Esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Maale?

Lõunaosariikides käisime. Haanjas peeti seekord juubelit 55 inimese osavõtul. Hankisin aegsasti lapsehoidja ning päris mõnus oli poole neljani hommikul tantsida. Hommikul kaua magada ei saanud, sest Haanja-korter muutus selleks ööks ühiselamuks. Ühikas, teadagi, hakkavad elanikud vara liikuma.

Vaatasin aknast varahommikusi suusatajaid - kaheteistkraadine külm ei meelita mind õue. Surusin nina külma klaasi vastu ja puhusin sooja hingeõhu mustreid :)

Lõunas on teistsugune päike - allamäge Võru poole veeredes peegeldub see kuuskedelt eriti eredalt ning tekitab valgust ja soojust juurde. Teeäärsed suitsevad korstnad annavad maastikule muinasjutulise meeleolu. Talvine lõuna on imeline.

Võru-majja ei pääsenudki. Olime võtmed koju unustanud ja tirisime kola koju tagasi.
Koduteel lugesin Soodoma külakeskuse põlengust. Vaidlesime meesisendiga tuliselt maal elamise võimalikkusest. Tema arvates olevat ATV-ga lumelükkamine ning õhvakeste eest hoolitsemine puhas rõõm. Mind ta argumendid ei veena - usun, et ellujäämiseks kuluv aeg hävitaks võlu. Lastetakso kaks korda päevas igal tööpäeval septembrist juunini koolivaheajad välja arvatud. (Jumal hoidku, et neid lapsi veel rohkem kui üks poleks!) Võib-olla kombineeritult naabritega... Küttepuude tirimine ning ahjude kütmine oktoobrist aprillini. Elektrikatkestused... Tänan, ei.

Tartu Statoil lisas meie ostudele Päevalehe ning lugesin teema jätkuks väikelinna tüdruku päeva võrdlust pealinna tüdrukuga. Meesisend kiitis takka, et Võru omadel nii ongi. Jäin endale kindlaks, et maakonnakeskuse võimalused pole võrdsed pisiküla omadega.

Konsensusele ei jõudnudki, enne said 250 kilomeetrit läbi.

Neljapäev, 26. jaanuar 2012

Toasooja juurde

Meesisend ähvardas gaasikatla välja vahetada. Üheksa aastat on katlale suhteliselt soliidne iga. Sellel talvel pole katel piisavalt kütnud - ülemisel korrusel on külm. Vaid alumise, põrandakütte korruse temperatuur tundub normaalne. Suurendasime katlast väljuva vee temperatuuri, aga rõõmustavaid muutusi ei toimunud. Nüüd, kus väljas kümnekonna külmakraadiga päris-talv, läks olemine nukraks. Gaasimõõtur muudkui keris, aga toad jahedad.

Eile katsus meeisend jälle murelikult radiaatorit. Mitte jahe, aga mitte ka soe. Keeras hajameelselt regulaatori nuppu. Tulemuseks, et uus katel jääb soetamata - ülemise korruse tubade soojaregulaatorid olid kõik poole läbilaske peal. Kes kurat see oli, (kas mitte Tema ise), kes kevadel kurtis, et kõigest hoolimata on palav.

Teisipäev, 24. jaanuar 2012

Kapielanik

Võtsin kapist välja ühe suvel soetatud dressika. Panin selga ja... voila... no ei istu kenasti.

Jälle on kalor oma töö teinud. (Ma olen veendunud, et kalorid elavad riietekapis ja õmblevad aeg-ajalt seal minu riideid väiksemaks. Öösiti ilmselt, päeval kuuleksin neid)
Muidu võiks ju süüdistada pesumasinat, kus asjad kokku tõmbuvad, aga see dressikas pole sinna veel jõudnudki :(

Neljapäev, 19. jaanuar 2012

Loodusõpetuse töövihikust

III klass.

Hundi pildi kõrval on küsimus: Miks on huntidel kasulik elada karjas?

Ja all lapsekäekirjas kirjutatud vastus: Sest nii saab paremini saaki püüda ja teisi loomi ninapidi vedada.

***
Oeh. Kui vanemad laste koolitöid ei kontrolliks, võiks õpetaja huumoriajakirja välja anda.

Laupäev, 14. jaanuar 2012

Headaega, jõuluaeg!

Lõpetasime selleks aastaks jõulupühadega. Kuigi ma protesteerisin ägedalt, sest vana kolmekuningani võinuks roheline kuusk ju terassil seista. Nii varjanuks ta naabrite mitmendat nädalat nööril kuivava pesuhunnikutki. Lootusetu oli meesisendiga vaielda. Jõudsin ma kodust tunnikeseks kaubandusse kaduda kui kuusk aiagrilli rändas. Naastes avastasin jõulutemaatikast lageda kodu ja turule siirduva meesisendi.
Pühadeaeg on nii nukralt lühike ning jõuluehted niiväga armsad! Liiatigi ehime kodu minu kummina veniva sünnipäeva tõttu alles detsembri keskpaigaks.

Algas ka iga-aastane treening "muskel kevadeks trimmi" ehk lumerookimise tipphooaeg. Sellel aastal siis mõnikümmend meetrit pikemal trassil.

Ajendatuna jõulukraami kokkukorjamisest tegin köögipõrandale värskenduskuuri. Kassanäe! Vuugivahed olid ju helerohelised... aga pooridesse kogunenud mustus tegi nad värvitult halliks. Gaasipliidi tahma köögikappidel on parem mitte kirjeldada. See on üks halvemini eemalduvaid mustuseid ning kahjuks pole ma aastatega küürimist kergendavat vahendit leidnud.




Teisipäev, 10. jaanuar 2012

Õhtu kodus

Notsu avaldab juba mitmendat õhtut soovi koos vennaga magama minna. Minu kasu peitub vabamas õhtus ja temale meeldib laias voodis paar tundigi põõnata.

Ülemisel korrusel valitses eile hiirvaikus. Klõpsasime "Välisilmale" järgnenud dokfilmi ameeriklaste relvastusest kinni. Notsu magas sügavaimat und - oma voodisse minekuks pidi teda ikka tükk aega äratama. Kutt istus Mac´is ja meesisendi sisenedes naeratas õnnelikult "MÄÄÄ". (Tõlge: pane lammas Shauni multikat).
Tänane päev on veedetud - nimelt suudab Kutt paari näpuliigutusega Mac´i seaded nii paigast liigutada, et nende tagasipanekuks kulub mul võhikuna tunde.

Reede, 6. jaanuar 2012

Pisuke lubadus

Vahva, et ETV-st reedeti vanu eesti filme näha saab. "Hukkunud Alpisti Hotell" oleks nagu nähtud, ent ilmselt põneviku jaoks liiga lapsena. "Broneerisin" end reede õhtuks alumise teleka ette ja meesisend serveeris jäätisekokteili ka. Põnev oli ja "vana filmi" tunnet ei tekkinud. Meesisend norises lõpul üsna häirivalt - ju ikka mitu korda vaadata ei kannata.

Magama ei viitsinud minna. Lisaks saabus suur laps ilma telefonita seltsiks. Vahetasin kanalit ja sattusin klassikalise muusika ülekandele. Tahtsin edasi klõpsata, kui laps väitis, et äkki on kooli juubelikontserdi ülekanne. Et seal mängitud ka Arvo Pärti. Pärt oli küll, kooli kontsert aga mitte. Piinlik hakkas, sest sedasorti muusikat pole iidamast ajast kuulanud. Eriliselt nukker, et Eesti tunnustatuima helilooja muusikat ma teistest kaasaegse klassika heliteostest ei eristaks. Lubasin, et aasta on pikk ja läheme koos kontserdile.

Pühapäev, 1. jaanuar 2012

Hääd uut...

Keskööl seisime tähetornis ehk avaneva katusega ümaral rõdul. Umbes kolmkümmend inimest kõlistas mõnel ruutmeetril šampusetopse kokku. Kõrgete mändide ja kuuskede vahel nägime ümberkaudsete majade ilutulestikku piiratult, ent see-eest kuulsime suurepäraselt ja kõrvulukustavalt. Hiljem süütasime õues mõned säraküünlad. Minu uus aasta saabus erilise ootuse ja tundeta - peale söömist, seltskondlikku vestlust ja paaritunnist teleka ees unelemist näitas kell lihtsalt keskööd.

Poole kahe paiku saabusime tagasi koju - kõik neli ärkvel ja rõõmsas tujus. Jalutada olnuks kolmesaja meetri ringis, autoga läks pikemalt. Hea oli kodu lähedal aastat vahetada :)