Teisipäev, 13. märts 2007

polkovniku lesk tsooniteraapias

Kriis on selleks korraks vist möödas. Tööteraapia, psühholoogid, antidepressandid ja lõppeks refleksoloog Lembit Tammekivi. Mees, kes minu jalatallast luges välja, et mu probleemid saavad alguse mu nõrgast närvisüsteemist, et mul on ajus verevalum, paremas rinnas tükike jm, olen kangekaelne nii otseses kui ka kaudses mõttes... Kokku poolteist tundi, mille käigus luges ta mind kui avatud raamatut korrates mitmeid kordi, et suitsetamine on tervisele kahjulik.

Ahoi, kõik see arstidepere! Ravikindlustatud polkovniku lesk on teel!

Jah, tegelikult ma usun seda meest. Olles aastaid elanud rohelise mõtteviisi abil, jälginud ennast ja loodust, usun ma, et iidsete võtete ja tugevate käte abil on lihtsam inimorganismist vigu avastada kui peente aparaatidega. Aga panen endale nüüd ajad nii günekoloogile kui ka mammoloogile kui ka neuroloogile kinni. Las vaatavad üle.

Notsu tuli maalt. Eilse vahejuhtumi tõttu isaga ootasin hullemat. Aga kodu on taas lapsikult sassis ja maailm ikka natuke puntras. Aga me püüame. Püüame kõik väga.

Projekt on trüklas. Hea on olla. Ja uni tikub peale.
Naerata, Naine, sest homme on taas veel hullem:P

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar