Neljapäev, 28. juuni 2007

järele on jäänud kaheksa päeva

Elbrusele minek läheneb peadpööritava kiirusega. Ma ei kujuta seda kõike ette - kuus ööd bussis, viisteist telgis, pea kohal Kaukaasia tähine öötaevas. Ja kusagil mägede taga paistab mu unistuste maa Gruusia.

Kuigi. Aasta tagasi saabuval hommikul ületasime Ukraina/Rumeenia piiri, et teha ring peale Mustale merele. Mäletan tänaöiseid sündmusi aasta tagasi nagu olnuks need eile. Kuidas me hulkusime mööda Doonau äärt, otsides ületusvõimalust praamiga. Reni - oli see nüüd vaid linn või piiripunkt... Ning võtsime vastu meeleheitliku otsuse - sõita 1000 km ring ümber Moldova. Seal, kus teid lihsalt ei ole, suure Ukraina äärealad, kohtumised heade inimeste ja tulevikuta küladega. Üle 30 km pisikesi metsateid, mis kaardile kantud läbimatutena, lihtsalt selles lootuses, et peaks mõne kilomeetri vähem roolima. Nõuka-aegsed maanteed olid ehitatud piirideta ja meie, viisadeta eurooplased, ei saanud seigelda vabalt ühest riigist teise. Karpaatide külateed. Ja Ukraina miilitsad, kes palusid meil autot väljaspool bensiinijaamu mitte peatada. Röövimisoht. Ja paarkümmend bensiinijaama kümnekonnal kilomeetril, milles üheski ei saanud maksta pangakaardiga.
Olid ajad, autod, inimesed ja suured plaanid ja mõtted, mis ei saanud iialgi teoks. Täitumata ja katkised unistused...

Kolasin täna poodides, ostes vajalikku varustust sellesuviseks Suureks Reisiks. Taskulamp telki, pealamp, pikendatavad kepid käimisabiks. Lappisime Maarjaga asju kokku - oh, kuhu see kõik mahub. Ilmselt saab see päris-retk olema mõnel teisel aastal, siis kui kujutan ette kuhu ma lähen ja mida selleks vajan.
Hetkel on kõik vaid proov, üks hale katsetus ja õnnetu lootus leida iseennast. Kõik siin maailmas on suhteline, see, mida mina kardan, on tegijatele alpinistidele vaid kerge jalutuskäik.

On jäänud nädal ja üks päev väljasõiduni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar