Üle pika aja sai kinno. Jan Uuspõld läheb Tartusse on juba nii pikka aega jooksnud, et vaaatajaid oliu saalis vaid kuus. Ja neist vaid kaks naersid.Ilmselt ei pea lisama, et need kaks olime meie - mina ja Peep.
Absurdinaljad, kuid kuidagi kodusemad kui Borat, mida vana-aasta viimastel päevadel CC Plazas vaatasime.
Külakogukond. Eestis on raske olla tuntud nägu... Kõikjal saatvad pilgud ja imago. Tjah. Mina kes ma ka rumalatest naljafilmidest ikka ja jälle tagamõtet otsin.
Ja mõned suurepärased nopped tänasest päevast - Notsu kannab minu roosat mantlit, mis sobib talle nagu valatult. Mäletan end selles mantlis Toompeal emaga patseerimas. Minu kleidike ei olnud ruuduline ja Pariisist toodud. Oli hoopis punane ja krempliin või krimpleen:) Ülemine ots valge ja seelikuosa punane ja punaste nööpidega. Igatahes tundis kasvataja Virge roosa mantlikese ära.
Naised lammutasid diivanit. Sõna otseses mõttes. Erli diivan oli andnud otsad. Karkasski oli katki. Ja täna võtsime käepärased vahendid ehk kirve ja noa ja raiusime diivani tükkideks, toppisime prügikotti ja voila! diivanist sai voodi ehk alles jäi kaks madratsit. Sekka maailmaparandusasju piirist piirini ehk igal teemal. Lastevaba õhtu oli võrratu!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar