Laupäev, 29. märts 2014

Hilisõhtune kohtumine

Liikusime lõunas mööda tagumist, järveäärset teed. Kogunenud pinged ajasid mõtted hajevile - lugesin Midi kuivasid kraaksumisele sarnaseid köhatamiskordi ja sain minutis kuusteist. Ja nii juba terve ööpäeva. Sõitsime Lõuna-Eesti Haigla erakorralisse vastuvõttu.

Meesisendi pidurivajutus ja sellega kaasnev imestushüüe tõid mu reaalsusesse tagasi. Pöörasin pilgu autotulede valgusesse. Siil! Aga ei - üle tee sibas järveäärse maja hoovi poole ehtne kilpkonn. Pirakas tegelane liikus üsna kiirelt. Tume kilp ja karedad jalad. Valgustasin talle taskulambiga murul järele kaaludes, kas tegemist on kellegi koju mineva lemmiku või loodusesse sattunud ja metsistunud isendiga. Konn kadus öhe. 

Tagasiteel oletas Meesisend samast kohast möödudes, et ehk oli tegemist siiski vöölasega. No tõsi, et kilpkonna kohta liikus see elukas üpris kiiresti, ühtlaselt ning liiga sirgetel ja pikkadel jalgadel. Minu meelest ei ole aga ka vöölane Eestis looduslikult esindatud. Jääbki vist teadmata, kes oli salapärane öine sibaja. 





Pühapäev, 23. märts 2014

Lõuna-Eesti - Põhja-Läti ehk hullumaja puhvet reisimas

Ja me käisimegi koolivaheajal koguperereisil - sõitsime kahe täiskasvanu ja kolme lapsega Riiga ja Jurmalasse.
Arvestades keskmiku püsimatust, oli tegemist paraja julgustükiga. Kõlab uskumatult, kuid kogemus jäi meelde üdini positiivsena. Samas stressasin ma mitu päeva ette ning muudkui planeerisin ja pakkisin.

Neljapäeva hommikuks jõudsin järeldusele, et reisin võimalikult väikese pagasiga. See tähendas siis ühte komplekti üleriideid ning jalatseid igale lapsele ning kahte komplekti tagavarariideid Midile ja Minile. Võtsime kaasa Minile mugava vankri asemel Quinny jalutuskäru, mille esiotsale mahub ka väsinud Midi mõnusalt tagumikku toetama. Ja üllatuslikult mahtusime me viiekesi koos pagasiga ära Opel Vivaro üheksakohalisse bussi :)

Riia-Pihkva kivitee kulgeb nii Eesti kui Läti mõistes perifeerias. Sestap kulutas löökaukude vahel laveerimine üksjagu närve, kuid Meesisendi sõnul olnud aastat viis tagasi veel hullem. Mini ja Midi põõnasid ning Notsu veetis aega ipadis - kulgesime peatusteta Riiga ning peale lõunasööki, milles nigela isuga Midi pistis nahka hiigelportsu pelmeene, edasi Jurmalasse. 
Midile jättis veekeskus kustumatu mälestuse, juba kolmandat päeva lunib ta tagasi "torudega spasse ja mereröövlilaeva". Minil nii hästi ei läinud - esimesse basseini, samasse mereröövlilaeva sisenedes, vajus ümber laeva kohal vett koguv tünn ning kärast juba häiritud Mini sai sahmaka jahedat vett kaela. Midi veekeskusest väljatoomine lahenes võlusõna "friikartulid" abil - peale hiigelsuure rämpstoidu koti tühjaksõgimist magasid kõik kolm last pausideta hommikuni. 

