mõnus on olla haige. Või tegelikult küll paranemas haige. Mandlilõikusest on möödas juba terve nädal ja mõned päevad pealegi ning palavik, mis langes ja taas kord tõusis on uuesti taandunud ning kurk neelatades veel vaid õige pisut valus.
Hea on magada niikaua kui und jagub - tegelikult küll viia Notsu lasteaeda ja põõnata ise kodus edasi. Mõnus on juua hommikukohvi talve hämaras valguses. Hea on sõbrannatada ja ajada nii olulisi kui ka "olulisi" jutte. Mõnus on teha käsitsi väikseid jõulukinke nagu täna Kelliga seepe aroomiõlide ning roosi kroonlehtedega ning üleüldse nägi Kelli köögilaud välja nagu keemialabor. Jõulud on armsad, kuigi armas on see ettevalmistamise protsess. On hea pakkida ja lappida ja nimesid peale kirjutada, mõelda iga kingiga anda midagi ilusat ja head edasi. Jah, kahele kallile inimesele ei ole ma suutnud üllatust välja mõelda, kuid õnneks on veidi veel aega ka.
Täna oli tennisepäev. Notsu on trennis kõige noorematest veel vähemalt aasta noorem ja seetõttu on tal raske. Raske eelkõige seetõttu, et tema koordinatsioon on siiski vaid nelja-aastase oma ning pallile pihtasaamine ei ole teistega võrreldav. Tänagi ohkas ta ja ütles, et ei taha tennist rohkem mängida. Õnneks läheb see järgmiseks trenniks üle.
Piparkookide kaunistamise õhtust sai hoopis India reisipiltide vaatamise õhtu. Hea sõbra Erli sõber Ints käis novembris kuu aega seljakotiga Indiat uudistamas. Lahedad pildid olid - natuke klassikalist turismi, sealhulgas ka Goad, veidi seiklejalikkust põhjas ja pisut india kauneid naisi. Kuid piltidelt jäi silma äratundmine, et see riik ei huvita mind, võin piletiraha kokku hoida ja midagi hingelähedasemat avastada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar