laupäev, 31. oktoober 2009

kardinaid valimas

Kodukaunistamise-maratonist on jäänud vaid lõpusirge - kardinad.
Seitse aastat tagasi kui ostsin maja kaheksa ühesuguse akna ette kaheksa ühesugust 1,60 pikkust kardinapuud, märkasin umbes kuu möödudes, et kardinapuud said lühikesed. Ja tegelikult pidanuks nad olema tumedad, mitte valged. Need kaks teadmist on mind häirinud kõik aastad. Samas ei seganud see nii palju, et minna poodi ja osta vanade asemel uued.

Nüüd olen ma taas dilemma ees ja raha on seekord mul varasemast vähem kulutada.
Eile käisin umbes tuhande kolmesajandat korda ehituspoes (ma kahtlustan, et lisaks projektijuhile tunnevad mind nägupidi ka kõik osakondade müüjad).
Valikud on siin:
* Ühe olemasoleva kardinapuu pikkusega 1,60 kasutan ära rõduukse ees (laius 1,24) ja ostan alumise korruse kahe akna ette uued kardinapuud, mis on väliselt identsed vanadega, ent pikkusega 2m. Väljaminek 2x79 kr. Tulemus - pikkuselt sobivad ent väliselt eaka väljanägemisega kardinapuud. Plastikust pealegi.
* Jätan rõduukse ette kardina ostmata ja vaade elutuppa on endiselt avatud. Teiste akende ees kasutan ära vanad kardinapuud. Kulu 0 krooni, tulemus samasugune nagu enne. Öök.
* Täpselt sellised, tumedad kardinapuud nagu ma ihaldan, maksavad ehituspoes letihinnaga täiskomplekti eest 319 krooni tk. Projektijuhilt saadav allahindlus muudab need 25-35% soodamaks. Kulu ikkagi suur. Kuhu ma panen kaks olemasolevat korralikku kardinapuud pikkusega 160 cm? Ma ei oska asju prügikasti visata:(

Kolasin ka kardinakangaste ja valmiskardinate poodides. Kardinaid ise õmmelda mulle meeldiks, ma ei ole üle viie aasta puutunud õmblusmasinat. Tea kas oskangi kasutada enam:) Ja kas ema üldse laenabki...
* Valmiskardinatest soodsaim valik oleks Jyskist. Värvilt täiesti sobilik aluskardinapaar maksaks 69 krooni ja pealiskardin 129-149. Seal mitu valikut. Aga mulle ei meeldi sealsete kangaste materjal, eriti pealiskardinate materjal, mis on kuidagi õhuke. ("Lirts", ütleks vanem põlvkond)
* Hemtexis oleks valik parem -üks litritega roheline meeldis mulle esimesest silmapilgust. Aga hind on kallis, eriti kui võtta ka kardinapuud. 495 krooni maksab tükk ja kahe kardina ostul sai vist kolmanda tasuta. Tuhat krooni...
* Kangadžungel pakkus väga suurt valikut. Poole tunniga sain vaid väikese ülevaate rippuval kujul eksponeeritud kangastest ja kiirpilk rullidele heita. Rippuvad kangad olid küll kaunid, ent minu üsna keeruliseks muutunud värvikombinatsioonile seda "kõige õigemat" ei märganud. Rullidest leidsin sobiva kortsuatlassi, oluliselt paremast materjalist kui Jyski "lirts" ja sinna alla ka aluskardinad. Paraku ei olnud hinnas olulist võitu. Aga tulemus oleks ilus.

Ma pean nüüd sügavalt mõtlema, kuidas minu ees seisvaid valikuid kombineerida. Et kardinad panevad elutoa "i"-le punkti, ei soovi ma päris säästuvarianti kasutada. Ka siis kui külalised seda ei märkaks, teaksin ma ise suurepäraselt, mille pealt kokku hoidnud olen. Otsuse tegemiseni võib akna taha piiluma tulla, head sõbrad nööpnõelad hoiavad vanasid "õhukesi" tapeedi küljes kinni. Kah variant:)

neljapäev, 29. oktoober 2009

sanatooriumi-aeg saigi läbi

Ja nad ongi tagasi! Väike Notsu astus õhtul maha Kurgjärve bussilt. Pubekas "tehtud-mõeldud" saabus tagasi juba eile - no olnud seal väikelinnas kole igav ja mõttetu:)

Algaval nädalavahetusel on meie maja külalistest tulvil - erinevas eas tulijaid on nii Tartust kui ka Võrust.

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Tüli

Eile hommikul ärkasin üsna nutuse telefonikõne peale. Notsu Kurgjärvelt teatas, et tema tahab otsekohe koju tulema hakata. Pikema uurimise peale selgus, et sõbranna Kristel (9) nimetanud teda, seitsmeaastast, titaks. Ma hoidsin naeru tagasi ja lohutasin. Leppisime kokku, et helistan talle veerand tundi hiljem uuesti. Veerand tundi hiljem polnud aga telefonile enam vastajat - ju oli Notsu kas trenni või sööklasse kadunud. (Seoses suvise telefonilooga asub telefon toas spordikotis suletud luku taga. Ja sealt väljub ta vaid telefonikõne ajaks. Seltsis telefoniga asub kotis ka rahakott.) Õhtuseks kõneks oli tüli lahenenud ja sõbrannad jälle koos.

Täna hommikul uuris Nots, kas homme on kojusõit. Tema olla väsinud ja hommikujooksul kõndinud sörkimise asemel. Värske õhk ja tihe päevaplaan on teinud oma töö ja homme, juba homme õhtuks ongi ta kodus. Notsu ütles, et teeb lahti ka sajakroonise ja ostab mulle ja vanaemale Haanja poest šokolaadi. Nojah, seekord tuleb ju "reisilt" tema:)

Kui ma nädal tagasi ootasin väga vaikust ja rahu, siis mõnede päevade jooksul olen seda piisavalt saanud ja nüüd võiks nad tasapisi tagasi tulema hakata:)

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Remondihai

Näedsasiis, ongi esmaspäev käes. Kodust välja ei ole õnnestunud saada.
Laupäev algas suurema kolimisega. Elutoa, köögi ja esiku 54m2 kolisime tühjaks. Jaotasime asjad kahe ülemise lastetoa ning vannitoa vahel. Mõnel inimesel jagub seda "eluks vajalikku kola" :S
Laes olid vastikud praod, katsime need pahtliga ja lihvisime. Mõned käidavamate kohtade kipsplaadinurgad olid suisa "maha käidud" - katsime need kipsplaadi metallnurga teibiga ja pahteldasime. Seintes esines erinevaid auke - küll kruvi, mõni väike vigastus. needki kohad said pahteldatud.
Ma olin remonti plaanides väga skeptiline ning tahtsin muuta võimalikult vähe. Kodu värvitoonid valis mulle välja siiski disainer ja ma olin nendega väga rahul. (mis sest, et tema idee teostamisel seinte värvimisest kaugemale ma eales ei jõudnudki). Remondi edenedes märkasin kõiki koledaid kriipse ja hirmsaid määrdumisi seintel. Sai otsustatud, et kahe tumeda värvitud triibu asemel tekib ilusa mustriga tapeeditud sein. Trepilt alustasime vana laki eemaldamist - oeh, kui viletsalt on lakitud! (mina, ikka ise see vilets lakkija olin)
Ja nüüd tahaks lõpetada ka köögi plaatimise, nädala lõpus lubati kanalisatsiooni, tahaks eiteakuidas toimivad torustikud sulgeda ja need korralikud ja toimivad avada. Tahaks uusi kardinaid ja kui need juba uued saab, siis tahaks uusi kardinapuid ka. Aga viimaste soovide lõpetuseks oleks vaja suurem ports vaba raha:) Noh ja tegelikult võiks mu tõbi ka lõppeks üle minna.

reede, 23. oktoober 2009

Hurraa, tunnistused!

On tunnistuste jagamise päev. Meil ka tunnustuste - kiitsin mõlemat tüdrukut heade tulemuste eest.
Väikese Notsu esimesel klassitunnistusel ilutsevad ainult viied. Hinne pandi välja eesti keeles, matemaatikas, prantsuse keeles, kehalises kasvatuses, muusikas ning kunstis ja tööõpetuses. Eeskujulikuks hinnati ka hoolsus ja käitumine. Vaheaja koduülesandeks jäi läbi lugeda üks raamat. Notsu ei valinud midagi, mina valisin talle Pipi Pikksuka. (Sest üks klassikaaslane lugevat Harry Potter nr 5 ja mul on kohe piinlik oma lugemisest mittehuvituva lapse pärast).
Notsu arvas, et koolis on üldiselt vastik ja parema meelega ta sinna ei läheks. Samas on klassikaaslased toredad ja pinginaaber Kaspar ka. Parim sõbranna tundub olevat Maria, kellega ta mõned päevad ühes pingis istus. Klassis on kahjuks ka poiss, kelle käitumine on vägivaldne ning keda Notsu kardab. Paar tema sõbrannat on saanud tunda füüsilist valu ning üks klassivend suisa kiirabiga haiglaski käinud.

Pubekas tunnistust koju ei toonud. Perioodiõppel jagatakse hindeid kuidagi teisiti nii et osad tulevad 27. novembriks ja mõned alles aasta lõpuks. Istusin veidi ka temaga ja uurisin, millised hinded oleks kui täna saaks tunnistuse.
Halvemast poolest oleks kaks "kolme" - füüsikas ja keemias (humanitaarklass ikkagi:)) Ülejäänud ained oleks neljad-viied, eriti rahul oli ta tugeva neljalise tulemusega matemaatikas ja vene keeles (nüüd hinnatakse viimases klassis tehtavaid iseseisvaid kirjalikke töid ning seal ma sekkuda ei saa). Uus õppeaine saksa keel saaks täna hinnatud viiega.
Uus kool meeldib temale väga, ootused olid umbes samasugused nagu kogemus. Klassikaaslased on "normaalsed" välja arvatud paar vähemuses olevat "idikat". Õpetajad jagavad hindeid teadmiste eest, mitte mulje järgi nagu olnud kohati eelmises koolis. Leppisime kokku, et püüab perioodi lõpuks keemia "neljale" pingutada. Jätkame matemaatika lisatunni võtmist - suure osa sellest "neljast" võlgnemegi 37. Keskkooli kunagisele õpetaja Tuisk´ile.

Ka minul algas koolivaheaeg - homme hommikul sõidavad tüdrukud lõunaosariikidesse. Kes laagrisse, kes emale ja sõbrannadele külla. Kohvrid on pakitud ja pakkimisel. Ma loodan, et mu kolmandat päeva kestev kõhuhäda saab lõpu ning minugi "koolivaheaeg" algab.

teisipäev, 20. oktoober 2009

Tadaa, terapeut

Pühapäeviti käib üks mõnus saade foobiatest. Nagu mu ülejäänud kodused väidavad, on tegemist õhtuse eetriaja raiskamisega, ent mina istun selle tunnikese üsna naelutatult teleka ees. Nendes foobikud teiselpool telepurki tunnen iseennast ära.

Ma ei ole viitsinud ajas tagasi minna, et otsida põhjuseid või algeid. Igatahes avastasin ühel hetkel, et mul esinevad paanikahood. Nagu teisedki sama diagnoosiga inimesed, olin veendunud, et olen raskelt haige. Olingi ju. Paraku raviti mind füüsiliselt terveks, kuid eales pole vaadanud mind psühhiaater, terapeut ega psühholoog. Nii on kehaliste hädade esinemine surmahirmu suurendanud.
See viimane ja otsustav litakas juhtus ligikaudu aasta tagasi. Ega ma siiski väga täpselt mõistnud, mis koht mul haige on ning esmane mõte oli taas perearstilt antidepressante nuiata. Neid kirjutatakse ju kergekäeliselt, eriti inimesele, kellel töö, kool ja pereelu kasvab üle pea.

Valisin teise tee ja alustasin seanssidega Katri-Evelin Kalause juures. Asjad ei läinud paremuse poole sugugi nii kergelt kui siin ühe lausega kokku võtta saaks. Eksponeerimisteraapia, seesama, mida telekaski näidatakse, on töö iseendaga ning esimesed sammud: ärevuse esilekutsumine, sellega kaasa lainetamine ja hirmu ületamine on päris rasked. Ma olin juba jõudnud hakata vältima teatud tegevusi, mis ärevuse kõrgeks kruvisid ning kasutasin turvalisuskäitumisi, mis lühikeses perspektiivis ärevuse alla tõmbasid. Samas pikas perspektiivis hävitasin ennast.
Oli ka hetki, kus olin valmis teraapia pooleli jätma ja perearstile helistama., et tablettravikuurile üle minna. Ent viimased kolm kuud on minu visiidid olnud väga kaootilised - otsustasime üheskoos terapeudiga vaadata, mis saab siis kui külastused harvaks jätame.

Tänase kohtumise otsustasime jätta viimaseks. Ma olen mõistnud oma ärevuse olemust: ma olen nö "keskmisest inimesest" ärevam, ning mul esineb olukordi, kus tunnen end väga ebamugavalt. Aga ma tean, et ärevus on vaid üks tunnetest, mis möödub. Ma ei pea katkestama ühtegi pooleliolevat tegevust ärevusega tegelemiseks ja see ei ole mulle ohtlik.

Aitäh, Katri-Evelin ja head aega! Saateid vaatan ikka huviga edasi:)

pühapäev, 18. oktoober 2009

nädala ootus

Väike Notsu saab oma esimese tunnistuse. Laupäeva varahonmikul viib buss ta Kurgjärvele spordilaagrisse. Minu ema, Notsu vanaema siis, muretseb väga, kuidas ta minuta laupäevast neljapäevani hakkama saab. Notsu aga ootab laagrit ja loeb selleni päevi. Nimelt on treeneril mänguhimuline taksikoer ja oluline osa tema laagrimõnudest saab olema koeraga hullamine.
Pubekas sõidab vaheajaks ema juurde ja vanade sõbrannadega semutsema.

Mina. Ma ei suuda ära oodata, millal
1) ma saan terve nädala vaikust ja rahu. Võrreldav sanatooriumiga:) Vabastage mind nädalaks prantsuse ja vene keelest, matemaatilisest rühmitamisest, õigekirjast ning majandusgeograafiast ja ma nimetan seda paradiisiks.
2) alustan kodus väikest värskenduskuuri - trepp on viledaks kulunud. Lihvimismasina leidsin üles, oli kenasti ära pandud, sellesse kindlasse kohta. Plaanin lihvida treppi, lakkida ka. Neli väledat jalga on vähem tatsumas (kui kass ka ühte tuppa sulgeda, siis suisa kaheksa) Unistame ka alumise korruse pahteldusest-lihvimisest-värvimisest. Suuremad ja väiksemad sõrakesed on kobanud näiteks värvikihti lülitite ümbruses ning muutnud selle kohati hallilaiguliseks.
3) ma saan neljal tööpäeval ärgata kella seitsme asemel kell kaheksa. Ja see on kingitus!

reede, 16. oktoober 2009

Ärge ostke seda, see on mõttetu!

Läbi vihma ja tuule lippasin eilse tööpäeva lõpul Coca-Cola Plaza poole. Väike Notsu on laupäevaks kutsutud kahe klassikaaslase sünnipäevale. (Mina, vana laiskvorst, ei viitsi originaalsemast originaalsemaid kinke välja mõelda ja teadmata hobidega laste kodusid koormata. Kaks kinovautšerit on universaalne kink!)

Minuke: neli laste vautšerit palun.
Kassatüdruk vakatab ja sõnab vaikselt: Teate, ma ei soovita neid Teil osta... Kohe üldse ei soovita...
Minuke: ??? Aaaaaga mul oleks neid ikka vaja... Laps peab sünnipäevale minema ja need kingiks viima.
Kassatüdruk (julgemalt): Teate, lastepiletid maksavad meil praegu oluliselt vähem kui vautšerid ja homsest on nii piletid kui ka vautšerid veelgi odavamad.
Minuke: Kas mul oleks siis mõtet hoopis homme tulla?
Kassatüdruk (naeratades): Jah, muidugi ja siis on viiskümmend viis krooni tükk.

Maailmas, kus iga teine sõna kõlab kui "osta", tekitas see kassatüdruk minus austust.

Täna ostsime neli vautšerit hinnaga 55 krooni tükk. Eile maksnuks need veel 4x70 krooni. Meie võit: 60 krooni.

kolmapäev, 14. oktoober 2009

Vitaalsed koervanurid

Thela koera kadumise lugu sai õnneliku lõpu. (Ma teen linkimisel midagi valesti ning see ei toimi. Aadress igatahes thela-thela.blogspot.com)
See tõestas veelkord, et ka vanad koerad suudavad mingil ajel läbida väga pikki vahemaid. Ühtlasi tuletas mulle meelde mitme aasta taguse valusa juhtumuse.



Mu eelmine koer elas kuueteistkümneaastaseks. Oma viimasel eluaastal oli ta tervis kehvake - silmanägemine ja kõrvakuulmine puudusid peaaegu täielikult ning mõnikord ei suutnud ta kontrollida põit. Koer liikus nii minu kui ka ema kodu toatingimustes "käsikaudu" ehk siis mälu järgi. Õues aitas teda haistmine. Kui toas ümberpaigutusi tegime, koperdas koer esialgu ümberpaigutatud mööbli otsa. Viimase eluaasta suvekuudel lasin tal rahumeeli õues olla - nii oli kindel, et tööpäeva lõppedes leian eest kuiva toa. Ja ega vanaprouast ei olnud arvata ka aias pahanduste tekitajat.

Kuniks ühel õhtul koju jõudes koera hoovist ei leidnud. Vanur oli aia alla augu kraapinud ning teadmata suunas udustunud. Ema muretses minust enam. Ometi käisime mõlemad koera otsimas. Peenikesele nahast kaelarihmale oli kirjutet nii nimi kui ka omaniku telefoninumber. Kiipi (toa)koeral sünniaastaga 1990 muidugi ei olnud.
Paar päeva hiljem helistati. Helistaja asus Nõmme teises servas. Minu raugast koer olla ületanud edukalt suure liiklusega Pärnu maantee, kahesuunalise elektriraudtee ning seejärel ka mitmerealise Vabaduse puiestee. Ilmselt oli ta sisekvartalites liikunud mööda hoove ning väiksemaid teid. Kuidas küll, jäi selgusetuks - Nõmme aedade koduvalvurite territooriumitunnetus on enamasti liigagi terav. Igatahes kaevanud helistaja perekond eelmisel õhtul aeda suure augu õunapuu istutamiseks ning hommikul puuga minnes leidnud sellesse kukkunult meie koervanuri. Tõenäoliselt jooksnuks ta kaugemalegi kui auk poleks takistuseks saanud. Koer rõõmustas meie tuleku üle, pere oli teda juba priskelt toitnud. Õnneks ei jäänud ta külmas veedetud ööst haigeks.

***
Samal aastal põgenes ta teiselgi korral - joostes väravast sisenenud inimesele vastassuunas. Sel korral aitas meid Loomade Hoiupaik. Sealses raportis oli püüdmiskohaks märgitud samuti kodust väga kaugel asetsev Nõmme aedlinna väiketänav.

***
Mõlemal korral andsin häiret Loomade Hoiupaigale ja politseile. Mõnikord helistavad inimesed hoopis viimasele juhul, kui leitakse ilmselgelt eksinud loom.
Loomade Hoiupaiga infotelefon ei asunud tollal füüsiliselt samas hoones hoiupaigaga ning informatsiooni liikumine võttis aega.
Sarnaselt Thelaga oletasin, et kaugele vanad koerad ikka jooksevad. Thela kogemus näitas, et enam kui kümme kilomeetrit. Minu kogemus veidi vähem. Ja hea, et kõik õnnelikult lõppes.

pühapäev, 11. oktoober 2009

Rabajooksmas

Väikese Notsu suusatreener soovitas võimalusel Nõmme 72. Rabajooksul osaleda. Muid motivaatoreid äratuskella helisema sättida ei olnud. Esimese öökülma järgsel eriti kargel hommikul lõgistas isegi ärkav proua Betti hambaid. Kanalisatsiooniauto juht muigas - kolmveerandretuusides, T-särgis ja ilmselgelt liiga õhukeses softshellis meenutasin pigem suvitajat. Õnneks jõudis samal ajal meile mu sportlik ema - ma ei olnud enam nii üksi. Ja riided vahetasin ka ära - sooja pesu pluus, softshell ja täispikad retuusid.

Esindasime peret neljaliikmelise tiimiga. (Pubekas kardab sporti:)). Esimesse starti kell 11 siirdus karvaseid ja sulelisi - suured ja tugevad jooksma, veits nõrgemad kepikõndima. Need, kellele kuus kilomeetrit ja kolmsada meetrit veel üle jõu käivaks osutusid, saatsid vanemaid ratastel. Märgata oli ka vankreid-kärusid ning üks päris pisike magas kepikõndiva ema kõhukotis. Mulle meeldib rahvaspordiürituste melu!

Umbes kolmandaks kilomeetriks hakkas Notsu väsimuse üle ohkima. Polnud ka ime - iga kümnekonna jooksusammu järel kepsutas ta rõõmsalt joosta või hüpata. Kahetsesin, et keppima läksime - oleks pidanud temaga aeglases tempos jooksma. Seejärel kahetsesin, et ta üldse kaasa võtsin ja siis kahetses tema, et minusuguse emaga pidi tulema. Igatahes suutsime pahurdades terve kilomeetri edasi jõuda. Seejärel jagunesime sektsioonideks - meie emaga vaatasime lihtsalt ühe väikese ja ühe suure inimese kaugenevaid selgasid. Nemad jõusid kiirelt üksmeelele - kepslesid koos ja vahepeal jooksid ka:)
Finishiks oli neil umbes sajameetrine edumaa. Kuuma teed juues teatas Notsu, et oli väga tore üritus. (Spordiarst tuvastas nädala keskel, et Notsu diagnoos on "tavaline lohe" - lapsed lihtsalt ei viitsi joosta. Seejärel kurdavad nad väsimust ning otsivad ettekäändeid "viilimiseks")
Mulle imponeeris auhinnaks saadud konnaga vimpel (kevadist mul ju pole). Otsisin korraldustiimi hulgast tuttavaid - Elbrusekaaslasi Dead ning Edgarit. Meelde tuli - esimene ei ole enam korraldajafirmaga seotud, aga teist rahvamassist ka ei leidnud.

***
Koduteel astusime läbi vastavatud Nõmme turuhoonest. Valmistasime imehea lõunasöögi hakkliha ja seentega kartulipudruvormi ning kohupiimakoogi. Lõunalauas arutasime jämeda kirsipuu komposteerimise võimalikkusest. Õhtul muidugi prantsuse keel ja muud vanemlikud rõõmud.

reede, 9. oktoober 2009

Säästurid

Miski kaubamaja, vahet polegi kas roosa või kollase kataloogis pakuti laste talvesaapaid. Ohkasime koos kolmelapselise kolleegiga - ega sellest väljaminekust ei pääse. Õnneks asuvad kaubamajad lõunase jalutustee kaugusel ja soodsam ost võib isegi õnnestuda.

Edasise kohvilaua-arutelu käigus selgus, et Notsu üle-eelmise aasta hästisäilinud Columbia saapad nr 31 sobivad numbrilt kolleegi noorimale lapsele. Tema vanima lapse väikseksjäänud Elefantenid nr 35 passivad omakorda Notsule. Teostasime vahetuse.

Kaubandusel jäi pea 1500 krooni käivet saamata. Säästsime kahe pere rahakottide sisu ja loodust.

neljapäev, 8. oktoober 2009

Loll-Ivani võitlus kolmepealise lohega

Jätkuks saagale, kus ootamatult nappis eluasemelaenu tasumise päeval pangakontol üks eurosent, kuigi eelmisel päeval olin nõutava summa valmis konverteerinud, helistas pangakontori juhataja.

Mis juhtunuks kui minu arvel nappinuks eluasemelaenu tasumise hetkel üks eurosent?
See konto jäänuks ühe eurosendiga miinusesse, laen saanuks tasutud täies mahus.

Kuidas on võimalik, et erinevatel päevadel näeb klient pangasüsteemis kohustuste lingi all erinevaid summasid?
See probleem võib olla tekkinud kolmanda komakoha ümardamisest. Asja uuritakse.

Miks ei ole mulle saadetud lubatud vastuskirja?
Kiri on saadetud /kuupäev, kellaaeg/.
Minu kommentaar: Ei ole. Meie serverisse ei ole vastavalt saatjalt nende päevade jooksul kirja tulnud.

Miks vahetati minu kliendihaldurit?
See küsimus jäi vastuseta. Igatahes tegeleb minuga taas minu endine haldur.

Mis põhjusel nuhkis pank Krediidiinfo süsteemis minu maksejõulisust? Vastava tegevusega on pank rikkunud andmekaitseseadust.
See vastus jäi mulle segaseks. Väidetavalt mingite teatud andmete küsimisel panga infosüsteemist, küsitakse automaatselt ka kliendi krediidireitingut Krediidiinfo süsteemist. Minu juhtumiga seoses selgus sellise probleemi olemasolu esmakordselt. Asjaga tegeletakse, et raport ei kuuluks nimetatud tegevuse juurde.

kolmapäev, 7. oktoober 2009

kuidas minust peaaegu pangavõlgnik sai

Mu eluasemelaen ja tagasimaksed on eurodes. Olid ajad, mil muretsesin Eesti raha püsimajäämise üle ja püüdsin end "igati kindlustada". Kandsin eurodesse nii suured laenud kui tillukesed säästud. Väikese inimese kaitsereaktsioon.

Kord kuus viiendal kuupäeval konverteerin ma valuutat. Esmalt kontrollin netipanga alammenüüst "minu laenud" summa. Seal on üksteise all kirjas mu kõikide kohustuste üldised andmed - intress, järgmine maksepäev jms. Fikseeritud põhiosaga laenu makse on iga kuu erinev.

Kanaajuga õnnistatuna kirjutan vajaliku summa märkmikku (jajaa, mida kõike küll mustast nahkkaantega raamatust ei leia). Seejärel kolin rubriiki "konverteerimine". Märgin ostetava summa eurodes. Peale tehingu teostamist kontrollin kõik üle - et konto oleks õige ja summagi täpne. (Hmm, kas ma olen äkki kontrollifriik?)

See toimis. Kuniks eile helistas mulle "minu uus kliendihaldur" teatades, et üks eurosent on vähem. Vaatasin väljakirjutust märkmikus - klapib! Ent ühe ööga on lisandunud üks eurosent ja enam ei klapi!!!

Minu "uus haldur" osutus saamatuks tegelaseks. Asjaolude väljaselgitamise asemel suutis ta veel korra helistada ja esitada sama info teiste sõnadega.
Ma sõna otseses mõttes vihkan kui pean väga täpseid asjaolusid selgitama inimesele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Peetagu mind rassistiks - segadustest tekkivate probleemide pärast vastutan mina oma nime, naha ja rahaga.

Mis edasi sai? Haldur ei täitnud lubadust asjaoludest teada anda. Kirjutasin netipanka pretensiooni. Vastust ei ole, kuigi haldur lubas juba eilseks. Täna tegelesin grafomaaniaga enam mitte nii viisakas toonis.
Oeh. Õnneks on mul kodupangas usaldusisik. "Leia see üks eurosent arvele, muidu jääd võlgnikuks. Vaielda võid hiljemgi", kõlas nõuanne.
Igatahes liikus eluasemelaenu kuumakse õige kuupäevaga minu kontolt panga kontole.

Puändina on pank eile uurinud minu maksevõimet Krediidiinfost. Jään põnevusega ootama selle tegevuse põhjendust. (Iseeneses olen aga leppinud teadmisega, et suurfima ees on väike inimene alati muinasjututegelane Loll-Ivan)

esmaspäev, 5. oktoober 2009

õunamahlaralli purgipuuduse tingimustes

Lõunaosariikides valitseb õunauputus. Nii on ka meie Võru-vanaema aias sadade kilode kaupa õunu nii puu otsas kui ka puu all. Osa on jõudnud juba kompostihunnikussegi. On ilmselge, et kolme hiigelsuurt ja mitut väiksemat puud me tühjaks süüa ei suuda.
Sortide nimed ei ole vanainimesel enam meeles ja noorem põlvkond teab täpsemalt vaid kahte - Valge Klaar ja Kuldrenett. (Viimast nimetavad nad omakeskis küll Kuldseks Retsiks)
Nädalavahetuse plaan nr 1 oli kuuri all kokku monteerida õunapress. Olime mõttes tegevuskava paika pannud - Väikseim korjab õunu, kaks suurt pressivad ning vanaema paigutame hea tervise korral pliidi ette kuumutama. Kaalusime toore mahla Tallinna vedamist ning vastandasime seda kaheaugulisel elektripliidil kohapeal kuumutamisega. Saabusime üsna naljaka killavooriga - hunnik tühje puitkaste talveõune säilitamiseks ning mõned plastikkanistreid mahla transportimiseks.
Kaheksakümnekahe aastane kahest suvisest operatsioonist taastuv vanaema suutis meid totaalselt üllatada. Nimelt oli ta paari noorema sugulase kaasabil valmis pressinud üle saja liitri mahla, millest meie saabumishetkeks kuumutamata vaid üks karratäis. (Kard tähistab tõenäoliselt võru keeles piimanõud) Jätsime sada liitrit maale keldrisse ning kaasa võtsime vaid kuumutamata mahla. Vanaema demonstreeris uhkelt ka keldri muud sisu - õunamoosi ja astelpajulisandiga õunamoosi. Mis valemiga ta umbes viiemeetrise üldkõrgusega vitspeenikese astelpaju küljest umbes kolme meetri kõrguselt marjad kätte sai, jäi teadmata. (Tõenäoliselt on ta salaja õhuakrobaat.)
Tegime hoopis sauna korda. Enam ei pea vanaema end pesema köögis, vaid saab sauna (võrupäraselt siis "sanna") kütta, seal leili visata ja vihelda. Lõhkusime välja ohtlikult mädanenud ja lääpa vajunud saunapingid ning asendasime need plastiktoolidega, millele niikuinii pidi talveks koha leidma. Notsu veetis oma laupäeva Elva kandis ATV-krossil võistlevale sõbrale häälekalt kaasa elades.
Meie, suured, lõpetasime laubase õhtu traditsiooniliselt Vällamäe kõrval Tilgamäe talu saunas. (Mnjaa, tiigivesi on nüüdseks ikka raudkülm)

Tallinnas avastasin, et õunamahla ei ole kuskile panna. Minu kolmeliitrised, kui neid kunagi üldse olnudki on, paiknevad kadunud asjade hulgas. K-Rautas enam ei müüdud. Ja kohta, kus asuks klaastaara kokkuost, putka ja tädiga, mitte automaatne, ma Tallinna linnas ka ei tuvastanud. (Balti jaama turul ei olnud ja kõrvalasuva Säästumarketi juures ka mitte. Ja Nõmme turule vaatama minna ma ei jõua)
Ma vajan hädasti kaheksat kolmeliitrist purki! Mul ei ole õrnemat aimu, mis need maksavad - müüja saab hinna öelda. Võib mulle helistada, e-postida või siia kommentaariumisse kirja panna. Ja mulle võib ka öelda, kus ostetakse taarat kokku (ju nad mingitel tingimustel müüks ka) Isegi koduukse taha võib purgid tuua:))) Ma ei taha ju kallist kraami maha valada:S

reede, 2. oktoober 2009

elu kanaliseerimistööde ääres.

Tänane kodutööpäev toimib järgnevalt.
Vett ei ole. Ma isegi ei viitsi närvirakke kulutada Tallinna Vee infotelefonile helistamiseks. Sealt väidetakse suure tõenäosusega nagu varasemaltki, et "vesi on kinni keeratud avarii korras". See "avarii" on meil aga paar nädalat kui mitte iga päev, siis ülepäeviti vähemalt.
Klaasid klirisevad. Korjasin väärtuslikuma nõudekapist välja, sest kui klaasist kapp peaks otsustama kohutava majavärina peale ümber kukkuda, siis... siis jääb vähemalt midagi alles.
Töölaua tagant pead tõstes avastasin akna tagant kopa. Justnimelt kopa, mille teine ots traktori külge ulatus. Hoolimata sellest, et tegemist teise korrusega ja aia sisemusega. Ja see kopp ei olnud mu aknaklaasist kaugemal kui pool meetrit. Nad lihtsalt ei mahu kitsal tänaval ümber pöörama.
Asfalt pannakse maha vaid osaliselt. Ehk siis meie tänavas, mis on tõesti tsipake laiem kui peateega risti asetsevad tänavad, jäetakse väravate esine asfalteerimata, mis omakorda tähendab mudaauke... Neid peaksin mina siis kevad-sügis-talvisel ajal teoreetiliselt oma kulu ja kirjadega puhastama.
Virisemiseks läks - vastik on tõesti. Aga ehk kunagi saabub meie õuelegi oodatud kanalisatsioon.