Teisel reisipäeval kolasime Riia loomaaias. Ilm oli nagu ekstra tellitud - viisteist soojakraadi võimaldas kevadet tõeliselt nautida!
Kaelkirjak osutus hiigelkõrgeks - aastaid tagasi Hispaanias eksponeeriti teda oru põhjas ning tundus olevat üpris normaalmõõtudes loom. Riias aga sai seista tema kõrval ja noh, okste söömine toimis tõesti teisel kui mitte suisa kolmandal korrusel. Eksootilisematest tegelastest kohtasime sebrat ja jõehobu tagumikku. Esipool jäi saladuseks - võib-olla eksponeeriti jõehobu nime all mõnda muud kogukat tegelast. Midi meenutab, et enim meeldisid talle ämblik, tigu ja kilpkonn.  (Kas me nende pärast tõesti mitusada kilomeetrit kodust eemale veeresime?) Mulle endale meeldis "öine" ehk siis valguseta ekspositsioon troopikamajas. 
Kurvaks tegid loomade elutingimused, mis olid kohati ikk aväga-väga kehvad. Näiteks sõraliste puurid olid ehitatud küll järsule mäeküljele, ent olid oluliselt väiksemad kui vanas Kadrioru loomaaias. Ka häiris mind majades leviv hais, mida Tallinnas peaaegu pole. 

Teise päeva pärastlõunal sõitsime tagasi lõunaosariikidesse. Seekord siis Valmiera ja Valga kaudu. 
Mini põõnas kogu tee Riiast Võrru. Midi ärkas Valmieras, valis saiapoest endale pitsa ning jälgis Võruni küljeaknast vaikides maastikku.
Meesisend ostis Sigulda-lähedasest õlletehasest mõned stiilsetesse pudelitesse villitud õlled ning leidis et on täielikult ära teeninud "puhkuse" ehk siis algava töönädala.

Kolmapäev, 19. märts 2014

Kaks eurot ja kott kartuleid

Sättisin hilisele tunnile jäänud õhtusööki lauale kui Notsu väitis koputust kuulnud olevat. Avasin hooga ukse - tore kui keegi sõpradest meid lõunas meeles peab! Siin pole ka alati kombeks ette helistada. Väike linn ning möödaminnes astutakse hetkeks või ka pikemaks sisse.

Ukse taga kottpimeduses seisis aga mulle täiesti võõras umbes minuvanune inimene, keda habeme järgi meesterahvaks tuvastasin. Ta kandis eredat oranži core-tex materjalist Peak´i jopet, mille mudel vast kümmekond aastat vana. Umbes samasse perioodi jäi suure tõenäosusega ka selle jope viimatine pesemine. Silmade all paistetus, mida slängis "pelmeenidena" tuntakse.

Mind "perenaisena" kõnetanud asus meesterahvas otsekohe asja juurde paludes paar eurot. Põhjust ta ei häbenenud, tunnistades, et on kohutavas pohmakas ning vajaks hädasti peaparandust. Vastutasuks pakkus mees kotti, milles nimetas olevat kümmekond kilo kartulit. Kiitis, et ilus suur Vinjeta (kui ma muidugi õigesti kuulsin).

Ehmatamise asemel ajas see mind naerma - no mida ma teen lõunas kümnekonna kilo kartulitega? Sel juhul sööks me seda nii hommiku- lõuna kui ka õhtusöögiks kõigil koolivaheaja järelejäänud päevadel ja natuke tuleks toidukarbiga kaasagi võtta.
Otse ma siis ütlesingi, et kartuleid ma tõesti, kodumaa ausõna, ei vaja. Aga paar eurot peaparanduseks leian. (Ma olen täiesti veendunud, et see abi läks otse vajajale ja õigesse kohta).

Leidsin müntides täpselt kaks eurot ja kümme senti, mis tänuga ka vastu võeti. "Aga kartulid?", uuris mees edasi. "Ma ikka jätaks nad siia. Siis ma pole päris niisama raha ka saanud", tärkas tal lahkudes südametunnistus.

Jagasin täna kartuleid. Natuke naabrinaisele, natuke endale, natuke veel ühedele kohalikele sõpradele. Ja ühe kotikese võtame linna kaasa.

Pühapäev, 16. märts 2014

Minust gurmaani ei saa vol x

Käisime sünnipäeval, kus catering-firma oli lauale valmistanud head ja paremat. Suurepärane pardipraad, mida täiendas ülimaitsev tornikesekujuline kartulipuder koos võrratute köögiviljadega. Pika õhtu veetmiseks vaagnatäied erinevaid tikusuupisteid ning magustoiduks suussulav tort ning lisaks muidki maiuseid. Limpsasin lisaks lonksukese oma lemmikut, dessertveini. Seejärel sõitsime koju ning... valmistasin endale viilukese Kirde saia Võru atleetjuustuga.
Mis teha, kui inimene ei suuda delikatessidest lugu pidada.

Laupäev, 15. märts 2014

Viiendas klassis, vol3

Oli tulemuste ülevaatamise päev. 

Notsu saabus koju viielise tunnistusega ja mul oli põhjust teda ülevoolavalt kiita. Tähistasime saavutatut tavapärasest pidulikuma õhtusöögi ja üllatusmagustoiduga. 

Notsu oli nii tunnistuse kui ka meilt saadud tähelepanuga vägagi rahul - läbiviielisi jääb iga veerandi järel üha vähemaks. Seekord jäänuks nende üleslugemiseks isegi ühe käe sõrmedest üle... 
Ma olin viimasel paari nädalal tõesti ekstranõudlik ning lisaks higile voolas kodus ka pärispisaraid. Kuid kahjuks ei saa ma aksepteerida, et baasmatemaatikasse (ja tehted murdude ning kümnendmurdudega on vaieldamatult edasise aluseks) jääb sisse arusaamatuid lõike.

Seekordne Kurgjärve kevadlaager jääb osalejate vähesuse tõttu toimumata ning puhkuseplaanide pidamine jäi minu hoolde. Et Notsu suutis end viimase kahe nädalaga mobiliseerida, tegin sama ka ise. Viime koolivaheajal läbi katsetusliku perereisi Võrust Lätti kogu hullumaja puhvetile. Külastame Jurmala veeparki ja Riia loomaaeda ning võib-olla peatume tagasiteel ka Siguldas. Ilmselt piisab meie maalt väljasaatmiseks ühest ööst. 

Kirjutasin tänasel emakeelepäeval tavapäraselt ka e-etteütlust. Minu veaks jäi jutumärkide puudumine viimase lause otsekõnes ning lubatud erisuseks  "mu" asemel "muu" kirjutamine. Nii lähedal pole ma vigadeta kirjutamisele varem olnud.








Kolmapäev, 12. märts 2014

viiendas klassis vol2 ehk monoloog tulevikust

- ja kui ma ükskord suureks saan ja Sa vanadekodussse ära kolid, siis ma teen Sulle kõik tagasi. Saad toa, kus on ainult voodi ja tapeeti ka pole.

***
Niisiis pole mul lootustki, et too teismeline mind vanadekodusse vaatama tuleks, mõnikord ehk võileivakesegi kaasa tooks. Nuuks. Ja kõik selle va matemaatika ja inimõiguste hulka kuuluvate nutiseadmete pärast.

Teisipäev, 11. märts 2014

Viiendas klassis ehk paha lapsevanema kirjeldus

Pildikesi õhtusest koduelust.

Matemaatika. väljenda meetrites 1 cm, 5 cm, 8 cm jne.
Esmane vastus: 1cm/100m; 5 cm/100 m; 8 cm/100m.
Teisene vastus: Kuule oota, see /saade/ saab kümne minuti pärast läbi.
Kolmas vastus: mitte kellelgi ei ole nii vastikut ja ahistavat ema.

Kodune teadmiste kontroll loodusõpetuse kontrolltööks.
Mis on hajaküla?
Esmane vastus: See, mis tekkis noh nende, nende... nende no ma tean küll... nende asjade ümbrusesse kaubanduse pärast.
Teisene vastus: Kuule, miks MINA pean seda teadma?

Kolm suurimat linna Eestis? Tallinn, Tartu ja... Võru äkki. Väike järelemõtlemine ning... aga no Haanja siis? Aaa, Narva. Miks see :(
Kaks suurimat maakonda? Harjumaa ja no see... see, mis kohe seal kõrval on.

Kommentaarid on liigsed. Ma käin jälle viiendas klassis. Kokkuvõtlikult võiks seda nimetada õpiraskusteks kombineerituna ealiste iseärasuste ja laiskusega. Viimast iseloomustavad ikka ja jätkuvalt korduvad lohakusvead.

Vastuväiteid ka.
Kellelgi ei ole nii vastikut ema, kes lahkuks õhtul kodust käekotis telekast pistikusse viiv juhe ja lapsele kuuluv ipad.
Lapsele kuuluva iphone´ist nutitelefoni asendamine lihtsa klahvitelefoniga on inimõiguste rikkumine. Absoluutselt kõik teised vanemad käivad lastega iga koolivaheajal Tais ja lisaks peaaegu igal nädalavahetusel mujal välismaal ja vaatavad menuseriaale koos lastega.
Ja mitte keegi peale minu ja veel paari vastiku lapsevanema ei nõua oma lastelt õppimist. Ahjaa. Õpetajad, va kiusupunnid nõuavad samuti.


Kolmapäev, 5. märts 2014

Vastlaliug ja kõrvitsasai

Vastlapäeva tähistasime traditsiooniliselt ehk siis hernesupi, vastlakuklite ja pika kelgusõiduga.

Keetsin hommikul külasupi - tüüpi hernesupi valmis, toppisin Mini vankrisse ning läksin lahvatanud ideed vaatama. Lund igatahes jagus - Nõmme kunstlume radadel. 
Ma ei tea selle tänava nime, kas seda on või üldse olnudki on. Mina olen sellest tänavast autoga nii üles kui ka alla sõitnud, täiesti legaalselt. Hiljem muudeti tänav ohtlikkuse tõttu ühesuunaliseks, seejärel lubati seal liikuda vaid teenindaval transpordil ning viimasena ainult prügiautol. Eks ta ohtlik ja kitsas ning ülimalt järsk ja piireteta tõepoolest on. Tänaseks on ta äärtesse sadanud ja sinna kõdunema jäänud lehtede tõttu muutunud veelgi kitsamaks ning talvel on see osake Nõmme suusaradadest, tõusupoolne. 
Ütleme ausalt, et ma tean, et suusaradadel ei ole viisakas kelgutada. Aga see on tõusupoolne ehk siis uisusammu rada ja lumi on juba nagu on - suusatamine on kohe-kohe lõppemas. 
Me polnud kaugeltki ainsad vastlasõitjad ja üksikute suusatajate suhtes oldi seekord haruldaselt viisakad. Notsu pakkis ühes endaga kelgule vaheldumisi Midi ja siis Mini. Ja mul oli natuke hirm, sest lumine rada on ülikitsas ning kallakud järsud. Aga vähemasti on lastel oodata eriti pikkasid linasid :)

Tänasest pidanuks algama paast ning vaatasin külmkapis tõtt kõrvitsapoolikuga. Otsisin netist kõrvitsasaia retsepti ning alustasin teist korda elus pärmitaigna tegemist. Haruldaselt mitmeid külalisi käis ning kui hilisõhtul saia ahju sain, kerkis see nii suureks, et ... no seda saia jaguks meil mitmeks nädalaks. Ootamatult maitsev tuli - pistsime õhtusöögiks... piinlik öeldagi veerandi kinni - sulavõi ja külma piimaga. 

Teisipäev, 4. märts 2014

Idanenud kõrvits

Lõikasin eelviimase kõrvitsa lahti. Mina, põline linnainimene, polnud varem näinud, et kõrvits võiks seespoolt tihedalt kõrvitsaidusid täis olla.
/ neidsinaseid kõrvitsaid lõunas riiulilt võttes avastasin mõlema alt ka veeloigukese ja peenikesed juured...

Googelduse järel muutsin poole kõrvitsast kõhklusteta püreesupiks.