teisipäev, 31. märts 2009

jätkuvalt

Mul on jätkuvalt öö.

Täna viisin Väikese Notsu ise lasteaeda. Vedelen keset meeletut segadust. Uh... Riided on hunnikus ühes nurgas, nõud pesemata kujul kraanikausis.

Kui arvutifriiki kujutatakse grillkanakoiva seltsis aega veetmas, siis teadlane samas kontekstis on harilikult võidunud juuste ja ajatu riietusega inetu tüüp.
Just selline ma olengi. Õnneks on voodi piisavalt lai, et siia kuhjata kaks läpakat, hunnik raamatuid, paar väljatrükki eeskujulikult vormistatud BA-dest (avatud mitmest kohast), isiklikud väljatrükid, märkmik juhuslike töökõnede jaoks, arvuti- ja mobiililaadija, pudel vett, poolik võileib.
Notsu tegi eile hilisõhtul minuga suhtlemiseks uksele postkasti. Eile leidsin sealt lepatriinu kaardikese ja neli seinavärvi proovi:)

Samas vaimus jätkates lõpetan esialgse variandi õhtuks.
Jäänud on peatükk tabloidlehtede ühinemisest, mis tugineb intervjuule ning kahe lisa korrektne vormistamine.

Nojah. Ei saa ära unustada ka jooksvaid töid nagu reporteritöö tele- ja raadioosa. Esimese jaoks pean analüüsima ühte AK-d ning teise tarvis lindistama ja analüüsima raadio uudistesaadet.

esmaspäev, 30. märts 2009

lõpp on ligidal

Kell näitab poolt üheksat õhtul. Ärkasin hommikul seitsmest, ent siiani on mul seljas pidžaama ja hommikumantel. Teki alt ei ole ma välja jõudnud enamaks kahest söögikorrast. Katsin varahommikul aknad paksude kardinatega. Minu jaoks on öö ning ma ei lase end häirida. Ma kirjutan bakatööd.

Koos lisadega võib esitleda 60 lehekülge. Isikliku Eriti Targa Arvamuse kohaselt on kirjutis peaaegu perfektne. Puudu on vaid peatükid "Kokkuvõte" ning "Summary". (Aga mul on idee, kuidas neid saada!)

Lajatasin ingliskeelse abipalve erinevate tabloidide toimetajatele. Näikse, kas mõni neist ka vastata viitsib. Nii täiuslikku pöördumist ei suutnuks ma ise tõlkida. Mina koos puu-inglisega ei ole kuskile arenenud.
Tänud Luksemburgi, kevade ja lillede keskele. Ja special thanks minu jaoks tundmatule Timile, kes niigi täiuslikule briljantse stiililihvi lisas.Vastuste saabumisel täiendaksin osasid punkte oma töös.

2. aprilli keskpäeval seisab ees kohtumine juhendajatega. Näikse, kas meie arvamused Täiuslikust Bakatööst erinevad kardinaalselt või ainult veidi.

Irooniana edastati juba lõpuaktuse aeg ja koht: 18. juunil kella 15-17 Ajaloomuuseumi valges saalis Toomemäel. Ma peaks mõne kilo alla võtma. Kaks kuni kolm. Ja mõtlema pidulikumale kleidile. Ikkagi diplom. "Kogutud hariduste kaustas" teine:)

laupäev, 28. märts 2009

tigude osakond

Bakatöö nagu üldse ei edeneks.

Kuidas sõnastada?
Kuhu paigutada?
Kuhu lisada?
Kas koostada peatükk ülesehituselt nii või naa?

Öäk.

neljapäev, 26. märts 2009

küünlad põlevad lõpuni

Seda täiesti tundmatu kirjaniku Sandor Marai (kahes kohas peaks olema omad "a"-de peal) romaani lugesin noil ammustel aegadel kui maailm kokku kippus varisema. Ülemus laenas.

Neelasin raamatu ühe ööga. Ja ühest ööst, milleni viisid pikad aastad, seal räägitigi.
Ööst, mil kohtuvad sõbrad, kes pole teineteist näinud neli pikka aastakümmet. Üks sõpradest on Ootaja ja teine Põgenik. Ootaja teab, et Põgenik peab tulema. Ja Põgenik teab, et Ootaja ootab teda.
Nad on vanad mehed, käinud koos läbi vee, tule ja vasktorude.
Sellel ööl vaid räägitakse, vahepeal ka vaikitakse, meenutatakse olnut. Pikad kirjeldused.
Hommikul lahkutakse. Küünlad on lõpuni põlenud.
Süžees ei juhtunud justkui midagi. Ometi on see viimaste aastate üks paremaid loetud raamatuid.

Nüüd on sellest raamatust tulekul etendus Ugala teatris.

kolmapäev, 25. märts 2009

lõunapausi-kevad

Juhe jooksis kokku. Jalutasin hoopis lõuna ajal igavese õgardluse asemel.
Pirita tee alguses toimub lillepeenra puhastus eelmise aasta kuivanud isenditest. Kadrioru kohviku ja Lauluväljaku vahelisel alal puhastavad teemasinad äärekivisid ja nende ümbrust. Päike sirab eredalt ning kevad lõhnab täiega!

esmaspäev, 23. märts 2009

palve linnaisadele libeduse teemal

Täna jooksmas käies meenusid mulle kaks asja.

Esmalt novembrituisumöllus kinni pargitud autodele trahve kirjutavad munitsipaalpolitseinikud, kohatud õnneks vaid läbi televiisoriekraani.

Teiseks MuPo mehed koduvärava taga.

Võimalik, et ma üldistan nende kahe näite baasil, kuid selgus, et liikumisrajaks ümber ehitet vana Nõmme kitsarööpmelise raudtee tamm ei ole läbitav. Tegemist on konkreetselt jääkamakaga, mis kohati sile ja kohati jalajälgedest krobeline.

Pöördusin Rahumäe surnuaia juurest tagasi - mul ei ole otsest vajadust end kildudeks kukkuda. Teel kohtasin aga inimesi, kellele seesama kergliiklustee on igapäevane rada - Elu tee poeni või bussipeatusesse. Ei olnud kena vaadata ukerdavat vanainimest ega kärule toetuvaid noori emasid. Mul hakkas kahju isegi joodikukolmikust, kepikõndijatest ning jooksjatest rääkimata.

Mõni päev tagasi lükkas kollaste vilkuritega sahk tammil lund. Helistasin täna Tallinna abitelefonile palvega edastada info selle tee väga vajalikuks sõelmetega katmiseks. Sel hetkel meenuski seaduses järge ajav MuPo (ehk üldistatult Tallinna linn, või linnaosavalitsus), kes nad elanike kohustuste täitmise kohta juuksekarvagi lõhki ajaks, oma kohustused aga üsna unustanud on.

PS. Abitelefon oli lahke ning lubas välja uurida, kas kõnealune raudteetamm kuulub linna või linnaosavalitsuse haldusalasse. Loodetavasti saab korda.


Edit 24.03 kell 9,45.
Liikumisrajal vanal raudteetammil toimetavad kaks härrasmeest. Eeee... väliste tunnuste põhjal võiks öelda: pikaajaliselt alkoholi manustanud tegelased. Mõlemal on kaasas liivaämbrike. Riputavad kordamööda, puhkaja teeb vahepeal suitsu. Pilt on naljakas, ent loodetavasti saab õhtul jooksma minna.

pühapäev, 22. märts 2009

öö helesinisel vaibal

Kui osta Selverist pudel dry martininit ja helistada ühele maailma parimatest sõbrannadest, võib juhtuda, et lõpevad nii vermut kui ka otse Egiptusest saabunud halvaa. Tühjenesid ka poolik pudel rieslingit ja teine konjakit ning martini rosso pera. Kausitäiest viilutatud köögiviljadest ma ei räägigi.

Et peale külaliste kojusaatmist tuleb öö vannitoa helesinisel vaibal mööda saata, ei osanud ma aimata halvimaski unenäos.
Ärkasin viie paiku , olles tunnikese suigatanud, tundes kõhuviirustele iseloomulikku mullitamist. Olles mitmendat korda ärganud, poolkinniste silmadega trepist alla vaarunud, loobusin mõneks minutiks üles tagasi ronimast. Pool kaheksa trehvasin teleripuldi klõpsatusehetke. Pagendasin pettunud lapse tagasi voodisse. Üüüüüüüü, mul on uni otsas, üürgas ta pahuralt.

Hommik andis märku, et Nõmme keskuses ei ole avatd ühtegi apteeki. Neelasin pöördumatult aegunud söetabletid sisse ja veetsin hommikupooliku voodis. Õhtuks sai parem!

reede, 20. märts 2009

vana kummuti restaureerimine

Sobrasin veidi foorumeid ja käisin ehituspoes ära. Tõin kõige väiksema pangekese eelnevalt toonitud Nostalgia puiduõli, "karukeele" ning keskmise pintsli. Arve 101 krooni.

Majapidamisse saabus kauaigatsetud nõudekapp. Kaugelt mitte uus. Olin juba mitu korda Rocca-al-Mare antiigipoe vahet sõelunud, seal nii üht kui teist kappi ja kummutit silitanud. Kadetsesin pisut ka naabrinaise talumööblist pärinevat isekorrastatud kummutit ja siis... lõin endale omaselt käega.

Kuniks temakese oma lemmikust secondhandist leidsin - kõverate jalgade, kolme ukse ja kahe kapiosaga vast viiekümnendatest pärineva isendi. Igal uksel kaunistuseks tagasihoidlik nikerdus ning uste puusüü nelja erinevasse suunda peitsitud. Sees kaks armsat sahtlikest nugade-kahvlite ja lauahõbeda jaoks.
Hind veidi krõbe, ent mõõt see-eest just aknalaua alla mahtuv. (Põhjus, miks Rocca-poe omad ikka ja jälle ostmata jäid.) Vaidlesime poes, paugutasime uksi. Käisime kahel korral kodu ja poe vahet.
Põhjendused: Minuke: selles kapis on potentsiaali Tema: kes ja millal seda tegema hakkab? Sa ju muudkui õpid. (Tõsi. Mitu aastat lihvimatult nurgas seisev võimas rõivakirst on ehe näide minu tegemistest)

Lõppeks sai hinda veidike alla kaubeldud ning nõudekapp ära ostetud. Hetkel on kapipealsed vigastused parandatud ning kapp ise üle õlitatud-poleeritud. Hoopis teist nägu sai!
(Hea, et Rocca massiivset ei soetanud. Avaras kaarhallis ei paista esemed samas mõõdus, mis madalas elutoas.)

Muide, karukeel on päriselt eksisteeriv poleerimislapp. Sarnaneb veidi karedale nõudepesušvammile.

neljapäev, 19. märts 2009

säästlik ostunimistu

Neljapäev on poeskäigu-päev. Kukupai säästumõtted said ajendiks meie kolmiku selle nädala ostunimistu sissetrükkimisel. Bernardiinikesele tarvilist siin ei ole - tema 15-kilone toidukott sai koju toodud eelmisel nädalal.
Endise (ja ilmselt igavese) kaalujälgijana leidub üht-teist kodukappides ka siis, kui ise selle kohta "täiesti tühi" ohkan. Sääse Maxima - hoolimata venekeelsest teenindusest ja kassajärjekorrast, mis pea sama pikaks venimas kui Prismas, on see jätkuvalt minu lemmikpood. Muide, see ei ole mu kodule lähim Maxima. Kümneminutiline autosõit on investeeringut väärt - teistest kettidest ma sama raha eest seda toidukogust ei saa.

Ostunimekiri:
Marineeritud broileritiivad 0,822 kg - 24,58
Kilekott - 1,50 *
Jahvatatud kohv Luxus 500g - 37,90
Kanahakklihasegu, Tallegg 300g - 18,50
WC paber Daisy 2-kihiline, 24 rulli - 49,90
Heeringafilee Muson, Vici - 9,90
Jahutatud pihvid Pere 360g - 15,50
Tükeldatud keedupeet - 16,90
Keefir Farmi 2,5%, kiles, 1 l - 7,80
Köögiviljapuljong Optima -3,50
Kanapuljong Optima - 3,50
Loomalihapuljong Optima - 3,50
Konserveeritud kapparid - 13,90
Nuudlid Adriana 400g (2 pk) 9,80
Piim Pere 2,5% 1 l - 6,30
Pähkli-leivajogurt Mumuu 400g - 10,90
Liha tarrendis, Rannarootsi -16,50
Adzika-majoneesikaste Seve 7,90**
Pikateraline riis Maxima - 17,90
Kartul Laura pakitud 2 kg - 17,90***
Porgand, värske 1,050 kg - 6,83
Pirn Rocha, 0,430kg - 6,84
Juust Hollandi leib, viilutatud - 11,50
Jahutatud kalapulgad Optima - 7,90
Kurk, pikk - 19,90
Kaera-Jaan 210g - 7,90
Lastesai 300g - 4,40
Juust Lorri 25% 0,162kg - 13,92****
Must vormileib 500g - 10,90
Sulatatud juust singiga 160g - 11,90
Vanillisefiir - 14,90
Kanarulaad Maamehe 0,408 kg - 18,97
Küürimisnuustikud 3 tk - 5,50
Roheline sibul 0,105kg - 8,72
Tomat, lahtine 0,725kg - 14,86
Kohupiim Kelmes 0,5% 200g - 6,50
Maapähkel, röstitud ja soolatud 0,105 kg - 5,45
Kohuke Hops 38g, 4 tk - 8,80
Mandariin 0,655kg - 15,65

*Pagan, mõnikord lihtsalt ununeb korduvkasutatav poekott koju:(
** Maximas on tohutu valik igasugu lahedaid kastmekesi, tasub proovida
*** lahtine kartul oli pisike kui sea eest pätsatu
**** selline mõnus brõnzalaadne juust, hea salatisse lõikuda

Lisaks sain kliendikaardil põhinevat allahindlust 6,48 krooni. Kogu korvi maksumus: 476,60

*************
Mh. Mulle meenus aasta 2002/2003 kui pisikese Notsuga ilma igasuguse emapalgata kodus olime. Toidule kulutasime tollal per kolmik 1000 kr kuus ja mõnel kuul jäi ülegi. Lappasin neid ammuseid menüüsid - mulle meeldis eksperimenteerida kolmekäiguliste lõunasöökidega. Huvitav, kas 7 aastat hiljem saaksime hakkama näiteks 2000-ga? (kolmekäigulisi saavad endale lubada ilmselt vaid kodused emad)

Tänane toit: riis kanahakklihaga (riis, hakkliha ja riivitud porgandid sellest ning porrulauk, küüslauk ja konserveeritud virsikupoolikud eelmisest poeskäigust) Notsu jõi lisaks apelsinimahla ja mina luristasin klaasitäie korralikku konjakit (koduvarud) Ühiselt tegime piparmünditeed ja sõime sefiiri.

kolmapäev, 18. märts 2009

inglise kolledžis katsetamas

Kuidagi naljakas oli Merekooli uksest sisse pugeda. Põhikooliõpilastena "võitlesime" kõrvalasuvas kuuma võileiva putka järjekorras just selle maja kursantidega:)

Avar fuajee oli rahvarohke, pigem närviline kui rahulik. Üks katsetaja nuttis üsna haledalt. Rõivastus ajas mind, küünikut, muigama - esines nii raskeid atlasskleite kui ka räbalaid tagumikukirjadega dressipükse. Äärmused. Notsu ja tema villane šoti seelik olid mu meelest üsna mõistlik valik.

Esimese tunni veetsid katsetajad viiekaupa gruppides õpetajannaga. Korrati ingliskeelseid sõnu järele, õpiti selgeks luuletus ja uuriti lastelt, miks on inglise keele õppimine vajalik. Paluti joonistada ka pilt õpetajannast tulpe korjamas. Notsult oli küsitud, kas pildil olev õpetajanna on noor või vana. (Notsu arvas, et noor). Lisaks küsiti, kes talle sellise nime pani. (Emme) Mõtlesin tükk aega tabamiseni - Notsu keskmine nimi, (tuletis minu esimesest) on liiga klassikaline briti nimi. Eestis väga harva esinev pealegi. Ning Väikese Notsu perekonnanimi on samuti puhas briti klassika. Tegelikkuses ei ole meie perel brittidega vähimatki pistmist:)

Teine osa olnud etteütlus. "Õde sõi seeni", oli Notsu täiesti õigesti kirjutanud. (Yeah, lõpuks hakkavad minu pingutused ka vilja kandma.)

Kolmandas osas sain ka ise osaleda tagapingis ja hiirvaikselt. Ärevus maksimumis muidugi. Nimi, sünnipäev. ("Siis on Sul ju varsti sünnipäev tulemas", lisas õpetaja)
Kas Sa käid lasteaias? /Jah/
Millises? /Nimetas lasteaia/
Kas Sul on lasteaias poisse ka? /jah/
Kas Sa mängid nendega ka või ainult kakled? /hämmingus Notsu vastas - loomulikult mängin. Tülid tema maailmapilti ju ei mahu/
Kas Sul on palju sõbrannasid? /jah/
Kui nad Sulle külla tulevad, millega te siis tegelete /mängime peitust/
"mmmmm," ütles õpetaja, "Nii, et kohti, kuhu peita, jagub?" /mhmh/
Millega Sa kodus olles tegeled? /vaatan telekat/ (APPPPIIIII!!!!!!!!!)
Mis Su lemmiksaade on? /Kodu keset linna/ (JEEERUM, hea, et mitte võta või jäta!!!)
Mis Su lemmik lastesaade on? /Tommi ja Anni/ (Oeh, hea, et mitte multikad)
Kas Sa arvutiga ka mängid? /ei/
Kohe üldse mitte? /Ei, arvuti kahjustab silmi/ (see vastus näis meeldivat)
Milliseid raamatuid Sa loed? /Pipi Pikksukk/
Ise? /ei, seda me loeme emmega koos/
Aga milliseid sa ise lugenud oled? /Kes armastab.... eee ei Ka siin Unustas Notsu ära "Ei hammusta"/
Millest see raamat räägib? /Poisist ja bernhardiinist/
Kas Sa trennis ka käid? /Jah, murdmaasuusatrennis/
Sa oled saanud sellel talvel palju suusatada? /Jah, lund on ju palju/
Mis need on? Saapad, kingad, tossud /need asjad, mida saab jalga panna/
Sa mõtled mida? Jaaaa...laaaa /...nõud/
Jätka. /Siin jäi Notsu mõttesse. Kontsakingad... Mina kuulsin, et ta lisas ka "sokid", aga ta väidab, et mitte/
Milline asi ei sobi ritta? Pusa, mantel, saapad, pluus. /Saapad, neid ei saa selga panna/
Loe. Lugeda anti jutuke "Tuul ja päike". Notsu komistas sõnadega "vaidlema" ning "kuuehõlmad", kuid üldiselt luges ladusalt.
Misasi on kuub? /jakk või mantel, mille saab peale panna/ Kurask... Kuub on ju hoopis rahvariide osa... Mulgi kuub, pikk-kuub... Ehk oli siiski mõeldud mantlit...
Pilt. Loo väike jutuke. /Lapsed otsisid kassi kogu majast, ega leidnud. Kass oli pugenud vannituppa. Lapsed küsisid, kiisu, miks sa vannitoas oled. Kass vastas: Ma tulin end siia pesema, ma olen nii must/ (klassika, tüüpiline minu laps - peseme end kohe puhtaks, kass, lapsed)
Kell. /Pool kümme/ (ei näinud, aga ju ta õige oli, kellaga probleeme ei ole)
Matemaatika.
Esimese ülesandega pani Notsu täiega puusse: 9-6=2. Järgmine (9-7=2) läks täppi. Matemaatika oli meie jaoks harjumatu - suuline. Ülesanded loeti ette ning neile tuli suuliselt leida vastused.
Tekstülesanne. Samuti loeti ette. Sul on 11 krooni ja pulgakomm maksab 2 krooni. Kui palju Sulle raha alles jääb? (2 krooni)

Oligi vist kõik. Notsu sai tubliduse eest kiita. Igatahes õpetajad olid suurepärased - kiitsid kõiki ning kellelegi ei jäänud muljet, et ta kehvake.

Jalutasime autoni, mille tasulise parkimise tsooni taha jätsime. Küsisin, miks Notsu raamatute hulka "Sipsikut" ei öelnud. "Sest see ei ole mul ju veel läbi", vastas minu aus tütar... Ja miks sa ei öelnud, et sõbrannadega paned puslesid? "No see pole ju mingi mäng", arvas Notsu.

Inglise Kolledž on kena kool. Sooviksin, et Notsu katsed läbiks, kuigi lootust ei ole palju. Eelistatakse seal ju vilistlaste lapsi, ehk ka neid, kes eelkoolis käinud... Aga näis. Notsu on väga-väga tubli tüdruk Inglise Kolledžitagi. Tulemused 3. aprillil.

esmaspäev, 16. märts 2009

vabandussõnad

Ma solvusin eile.

Ostsin poest viieteistkilose koti koeratoitu ning kümmekond kohukest, soovides tasuda kaardiga. "Uuups," ütles müüja-õpilane, "Panin sularahas. Kas te saaks minna sularaha siitsamast nurga tagant maja eest välja võtma?" Arvestades Balti jaama lähedust, kaubanduskeskuse ees seisnud seltskonda ning hilist õhtutundi, keeldusin. Müüjapoisi mokk läks pikaks ning ähvardusena kõlas, et tema peab nüüd kogu kauba uuesti läbi lööma. "No, pole hullu," nõustusin. Minutid venisid, saabus vahetuse vanem, kes kordas - sularahaautomaat irratsionaalse "nurga" taga, kogu kauba uuesti sisse löömine... Ja siis nad nätsutasid kahekesi mõnuga kohukesi ja vaatasid mind altkulmu kogu protsessi jooksul. "Mis sa ikka Säästumarketist saada tahad", ütles kuueteistaastane kodus.

See lugu meenutas mulle teist solvumist.
Pereliige paiknes töö asjus välismaal ning vaja oli talle oluline info edastada. Paraku jookseb tema telefoni tarkvara mõnikord kokku. Nii näis olevat juhtunud ka sel päeval. Saatsin talle sõnumi ning taibates probleemi, sõnumi ka tema kolleegile, minu jaoks poolvõõrale, palvega edastada info.
Hommikul helistas mulle pahane pereliige, küsides, kas ma hakkan hulluks minema. Nimelt saanud nii tema kui ka kolleeg minu sõnumit kordi ja kordi. Lõpuks olid nad sunnitud telefonid välja lülitama. Helistasin mobiilioperaatorile, kurtsin muret ning uurisin, ega neid edastatud sõnumeid minu arvele poogita. (mul firma telefon ja ise ma arvetega ei kohtu). Palusin ka, et operaator edastaks vabandused eelkõige pereliikme kolleegile. Nädalake-paar hiljem helistas tütarlaps mobiilioperaatori juurest. "Teil oli mure. Me anname teada, et see oli meie x-riigi partneroperaatori probleem." Vahepeal olin aga kohtunud pereliikme kolleegiga, kes mulle juhtunut meelde tuletas. (Piinlik-piinlik) Uurisin veelkord, kas vabandused on edastatud. "No see ei olnud ju meie probleem. Kas Teid siis süüdistati nende sõnumite edastamises." Vastasin jaatavalt. Tütarlaps teisel pool avaldas arvamust, et tegemist on kummaliste inimestega ning lubas tagasi helistada. Möödas on poolteist kuud. Ma ei ole temast kuulnud.

Mõtlesin eile, mis neid asju ühendab. Oskamatus suhelda. Tekkinud oli probleem ja süüdlase otsimine mõttetu. Kaks lihtsat sõna pääsnuks mõlemad situatsioonid - Palun vabandust. Lihtne ja haruharva kohatav, aga samas väikese naeratusnüansiga imeliselt mõjuv fraas.

laupäev, 14. märts 2009

tere, matemaatika

Eile alustasime koolikatsete ralliga. Et saabuval sügisel "astun" lisaks esimesele klassile ka kümnendasse, siis näeb laubalõunane elutuba välja selline: diivanilaud on kaetud tihedalt erinevate õpikute ja käsiraamatutega. Üritame pusida läbi algebralistest murdudest ja samaaegselt lugedes lihtsaid tekste ja arvutades kaheteistkümne piires. Leidsin riiulilt raamatu "Tere matemaatika", milles kuueaastane mina on ühendanud joonega numbreid, arvutanud kokku pioneeride arvu lõkke ääres ning loendanud arve. Nüüd teeb sama Väike Notsu.

Üks aastatetagune lugu meenub. Olin matemaatikas pea sama tuhm pärl kui minu tänane üheksandik. Ema sõbranna tütar Külli, ühtlasi minu kooliõde, abistas. Hiljem lõpetas ta Helsingi ja Tartu rakendusmatemaatika cum laude. Üks igati loogilise mõtlemisega ülitark tüdruk. "Matemaatika on imelihtne", tavatses ta öelda. Minu, humanitaarse kuldpea jaoks jäi keskkooli lõpuni matemaatika üsna segaseks. Kord eksamiperioodil ärkasin ehmunult - olin unenäos tangensiks muutumas. (Oleks, et siinuseks või koosiinuseks, aga nende suhteks tangensiks:))

Vanadusmõtted tikuvad ligi. Täna istub mu kõrval kuueteistkümne aastane piiga. Ja samamoodi samm-sammult hammustame killukesi. Kusjuures kuldpeaks osutun mina ise:)

kolmapäev, 11. märts 2009

savisaare käepikendus värava taga

Jõudsin koju hetkel, mil kolm neoonvestides politseinikku mu jeepi hindavalt takseerisid. Üks käis ümber auto ja teine valgustas jalgväravat. Kolmas silis peoga numbrimärgi kandis lund.
Süda jõudis teha mitu hüpet. Mis juhtus? Kas naabrid märkasid ega saanud mind kätte. Öäk. Ma mäletan kaheksa aastat tagasi liialt selgelt jalajälgi, millede omanik viis meie kuurist kaks jalgratast.

Seekord läks lihtsamalt. "Me vaatasime, et ega ei ole pargitud ristmikule lähemale kui viis meetrit", ütles üks mundrikandja. "Näikse korras olevat", lisas teine.

"Silt koera kohta on väraval paremat kätt", olin ennast kogunud. "Nägime", noogutas kolmas.

Hr Savisaare kõikenägev silm on jõudnud õhtuhämaruses ka meie tänavale. Juhtisin meeste tähelepanu pidevale kihutamile pikal ja kitsal majadevahelisel teel. Mehe suu muutus kriipsuks, kui ta teatas, et neid MuPo mehi, see ei huvita.
Tänks, mõtlesin. Õnneks ei olnud põhjust trahviraha maksta.

pühapäev, 8. märts 2009

@tartu. volx

Cinnamoni kinotoolid on mugavamad kui Coca-Cola Plaza omad. Päris lahe on kõõluda liikuva seljatoega. Pooltühjale saalile näidatud "Kolme Musketäri järg" on jabur vene film selle kõige paremas mõttes. Kui Bojarski ei oleks minu mõistes igivana, oleks ma temasse kindlasti armunud. Igatahes on säilinud tema võrratu hääl. Samas on pikad lokkis juuksed ajaga halliks ja sorakaks muutunud. (Saladuskatte all, kolm aastat tagasi Moskvast ostetud Bojarski Greatest Hits on minu ja Väikese Notsu üks lemmikplaat. Kolmeaastane Notsu õppis esmase võõrkeelehuvi raames Bojarskile kaasa laulma.)

Film ise oli jant, milles musketäride põlvkond seguneb nende järglaste põlvkonnaga ning vahepeal läks minul küll sassi, kas tegelane on parajasti elus või surnud. Ülisuures plaanis paistsid silma nii kortsud, mille aeg näitlejate nägudesse raiunud kui ka tohutu grimm nendesamade kortsude varjamiseks. Eelmises, minu lapsepõlvest pärit musketäride filmis, olid massistseenide näitlejate kostüümid parema kvaliteediga.

Tartu on äge nagu alati. Kevad lõhnab siin eriliselt. Minu viimane Tartu-kevad... Harjutan end mõttega, et elu on edasi läinud. Ehk tulen kunagi, ühel teisel kevadel, siia tagasi magistrandina.

PS. Paanikahood, need mitu kuud mind vaevanud paanikahood, kadusid reedel jäljetult. Nagu noaga lõigatult, kirjeldan oma seisundit täpsemalt.

reede, 6. märts 2009

küsimärgiga lugu

Käisin arstil. Olen kahel varasemalgi (kooli)talvel jõudnud hetkeks psühhiaatri kabinetti. Tookord oli tegemist tõepoolest lühikeste hetkedega, mis päädisid rohelise retseptiga. Seekord läks kauem. Istusime poolteist tundi ja arutasime ning harutasime. Minu vastas oli tõeline spetsialist, kes mõtles kaasa ning kinnitas omakorda platseebo mõju.

Lõplik otsus jäi minu teha, kuid Cipralexi jätkata ei olevat mul mõtet. Nagu muudki allikad on öelnud, ravib paanikahäiret mitu teist ravimit hoopis efektiivsemalt (ja soodsamalt). Mul on kotis retsept Seroxatile. Erinevalt varasematest visiitidest kohtume selle tohtriga juba nädala möödudes ning hindame tulemusi.
Arst jättis mulle ka valiku 2 - ehk hinnata veelkord oma võimalusi muuta elukorraldust ning pühendada aega puhkusele. Maksimalism, nimetas ta ja luges sõrmedel üles punktid, milles pean olema parim. Punastasin suisa. Pean jah. Ja selle eest makstav hind on juba tuttav.

Mis aga kõikse kummalisem. Peale kella 16,30 ei ole mul paanikahäiret ega ärevust enam hetkekski olnud... Inimkeha on keeruline monstrum.

Lõpetuseks lugu verinoorest patsiendist, mille arst rääkis mulle südamekaebuste kommentaariks. Noor patsient oli endale teadmiseks võtnud raske suhkruhaiguse ning käis perearstil regulaarselt vereproove andmas. Mõõdetud suhkrutase oli lubatust oluliselt kõrgenenud. Patsient hakkas kaebama ka näpuotste ja varvaste "suremist", mis olevat ravimata suhkruhaiguse kõikse viimane staadium, millele järgneb amputeerimine. Perearstil oli oidu uurida patsiendi veresuhkrutaset ka väljaspool kokkulepitud mõõtmisi. Selgus, et muudel aegadel on kõik normi piires ning patsiendi organism on niivõrd tugeva haiguse sümptomite peensuseni endale ette kujutanud.

Ühesõnaga. Nüüd olen ma segaduses paanik. Peaks nagu võtma ravimeid, aga põhjus ravimite võtmiseks kadus hetkega. Käisime Notsuga Kalevi veekeskuse mullibasseinides loksumas ning sügav uni kipub peale. Pealegi sõidan hommikul kooli ning kaalun suisa arvuti koju jätmist.

neljapäev, 5. märts 2009

platseebo mõju all

Täna võis juba elada. Hommikul sõitsin tööle antidepressandi-tundega - ümbritsev maailm on pehme ja sõbralik suur roosa vahukomm. Sattusin mitmesse liiklusummikusse, aga mitte paanikahoogu. Isegi töö veeres nagu hernes, küll mõnede väiksemate paanikatega. Hea uudis, et ma suudan neid peaaegu täielikult kontrollida. (Jätkan pooleliolevat tegvust, kinnitades, et see on ebameeldiv, kuid ei ole kuidagi ohtlik) Halb uudis, et kohati ei kõla see veenvalt. Ja veel üks hea uudis. Väide, et paanikahoog läheb alati mööda, ilma ekstrategevuseta, on tõsi.

Lõuna. Minu tänane lõunakaaslane teadis mu probleeme varasemast. (Ja mida siin varjata ongi - olen oma diagnoosi omaks võtnud) Igatahes väitis ta, et kahepäevane antidepressandi võtmine ei saa teha olemist "oluliselt paremaks" - ma olen sattunud platseebo võimsa mõju alla. Sama kinnitas terapeut - oleme põgusas kontaktis igal tööpäeval. Tõesti, ta on suurepärane inimene, kliiniline psühholoog, kes teaduskraade kaitsnud just paanikahäire teemal.

Miks arst ei võiks siis minusugustele kirjutada välja ravimeid, millele segases käekirjas on juurdekirjutet "placebo", "Plac" või pagan... misisganes? Ja apteekritädi noogutaks sellist retsepti nähes mõistvalt ning võtaks mõistvalt kapist välja tabletilehekese ning paneks selle ravimi originaalkarpi. Ja minusugune paanik matsutaks mõnuga pool tabletti päevas ning kiidaks tervise paranemise üle.

Üks mu parimaid sõbrannasid on veendunud, et ma kannatan kõikvõimalike enese tekitatud hädade nagu ülekoormus ja ülemõtlemine ja mis iganes veel, all. Küll aga ei viita miski äkksurmavõimalusele südame seiskumise läbi.
Täiendan: Lisaks ei kannata ma ka ühtegi haiguse all, mille sümptomiteks on söögiisu vähenemine. Avastasin poest heeringakarbi kirjaga "Kaaluka kiusatus" (kaloreid kui ma ei eksi 104 per 100g). Kiusatus oli tõesti - pistsin karbitäie koos leivaviiluga korraga nahka.

kolmapäev, 4. märts 2009

jõud lõpeb, ei jaksa enam...

Ma ei kirjutanud siia eile mitte ridagi.
Õhtul avasin köögikapi ukse. Ülemise riiuli paremasse nurka jätsin kevadel antideprekad. Noh, et äkki läheb vaja...

Läkski. Enam ei jaksa. Objektiivselt on minu maailmas kõik hästi. Aga mind jälitavad sundmõtted ja hirmusööstud, seotud suvel ravitud ja sügisel end hetkeks uuesti näidand südamehädaga. Vaimsest ülekoormusest tingitud depressioon seonduva paanikahäirega, ütleb terapeut ja soovitab kehal lasta kogeda paanikat, mis ei ole tervisele ohtlik. Ma mõistan teda ja naeran mõnikord oma eripära üle. Ja osadel hetkedel varisen vaimselt kokku...

Ometi olen ma tugevam kui varasematel aastatel - pidasin vastu märtsini. Ma ei nimeta seda allaandmiseks: Minu ustav sõber - Bourne´i "Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat" kirjutab, et ravimitest on kasu, kui need on osake teraapiast. Teraapias teen edusamme -paljusid paanikahooge käsitlen täiesti rahuldavalt.
Sellise probleemiga inimesi on minu ümber rohkelt - ma ei ole kaugeltki ainus läbipõlenu.

Mul jagub ravimit 50-ks päevaks. Lubasin hiljemalt nädala jooksul konsulteerida ka psühhiaatriga, et olla veendunud, et perearsti kergekäeliselt välja kirjutatud valik on sobiv. Seniks veedan õhtuid hr Bourne 533 lehekülje näpunäidete seltsis. Need muide toimivad! Ja antideprekas toimib ka platseebona - kummalisel kombel on peale kahte poolikut tabletti tunne nagu pilvedes hõljuval õnneseenel...

esmaspäev, 2. märts 2009

koolikatsetamine

1. märtsil avanes vastuvõtuinfo enamike Tallinna koolide 1. ja 10. klassidesse. Läks suuremaks registreerimiseks. Ema andmed. Isa andmed (no mida ma sinna kirjutan? Ei tea isegi täpselt, kus see kodanik elab...)
Moodne e-riik ei ole veel kõikjal, viisin dokunendid kahe kooli kantseleisse isiklikult ning kaks käiku on tulekul. Inglise Kolledži veebipõhist vastuvõtuankeeti täites kirjeldasin, miks arvan oma notsukest just sellesse kooli sobiliku olevat. Tallinna Reaalkooli veebiregistreerumine oli lihtne ja lakooniline.

Märtsi- ja aprillikuu jooksul toimuvad koolikatsed kuues erinevas koolis, millest kaks on meile "piirkondlikud" ehk sissekirjutusejärgsed. Et meie perre saabub septembrist ka gümnaasiumipiiga, siis üritame Reaalkooli äralangemisel lapsed samasse kooli sobitada. Esialgu tuleb tedagi vedada katsetama ühte ja teise linna nurka ning sobitada katseid maaliinibussi sõidugraafikuga.


Mida enam ma kesklinna koolide uhkelt remonditud hooneid külastan, seda enam kipub kaalukauss langema kohaliku kooli kasuks. Isekeskis nimetame seda asutust hellitavalt ka Nõmme külakooliks.
Notsu ise ei arva katsetest suurt midagi - ütleb, et tema tahab emme ja vanaema kooli minna. Ja kui sinna ei saa, siis on tal täiesti ükskamakõik.


Küll aga mõtlen seda kadalippu läbides, et mõistlik oleks korraldada ka I klassidesse astujatele ühiskatsed, sest töölkäiva vanema jaoks on kellaajad a´la teisipäeval kell 16 ja neljapäeval kell 12 suhteliselt sobimatud. Küll on aga tubli treeningu käigus muutunud asjalikuks Notsu matemaatika 12 piires ning pisut vähem on ka vigu etteütluses.

pühapäev, 1. märts 2009

nädalavahetuse ringvaade vol x

Nädalavahetused on meil vaiksed.
Maadlen paanikahäirega, loen tonnide kaupa sellekohast kirjandust, mõtlen terapeudi soovitustele ning lõppeks olen ikkagi mitu korda päevas hädas surmahirmuga. Lubasin endlale, et sellel talvel saan hakkama iseenda jõududega.

Lugesin Irja Kassi raamatu läbi. Ootasin rohkem elujanu, kuid sattusin olemise pikkade lausetega kirjeldustesse. Samastamisvõimet jäi minu jaoks vajaka. Ma ei tea, mis tunne on liikuda, kui jalad meenutavad loibasid ning õrnemgi puudutus teeb põrguvalu. Nüüdseks ülialalhoidlikuna ei mõista ma enam üledoosegi. Peale aastatetagust jubedat hommikust pohmakakogemust (mida ma siia ei linka), murran rahustid platseebona pooleks.
Irja pidanuks saama veebruaris 40 - loodan, et tal õnnestus astuda järgmisesse kümnendisse. Ma ei kujuta ette hommikuid teadmises, et aeg on lähinädalatel (-kuudel, -aastatel) ümber saamas.

Kolasime Notsuga poodides ning sattusin fakti ette, et järgmiseks talveks peame ostma täiesti uue suusavarustuse. Nimelt on enamik suusatootjaid eesotsas ficheriga läinud vahepeal üle uuele klambrikinnituse süsteemile ning minu tagasihoidlik unistus päädida uute suusasaabaste (nr 35!!!) ostuga selleks jääbki.


Tänasest avanes koolikatsete lehekülg. Registreerisin Notsu Reaalkooli proovima. ja tagavaraks jääb meile kodulähedane Nõmme Põhikool.

Projekti "üks-asi-nädalas" raames saabus välisuksele lävepakk ning köögikappidesse kaks uut riiulit. Väikese Notsu tuppa soetasime kaks lugemislampi - ühe lauale ja teise voodi kohale.
Võtsin end kokku ning kasvatan suvelillede taimed ise ette. (Ma ju ei oska seda kohe üldse teha, aga proovin vähemalt). Ostsin kaks komplekti "minikasvuhooneid" , täitsin papist potikesed mullaga ning üritan. Ma loodan, et see üritus ei lõpe kevadisel keskturul lilletaimede ostuga:P