu kohanud nii sõbralikku ja sooja teenindajat.. Ja nii suuri ning maitsvaid praade pakutakse harva. Pastast kanaga jagus nii mulle kui ka Notsule. Friikartulid olid krõbedad ja lihatükk hiigelsuur:) Lahkudes paluti meid naeratusega tulla ikka ja alati tagasi ja sooviti kaunist õhtut.

Tallinn tervitas meid ebasõbraliku kaheksa soojakraadiga. Oks rohelise Opeli ees andis märku siin möllanud tuultest.

Neljapäev, 22. mai 2008

uus kärtsroosa jalgratas

Väikese Notsu sõbranna sai nädalajagu tagasi sünnipäevaks ratta. Sellise väikestele preilidele sobiva ratta, millega kirjade järgi kuni kümnenda eluaastani sõidetakse.

Ja Väikese Notsu pisike kärsake on nädalakese pigem vingus olnud. Tõepoolest - Nots oma peaaegu 130 sentimeeteriga hakkas vanast rattast välja kasvama. Arvestades hooaja algust võiks ju uue osta. Lisaks saaksime selle noorterattaga ka koos sõitmas käia...

Toredad argumendid küll, aga selle ratta hind on mitu tuhat krooni...

Kuulasin siit ja sealt. Kolleeg arvas, et tema tütrekese eelmine ratas vedeleb eelmisest hooajast maja seina ääres. "Tunduks nagu hiigelsuur... Aga tule vaata üle. Me ei ole viitsinud sügisest saati seda tuppa vedada", ütles ta mulle.

Käisime. Vaatasime. Ja tõime kaasa. Väikesel Notsul on nüüdsest mitme käiguga uhke kärtsroosa Schwinn. Hommikul palun Nõmme Rattapoe omadel sadula madalamaks lasta ning keti ära õlitada. Kati ema arvas, et üks suur shokolaad on lapsele kõige parem tänu. Super igatahes:)

Teisipäev, 20. mai 2008

maksmata elatis, menetlemata kaebus

Riigi õigussüsteem on üks huvitav institustioon.

Eelmise aasta augustis, peale pikki kõhklusi, andsin Väikese Notsu isa vastu sisse kiirmenetlusnõude elatise maksmise asjus. Nagu ma siia kordi kirjutanud olen - mitte, et ma lootnuks raha saada, pigem selleks, et inimesele põhimõtteliselt selgeks teha, et tal on tütar, kellest ta vaid sõnades hoolib.

Väikese Notsu Suurest Seast isa vaidles loomulikult elatisnõudele vastu - tema ei ole last hooleta jätnud. Jätkasime Tallinna Linnakohtus. Sealsel kohtuprotsessil nõustus ta kohtuniku poolt pakutud kompromissiga. Et küsimus oli pigem põhimõtteline, ei andnud ma asja täiturile lahendamiseks. Ja peatselt saabus kaebus Ringkonnakohtust, vandeadvokaadi vahendusel. Väikese Notsu isa ei olevat saanud Tallinna Linnakohtus hallimatki aimu, millisele dokumendile ta alla kirjutas. Lisaks olevat ta nii vaene, et kirja lugedes tulid mullegi suisa pisarad silma ja vägisi kiskus kätt supiköögi telefoninumbrit valima.

Kirjutasin sinnagi vastuse ning Ringkonnakohus jättis lapsele õiguse saada elatist ning lisaks Väikese Notsu isale edasikaebamise õiguse. Vandeadvokaat ei jätnud õigust kasutamata - nii seisab alates 27.veebruarist 2008 kuskil Tartus, kantselei hallides kaustades tema kaebus.

Kirjutasin kohtule nii nagu asjad on - et menetlusõigust kasutatakse pahauskselt ning minul on valida - kas maksta vandeadvokaadile, kes vastavalt seadusele on ainuvõimalik esindaja Riigikohtus, või osta oma lapsele süüa ning olen sunnitud valima viimase. Minult oodati vastust hiljemalt 31. märtsiks.

Täna on 20. mai. Kiikasin huvi pärast Riigikohtu kodukale. Otsust menetlemise/mittemenetlemise kohta ei ole tehtud. Helistasin kantseleisse. Sealt väideti, et Riigikohtul on õigus menetlustaotluse üle otsustada "mõistliku aja jooksul", rõhutades, et reaalset ajalimiiti ei ole.

Njah. Ma olen kurb. Kurb selle pärast, et ilmselt on kusagil tuhanded üksikemad, kes ootavad kohtulahendit kaotamata lootust, et laste lihased (ronga)isad ükskord neid ometi abistaksid. Ja teisalt ei ole ühtegi seadust, mis aitaks emal toime tulla...

Augustist maini on 9 kuud. Ja igal hommikul vaatab Väike Notsu oma tumepruunide silmade särades mulle otsa. Ja midagi on meil vaja süüa, maksta maksud ning saada riided selga. Ja kusagil Tartus, kantselei hallides hämarustes lebab meie toimik, oodates oma otsust.

Pühapäev, 18. mai 2008

segane unenägu

Nägin täna öösel kummalist und - olin vallandatud. Fakti teatavaks tegemise hetke järel asju pakkides tundsin kurbust ja segadust. Saatsin kolleegidele meili kutsega lahkumispeole ja mitte keegi ei tulnud. Olin üksi oma minekus ja eriti kummalisel kombel tegi see kõik mind vabaks ja õnnelikuks...

Njah. Oli selle unenäo taga üks hilisõhtune oluline vestlus või midagi muud. Tont seda teab. Ja unenäoseletaja on kadunud.

Kolmapäev, 14. mai 2008

üleüldistest hinnatõusudest

* Lasteaia seinal on silt: "seoses toiduainete hinnatõusuga" tõuseb söögipäeva hind 22-lt kroonilt 30-le
* Diiselkütuse hind on "seoses muutusega maailmaturu hindades" tõusnud 19,40-le
* Küünetehnik tõstis "seoses geeli hinna tõusuga" mu igakuise maniküüri hinna 325-le kroonile
* Isegi prill-laua hind oli ehituspoes tõusnud - pool aastat tagasi maksin täpselt sama toote eest 295 krooni, nüüd 395.

Ainus, mis ei tõuse on minu palk - eelmise aasta aprilli tasu oli selle aasta omast 30% kõrgem ja riigikohus menetleb juba kolmandat kuud Väikese Notsu amööbist isa pahauskset menetlusõiguse kasutamist. Ja maamaks tuleb tasuda kohe, mitte "mõistliku aja jooksul" (nagu riigikohtus käib menetlustaotluse läbivaatamine)

hingepõhjani solvunud

Praktika peaks olema aine, kus üliõpilane näitab teooria rakendamise oskusi. Minu praktika lõppes vestlusega. Õppejõudu kohtasin seal esmakordselt - äkki olin midagi süllabuses kahe silma vahele jätnud...

Kaitsesin praktikat... Miks ma valisin just selle teema... Sellepärast, et... Ja tolle valisin, kuna mulle... Ja sellest kirjutasin, sest... Kõige suurem eneseületamine minu jaoks oli... Kõige huvitavam neist ilmunud lugudest oli minu jaoks... Minu kõige suuremad vead on... Mul on kõige raskem... Tööprotsess oli meil selline...

Ma olin kaitsmiseks tõsiselt ette valmistunud, kuna III kursuse üliõpilane peaks minu arvates omama selget maailmavaadet ja oskama oma seisukohti põhjendada.

Vestlusest õppejõuga jäi kõrvu kõlama: Te toote välja tabloidist selle kõige halvema poole... Teie seisukohad on liiga väinokoorberglikud... Teid on raske suunata, kuna Teil on väga kindel mõttemaailm...

Praktika hinne on tänaseks välja pandud. Sain C ehk hea. Minu jaoks on erialaaines C saamine võrdne totaalse läbikukkumisega ja olen hingepõhjani solvunud.

Minu praksilugudest üks sai toimetusiseselt nädala äramärgitud looks... Ma tean, et kirjutamisandi mul veidi siiski on. Kümme aastat töötamist tabloidis on pähe kulutanud meie missiooni ja visiooni. Ilmselt olen patrioodina tõepoolest oma tööandja nägu...

Aga ma ei vääri hinnet C ainuüksi seepärast, et antud õppejõu jaoks ei ole tabloid (vist) väärt kandma ajakirjanduse nime.

Teisipäev, 13. mai 2008

viimane praksitöö

Inimkatsed dresseeritud laste peal*

Konkurents edukaks olemise nimel on jõudnud lasteaialaste sekka. Lõppenud on igakevadised koolikatsed ametliku nimega kooliküpsuse uuringud.

"Käime tütrega mitmes koolis katsetamas," ütleb Katrin, kolmekümnendates eluaastates õbluke naine. Katrin tahab pakkuda oma ainsale lapsele häid võimalusi. Sestap pani ta tütre sügisel raske majandusseisu kiuste Tallinna Reaalkooli eelkooli. "Pidasin Liisut pigem loovaks tüdrukuks, aga eelkoolis selgus, et talle istub hästi ka matemaatika," on ema rahul.
"Mulle meeldis ka Vanalinna Hariduskolleegiumi õhkkond ning selle suured võimalused lapse vaba aja korraldamisel," põhjendab ta tütre sealsetele katsetele viimist. "Täitsime põhjaliku ankeedi. Küsimused puudutasid eelkõige minu ootusi koolile ja Liisu huvialasid. Seda, kas ja kuidas saame koolile kasulikud olla, ei küsitud."
Naine kiidab ka Mustamäe gümnaasiumi kooliküpsuskatsete korraldust. "Laste uuringu ajal korraldati vanematele kooli saalis mudilaskoori kontsert. Koolitöötaja ütles otse, et inglise keele süvaõppe eest peavad vanemad tasuma üle 3000 krooni aastas. Seda on palju, kuid ma olen valmis maksma selle eest, et Liisu saaks parema hariduse."
Koolide kohta ammutas Katrin teadmisi internetist: "Lugesin eri foorumeid läbi aastate ja tegin loetu põhjal valikud."
Liisu tulemused Tallinna Reaalkooli katsetel jäid kolm ja pool punkti maksimumhindest väiksemaks – selle tulemusega Eesti suurima esimese klassi konkursisõelast läbi ei pääsenud.
Õde konkureeris lütseumi vanema vennaga
Septembri lõpul seitsmeaastaseks saav Maria on sünnikuupäeva järgi üks viimaseid, kes sügisel koolipinki asub.
"Ta on täiesti kooliküps," arvab Maria ema. Paraku konkureeris Prantsuse Lütseumi tüdrukuid peaaegu poole rohkem kui poisse. Etteütlusel tehtud vead nullisid Maria võimalused järgmisesse vooru pääseda. Nii jäigi emal vastuvõtukomisjonile ütlemata, et lütseumi konkureerib Maria vanema vennaga ühise koolitee pärast.
"Koolile esitatud avalduses selle info jaoks eraldi rida ei olnud," ohkab ta ning lisab vaikselt, et talle on väga oluline, et laps saaks suuremate ohtudeta jalgsi kooli.
"Õnnetuseks elame kesklinnas, kus kõikide koolide konkursisõel on tihe. Püüdsin Mariat säästa, pannes ta kirja vaid kolme kooli katsetele. Tulevik on üsna tume, sest näiteks Pelgulinna gümnaasiumi vastuvõtt toimus juba märtsis," lisab ta nõutult. Kaks nädalat hiljem kõlab ema hääles rõõmus noot: "Meil õnnestus siiski ühte soovitud kooli sisse saada!" Kooli nime ta nimetada ei soovi.
"Poisse oli katsetel õnneks vähem," ütleb Marek, kelle pojal Markusel õnnestus edukalt läbida katsed Prantsuse Lütseumi. "Markus tegi etteütluses küll ühe vea, kuid see andis võimaluse siiski jätkata. Saime peatselt teada, et poeg on kooli vastu võetud ning meie pere jaoks on koolikatsete teema lõppenud." Isa näol särab õnnelik naeratus.
Kadri otsustas poja panna kooli, mille katus koduaknast paistab. "Mäletan veel liialt hästi oma lapsepõlve. Trügisin suure seljakoti ning võimlemisriiete kilekotiga iga koolipäeva hommikul täistuubitud bussis Laagrist kesklinna. Täiskasvanud vaatasid mulle alati viltu ja mõni isegi ütles halvasti. Bussis istumisest ei osanud ma unistadagi. Pealegi käisin algklassides samas majas, kuhu poeg praegu minemas," on ta tehtud valikuga rahul.
Kodulähedase koolikohata ei jää Tallinnas ükski laps
Tallinna haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktori Meelis Kondi arvates on koolide teeninduspiirkonnad kaetud topelt, isegi kolme või nelja piirkonnaga. "See tähendab, et kodulähedase koolikohata ei jää Tallinnas ükski laps," kinnitab ta. Probleemide tekkel soovitab Kond võtta ühendust Tallinna haridusametiga.
Tema sõnul on koolikatsete läbiviimine lubatud nendes koolides, kuhu on tahtjaid kohtadest enam. Ta leiab, et ülelinnalise komplekteerimisega koolid annavad võrdse võimaluse kõigile lastele sõltumata nende elukohast. "Mis laste drillimisse puutub, siis selle olukorra on vanemad ise tekitanud," ütleb ta, nentides, et on tehtud ka ettepanekuid kogu Tallinna viimiseks ühe teeninduspiirkonna alla. "Selline korraldus võiks tõesti luua olukorra, kus lapsele ei ole tagatud õpe kodulähedases koolis," lisab ta.
Võidurõõm võib hoopis muutuda kahetsuseks
"Koolikatsetel osalemise mõte tuli kevadel, kui ajalehes kuulutust nägin," räägib tumedapäine Anne. Võtsin nädalaks koduõpetaja ja läbisime intensiivse õppe. Üllatuseks saimegi Prantsuse Lütseumi sisse. Konkurss ei olnud tollal vist väga suur ka."
Ta tunnistab, et on viimase õppeaasta jooksul mõelnud mitu korda poja koolivahetusele. "Tal on tunnistusel küll vaid väga head hinded. Seda, kuidas Karl õpib, on suisa hale vaadata. Me lõpetame õhtul kell 23 ning hommikul kell 7 kordame õpitu üle. Kool algab kell 8.30. Kogu meie elu keerleb vaid Prantsuse Lütseumi ümber. Poiss on meeletult püüdlik, kuid pisimgi hääldusviga alandab armutult hinnet. Näen temas kasvavat koolistressi – nüüd kevadel on nii temal kui ka mitmel klassikaaslasel tekkinud vastumeelsus kooli minna. Kõik kontrolltööd toimuvad reedeti, kui laps on nädalast juba väsinud. Mina õppisin sellisel tasemel võõrkeelt põhikooli lõpupoole," kurvastab naine. Ta on lõpetanud kooli, mille maine ei olnud väga kõrge ning soovis oma lapsele pakkuda vaid paremat tulevikku.

Vanemate ja laste nimed artiklis on muudetud


*Minu viimane reporteritöö praktika lugu, ilmunud 13.05 SLÕL

kõik möödub

Elas kord kuningas, kellel oli üks poeg. Kuningas tundis, et viimne tunnike on saabumas ja kutsus kuningapoja enda juurde. Ta andis pojale kaks kirstu ning osutas ühele neist: "Kui Sa tunned, et oled kõige õnnelikum inimene maailmas, siis ava see kirst." Kuningas viitas teisele kirstudest ja ütles: "Kui tunned, et oled kõige õnnetum inimene maailmas, siis ava see kirst siin". Nende sõnadega heitis vana kuningas hinge.

Möödusid aastad. Noorel kuningal ei läinud kõik plaanipäraselt. Ta kaotas sõdades eakamate ja kavalamate naaberkuningatega palju maid, tema rahvas oli rahulolematu ning ta ei leidnud endale ka sobivat naist. Noor kuningas tundis, et temast õnnetumat inimest maamunal ei ole. Ta otsustas avada isalt päranduseks saadud kirstu, lootes sealt leida raha oma hädade leevendamiseks. Suur oli tema üllatus, kui kirstus lebas vaid kokkuvolditud sedel kirjaga "Kõik möödub".

Tõepoolest. Möödus veel aastaid. Noor kuningas ei olnudki enam nii noor. Ajapikku omandatud kogemustega õnnestus tal tagasi võita kaotatud maad, kuningriigi majandus õitses ning rahvas muutus rahulolevaks. Kuningas leidis endale tubli naise, kes sünnitas talle mitu kaunist last.
Kuningas tundis, et ta on kõige õnnelikum inimene maailmas. Ta otsustas avada teise isalt päranduseks saadud kirstu. Suur oli tema üllatus avastades ka sellest kirstust sedeli kirjaga "Kõik möödub".

Tõepoolest. Kõik möödub, nii hea kui ka halb. Selle loo jutustas mulle eile öösel maailma üks paremaid muinasjutuvestjaid Epp. Täh. Kõik möödub. Ka viisteist magamata ööd.

Esmaspäev, 12. mai 2008

poodi ununenud pangakaardi lugu

Aja kokkuhoiule mõeldes kappasin lõuna ajal kiirkäigul Selverisse. Pakk piima, keefir, hakkliha, lõunasalat, banaan ja tööle tagasi.
UUPS! Pangakaart... Nelikümmend viis minutit oli möödas hetkest, mil poe uksest välja astusin. Kõne Torupilli Selverisse.

"Jaa, leidsime," andis teenindaja lootust. Olin valmis kohale kihutama, aga... "Me helistasime panka ja lõikasime selle kaardi pooleks", lisas ta.

No kurat. Milleks on vaja kõikvõimalikke kliendiandmete kogumikke? Kas tõepoolest on raske võtta telefon ning öelda kliendile, kes unustas kaardi, et seda hoitakse ühes tükis veel x minutit. Pangatöötaja sõnul ei ole vaja purustada viivitamatult. Suht loogiliselt kõlab ka, et inimene pöördub oma kaardi järele poodi peatselt tagasi.

Turvalisusrisk? Mida saab juhtuda kaardiga, mis on kaitstud pin-koodidega ning asub füüsiliselt ühe konkreetse isiku hoole all alates kella x.xx? Infoleti töötaja on ju vastutav isik, nimega ning tehingud kaardiga kellaajaliselt tuvastatavad. Mina, kes ma hoian oma pangakaardil korraga vaid mõndasada krooni ning limiitki vastab tavapärastele ühe-päeva-kuludele, ei ole toimunuga üldse rahul.

Hinnahooletuste ning pikkade järjekordade tõttu tuntud, kuid seekord hüperaktiivselt tegutsenud Selveri tõttu olen ma kolmeks tööpäevaks ilma sularahast ning pean lisaks tasuma ka kolmkümmend krooni uue kaardi tasu. Arvestades, et minu pangakaart oli aegumas järgmisel kuul, on see totter. Ja mis saanuks siis, kui ma unustanuks poodi terve rahakoti? Kas siis leidnuks ma oma nahast rahatasku koos poolikute panga-, kliendi- turvakoodi- ja isikut tõendavate kaartidega Selveri teenindaja käest? Ka juhiloaga võib sooritada kuriteo!

Igatahes olen ma rahavaba. Arutlen parajasti, mida peale hakata rahakotis oleva viieteistkümne krooniga - kas kulutada iga päev viiekas või laristada korraga kõik...

neli asja minust

4 tööd, mis mul on olnud:
*müügiesindaja
*ettekandja
*ettevõtte juht
*projektijuht (viimased kümme aastat ühes ja samas kohas)

4 filmi, mida vaataks uuesti ja uuesti:
*Inglite Linn (City of Angels)
*Võõrasema (Stepmom)
*Thelma ja Louise
*Briljantkäsi või mis iganes muu vene film

4 kohta, kus ma olen elanud:
*Kalamajas
*Lasnamäel
*Kivimäel
*Nõmmel

4 sarja, mida ma armastan:
* Välisilm
* AK
Tegelikult ma telekat ei vaata peaaegu üldse... sarjadest rääkimata

4 kohta, kus ma olen puhkamas käinud:
*Hiiumaa
*Kiptus
*Munalaid, Pärnumaa
*Osula, Võrumaa

4 lemmikrooga:
*juurviljahautis kana/liha/kalaga
*toorsalat (Caesari, Kreeka)
*pannkoogid
*jäätis

4 veebilehte, mida ma külastan iga päev:
*bns.ee
*ut.ee/OIS
*hotmail.com
*seb.ee

4 kohta, kus ma praegu parema meelega oleksin: (kui just peab kodunt ära minema)
*Munalaid, Pärnumaa
*Kärdla, Hiiumaa
*Lasnamäe, Tallinn
*mõni matk
PS! Kohtadest olulisemad on inimesed!!!

Pühapäev, 11. mai 2008

***

Peatage maakera, ma tahan maha minna!
*rohke ja rikkalikult magusa söömaajaga õhtu koos Betti ristiemaga
*ettevalmistused ema sünnipäevaks
*ema sünnipäev + afterparty
*trip laidu - sealsed emergency tegemised on lõppeks tehtud
*Emadepäev ühe ostetud ja ühe korjatud lillekimbuga

Miljon küsimust mu pisikeses ajus - miks, mis ja kas üldse.
Tegemata kooli- ja laabumata tööasjad vaevavad. Ja kuskil kurgus pigistab pisar.
Segane nädal oli. Järgmise nädala lõpus saan puhata. Lihtsalt ja vaikselt. Oma mõtete ja "Väikese printsiga" sealt kus pooleli jäi.

Üks imeline telefonikõne mahtus tänasesse päeva.
"Tead, ma pean seda kellegiga jagama", hüüdis Jana. "Kuula ometi! Ma olen suusamäel ja sealt tuleb vesi kosena alla" Telefonist kostis tõepoolest võimsat vee mühinat.
"Ja lauda saaks sõita, aga mägi on suletud. See vesi on nii võimas"
Hea, et elus on emotsioonid ja sõbrad. Hetk hiljem saabunud sõnumi tervistusnimekiri oli lühike, aga armas - Epp, Tanel, Kaarel ja Tarmo. Meid oodatakse külla trollidemaale Norrasse!

Teisipäev, 6. mai 2008

ubjut tebja bljäd, vol2

"ubjut, tebja bljäd" oli paraku alles kõige algus.

Hiteh´i teenindus oli sõbralik - onu spetsialist näitas ette mitmed kriimud, millele asjatundmatud ei osanud üldse tähelepanu juhtida. Esistange on paigalt nihkunud. Anti juhised, mida edasi teha ehk siis minna süüdlase kahjukäsitlusseltsi.
Minule kuuluvaid autosid ei ole minu osalusel varem mõlgitud. Süüdlasena Patroliga pisilasele otsa tagurdades piirdus minu osalus allkirja andmisega. Seega siis esimest korda kannatanuna.

Ergo kahjukäsitlus Mustamäel kell 9 hommikul.
Paber täita - sama paber, mida eile avariigrupp.ee poiss täitis. Kannatanu, süüdlane, autod, mis juhtus. Millised on vigastused, mis nende parandus maksab.
Krt kust mina tean? Ma olen hoopis teise eriala inimene juuu.

Okei. Saime korda. Formaalsused, nagu seletas teenindaja. Ümber nurga ja seal vaadatakse üle.
Ümber nurga olnud uks avanes peale ootamist. Fotoaparaati hoidev käsi rabas kiirelt pildid mõlgist - sellest, mis avariisse üldse ei puutu.
Ülbelt teatas kesiganes, et tema ülesanne on pildistada auto vigastusi. Ja alles seejärel hakkas ta uurima, mis päev vvarem juhtus.

Tema arvates ei puutunud see ja too vigastus asjasse, see pole ka väga oluline. Nagu ma oleks ise oma autot loppinud... Ei mingeid selgitusi, ei mingeid pabereid. Üleolev meesterahvas minu autot torkimas. Ja käsule "Avage kapott" ütlesin ma kõige blondima näoga et ma ei oska:)
(Kas peaksin oskama:P)

Selle Ergo kindlustuse fotoaparaadiga onu, kes väitis olevat end koolitatud kahjusid käsitlema, võiks tööandja saata ka inimestega suhtlemist käsitlema...

Edit kell 11,26
Träkker tuvastas, et seda postitust luges ka 194.126.99.204 ehk Ergo Kindlustuse AS.
Mul oleks südamest hea meel, kui kolleegid suudaksid kahjukäsitlejale selgitada, et minu asi on anda ülevaade juhtunust, sealhulgas ka teavitada, millised seadmed ei tööta peale kokkupõrget ning mul ei ole vähimatki huvi tegeleda kindlustuspettusega. Kahjuks jäi garaaziskäigust just niisugune mulje.

Esmaspäev, 5. mai 2008

ubjuut, bljäääd

Liivamäe on tänavake Keskturu kandis. Ja Lada 111 on sõiduauto nagu Opel Corsagi. Ma ei kujuta ette millele Lada roolis istuv vanamees (sünd 1958, irw) mõtles, kui tagumise käigu sisse lülis ja Corsa esiotsa rammis.
Ei miskit hullu. Plastkinnitused katki.
"Eeta že meelotš", venitas tüüp ja samasugune kõrvalautost lisas "huinjaa".
Izviniite - mina ei saa küll aru, misasi nüüd mille küljes olema peaks! Tüüp oli nõus, et tema vinovaat, oleks avariipaber, küll kohe täidaks. Kuniks saabus proua abikaasa. Suits põigiti hambus takseeris proua venelanna autot ja rebis paberi - "Nihhuja ne napiišes".

Nojah. Helistasin politseisse. Ja samal ajal saabus ka avariist teavitav leheke. Paarike liisitud Ladaga teadis rääkida, et seitšas pridut barnji. Ubjuut, bljääd. Lisandus, et tegelikult tema seisis ja hoopis mina rammisin teda tagantpoolt. Ja siis helistasin politseisse juba uuesti...
Õnneks saabus hetk hiljem avariigrupp.ee ja vormistas dokumendid.

Päevale pani punkti aga süsimusta tuliuue seitsmese bemmi juht, päikseprillidega kutt, kes kitsukesest autodevahelisest pilust läbi ei mahutunud: "Mis te siin tühja jaurate, ajage oma sarad minema".
Ja tegelikult oli tal paganama õigus.

Lõpp nagu rongisõidu laulus: "Notsud ei saand porilasse..." Kaasajastatud variandis jäi minul käimata jooksmas, Notsul oodatud rattatrennis, meil mõlemal poes ning kogu majapidamine on endiselt sassis...
Kuradi ahv, ma ütlen...

Pühapäev, 4. mai 2008

raftingupaadiga Koiva jõel

Volbriööl loobusin luualennust, sest töörahva püha hommikul kell 7,20 alustasin teekonda raftinguüritusele Koival.

Raftingust nägin fotosid esmakordselt Norras, teadetetahvlil. Pildid muidugi sellised, et vett lendas kahele poole kui paaditäis rahvast vahutaval jõel paati tasakaalus hoida üritas.

Alar Siku matkaklubi kummipaadid olid hoopis pisemad - kümnesesse mahtus kuus ja kuuesesse neli sõitjat. Rohelised kahesed paadid mahutasid tõepoolest kaks reisijat.
Matkadel on olulisim seltskond ja Seiklejate klubiga oli äge. Maikuu alguseks täiesti krussi keeratud närvid said kolm Koiva (Gauja) jõel veedetud päeva puhata. Kõhulihased seevastu on naermisest siiani kanged.

Ja alanud suvehooaja "esimesed":
Esimesed kevadööd telgis (selle xxl telgi omanik kutsub üllitist hellitavalt "ridaelamuks")
Esimene vetteprantsatus (no ei saanud veematkade traditsiooni murda)
Esimene vabatahtlik ujumine põlvini vees (soe, hiigelsoe)
Esimene kerge päikesepõletus (kummaline)
Esimene (tulutu) kalalkäik, forellilandiga muidugi

Koiva on imekaunis jõgi, harjumatult metsik - ei kalamehi ega suvilakökse. Meeletult linde - tuvastatud said nii jäälind kui ka linavästrik, aga ka metsis, keda matkaseltskond kogunes vaatama nagu Elioni "porri-reklaamis"

Kui veelkord valida saaks, sõitnuks ma terve tee kaheses. Erinevalt suurtest loba- söögi- ja joogipaatidest sai kahesega loodust nautida. Voolul end kanda lastes astusin hämmastavasse linnuhäälte võlumaailma. Ja toomingad õitsesid, pungad muudelgi puudel puhkenud. Suvi. Kesksuvi, mil hommikul kell 9 on sooja paarkümmend kraadi. Et puugisüst on tegemata, meenus siis kui "lätlasest" puuki jalga mööda ronimas märkasin. Vedas seekord.

Eile läbi Eestimaa veeredes oli mõnus paiguti märgata "Teeme ära" jälgi. Kurb, et mitte kõikjal. Ja magama vajusin õhtul kell kümme, et ärgata juba poole kaheksa paiku varahommikul.