kohtumine iseendaga

Tsooniterapeut soovitas joonistada paberile kolm tulpa ja kirjutada üles, mis on elus hästi, mis halvasti ja kuidas seda muuta. Igasse tulpa kümme rida.

Teise tabelisse tegin viis tulpa - miks mulle on üldse meest vaja, millised on Tema isikuomadused, milliseid omadusi ei tohi kindlasti olla, kus Tema käib peale töö, kodu ja kaubanduse ning miks ta peaks just mind valima. Ka nendesse tulpadesse sai igasse kümme rida. Kokku siis kaheksakümmend rida mõtteid.

Olen juba ammu tahtnud selguse mõttes erinevaid teemasid A4-ga jagada, aga julgusest on puudu jäänud. Segased mõtted peas saab lõpuni mõtlemata kerge vaevaga mujale suunata, aga valgel paberil mõjuvad nad selgelt ja mis seal salata, ka valusalt.

Avastasin, et negatiivseid "ei-omadusi" suudan palju kergemini ja kiiremini genereerida. Raskeimaks osutus tulp, miks mul üldse meest vaja on. (No ei olnud selgeid põhjendusi peale teekaaslase ja turvatunde tekitaja). Samuti osutus raskeks tulp "mis on elus hästi". Suurepäraselt õnnestus tulp "mis on elus halvasti" ning tulp "miks ma olen nii eriline"

Tegin järeldused, mis tegelikult olid enesele üsna ehmatavad...

Seda, et kogu maailmavalu on kinni minus endas, teadsin juba varem. Ka see, et kolmekümnenda eluaasta kriis kestab märkimisväärse vaheta mul juba kolmandat aastat. Aga olen end pidanud positiivseks inimeseks!
Nüüd selgus hoopis, et vinguda oskan ma suurepäraselt ja positiivset näen vaid iseendas... Paneb mõtlema, kas maailm on ikka see sitameri ja mina lilleke seal sees...

Homme teen teise tabeli - tegemata asjad JA mida saan ma teha, et need lahendada. Kuskilt otsast peab ju harutama hakkama.
Ja sellise inimese kohta ütleb hea sõbranna Edith, et "tugevaim naine keda ma tean". Peebu kommentaar - sa oskad jätta sigatugeva mulje, kuid tegelikult oled sa väga haavatav.

Jah, see on tõsi. Üks tore valge paber sai, teadmiseks iseendale. Märkmiku vahele. Sest kirkail tundidel tehtud otsuseile jää kindlaiks ka tumedatel päevil. (Psühholoog Alar ootab mind taas kolmapäeval)