esmaspäev, 30. juuli 2007

hiiumaa mandriinimese pilgu läbi

Hommikune äratus oli varajane – praamibronn oli tehtud kella 12,30-sele väljumisele Rohukülast. Nii juhtuski, et üks kott sai lahti ja teine samaaegselt kokku pakitud, vahepeal õnnestus pesu masinasse ja masin kiirpesuprogrammile toppida ja minek oligi.

Lapsepõlvesuvede meretagune on tsiviliseeritud paigaks saanud. Mu vanaema sünnikodu juurde Meelste külla viib nüüd asfalttee. Hea et mitte veel päris selle rannaribani ulgumere ääres, kuhu kolmeaastane vanaema kaugel 1918 -ndal oma sõnul jalutama läks, vette libises ning vaid läbi õnneliku juhuse uppumissurmast pääses.

Ja tee kvaliteedi paranedes on paraku suurenenud ka autode sõidukiirused.

Malvaste surnuaed on läbinud lageraie. Iseenesest väga ilus – nii kauni ja suursugusena ma ei mäletagi seda tibatillukest rahulat. Aga vanavanavanemate haudade koristusele kulutatud pooltunni jooksul tabas seda paika kaks turistide-uudistajatega täidetud autot, kes Malvaste omapärase kabeli juures käratsedes mõned fotod plõksisid ja seejärel kiirustades lahkusid.

Tädi Hermine sünnikodu Kauste kandemänni juures, mis juba palju aastaid ühe ballettmeistri suvekoduks, on muutunud veelgi kenamaks, saanud lisaks ka värske kõrvalhoone, sauna ilmselt. Hea, et tädi meiega kaasas polnud - et tema sünnikodu on heades kätes ja säilib hoolitsetuna veel kaua-kaua, teda ei lohuta. Ja kurba inimest on kurb vaadata.

Autoparkla koosseis Keskväljakul läheb iga suvega järjest uhkemaks nagu ka autode omanikud. Ja Kärdla Konsumi valmistoiduleti valik ja hinnakiri on tihedalt kannul juba Tallinna kesklinna hüpersupermarketitele.

Virisen? Oh, ei. Hiiumaa elab mu südames sügavamal kui miski muu paik Konnatiigi Vabariigis. Aga sellisena ei ole ta enam mu lapsepõlvesuvede saar. On lihtsalt üks teine imearmas paigake.

Majake äärelinnas on muutumatu, kui välja arvata, et tädi Hermine veedab oma päevadest valdava enamuse voodis ning onu Lembitulegi on aastaid lisandunud. Aga minu lapsepõlvesuvesid meenutab siin siiski kõik.
Tillipeenar. Mille kuradi pärast ma mäletan end ohjeldamatult tilli närimas? Ja sekka ka rohelist sibulat…Ja võrratu kurgi- ja tomatitaimede lõhn kasvuhoones… Majatagune, kus tänavalevaadet varjab täiskasvanust vähemalt kaks korda kõrgem kuusehekk. Vaarikad. Mitte kuskil mujal ei tea ma olevat vaarikaid pöidlaotsasuuruseid. Liialdamata. Ja tikrid ja mustad ja punased sõstrad ja õunapunnid, mis kõhuvalu tekitavad. Porgandipätsamine ja hiliste maasikate otsing. Vahepeal läheb sassi, et ma ei ole enam viieaastane. Ajalehetoomine postkastist. Ja lõunakell, mis täpselt keskpäeval sööma kutsub...

Naabrid on jälle uued. Seti juures siis. Seti. Oh kes teab, mis oli ta pärisnimi, pole ma ka küsinud, millal ta täpsemalt suri ja kuhu maeti. Ilmselt oli ta naissoost. Sest oma päevi veetis ta telefoni juures, pidades maha nii 3-4 h maratonkõnesid. Ja selliseid ei olnud tal päevas sugugi üks…

Aeg, mil telefonidel olid paralleelid ja meie hoidsime telefonitoru hargilt maas, et Seti kõne lõppedes saaks ka oma vajalikud asjad räägitud.

Kuivkemmerg, kus endiselt saab lugeda x tööstusettevõtte saatelehti erinevatele Hiiumaa kauplustele ning Nõukogude Hiiumaa umbes 1985-nda aasta lehti. Ahjuküte. Hommikulgi ootav soe saun pehme veega. Notsu säravad silmad kui ta mu lapsepõlvesuvede metsas mustikaid suhu topib ja nõudlikult uurib, millal me seenele tuleme.

Mida elult veel võiks tahta…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar