Ma ei mõista enam oma elus toimuvat. Maailm laseb uperpalle. Seitsmel õhtul nädalas vajun voodisse rampväsinuna, kusjuures tegemata igapäevatoimetused jäävad tavaliselt homse päeva varna.
Kes peseks ära kraanikausitäie nõusid, kusjuures nende tekitajaid on vaid kaks. Ja kodus me enamaltjaolt süüa ei tee? Kuidas kahe inimese määrdunud pesu hunnik kasvab paari päevaga üle pea? (loe terve masinatäis) Ja triikraud töötas viimati vist kuid tagasi... Kes jätab maja igasse nurka riideid nagu uss kesta? (aegajalt leian sokke-pluuse isegi köögist!!!!) Mänguasju on niigi terve elamine täis ja miskipärast ei teki siia midagi suurt, vaid ikka vidinaid üllatusmunade seest või kaisuloomi või puslesid või...
Nende igapäevatoimetuste taustal ei jää mul enam aega muuks - tegemata koolitööde hulk kasvab hoogsalt. Suvelilled ootavad istutamist juba terve nädala. Seina värvimine jäi pooleli kolme nädala eest.
Juba ammu ei räägi ma remondi jätkamisest oma pensionisambas ega aknaplekkide, köögimööbli ega garderoobikapi tellimisest (joonised ja rahagi on olemas!!!). Samuti olen kaotanud lootuse, et keegi ajab laiali mullahunniku ja külvab muru.
Ja klantsajakirjades laiutavad naerul näoga (mitme lapsega) üksikemad, kes erinevalt minust kõikide asjadega hakkama saavad. Nende lapsedki on samamoodi naerusuised ja tegelevad tuhande hobiga ja pereauto on neil puhas ja kodus on just saanud remont valmis. Lisaks on nad edukad karjääris ja kui neil ei ole mitte juba magistritöö käsil, siis tegelevad nad õhtuti oma hobidega. Ja iga nädalavahetuse, vaba loomulikult, veedavad peredega...
MAAASEEENDAAV:(
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar